Need aastad ei unune. Kremli rubiintähe rajasid meile õhtuhämarusest juba kaugelt vastu kuid meie, Nõukogude Eesti saadikud olime minemas Nõukogude Liidu ülemnõukogu esimesele istungile. Kuidagi eriliselt mõjusid just sel õhtul need kõrgel hoidvad tähed. Kerge uduvine, mis oli laotanud pealinna tänavate kohale varjas tornide siluetti täiesti ja näis, nagu seisaksid. Õhus ripuksid otse pilvedes, need suured heledalt hõõguvad rubiinpunased viisnurgad mis näitasid meile teed istungitesaali poole. Üle Punase väljaku minnes viis meie tee Lenini mausoleumi eest läbi. Mausoleum oli sel õhtul avatud ja meie kõik enne kremlisse minekut peatusime hetkeks Lenini juures. Paljud meist nägid teda esimest korda. Nii kirjutab loomingu 1946. aasta aprillinumbris Eduard Päll, tolleaegne Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär. NSV Liidu ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu saadik. Täike Lenini mausoleumi, leidis aset 12. märtsil 1946, kui oma tööd alustas NSV Liidu ülemnõukogu teise koosseisu esimene istungjärk. Tagantjärele on muidugi raske kõikesele tähtsa sündmusega seondunud taaselustada. Kuid kindel võib olla selles, et istungjärgul arutletu erutas mitte ainult rahvasaadikuid vaid oli kogu nõukogude rahva tähelepanu keskmes. Anti seal ju seaduse jõud plaanidele, mille täitmine tähendas sõja purustustest üle saamist ning uut edasiliikumist rahvamajanduses ja sotsiaalses elus. Eesti NSV oli siis alles noorliiduvabariik. Enamikule meilt valitud rahvasaadikuist oli see esimene sõit üle koduvabariigi piiri ja Moskvasse. Esimest korda nähti silmast silma vennasvabariikide esindajaid esimest korda veidi kaheda Nõukogude maa pealinna loendamatuid huviväärsusi. Tänases saates on kaks toonast rahvasaadikut Olga Lauristin ja Herman press. Neist esimene oli siis Eesti NSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissar, teine endiste Krulli tehaste valutööline meenutuskillud üle pikkade aastakümnete. Siis oli kõik see asi uus, seal nüüd on lühikesed, siis olid pikale nädal aega, et oleks ära seal. Moskvas alati olid organiseeritud käimised ja giidid ja grupid, mäletan, neid viidi kohe vaatama ka näiteks seda Lenini viimast asupaiga korgid pida. Nüüdki selle suure 27. kongressi saadikud vaatamas käisid. Siis ma esimest korda käisin korkis käesaadikute grupiga ja muud, mis seal huvitavat oli, see oli alati organiseeritud. Ma mäletan ainult mõnda sõjaaegsed, istungi CW muidugi enam see koosseis, vaid esimene koosseis selles esimesse koosseisu, näiteks kuulus kaevel Elfriede Et tuleb tulla Moskvasse, seda käid, rongid käivad halvasti. Mul oli see lihtne, sest meile kõigile ülemnõukogu saadikutele oli ette nähtud ikka igati eelisjärjekord. Lähed jaamaülema juurde ja tema sind paneb rongi peale. Elfriede Piip juhtus olema kusagil niisuguses. Noh, kas ütleme kolkas või ühesõnaga, suurtest teedest kõrval olevas kohas. Et ei olnudki Jaano ülemal algul võimalik teda mujale paigutada. Kui veduri peale tuli veduri sõites suurema teeni, kus teda paigutati, siis sõiduvagunisse. Rahvasaadikute koosseis oli ülemnõukogu eelmise koosseisuga võrreldes tunduvalt muutunud. Paljud olid andnud oma elu suure isamaasõja rinnetel. Arukalt oli rahvasaadikute hulgas endisi rindemehi ilma pagunite frentsides, ordenid ja medalid rinnas. Et peale sõja oli valitud paljutki, neid, kes olid saanud küll kangelastähe rinda või mitmed ordenitki saanud, minagi sain oma esimese ordeni, meil vist anti pealesõja ja ma sain iseenese ja teise järgu ordeni. Millal see just täpselt oli, seda ma enam ei mäletagi. Kes oli 45. või 46. aastal vä? Ja istungjärk algas. Teatavasti ülemnõukogu iga uue koosseisu esimesel istungjärgul tuleb töö alguses sooritada mitmed ettenähtud protseduurid. Lõpevad ju istungjärgu kokkutulekuga senise ülemnõukogu presiidiumi ja ka valitsuse volitused. Missugused kandidaadid nende organite uude koosseisu esitada, seda arutab kõigepealt vanematekogu. Nii oli see ka 40 aastat tagasi. Kuid vanematekogu liikmeil tuli üle elada mitu suurt ootamatust Ühte, meenutab Olga Lauristin, kes kuulus Eesti NSV saadikute poolt sellesse kogusse. Olin seal, see on mulle kah meelde jäänud just selle tõttu, et sellel vanematekogu koosolekul tegi seltsimees Ždanov ettepaneku vabastada Kalininülemnõukogu presiidiumi esimehe kohalt vabastada tema enda soovil selle tõttu, et silmad on haiged. Kalinin oli olnud Nõukogude liidus ülemnõukogu presiidiumi esimeheks, sellest saadik, kui niimoodi seda nimetama hakati, aga ennem ta oli selle kesktäitevkomitee esimees minu meelest kohe peale Sverlevi surma. Nii et 1919.-st aastast saadik ja partei liige ta oli üks kõige vanemaid talis ikkagi Lenini üks lähemaid kaasvõitlejaid ja selle tõttu koguni rahva hulgas väga populaarne, väga armastatud. Oma käitumiselt oli temaga lihtne inimeste suhtes väga tähelepanelik, ikka täiesti niisugune nagu rahva isa. Ja nüüd äkki sa teda vabastada silmade pärast. Minul igatahes käis siis niukene, valus tunne südames läbi ja mõte, et kas siis tõesti silmade pärast peab, on tal siis tõesti nii palju tarvis lugeda. Aga eks ta tervis oli muidugi halb, sellepärast et ma tean nüüd, et tema selle aasta juulis, kui ma ei eksi, ta suri. Kalinini palve rahuldati. NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi uueks esimeheks valiti Nikolai Svernik, kes selle ajani oli olnud üleliidulise ametiühingute kesknõukogu esimehe ametikohal. Valitsuse etteotsa nimetati taas Jossif Stalin, kellel tuli esitada valitsuse uus koosseis ülemnõukogule kinnitamiseks. Sellega seoses oli veel üks ootamatus, millest aga räägime pisut hiljem. Praegu me elame Nõukogude Liidu kommunistliku partei 27. kongressi mõju all. Sõnastati ju seal meie rahva tegevusprogramm paljudeks aastateks. Konkretiseerunud on edasiliikumise suunad 12. viisaastakul ja edaspidigi. 40 aastat tagasi seisti neljanda viisaastaku alguses ja 15. märtsil 1946 asus ülemnõukogu arutama selle viisaastaku plaani projekti. Tookord parteikongressi plaani direktiivide läbiarutamiseks kokku ei kutsutud. Nagu ei olnud kongressi ka järgmise viienda viisaastaku alguses. Nüüd on teada, et Stalini vastuseisu tõttu ei tulnud esimene sõjajärgne partei kongress kokku varem kui alles oktoobris 1952 40 aastat tagasi tegi ülemnõukogu istungjärgul ettekande rahvamajanduse arendamise viie aasta plaani kohta NSV Liidu riikliku plaanikomisjoni esimees Nikolai Voznessenski. Teades, kui rängad olid meie maa sõjahaavad, võib õelda, et neljanda viisaastaku plaan oli väga julge plaan mille põhieesmärk lühidalt kõlas järgmiselt. Taastada meie maa kannatada saanud piirkonnad, taastada tööstuse ja põllumajanduse sõjaeelne tase ning ületada siis see tase tunduvas ulatuses. Piiritleti viis põhiülesannet. Esiteks, suurendada tööstustoodang sõja eilsega võrreldes poolteisekordseks ja kindlustada rasketööstuse, samuti raudteetranspordi taastamine ja arendamine eelisjärjekorras. Teiseks saavutada põllumajanduse ja tarbekaupu tootva tööstuse tõus. Kolmandaks kindlustada edasine tehniline progress NSV Liidu rahvamajanduse kõigis harudes. Neljandaks, kindlustada sotsialistliku akumulatsiooni kõrge tempo, nähes ette tsentraliseeritud kapitalimahutusi NSV Liidu rahvamajanduse taastamiseks ja arendamiseks viieks aastaks 250 miljardi rubla suuruses summas. Viiendaks, kindlustada NSV Liidu kaitsevõimet ja anda nõukogude relvajõududele küllaldasel hulgal uusimad sõjad. Tehnikat tolleaegsed rublad on praegusaegse ka raske võrrelda, sest vahepeal on olnud kaks rahareformi ning muutunud on ka toodangu hinda määravad kriteeriumid. Asi on konkreetsem seal, kus juttu tuleb kogustes. Näiteks tuli neljanda viisaastaku viimasel 1950. aastal toota. Malmi 19,5 miljonit tonni terast, 25,4 miljonit tonni valtsmetalli 17,8 miljonit tonni sütt 250 miljonit tonni naftat 35,4 miljonit tonni, gaasi 1,9 miljardit kuupmeetrit ja elektrienergiat 82 miljardit kilovatttundi. Igaüks võib neid arve täna päevastega võrrelda veendumaks nende tagasihoidlikkusest kuid siis oli see võimaluste maksimum, mis tähendas alust uuele edasiliikumisele. Võib kujutleda, mida tähendasid olukorras, kus teinekord lehm tuli adra ette rakendada. Niisugused arvud. 1950. aastal peab meie tööstus välja laskma 428000 veoautot, 65600 sõiduautot, 112000 ratturit ja 18300 viljapeksumasina. Ja häda pole häbeneda. 1946. aastal käisid paljud veel viiskudes. 1950.-ks aastaks aga tõuseb tarbekaupade tootmise tase selleni, et rahvas saab 240 miljonit paari nahkjalatseid kummijalatseid peale. Selle toidulauale aga tuleb 1,3 miljonit tonni liha, 275000 tonni võid ja 2,4 miljonit tonni suhkrut. See tase saavutati ja ületatigi. Kuid kes mäletab? 1950. aastal ei olnud kaugeltki veel toidukaupade küllust. Suhkrujärjekordi igatahes jätkus veel aastateks. Neljanda viisaastaku plaanis olid ära märgitud ka Eesti NSV ülesanded. Taastada ja ehitada põlevkivi kaevandused võimsusega 9,4 miljonit tonni. Ehitada ja käiku lasta viie aasta jooksul põlevkivigaasi ja põlevkivi utmistehased anda ekspluatatsiooni Kohtla-Järve Leningradi gaasi. Kohe peale selle ülesanded masinaehitajatele, tarbekaupade tootjatele ja põllumajandusele. Eriti viimati mainitu puhul tuleb rõhutada, et siis alanud viisaastak kujunes meie vabariigi jaoks ulatusliku kollektiiviseerimise viisaastakuks. Edasi aga tagantjärele hinnang toonaselt rahvasaadikult. Maa oli ju peale sõda see suur maa täiesti kohe kohati täiesti rusudes terved suudet, linnad olid hävitatud, Valgevenes oli ja niimoodi, et seal oli nii palju maha põletatud terveid külasid, seal oli põletatud inimesi elusalt sisse ja edasi. Ja isegi meil siin Eestiski ja Baltimaades oli küllalt ja küllalt purustatud-hävitatud põletatud nelja sisestad. See oligi selle kõige taastamise ja ülesehitamise plaan. Ja pean ütlema, et rahvas võttis selle teostamisest osa väga üksmeelselt suuren ennast algavusega sel ajal tekkinud üldse küsimust ühe või teise töö puhul, et aga mis ma sellest saan, selle eest makstakse nist küsimust ei olnud nüüd kui inimene tööle, see on tal esimene asi kohe, kui palju ta sealt teenib. Siis niisugust suhtumist absoluutselt ei olnud, et igaüks mõistis, mis sõda oli teinud, kõigil oli nii hea meel, et lõpuks sõda on lõppenud ja kõik võtsid osad taastamistöödest ja selle ülesehitamisest ja nii suudeti viis aastat. Täita oligi püstitatud ülesanne, et saavutada sõjaeelne tase tööstuses ja seda saavutati ja rasketööstuse osas näiteks ületati ja seal oli vist mõned muudki alad, kus koguni viljakuse osas näiteks ületati sõjaeelne tase. Lääni raamides ehitati ka Eestis midagi suurt jäävat, nimelt Kohtla järve Leningradiga jõel. Estoniat tähistati ju ka ikkagi tähtsama esimese objektina, millest rahvas oli väga huvitatud. Aga oli ka neid, kes väga sellesse skeptiliselt suhtusid, kellele see nõukogude kord ei meeldinud ja mina mäletan, läksin mina Toompeale, läksin siit harju treppidest ülesse. Minu ees astusid siis kaks niisuguste juba eakat vanahärrat ja ajasid omavahel juttu ja mina tulin nende järel ja kuulajana, nemad räägivad Estonia taastamisest väga halvakspanevalt ja ütlevad, et ega avamisest kaugemale jõuta, kui see ta juba avamise ajal kaela ei lange. Ei langenud, selle asemel langes esimese viisaastaku jooksul kae paljude uskumatute Toomast silmadel. Veel kord istungjärgule 15. märtsil esitas ülemnõukogu presiidiumi esimees Nikolai Svernik rahvasaadikutele ettepaneku nimetada NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ümber NSV Liidu Ministrite nõukoguks ning teha niisamasugused ümber nimetamised ka liidu ja autonoomsetes vabariikides. See oli üks ootamatusi, mida tuli põhjendada. Seda Svernik tegigi. Rahvakomissaride nõukogu kujunes välja Nõukogude riigi olemasolu esimestel aastatel, mis oli seotud vana riigimasina põhjaliku lõhkumisega riigi elu uute nõukogulik vormide sisseseadmisega. Kuid nõukogude riigi arenemise käigus muutusid riiklike organite vormid ja funktsioonid. Alles pärast Nõukogude riigisüsteemi ümberehitamist uue konstitutsiooni alusel kujunes meie nõukogude riik lõplikult välja. Nüüd ei väljenda vana nimetus rahvakomissariaadis enam küllaldaselt seda kompetentsi ja vastutuse mahtu, mida NSV Liidu konstitutsioon paneb keskorganitele ja isikutele, kes seisavad riigivalitsemise üksikute organite eesotsas. Pealegi oli peale rahvakomissaride veel igasuguseid muid komissari, nii et võis segi minna ning mõne komissari tähtsust koguni alahinnata. Ülemnõukogu istungjärk otsustaski anda meie maavalitsusele riikide praktikas üldtuntud nimetuse. NSV Liidu esimese Ministrite nõukogu esimeseks esimeheks, nagu juba alguses öeldud, sai Jossif Stalin. Muide, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu nimetati Ministrite nõukoguks ümber sellekohase seadlusega. 26. märtsil 1946 Edasi mõnedest valimistest NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi koosseisu. Eesti NSV-st valiti Johannes Vares ja Lauristin. Peale selle valiti Olga Lauristin rahvuste nõukogu seadusandlike ettepanekute komisjoni liikmeks. Liidu nõukogu analoogilise komisjoni liikmeks valiti Arnold Veimer. Nikolai Karotamm, meest sai liidu nõukogu välisasjade komisjoni liige. Nii et meie vabariik oli tugevasti esindatud ja töö võis käia. Mis meelde tuleb, Olga Lauristin. Valiti mind seal esimesel istungil ülemnõukogu presiidiumi liikmeks, see tundus mulle ikka liiga suur au, aga seal olid muidugi mitmeid küsimusi, aga üks küsimus, kus mina sõna võtsin? See oli siis, kui ülemnõukogu presiidium arvutas üksikemadele toetuse määramise seadust. Ma olin sotsiaalkindlustuse rahvakomissar. Mul oli nii palju tegemist nende üksikute emadega, kellel tuli üksinda lapsi toita. Ta, kelle olukord oli väga raske, aga meil, sotsiaalkindlustuse nüüd ministeeriumi eelarves ei olnud sugugi vahendeid nende toetamiseks. Ja nüüd jäätiste seadusi üksikemade toetamiseks mul kohe hea meel. Ja valmistasin siis ette ettepaneku. Rääkisin sellest olukorrast nende olukorrast ja muuseas, Ma ütlesin ka seda, et kodanlikus Eestis oli emadele abiraha või toetuse maksmine muidugi mitte ja üle riigi ja aga näiteks riigiametnikud ele riigiettevõtte töölistele seal maksti või esimese lapse sünni puhul ema toetust. No niisugust reageerimist nagu toimus seekord nimetas ta Nabi poolt, tähendab, ütles, et tema Eestis käinud korduvalt tema Eesti olukorra tunneb ja niisugust juttu rääkida, tema teab, et midagi sarnast ei ole olnud. Minu viga oli selles, et mina võtsin selle venekeelse nimetuse Matlejad emotška eesti keeles üksikema, aga tuli välja, et mateedinotska tähendab vallasema. Oleks ma teadnud täitsa vallasemade toetamise seadus, siis ma muidugimõista oleks ennem mõelnudki selle ettepanekuga välja minna ja kukkusin muidugi läbi selle ettepanekuga. Peale selle ma olin ju ka veel selle komisjoni liige, kes arutas seaduseelnõu või seaduse eelnõude ettepanekuid ja säält on mulle meelde jäänud, et me arutlesime nende ülemnõukogudesaadikute ärakutsumise seaduseelnõu sest nii mõnigi saadik oli osutanud mitte vääriliseks. Arutasime seda seadust ilusti ja siis ta oli juba presiidiumi koosolekul ka veel arutada. Ja mina nüüd ootasin, et nüüd on siis presiidium oma seisukohad öelnud selles asjas, et see tuleb siis varsti vastuvõtmisega üleminog istungil aga ei tulnud tema selle koosseisu puhul ega ka järgmise koosseisu puhul, kus ma olin, vaid hoopis palju hiljem, kui võeti see seadus vastu. Võib järeldada, et Moskvas tuli tihti käia. Presiidiumi koosolekutel käisin korduvalt juba Tallinnast koos Johannes Vares-Barbaruse, ka tema kui meie ülemnõukogu presiidiumi esimees kuulusime konstitutsiooni alusel ka liidu ülemnõukogusse ja olin nagu tänapäevanegi on liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja ja ta oli haruldane inimene ka väga, väga sümpaatne, noh muidugi väga nii haritud, intelligentne, aga ka hästi tähelepanelik ja inimlik ja käitumises väga kenad oli väga meeldiv, mul istungite puhul enne istungi algust. Me kogunesime seal nihukese ruumi kui enne, kui läksime istungitesaali jälgida, tema neid kontakte teiste selle ülemnõukogu presiidiumi liikmetega tutvunud ja kõik temasse suhtlesid suures Impaatiaga minule nendelt eestelt sõitudel jäi veel meelde, kuidas tema oma abikaasa eest hoolitses jätnud kunagi talle Moskvast midagi kaasa viimata. Moskvas oli näiteks murelid müügil, kui meil Eestis neid veel ei olnud. Ta ostis kindlasti, räägib neid innovas, jõudsime selles sõiduga ja olin mul ikkagi kodust ja põhitööst eemal olemas iga nädal siin ja nädal seal. Mul oli väike poiss ja ma mäletan, et kord, kui me ei ole niimoodi, tulin, ta peitis eneste hoidja selja taha, võõrastas mind juba tükk aega kodust ära olla. NSV Liidu ülemnõukogu Teise koosseisu esimesest istungjärgust 40 aastat tagasi on, mida mäletada ja millest kõnelda. Kõige rohkem aga mille üle mõelda, seda tunnetas ka rahvasaadik Eduard Päll, kui ta loomingu 1946. aasta aprillinumbris kirjutas. Kui vabariigi saadikud vaheajal jalutasid avaras Georgi saalis oli kuulda, kuidas võrreldi arvusid üksikute vabariikide kohta. Eestlased olid uhked sellele, et kapitalimahutuste summa 3,5 miljardit rubla mis on 3500 rubla iga elaniku kohta kujutab meil soliidset arvu, see on suurem kui paljudes teistes liiduvabariikides. Kui küsiti, aga kas te tulete toime sellega, kust saate töökäsi siis vastati kindlalt, tuleme toime ja kahtlemata ei, elame ju nüüd üksi kuskil kitsas kolkas. Tõepoolest, meie ei ela enam üksi oma rõõmude ja murede piiratud ringis vaid suures sõbralikus peres, kus on tõeks saanud vendluse loosung. Üks kõigi eest ja kõik ühe eest. Selles on meie jõud.