Tere päevast, täna oleme me siis jõudnud oma tiibeti kultuurilugu ja ajalugu käsitleva sarja lõpusirgele. Me oleme siin stuudios, saatis metamorfoos Martti Kaldaga viimases. Ja me võtame siis oma jutuotsad kokku. Te ütlesite marti, et ega täna midagi eriti rõõmustavat rääkida ei ole, sellepärast et Tiibeti saatus on otsustatud. Ta on ja vasallriik ja sellega tuleb lihtsalt arvestada, aga ometi mingisuguseid positiivseid jooni, ehk me saate jooksul ka selles kõiges üles leiame. Aga täpsustame siis, kuhu me viimasel korral aasta arvuliselt jäime. Me jäime aasta arvuliselt aastasse 1905 ja, ja selle 1905. aasta inglaste sissetungi järelmaadele nii-öelda või selle järel tulemite. Ja tegelikult praktiliselt kogu järgnev 20. sajandi Tiibeti ajalugu on ära määratud Hiina mõjuga siin, tõsi küll, pisut sellist-Inglismaal katset oma kontrolli saavutada või oma oma kätt nagu mõningatele protsessidele vahele panna aga peamiselt siis Hiina mõjuga ja peale seda inglaste retke loomulikult Hiina pidi andma vastulöögi seevastulöök sõjakäigu näol Tiibetisse toimus siis 1000 910912 ja kui inglased olid teinud sellise vea, et nad olid justkui paisanud 13. dalai-laama sinna Hiinasse, Mongooliasse ühtlasi ka ka Hiina poliitika, küll siis nüüd hiinlased tegid täpselt sedasama vea. Dalai-laama põgenes Indiasse, kus oli briti koloniaalimpeerium ja sai siis intiimselt tundma inglasi ja seadis nendega head suhted sisse. Nii et selline viimane enne Hiina rahvavabariigi lõpliku sissetungi otsene sõjakäik Tiibetisse toimus siis 1000 910912 ja kogu selle aja elas 13. dalai-laama tegelikult Bengaalia ja Sikkimi vahelises Himaalaja eelmäestikus, Tartšillingus Kaimpongis kahes sellises linnas ja suhtles väga aktiivselt inglastega. Eelkõige sai temaga sõbraks ka hiljem väga palju raamatuid Tiibetist kirjutanud mees sel Charles Bell, hilisem inglaste saadik isegi Tiibetis. Ja miks ma ütlesin, et see oli viimane sõjaretk, sellepärast et Ching dünastia lihtsalt füüsiliselt sai läbi 1911. 12. aastavahetusel. Ja võiks öelda, et nüüd oli Tiibeti kõik võimalused öelda, et ta ei ole mitte ainult faktiliselt saanud Hiina ülemvõimust lahti vaid ka juriidiliselt see ülemvalitseja, kellele oli allutud või kelle, kelle vas Alliks oli hakatud 1721. aasta veebruaris. Seda ei olnud enam Need hiina väeosad, kes, kes laastas resideerusid inglaste vahendusel organiseeriti nende kojuminek, kusjuures koju minek mitte sama teed tagasi, vaid läbi India ja mere kaudu Hiina. Nii et Inglismaa mängis ka siin olulist rolli. Aga Tiibet on rahvusvahelise õiguse kohaselt sellest hetkest nii-öelda iseseisev riik. Loomulikult ka uus Hiina võim, Hiina vabariik kõvasti väiksemal territooriumil, kui, kui Ching dünastia impeerium ei tahtnud seda kunagi kogu oma eksistentsi vältel aastani 1949 ja tegelikult Hiina vabariigi pärijad ju siiamaani Taiwani saarel seda vabariiki üleval peavad, ei ole kunagi tunnistanud Tiibeti lahkulöömist, vaid alati on väitnud, et Tiibet on ka Hiina vabariigi osa. Nii et selles mõttes on mis tahes võim Hiinas ka ei ole. See väide on alati üks. Tõsi küll, Hiina vabariik ei olnud kogu selle perioodi jooksul eriti tugev võim. Tiibeti ja Hiina piiril olid pidevalt sõjakonfliktid. Aga ükski nendest ei kasvanud üle sissetungiks Tiibetisse. Ükski neist ei kasvanud üle konkreetseks vallutuseks. Ja seda aega, seda ajavahemikku. Ühtlasi tähistab ka väga tugev peti mõju kõrt dalai-laama oli olnud Tarzeeringus, inglased olid väga positiivselt temaga suhelnud, ta oli saanud sõbraks mitmete inglastega ja inglased olid abistanud nii-öelda tiibetit ka Hiina vägede väljaviimisel. Siis väga paljud sellised Briti kultuurile ja poliitikale omased momendid jõudsid ka Tiibetisse. Inglismaa isegi jagas Tiibeti ohvitseridele väljaõpet, jagati relvi mitut sorti, tõsi küll, suhteliselt väikeses koguses, aga siiski kolme Tiibeti põhilisse linna rajati inglisekeelsed koolid. Inglased seadsid sisse Telegraphi ühenduse lausa ja, ja India vahel, nii et pisut nagu sõda. See Tiibeti avamine tõi Tiibeti legaasaga positiivseid momente. Ei saa öelda, et kõik tiibetlased oleksid niimoodi arvanud, näiteks need inglisekeelsed koolid eksisteerisid lühikese aja vältel, sest need suleti kloostriülemate nõudel. See oli nende arvates ka võõrmõju ja seetõttu väär, mis nagu rikub selista traditsioonilist tiibeti kultuuri. Nii et soov seda isolatsiooni säilitada ka 20. sajandi jooksul hoolimata arvukatest ränduritest, hoolimata sellest, et Tiibeti juhid väga hästi taipasid, mis on maailmas toimumas soovisid siiski nii-öelda selles oma rahus ja vaikuses harjunud põhiliselt kloostriülemad, aga vanameelne aadel säilitada sellist isolatsiooni. See ilmselt on üks peamisi põhjuseid, miks tiibetit hiljem Hiina rahvavabariigi okupatsiooni all justkui nagu ei aktsepteeritud või tema tema õigustest riigina ei räägitud alati märgitud inimõigustest nii-öelda Hiina rahvavabariigi territooriumil, eriti Tiibetis. Aga kunagi ei ole räägitud Hiina riiklikest õigustest või õigusest iseseisvusele. Seda just nagu ei olegi, ei olegi arutatud. Ja muidugi selles on, selles on peamine süü tiibetil endal. Tõsi küll, inglased tegid ühe väga tõsise katse Hiinaga ka ka need asjad läbi rääkima. Ja siin ma mõtlen eelkõige 1914. aastal toimunud šimla konverentsi mis toimus Indias Himaalaja eelmäestikus Briti asekuninga residentsis, kus siis said kokku nii hiinlased, tiibetlased kui inglased ja tehti väga mitmeid ettepanekuid just eelkõige Hiina Wabariigile määratleda Tiibeti staatus. Ja kõige kuulsam nendest on Henry Mcmähoni ettepanek jagada Tiibet Mongoolia eeskujul sise- ja välisTiibetis ehk siis nendeks aladeks, mis on Hiinale lähemad, need jääksid nagu Hiina Hiina võimu alla, need oleksid nagu siseTiibet Hiina jaoks. Just nagu Sise-Mongoolia on tegelikult Mongoolia, Mongoolia ümbritsevad piirkonnad mongolitega peamiselt asustatud, aga aga Hiina osad ja see põhiTiibet või Kesk-Tiibet jääks siis selleks välistiibetiks just nagu on Välis-Mongoolia mis oleks iseseisev või vähemalt autonoomne. Nii et selliseid arutlusi piiri üle toimus sellel sibulakonverentsil ja isegi sellesama Henri Mckmani järgi nimetatakse praktiliselt kogu India poolset Tiibeti piiri. Ehk siis Mcmäe onlain on, see on see tuntud termin selle kohta, nimelt see oli praktiliselt ainus asi, milles hiinlased, tiibetlased ja inglased suutsid kokku leppida selle piiri fikseerimises, kuigi, tõsi küll, ka Hiina rahvavabariik on hiljem seda seda kahtluse alla seadnud, sest nemad ju kommunistlik partei ei olnud osaline selles selles leppes. Aga need arutlused silla konverentsil jättis suurest osast ikkagi arutlusteks ainult. Neid neid arutlusteks midagi toimunud, nimelt Hiina vabariik ei nõustunud ühtegi Tiibeti poliitilise staatuse kohta käivat lepet allkirjastama. Välja arvatud siis see, see piirileping ja nad lahkusid konverentsilt ja tiibetlased, inglased suhtlesid omavahel edasi, aga, aga nende suhtlus oli, oli juba ennegi olnud suhteliselt positiivne. Nii et sellist sellist otsust ei toimunud, aga ütleme, tõsine katse toimus nüüd muidugi Tiibeti jaoks oli hea 20. sajandi esimesel poolel, kuni aastani 1949 oli Hiina tegelikult täielikus kaoses ja see oli muidugi tiibeti leelis, valitsesid erinevad sõjapealikud, sõdisid omavahel? Jah, üritasid, praktiliselt ei olnudki sellist aastat, kus ei rünnatud Tiibeti piiri. Aga need kõik katsed olid sellised väiksemõõdulised, kõik suutis Tiibet enamasti tagasi lüüa või vähemalt hoida sellist stabiilsust. Lisaks sellistele välisprobleemidele tõid tiibetile kurbust kaasa ka nende enda sisemised sisemised vastuolud erinevate loomade, erinevate kloostriülemate, erinevate aadlike juhtide vahel. Ja muidugi kõige olulisem 20. sajandil dalai-laama ja bandžerlama sattumine täiesti erinevatesse leeridesse. 13-st dalai-laama ja ja temaaegne bandžel laama, kuues läksid omavahel tülli ja tüli põhjus on esmapilgul suhteliselt minimaalne. Dalai-laama nõudis, et Kabandžel laama klooster maksaks dalai-laama administratsioonile maksu. Mida siis varem ei olnud, ei olnud tehtud. Sellest suhteliselt tühisest momendist kasvas nii suurt tüli välja, et laava leidis, et talle ei ole Tiibetis enam soodne viibida, tema põgenes omakorda Hiina. No ilmselt on siin taga juba varasemad hiinlaste mahinatsioonid, sest muidu ei oleks selline selline vastuolu tekkimine suhteliselt kiiresti paari kuuga toimunud jaga bandžerlama põgenemine. Just nimelt Hiina ei oleks võib-olla toimunud ja tuleb öelda, et kurb on see, et kuuesbandžel laama ei pöördunud kunagi enam enam koju. Ta elas mitmetes Hiina Hiina piirkondades väga keerukal ajal, kui, kui Hiina sõjapealikud omavahel võitlesid. Ja kui ta 13. dalai-laama surres üritati teda just nagu koju kutsuda, tagasi tuua siis lõpuks ta ei jõudnudki koju. Ta tegi endiselt katseid peale 13. dalai-laama surma, võtta nii-öelda võimu või, või säilitada oma selliseid poliitilisi ambitsioone. Nimelt tabati tema kaaskonnast, leiti piiril granaate ja relvi, ehk siis nüüd üritas bandžerlama väga aktiivselt sekkuda ka võitlusse võimu pärast. Luu näed Tiibetis hakata justkui nagu dalai-laama vastu sõdima. Ja see on siis põhjus, miks ta Tiibetisse ei lubatud isegi tema, tema vastase, 13. dalai-laama surres ja ta suri Tiibeti piiride lähistel ja koju jõudis ainult tema tuhk. Ja loomulikult sattus ka tema järglane kes siis valiti küll tiibeti kultuurialadelt, aga nendelt aladelt, mis olid hiinlaste käes ja on, on sellest ajast peale kogu 20. sajandi jooksul olnud ka ka seitsmes Pansson, laama, alati Hiina võimude käes. Ta suri, kui ma ei, kui ma ei eksi, see uus bandžol lava kaheksakümnendatel aastatel 86 või 87, nii et see on alati olnud hiinlaste käes senine sobiv asendusvalitseja Tiibeti jaoks. Nüüd me mainisime, et 13-st Dalai Lama suri. See surm tabas tegelikult tiibetit väga ebasobival hetkel. See toimus 1933. aastal. Dalai Lama oli päris vana, aga mitte võib-olla nii vana, et ta oleks pidanud pidanud surema levima kuuekümnendates eluaastates ja siin on oletatud ka tema puhul, et ta kõrvaldati sinule loetletud mürgitamist. Tõsi küll, mul on õnnestunud lugeda dalai-laama ihuarsti kirjeldust sellest ja, ja selle kirjelduse järgi näib küll, et tegu oli lihtsalt lihtsalt haigusega külmetushaigusega tõenäoliselt kopsupõletikuga mida ei ravitud või raviti valesti diagnoositi valesti ja, ja millest põhjustatud palavikku siis suhteliselt eakas dalai-laama ka suri. Nii et ta suri detsembris 1933. Aasta lõpul, olles 57 58 aastane. Nüüd 13. dalai-laama on sellepärast huvitav, et ta on oma testamendi jätnud mitte üksnes kloostriülematele kuidas leida tema ümbersündi, vaid on jätnud ka testamendi nii-öelda maailmale või, või, või tiibeti rahvale. Ja, ja see on ka päris huvitav lugemismaterjal, tõsi küll, mitte mitte väga pikk. Aga seda võiks nimetada poliitiliseks Testamendiks, sest ta räägib peamiselt rahvusvahelisest poliitikast ja sellest, milline on Tiibeti koht selles selles ruumis. Ja nii veider, kui see ka ei ole, 13-st dalai-laama oleks just nagu kõiki neid järgnevaid sündmusi 20. sajandil ette näinud. Ta kirjeldab kloostrite hävingut, budismi hävingut Tiibetis üldse. Toob selleks Mongoolia näite, mis selleks ajaks oli juba Venemaa ja Hiina vahelise võitluse ohvriks langenud, kus oli juba selline sotsialistlik kommunistlik režiim kehtestatud ja viitas ka väga selgelt kõikidele endale ohtudele nendele samadele suurriikidele Inglismaa, Hiina, Venemaa, mis tiibetit ohustavad nii et ta oli kõikidest ohtudest teadlik ja ta nägi ka ette mis on Tiibeti saatus. Tiibeti budismi hävitamine, Tiibeti traditsionaalse kultuuri ja, ja riigisüsteemi hävitamine. Tõsi küll, siin tuleb mainida ühte ühte olulist momenti mahajaana budismis. See on alati arvatakse, et kõik järgnevad ajastud on eelmistest halvemad ja ka budismis endas on selline budistliku maailmalõpu nägemus väga tugevasti sees. Ja tiibeti budism on seda, seda alati nagu sellisena näinud. Nii et siin võib olla ka osalt noh, võib-olla müütilist või sellist budistliku apokalüpsis selles nägemuses aga kindlasti tajus ka 13. dalai-laama väga selgelt neid ohtusid, mis olid olemas. Kas selle poliitilise testamendi identsus on tõestatud? Vot selle selle kohta ma ei oska küll midagi midagi öelda. Olen seda ise küll küll lugenud, tõlkijana no küllap siis on sellepärast, et on piisavalt palju inimesi, kes, kes olid 13. dalai-laama ümber ja ja tundsid ka tõenäoliselt tema tema käekirja, ega seda muidu ei oleks, oleks esitatud, see ei sisalda Tiibeti jaoks mitte mingisugust positiivset ideoloogiat või positiivset nägemust. Nii et ilmselt siiski sellise sellise ohumärgina on see ja see kindlasti on, on õigest ajast. Kindlasti viitab nendele probleemidele, mis Tiibetis olid tugev Hiina mõju, tugev tugev katse, Hiina poolt Tiibeti endale endale haarata. Moderniseerimise puudumine, avatuse puudumine, armee teede tehnika, korralik puudumine, riikliku süsteemi vananemine. Nii et kõik kõik need momendid on, on selles selles olemas. Ja ühtlasi need on ka kõik needsamad probleemid, mis seisid uue Neljateistkümnenda dalai-laama ees, kes, kes praegugi elab ja loomulikult on, on Tiibeti jaoks kurb, et dalai-laamad vahetusid just sellel hetkel. Et 14-st Dalai Lama oli, oli enamuse sellest väga kriitilisest ajast, kui Hiina rahvavabariik hakkas Tiibetisse tungima alguses pisut õrnemal moel, aga hiljem päris jõuliselt, et ta sellel ajal oli laps või nooruk. Sest 14-st dalai-laama on sündinud 1935. aastal. Leiti ka samamoodi hiinlaste võimu all olevast kirde Tiibetist. Nägid mind ette, nõnda nägi testament ette 13. Dalai Lamal oli üks selline visioon kuldsetest tähtedest kauni järve kohal, millega viidati, et 14 10. dalai-laama sünnikoht on songhabaa sünnikoha lähistel. Ja tõsi küll, tõsi, selle songhaba sünnikoha kohal asuva asuva kloostri lähistelt külaska 14-st dalai-laama leiti ja tema leidmisega on, on veel huvitav see, et tavaliselt ei sünni erinevad kõrged laamad ühte perekonda. Aga Neljateistkümnenda dalai-laama puhul on see suureks erandiks. Tema vanem vend oli kõrge laama ja üks tema noorematest vendadest. Tõsteti samamoodi ühe ühe kloostri ümber sündinud Laamaks, nii et just nagu oleks ümbersünnid koondunud ühte ühte perekonda sellel ajahetkel. No 14 10.-te Lailama uhke drooni nimetus on siis Novon klopsang, Ten Sing ja tsoon põhiliselt diat sooks, teda teda kutsutakse me kindlasti oleme teda kõik piltidel piltidel näinud. Ta toodi sellest Amdo piirkonnast välja. Sisuliselt ta osteti hiinlaste käest ära. Hiina kohalik sõjapealik soovis väga suuri rahasummasid ja kui ta taipas, et tiibetlased on nõus maksma üha veel ja veel siis ta seda üha veel ja veel nõudis ja erinevate asjade eest. Kas siis oli see escort, millega dalai-laama Tiibetisse saata, mis siis, et see oli ainult 15 meest või või midagi muud. Igatahes lõpuks olid, olid need summad, mille eest 14-st dalai-laama lõpuks Tiibetisse pääses nelja-aastase lapsena päris suured. Nii et nüüd oli tiibetilise sümbolkuju 14. dalai-laama olemas, mis ei tähenda seda, et, et probleemid oleks sugugi lakanud. Kuigi tavalised tiibetlased arvasid, et nüüd on, nüüd on jälle kõik korras. Kui vanalt ametisse pühitseti 14. dalai-laama? Ta pühitseti ametisse, kui ma ei eksi, 20 aastaselt. Tõsi küll, ma, ma võin siin eksida. Siin tehti erandeid talle väga-väga mitmeid. Kuivõrd Tiibet oli oli keerulistes olukordades, kes väga täpselt soovib 14 10. dalai-laama eluga tutvuda, siis eesti keeles on ilmunud ka tema tema autobiograafia. Nii et sealt leiab need isiklikku laadi küsimustele kindlasti vastuse. Milliseks veidi hinnata Neljateistkümnenda dalai-laama poliitika tänase päevani välja? No ma ütleks niimoodi, et ta ise ei olnud eriti palju seda poliitikat tegemas, vaid tema eest tehti seda poliitikat ja taastame vaatama laiemale sellisele 20. sajandi üldisele olukorrale. Kõigepealt mis väga kriitiliselt tema lapsepõlve mõjutas, oli siis teine maailmasõda, teine maailmasõda Aasias Jaapani vägede pealetung ja liitlasvägede katsenid igal rindel tagasi lüüa. Millega Inglismaa siis idas kõvasti kõvasti kohal oli, põhiliselt tegeles. Ja tuleb öelda, et kui varem oli Inglismaa kaart olnud just nagu Hiina kaardi vastu siis nüüd olid Inglismaa ja Hiina astunud ühte leeri jaapanlaste vastu. Sellepärast jaapanlased okupeerisid ka mitmeid-mitmeid, Hiina alasid. Tiibet oli kaotanud selle selle eelise ühte kaarti teise vastu mängida. Tõsi küll, nad leidsid peagi-peagi uue. See oli siis USA. Võiks öelda, et neljakümnendatel, viiekümnendatel aastatel oli USA sõjaväelaste ja ajakirjanike külaskäigud Tiibetisse olid väga sagedased. Tiibeti just nagu üritas uusi sõpru võita. Aga siiski inglased olid idast lahkumas ja eriti selgeks sai seepeale teise maailmasõja lõppu Aasias. Kõige olulisem moment, mis, mis Tiibeti väga valusasti mõjutas. Inglismaa jättis maha oma oma kolooniad Indias. India, Pakistan. Tänapäeva Bangladesh, eks ole, kunagise Pakistani idaosa, Sri Lanka, Birma kõik ise seisusid. See aasta on 1947. Nii et see jättis tiibeti ilma tugeva toetuseta. Tõsi küll, linde võttis mingil määral üle neid funktsioone, nagu see oli uus riik hoopis teise nägemusega ja võib-olla pigem sellise sotsialistliku kalduvusega, kes pooldas ka oma algusaegadel väga selgelt neid protsesse, mis toimusid Hiinas. Nii et nii et see oli kindlasti Tiibeti jaoks kurb moment. Teine kurb moment, mis lõi tiibetit, oli see, et Hiina ühendati, Hiina ühendati kommunistliku võimu all ja see on aastaarv 1949. Oktoobris, kui tekib Hiina rahvavabariik, ehk siis Hiina ei ole enam killustatud, ei ole enam nõrk, tal on, tal on jõudu Tiibeti hinnata, kui, kui vaja ja Hiina rahvavabariik praktiliselt kohe peale peale oma väljakuulutamist teatas ka väga selgelt, et Tiibet on alati olnud Hiina osa ja nad ei kavatse sellest sellest nõudest loobuda. Nii et rahvusvahelisel areenil pigem kuhjus nii-öelda musti pilvi. Ja muidugi ei aidanud sellele kaasa tiibetlased ise, eriti välistiibetlased on väga kurvad, et tiibetlased ise, Tiibeti juhid ei osanud sellel ajahetkel omavahel kokku leppida ja ühistegevust harrastada. Neljateistkümnenda dalai-laama noorust tähistab järjekordne vandenõu tiibetlaste enda vahel. 1947. aasta aprillis üritas endine regent Retingi Rinpoche nii-öelda tagasitulekut. Praeguse legendi kukutamist saatis praegusele legendile kirjapommi, mis, mis plahvatas, tõsi küll, selle selle teenri kätes, haavates seda teenrit ainult, aga sellest sai alguse suur konflikt Tiibetis. Ja kloostrid olid, olid jagunenud reiting Rinpoche pooldajate ja vastaste vahel ja üks suuremaid kellupa kloostreid Lassa lähedalt, Seraa toetas Retingrympotšeed ja lausa pidi ennast pidi ennast kaitsma. Tiibeti sõjavägi isegi pommitas seda kloostrit ja tappis ligi 200 munka. Nii et nüüd juba sekkusid ka ka mungad sellesse võitlusse võimu pärast. Ja see reiting Rimpotšee võimuhaaramiskatse oli selgelt mahitatud Hiina poolt, Hiina oli andnud talle selleks raha. Hiina oli juba varem teinud suuri rahalisi kingitusi Tiibeti kõikidele juhtidele väga pikka aega praktiliselt kogu selle vasallriigi riigiaja ja isegi oli planeeritud, et kui reiting Rinpoche muidu võimule ei saa, siis hiinlased saadavad lennukid pommitama. Nii et ka see oli, oli kokku lepitud, seda, tõsi küll, ei toimunud. Mäss suruti maha, Retingrimbutšee vangistati ja hiljem mõrvati aadlike poolt vanglas. Aga aga igatahes selline selline sisemine katse, kus rahvas ise ei suuda olla olla ühtne, on tiibedastele hiljem tagasi vaadates toonud selliseid kurbi momente. Ja muidugi kõik kõik need viimased sündmused Tiibetis mis, mis peale seda seda pöördemomenti toimusid, on siis tehtud peamiselt Hiina rahvavabariigi enda poolt ja kuivõrd Tiibet oli kuulutanud ennast sisuliselt iseseisvaks, ei tunnistanud Hiina võimu, siis Hiina rahvavabariik üpris jõuliselt viis kõik oma oma soovid ellu. Tung Tiibetisse algas 1950. aasta oktoobris. Hõng oli väga-väga kiire, edasiliikumine oli väga kiire. Dalai-laama saavutas ajutise rahu, nimelt põgenes mitte Tiibetist välja, aga ta põgenes tšikimi ja Bhutani piirilähedasse orgu ja nõudis, et, et lõpetataks nii-öelda selline kiire sõjaline pealetung. Dalai-laama ja, ja Hiina võimude vahel saavutati kokkulepe. Seda nimetatakse seitsmeteistkümne punkti punktilepinguks ja see sõlmiti siis 1951. aastal ja ei ole sugugi vähetähtis, et selles lepingus oli 17 punkti. Kui me meenutame tagasi Tiibeti ajalugu, siis Tiibeti esimesel kuningal songtsengampool olid seadused, milles oli olemas 16 punkti. Ehk siis nüüd soovis siis Hiina just nagu üle mängida, selle panna ühe punkti juurde. Punktid olid väga sarnased, need olid soov säilitada tiibeti tiibeti kultuuri Tiibeti sellist autonoomiat, mida Hiina rahvavabariik kõik nimeliselt tunnustas, aga järgnevate aastate jooksul sisuliselt eiras oma reaalsest käitumisest seda, seda lepingut šasse ja üldse kogu Tiibetisse toodi, toodi Hiina väed, Laasasse rajati väga kiiresti tee ehk siis tee ühendus paranes varasema kaheksa kuu asemel sai nüüd siis Pekingist Laaslasse, noh, kui, kui kiiresti sõita, siis kahe nädalaga. Nii et nii et kindlasti sõjaväele väga oluline konfiskeeriti, aadlike kloostrite maad asustati alguses Tiibeti idaaladele, aga hiljem ka Kesk-Tiibetisse ümber hiinlasi suleti väga-väga kiiresti piir, elimineeriti ka ka igasugused muud vastased ehk siis lepingutega Venemaa. Ja, ja India vahel. Suudeti siis saavutada see, et kõik tunnistasid Hiina rahvavabariigi ülemvõimuõigust sellele ülemvõimule Tiibetis. Ja kuigi Dalai Lamal on ette heidetud, et ta tegi hiinlastega koostööd, ta seda, seda tõesti ta tegi 51.-st kuni 59. aastani istus ka tema selles nõukogus, missis valmistas ette Tiibeti üleminekut sotsialistliku Hiina osaks. Ta isegi külastas Pekingi kohtus Mao Zedongiga. Sellest kirjutab 14-st dalai-laama oma biograafias palju aga, ja, ja dalai-laama väidab, et paljud Boutsungi ideed meeldisid talle välja arvatud siis üks, et religioon on mürk. Nii et dalai-laama on ise ka öelnud, et ta on oma hinges võib-olla kommunist, kui ainult kommunism ei eitaks. Heitakse religiooni, mis tema arvates on, on siiski siiski väga-väga vajalik. On püüdnud ei saa öelda, et oleks kohe astunud risti vastu kõikidele Hiina Hiina nõudmistele tan püüdnud säilitada Tiibet mis iganes hina eest isegi oma koostöö või oma omamaine arvelt. Noh, ta võib-olla oli ka, oli ka nooruk ja sellisest idealismist kantuna tiibetlased ise sugugi tema tema optimismi alati ei jaganud ja põhiliselt ei jaganud seda optimismi Ida-Tiibeti sõjakad hambad, kes praktiliselt kohe kui Hiina sissetungis alustasid siis sisuliselt partisanisõda hiinlaste vastu väga pikalt panid vastu Ida-Tiibeti alal Khamis, aga hakkasid siis vaikselt ka 1950.-te aastate keskel 56 58 tulema Kesk-Tiibetisse. Nende positsioonid olid löödud gaami alla, kloostrid olid juba lennukitelt sodiks pommitatud. Mungad olid juba juba tapetud, nad olid näinud seda eksperiment ise, samas kui Kesk-Tiibet oli elanud, helises suhteliselt õndsas rahus selle lepingu täitmise all sellised Dalai Lama vahet võimu võimu all. Ja muidugi see see kampade tulek Kesk-Tiibetisse sai siis selliseks sellise sündmuste kulminatsiooni ajendiks. Kõige kõige olulisem moment on, on kindlasti hiinlaste tõenäoline katse Dalai Lama vangistada. Nimelt laos asuvad Hiina väed, nende kindral kutsus siis 1959. aasta märtsi alguses 14. dalai-laama Hiina sõjaväelinnakusse pekingi ooperietendusele. Ja dalai-laama üritas seda kangesti pareerida ja mitte sinna mitte sinna minna. Seda Cartiseta vangistatakse ja sunnitakse siis tegema veelgi suuremaid järeleandmisi. Ilmselt oli tal õigus ja ka rahvas aimas seda. Ja Lassa elanikkond sisuliselt piiras dalai-laama residentsi suveresidentsi laadast pisut eemal Norbulinka sisse ja ei lasknud ei hiinla hiinlase sisse ega dalai-laamat siis välja. Sellest sellest intsidendist sai, siis said siis Hiina väed Haiendi hakata Norbulinkat pommitama. Ja nüüd tiibetlaste muidugi võiks selline rahumeelne vastupanu sellisele sõjaväelisele sissetungile, sõjaväelastele, aktsioonidele paljastub siin siin ilmselgelt rahvas ei ei liikunud, kuigi neid pommitati. Ehk siis rahvamasinaid surid dalai-laamat sisuliselt kaitstes ja dalai-laama enda residentsi pommitati, noh, kogu aeg liikudes lähemale nii-öelda sellele kesksele majale, kus siis dalai-laama isiklikult asus ja noor poiss ei suutnud suutnud kuidagi otsustada ja otsuse tema eest tegi tiibeti oraakel dalai-laama isiklik oraakel kes siis soovitas tal põgeneda. Ja seitsmeteistkümnenda märtsi öösel 1949 Dalai Lama põgenes Norbolünkast salaja, kaaskond oli suhteliselt väikene, jõudis umbes kahe nädalaga India piirile Assamisse, ületas selle ja paar päeva pärast seda pressikonverentsil sisuliselt noh, pööras kõik tagasi, mis, mis vähegi võimalik oli eitas siis Hiinaga sõlmitud seitsmeteistkümnepunktilist lepingut. Väitis, et hiinlased teostavad Tiibetis sellist eksponsiivset poliitikat nii-öelda soovivat tiibeti kultuuri alistada ja asutas ka Tiibeti eksiilvalitsuse. Nii et algas selline tiibetlaste väljavool Tiibetist endast järgnevatel järgnevatel aastatel. Ja dalai-laama muidugi ei ole jõudnud kunagi tagasi oma oma oma kodumaale, ta elab siiamaani Indias, Haramsalas, seal Himaalaja eelmäestikus, noh, kliima ei ole võib-olla päris sobiv, on selline niiskem, kui, kui tiibeti saramäed igatahes ja järgnevatel aastatel näib, et lahkus dalai-laama põgenemise järel või või samaaegselt Indiasse. No selle andmed, aga väga erinevad, räägitakse 100-st 1000-st, mõned räägivad, 200-st 1000-st mõnid räägivad, kui poolest miljonist Tiibeti põgenikust, kes on siis tulnud Indiasse, Nepaali, Bhutani hiljem on osad liikunud edasi ka USAsse. Ja nii veider kui see ka ei ole šveitsi loomulikult mägede tõttu ja siis tiibetlased soovivad ikkagi vähemalt vähemalt sarnast kliimat. Mida on tehtud, et Tiibeti õigusi kaitsta? Autonoomiale Tiibeti õiguste kaitseks on üritatud, noh kohe kui, kui Hiina rahvavabariik sisse tungis siis üritas, üritati ÜRO-s seda seda asja üle üles tõsta. Hiina vabariik, kes tollel hetkel esindas Hiinat ja pikka aega ehk siis Taiwan'i valitsus ÜRO-s ja Nõukogude Liit blokeerisid selle arutelu. Tõsi küll, kõige kõige kõrgetasemelise ennem on olnud rahvusvahelise juristide komisjoni otsus, mis on siin leidnud, et selline sissetung on, on ebaseaduslik. Nii et need on, need on võib-olla kõige suuremad märgid ÜRO rääkinud, nagu ma ennem juba ütlesin, kogu aeg inimõigustest Tiibetis aga keegi ei ole, ei ole tõstatanud seda ei ole lihtsalt lastud teha küsimust Tiibeti riiklikust iseseisvusest. Nii et sellist vastavasisuline avaldus puudub. Nii et Hiina rahvavabariik võib öelda, et ta ta selles mõttes on nagu sellest sellest murest või sellest rahvusvahelisest survest vaba. Ja, ja tal on kindlasti momente, millele ta toetub, mille järgi Tiibet on tema, tema vasallriik alati olnud. Hiina räägib alati sellest, et mongolid ühendasid Ühiseks võimuks ja et kogu selle mongoli Uuey võimu ajal Tiibet oli vasallriik ja Ching dünastia ajal ta seda nii-öelda kinnitas või ise ise jätkas seda ja et praegune Hiina rahvavabariik on siis nende endiste Hiina keisririikide järglane õigusjärglane ja seetõttu ka ka tiibeti isand. Nii et siin on muidugi mõlemal poolel on selliseid argumente argumenti küllaldaselt olemas. Hiina rahvavabariigi sees on teisigi piirkondi, mis, mis ei ole otseselt hiinlased. Võiks öelda, et enamus Hiina rahvavabariigi tänasest territooriumist on selline, mis ei, ei ole etnilised hiinlased on mongolid, on uiguure, moslemeid väga palju. Noh, Tiibet on, on väga suur piirkond on ka, on ka Lõuna-Hiinas selliseid piirkondi. Nii et tegu on sellise sellise liitriigiga, mille, mille alusent seisnevad pigem selles ühe parteivõimus kui milleski muus. Muidugi need need sündmused, mis siis Tiibetis on Hiina võimu all toimunud, ehk siis 1959.-st aastast erite ei jäta meile eriti eriti head pilti sellest, mis sellest, mis Hiina rahvavabariigivõimu all toimub. No kohe sissetungile 59 60 61 oli see kontroll juba täiesti saavutatud. Järgnes Hiina rahvavabariigi enda sees kultuurirevolutsioon, kuidas Tiibeti mäed Tiibeti mõõtusse väga kurval moel, see tähendas kogu Hiina territooriumil siis nende huve, pingile tegutsemist ja igasuguste kultuuriväärtuste hävitamist. On öeldud, et Tiibetis olnud 3800-st kloostrist jäi kultuurirevolutsiooni ajal puutumatu 13. Nii et muidugi see arv on arbol kurb. Enamus nendest kloostrites tan lihtsalt hävitatud. Paljud need kloostrid toimivad Nendeks ladudena. On teada, et Tiibeti esimene klooster, Samiee on Kaljo aed kõrvetanud sellise ümmarguse müüriga piiratud, nii et muidugi on, on palju, palju lõhutud ja kaheksakümnendatel aastatel on hakatud ka palju taastama. Nii et Hiina rahvavabariik on, on üritanud teatud mõttes nagu, nagu heastada. Kultuurirevolutsioon on Hiinas endas ka hukka mõistetud. Nii et muidugi on toimunud ka positiivseid protsesse. Hiinlased on väga palju armeed toonud Tiibetisse, Tiibet on, on, on täidetud Hiina, Hiina sõduritega. Aadel on tapetud, mõõgad on enamuses tapetud või saadetud sunnitööle. Väga paljud laamad, kes, kes on olemas, olid pikka aega ja mõned on siiamaani poliitvangid. Näiteks uus alaealine, praegusel hetkel, kui ma ei eksi, kas 13 või 14 aastane bandžel laama on, on Pekingis poliitvangis juba sellest ajast, kui ta oli kuueaastane alates, nii et Hiina on püüdnud igal igal momendil kontrollida need loomad, kes on, kes on tegutsenud, on siis väga tugeva kontrolli all ka need lapsed, kes on siis tiibetlaste poolt tiibeti võimu all leitud ja kes ei ole põgenenud või, või kes ei ole vahepeal välja liikunud. Räägitakse, tiibetlased on väga rahumeelsed. Ei vasta alati alati tõele, kogu selle aja on toimunud Tiibetis sees selline vaimne iseseisvusvõitlus eriti aktiivne muidugi 50.-test aastatest alates Skampade kampadeaegne iseseisvusvõitlus, mida muuseas kuni 71. aastani toetas selline huvitav organisatsioon nagu CIA. Ehk siis USA salateenistus 71. aastal, tõsi küll, see see abi lõpetati ja dalai-laama isegi saatis kampadele sellise lindi, mida neile ette mängiti. Et andke alla, selline relvastatud võitlusel on, on, on võidetud. Ja muidugi on Hiina rahvavabariik asustanud Tiibeti territooriumile väga palju hiinlasi. Viimased andmed, mida, mida mina olen lugenud, on see Tiibetis endas on kuus miljonit tiibetlast ja 7,5 miljonit hiinlast ehk siis rahvaarv on pööratud juba sisuliselt sisuliselt vastupidi. Ja, ja viimastel aastatel kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel ei ole praktiliselt aastat, kus ei oleks Lauzzas toimunud mingisuguseid rahumeelseid meeleavaldusi mis kõik on suhteliselt suhteliselt jõuga laiali saadetud, nii et kindlasti kindlasti on probleeme ja maailma erinevad organisatsioonid tunnistavad seda, noh, kõige kõige tugev tugevam tunnistus Tiibeti inimõiguste eest võitlemisel on kindlasti Nobeli rahupreemia Dalai Laamale. 1989. aastal. Aga võiks öelda, et maailma riigid on pigem huvitatud reaalpoliitikast suhtlemisest reaalse Hiina võimuga kui ET võitlemisest mingisuguste ideaalide eest, mis kahtlemata Tiibeti iseseisvus. See-eest võitlemine on. Nii et selle valgusel võib teha kokkuvõtteid tuleviku väljavaated Tiibeti jaoks on. Ma ei oska öelda, kas, kas Tiibeti jaoks kesiselt tõenäoliselt on kõikide suurte impeeriumide, mis, mis maailmas eksisteerivad, no Nõukogude Liit juba juba meil lagunes, aga ma arvan, et ka Hiina ja muuseas ka India vabariik on sellised, sellised Aasia impeeriumid, mille põlemisaeg on alles ees. Ja neid välistiibetlased ja siis seda tiibeti kultuuri algsel moel säilitavad, on, on päris palju, enamus nendest on siiski haritud inimesed, põgenes siiski koorekiht, haritlased, aadel, kloostriülemad, mungad. Just sellised sellised inimesed põgenesid. Et juhul, kui neile antaks nii-öelda enesemääramisõigus tiimete, siis küllap tiivad suudaks neid probleeme lahendada, kuigi ma usun, et ka sise ja välistiibetlaste vastuolud oleksid, oleksid päris päris suured. Muidugi hiinlaste ümberasustamine Tiibetisse on tõenäoliselt see kõige-kõige suurem probleem. Ja kui siin mingisugust positiivset nooti üldse selles selles kurvas jutus, mis nendest kurbadest faktidest, mis me tõime leida, siis on see, et välistiibetlased on, on toonud nendele Himaalaja aladele mis ei kuulu otseselt Hiina rahvavabariigivõimu alla, ehk siis Indo-Himaalaja, Nepaal, Butaan toonud nii-öelda tiibeti budismi tagasi või, või elustanud seda. Sest nad kõik elavad nendes piirkondades, on on uusi kloostreid sinna sinna ehitanud, on tulnud uusi uusi munki, uusi uusi liidreid. Nii et võib-olla selles kindel, et Tiibeti ajalugu ei ole veel sugugi kirjutatud ja, ja tulevik võib tuua ka täiesti ootamatuid lahendusi. Igal juhul oleme meie suure tööga ühele poole saanud Tiibeti kultuuri ja ajaloo läbinud 13 saatega. Suur tänu teile, Martti Kalda libetoloog. Aga teie, lugupeetud kuulajad, kohtute meiega veel ka homme nimelt saates kuuspakk on teema budism ja siis me räägime budismist laiemalt ja teil võimalik, kui ta nagu kuuspakki saates ikka. Me esitame teile küsimusi ja teil võimalus võita. Nõnda et kohtumiseni homme kell 15, null viis saates kuuspakk kohal Martti Kalda ja Terje Soots ja Reima budism.