Need aastad ei unune. Olles täna kuulajaga taas ajas 40 aastat tagasi tuleb jällegi rõhutada probleemide küllust, mis meie rahvete oli veeretanud purustav sõda. Eesti NSV-s oli kõigele lisaks veel tarvis lõpule viia majanduslikud ja sotsiaalsed ümberkorraldused millega oli alustatud esimesel nõukogude aastal ent mille oli katkestanud fašistide Sissetung. Majanduse taastamisest me oleme rääkinud ja teeme seda edaspidigi korduvalt. Täna puudutaksime sotsiaalset sfääri eeskätt hoolitsust inimese eest tasuta arstiabi, haridus, pensionikindlustustoetus, töövõimetuse puhul ja nõnda edasi. Need on meie jaoks niivõrd igapäevased asjad, et me ei mõtlegi sellele, kuidas rasketel aegadel kõiki neid nõukogude kodanike põhiõigusi realiseeriti. Mis vahenditega? Oli ju tarvis kõik ressursid mobiliseerida vaenlase purustamiseks. Ja pärast sõda tuli ju finantseerida tohutu ulatusega taastamistöid. Need vahendid leiti, kuigi neid oli vähe, niiet kopikaid tuli hoolega lugeda. Seetõttu jäid näiteks pensionid esialgu vägagi minimaalseks. Sõja eelõhtul tuli taastada ka õppemaks keskkoolide vanemates klassides kõrg- ja keskeriõppeasutustes. Ent samal ajal rakendati rohkeid meetmeid sõja läbi kannatanute abistamiseks. Toetati suures isamaasõjas langenute perekondi. Õppemaksust vabastati täielikult sõjas langenute, pensionäride ja vähese sissetulekuga vanemate lapsed. Edasi aga põgus pilguheit sotsiaalhoolduse süsteemi taastamisele. Pärast sõda. Sellest saame ülevaate Olga Lauristinilt, kes 40 aastat tagasi tegutses sotsiaalkindlustuse rahva Komissarina hiljem ministrina. 1941. aastal suudeti ju vähe. Natukene oli seda tööd jõutud teha kah sellel lühikesel ajal, aga Eestis riiklikku pensionikindlustust ei olnud, oli ta haigekassa, need olid asutuste poolt ja ettevõtete poolt loodud suuremate ettevõtete puhul ad olid olemas, sealt maksti siis haiguse abiraha, sinna pidid ise kandma, siis need töötajad osa ja samapalju siis selle ettevõtte enese, aga riiklik kindlustushaiguse vastu vanaduspension, invaliidsuspension, see pandi maksma meil novembris neli 10. Pensionide määramise aluseks oli nõukogude seaduste järele pööramat, sealt nähti tööstaaži, tööstaaž. Me teame, oluline tööraamatuid ei olnud, hakati siis neid tööraamatuid, siis viimane sõda tulija katkestas nüüdsest ja selle asja korraldaja olin 44. aasta sügisel oli meil siis kõigepealt need pensionite küsimus, kellel juba olid tööraamatut, oli asi lihtsam, kellel ei olnud siis sotsiaalosakondade juurde sai moodustatud niuksed komisjonid, kes vaatasid dokumendid ära, mis inimestel olid kuules tunnistajaid üle ja sel teel tegid kindlaks siis tööstaaži ja määrasid pensioni. Aga üks tähtsamaid ülesandeid oli muidugi hoolitsus, hoolitsus kõigepealt isamaasõjainvaliidide eest ja fašismiohvrite perekondade eest. Samas invaliidide jaoks hakkasime kohe loomaõppekombinaati. Hulk noori inimesi oli vigastatud, ei saanud töötada õpitud alal, aga mõned noored köeti veel mingid ala. Nüüd tulin luua võimalus õppida tööd tegema alal, mis tema tervislikule seisukorrale vastas. Ja nii sai loodud isamaasõjainvaliide õppekombinaat, kus võis õppida neli jala fotographics. Kellassepaks Rätsep, Taksja Kingissepaks, ruumid tulid ehitate remontide ja nii edasi. Minu tööd väga palju kergendasid kaks asjaolu. Esitektid. Esimeseks asetäitjaks määrati Peeter Margna sotsiaalkindlustuse küsimustega. Hästi kogenud inimene, ta juba 35.-st aastast oli töötanud kodanlikus Eestis sotsiaalkindlustuse süsteemis. Redelid tagalas töötas Sverdlovski oblastis sotsiaalkindlustuse osakonnas aga teiseks väga tublisid jõude nii ministeeriumisse kui ka sotsiaalkillust osakondade komplekteerimisel, maakond. Me saime just isamaasõjainvaliidide hulgast noored mehed, kes olid peale haavatasaamist demobiliseeritud. Ja nii näiteks tuli meile tööle vartel Kalju. Tema oli elukutselt õpetaja ja tema ülesandeks saigi siis sellel õppekombinaadi loome ja siis tuli armeest. Arnold Eller. Täna juba lühikese ajaga tõttasime ministrid ja teiseks asetäitjaks terve rida väga tublisi mehi. Varna tundis ka neid inimesi, kes olid varem töötanud särgilluses Nende hulgas, kes ei olnud ennastki okupatsiooni ajal millegagi kompromiteerinud. Sega heale tööle võetud peale nüüd isamaasõjainvaliidide eest hoolitsemise punaväelaste perekondade abistamine ja vot see oli meil kahjuks ülesanne. Aga siis olid vanadekodud ju, mis me saime nii-öelda päranduseks. Need suuremaid oli midagi 20, neid tuli vaadata, varustust anda nii palju kui võimalik toitlustamine korraldada, sest tol ajal oli peamine, kui sa ikka abimajand luua abivahendite arvel see asjast üle, kus oli tubli vanadekodu juhataja näiteks Aasma käsitleb külastanud vaatamas ka asja Virumaal. Väga tubli mees oli, majapidamine oli tal korras, inimeste eest hoolitses, kõik, olid seal rahul. Aga väga raske oli siiski, vat nendega, mis kodanlaselt korra juures oli valla vaestemajad. Need oli, palju, nad olid läinud keset, nemad ei olnud kellelegi eelarves, kodame, sel ajal oli niimoodi, et vald andis tasuta peavarju mingisuguse vana hoone kese. Ja seal need olid siis noh, 10 inimest või maksimum 15 ja valla poolt see haigus, kui ta antud toetust inimesi peale kuni kaks krooni ja kõik munad pidid ise muretsema endale, kõik pidi oma olema pehme, kui kõva inventar riided, toit. Aga meie ei saanud neid eelarve korras kuidagi nüüd oma üleval pidama võtta, polnud nii väikseid vanadekodus ju ette nähtud üldse ja olnud toetust, mis me saime maksta, see oli ka väga piiratud summades, mis ministeeriumis oli. No siis muidugi sai hakatud agiteerima neid inimesi üleviimiseks juba riiklikud vanadekodus ülevalpidamisele aga vanainimest sellest kohast ära viia, kus ta on harjunud oma vald, kuigi olud väga viletsad. Raske oli osa muidugi oli võimalik kergemini teha, teistega oli raskem. Eks selle töö juures jäi muidugi meelde ka mitmesuguseid olukordi, mitmesuguseid saatusi. Tuli ühel päeval minu juurde vanem naisterahvas Miina toomingas, kohe näha, et paljukannatanud murest murtud inimene jutustas mulle siis üsna traagilise loo. Tema oli Kuusalu kandist Hiruli külast, kui ma ei eksi. Juba 41. aasta septembris olid tulnud nende juurde omakaitse mehed ja sakslased nõudnud Neeme Roosi väljaandmist. Nende juures on peidus Neeme Ruus. Otsitud muidugi läbi aja ja kõrvalruumid ja kõigen, Neeme Ruus ei leitud, mingit jälge temast ei leitud. Kaasa viidi sele piinadoniga mees, vana peremees, tema poeg ja pojanaine. Tema jäi järgi kolme väikese lapsega pojalapsega üks, nelja aastane, teine kuuene ja kõige vanem kaheksa aasta. Nendele muidugi oli võimalik määrata toitjakaotuspensioni fašismiohvrite perekond toetamise pensioni 45. aastal, ma sõitsin veel kohale vaatama, kuidas nad elavad seal ja nii edasi. Nad elasid kuidagi ära kuni 50. aastani. Mina siis enam sotsiaalminister ei olnud. Aga natukene ma nende elukäigust kuulsin juba siis kaan. Nimelt, et need kaks nooremat last panna siis ikkagi lastekodusse, muidu vana inimene juba vana ja ei tule üksinda kuidagi toime, lastel on peale söögi riietärvise koolis käima hakkasid juba, vanem oli vanem, see jäi siis tädi juure linna ja need kaks nooremat paigutati siis Ärelaste kodus. Sellega minu informatsioon sellest perekonnast nüüd lõppes alles möödunud aastal. Ma kuulsin lähemalt, kuulsin, et need kaks noorimat last oli paigutatud üks Tallinna lastekodusse ja teine Murastesse. Meie seaduste eeskirjade järele pääse paigutatakse vastavalt vanusele, miski muu ei loe. Nii et lapsel selle eriti, kes Muraste sattus, tuli veel teine raske trauma läbi elada õest lahutatud, seal ei suuda kohaneda kuidagimoodi ja ta põgenes sealt ära. Nüüd nad käisid need kaks sade minu poolt möödunud aastal rääkisid, kuidas nad siis põgenesid ühe poisiga seltsis, kartsid taga ja varjasid ennast teekraaviga põõsaste vahele, kui mõni auto tuli, jõudsite ikka Tallinnasse ja Tallinnas siis juba läksid muidugi oma tädi juures ja siis taotlesid ja saavutasid siiski seda, et paigutati siis vanem õde, kes oli seal Murastes nüüd kasvanud ühte siia Tallinnasse, sellesse lastekodusse, sinna siis õppisid ja said hariduse ja nii edasi. Aga see oli üks raske lugeda. Olga Lauristin rääkis suure isamaasõjainvaliidide õpetamisest. See tõepoolest oli hädavajalik ettevõtmine, et kannatada saanud inimest uuesti kindlale teeotsale saada. Nüüd sellest õpetamisest pisut konkreetsemalt. Tallinnas Valli tänavakellassepatöökojas on aastaid Kerli parandanud Jaan ramm jalg. Üsna sõja alguses sai ta haavata, siis paranes, tegi läbi Velikije Luki ja muud lahingut, kuni. Niikaua kui Virtsu ka ütleks, hästi. Virtsus läksime üle Muumale, Muhumaa sai vabaks, läks ka kõik ilusti, aga siis, kui jõudsime viiendal oktoobril Saaremaale, vot seal ma sain pihta küllaltki raskelt. Ma olin siis haiglates kuni Kaug-Idas väljas, tsitaarstil edasi oloogianna jaamas. Ja siis juba viienda aasta juuli lõpus ma sain sealt välja, sain Tallinna suust tagasi, pidin minema sadamajaamast rongiga Viljandisse, sõber, see läks Pärnu dema, rong tuli, aga minu rongi ei tulnud. Ja siis mind juhatati Narva maantee 11 isamaa invaliidi jaotuspunki, läksin sinna, seal võeti vastu, anti süüa, juua anti elukoht kuni 10 päeva võisin olla otsida oma vanemad ja kus minna, Naama ei läinud ja siis tehti ka ettepanek õppekooli edasi. Ja siis ma andsingi deta avalduse sisse kellassepa klassi olin enne seda olin õppinud juba välja peaaegu automehaanika alal ja muidugi kui jalga all ei ole, ega siis selle auto alla minemisest suurt tolku ei tule. Niimoodi jäingi siis sinna. Õppeharrastusnimed, tädi, isamaasõjainvaliid, õppekool. See hakkas 45. aasta septembrist pea armee kellassepa kooslusest. Seal anti süüa kolm korda ja ei saa öelda, et toidusile tsoonter seal olid õed. Siis olid sanitarid nokkis, ühesõnaga korra majas võitsid, et sul ei olnud mitte midagi muud, kui hommik tõusid üles, tegid voodi ära, lappisid ära, mõõdiades läksid sööma ja igaüks oma klassikellassepa klassi oli meil siin kohapeal. IMF, Naromand XIV kolisime ümber seeringa tänav kaheksale ja seal oli siis juba päris nii õieti organiseeritud, hõbe käes korralik, kõik, meil oli vist mingi kuus või eestist meest, igaüks sisse oma laua taga ja lektor luges madal teoreetiline külg ja pärast hakkab tasapisi seal juba, kellel oli võimalus saada endil tööriistu ja hakkasid tasapisi nokitsema. Tegime tööriistu, isegi kus ta oli meil, see Richard oli lektoriks ja tema oli küllaltki tore mees, kes õpetas, kuda ma vaid ühte või teist eset ise või tööriista ise teha. Piiblis oli võimalik saada, nendega saime teha, kruustangid olid ka ja nii, et võtsime kätte metallitüki ja hakkame sellest tegema ja küllaltki asju kukkus välja, pianii viisis tööriistad enam-vähem saime, käisime täikat otsimas, sead mõned gelastada käes ja niimoodi naisena tasapisi kogusime. Iga artibincettidest tegime ringijad, külastatud pintsiitriks viisime ära ja sai, sai teha künni palatel õppimise jaoks oli küllalt. Ja siis kis tahtis ikka õhtu oli õppeklass lahte avatult sinna salati minna sisse. Ja mina kasutasin seda võimalust. Seal saime treipingi ja seal sai treida peal ja. Ja kes sellest osa ei võtnud, aga sellest asja ei tulnudki. Võib arvata, et pärast sõda oli kellassepaks õppimine ja töö sel alal küllaltki keeruline sest piltlikult öeldes kellavärk oli kaunikesti korrast ära. Kellaajad olid, mis olid järele jäänud ja Edud, kõik vanad, siis oli Pajuneni trofeegellasega siis mingis mingist õied head kella remondiks ei olnud, et võtad kätte, lükkad puru ära ja hakkab käima seda tulika tehad restaureerida lima, mis oli katki läinud, seal hammastates sisse panna ja seda sai tehtud ja käima ja kõik. Aga siis tabasid võlli balansi võllid ja Lankrowellid ja isegi keskrattale triibilisay auk sisse puuritud ja siis võlli ots uuesti tehtud ja, ja sai käima pandud. Midagi ei olnud teha, inimesi ei olnud kusagilt võtta. Niisugune aeg oli. Niisiis, õpetaja käis, oskused tulid ja peale oskuste elu tarkustki teadmiste näol pidi ainult ise mees olema. Poliittunnid olid nad ja niisugused asjad olid ja siis väiksed peod korraldadega, pühade puhul. ETK veel oli meil Seefiks, need isegi tulid ja Tõivad seal meile seal külakosti ja meid käis seal koolis isegi inspekteerimas selleaegne sotsiaalminister Olga Lauristin küsis, kuidas neil seal elu läheb ja kuidas õppimistingimused on ja kui teie asja aeti, tõsiselt, ega seal ei olnud mitte nii et väga oleks lastud siin väga kergelt minna, isegi tahtsid õppida, need õppisid ja õppisid äraga ametit. Ma ei saaks kunagi öelda, et midagi paremat ainult välja valida, et kui rong oleks tulnud, jumal teab, mis minust saanud. Et oleks läinud Viljandisse juures kuidagi isa juurde ja võib-olla ta hakkas järsku sa autotöökoja juures juba olema ja ka see põsnoodüüramolt. Aga parv on väga rahul ja minusse suhtutud siiamaale väga hästi. Sõjas kannatada saanud orbunud ja kodutud lapsed. See on omaette peatükk sõjajärgsete aastate epopöast. Küllap kuulaja on Anton Makarenko lugenud ja seetõttu kujutlus olemas, kui raske ja pikk ajaline oli võitlus laste kodutusega pärast kodusõda. Midagi ligikaudugi sellesarnast ei kordunud pärast isamaasõda kuigi kartmatult seiklevaid kotipoisse oli ja neid jõudis meiegi kanti. Kodutuks jäänud ja orbunud lapsed võeti arvele, nende jaoks avati uusi lastekodusid või laiendati olemasolevaid. Riik kulutas selleks otstarbeks suuri summasid. Nüüd mõni sõna lastekodudest Eestis pärast fašistlikust okupatsioonist vabanemist meenutab Lydia Paabo, kelle õlul haridusministeeriumis olid paarikümne aasta jooksul meie lastekodude mured. Kui 1941. aastal töötas meie vabariigis 25 lastekodu siis 44. aasta sügisel eksisteeris ainult viis lastekodu. Tähendab, Huuni tuli sellises olukorras, kus võisid lapsid elada. 1941. aastal lahkusid meie vabariigipinnad Vaivara, Narva ja Kaagvere lastuktud, kes olid omale siis liidud nüüd ajutise koduNõukogude Liidu tagalas. Eesti NSV taas vabastamist algas kohe siis hoogne lastekodude hoonete taastamine ja uute laste kooliruumide leidmine. Sest lisaks eestinismilis leiduvate orbudele tuli meil kohe vastu võtta ka need lapsed, kes olid evakueerunud Nõukogude Liidu tagalasse. Vaivara lastekodu, kes oli nüüd saanud oma nimeks neljanski, Nevjanskist sulid toodud, intsid Narva linna lastekodud k Welca lastekodus olid põhilised endised Kaagvere lastekodu kasvandik uks. Lisaks eelnimetatutele oli loodud il Moskva oblastis Dmitri lastekodueesti keelt kõnelevale orbudeks jäänud lastele 120 kohaga Jegorjevski laste kudu 200 kohaga. Mäletan üks mu esimesi töölesonid oli, mille sain tolleaegset rahvakomissaride nõukogude esimehe asetäitjalt igulandriisinid minna tapale ja oodata Tapa raudteejaamas nii saabuvat Dmitri lastekodu kasvandikud ja paigutatsiisiska endise Imastusi asperlaste kodu ruumidesse. Selliseid lastekodu tulid eksisteerinud enne, seda ei olnud sel ajal telefoniühendust. Ei olnud ka regulaarselt rongide liiklus, kulintsi sihine talla tapal elasin põhiliselt raudteejaamas, muidugi informeerisin ka jaama ülimaid jama korraldajaid, et niisugune mulje Mul on ja et lapsi ei tohi. Ühelgi juhul enam. Tallinna poole sõites Tallinnas polnud ikka kusagile paigutada. Päeval, kui olin hoiate muutnud jama korraldajaid, et nad siis ikka palvel oleksid. Tegime jalgsimatka esimesel Sis aasperesse. Hoone oli mööblitükke, risu, prahti, igasugust kolu, täiskrohv, mahalangenuid seintelt, nii et neis võimatuna, et selle nii kiiresti korda saamid sinna võiks labisest paigutada. Imastu oli hakata vale lähemal, kuid Imastusima ei päästnud esimesel päeval sisse. Järgmistel päevadel ma siiski leidsin kusagilt lähedalt mõned vanakesed. Nemad teadsid nii-ütelda, et lastekodu personal on juba ikka mitmendat aega kadunud. Mõnede päevade järgi siiski asi lahenes selliselt, et tulid need inimesed tagasi. Hakkasime korrastama siis laste vastuvõtuks Imastu ruumi Nõukogude armee sõdurite kaasabil tiime tappa keskult, laenasime voodid voodivarustust ja hakkasime lapsi ootama. Ja siis nad tulidki ühel oktoobrikuu päeval, saatjaks Insamilin uurimisudus oja kes oli hiljem siis asperi lastekodu direktori ja kõige hiljem kell Keila keskkooli direktor. Lapsed olid rõõmsad, uudistasid oma uut kodu, ka töötajate meeleolu oli hea meel hoiaku elaga, siis vajasin palju leidlikkust ja nuputamistid kõiki saabujaid vastu võtta. Vaivara lastekoduhoonest ei olnud mitte vundamendid jäänud. Narva lastekodu muidugi ei olnud olla. Hakkasime nendele uusi asupaiku otsima. Vaivara lastekodud leidsime Otepäält mingisse ruumi, kus me pärast ka küll ära viisime ja ka Narva lastekodu lastekodu kasvandikud, nagu nad Narvas tulid juba suureks. Kasvasin paiku, sõitsime nendega siis Otepääle. Endised kaaberlastega läksid siiski tagasi Kaagrisse, sest kusagil Kaagvere lähistel pomm langenud aga osaliselt ruumi terveid ja kui nemad tulid alles detsembrikuu lõpul, siis saime juba enne seal taastamistööd teha. Lapsed käisid siis enam-vähem normaalselt ta elama ja õppima Jegorjevsk külaste kodult. Leidsime kodu Tallinna nõmmelt nende rahakate tegelaste elamutesse, kes olid kodumaalt lahkunud. Kodanlus eestiaegne haridusminister, kindral jaaksoni kauni lossi heline. Meie vallutasime ka lastekodu jaoks, muidugi mõtlesin, et palju endises mõisa härrastemaju, aga nyyd ei jõudnud nii ruttu kurvas. Tulevikus neist siiski mõned lastekoduhoonelt saidki. Ka majapidamisinventalist oli suurt puudus, sest kõik oli ju seaajal kadunud ja laiali tassitud ja kõik siin uudiski siis võtetelt ametist lakkamatut otsimist, nõudmist ja nuputamist, jooksmist. Puidust tuli kõige lihtsamaid asjades, näiteks mäletame Otepää lastekodus. Esialgu keedeti kõik toidud pesu pesemise katlast aga siis saadi pleki plekist, siis tihti praepannid ja toidugi pulsinõud. Pärnu Liivia lastekodu, mäletan seal üheksa lusikaid jäänud, aga poisid hakkasid kohe siis puulusikaid meisterdama inimestelt harjunud raskustega ega ei olnud virisemist. Tehti ja kõik seid lõpuks kuidagi tehtud. Hariduse rahvakomissariaat tuli siia vabariikliku alluvusega. Ega neilgi ei olnud need määrused ja juhendid, mida hiljem ise nuputasin, mis ülevalt tulid nii-öelda killusega meile alla, kui oli omamoodi hea, kõiki sai teha mõistuse ja südametunnistuse järele. Aeg juhtus küll päris kentsakad asju, näituseks. Mäletan, et Valga maakonnasilla juhataja seltsimees kaks, ta, keda me tunneme hiljemgi luise Vaheri kirjaniku nime all oma 40 kasvandlikule toidunormid, mida lahkelt eraldasime mitu kuud hiljem Balkani seal, kui seda põlaste kohunidki olemas alisti taotleb neid, kuidas siis nii. Dima, liidis vaeslapsi, keda tasulisse ududa, paiguta ajutiselt mõnda perekonda ja, ja siis ka üksikemade lapsed, kelle olukord nii võlts, raske Viljandis ta lihtsalt toidunormid koju kätte. Ja nii nad siis elasid, lõpuks ikka said maja ja lastekodu ka. Niikuinii oleks pidanud neile siis toetussamme soomi lasime ise tegin, ise vastutasime. Kui tiha oli veel palju, oli tarvis organiseerida eamis õppimistingimusi titele, kuulmishäiretega, pimedate koolidele. Porkuni kultumade koolihoone oli enam-vähem sellises olukorras, et sina või su peagi lapsed saata Tartu linnas. Ajastul midagi püütud teha, aga seal tuli kõike otsast alata. Samal aastal sai ka teoks esimene vaimselt harjunud lastekodu asutaminel, kuna ka see, kui kulgudu oli ainult tööle rakendamata veel 1941. aastal oli tarvis, tahad seda Swatuurset, kuulid meiega tervist, lastele, organiseerisime herilaste kodud, isamaasõjas langenute ja okupantide ohvrite lastele taas vabadust Isis Kuimmisclale Unity ulme. Üheks tähtsamaks probleemiks kaadriküsimus oli leida inimesi tõelisi Nõukogude orientatsiooniga, kes armastaks lapsi ja kes ennastsalgava tööga oleks võimelised hooldama raskeid seaaja tekkinud vaeslapse nimetaksin, sest ainult mõned üksikud näiteks Atiilib Peebo praegune personaalpensionär, teeneline õpetaja, kes ilma kõhklemata asus Tallinna seitsmendat lastekodu organiseerima Kisberlastikud direktor Karl Est mäletav kaugu printsipiaalselt ausat ja õiguste eest võitlejad Mirilastikute Hector Walter, puidakud, kelles sügav kiindumus loodusesse, loodusarmastuse Tiierremakses kandus ülegima kasvandlikese neli lastekodu noorte naturalistide poolt korrastatud aiand oli veel paljudeks aastateks. Meie lastekodude ja koolide töötajate huvi objektis käis külalisi, teiste liiduvabariikides, toodi ära rahvamajandusnäitajatelt medalid ja aukirju. Majandusliku probleemide lahendamise käigus Isamudoga Haloneni kasvatusküsimusi hakkasime korraldama laste, kuid töötajate kvalifikatsiooni tõstmise kursuseid. Töölised puts, ringid ja suurt rõhku pandi sel ajal töökasvatusele. Kõikidele maal asuvate laste juurde organiseeris ma abimajandid, kus siis kasvandikud tila asusid, aga siiski paljult kehtestud tundide arvuga. Talvil töötati töökodades. Kuuldud leheküljed peegeldasid mõningaid sõjajärgseid sotsiaalprobleeme, mille keerdsõlmi tuli järjest hoolsamini lahti harutada. Elu edenes ka selles valdkonnas, sedamööda, kuidas suurenesid võimalused. Kuid kas me millalgi oleme kõigega rahul? Areneb elu. Kasvavad meie nõudmised. Ent 40 aastat tagasi tehti kõik, et minimaalnegi oleks olemas ja siis oldi sellega rahul. Rohkemat ei osatud veel nõuda.