Käesoleval sügisel pühitseb meie muusikaülikool Tallinna riiklik konservatoorium kuuekümnendat aastapäeva. Aastakümne jooksul on õppeasutus pannud aluse Nõukogude Eesti muusikakultuuri tänapäevasele tasemele rikastanud suure nõukogude maa muusikaelu ja andnud viljapäid ka maailma muusikapõllule. Õppeasutuse asutajaid, esimesi pedagooge, meenutame tolle aja õppimistingimusi ja imestame, kuidas vägagi tagasihoidlik, kes töötingimustes kasvasid silmapaistvat heliloojad, lauljad, viiuldajad, muusikaõpetajad. 1900 kolmekümnendatel astatel andis konservatoorium muusikamaailmale peatselt tunnustatud heliloojad Gustav Ernesaksa, Eugen Kapi, Alfred Karindi, Villem Reimani, Adolf veetodo, Aado Velmeti, Els Aarne, Johannes Bleive. Orelikunstnik Ena ja heli loojatena lõpetasid Hugo Lepnurme, Edgar, Hardo Villem Kapp. Johannes Hiiob välja paistvateks lauljateks kujunesid Elsa Maasik, Marta Rungi tooni kroon. Seni Siimon dirigentide Nad saavutasid tunnustuse Kirill Raudsep Rostislav, Mer Kuulov, Sergei Prohhorov, Paul Karp, Olav Toots, Linda Saul. Interpreteerivad telgi erialadel töötasid õppe jõududena enamuses Peterburi ja Moskva konservatooriumitist välja kasvanud muusikud suutsid nad anda rida agaralt kontsepteerinud kunstnikke nagu Vladimir Alumäe, Garmin prii Augusti karjus Juhan Kaljaspoolik ja teisi. Ja kui siia lisada veel mitukümmend üldhariduskooli muusikaõpetajat. Mainige, teise keskkooli kauaaegne muusikapedagoog Voldemar toomingas Läänemaa Õpetajate seminari ja Rakvere koolide õpetaja Jaan Pakk Seitsmenda keskkooli muusikaõpetaja Ludmilla, väinmaa ja teised tunnetame tolleaegse konservatooriumi panust kultuurilukku. Täna vestlevad konservatooriumist õppeasutuse teise põlvkonna inimesed, kes õppisid Alma Materis 1920.-te aastate lõpul ja 1900 kolmekümnendatel aastatel ning on nüüdki veel õppejõudude na professoritena üliõpilastele edasi andmas oma rikkalikke teadmisi. Õppeasutuse kammersa kalliskivimäel olid vestlusringis 28. septembril ajal, mil 60 aastat tagasi toimus konservatooriumi avaaktus koos professorid Eugen Kapp, Paul vot, Hugo Lepnurme, Tiit Kuusik, kauaaegne laulupedagoog Linda Saul ja teisi õppejõude ning üliõpilasi meenutab Linda Saul. Mina pensionär tuli provintsist Valga linna Tallinna konservatooriumi 1927, vastuvõtukomisjonis olid kõik meie tolleaegsete kandis. Neid oli joones meie au. Teenekas esimene Stokes, kutseline laulja. Kuidas teadlik nädaldis õppejõud tema oli pärit Eestist ja rahvas, rääkis Einaste. Paruni poeg. Eduard rääkis, ostavad eriti eelnevalt tema peamised orterioossealtonil vaatleri. Saanud kõige sai ainult kaks korda nädalas, kusjuures ükskord oli kontsert teistel klassis individuaalseid eri. Kontserdid olid väga populaarsed ja publikule tekkis ja kujuneski paneelis lauljaid, keda tähendab ellitasid sekretär, näppisid kuulama. Nii et see oli väga igav. Õppidel korraldas aastas kord või paar omaette oma õpilastega avalikke kontserte. Muuseas tooni kroon, on see Balloka kokaniisi ja eksamikomisjon omas jõuab invalist aitäh ookeanist, sünnitajad tuli esitada ja selleks viis kuus. Mis viib, märkimisväärne oli tol ajal konservatooriumis oli meie oma. Meie korraldasime näkkab ainult kokkutulekuid, muusikaõhtuid, vaieldavusi, referaate, käisime üksteisel külas koos, korraldasime kontserte, koos, korraldasime maid, palmide katet, ainult muid üritusi, see oli väga sõbralik pere, koosneb igas kateedris. Ja mis veel märkimisväärne oli, et meie tegevust, sest meie kooskäimisest võtsid väga elavalt osa meie pedagoogid. Edaspidi tuli tahtmine õpilastel muuta populatsiooniks meie organisatsioon. Sellega tuli meil väga suured vaidlused ja lahkarvamusi, et hakkasin, läks ja siis ma mäletan Eesti soost inimene temalt täiesti hirmsasti närvidele nihukesi asju tehakse seal. Ühel päeval tõusis ta seal. Aga ma tahaksin teile veel rääkida sellest, missugune oli müüjat hoiak. Ma võin tänavad, õpilaste hoiak tol ajal, kuidas me suhtuksime oma puunis oma õppetöösse ja mida me üldse oma seal tantsime. Meiegi lainel asjalikult, tänapäeval on natukene naiivne. Meie hoiakuid ja nähtukese loetasitele etet. Hing heliseb õnnes ja rahutuses, mida tunnen, olles oma töös. Need paar kuud on edasi viinud siiski pandud palju mul on hääl ja ma võin autega tuisata, vabal võimalusel täienev, võitsin ja muhe vaistu. Ikka tugevamad võib suuremat õnne olla kui see, et inimene rahuldav või ja osta võeti minult kõik, kuid ta huulte india hääl ning ma olen õnnelikum, õnnelik, kes. Armastan oma lauluõpetaja, kes päästab nakkud Kriitikutest. Armastan oma kooli. Professor Hugo Lepnurme kollektuurimine esimesel septembril 1928. Sel aastal on ainukene ja senini ka noori, pärast mind tuli veel üks üks tütarlaps selles vanuses sellesse klassi pärast teised ja ennem ja pärast teised olid kõik vanemad. Siin oli juttu juba konservatooriumi struktuurist, institutsioonist, kombinaat, võib-olla isegi muusikal koolis, laste muusikakoolist, kuni konservatooriumi mõni levialal keskisse TÖÖ kauem, mõnel vähem. Keskselt ja kuue aastaga pidi see olema valmis. Sainz algajaid siiski vastu kuhugile ei võetudki, teate vet valimispidu oreli alal. Professor tapman proovis mind, laskis lihtsalt palakesi mängida, noodist oli enne juba peraalne õhtu üks aasta umbes. Ja see mulle erilist vaeva teinud, tavaliselt pilt selge, ütles mõisale kartseks nii noorelt vastu, et vaatame, mis sellest poisist saab. Siis järgmine käik, sisseastumise katsed oli direktori professor tammejuure et kaaslast ja algteadmisi proovida. Direktor eestlast, paar küsimust muusikateooriast. Ja laskis laulda solfedžo tollal solfedžotüki konservatooriumis kolm. Esimesel ja teisel aastal laulmine käis viiuli ja esimesel aastal viiulivõtmes, teisel aastal viiuli ja passi või kolmandal aastal kõikides teistes soprani ja tenori. Ja teooria oli vastavalt jaotades katsed direktor, maskid laulda ühe alla privet taktis, tee tuuris. Väikse luuseriga hakkama teisendada andis lauda midagi sümptoomidega, sellega ma toime ei tulnud ja otseselt müüki läheb, teises. Töö algas. Õppejõud muidugi töötasid, eraldi suurt kontakti omavahel ei olnud ja tol ajal konservatoorium asus juba oma majas 1928. praegune Tallinna muusikakoolimaja, õieti selle põhiosa, see oli siis kahekorruseline sissekäik oli lõuna poolt küljest, alguses tuli astuda kohe vaid kolm trepiastet allapoole, keldrikorrusele siis võistlejat tõusta esimesele ja teisele korrusele. Selles majas 14 pluss ruumi keldrikorrusel kuus harjutamisruumi, sabad, peamiselt puhkpillimängijat ja keelpillid, osalt ka paar, uurime kasvõi ka keldris. Nendest 14-st toast üks tubaval direktori kabinet oli kantselei kantseleis, töötas tol ajal kaksin vastu olnud väikesed. Nii nagu mõned siin selles majas kitsalt sahtli, kus tehti nalja, et see tort mängides tuleb hästi kesk tuba, Puidet puugil kumbagi seinad puhtaks, uuri tuli, 30. aastal hakati ehitama juures lõuna poole otsa. Müüriääre mõlemale poole ja sel ajal sai professor Jaan Tamm 300 korda laulda, siis ta direktor ja tema korter ehitati sinna müüri poole, sinna, kus praegune uus joon, töötasime, väga voolik ja püüdlikkus oli üsna suur. Peab ütlema, et õppisin, käivad aeg. Ega ainete hulk ei olnud kaugeltki nii suur. Olin üks aasta muusikaajalugu. Üks aasta esteetikat. Ja teooria käis muidugi algusest lõpuni kõigi õppeaasta jooksul, kui praegu on mitu eri õppejõudu näiteks voodijuhtimise kateedris tol ajal kursijuhtimise erialatükk aega otsinud uusi alles 35.-st aastast näiteks kompositsioonialad kui praegu omaette. Seal orkestreerinud. Opositsioon ei õppinud midagi, selle tegid professori oma tunni ära ja mitmetel erialadel kõik õpilased võtma rahadele, mis, mis oli väga kasulik ja õpetlik võis jälgida. Üks, teised ja professoril jäi aega üle. Ei pruukinud ühtegi rääkida. Mitu korda ühte teist võiks seal olla, head mälestused kogutseptuuril, orkestrist, Paulseni juhatuses, ma sattusin sinna kogemata. Või kuidas nad ütlevad, professor Ma õieti mind sinna saatis, ütles, et kavad stipendiumi stipendium lähes tol ajal võrdlemisi kõrgest õppemaksust vabastamist ja Peterburi konservatooriumis oli löökriistu mänginud oreliklassi õpilased ja mind pandi õppima. Pani mängu ja positsiooni orkestrisse, mis varsti kujunes meeldivaks tööks. Kontseptsiooni. Orkestri proovi. Professor Eugen Kapp minu ees Ma mäletan, olid suured Niisugustele peale oli, teate, me vanasti konservatooriumis ei olnud ta oli keskkool ja lihtsalt Vuetega kollenteesi 12 aastasena juba siis tundjate andis mitte omas kodus, vaid tal on üks väikene toakene seal Karja tänaval. Ütleme niiviisi kõik need pedagoogid, Nad tundsid väga suurt huvi. Mina sattusin konservatooriumi loomulikul teel või kuidagi ilma, et ma seal palju oleksin selle üle mõelnud, kui ma keskkooli lõpetasin, mida ma peale hakkan. Nimelt oli Pärnus tuttav perekond Finkide perekond, kõik olid musikaalsed. Ja üks õde oli õppinud Moskva konservatooriumis klaveriklassis ta ainult revolutsiooni ajaks ei jõudnud lõpetada, aga ta oli just nii lõpetamise äärel. See oli tegelikult väga hea pianist. Ja kuna ta peale revolutsiooni sõitis koju per, noh siis kutsuti teda Tallinna asutatavasse Kõrgema muusikakooli klaveripedagoogi tegi koosseisu. Ja sel ajal, kui ma kooli lõpetasin, nähtavasti leidis ta minuks mingisuguseid eeldusi. Igatahes ta kutsus mind kogu aeg enda juurde tundi ja isegi siis, kui ta Tallinna konservatooriumis õpetas siis ta pidevalt ka Pärnus viibides ja niimoodi andis mulle ülesandeid ja juhendas ja selle kvalifikatsiooniga klaveripedagoogi muidugi Pärnus kedagi muud ei olnud. Kui ma keskkooli olin lõpetanud siis kuidagi isegi ma ei mäleta, et mina oleks mingisuguseid dokumente sisse viinud sinna kõrgemasse muusikakooli vaid lihtsalt sõitsin Tallinna ja läksin eksamile ja eksamiks olin ma küllaltki viisakalt ette valmistatud, nii et ma kõik vajalikud seal etüüdid ja sonaadid ja nii edasi mängisin ja mind võeti esialgu klaveriklassi vast. Muidugi, kuna mul oli soov kompositsiooni õppida, siis hiljem klaveriga kuidagi jalad põhja sain, siis ma ühtlasi ka Artur Kapi juures hakkasin ka kompositsiooni õppima. Jällegi nii, et tekkis seal Eugen kapiga tutvusi ja sealtkaudu Artur Kapi ja perekonnaga tutvus jälle kuidagi antud Cap kutsis ja, ja nii et mul on läinud kogu aeg, nii et ma olen mingil määral lihtsalt. No ma ei ütleks passiivselt, sellepärast et mul kogu aeg huvi oli, aga saatus valmistes mul kogu aeg nii-ütelda, selle õlitas selle tee nii-ütelda libedaks, et mul ei olnud mingisugust pinget sellega ja muidugi hiljem see nõrga reedeeeffink läks Riiga sinna asutavasse konservatooriumi üle ja siis ta andis mul minuga nii üle ka jälle rääkis ära, nii et ma ise mitte midagi tarvitsenud teavaid teatas mulle, et nüid õpid Artur Lemba see, kes kolmekümnendatel aastatel konservatooriumis muusikateoreetilisi aineid õpetad. Ühtepidi oli see professor kes oli kompositsiooni professor, sellega ühenduses muidugi komponistidele, osalt andis taga vahel solfeedsut ja niisuguseid asju, aga seda või siis oli seal Krull siis oli reedel, eriti reedel, ma pean väga kahvatuks kujudeks, kellel mingisugust erilist osa selle konservatooriumi nii-ütelda valge kujundamisel ei olnud, kas või Krulli iseloomustamiseks võiksin ütelda niisugune, kuidas Artur Kapp temasse suhtus. Ma olin ise Pealtnägija. Artur Kapp kõndis koridoris edasi-tagasi. Krull läks talle järele mingi paberirull käes ja Artur Kapp näitles nii, et ta teda ei märka või ei märganud tõesti. Lõpuks siis Krull hõikasid. Professor Cap Artur Kapp jäi seisma. Mis on, Krull sillutas välja selle paberirulli, ütles ma kirjutasin ühe laulu. Artur Kapp vastas on see võimalike, läks edasi. No umbes umbes nii oli tema positsioon ja siis rulli juurde ja reederi juurde minekust päästis mind vetsuõpetaja vedru kes lihtsalt korra mind eksamineeris kutsus välja seal, ma ei tea, kus tal see mulje jäi, et ma tean. Ja niimoodi ma seal neid algteooriaid ja solfeedsut, ma ei mäleta, milliseid aineid ma ilma, et ma teaksin, teadsin, sooritasin vedru juures eksamid ära ja Vello mind nende juurde ei saatnud ja sealtpeale mul tekkis vedruga väga hea ja sõbralik vahekord, nii et ma isegi tal kodus käisin külas. Ja ma ütleksin nii, et praegu me kuuleme Metro nime, liiga vähe nimetab. Ta oli väga suur muusikaentusiast ja kuigi ta haridus oli jäänud ka kuidagi pooleli, ta oli rohkem õppinud kontrabassi. Ja ta tol ajal mängis kontrabassi Estonia orkestris. Aga ta nii-ütelda iseharimise teel õppis pidevalt ja ta kogu aeg näitas mulle ja rõõmustas, kui ta leidis mõne huvitava raamatu ja taga nii-ütelda, ise haridmise teel jõudis nii kaugele ta lõpetuseks ka Tallinna konservatooriumi. Seda ta lõpetas kusagil 30.-te aastate pildis arhiiviandmete järele lõpetesta 1937, aga huvitav on just see, et järgmisel aastal ta kinnitati juba professoriks. Vot vedruga oli niimoodi, et veebruar oli väga otsekohene inimene. Ja Ma kujutan ette, ma ei tea, ma ei ole neid materjali ja kõiki uurinud, aga ma kujutan ette, et Vethost võis kirjutada mõniga negatiivselt. Kuna ta väga paljudele vastu vaidles ja eriti tol ajal oli, olid Eesti muusikaprobleemid, milline Eesti muusika peab välja nägema ja, ja kuidas teda harmoniseeride, kuidas käsitleda ja selg või kes tol ajal neid muusikalehti loeb ja nii edasi siis minemisel vedru, kogu aeg võttis aktiivselt sõna. Ja loomulikult, kui noh, algstaadiumis on, siis võib-olla ka mõõdalaskmisi ma seda nii täpselt ei oska praegu ütelda, aga selge on see, et äratust said veebruarist väga paljud inimesed ja mina nende hulgas. Ja ma mäletan epida isegi professor mulle kunagi ütles, et et kõik see, mida ta teooriat tunneb ja ta oli võimeline ju, nagu me teame, professor Alumäe tegi muusika seadeid ja nii edasi ja küllaltki kõrgel tasemel kõigi selle eest on ta tänu võlgu petrooli. Perspektiivid konservatooriumis õppijatel olid, olid üldiselt, mitte midagi lubavad iga inimene pidi nii-ütelda, hambad risti, võitlema oma nokka kuidagimoodi ära, kasvõi ära esialgu äraelamise võimaluste leidmiseks, sellepärast et stipendiumi, kui selliseid ei olnud, stipendiumiga nimetati siis, kui konservatooriumi õpilaskontsertide rahadest maksti, kinni võlgneb õppimaks. See, see oli siis stipendium, aga äraelamiseks kunagi keegi midagi ei saanud. Ma mäletan, et tol ajal olid need omavahelised arutelud nii tulevikuperspektiivi suhtes näiteks minul isegi kodus ütleme, vanemad kahtlesid ikka, kas ma valisin õige tee ja nii-ütelda ja ja mäletan neid, isa näiteks küsis, aga vot, mida sa siis tegema hakkad, kui sa lõpetad ja ma ei osanud mitte midagi vastata, ütlesin, et noh peaasi, et ma õpin seda ala, mis mind huvitab ja küll ma siis kuna tugev olen, küll ma siis midagi leian ka. Ja muidugi vot selline onukond tingis hoopis teise suhtumise õppimisse siis need, kes nii-ütelda tundsid kutsumust, olla muusik, need siis nii-ütelda, hambad risti, kõigile vaatamata tegid, mida suutsid, mul on tundmused, vahe seisab selles, et praegu väga paljud lihtsalt õpivad selleks, et diplomi saada ja kahjuks liiga paljud. Muidugi on praegu ka häid ja tugevaid ja huvidega inimesi aga see teadmine, et diplom garanteerib koha, see võib-olla isegi omamoodi uinutab seda õppimistahet ja nii edasi. Ja tollal juba see, kui sai õppida, tähendab, kui sai luua sellised tingimused, et kuidagi nii ära elada. Et sealjuures ka õppimiseks aega üle jäi, siis tuli seda kasutada loomulikult Maxima tavaliselt see, mida ma nüüd lõpuks rääkisin, ei tähenda loomulikult seda, et siis oleks tase kõrgem olnud, sellepärast et kui me võtame mingisugune absoluutne tase, siis on ta tänapäeval siiski võrratult kõrge. Siin on väga paljud tegurid jälle, mis selleks seal mängivad. No rääkimata sellest, et Eesti on praegu kontsertide osas terve maailmamuusika paremik, on meil võimalik kuulda. Sel ajal oli see suhteliselt tagasihoidlik, nädalas üks kontsert tuli, see on vist palju öeldud tol ajal ja muidugi olid ka üksikud maailmakuulsused, aga siiski küllaltki vähe. Üldiselt tol ajal me olime kõik nii-ütelda, mingisugused provintsiaali mentaliteedid juba ja meie vist jäime liiga kergelt rahule sellega, mis meil oli, või õieti me ei osanud ise hinnata see, mis tähendab olla hea muusik. Kolmandaks, nüüd praegu need aspirantuuri, kõik need võimalused Moskvas ja Leningradis ja nii edasi. Need väga palju aitavad laiendada silma. Neljandaks 11 aastane muusikaline ettevalmistus, loomulikult siis ei olnud, see oli, algas ikka kusagilt ela tundidest, mis läksid üle siis kusagil nii-ütelda eriala õppimiseks, aga tavaliselt see oli ka minu pool kippus juba hiljaks jäämas. Viimasel piiril, sellepärast et nagu ma ütlesin, Pärnus, seal see algõpetus ikkagi sel kujul puudus. Nii et siin on nüüd loomulikult edasiminek, on väga tugev just professionaalne edasiminek.