Palveränduri. Päevaraamat. Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palveränd. Mina olen Martti Kalda, helipuldis on Maristamba ja see on palveränduri päevaraamat. Palveränduri päevaraamat tänase palveränduri päevaraamatu külaliseks on Liisaberezgin. Lisa on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli aga hetkel õpib ta Tokyos koguga Queeni ülikoolis religiooni sotsioloogiat ja kirjutab oma doktoritööd. Ja lisa olen ma täna siia kutsunud selleks, et rääkida Jaapanist ja jaapani palverännakupaikadest. Millest selline hüpe, et algselt õppisid sa kunsti ja siis tekkis huvi Jaapani uuringute vastu ja nüüd siis lausa jaapani erinevate religioonide vastu? Tegelikult see kunsti ja religiooni huvi oma lapsepõlvest peale olnud paralleelis. Ma mäletan, kui ma olin viieaastane mülkas piiblit lugeda ja need erinevad religiooniteemad on mul olnud oma kunstiõpingutes ka mängu inspiratsiooniks. Et minu ees nagu kogu religiooni ajalugu on täis nii paljusid emotsioone, mis on muidugi kunstiajaloos kajastunud. Et selles mõttes ainult kaks teemat on minu jaoks olnud kuidagi lahutamatult alati ja mitte see, et ma valiksin välja mingi kindla religiooni, mis nagu inspireerib, mis mulle lähedane vaid et kogu see maailm oma erinevustega kuidas ta kunstis kajastub peale kunstikooliõpinguid ma õppisin kunstiajalooõpetajaks ja töötasime kunstiajal õpetajana kolm aastata. Siis mul hakkas tunduma, et ma olen nagu oma pool elu tegelenud kunstiga ja ma tahaks natukene sügavamalt teada seda, mis seda kunsti ajalugu on edasi lükanud religiooni valdkonnas, nii et hakkasin uurima pacem religiooni kohta ise nagu oma vabal ajal ja hobi korras. Ja kuna mina olen kassa siiski religiooni mõistes kristlikus keskkonnas kristlikus maailmas, siis ma tundsin, et ma tahaksin rohkem teada kaugemad maade ja noh, just nimelt budismi kohta. Ja kuna jaapani budism on oma olemuselt nagu väga erinev kõigest sellest, mis seal Indias või Sri Lankal või Tais toimuv siis kuidagi nagu see erinevus juba selles kauges erinevas maailmas iseendas tõmbas mind ja nii ma sattusingi alguses Tallinna ülikooli ja siis edasi stipendiumiprogrammi kaudu Jaapanisse. Ja mind huvitabki jaapani budism, aga ma ei andnud tegeleda ka ajaloouuringutega. Nii et mind huvitasid inimesed, kui sellised tänava elavad ja tegutsevad ja tundmisi tundvad inimesed. Nii et kokkuvõttes oma doktoritöös ma kirjutan jaapani uus religioonidest ja kuidas tänapäeva jaapanlased on nagu uues võtmes avastanud selle vana budismi ja mida nad on talle juurde pannud ja kuidas nad seda välja elavad. Oma igapäevases maailmas? Kui maailmas räägitakse religioonidest ja, ja palverännakutest ja, ja kloostrites, siis Jaapan ei ole just selline esimene koht, mis meelde tuleb. Et Jaapanile ligipääs nii palverännaku kui ka sealsete religioossete institutsioonide mõttes on päris keerukas. Kuidas sa kirjeldaksid seda sellist vahet või, või lõhet, et Jaapan on just nagu ka ka religioosses mõttes ülejäänud maailmast ära lõigatud? Jah, aga Jaapani sees on lõhe ka tegelikult tunda, sest et kui Jaapan nii peale mõelda, siis tuleb ilmselt enamustel inimestel kohe pähe kas siis tookia oma soorlina tuledega ja metropolis stanud ühiskonnaga. Et või siis mingisugused imelikud veidrused või moega katsed või mis iganes, et tegelikult seda jaapani rahulikumat poolt ei ole eriti meedias kajastatud. See on ju väga raske jõuda, isegi kui sa võtad selle sõidu ette käitlejale raha välja, jõuad Tokyos, aga seal on raske nagu edasi tegutseda, mis siis edasi saab ja tegelikult ka minagi, alguses olin esimesed aastad jaapanis, siis nagu ei oskagi kuidagi edasi midagi avastada, et käid küll nendes templites ja lähed sinna, kus nagu vanemad majad ja vanemad alad on, aga tegelikult seda tunnetust ei ole võimalik niimoodi lühikese aja jooksul kätte saada, kui sellele just nagu mingisuguseid kindlaid inimesi, mingid kindlad infot, kes sinna suunavad. Ja selle tõttu, kuna ma nüüd sain lähemalt tuttavaks erinevate professoritega oma ülikoolis, siis ma hakkasin rohkem kuulma seda, mida tegelikult on võimalik näha. Kui sul on õige info lähedal seal tegelikult on sellele samale metropolile, et sitsi, puu, palverännak, kus mina käisin, mind pani imestama see, et tegelikult vaid noh, kiirrongiga sõita poolteist tundi Tokyo kesklinnast on selline maania, mis seal seal kogu aeg olnud ja kui raske sinna tegelikult on nagu jõuda niimoodi omal käel, kui sa hakkad lihtsalt avastama ja nõela heinakuhjast otsima. Et tegelikult tasub alati, kas siis konsulteerida kellegagi või mitte, lugeda neid tavapäraseid reisijuhte ja mitte lasta ennast nagu segada sellest kirkamast, mis paistab esimese hooga silma. Kordame kuulajatele üle ka, et Jaapanis on see religioosne olukord selline päris huvitav maailmas, et ligi 90 protsenti on shinto kummardajad ja, ja siis peaaegu sama palju inimesi on, on ühtlasi ka budistid. Et seda naljalt paljudes teistes maailma riikides ei leia, et inimene võib-olla just nagu mõlemat. Ja see võib ajada inimesed väga segadusse. Ja ausalt öeldes, kui hakata niimoodi jaapanlaste enda käest küsima, et mida see siis tähendab, et ma olen sellist asja lugenud töökoht, et kuidas te seda kommenteerite siis inimesed lähevad ise väga segadusse ja nagu ta andis täpselt, ei saa aru, mida neist tahetakse. Et selline kultuur on tegelikult väga vana, sellepärast kui budism ammu koreast jõudis Jaapanisse, siis tegelikult just siinto kaudu ta integreerib jaapani kultuuri ja see Sinto ja budismi suhe on nagu siiami kaksikute suhe Jaapani ühiskonnas, et nad on nagu kaks erinevat, et keha justkui, aga nad on nii tihedalt seotud ja nad töötavad just tänu sellele, et nad on üksteisega seotud. Detsinto on loodususund ikkagi, ta põhineb loodusele, ta põhineb sellel, et et inimene sellega, mis tal ümber kanda arvestab teiste inimestega, järjestab loomadega loodusega, ta üritab leida harmooniat. Ja selles mõttes ta ei sega nagu võtmast omaks veel mingisuguseid ideesid nagu laiema universumi kohta, mida siis budism pakub. Ja jaapanlased ise ei oska neid kahte asja nagu liigitada niimoodi mingisuguse asja alla, et nende jaoks on see, et kui ma lähen kuskile templisse, siis tavaliselt budistliku templi kõrval asub Pacindot väike pühamu. Et ta on nagu toetavad 11, et siis Sinto pühamu nagu märgistab seda, et see koht on oluline olnud juba vanasti, et loodus on seal. See pühamu võib olla kasvõi mingisuguse väikeses into värava näol, mis juhib teekonda kuskile mägedesse mingisuguse pisikese jalgraja kõrval. Aga samasse budistlik tempel toetab nagu väikest venda, seda väikest syndo pühamat, kes seal on. Ja kui aknale käib senises pühakohas, ta käibki pühakohas Ta ei käi nagu konkreetselt selle budistliku siin. Tempel on sümbioosis ka sellesama paigaga, nii et ta käib nagu seal paigas, tunnetamas või palumas midagi või tänamas või lihtsalt nagu. Ta ei mõtlegi selle peale, miks ta seal käib, et see tunne on õige, see on tema jaoks nagu selline tavaline rutiin, mida ta oma elu jooksul teeb. See võib olla niini vanematega nooremate inimeste seas. Ainult et nüüd on see küsimus, et kuidas need palverännakud jaapanis töötavad. Et see nüüd küll selline natukene eraldi pärusmaad, seda tavaline keskmine jaapanlane ilmselt ei ole, ei uurinud, ei käinud. Ja kui ma ütlen mõnele inimesele ma käisin seal palverännakule, kas sa tead sellest midagi, siis ta ütleb, et jaa, et ma olen kuulnud, aga nagu tegelikult mitte mingit teadma sellest nagu jaapani ühiskonnas sees ei ole ja ilmselt ka selle tõttu, et ja tavalise keskmisel jaapanlane seal ei ole sellist aega võtta vabaks oma töö vatiinist, ta saaks võtta lihtsalt kasvõi kolm päeva, neli päeva vabaks ja kuskil metsa vahel kõndida. Nii et palverännakul käimine jaapanlaste enda seas ei ole väga tüüpiline tegevus. See ei ole tüüpiline tegevuse, kuigi see võib muutuda tüüpilisemaks. Mida vanemaks muutub nende keskmise jaapanlase vanus, sest et vanemad inimesed on tavaliselt need, kes võtavad süstemaatiliselt ette selle palverännaku organiseerimise ja käimis ja neil on selleks aega, on ka selles teatavad teadmised. Neil on selleks seltskond, sest teatud yksi tavalises palverännakul ei käida, et see on kas siis paarikaupa või seltskonnaga. Nooremad inimesed kindlasti ei väärtusta seda niimoodi. Kirjeldame natukene kuulajatele ka, et tavaliselt jaapanis palverännakud on, on sellised nii-öelda nagu sa ütlesid grupiga liikumised. Inimestel on seljas spetsiaalne riietus, mis tähistab, et nad on just nimelt sellel palverännakul, neil on tavaliselt ka selline jalutuskepp kaasas, mütsid vastavalt peas ja keegi siis juhib neid. Ja loomulikult siis igas templis või pühamus korjatakse omale väikesesse raamatusse selliseid pitsati, jäljend, neid, et nad on seal käinud. Mis sa arvad, mida see neile inimestele annab? Ma arvan, et see annab neile nagu tean, et nad on suutnud mingisuguse asja otsast lõpuni läbi viia. See on nagu teatud selline distsipliiniharjutus või nagu järjepidevuse harjutus ka. Et loomulikult siin on ka puhtalt selline kogumisrõõm, et need templid on tihtipeale väga uhked, võivad olla mitte selline tavaline, selline pisikene ümmargune tempel, vaid tempel, võib-olla tõesti nagu ühe pisema lehekülje suurune Need on sellised, erineva värviga võivad olla punased või mustad Nad või mis seal võib olla mingi muster, et see on niisugune kogumise on ka. Ja kui sa hiljem seda vaatad, siis nagu sa võid juskui lugeda ise läbi sellise nagu sümboolse raamatu oma reisis kuhugi, et ja eriti populaarsed on, et tegelikult välismaalaste seas loomulikult. Et kui välismaalased tulevad seda tegema, siis nad ei saa ka aru, et mis sinna lihtsalt täpsemalt on kirjutatud ja nende jaoks on nad põhimõtteliselt koostavad nagu iseendale sellise jaapanikeelse kalligraafia raamatu. Et see esteetiline pool on kindlasti väga oluline. Ma mõtlesin just nimelt seda, et kas need inimesed pärast seda, kui nad on selle selle palverännaku läbinud, kestab see siis ühe päeva või kestab mitu päeva ja tunnevad, et nad on midagi saavutanud. Kas religioon ka väidab Jaapanis, et nad on kuidagi paremaks inimeseks saanud, kas neile antakse mingisugune aunimetus, nagu näiteks on moslemitele, kes on mekaks käinud? Ma tahtsin, huvitav küsimus, sellepärast et tegelikult Jaapani religioon, syndo, usk ja niikuinii, kuna ta ei oma üldse ka mingisuguseid dogmasid või juhiseid või mitte midagi, et see on tegelikult selline pigem tunnetuslik küsimus ja selline oma etnilise tausta ja kultuurilise tausta kogum. Aga ka budism ei pane talle mingisuguseid piiranguid või kohustusi peale, et tegelikult, et see, et sa võtad selle raamatu ette ja käid selle tee läbi, ei ole üliväsinud. Tavaline jagaja niikuinii ei võta nii palju sporti tavaliselt ette, et tegelikult keegi sulle peata aitama ei tule keegi selle auhinna rinda nagu vihma ei tule. Et see jääbki lihtsalt sinu teadmiseks ja sinu ja kellegi teise siis võib-olla suhet. Kinnituseks võib-olla ka et tegelikult Jaapanis nagu tavaliselt töötlemise tööl käia, see jää eriti aega mõtlemiseks lihtsalt mõtlemiseks, mida sa talad, kes sa oled, mis sind kui isiksust nagu kujundab ja see palverännaku aeg annab selle aja, et sa saad nagu avastada ennast läbi selle, et sa võtad selle raske ja, ja mõnes mõttes ka arusaamatu teekonna ette. Ja sellest võib piisata tõesti paari päeva näiteks rännak, mida mina tegin läbi, see kestis noh, selleks võivad muidugi ka pikema aja peale teha, aga see kestis tegelikult ainult kaks päeva. See oli kokku võib olla umbes 30 35 kilomeetrit. Aga see aeg on kuidagi kontsentreeritud, sest et sa hommikust kuni õhtuni näed kogu aeg iga sammuga uusi kohti ja uusi inimesi ja uusi templeid. Kogu aeg toimub mingi kulgemine, mingi liikumine. Ja selle aja jooksul nagu hakkad ise mõtlema, et mida mina tahan, kuhu mina, kulgen. Kokkuvõttes, kui ma nüüd koju lähen sealt. Et see annab nagu võimaluse eneseavastamiseks mitte ainult looduse ja selle nende templite avastamiseks. Aga räägime sellest sinu palverännakust. Kirjelda natukene, kus sa käisid ja, ja mis sorti palverännak oli? See asub kitsi puu linnas, mis asub Tokyost umbes 100 kilomeetri kaugusel. Ja noh, muidugi tänapäeval on Tokyo õmblaskondadega suhteliselt kokku kasvanud, nii et väga raske on aru saada, kas hinnakene nagu algab aga ikkagi selline linnakene, kus on rohkem näha ka näiteks põlluharimist, väiksemaid maju, puumaju seal on nagu traditsioonilisem kultuur rohkem säilinud. Ja seal, kes juba mitusada aastat tagasi Edo ajastul selline bodhisattva Canoni teemaline, imeline palverännak. Et kannan, on selline mahekuju, kes on kaastunde ja nagu arusaamised, selline pigem nagu tolerantsuse kehastaja. Et bodhisattva, kes on küll mees, aga välja näeb hästi naiselik neitsilik. Ja Selle kannani kuju on siis paigutatud nendes templites instiisivus asuvat templeid on kokku 32, aga noh, seal on neid ka aja jooksul ära kadunud, tegelikult ilmselt aga no umbes 32, kus praegu saab käia, see kitsi palverännak ei ole kuidagi märgistatud selles mõttes, et selleks, et sinna tulla, seal peab olema ka ette valmistatud teatud kaart. Sa saad seda kaardiga seal turismiinfost soetada, mis on jaama juures ja need templid on märgistatud siis number üks või kaks ja nii edasi. Ja sa võid käia selle maa läbi täpselt selle numbri järjestusega, kuidas nad on sinna paigutatud, aga sa võid ka teha, noh, kergema tee, et sa ei hakka igat templit külastan, paljud neist on mägedes. Ronimiseks kulub ikka tunnike kindlasti tagasi alla tulemiseks ka, et see on nagu oma valik, et millise trajektooris endale valid. Need templid on kõik enam-vähem ühesuurused, nad on sellised pisikesed majakesed kujutada endale ette ühetoaline üks tuba, keskmine tuba, tõsi, olla 20, kui kuni 30 ruutmeetrit. Ja paljudes nendes majakestes ei olegi midagi muud kui see koht ise, seal ei pruugi olla inimesi kohapeal. Seal ei pruugi olla leti või Office siit. Et nad lihtsalt asuvad seal. Sa tuled sinna sisse, sa vaatad. Vajutad endale selle pitsati, tunnetud seal ümber on, nad on kõik looduse keskel, tähendab esimese templit, sellel trajektooril on veel majade vahel, aga mida kaugemale sa jõuad, et tegelikult selles 32-st templist juba viies, kuues on juba tegelikult linna piiril. Mida kaugemal sa jalutad, seda vähem on maju, seda rohkem põldu lõpuks ei ole enam põldu kaanoppis, ainult mets on kõrged puud. Ja sa käid vaatamas mitte ainult neid templeid, mitte ainult seda maja, päikse käid vaatamas kogu seda ümbruskonda kogu seda õhkkonda. Et selles mõttes sitsi, puu, palverännak ja üldse jaapani palverännakud erinevad traditsiooniliselt, sest näiteks Euroopa palverännakutest selle poolest, et see, mida sa vaatama lähed, ei pruugi olla väga grandioosne ja see ei pruugi olla nagu väga muljetavaldav, glamuurne et pigem need templikesed on nagu väravaks aknaks mingit maailma, mida sa võib-olla muidu ei märkaks. Et näiteks, kui sa kõnnid tund aegamööda sellist konarliku treppikest, kus mõned aastad on puudu, et libedad kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja kõik juba valutab, sa jõuad selle templi juurde. Ja siis sa vaatad alla ja kuna see trepp on nii järsk siis all olekski nagu tühjus ja need puud on nii kõrged ja üleval ikka veel puud, seal on selline tunne, nagu sa läksid nagu kahe maailma vahel kuskil keskel kuskil õõs all on selline sombune udune, selline hallikas, rohekas, selline nagu soo, põhjatu soo. Jaapanimets on ka väga tume ja üleval on siis selline tihe juba heledama, rohelisega puuladvad ja võib-olla mõni päikesekiir. Ja siis seda kõike ühendab see tempel, see on nagu võti, see on nagu selline sümbol, mis näitab, et see koht. On tähtis, et see koht on see, kus sa võiksid nagu enda ümber vaadata. Kas sina või, või kas jaapanlased ise või need palverändurid, mis sa arvad, kas nad tunnevad seal selles kohas viibides? Tead sellist, kuidas ma ütleksin sidet ka teispoolsusega? Kindlasti tunnevad eriti sellepärast, et kui sa oled ette võtnud selle palverännaku noh, mitte nagunii väga pealiskaudselt, vaid et sa lähedki sinna mägedeni välja siis mäed on alati olnud jaapani religioonis teispoolsuse piiks või ongi teispoolseks, et mägedes toimub hoopis midagi muud. Mähed, see ei ole enam nagu päris inimeste pärusmaa, seal on ohtlik, aga samas on ka mõnes mõttes noh, selline seikluse, maa või võimalus tema et tegelikult mägedes elavad jaapani müütide ja legendide erinevad olendid ja deemonid ja loomad. Ja kui sa sinna lähed, tempel on selle väravaks, aga mõnes mõttes ka nagu nii-öelda kaitseks. Et kui sa lähed sinna üksi sinna metsa anima, sinna, siis ei tea, mis sinuga võib seal juhtuda. Aga sa lähed sinna templisse, tempel nagu on, selliseks peate pungiks. Ja kaitseks sulle selle eest, mis, mis seal tegelikult sind ümbritseb ja see annab sulle võimaluse nagu olla sellises dimensioonis sellises teispoolsuse keskkonnas, kuhu niisama üksi ei saakski nagu minna. Et no mina isiklikult. Ma ei ole kasvanud sellisel maal, kus on palju mägesid ja mina ei tunnetanud mägesid, pole niimoodi, aga jagana see oleks kindlasti, et tema jaoks juba see, et ta läheb sealt linnast välja ja selle metsa keskel, kus on nagu tootlike vaikus tegelikult sellepärast, et see mets on nii tihe valgus, paistab sealt midagi halvasti läbi ja ta tunneb, et tal on midagi teistmoodi. Ja seda mägede, teispoolsete mägede jõudu. Et kui inimene läheb mäkerdad tagasi, sest ta ei ole nagu ainult seesama inimene mitte kuhugi edasi teistele tasemele edasijõudnud, seda on jaapanlastel ikkagi nagu kuidagi alateadlikult, nende ees. Ja sellepärast tihtipeale need templikesed ongi ehitatud mäkke mäekülgedele nagu juhatada inimesi sinna ja samas ka julgustada sellist avarat teispoolsust nende avastama. Ma saan aru, et need konkreetsed templid on innustanud ka moodsat jaapani popkultuuri Just nimelt, et see on nagu selline väga omapärane aspekt kitsi puu palverännakute puhul. Et kui ma juba rongis sinnakule sõitsin, siis ma märkasin, et kuidagi nagu, et kuna see oli hommikune hästi varajane vang siis seal olidki mitte turistid, vaid pigem just need inimesed, kes läksid sinna nagu palverännaku või nagu teatud eesmärgiga. Ja seal rongis oli nagu justkui kahte sorti inimesi, kui välja arvata mind ja minuga oli selliseid toredaid vanainimesi, isegi seal olid sinna tulnud tavaliselt niimoodi paarikaupa ja oli noori mehi, kes noh, olid nagu tagasihoidlikult õides seljakottidega prillidega neil olid seljas sellised särgid, kus oli kujutatud mingisuguseid anime, ehk siis Jaapani multikategelasi. Ja mind kaks kohe huvitama, et kuhu nad siis kõik need suunduvad niimoodi. Ja minu imestuseks, kui me hakkasime näe sealt rongi pealt liikuma märkasin ma, et need inimesed on ikka veel meie kõrval millegipärast kuigi meie ju läheme tempitesse ja Meie teekond viib nagu väga spetsiifilistes osadesse sellest linnast. Ja ometigi nad tulid meiega kaasa ühte ja ma vaatan, et me ikka veel siin lähme järgmistesse, templesin, on ikka veel seal pildistavad, vaimustunud, räägivad ja siis ma hakkasin rääkima sellest oma kaaslastega jama professoniga. Nende ütles, et jah, et sitsi, poon, koht, mis on saanud taustaks ühele väga kuulsale jaapani joonisfilmile animene ja väga tõetruult kujutatud kogu seda linna ja eriti just templeid, sellepärast et see on selline fun taas ja anime kus on ka teatud sellised noh, teispoolsusega seotud teemad ja selle tõttu neid templeid nagu kasutusel animed ära. Nüüd on juhtunudki selline fenomen, et regulaarselt tulevad sinna sisse selle anime fännid kes tulevad mõnes mõttes palverännakule, siis nad ei lävi muidugi seda pika trajektoori läbi kõik tempedega väga paljud need läbivad selle tõttu, et nende lemmikkangelased, kes on kaks tee, joonisfilmitegelased on seal figureerinud. Ja nad tulevad sinna ja nad on lihtsalt vaimustusest. Nad pildistavad kõike, nad ostavad sealt meeneid, nad ostavad sealt amulett, nad ostavad sealt postreid. Ja tegelikult toidavad materiaalselt seda vana traditsioonilist kultuuri. See meenutab mulle natukene lapp esiturismireisil näiteks Kambodžas kus on filmitud Dumbreideri filmi või, või ka Tuneesias, kus maa-alustes koobastes on tähesõdasid filmitud, et Need inimesed ootavad just nimelt seda hetke, seda momenti, seda, seda kohta ja mis seda ümbritseb, seda nad võib-olla nii selgelt ei näe. Just nimelt, aga huvitav on see, et nad tahes-tahtmata tegelikult teevad sedasama mida teevad need traditsioonidele palverännakule tegijad, sellepärast et nad tulevad templisse, Nad teevad pilti. Nad tegelikult noh, kuna Todon, jaapanlased kultuuris kasvanud, nad löövad ka seal alterias käsi kokku, helistavad kella nad ostavad sealt amuleti, nad panevad sinna korjanduskarpi raha ja see on kõik see, mida teen, tavaline traditsiooniline palverändur. Et ainuke asi, mis neid helistab, ongi see, et nad lähenevad sellele samale kohale, täiesti erinevad nendest suundadest. Ja neid ei huvita see, mida see tegelikult tähendab. Aga ometigi nad käivad seal regulaarselt, et siis ongi küsimus, et kuidas seda nimetada, kas on palverännak, mis rännak son. See on võib-olla teistmoodi palverännak, et mõte on võib-olla pisut teistsugune, aga, aga sihid on samad. Jaapanis on palverännakukohti küll ja veel. Võib-olla meid kuulab mõni inimene, kes mõtleb kuu jaapanis palverännakule oleks võimalik minna või, või kuhu ta tahaks minna. Kyoto templid on ilmselt kõige kättesaadavamad aga sellistest suhteliselt hõlpsasti kättesaadavatest paikadest kuhu ometigi tuleb ikkagi minna ja mis on, mis on vähekene eraldatumad? Mainime mõned nendest kaera. Noh, seesama sitsi juba tegelikult on ka 10. lähedalt ookele, eks ole, siis sinna lihtne sõita, ainult tuleb teha eeldusi. Kui nüüd vaadata see koht endale valmis siis veel üks väga eriline ja väga võimas koht on Kooja mägi kuhu on tegelikult üsna tülika, kas minna, aga mitte keeruline selles mõttes, et sinna tuleb sõita paljude rongidega ja lõpuks sellise noh, köisraudtee kaootilise väga järsku mäkke tõusva rongiga. Kooja mägi on mitte palverännakuid paik, see mägi ise on püha, sest et ühe jaapani budismi voolu alustaja või noh, põhiguru tegutses seal ja temaga, see tema ja tema, selle vooluga on see paik seotud. Et raamatu, selle mäe peal. Aga rännak kui selline sinna mäkke nagu palverännaku ei kvalifitseeru siis on olemas veel üks Yey mägi, mis on samamoodi ühe jaapani budistliku vooluguru sihuke nagu pärusmaa või tema kodupaik. Ja siis on olemas veel jaapaniseks kukusaar, mis on nendest saartest väikseim. Ja seal asub ka üks palverännakurada, mis on oluliselt suurem, kui Tsintsib omas, see hõlmab juba mitu sadat kilomeetrit. Need on budistlikud, sellised kuulsad kohad. Aga tegelikult on olemas ka üks puhtalt ainult Sinto ainult Sinto uskumustega seotud palverännaku sihtpunkt ise. Et ise pühamu on Sinto, ütleme süstematiseeritud Sinto usukeskus, kõige püham koht, mis saab olla sinna tegelikult viimastel aastatel on hakanud minema üha rohkem ja rohkem jaapanlasi. Et nad kuidagi tunnevad, et see kinnitab nende identiteedi. Et see kinnitab nende tunnetus, rahvust ja seal, kuna siin ta on ikkagi looduses on, siis seal ongi oluline keskkond, jällegi tempel ise on ülimalt tagasihoidlik. Ta on puust, on värvimata ja selle ümber on võimsad puudused, nagu sulanud kokku, kõige lihtsam oleks ilmselt jah, kui keegi tahaks Eestis sõita, siis kõige lihtsam oleks sõita tsentsivusse. Kui on natukene rohkem aega ja finantsi, siis Kooja mäele kindlasti. Kojamägi on väga müstiline paik. Et palverännaku paiku, kui selliseid, kus saab teha tiiru, kus saab veeta aega. Et neid on sitsipuu ja sissi kukusaar. Täpsustame siin kokku on niinimetatud jaapani sisemeres väikene saar poosaka, ilmselt on see kõige koobe. Kobe jah, on, on see suurlinn, kust ilmselt kõige lähemal on sinna minna. Hei, mäele saab kõige paremini geotust ja Kooja mäele siis ilmselt. Toosukest just muidugi paljude erinevate ümberistumistega. Jaa ja Hiei kojamehel on siis ühtlasi võimalik nimetame seda siis palverändurid või, või lihtsalt turistiks ühtlasi ka siis nii-öelda templi majutuses ööbida. Just kojamäel olen ma ka ise käinud ja kasvatanud seda templi majutuse võimalust. Kooja mägi on põhimõtteliselt nagu väike küla või väike asula mis töötabki tänu sellele teatud tööstusele, mis tempetaja budismi ümber on tekkinud, seal on tohutult palju väikseid templeid, mis on nagu väiksed majade tegelikult see nagu ongi linnatänavad, kus ongi nagu maa tasemel on, templid on üksteise küljes Eesti lähedal ja sealsed mungad pakuvad sellist teenust, et sa ööbid nende juures, Nad pakuvad sulle noh, loomulikult tasu eest siis jaapanipärase toa, sa saad ööbida õhtul väga rikkaliku õhtusöögi, mis on muideks vegan, sest et liha ei tohiks seal tarbida. Võib osta küll jaapani saket sinna juurde söötlele tohutu õhtuse ja naudid seda jaapanis isa ja võlu magama ja hommikul kell viis nähatus siis peale ärkamist on seal võimalus osa võtta hommikusest budistlikus rituaalist ja manda lugemisest kus tegelikult see kohalik munk pakub ka nii-öelda jutlused ennast. Ta jutlustab ja siis selle tõttu oleks alati kasulik, on mõni jaapani keele oskaja kõrvale, ta saab selle tõlkida. See on väga omapärane kogemus ja võimalus rääkida reaalselt inimesega, kes seal tegutseb ja kes on enda eluvaliku teinud sellise ta religiooniga seotud. Hommikul saab veel ka sealt eine. Mina ise olen ka seal Kooja mäel käinud ja ööbinud, et mis minu jaoks võib-olla kõige üllatavam oli, oli see kui ühelt poolt see oli, see oli hästi ilmalik kogemus, nagu sa ütlesid, toit oli küll küll taimetoit, aga samal ajal pakuti sinna saket või, või õlu, pakuti ka juurde. Kui sa soovisid samamoodi, kuigi see oli templi majutus, siis ikkagi arvestati, et need inimesed, kes seal käivad, on ilmalikud inimesed. Seal olid näiteks spetsiaalsed suitsetamise toad. Ja Ma arvan, et seal oli Jaapanis kõige parem wifi. Lisaks sellele ka paljud nendest muukkadest või ka muuga õpilastest nimetame, kuidas mõned olid sellised, päris noored teenisid küll päeval ja õhtul seal seal templis, aga näiteks hommikul panin ta koolivormi selga ja jooksis nii-öelda tavakooli õppima ja nii edasi ja nii edasi, et samamoodi selles templi majutuses olid Jaapanile tüüpilised müügimasinat, kus sai osta noh, peaaegu et kõiki jooke, mis tavaliselt meil poest. Ja see Kooja mägi ise funktsioneeris täpselt sama moodi, et ühelt poolt on seal tohutult iidne surnuaed toodud iidsed templid meelsest, millest mõned pärinevad sealt kaheksandast üheksandast sajandist pood eksale, väga iidsed puud ja, ja siis samas nagu sa ütlesid, see funktsioneerib nagu väikene küla. Ja minu meelest Hei, mägi oli, oli võib-olla isegi veel kommertslik kum noh, ilmselt sellepärast, et ongi Ottole lähemal, et sinna läksime, korralik liinibussiteenistus, seal oli, oli öömaja juba selline hotellilaadne mitte enam traditsioonilises hoones. Et kui palju see palverännak ja üldse selline templi majutus ja sinu arvates on nagu seda jaapani religioosset maailmapilti rikkumas või kommertsialiseerimas või on see vastupidi kuidagi hea neile? See on jah, selline kahe otsaga küsimus, et kes tahab sellist puhast puutumata maailma kogeda ja religioossete nii-öelda südant näha siis võib-olla tundub jah, et see on nagu liiga rikutud, et kommertson liiga palju. Aga teisest küljest, kui seda ei oleks, siis jääks religioon päris oma aitäh, nende jääkski kuskil nurga taha ja ta jääkski nagu täiesti silmapiirilt välja. Et tänu sellele, et on sellised võimalused ja ongi avatud neid templeid nii palju ja see võimalus on tegelikult kättesaadav igaühele siis paljud inimesed võtavad, võib olla tavalise puhkuse asemel hoopis selle tripi ette nädalavahetuseks näiteks. Ja tänu sellele see jutt budismis kui sellisest ja enesega ka kahekesi olemisega ühekesi olemise temaatika ja rohkem nagu välja tulnud muidugi muutub, see muutub kindlasti religioosne maastik muutub ja inimesed muutuvad, kes seal tegutsevad. Ja kindlasti ka see tegevus muutub, aga samas kui seda ei oleks, siis ei tekiks ka sellist aktiivset suhtumist religiooni tänapäeva Jaapanis, see on kahjuks vältimatu. Paljud jaapanlased on mulle ise öelnud nendes samades palverännaku paikades templis, kus, kus müüakse väga kalli raha eest templi katusekivi või või amuleti või laternat, mida sa saad üles panna ja noh, me räägime siin ikkagi väga suurtest summadest seal nende arvates nagu, nagu kuidagi liiga liiga kommerts, et see ei, see ei peaks niimoodi olema. Teiselt poolt Kooja mäel on surnuaial nii-öelda hauaplatsid, kuigi sinna ei ole tihti kedagi maetud enamusel jaapani suurfirmadel. Just nimelt et need suurfirmad selle selle hauaplatsi omamisega seal ju tohutult panustavad. Ääretult kallis seda sellist platsi seal hoida. Et tänu sellele on on võimalik neid templeid korras hoida on võimalik tegelikult siin, aga mõnes mõttes meelitada noori munki sest tegelikult väga palju on nooli tulnud sinna templites, isegi kui nad ei ole seal täiskohaga, nagu sa ütlesid. Et see nagu avab teatud kanali tänapäeva ja siis selle traditsioonilise maailma vahel. Kas sa tead ka, kui populaarne tänapäeval on Jaapanis näiteks mungaks minna? Noh, ei, kasutaksin sõna populaarne, aga see on rohkem levinud, kui see oli näiteks selle jaapani mulje ajal, eks ole. Ma olen kuulnud selliseid lugusid, kus konkreetselt, kui on mõnele mehele tundunud. Ta ongi tegelikult terve elu veetnud kuskil kontoris laua taga, tal on väga suur elus autod, on soojusmaja, aga tal võib-olla ei ole ka peret, tal ei ole olnud aega seda peret luua. Ma olen kuulnud, et inimene lähebki mungaks puhtalt, sellepärast ta tahab elada loodes, ta tahab rahu ja isegi kui sa lähed mungaks tegelikult Jaapanis sa ju saad ikkagi suhelda teiste inimestega suheldes teiste munkadega tulevad needsamad palverändolid, needsamad katusekive osta tahtnud inimesed või, või kasvõi need anime fännid, eks ole. Et tegelikult sa oled ikkagi kuidagi seotud oma ühiskonnaga, samasse saab olla rahus ja mainisid enne seda alkoholi joomist, eks ole, ja tegelikult see on üks aspekt, mis jaapani budismis Elina, et tänu sellele, et syndo usus või siin maailmas on alkoholi joomine väga oluline osa üldse välijoonist, et siin toas seda Jaapani saket annetatakse pühamutele pakutakse seal, eks ole, see sage joomine kui selline see tegevus on nagu noh, eraldavat osa sellest kõigest, et tegelikult sellepärast on edasi kandunud ka budismi. Et see pungaks olemine ei ole nii, kaeva, seal on reeglid, aga see ei anna võrrelda näiteks taiga, eks ole. Et see ikkagi annab pigem võimaluse nagu natukene ennast avastada ja kui inimene soovib, nagu sellel lõpetlaste saab ju alati tagasi minna ta istunud. Räägime natukene sellest sellise kloostrielu ja palveränduri elu ja sellise vaikse looduses olemise ja tänapäeva jaapani sellise kiire elutempo vahelisest seosest ka, mida sa ennist mulle mainisid, see uskumus nendes traditsioonilistes kohtades on olemas mingisugused energiasambad või sellised energiapunktid. Ja seda need viimastel aastatel hakatud reklaamima kui üht vahendit, et selleks, et too nooremaid inimesi templitesse. Sellepärast et ühest küljest tahaks nagu tutvustada seda religioosset maailma noorematele ka aga teisest küljest on seda väga raske hakata niimoodi algusest peale lahti seletamast, et selle taga on ju nii palju igasuguseid keerulisi teooriaid, keerulisi teadmisi ja selle tõttu on hakanud levima selline mõiste nagu Paurespot, mis tähendab seda, et on nagu mingi tempel või mingi püha maa, kus on kuidagi eriliselt tunda mingisugust jõudu. Ja see on kõik väga abstraktne jutt selles mõttes, et keegi olla lahti, seletanud, mida see tegelikult tähendab, mida sa peaksid seal tundma, kuhu sa peaksid täpselt minema, mida tegema, et see lihtsalt, et sa lähed sinna, sa tunnetad midagi. Ja kuna nii paljud inimesed seda teevad, siis hakkabki leia selline jutt. Et oi, aga see püha mõõta nii vao s poti moodi, et mulle tundub, et midagi on, et lähme teinekord koos. Selliseid Bauespoti jutte on tegelikult ka väga palju meediast. Indeks olen ma näinud rongis reklaamidena, et ongi näiteks väljas Tizzivoos into pühamu ülikuulus, Paul espot sõna otseses mõttes niimoodi ongi kirjutatud. Ja see on nagu see, mis on kõige suuremate tähtedega kirjas, seal võib olla kõrval veel midagi, et no et festival või, või mingisugune rada seal matkamiseks, eks ole. Aga see on see, mida välja reklaamitakse täiesti sõna otseses mõttes niimoodi, ilma mingisuguse liigsed seletused, aga publikuks on naised, noored naised, kellel on tihtipeale hädaks see, et nad ei leia endale meest või nad ei suuda ennast kedagi nagu realiseerida. Ja siis, et eriti nagu armastuse teemadele mõjust Paurespot näiteks tuled linna, sa tunnetad, saad mingit energiat, mis aitab sul näiteks pärast leida endale. Poiss mida sa soovitaksid neile inimestele, kes nüüd meie saadet ja meie jutt on kuulanud, et et läheks ka Jaapanisse. Oleneb sellest, kui palju meil aega on, eks ole, et kui neil on aega ainult üks nädal siis tasuks kindlasti minna, vaadata üle need Tokyos asuvat tempida, siis võib-olla võttagi ette see väike feisse sitsipuu, sest et see ei ole kaugel. Ja sinna on väga lihtne minna, tähendab kesklinnas sõita rongiga sinna koha peale. Kui natuke rohkem aega näiteks mitu nädalat, siis võiks kindlasti sõita ikkagi lootose vaadata tuntud trepil ja siis sealt võtta ette reis Kooja mäele. Sellepärast et kontast tegelikult Kyoto ja Koojamäe vahel on ka tohutu, et ühest küljest sa oled geotuses, arvad, et oi, nüüd ma nägin päris jaapani budism, ma nägin seda neid templeid ja kui uhke see kõik on. Aga kui sa jõuad kuuemäele, siis saad aru, et tegelikult on ka väga suur linn ja väga tihedas inimtegevusega linn. Et see tõeline tunnetus võib jõuda kätte alles seal mäel. Nende heade soovidega tänaseks lõpetame. Meie külaliseks oli Liisaberezgin. See oli palveränduri päevaraamat. Mina olen Martti Kalda ja helipuldis oli maris Tomba aitäh.