Visandiplokk seljakotis käisid kunstnikud, Soans ja mitt Jugoslaavias. Kunstnik Soans ateljees jääb varem või silm külalise silm ühele loosungile. Üleriidepuu tõmmatud paberile on kirjutatud panna selga nii harva kui võimalik. Paberi all on uus ülikond. Kuidas ühtlasetel tuli selle reegli vastu eksida, uus ülikond selga tõmmata ja Jugoslaavias ja sõita koos kunstnik mütiga. Ülemaailmne graafikanäitus. Ja siis meie kunstnikelt on ka seal mõned ööd Okasete siis sattus sel aastal ka minul eelmine kord oli, hakkasite kütilt ja siis tuli lihtsalt kutset. Võite sõita, kui soovite. Loomulikult soovisin ja siis sõitsingi. Kuupäev on tõesti raske meenutada. Soans mäletab. Ka avamiseks ei jõudnud õid, oh ei, ta suleti umbes nädal peale seda, kui meie sinna jõudsime. Jõudsime peale lõunat sinna ja siis esimene käiku kohe linna. Seda hoonet otsimas oli. Näitus, korraldati galerii modernas. Kuidagi leidsime Loone kas ja veetsime seal õhtupooliku kohe näitusel, niikaua kui seal suletisi Näitus oli väga suureulatuslik, seal oli ligi 1000 tööd 42-st riigist ja, ja kunstnik oli sadasid. Ja Nõukogude Liidust oli väljas üheksa kunstniku tööd. Need torkasid silma Nonii suurema realismiga, nii et Nõukogude Liidu saal ja Mehhiko Kuuba olid nii meile rohkem nii arusaadavas laadis. Ja ka veel Ida-Saksamaa, aga siis ülejäänud juba hakkasid kalduma ikka rohkem ja rohkem abstraktsionism. Kõik nad ei pea seda abstraktsionism, mis nad väidavad, et osa sellest mikrorealism ja nii, et seda on väga raske nüüd siin praegu otsustada, kohut mõista. Igatahes aru saada. Kraatliku silmale ja te toetasite siin sõna micro realism. Kuidas seda mõista mikrorealismi all, nemad mõtlevad seal graafilisi töid ja mitte üksi graafilise, vaid ka maaliained on võetud mikromaailmast, mis kujutavad ühte ühte imepisikest lõiku, tegelikult täpselt teinekord. Aga no muidugi on võimatu ütelda, kuskohast on võetud, justkui oleks ta võetud luubi alt mikroskoobi seest või on võetud siis kuskilt tuulid sealt üks väike detail seal ilma figuurideta. Muidugi kõik sellised väiksed nagu väiksed ööbid liiguvad seal ja kuidagi niuksed Patšillidest kui seal peal ja. Ma arvan, et umbes midagi niisugust, nagu näeb keemik võib-olla või siis füüsik kuskilt mikroskoobist või pidi olemagi niimoodi, et füüsikud ja, ja keemikud pidid moodsat kunsti seal rohkem soosima. Nii on niuke arvamust, sest nad on harjunud selle pildiga nii. Oli muidugi uusi otsinguid ja katsetusi tehnikate alal. Jah, sellele nad panevadki kõige rohkem rõhku. Just see tehnilise omapära leidmine on, paistab nendel olevat kõige olulisemaks eesmärgiks. Mina vaatasin, teised ka seal arutasime, et nad töötavad nii, nagu algkeemikud kuidagi proovivad, soovivad, kui tuleb välja, midagi tuleb välja, aga kui ei tule, siis pole katki, midagi otsivad ikka edasi. Nii et leiavad niisuguseid huvitavaid värvi inflatsioon ja joonte ja pindade vahekordadest, mida siis teised kunstnikud võivad nagu kasutada siis tarbekunstnikud võib-olla, või siis? Ainult kahju, et need katsetused on suures protsendis, täiesti invast sisuta või, ning mingi suunata. Koolides on omapärane süsteem. Esimesed paar kursust olla võrdlemisi realistlik. Sama suund nagu meilgi Tuudia joonistama ja akti samuti anatoomia. Aga sealt edasi näiteks graafikas, Foculteedis, Akadeemites läheb kogu rõhk tehnika peale, tähendab juhendav professor hinda enam mingisugust motika peita ainult selle töö tehnilisi väärtusi. Kui palju näitusi ja muuseumide ühtekokku läbi käisite? No seda võib ütelda nii päris järsku, et ütleme umbes 27 päeva vaatasime iga päev kaks, kolm muuseumit, mõnikord isegi neli näituste kokku, nii et umbes 20 igasuguseid. Sellest tulebki, et kunstnik šansi ateljee laual on praegu tervelade igasuguseid katalooge mis on lisaks tema enda visandiplokile Jugoslaavia matkale kaasa toodud. Ja terve see kataloog on ju selle kohta ja Nõukogude Liidu kunstnikest sai seekord preemia Illina Kirgiisias. Missugune oli kõige omapärasem, kõike ainulaadse muuseum, mida te nägite Jugoslaavias Zagrebis, see oli, jah, sattusime pesule näitusele või alalisel väljapanekule, mis olin kogutud töödest, mida üks reporter, oi teie ametiendist, umbes fotoreporter oli kogunud oma maailmareisidelt. Seal oli kõik võimalikke töid ja vist umbes 90 protsenti olid nii, tähendab asjaarmastajate, kunstnike ja talupoegade ja igalt elualalt inimeste töid primitivist. Tide näitas seal Moskvas olnud ka Veel räägivad naiivistid selle sõna tõsises mõttes, mitte nendel ei ole see silt külge kleebitud, etan primitivist, ta ei ole mitte kunstlikult hakanud primitivist. Ta pole lõpetanud kunstikooli ega hakanud pärast naiivselt tegema, vaid ta teeb seda kohe oma kõige paremate arusaamade järele. Ta on meie mõistes isetegevuslik kunstnik. Aga niisugune isetegevuslik, kunstnik, kes ei püüa matkida professionaalset kunstnikku ja selle võtteid, vaid katsub oma olemasolevate võtete abil edasi anda huvitavaid pilt teda ümbritsevast elust seal Ott turult näiteks seal oli matusepildid ja väga toredad pildid. Igatahes tundub, et see isetegevuslik kui kunstisuund on õige. Meil on tihtipeale niimoodi, et lähed isetegevusliku kunstinäitusele, seal on väljas väiksed lillepotid, siis mõned väiksed niisugused vaated mis katsuvad matkida mõne akvarealistile mõne graafiku tehnilisi võtteid. Aga ei ole selliseid pikaajalisi huvitava ideega töid üldse peaaegu näha. Mis oleksid võetud elust kohe seal oli näiteks mõnel kompositsioonid oli võib-olla 50 50 figuuri peal. Härjad kõik peale kõikus huvitavate nägudega, igatahes see on väga hästi meelde jäänud, see jääb eluks ajaks meelde. Teine huvitav näitus, mis me vaatasime, oli kaasaegse Jugoslaavia vaibanäitus. Väga huvitavaid kompositsioone ja, ja värvikompositsioone anti üks meelde jäänud eriline jutte oli, kus telliti ühelt graafikult üks töö, mida ta peale Gagarini kosmoselendu tegi todaarinile pühendatud töö mida sissegraafik suurendas kartongile ja see vaip oli umbes nii kolm korda neli meetrit. Mustvalges no nii hallide varjunditega, ainult siin ei ole skulptuurist üldse sõnagi. Skulptuuri maa on tegelikult Jugoslaavia, nii nagu paljud teda nimetavad kunstielu vaatlejate seisukohalt näiteks noored skulptorid olid võtnud Belgradis südalinnas pargi oma käte. Noh, minu arvates. Plakati, et siin on kaasaegse skulptuurinäitus noortelt autoritelt ja väga ilus tulid siis muruplatsidele pandud väljaskulptuuride igasugustes laadides. Laste liivakastid olid seal kõrval nii et juba maast madalast harjuvad nad mitmesuguste kunstivooludega. Eriti huvitav. On üks üritus, rahvusvaheline sümpoosion forma viiva niimoodi korraldatud, et kahes kohas Jugoslaavias materjalideks puu ja teises kohas kivid on tehtud vabaõhumuuseumide kutsutakse igal aastal välismaal skulptorid sinna oma töid tegema, mitte välja panema, vaid töid tegema. Ma ma skulptorid ja nad töötavad siis kuu või kaks koha peal, kusjuures elamistingimused on nendel siis tööks vajalikud ja nendele mingisuguseid isiklikke kulutusi toidu peale ei ole ja tingimuseks on ainult see, et töö, mis nad seal teevad selle ajaga, see peab jääma koha peale. Sellest kujuneb välja niisugune omapärane näitus, otsib pildi peal on näha. Meie vaatasime seal seda, et meie Ma võimed ei kasuta ära, tegelikult me võiks näiteks võtta ka skulptor, Starkovi, kes oleks väga hästi pidanud vastu reaalsele võistlusele nii-ütelda stabilisatsiooniosas ja nii kunstimeisterlikkuse materjali võlude väljatoomise osas. Ja võiks näiteks tarkus või töödest teha ka väga ilusti meil üks avalik väljapanek, mis seisab aasta läbi. Sest turistidele jääb siiski meelt ikkagi antud maast kõige rohkem ikkagi kunsti ja ajaloolist mälestusmärgid, kõik see, mis nad seal poes käivad, seda nüüd naistel-lastel natuke tuuakse, omavahel räägitakse midagi, mis veinisorte jõuad, ise on kõik nii mis pikapeale kuidagi kaotab oma Akto. Kas kõige selle kõrval jäi aega ka visandiploki täitmiseks? Jäi siiski mõningal määral. Kuigi see oli peamiselt sarnane jooksu pealt lisandumine, kui sai tahtnud grupist maha jääda siis pidid väga kiiresti töötama. Aga siiski, kui te lubate, lehitsemisel taolised see on teel seal läbi ja bussiaknast, nii. Üks peatus, kus käisime ühest nii nende majandi põllult omale arbuusi hankimas, on paar sõidukaaslast. Vahepeal oli meil üks avarii. See on ka kiiruga jäädvustatud, kuigi seal oli rohkem aega. Vabaslaadiski muidugi, seal on väga rahvusvaheline elu, nii suur, et tänavapildis liigub väga palju turiste. Neegri emasel kõigutas väikest musta last valges vankris ja väikene raadio oli sinna kõrvale pandud patareidega. See vist andis vastavat kontserti sellele magamiseks. Pisikesele see oli päris kena. Me veel kaugelt piilusime, kas ta on ikka must laps, võib-olla juba valge. Ja siinolev monumendi kavand, mis on pühendatud sõjaaeg 1000-le maalastele. Monument kujutab stiliseeritud kolme rusikat, mis tõusevad nagu maas maa seest välja. Rusikad on 16 meetri kõrgused siis võib ette kujutada ja nad on nähtavad 10 kilomeetri kaugusele neid öösel, siis valgustatakse punaste prožektoritega nii väga võimalik. Kaks Nixuaanzil on üks tee Aadria mererannast kaastoodud. Kas vesi oli külm, ei ahvatlenud. Ei, see tekkis niimoodi, et läksingi seda randa, see oli opaatias tegelikult, kus on ainult hotellid ja ainult kohvikud, sööklad ja mõned väikesed suveniiride poed läksid sinna supelranna juurde ujuma minna ma ei saanud seekord sellepärast, et ei raatsinud raha raisata, seal oli, niiet 100 dinaari maksis sisse minek ette ja siis 50 dinaari maksis sisse minek, viies kabiini need 150 dinaari, ma siis istusin lihtsalt joonistasin niisuguse pildi sealt. Muidu rahvas on seal hästi tore, on üllatavalt sõbralik Nõukogude inimeste vastu, nii nagu sugulased kuidagi nad on ka ju lõunaslaavlased. Te elasite Jugoslaavias ligi kaks nädalat, millega tuli seal harjuda, mis teile tundus harjumatu võõras olevat. Harjumatu oli see, et isand taskust raha võtta ja osta igat asjaolust tahtsid lihtsalt raha oli lihtsalt seda siin on harjunud ikka nii, et lähed ja jood kohe kui tahad, aga seal tähendas wet, mõtlen isegi 100 dinaari oli pudel mineraalvett ja 13000 dinaari, meil olid nii ette. 300 pudelit vett, oleks jõudnud ära. Kahe nädalaga kohalikus elusolevus oli. Treening oli juba ees, tegelikult on seal palav, seal allpool. Palav on ilmast ilma ja ärritajaks hommiku vara lahti, nii et lõunaaeg on viis tundi on nad suletud siis kõige palavamal ajal. Aga meie treening sinna sõites oli juba niivõrd tugev, et me olime karastatud Me nimelt sõitsime rongiga 48 tundi kusjuures kupeed olid kolmekordsed ja mina Ma kasvuga olin siis seal viimasel korral oli hästi palav oli 33 kraadi oli sooja ja läksin kurtma siis vagunisaatjale. Kole paha rong on teil siin, et sellega ei ole võimaliku kaua sõita? Ei ole midagi, et meil on vahest siin isegi 36 ja 37 kraadi, noh siis võib ette kujutada, kuidas rongisõit juba oli. Kehatemperatuur peaaegu. No võib-olla alguses tundusid imelikud ka söögid küllaltki vürtsitatud ja meie kõhule harjumatu. Ah, siis võiks ju rääkida mõne sõna sellest, et kunstnikud pidid masin, ennem ütlesin, et kunstnikud panevad liigapalju rõhku tehnika peale ja, ja materjali omapärale ja see on kuidagi üldine seal, ega see ei ole ainult kunstnikel üksinda. Näiteks kui on ehitatud üks huvitav hotell, nagu seal plituitses olid siis väga ilusti kasutatud ära looduslikke materjale, Need jäetud, nii nagu nad Nende väärtus on hinnatud, need ei ole ümbertöötatud ja väga puhtalt on pandud nii et üks meie paekivitaoliselt laotud sein on nii puhas nagu mingi skulptuur ja siis sinna juurde veel marmorplaat pannakse sisse, maja projekteeris ja ehitas see siis saad kuidagi aru, et seda tegelikult tööd, seda materjali, hindamiste, materjalide töötlemist, puhast tööd hinnatakse seal väga palju. Igal pool, uued ehitused, kõik on ikka väga puhtalt tehtud, seda peab ikka nende auks ütlema. Nendel kippus ka minema alla, nad seal rääkisid, et kvaliteet, aga siis hakati kuidagi palkadega reguleerima, kui me nüüd on päris hästi. Tagasi tulles oli muidugi see viga, et meie elame ikkagi kokkuvõttes natukene mustemalt, kui me võiksime elada tegelikult seda võib rusitatele põrandalt näha ta teistele ette seal. Aga vot kuidagi me peame siin midagi ette võtma tänavate osas, eriti näiteks seal ikka öösel käib kõva töö ulitsatel ja neid puhastatakse, pestakse kõik tagasi tulles ikka väga tolmune kõik ja nii pime ka, nii et elektritootjad peaksid ka käed külge panema ja ja siis seda elektrit meile peaks olema maailmas esimesel kohal inimese kohta vist elektritootmises, aga tänavad on kuidagi pimedad õhtuti, nii et seda kontrasti järgmine kord ei tahaks nagu näha, enam see peaks täitsa võimalik olema, ära reguleerida siin, meil. Neid Lankjad võiks ka vähem olla siin linna peal sest seal me ka neid nii palju ei näinud, ma ei tea, kas nad siis hakkavad varakult tööle inimesed või on nendel elu raskem. Igatahes. Näiteks Belgradis jagavad hommikuse piima linnale välja kõik oma kindlate kvartalite järgi. Meie üliõpilast on natuke liiga hellitatud, sind teinekord sind tahad mõnda nisukest ühiskondlikku asja pakkuda, nendele ka ei kuidagi ei ole sünnis veni. Tee parem ise ära ja panin umbes, vahest niisugune tunne on. Nii, et rohkem tehakse siiski tööd, võib-olla siis on see tingituna võib-olla pikast lõunavaheajast. Ja kas on teada, kas varasematel aegadel eesti kunstnike tööd on käinud Jugoslaavias? Varasemaid aegu veel mitte kuulnud ka midagi ei olnud, oli küll üks viiraldi sõber seal küll, kes veerandit on joonistanud Pariisis enne tema surma. Selle mehe käest pidime saama siis Oxfordi, mis ta veerandist tegi. Nii et see oli niisugune kokku nägite seda meest isiklikult ja selle mehega isiklikult rääkisime, ta kolib Pariisist Jugoslaavias elamuid. See saab olema kindlasti huvitav töö, kui ta ükskord siia jõuab. Vot see mees teadis hästi. Aga muidu meie kunstist suurt ei teata ja ma arvan, et see on ikkagi meie endi süü. Sest näiteks, kui me seal kuskil ateljees käisime, siis oli kohe meile ette visata igasugused väiksed katalooge kunstnikelt skulptorid näiteks andsid fotosid lõpmatuseni, andsid oma töödest fotosid. Aga ma arvan, et kui meile tuleb mõni turismigrupp siia kellelegi tuntud skulptori juurde vaevalt tal neid fotosid nii väga heldelt anda on ilusad suured fotod seal kaks-kolmkümmend tükki jadas seal iga mees ära neid, nii et nad ise hoolitsevad oma propaganda eest. Kas sellest matkast mingisugune jälg jääb ka teie edaspidisesse töödesse? Seda on raske praegu öelda, mis kujul ta jääb, aga mõned tööd tahaks kindlasti teha sealt ainult sellega ei tea, kaua sellega veel aega läheb, natuke peab nagu seedima ja sisse elama nendesse matkamuljetes märkmetes, mis on kogutud sel. Küllap midagi ikka peab tulema.