Need aastad ei unune. Täna, siis on mai demonstratsioonid ja miitingut selja taga. Koju on kaasa toodud nii väsimust kui kareipust. Seepärast ehk on paras aeg mõtiskleda selle üle, mis oli 40 aastat tagasi. Mais 1946. Linn on pidureis uhkel, lipud lehvivad, kevade valguses katab käsklusi maimarspocke raskel Sammel, kolonni alguses läheb rongkäiguks avatult teed mass Maiesztee Edil eetmisel käitis tulnud märkmate vurinas telgede mürast. Need, kelle hoolsus täitis nõuded küllaga. Tõstnud selgele taevale loosungi punavöö, elagu töö. Käis ridades astub pioneerikolonn metallistide relis sepi räieleid valajaid astudes mehed tahutud nagu kivis põldu Jurulise huuga käte tõustes ja laulude kajades. Ilma igasse kaarde voogab Endlik tervitus üle rajade. Need on maailma töötajate käed, murdmatu väed. Nii paljuke oligi helijälge toonasest maist. Kas kuulaja tundis esinejad ära? Ütlen igaks juhuks nende nimed. Elfriide Ilves, Vello Rummo ja Kaarel Toom. Kõik vanad tuttavad, kes raadiost, kes teatrist. Nüüd aga kuuldud lõigule lisa 1946. aasta ajalehtedest. Tallinn. Palju leidlikkust ja hoolt olid osutanud käitiste kollektiivid oma kolonnide kujundamisele. Riikliku tehase number üheksa Volta, vineeri ja mööblivabriku ja teiste käitiste töölised kandsid makette, mis näitasid toodangu tõusu. Neljandal viisaastakul. Kiiduavaldustega tervitasid pealtvaatajad 19. keskkooli õpilasi. Nad kandsid koolipinki, kus istus väike tüdruk, tema kohal kiri. Mina õpin viitele. Lauluhelide saatel möödusid Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilased eesotsas akadeemik Madissoniga. Pärnu. Esimesel mail kell 11 päeval oli võidu väljak tihedasti rahvaga täidetud. Siin andis töölisarmee koos punaarmeega tõotuse käsikäes lõpule viia riigi ülesehitamise töö, nagu viidi lõpule sõda fašismi vastu. Kõik loosungid, plakatid ja sõnavõtud väljendasid kogu rahva tahet ja valmisolekut täita eelseisvad hiiglaslikud kavad võru. Siin algasid mai pidustused 30. aprillil ilutulestikust säravaile järve kalda eile oli kogunenud peaaegu kogu linna elanikkond jälgima kommunistlike noorte korraldatud lõkketule õhtut. Järgmise päeva keskseks sündmuseks oli miiting linna turuplatsil. Nii oli see kõikjal üle vabariigi. Pidutseti tunti rõõmu, sest olid need ju esimesed rahuaegsed mahi pühad pärast pikka kurnavat sõda. Nüüd aga küsimus Tallinna aukodanikule sotsialistliku Töökangelasele Hans liblikule mis üle aastakümnete meelde on jäänud. Meie kollektiiv oli selles suhtes küll hästi organiseeritud, et ikka enamus inimesed lasid demonstratsiooni kaasa ja vaidemonstratsiooniga ja pigem ma mäletan, meil puhkpilliorkester oli olemas. Ja nii et ühesõnaga Šveitsis päris elavalt seda siis oli ka niisugune komme meil, et et ikka paindiga, autode, pealsele, meistrilt hammasrattaid või, või midagi taolist. Aga Novi osa see nagu kadus ära. Jutt on endisest Krulli tehasest mida siis nimetati riiklikuks tehaseks number üheksa. Nagu see nüüdki tavaks, arenes ka siis töökollektiivides pühade-eelne lööktöö, sotsialistlik võistlus endale võetud kohustuste täitmiseks ja ületamiseks millest maipühade eel 40 aastat tagasi raporteeriti tehase Ilmarine täitis juba 15.-ks aprilliks aprillikuuplaani. Põlevkivitööstus täitis aprillikuuplaani põlevkivi kaevandamisel 105,6 protsenti bensiini tootmisel 103,5 protsenti mootor, petrooleumi ja diiselõli tootmisel 106,2 protsenti kütteõli tootmisel 104,8 protsenti. Sindi tekstiilivabrik esimene detsember täitis kuuplaani villase riidetootmisel 126 protsenti. Kahel teljel kudujate arv kasvas 30-lt 37-le. Võru metsakombinaat täitis aprillikuuplaani 135 protsenti. Tani saare küla Saaremaal lõpetas esimeseks maiks kevadkülvi, nad olid esimesed vabariigis. Plaanide täitmine polnud siis lihtne. Kuid töölisklassil jätkus visadust otsivat vaimu ja leidlikkust sageli lausa ennast salgavust, et viia varemetesse elu, anda masinatele suurem hoog, Ada üle materjali nappusest. Ja edasi me täna räägimegi nende inimestega, kes raskel taastamist perioodil seisid eesliinil ja kelle käte vaevast võrsus tugev alus tänastele. Narva 40 aastat tagasi see linnales hakkas tuhast ja varemetest tõusma. Peatähelepanu oli pööratud Kreenholmi manufaktuuri taastamisele, kuna oli ju see ettevõte, linna tuiksoon. Meenutab 84 aastane tööveteran Alide bürgermaa, põline Kreenholm, lane. Kreenholm oli niisugune, et ma kunagi ei arvanud, et teda saab taastada. Seal ainult olid luukered. Vabriku seemned ei olnud uksi katmine katusega, mitte midagi. Nii et vabrikud asuvad saarel siis vana, siis sellest nime Tultki Kreenholm, jääd, roheline saar ja, ja sinna vabrikud ei saanud, sild oli puru. Siis käivad metsas palk ja kes mehed olivad ja siis naised, nii palju neid siin veel oli, lapsukesed tassi sead, need palkisi meestele, kes sigivad ajutise sillad, saivad vabriku juurivat nyyulallesse sinna saamine. Vana vabriku olid ka suured augud katusel nagu pomm oli tulnud läinud kõiges kordades läbi alla korra peale, seal oli lõhkenud. Vaata Giorgi vapik, see on üks ilusamad viimases vabrikutes, mis ehitati vanasti tsaariaeg ja peale sõda oli küll nagu vares, ilma sulgedeta ei olnud katusega aknadega miski, mis oli, peaasi ei olnud mingisuguse osasi masinatele, mis olid järele jäänud, tuli otsida ka prahihunnikus ja kõik sai ikkagi vähehaaval tehtud. Aknad ei olnud diees, aknad ees, olid kaltsutormiga, tulime jääkülm, elektrivalgust õieti ei olnud, pirni ei olnud vinnati ära, hommiku tuleme jälle mõned puudu, otsi jälle, kus sa saad. Vette ei olnud jões, tassisime vett pärast siis saime nii kaugele, et saime suured tünnid igaks juhuks tulekahju korral ka. Et siis seal seal tünnides vett muidugi ei olnud, joogivesi, joogivesi oli eraldi, aga juustule kai hoolduse mõttes peale seda, kui läksin, õppisin, sain kohe Meistri abiks nii-öelda vana seeldi poolmeister ketrusosakonnas ja, ja hiljem ma sain meistriks, tulivad uued, siis oma Illim omad masinad, Karl Marx, panime terve saalitäis ja need töölised olid ju ka nii sellist ilma armutama lapsed, kellel kisa paljudel, kellel ei olnud ema väärbatud kuskilt kaugemalt teistes vabariikides Valgevenest kustudki kolivad. No siis nendele sai ühiselamu sinna 11.-sse kasarmusse. Pärast tehti ühiselame, linnavabriku pole finišist, aastati kalevivabriku korpused ja seal kalevivabrikusse sisandi välja korterid juba esimesed korterid, seda praegust elumaja, aga no suured hästi kõrged tööstuse hooned, need ei ole sobivad korteriks, aga inimesed elavad vabriku majad olid purud ja mõned üksikud olid alles, kus elu elada sai. Mitu inimest sai ühes toas olla, siis oli meil vabrikus oli ühiselamu ka kahes saalis, neljanda korra veel ei olnud, kuhu inimesi panna, see oli keegi nii ajutine asi, igas asjas oli puudusi, kas või võtame prahi välja vedamine, kuskil siis oli haruldane, kus oli masin. Tuli mulle ükskord tööline, minu Jurnism valvega muretseb mulle kuskil Macilmule ema tarvis. No siis vabriku juures digiseal sain, nii et saini, seal oli nii hea meel, sised pini, vii oma selles surma ja meil ei olnud kella, kui tihtipeale läksime, kas hiljem või varem, kui oli pime aeg, no ja siis hiljem taastati Kreenholmi tornis torn, seal on Kell vot siis selle järel hakkasime käima ka. Nonii, läkski elu vähehaaval edasi raskel, küll toiduga ka toidukauplusi olnud, süüa olnud, leiba küll, härra 600 grammi päevas, raske töö peale, aga iga kord ei olnud saada, aga hiljem tuli juba turule midagi seal küll uued hingehinda, aga ikkagi sai, kui oli, aga niisukesi lõbustusi siis veel ei olnud, ei olnud, siis oli ainukene asi töö ja toidumure. Kaks asja olid sellepärast reiedusega, miski ei olnud siis vabriku Boschekese vildid ja ma sain Vufaika ja ma olin Nelliksile Vufaikesed talvel soe ja, ja ma ütlen nendele inimestele, kes siis tulivad, jahivad pidama nende inimese au ja kuulsus ja nii siis lõpuks sai nii kaugele, lehm sai jalad alla. Juba 1946. aastal tuli Kreenholm lastel kududa kolm miljonit meetrit puuvillast riiet. Seda oli isegi nendes oludes vähe. Kuid neljanda viisaastaku lõpuks pidi ettevõtte toodang 14 kordistuma. See hakkas juba kaubanduses tunda andma. Kreenholmi manufaktuuri ka ühesugune saatus oli sõja ajal tema sõsarettevõttel Tallinnas balti manufaktuuri. Ka siia olid jäänud ainult varemed. Mis edasi sai, seda meenutab Fotiinia vool mäe, kelle nime sai sõjajärgsetel aastatel palju kordi kuuldud töö Is rindlaste loetelus esimeste hulgas. No sõjaaeg, Ma olin tagalas ja kui tagasi tulin, oli täiesti veel varemetes. Ma elasin just tema külje all, siis muidugi oli valus vaadata. Teda taastama hakati 1900 45.-le lõpus ja 46. aastal juba anti esimene toodang. Meid oli viis inimest, siis. Kokku ja tegime tööd ja kõik oli ainult viie inimesed teha. Ja see oli vist esimesel maiks või Snantsime esimene toodang lõnga maringetele. Mul ei tulnud ketraja ametit pidada sellepärast et meil neli poolt ainult söötas siis sealt kaks ketrajad, poolmeister, mina olin siis meistri eespool meetri eest jälle parandi eest ja kõik tuli kõik ise teha. Katus oli pea kohal ja seal osa, kus meil söökla praegu on, osse osa jäi siis seal võisime panna need esimesed masinad ülesse. Nii eelketrus, nii hundimasin, nii, kui ketrus siis elu tuli sissevabrikule kassas väga kiires, toodi väga kiiresti masinaid, mitte ei olnud uued masinad, balti manufaktuuri töötas väga palju rahvas. Ja kui see üleskutse tulid, Balti manufaktuur läheb käiku siis tööliste voolavus oli lihtsalt nii tugev sissetulemiseks. Kaablid ei tulnud mingisugust mured tööliste pärast, vabrik kasvas päevade viisi tundide viisi, sellest niivõrd kuigi teised kõik hakkasid tööle, võitsid rohkem masinaid käsile ja niimoodi ta läks siis käiku. Väike täpsustus mitte esimeseks maiks, vaid vabariigi aastapäevaks. 21.-ks juuliks 1946 andis taastatav balti manufaktuur esimese toodangu. Nüüd aga jutu Voltast kõigile tuntud traditsioonidega tehasest. Selle 1899. aastal asutatud ettevõte kõrgpunkt oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, mil tal oli 1200 töötajat. Kodanliku vabariigi ajal tehas laostus, nii et 1925.-ks aastaks oli sinna jäänud ainult 70 töötajat. Sõja eel tuli küll väike kosumine, kuid töötajate arv ikkagi üle 300 ei küündinud. Nagu mäletab tehase veteran 80 seitsmendas elu aastas mees August kuusk, oli tehasel siis palju allüürnikke. Reali piimameierei tekstiilivabrikule redeli paljundatud hoones oli palju noori eriti välja. Üks suur hoone oli, ladu, oli seal erinevaid. Talad ära rohtus ära. Barr, terrajana. Võin teha pidi tegema kaks päeva, rohkem ei saanud hädaabitööline. Eks pärast sõda siis olud ja olukorrad muutusid. Veereda elanikud vaid töötajad, need löödi minema ja tulid jaksu oma tööd tegema. Ta oli terve, ega seal midagi suurt ei olnud, parandad pealsel olite. Pingid olid kõvadus olemas, Fernand toodud tik juure juurde ja siis me hakkasime suuri masinaid tegema. Seda siluetti, neid kaunis palju tehtud, kogu ühe korra jälle, ma tea, müübeedee oli Taetena jagu täis ja hakkasin tegema väite TVMK ärataja emissiooniga ka natukene ja ja niimoodi kadus ära suuruda, generaatori teeb mina lehtla oma vana tee peal heegelda, detailid öelda, seal mitmed tingid, käed niisama tehtud, sellest tõesti, et ma tegin, palju remonditöö sügada on vahepeal suurtel masinatel ei kanad osade teadele leibadega, lektori, päevast päeva juurde vaide teha oli palju, ega kiil ei ka olnud, vead on plaan. Muide, August kuusk valiti pärast sõda kolmel korral Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks. Kindlasti oli ka temal suuri teeneid selles, et seda pärast tõusis Volta vabariigi ettevõtete esirinda oma väljapaistvate saavutustega tootmise mehhaniseerimise. Kuid see on juba teema edaspidiseks. Järgmine lindistus on tehtud Tartu plastmasstoodete katsetehases ja meenutamas kiletsehhi tootmistehnika seadistaja Ferdinand taas kellest juba 1936. aastal sai tolleaegse Tartu kammivabrikutööline. Millest selles vabrikus pärast sõda alustati ja kuidas edasi mindi. Vabrik oli isegi purustatud, midagi ei olnud aga kõik pahupidi pööratud, siis koristasime ja see masinaid see ma töökorda ja ja siis üks hispaatsi nimeline tabeliga vana tööline. See hakkas siis direktoriks, kui Saksa okupatsioon tuli siis tsellu loik, korjati ära vaata rahvale tööd anda, siis hakkasime puu kamme tegema toomemäelt ja kus sai lõigatud väärispuud, millest kõlbas teha seal lehtpuukooli sakslane välja läks, siis tegime seda tööd edasi, elektrit ei olnud, vabrikut, Tom, vaata kuskilt toodi vist siia ja selle traktori jõul pandivabrik käima, siis need sai keerida seda poolikut tööd ja sai turustab ta ära, et käibevahendit saada, vabrikule palk oli vaja maksta ja ja siis niimoodi sai alustatud seda asja pika pääl hakkas kunstsarve saamat, tähendab, see oli Kalaliit, talijaksime jälle kaloliidiskandme tegema puuga, ennem lõppes ära mees, aga muidugi materjalidega raskusi, materjal, mis kätte saime, siis katsetasime nendega, tegime tööd, kasiini samme, muidugi Tallinnast keelati lõppude lõpuks ära meil see nagu toiduaine sellest piimast, seda tehti, sellel loid see ning tuleohtlik nagu püssirohi, pea käsitsitöö oli seal palju ja see läks ka ning defitsiitseks läks. Ja siis fopiku juhtkond hakkas, on siis kuda seda tööd, need orgaseeri ja siis hakkas need press kammitulema sterool jatelotaleen ja ja nüüd lõpus veel kile. Kile järgi on suur nõudmine on ehitatud suured hooned, ehitatakse veel edasi, ehitamine pooleli. Täiustumise poole, see on loomulik tendents või püüdlus iga töökollektiivi elus. Aga eks sõjajärgseil aastail tuli iseendaski paljut muuta, harjuda uute olukordade ja suhtumistega sageli olla teerajaja. Sotsialistliku töö kangelane Hans Liblik tuli endise Krulli vabriku tsehhi otse Eesti korpusest. Seda ei lõppenud. Tol korral siis siduja komandörile oleks pidanud veel noori õpetama, aga siis oli niisugune asi, et tehase juhtkond sai teada, et olen ikka ellu jäänud. Tervise juures tehases oli spetsialiste vaja, sest mina enne sõda juba kuuenda kategooria lugusid, paberid ja tehas nõudis sõjagaasi ready kaudu mind välja teadmuse talved, siis asja, kus ta kahju tol korral muidugi raadis ei tuntud veel individuaaltöötajad olime kõik. Nii nagu mina aru sain, seal tead midagi sõja eriti kannatada ei saanud, seal võib-olla mõni tabamus võis olla, aga muidu tuli asuda kohe tööle kõvasti. Meil olid need kohalikud tellimusi rohkem, muidugi liidul oli ka juba, aga siis rohkem Kohtla-Järve ja põlevkivitellimused õlid ja siis valmistamine väljaõppinud töölisel või siis abilised lihtsalt, kui oli suurem töö. Minule anti kaebilises töökäte ja ma mäletan üle 100 toruvusel painutades spiraalid, raudtee tellimus oli, tähendab õli sisternidesse, soojendusspiraali toru läbimõõt oli midagi 42 ja pikkuse kuus meeter ja mina masinad. Et kui mina hakkan selle tehnoloogiaga tööle, siis mida, vähemalt poolteist kuud ja kas ma siiski ära lõppetin ja see hind oli ka niimoodi, et ma pole seal mitte midagi. Ma ütlesin, et hea küll, et mis tulevad nupud sinna, Abinu kolm päeva vähemalt mõtlesin, et tegin ja ja panin maja sinna sisse, mulluse abiline, kahjuks poisele gaasia. Noh, saite veel miljon embkumb. Ja seal ma saan hästi omadega ilusti välja või siis kaotanud kolm päeval tagantjärgi üllatusest sain sellega nii hästi hakkama, et tegin selle pooleteist kuu töö laevaga ära ja muidu minu arust hakkame kiusas liivaga täitma, äsi Pealt soojendama ja kõik see asi oleks võtnud nii tohutult aega ja ja siis, kui ma selle ära tegin, siis tehase juhtunud nii rahul, et mulle andis igavesed ennetähtaegseid preemiaid, siis ainult kvaliteedi, privaatvõisid andekalt preemiaid, siis ma vaatasin, et, et tasub ikka pead vaevad, ei ole mõtet rumalat tööd teha, teadja vaeva näha, kõige lihtsam töö või oma käe peal vaid ära mehhaniseerida ja ma võisid kõik igatpidi kasulik olla põlised vanad vabrikutöölised, Nemad, manitseid, mitu kordagi kuule, mees, missal rahmeldanud. Vaat nemad olid harjunud kodanlikul ajal sellega, et hoia ikka töödi, kao käes ka saab sellest kasti ära, lõpeks. Ja mine tea, mis homne päev toob, oli juba tunne, et ega see tööl lõppu ei tule, neid tellimusi hakkas järjest tulema juurde juurde ja igasuguseid ja mida kiiremini, seda parem ja umbes niimoodi kui need mehed, kes meditsiin, allun, manitsiitjad, need olid ka arusaam, et, et ei näe, ikka tuleb välja, et kas tööpuudust karta ei ole. Ja siis hakkas nagu ise ka juba tead selle asjasse huvi tundma. Et mina selles suhtes ka nii tehas, üks esimene novaator kisakesele selle mehhaniseerimise peale rohkem rõhku panema, et rohkem ikka peaga tööd teha, kui sa kätega kätega ka niikuinii teha, aga milleks tappa, kui, kui asi annab ju teisiti. Sätil peale sõda, meil loodi meil üks suur brigaad, meil oli ju väga tähtis tellimuse, kristalli saatorite valmistamine oli noored mehed aknaga kõvasti pihta, seal üks, 25 aastat niimoodi koos töötasime suure brigaadi koosi pandis brigadiriks, sealt kasvas väga palju häid töömehi. Meistrid ja ja isegi osakonnajuhatajaid ja inseneri tehnoloogilis. Oskasime nagu kokku sulada, ühesõnaga väga vähe. Mõni arusaamatus tekkis mehed hästi tööd ja aatriumi plaaniga toimimine. Hans liblik on praegugi veel tegev Töömees Lauristini nimelises Tallinna masinatehases kus elavad edasi endise Punase Krulli traditsioonid. Aga kus nüüd tooni annavad töölisklassi nooremad põlvkonnad, ka Hans libliku enda õpilased. See oli siis meie saatesarja Mai lugu. Tööinimeste juttudes oli palju töist ja üldsegi mitte välist pidulikkust. Aga ometi jätab kõik see, mis me kuulda saime, igavesse piduliku tunde. 40 aastat, see on ju terve töömeheiga. Ja nii palju on möödunud sellest, kui tänased rääkijad alustasid oma sõjajärgset töömehe elu. Nad olid siis noored, otsisid oma teid ja võimalusi ja see, mis nad korda saatsid, on väärtuslik pärand, on eeskuju meie jaoks.