Mozor vasar alasile löö. See ei ole. Kuid aja nostalgia vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab selle sügise esimene kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme ja koos minuga on siin vikerraadio otsestuudios kogu meie aitäh selle hooaja meeskond. Urve Eslas, tere, Urve. Tere ja Mihkel Kunnus. Tere, Mihkel perimeeter. Teil on meiega ka külaline, kelleks on õiguskantsleri kantselei direktor Olari Koppel. Tere, aitäh kutsumast. Tänane peateema puudutab haridust, millele on pühendatud ka Rosa tänasest ajalehes sirp. Aga enne, kui me sukeldume haridusasjadesse sügavamalt vaatame veidi, millest kultuurileht veel juttu teeb. Mihkel Olari, mis on teile silma jäänud tänases sirbis? Mina annaks esimesena sõna hoopis Mihklile, sellepärast et ka tema on ju tegelikult tänase sirbi üks autoritest ja ta kirjutab siin Hilda taba raamatust kasvatus ja haridus. Räägi natuke, Mihkel, sellest pikemalt ma kuulsin korra kõrvalt ja see tundus kohutavalt huvitav. Jah, tegu on väga silmapaistva nii-öelda haridus, haridus, teoreetikuga, kes on üks, üks, nimetatakse üheks 20. sajandi mõjukamaks Eestist on väga tuntud, ei ole. On arusaadav, et ta emigreerus siis vabast Eestist, jäi teispoole, raudset eesriiet. Huvitavaks teeb ta näiteks see, et ta sündis 1902 päris sihuke kehaastametlen keset Euroopat sündimiseks. Põlvamaal koorastes üheksalapselise liikme esimese lapsena, noh, ühesõnaga õdesid-vendi on neil kaheksa tükki ja ta suutis ennast nii üles töötada, noh, siin võiksid feministid, ma ei tea, kas kiristada hambaid või rõõmustada, igatahes. Ta sattus järjest sihukeste suurte patriarhid otsa, kes reetsid, mees soojalasid ühel terasel naisõpilasel väga kaugele minna. Kõigepealt õppis siis sellise guru nägu. Peeter põld juures, kes on Tartus haridusministeeriumi eeskuju, eksju ja siis järgmiseks oli selline korruffei nägu. Kes see neid ongi? Johannes Käis, Johannes täis, kes siis andis talle ülikoolis põhjalikke loenguid ja tegi ka tegelikult ettepaneku lausa Konstantin Pätsile. Andeka õpilase võiks saata USAsse kooli koolirahadele, anda reisiraha ja toetati väga kõvasti ja seal ta sattus. John Jovi ühe kõige tuntuma pragmatisti ja ülimõjuka Ameerika intellektuaalide juurde. Ja seal ta siis nii-öelda sirgus üheks kõige mõjukamaks haridusteoreetikuks. Mis sa siin välja toodud, mis on võib-olla selline kõige huvitavam ja teravam selle loo juures vähemasti üks nendest. Ja mis osaliselt seondub ka meie tänase teemaga on selline Hilda taba mõtlemine on liiga hea. Keegi peale tema suudaks selle juurest hüpata nii asise ja piiratud dokumendi juurde nagu riiklik õppekava siin, sa pead seletama, mida sa sellega mõtled. Tema mõtlemine liiga sügavenüansseeritud selles mõttes, et sellest raamatust enamiku moodustabki tema doktoritöö, mis on umbes 250 lehekülge, siis selle raamatu lehekülge millest noh, üle 200 natuke on selline päris tuumakas filosofeerimine, mis algab juba täiesti elus antoloogiast protsessi ütleme siis protsessi metafüüsikast, kasvatusest, kujunemisest, milline see inimene on, ta nagu võtab inimestega areneva avatuna. Jón, Ameerika pragmatistid üldse võtsid väga tõsiselt Arvinit seda, kuidas inimene kujuneb. Ja noh, tava on, selles mõttes on teda huvitav lugeda, et no ma ütleks, isegi niimoodi ta korraga kurvastab, rõõmustab. Aga kas see siis tähendab põhimõtteliselt seda, kui ma sinust õigesti arusaam, et selline tuumakas sisuline analüüs ei tõlku haridusdokumendiks, see on üsna-üsna melanhoolne arusaama sellest, kuidas asju tuleks. Vene on väga hästi öelnud, et miks niisugused praktilised või tegutsevad inimesed ei salli siukseid targutajaid, sest Meie käitumisvõimalused on alati märksa ahtamat kui meie nii-öelda intellektuaalne eristusvõime. Eks tegutsemine alati, või nagu Ilmar Vene ütleb, et tegutsemine põhineb alati lihtsustavalgahet kahestamisel. Positiivne käitumine, negatiivne käitumine. Lähme siis tuleb meil pärast kindlasti juttu ka, kui me läheme selle haridus haridusteemalise debati juurde, mis tänases sirbis ilmub, aga Peter, mis sulle silma jäi? Mulle jäi tegelikult sellest samast Mihkli artiklist veel silma üks selline, vaatate, üleolev sedastas, et eesti kultuurile pole see eriline kaotus, et me selle naise loominguga alles nüüd tutvuda võime. Jah noh, tegelikult see on väga huvitav näiteks sirp tervikuna läbi lugeda, siis me näeme, et mõningad asjad, mida ma siin refereerinud vabalt, et need on praegu väga aktuaalsed või neid võetakse kuidagi iseenesestmõistetavalt, et peaks olema kuidagi lapsekesksem, lapsesõbralikum. Väga palju pööratakse tähelepanu nii-öelda kooli stressile, kritiseeritakse alati sihukest õpikukesksust või ainekava kesksust või sihukese materjalikesksust, et sedasama tegid ka kusjuures taba tabanud võib vabalt leida siukeseid tsitaat, et me, me ei tea, milline on tulevik, tulevik muutub nii kiirelt, eks, et me peame õpilasele andma mitte mingeid kindlaid teadmisi ja fakte, vaid oskusi ja loovust ja niisugused on need märksõnad täiesti korduvad. Võtaks ühe teema siia veel juurde et jõuda selle sirbiga edasi viia, siis juba minna põhiteema juurde. Mul on hea meel, et osaliselt serva pidi on sirbis kajastust leidnud pagulasteemaline diskussioon. Seda siis kahes kohas leheküljelt kaks ja kõige viimasel leheküljel ja kõige viimane lehekülg minu meelest võtab selle asja imekenasti kokku. Joosep Tiks viitab siin Tarmo Jüristole, kes pani kord ette, et poliitiline korrektsus peaks olema palju paremini arusaadav, kui asendaksime selle vastastikuse austuse mõistega. Arvan, et see austus ei peaks laienema ainult vähemustele, vaid kõigile, ka neile, kellega me üldse nõus ei ole. Ja lehekülg kaks on siis selline sõbralik üleskutse või meeldetuletus selle kohta, et sel pühapäeval on Vabaduse väljakul Tallinnas sõbraliku Eesti kontsert ja piknik, kuhu on kõik oodatud. Ükskõik, mismoodi nad siis ei mõtleks. Suur tänu, eks sirbis on üht-teist veel, aga tõesti, peamiselt on siin haridusjuttu ja kohe hakkamegi sellest rääkima. Vasar. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja õiguskantsleri kantselei direktor Olari Koppel. Räägime nüüd samal teemal, millele siis ongi pühendatud valdav osa tänasest kultuurilehes sirp haridusest ja sirbi põhilugu, kui nii võib öelda, on vestlusring, mille nimi on selline natukene pikk ja lohisev eliit koolid soosivad vanemate uhkust, mitte andekaid, suhteliselt deklaratiivne, sedastas ka selles vestlusringis osalevad õiguskantsler Ülle Madise, Euroopa kontrollkoja liige Kersti Kaljulaidi, psühholoog Angela Jakobson ja õpetaja Vootele Hansen. Vestlusringi ajendiks on aga õiguskantsleri kirjalikke ettekanne riigikogule 26.-st augustist ja selle kirjaliku ettekande sisu puudutab siis põhihariduse korraldust ja täpsemalt seda, kuidas põhiharidus on põhiseadusega kooskõlas või siis mitte. Kahjuks ei saanud õiguskantsler meiega täna liituda, aga selle eest on meiega siis tema kantselei direktor Olari Koppel ja ma küsingi siis kohe alustuseks, nii et kas ma saan õigesti aru. Meie koolikorraldus on põhiseadusvastane. Meie koolikorraldus ta otseselt tähtajad toetas, põhiseaduse vastane ei ole, kuid õiguskantsler on Aja jooksul temale laekunud avalduste ja kaebuste põhjal neid analüüsides jõudnud järeldusele, et see ilus asi, mida me tunneme põhiseaduse vaimu all et see on selles haridus valdkonnas, eriti kitsamalt võttes põhihariduse valdkonnas veidi nagu ohtu sattunud ehk siis need väärtused ja ideaalid, mille poole Eesti kui riik ja ühiskond tahavad pürgida ja mis on põhiseadusesse kirja pandud. Et neid, neid, seda, see, need väärtused ei peegeldu enam vajalikul määral selles süsteemis kuidasmoodi. Meie põhihariduslik olukord on hetkel välja kujunenud. See on tegelikult ju suhteliselt hoiatav, selline hirmutav näide, et meil on küll olemas põhiseadus ja väga oluline nähtus igas riigis on haridus, mis peaks seda põhiseaduse vaimu kuidagi siis järeltulevatele põlvkondadele ka edasi andma ja seda ise tegema põhiseaduse vaimus. Ja me oleme praegu olukorras, kus ja öelda, et põhiseadus ei kajastu selles, kuidas meie haridusele korraldada. Kui siin konkreetseks minna, siis põhiseaduse järgi peab põhiharidus olema kättesaadav ilma rahata igale lapsele sõltumata elukohast vanemlikud hoolest, mis tähendab vanemate sotsiaal-majanduslikust staatusest sellest, kui palju neil raha või haridust on ja emakeelest ja päris hästi printsiibis tähendaks see ju seda, et ela, ole sa laps, ela sa kus tahes kohas ka siis suure linna kesklinnas kasvõi väiksema valla kusagil kauges nurgataguses külas, siis igal lapsel peaks olema printsiibis täpselt samasugune võrdne võimalus saada pääset ja head haridust. Nüüd, kui me mõtleme sellele olukorrale kuidasmoodi, meil reaalne seisund on Eestis, siis me ju igaüks tõenäoliselt aimame, et need võimalused ei ole võrdsed. Ja siin ongi õiguskantsler näinud võimalikku vastuolu põhiseadusega ja teinudki ettepaneku riigikogule kaaluda. Esmalt arutada põhihariduse korraldust riiklikult tähtsa küsimusena ja miks mitte selle arutelu järel siis võta lahti hariduskorraldust reguleerivad seadused ja teha ehk seal teatavaid muudatusi. Aga kas ei ole niimoodi, et tagada tuleks mingi võrdne miinimum mitte võrdsed võimalused, vaid et kõigil oleks ligipääs mingile miinimum yle? See tõlgendus on ju ka teada teatud piires võimalik kui hariduskorraldust reguleerivad õigusaktid samal ajal ei deklareeriks, et Eesti põhiharidus või eesti põhikool peab andma igale lapsele maksimaalselt iga lapse. Vajadusi ja võimekust kõige maksimaalsel viisil arvestavat haridust. Mis siis tähendab seda, et meil ei käi jutt miinimumist, vaid meil käib sellest, et iga laps on erinev ja, ja riik ja kohalik omavalitsus peaksid omavahel korralduses niimoodi, et ma, et nii nutikam kui ka võib-olla aeglasema arenguga laps saaksid täpselt sellise hariduse, mis aitaks seda last inimest indiviidi maksimaalselt edasi arendada, nii et mina selle miinimumnõudega nagu küll aru ei saa, et see oleks mingi, see on absoluutne miinimum, oleks vaja täita. Ja sealt edasi siis nagu igaüks vaatab, kuidas, kuidas saab. Paraku seadusandja on näinud veidi üllamaid, ideaale ja printsiipe silmas pidanud. Ma saan selle aru ja võib-olla on isegi õel minna sind nüüd kohe hakata nii-öelda kaugelt Spengleri targutama, aga Spengleri tõigi sellise näite, kuidas demokraatia tähendab linna moraalimaale tungimist ja sellega maaelu hävitamist, sest kui me tahame praktiliselt teha, et näiteks ühel maalapsel oleks samasugused võimalused nagu linnalapsel, mida see siis tähendab, see tähendab, et tal peab olema no maal samamoodi. Näiteks võimalus minna viie minutiga kooli võimalus valida muusikakooli, mingi trenni vahel võimalus valida reaalkallaku ja humanitaarkallaku ase vahel, näiteks see tähendabki sisuliselt tehniliselt toome linna võimalused alles ja teeme maaelulinnaks. Aga mitte kunagi ei ole niimoodi, et näiteks anname linnainimesele ka võimaluse minna lehmakookide vahelt kuhugi poole kilomeetri või viie kilomeetri kaugusele kooli. Et sisuliselt tähendab, et mingi maapiirkonda asfalteeritakse inimesed koondatakse ühtekokku ja tehakse maapiirkonda mingi väikelinna rakuke. Selline natukene on maapiirkonda juba tekkinud, kui me vaatame, kuidasmoodi on raadiumivõrk, mis juhtub gümnaasiumivõrguga, et kui sa siin mainisid seda, et on reaalkallakuga humanitaarkallakuga, siis gümnaasiumis tõepoolest sellised võimalused on olemas. Ja see maalaps, kes seal lehmakookide vahel elab, temal gümnaasiumis juba käibki selles linnas punases rakukesesse, mis on tema kodule loodetavasti kõige kõige lähedam. Siin konkreetses õiguskantsleri kirjalikus ettekandes käsitletakse siiski siiski põhiharidust mille üks alusprintsiip kõikides hariduspoliitikat kavandavates dokumentides vähemalt siiamaani on, et see peab olema igale lapsele võimalikult kodule. Mina tahaks tõmmata selle jutu natukene võib-olla laiemaks sest siin selles vestlusringis, mis praeguse jutuajamise ajendiks siin on, siin sai ju väga mitu teemat käsitletud ja see, kuhu me praegu oleme pidama jäänud, on just nimelt Ülle Madise selline konkreetne ettepanek aruteluks. Aga minu meelest on palju huvitavamad need alusterminid, mille põhjalt siin on vestlusringis osalejad, kas siis järeldusi teinud või nende terminite üle arutlenud ja üks selline termin, mis minu meelest vajaks lahti arutamist, on seesama andekuse termin, et kes siis on need lapsed, kes andekad ja kellele justkui tundub, et selline eliitkoolide võrgustik peaks olema oluline selleks, et nende andeid välja tuua. Sest paratamatult juhtus nii, et suur osa sellest diskussioonist sirbis läinud sinna eliitkoolide teema peale, sest mulle tundub, et see on selline üsna üsna terav teema just suuremate linnade inimestele. No kui üldse mõistetest rääkida, siis sedasama mõiste eliitkool ise on kahjuks selline minu meelest suhteliselt õnnetu ja kahjuks väga laia kasutusse läinud, mõista. Absoluutselt, aga, aga kuna ta on seotud justkui function krooniga, mis peaks olema suunatud sellele andekale lapsele siis kõigepealt tuleks selgeks teha, mida selle andekuse all siis lõppkokkuvõttes silmas peetakse. Ja mulle tundub, et sellest arusaamine on läinud nihkesse ja seetõttu on seda andekust hea kasutada ka sellise kilbina rünnakute vastu, mis, mis justkui siis seda nii-öelda eliitkooli võiks tabada. Ja minu meelest on see üsna hästi ka välja toodud, siinsamas. Samas vestlusringis Kersti Kaljulaid näiteks ütleb nõndaviisi. On ekslik arvata, et eliitkool vastab andekate laste vajadustele ja annab neile parema võimaluse areneda. Andekas laps, pange nüüd tähele, on tihti ebastandartne omavanuste seas kehk suhtlema. Halb kambastuja natuke selline teistmoodi pelgan ette liit koolides ei märgata ega toetata erilisust rohkem kui mõnes tavalises hubases koolis. Pigem nõutakse ühtmoodi, et tuleb olla edukas. Ja, ja sama kinnitab ka Angela Jakobson, et andekas laps on tõepoolest pigem siis hariduslike erivajadustega laps nii-öelda ette ja iilid koolid pigem just toetavad sellist standardiseerimist. Ehk siis, et siin on nüüd mõisted läinud täiesti vastuollu omavahel. Mulle jääb seda vestlusringi lugedes ja ka seda õiguskantsleri ettekannete lugedes mõned tegelikult võib-olla üksi. Ja samas mida ei, selles ettekandes ega vestlusringis ei ole, on tegelikult küsimus, kaas ja seitsmeaastane laps on selline, kelle põhjal saab juba öelda andekas laps. Ja see on vähem andekam ja et kas nendeni nimelt ütleme siis niinimetatud eliitkoolide sisseastumiskatsed, kas see on õige sellises vanuses lastele selliseid katseid korraldada juba teha mingi selektsioon nende nende mingite tunnuste põhjal jaotada osad lapsed siis võimekamate, eks vähem võimekamate, eks me ju ilmselt kõik teame, et et Inglismaal näiteks aru, et tehakse selliseid andekus, katseid või, või, või eksamid on vist 11 aastastel lastel ja seal siis toimub mingisugune mingisugune vahekond, pilt, kuidas algkool on juba läbitud Eestis millegipärast lükatakse need koolieelikut siis vanemate soovil valdavalt siis sellesse eliitkoolide katsetesse kellel staatuse, kellel muul põhjusel on äärmiselt oluline, et see laps läbiks, need katsed edukalt neid õpetatakse, aitäh. Neid õpetatakse, et eelkoolides, sest vanemad peavad raha maksma. Ja siin ongi, tekibki siis see küsimus, eks ole, et kas selline selektsioon sellisel viisil, mille eest on edukamate vanematel võimalik maksta ja vähem edukatel lastevanematel ei ole võimalik selle eest maksta, et kas see on õige, kas see on kooskõlas nende selle vaim, aga mida ma enne mainisin, ehk siis põhiseadusega? Ja seda ma üsna palju pidasingi silmas, kui ma rääkisin sellest, et andekuse mõiste on justkui nihkunud paigast ära, ehk siis, et seda andekuse mõistet kasutatakse justkui selleks, et õigustada mingisuguseid, kas teisi motiive, oma tegevust, oma sihte, mingisugust karjääri, sihuksed, sotsid, reaalse sotsiaalse, kuidas ma ütlen mobiilsuse, kas suurenemist või vähenemist. Ja, ja seetõttu just minu meelest on problemaatiline natuke, kui me rajame oma vabadused kas vääriti mõistetud mõiste peale või siis, kui me saame aru, et see mõiste on paigast nihkunud, et me ei nihuta neid seaduseid järgi, sellele. No selle jutu põhjal tekib mul siiski küsimus, et kas see ei ole mitte ideoloogiline vaidlus selles samas vestlusringis vestlusringi vedanud Valle-Sten Maiste ütleb, et praeguse kooli valikupoliitikaga ei ole päri ei Sotsialisti, südametunnistuse ega isegi mitte enamik liberaalse ja konservatiivse vaatega inimesi. Ja Vootele Hansen kinnitab ka, et tema ei seoks praegust eliitkoolide küsimuste ideoloogiaga. Aga minule küll jäi nii 100 vestlusringid lugedes kui praegu neid mõtteid siin kuulates selline tunne, et see siiski on ideoloogiline, isegi kui tegu on ühe mingisuguse väärdunud ideoloogiaga, et see on kuidagi ideoloogiline küsimus. Nojah, päris hästi saaks minu arust seda asja lahata siis, kui me ei ütle andekas õpilane vaid ütleme, et eliitkoolid tekivad eliit õpilastest ja siis, kui me kasutame sellist mõistet nagu eliitõpilane või eliitlaps siis siis tuleb selle nii-öelda ideoloogiliselt kohe välja, et see tekitab väga allergilise reaktsiooni, me näeme, et meil on jälle mingi klassiühiskond, eks meil on mingi varjatud aristokraatia mingid siniverelised. Aga tegelikult kui me andekas on lihtsalt selline mahedam kodumaised sõna, see tundub see ei tundu nagunii, aga iseenesest me ütleme, et andekad lapsed ja mitte andekad lapsed siis see on omamoodi nii-öelda hierarhiline jaotus ja sest andekust. Me seostame selgelt positiivsusega ja see, kui siin üritatakse näidata, eks ju, et seal pigem erivajadus. See on nagu andekus on lihtsalt üks erilisus teise kõrval, et näed, üks ükse saamatusi on tema omapära, teine on andekas, on tema omapära, omapärad on kuidagi mingi mingil üldisel metafüüsilise tasandil võrdsed, eks, et nad on inimesena siiski võrdsed. Mis mulle näib, et siin on, siin on kaks asja, mis ma tahaks öelda. Üks on see, mis Ülle madise vastas sellele samale küsimusele, mis sa just Peter välja tõid. Ja ta ütles, et ma, maailmavaateline valik on põhihariduse ja eesti rahva keele tuuri kestmise asjus põhiseaduses juba tehtud ja rahvahääletusel ka maksma pandud ja seisis üsna palju tähendabki seda, et on, peaks olema mingisugused teatud võrdsed võimalused kõigil olemas. Teine asi, mis on minu meelest ka huvitav. Selle diskussiooni juures, on see, et minu meelest Mul on siin üks viga eelduses, ehk siis me peame vahet tegema ja üldse üld, üldise ja erandi vahel reegli ja erandi vahel ja, ja me ei saa tahta seda, et üks seadus hakkaks sätestama kõiki erandeid. Küll aga peaks seadus ikkagi peaks üldisele rõhuma. Küll aga saab seadus teha võimaluse nende erandite aktsepteerimiseks ja seda ja selles suunas minu meelest ka on liigutud, ehk siis, et seadused peaksid olema tegelikult üldiselt mitte sätestama ära mingisuguseid konkreetseid olukordi, mis võivad seadusest erineda. Ja seetõttu ja küll aga peab seadus jätma, nagu ma ütlesin, selle koha sinna, et sinna saaks tekkida mingisugune erisus, juhul kui seda on vaja. Aga võib-olla enne, kui me läheme edasi selle jutuga, mis on erand ja mis on reegel, kuulame vahele natukene muusikat. Ja tänasesse saatesse sai ka valitud haridusteemalist muusikat. Praegu kohe kõlab siis sellise Ameerika ansambli, nagu sooltan Peppa 1991. aasta hitti Let's tooka Baudseks uus versioon, mis on siis Berliini džäss ja sundlaulja maks, Raave ja tema bigbändipalast orkester esituses. Eksponaat. On abiks. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, just praegu laulis siis maks Raave ja stuudios koos minuga on veel Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja õiguskantsleri kantselei direktor Olari Koppel. Räägime haridusest. Meie jutt lõppes enne muusikat selle koha pealt, et võiks edasi rääkida sellest, mis on erand ja mis on reegel. Seadused peaksid teadupärast sätestama reegli, aga jätma kurvetlus võimalusega erandiks. Ja kui tänase sirbi vestlusring tiirlebki selle ümber, kuidas ja mil määral meie põhihariduse korraldus vastab põhiseadusele nagu selgus mõningates aspektides hästi ei vasta siis omamoodi vastulause on esitanud sirbi peatoimetaja Ott Karolin, kes oma juhtkirjas, ah sina oled ju erand, räägibki, millest ikka iseendast ja linn võiks isegi öelda, ründab Ülle Madise initsiatiivi ja ta lauset ja ta lausub täitsa sõjakalt, nõnda. Õiguskantsler soovitab üksikuid sihtmärke rünnata massihävitusrelvadega, pidades silmas seda, et Karulini meelest ei ole probleem mitte meie põhihariduses üldisemalt vaid nendes samades siin saate esimeses pooles käsitletud Tallinna eliitkoolides. Kas olete minuga nõus või kas Karolin pingutab üle või osutab ta just äkki hoopis selle probleemi tuumale? Minule seda juhtkirja lugedes tekkis kaks, kolm mõtet, õigemini et sirbis jätkub hea traditsioon, kus peatoimetaja oma kasutab oma vaba pinda meelevaldseks intrigeerimiseks ehk et asi huvitav oleks, et jumala pärast, et muidu jääb, jääb äkki lugejatele mulje, et niivõrd olulist teemat on käsitletud kuidagimoodi ühekülgselt või igavalt igavalt, et peaksin nagu mingi vastas, vastaspool peab ka olema. Mulje jäi, et kui ka kui ka, kui ta on õiguskantsler Ülle Madise ettekande läbi lugenud, kui ta on seda teinud ja siis, siis ta võib-olla ei ole päris tähelepanelik seejuures olnud, kuivõrd mõned tema väited on nüüd küll sellised, et vaidleb-vaidleb-vaidleb nende seisukohtadega, mida, mida kas üldse või vähemalt sellisel kujul. Ettekandes ei olnud ja kolmas märk oli noh, jah, loomulikult ajuga discleimerina ütleb, et tema kui ja sulgudes võib-olla eliiti kooli kasvandik toob enda kohta näiteid ja korduvalt rõhutab seda, et oleks seal käinud siis ta ei oleks praegu sirbi peatoimetaja, et siis ta ei oleks üldse võib-olla mitte keegi. Noh, ma usun, et kõik need, kes enamus Ajakirjanikest poliitikutest, ministritest, teadlastest, akadeemikutest mõne aasta eest oli niisugune uuring, et kus keegi, kus keegi koolis on käinud, üllatus-üllatus niinimetatud eliitkooli kasvandikke nende hulgas oli, oli ikkagi vähemus, nii et ma kardan, et siinsed, selles selles peatoimetaja jutus on emotsiooni ja intriigi rohkem kui kui sügavat sisu. Selgituseks siis nii palju, et Ott Karolin on käinud Pärnu sütevaka koolis, aga ma arvan, et need oleksid, on jah kahtlased, et ma jäin just praegu sinu juttu Olari, kuulates mõtlema, et võib-olla kui mina ei oleks kaheksandas klassis istuma jäänud, äkki ma läksin siis ka kuskile kaugemale jõudnud, kui siia vikerraadio stuudiolaua taha kindlasti ma arvan. No eks meil kõigil ole oma koolielust rääkida üht või teist kurba sündmust, mille tõttu meil on siis läinud kas hästi või vastupidi, halvasti, aga, aga see, mida mina tahaks välja tuua selle Ott Karulini loo puhul on see, et minu meelest on siin jälle need kaks asja lootusetult sassi läinud. Ja mitte nagu üks kört, pärtli särk, vaid kaks täiesti eririidepuude peal rippuvad särki mis ei ole isegi mitte samas kapis, rääkimata sellest, oleks samas linnas, aga võib-olla isegi mitte samas universumis. Kaks täiesti erinevat eeldust see ju midagi Ülle madise püüab teha. On just nimelt puudutab just nimelt seda reeglit, seda üldist. See, millest räägib Võru linn, on hoopis teine argument, sense nina argument. Ka on ju võimalik ümber lükata sisuliselt ükskõik millist millist üldist üldist seaduspära, kui öelda, et aga minu kogemus on selline või teine seetõttu see mina argument nagu seda nimetatakse üldiselt diskussioonis seda argumendina ei käsitletagi. See võib olla lihtsalt repliik või kommentaar või lisandus, aga argumendina seda üldiselt. Jah, ja see on mitte ainult et nüüd jääb ta jääda mitte jääda kinni siia nüüd sirbi peatoimetaja integi keeriva ja väga, väga niisuguse hoogsa arvamuse juurde, siis tegelikult see debatt, mis nüüd on taas kord vallandanud küsimuses, kas erakoole peaks riigieelarvest rahastama samadel alustel nagu munitsipaal- või riigikoole siis selles debatis ju kohe on alati kohe ilmub välja erakooli kaitsev lapsevanem kes räägib sellest, kuidas tema enda laps on niivõrd eriline ja seetõttu peaks või andekas või mis iganes omadussõnu sinna juurde veel lükitakse. Ja seetõttu tema laps ei kõlba sellesse suurde süsteemi poolt pakutavasse kooli ja seetõttu ta peab käima selles erakoolis mille peale mina tahan alati nagu püsti tõusta ja hüüatada, et näidake mulle ühte lapsevanemat, kelle meelest. Tema poeg või tütar ei ole mingil mingil moel eriline. Lapsevanem tuleb, ütleb, teate, mu laps on nii tavaline ja täiesti mitteandekas. Jah, tõepoolest ma olen, ma olen siin sellega sinuga nõus küll, aga meil on veel üks väga oluline aspekt on see, et kõigil peab olema õigus niimoodi arvata, et nende laps on eriline, kõigil olema ka seaduslik. Selle seaduse kohaselt peab neil olema võimalus selleks, et on selline lünk, selline koht seal seaduses, mis võimaldab tema väga erilisel lapsel saada väga eriline haridus. Ja just täpselt minu meelest sinna Siip ka Ülle madise oma oma kirjalikus ettekandes, et tegelikult see riigi või kohaliku võimu poolt rahastatav kool tegelikult ideaalis peakski olema selline, mis võimaldaks arvestada kõikide laste erisuste ja eriliste vajadustega. Et kaoks ära selline põhjendatud vajadus siis asuta asutada, luua erinevaid, olgu siis kiriku koole, erineva programmiga koole, mida iganes, mis paratamatult ja lugusüsteemis on raha napib. Mingil piiril alati tähendab selle ühiskasutatava ressursi mitte kõige mõistlikumat kasutamist ja kaotajaks. Nagu elu on näidanud, jääb see nii-ütelda harilikul ja harilik laps. No ma näen, et meie hulgas istuv ainus õpetaja Mihkel Kunnus vaatab seda kõike järjest kurjema pilguga, võib-olla enne, kui ta oma suure ja muskli-lise kerega märatsema hakkab, kuuleks, mida on. Härrale öelda tähendab, esiteks ma kaitseksin Oti selles mõttes ott, ten ott, Karolin on pealkirjastanud oma artikli, aga sina oled ju erand ja ta näitabki kasutataksegi väljumismehhanismina, eks ju. Tuleb keegi rääkima, ütleb sa, oled, sa oled erandlik, me räägime siin üldisest üldisest seaduspärasusest, ühesõnaga ole ole, ole vait ja teisenenud, teine asi, mis tähendab, mis hõlmab siukest kõigi erisuste erinevuste arvestamist kuskil ühes ühes koolis. Siis ma võib-olla tooksin sellise võrdluse nagu multikultuurse sega. Mastaap on siin ääretult oluline, et loomulikult on tore, kui on erinevad rassid, aga võtame vaatame sellist mastaapi nagu maakera. Väga tore ongi erinevad kultuurid, erinevad, rassid, võtame teise mastaabi. Võtame sellise mastaabi nagu üks linn. Ühes linnas peavad kõik rassid olema esindatud või lähme veel väiksemaks, kes ühes ühes paneelelamus peavad olema kõik klassid esindatud ja me teame, et kui me selle mõõtkava liiga väikseks Lähme, siis näiteks kaovad erinevused ära. Tegelikult kaovad erinevused ära, asi muutub standardiseerimas, eks, eks ju, kui me tahame kõiki värve säilitada siis peavad nad olema erinevates purkides, kui kallame kõik ühte kokku, siis tuleb lihtsalt üht üks siuke pruunikas soga. Ja nüüd kui me tahame, et, et ühes koolis oleks nii-öelda kõigi laste erinevusega arvestatud vastuefekt tuleb ju tihti mastaabis tähendab odavam, mõistlikum on enam-vähem ühte tüüpi lapsed koondada kuhugi ühtekokku kõige, kõige nii-öelda lihtsamal moel tuleb välja see selles ainuüksi, et igas koolis on klassid. Esimene klass, teine klass, kolmanda vanuse järgi on jah, et see on nagu ja, ja me teame, et kas see on tegelikult rohmakas standardiseerime, aga miks üldse meil koolid on, miks koolid kunagi tekkisid lihtsalt mastaabiefekti pärast otsustati, et ökonoomsem kogukonnal kui mingi õpetamisprotseduur, kogume kõik lapsed ühte ühte ruumi ja õpetame korraga ja kuskil noh, näiteks, kus praegu koolide esile kerkivad kuskil noh, väga arengumaades seal oli ka mingeid klassi, ole aga vaikselt ühiskond saab rikkamaks, areneb, siis tekivad eristused, klassid noh, ja siis mingi noh, näiteks tänapäeval on ka väga suguseid erivajadustega. Koolesin. Ärme kasuta siis nagu mu ema, kes on ka pedagoogika, ütleb, et ei ole mitte eliitkoolid, vaid on õppimiskallakuga koolid. Eks selline radikaalne alternatiiv ka välja pakkuda, et koolid, kus õpitakse ja kui me räägime kihistumisest, eriti vabaduse valikutingimustes mida ma ise olen näinud, et väga suur, kui me anname lapsele väga palju vabadust ja võimalust valida, siis toimub kihistumine, väga terav kihistumine enese sunni võimalusel kes suudab ennast piitsutada, kes mitte. Loomulikult Tal on tugistruktuurid ja nii-öelda vanemate mõjust ei pääse kuigi jah, siuke sotsialistlik ja nii-öelda ülidemokraatlik motiiv vihkab igasugust pärilikkust põhimõtteliselt, eks. Et lapsel peavad olema võrdsed võimalused vanemate sotsiaal-majanduslikust või mis igatahes asjast sõltumata, aga haridusvõimalused on ka kindlasti see, et millised on su koolikaaslased. Sest noh, olen käinud ka ühes nii-öelda eriinternaatkoolis, sinna lihtsalt koondusid reaalhuvidega õpilased ja õppimine oli prestiižne. Et, et see, see koondamine õpilastüüpidele järgi mitte ainult võimalused vaid on, ka ongi erinevad inimtüübid ja need on mõistlik ökonoomne koonduda ühtedesse ruumidesse, efektiivsemalt õpetada. Ma küsin siis jälle selle küsimuse, mida ma enne juba sõnastasin, kas selektsioon peaks toimuma? Siis klassijala suhteliselt siin, ma olen nõus, et see peaks toimuma hiljem, aga selekteerimine isenesest kindlasti ei ole halb, see on väga mõistlik isegi. Sest noh, muidu me peaks kandma, et ta on, noh. Lähme niisiis kaotame klassika ära, aga kindlasti selekteerimine mõistlik. Et see eliitkoolid on tõesti halb sõna, et on niisugune noh, tihti halva maigu külge saanud, aga noh kindlasti noh, võtame näiteks spordikool, mis on ka väga konkreetne, me koondame sinna kokku inimesed, kes on nii-öelda kehaliselt andekad, et neid tõhusamalt efektiivsemalt, et nende erivajadust ütleme siis kiiksu arendada. No siin vestlusringis räägitakse kohati ka ikkagi üsna selliste süngete sõnadega nimelt Kersti Kaljulaid ütleb iseenesest, et katastroofi Meil koolisüsteemist ikkagi pole. Ülle Madise sekundeerib, talle läheb veel süngemaks, ütleb katastroofi ei ole, aga seda arvan küll, et riivime karidele. Nii et see on ju väga hoiatav ja kas nendest karidest on siis tõesti võimalik hoiduda, kas riigikogu võtab õiguskantsleri sõnu tõsiselt, on ju varasemast näiteid, kus kõlab küüniliselt ise ka riigikoguni, sisuliselt varasemate õiguskantslerit on mingisuguseid väljaütlemisi välja naernud, võib-olla miskiks pannud. Seda saab näha kuidasmoodi riigikogu, nüüd sellele konkreetsele ettekandele reageerib. Mulle meenub, et iga riigikogu koosseis on korra kindlasti, kui mitte kaks oma nelja-aastase ametiaja jooksul haridust, olgu siis kõrgharidust või haridust või koolieelsete lasteaedade koolieelsete haridusasutuste olukorda riiklikult tähtsa küsimusena arutanud ja ei erandiks ka. Ja ka see riigikogu koosseis. Ma küll harva, et siin toimuks mingisugune. Et oleks mingi risk saada välja naerdud. Mis puutub nüüd sellesse, et kuhu me oleme teel, siis. Siis. On teadmine või, või siis, et siis siis sisetunne, ilmselt, nii, nii nii seal vestlusringi osalejatel, et Eesti suuruse ja suguse ühiskonna jaoks hariduslik kihistumine, kus juba ütleme elu alg baasis osasid tõstetakse. Kunstlikult või mingid dopingainetega justkui nagu kõrgemale ja teised vajuvad madalamale mis hakkab mõjuma avaldama nende edasises elus, et meie suuruse ka ühiskonnas see tõenäoliselt ei ole. Hea avalik, et see tähendab ühiskonnale täiendavaid riske edaspidiseks. Ja seadusandjal tõenäoliselt, kui ta on valmis teadvustama, et need riskid olemas. Et midagi võiks ette võtta nende riskide. Hajutamiseks või likvideerimiseks üks aspekt, millest me ei ole rääkinud ja, ja ilmselt ei peagi rääkima, aga tahaksin tähelepanu juhtida, et, et väga palju sellest. Õiguskantsleri ettekandest räägib asjast, millest me ei ole veel rääkinud Jahatzen raha, kuidas rahastatakse põhikooli süsteemi. Hetkel on see niisugune hübriid või segu kohaliku ja kohaliku omavalitsuse eelarvesse riigieelarvest. Ühel ühel omavalitsusel on nagu rohkem ja ja teisel et mitte öelda enamikul on vähem. Ja, ja niisugune looritatud kujul sõnastatud ettepanek õiguskantsleri poolt kõlab ikkagi see, et äkki paneks selle vastutamas rahastamise paika. Et äkki teeks nii, et kogu hariduskoolihariduse süsteemi eest äkise pannagi riigi õlgadele. Selge, ma tänan ja ma loodan tõesti, et riigikogul jätkub tähelepanelikkust muude, selliste päevapoliitiliselt kirgikitvate sündmuste taustal süveneda asjadesse, mis mõjutavad meie elu veel ka paarikümne aasta pärast. Nii et kindlasti tasub igal inimesel, kellele Eesti elu üldisemalt ja Eesti selline kultuuri ja hariduselu korda läheb sündmustel silm peal hoida ja võib-olla visata pilk õiguskantsleri ettekandele. Aga meie aeg siin saab täna ümber. Lõpebki septembri esimene vasar Suur tänu, Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Olari Koppel õiguskantsleri kantseleist. Mina olen Peeter Helme ning oleme eetris taas nädala pärast juba uute teemade ja uute rääkijatega. Siia saate lõppu jääb veel mängima mihkli soovilugu. Sa võid sa Mihkel midagi selle kohta öelda. Ei, see on lihtsalt üks tore saksakeelne lugu, kus lapsed laulavad nii-öelda reibas melanhoolselt oma vanast koolist. Selge, aga siis head kuulamist ja oleme eetris taas nädala pärast.