25. septembril toimus Estonia kontserdisaalis hoopis eriline kontsert. Eriline, mitte nii palju oma esinejate või esitatava poolest, aga eriline selle kontserti piduliku tähenduse poolest. Sellega alustati Tallinna riikliku konservatooriumi 60.-le aastapäevale pühendatud kontserdisarja. Esinesid konservatooriumi vilistlased ja praegused üliõpilased. Heitke pilk selle 60 läbi käidud tiheda töörikka ja väga palju andnud aasta esimesele kümnendikule umbkaudu esimesele kuuele aastale. Vaadakem, kuidas avati esialgu Tallinna kõrgema muusikakooli nime kandev õppeasutus ja mismoodi kulges tema tee kuni esimese valmistoodanguni esimeste lendudeni 1925. ja 26. aastal. Materjali selle jaoks on ohtrasti. Seda on talletatud arhiivi toimikutesse, seda võime kätte otsida tolleaegsetest. Ajalehtedest on ilmunud mälestused. Palju on üksikuid artikleid tolle aja kohta ja Eesti Raadio fonoteegis leiame ka mõningaid vestlusi. Mihkel Lüdig kirjutab. Tallinnas töötasid varem kaks eramuusikakooli Nende õppetase oli erinev ja paratamatult nende õpilaste hulk piiratud. Muusikaõppeasutuse laiema üleüldise avamine Tallinnas oli hädavajalik. Seda küsimust sai omal ajal juba Peterburis arutatud. Minul tärkas sedamaid mõte vene muusikaühingu poole pöörduda, tema toetusel Tallinnas muusikakool avada. Nii nagu seda oli tehtud teisteski Venemaa suuremates linnades. Aga see oli kaunis keeruline ettevõtmine, see tähendas pidevat sõltuvust Peterburi ühingu direktsioonist. See tähendas ka koolihooldajat, kelleks saaks mõni nimeka muusikategelane Peterburist, kellele kooli direktor pidanuks igal aastal kooli tegevusaruandeid esitama. Peapõhjus aga, mis asja meile vastu võtmatuks muutis, oli rahvusküsimus. Meil Eestis oli tarvis kooli, kus oleks suuremat rõhku pandud just meie oma helikunsti arendamisele. Kui siis liidik 1918. aastal pärast sõda Tallinna elama asus kuulis ta, et ka kodumaal on sama küsimust arutatud. Nii oli Einari algatusel muusikakooli asutamist arutatud Estonia seltsi juhatuses. Selle küsimuse oli üles võtnud August Topman. Just nimelt Estonia seltsi juurde loodud muusikaosakond. Just nimelt Estonia muusikaosakonna. Võimekas segakoor ja tema järelkasvu küsimused sundisid üha rohkem mõtlema tulevastele muusikaharidusega muusikutele lauljatele, instrumentalist, idele. Neljandal aprillil 1918 oli koosolek, kus hakati juba rääkima konkreetsematest muredest nagu ruumidest. Ja nii valitigi 22. augustil 1918. Esialgne komisjon, kes asus tööle, esitas läbi arutatud mõtted peakoosolek kuule. Ja seitsmeteistkümnendal novembril 1918. aastal otsustas peakoosolek muusikakooli asutamise jaatavalt. Kool alustas oma tegevust piduliku avaaktusega 28. septembril. 60 aastat tagasi. See oli hämmastav ettevõte, kui lugeda praegu neid dokumente lehitseda, juba kulunud ja natuke narmendama, löönud äärtega ajalehti ja kui lasta ennast kaasa kiskuda seda kooli teinud vaprate unistamise võimeliste. Ja äärmiselt teotahteliste teovõimeliste inimeste mälestusi. Siis on uskumatu see tegelik taktiline tühik, millele Tallinna konservatoorium või nagu teda nimetati, siis ametlikult Tallinna kõrgem muusikakool rajati, ei raha, nagu liidik ütleb, ei pennigi, kassas ei maja ja ei mingeid oma ruumegi ikkagi ainult abi või vastutuleku ja sageli ka pettumuste najal. On täitsa loomulik, et sellele innule usule ja ka eneseusaldusele pandi vastu paljugi, vaidlevad kõhklevad, umbusaldavad kuni eituseni ei olnud kerge veenda majanduse või tehnika inimesi muusikaõppeasutuse, liiati kõrgema muusikaõpetuse vajadused Eestis, kirjutab August Opmann. Ka muusikainimeste hulgas leidis mõtte vastuseisu. Topan meenutab Lüdigi ettepanek avada Tallinnas konservatoorium tekitas vastuseisu Konstantin Türnpu. Tallinna teatajas ilmunud kirjutistes alavääristas ta seda ettevõtet nimetades seda lüüdiktockmani konservatooriumiks millel polevat ei ruume ei klaverit ega muid pille. Polevat ka pildioteeki olevat, vaid Ühe riiulikesel paar noodilehte. Ei saa ütelda, et nendes etteheidetes ei oleks olnud tõepõhja vastupidi. Pealegi polevat ka vastavaid õppejõude. Siin muidugi Türnpu liialdab, sest Mihkel Lüdig otsekohe kutsus kokku kõik kõne alla tulevad Eestimaal tugevamad muusikaõpetajad. Ja ärgem unustagem, et olles ise äsja tulnud tagasi Peterburist, olles ise Peterburi konservatooriumi kasvandik, tundis ta väga paljusid seal õppinuid õppivaid eesti muusikuid. Tal oli, kelle poole pöörduda. Ühine aateline mõte kiskus kaasa väga paljusid, nii et õppejõudude osas oli küll puudust, küll, aga mitte väga otsustavat. Võib-olla just Türnpu kirjutised arvab Topmann mõjusid nii palju, et Estonia seltsi juhatus jättis esialgse konservatooriumi nime kõrvale ja tegi ettepaneku õppeasutus nimetada Tallinna kõrgemaks muusikakooliks. Selle kooli avamise mõtted kajasid vastu üle Eesti. Nad kajasid vastu ka Tartusse. Vajadused muusikute järgi olid ju tugevad ka Lõuna-Eestis iseäranis elava muusikaeluga Tartus ja nii, nagu me teame, rajati eraldi muusikakool ka Tartusse, kuidas noored muusikahuvilised uuest koolist kuulsid ja kuidas siia õppima tuldi. Kuidas tõttas Tallinnasse kokku pooleteise nädalaga ajalehe kuulutuste ilmumisest 500 õpilase ringis? Sellest üheks näiteks näiteks kuulame noorust meenutamas professor Tuudur vetikut. Ma lõpetasin Tartu Õpetajate seminari 18. aastal siis olin ühe aasta Narva-Jõesuus kooli õpetaja pea muusika alal. Ja siis seal ajalehtede kaudu sain teada, et et asutakse muusikakool. Ja kuna ma olin viiuldaja olnud Viiulit mänginud Tartus võtsin ka eratunde, nii et ma natuke mängida oskasin. Tahtsin isegi Vanemuise orkestrisse astuda, aga kukkusin läbi. Aavik kukutas mu läbi. Ta proovis mind, pani orkestri partituuri klaveri peale ja mina tema selja taga, siis pidin mängima. Ma esimest kord nägin partituuris, nii et nii et ei saanud sisse. No ja siis järgmisel aastal oligi niiviisi, et koolivend üks kolio, kes hiljem oli reaalkoolis siin õpetaja teise seal koolis. See oli minu koolivend, tal küll vanem minust kirjutas mulle maale Väike-Maarjas, kus ma suvel olin vat tulla Tallinna, siin on koht saada, et kohe tema garanteerib, et kaks korda on olemas ja siis tulin, sain kohe koha. Westholmi gümnaasiumi. Ja üks eragümnaasium, teine Kirsipuu gümnaasium, ütlesin enne mõlemi kokku, olin ühe aasta. Ja siis hakkasin viiulit õppima. Ajaleheartiklid olid küll kuulutuse tüüpi kõige rikkalike andmetega. Küll loeti üles õppejõud, kes vastavates klassides õpetama hakkavad lühikese statistikaga, kus keegi on varem õppinud ja tegutsenud. Kokkuvõtlikult kirjutatakse, et Tallinna kõrgem muusikakool tahab töötada paremate konservatooriumis eeskavade järgi et oma õpilastele põhjalikult muusikalist haridust anda. Kõigi spetsiaalia kõrvaliste ainetes. Vastuvõtueksamid käivad peaaegu terve nädala jooksul. Õpilased on ära jagatud vastavalt perekonnanime algtähtedele. Lüdig meenutab seda kui väga töörohket aega. Õpilasi tuli väga erinevas eas. Erineval ettevalmistuse tasemel. Vastuvõtueksamid toimusid Estonia kontserdisaalis, kirjutab lüüdik kõigepealt klaveriklassiõpilastele. Juba esimesed eksamid näitasid, kui madalal tasemel muusikakultuur Tallinnas oli. Ettemängitavat Nad olid enamasti odavad saksa salongitükid. Sealjuures valesti ja rütmivigadega mängitud, kuuleme professor vetikut ja professor Ernesaksa mõne sõnaga meenutamas oma astumist Tallinna muusikakooli. Minu arust ei olnud mingisuguseid vastuvõtueksami, see ma ei mäleta, vähemalt oleks seal midagi mänginud. Veid lüüdik oli direktor, registreerimine, sära ja ma näitasin Velise kombossioone lüüdi kooli ette, nüüd vaadates kordades. No hea küll, andis tagasi ja ütles, et no vältel registreeritud. Ja siis hakkas näppima. Siin oli Saksa sõjaväest jäänud siia üks EDI Pullerian. Professor Pulleri annab väga hea viiuldaja. Ja siis tema läks ära siis professor papmel. Samuti vist Rootsist tulnud sakslane või sakslastelt rootslane või midagi, tema töötas siin kuni 40. aastani. Kõige esimesi muljeid sellest õppeasutusest, siis on kõige esimeseks üks külastamine Estonia kontserdi Stahli mäletan väga suured ja rasked eesriided olid siin ja seal ja ma tahtsin olla oreliklassi pääseda ja selleks pidin kontsertsaalis eksami tegema professor, tockmann, eksamineerija, siis ta ei olnud veel professor, aga ma ei saanud sisse kanna jalade üllatanud pedaalide. Nii. Aga ma mäletan, mida ma suure hooga mängisin seal Karl August Hermanni teretame kõiki. Vilgurisel võib-olla tollisel noori lapsi, aga, aga ma ma ei tea, seal solfedžo tunnis olid enamasti kõik need mehed, kes Estonia orkestris mängisid, selekteerida, palju või tahetud täädeetike käima pannakse, võeti vastu ja sageli ka väga kergekaalu inimesi. Need langesid siis pärast nad nad said ise aru, et professionaalseks muusikuks. Ei, see asi oli ikkagi juba professionaalselt. Üks mõnusamaid küsimusi koolis algusest peale olid. Ruumid võeti vastu 452 õpilast. Lüdig meenutab. Sain küll Estoniast kaks ruumi juurde lisaks senisele kahele kuid ikkagi oli võimatu kõiki klassi ära mahutada, pidin mujalt lisa otsima. Õnneks olid mõned õppejõud nõus ka kodus tunde andma. Üldteooria klassid mahutasin esialgu Lenderi gümnaasiumi ruumidesse Maakri tänaval. Seal oli ta ise õpetaja olnud, teatavasti tutvused olid ees. Kuid individuaaltundidega ei osanud midagi peale hakata, klaverit puudusid. Murdsin pead, ööd ja päevad. Kuulutasin ajalehtedes, et soovin klavereid üürida, sest ostmiseks puudus ju raha. Tulemused olid minimaalsed. Siis leidsin kuninga tänava vanakraamikauplusest kolm tiibklaverit küll kaunis kehvad. Aga nad kulusid meile hädasti ära. Üldse töötas umbes 50 klassi ja kõik need vajasid oma etteruume. Hakkasime insener Hellatiga, kes oli Lüdigu paremaks käeks puht majanduslikes, eriti ruumi küsimustes. Kuna tema linnaarhitektina teadis Tallinna võimalusi paremini kui muusikamehed. Hakkasime Hellatiga ringi vaatama, kas leidub sobivat muusikakoolile mõnes teises majas jäädigi peatuma mõisnike krediitpangal, mis asus Estonia teatri vastas. See oli väga sobiv konservatooriumile. Paraku aga ruume küll anti, siis aga kohapealsed protesteerisid, ruumid võeti ära. Samas taheti hakata maa panka avama ja nii saime vaevalt kevadeni töötada, kui meid, riigivanema käsul paluti maapangale ruumid vabastada. Pahameel oli muidugi suur, selgitasime kooli kriitilist olukorda. Lubati küll aidata, aga konkreetset abi ei osutatud. Siis saime teate, et koolile on eraldatud seitse tuba Eesti Panga majas sissekäiguga Väike-Pärnu maanteelt. Need olid kõlbmatud ruumid, sest toad olid läbikäidavad läbi kostvad aga hädaga pidin ruumid vastu võtma. Tsentrum on muidugi Estonia kontserdisaali pool osa seal, kus praegu on see müügilett, mis seal nooti müüakse, see oli kinni, see oli büroo, sellel direktori kabinetti ja nii edasi. Tunnid toimusid mitmel pool, kas rõdudel või kuskil nurga taga. Aga paljud andsid kodus tunde, muud tunnid, näts, teoreetilised tunnid. Ma teen solfedžo, et me käisime intergümnaasiumis. Ja seda andis professor Paulsen väga paljudesse, kus aga vähegi oli võimalik, hangiti ruume, manitses, meelitan. Teete see? Miss Estonia vastas on seal üks, seal on lihtsalt praegu rahvakohus. Kas see maja, see oli pank ja seal olin esimese harmoonia eksam, naise, võtsin sellest osa meelde, seal oli nii, anti igale lepilasliks väike nurk kuskil ilma klaverit, muidugi nurkide sai või seal vabalt teha ülesanded. Ja mul on meeles süda oli see, kes vastu võttis. Ja ühes käsiraamatus ma loen, et süda oli väga äädahti ikka niisugune väga vaikse iseloomuga ja mul tuleb alates ei meeldi, et kuidas ta vastu võttis. Õpilane tuli, näitas oma töö ette, vaatas üle läbi kukkunud, läbi saanud, läbi kukkunud. Ma imestasin, kuidas ta nii ruttu sai, kida oli range. Päevalehest, 19. veebruaril 1920 saame lugeda konservatooriumi ruumide küsimus. Vaevalt on ükski teine avalik kasutus nii raskelt korteripuuduse all kannatanud kui Tallinna kõrgem muusikakool. Ja edasikool algas oma tegevust Estonia kontserdimaja koridorides, rõdud eeskodades riidehoiutubades. Peale selle oli tema tarvitada paar paremat tuba viimasel korral. Kuid nendes võis töötada ilma, et see tervisele kahjulik oleks. Ainult ajal, kus kütmist tarvis ei lähe. Siiski töötas terve kool veel hilja sügisel kõigis meie külmades ruumides kuna neli klassi veel tänapäev Estonia tervishoid liselt otse lubamata ruumides töötavad. Artikli autor viitab siin sellele, et ei saa nõuda, et Estonia selts kõrvalisi ruume soojendaks kalli keskite abil ega ole ka koolil seda mitte millegagi kinni maksta. Nii tulebki mõnikord kaua istuval õppejõul kasukas selga panna. Aga klaverit ei sajuga kindad käes mängida. Kuid töötati nurisemata, heas tujus terve läinud poolaastal. Et ruumikitsikusest pääseda, hakkasin mõtteid mõlgutama, koolimaja ehitamisest. Riigi poolt toetust loota ei olnud. Vaevalt õnnestus haridusministeeriumilt saada osa õpetajate palkadest. Hakkasime kooliinspektor Lindperega plaane sepitsema, kuidas ehituseks summasid hankida. Raha oli noil aastatel rohkesti liikvel, eriti ärimeestel tutvust nendega meil oli, hakkasime tasa ja targu oma projektist kõnelema. Ja nii meenutab nii Lüdigi mälestusteraamat kui ka ajalehe artikkel seda, kuidas üks jõukamate kaupmeeste ring koosolekule kutsuti. Kuidas nendele siis nii lõbusas peomeeleolus asja veenvamalt ja kaasakiskuvalt selgitati ja kuidas seal siis esimesed sajad tuhanded Margad kokku pandi? Plats pidi tulema suure ja väikese roosikrantsi tänavate vahele Peetri platsi äärde. Sealt pidi saama krunti omanikelt poole hinnaga kätte kirjutatakse erutusega, kuidas sellest saab kolme kuni neljakorruseline maja. See tuleks üks toredamatest nägusamates Tallinna ehitustest. Hobuseomanikud lubasid hobuseid materjali veoks ilma rahata. Tegelikult kujuneb küll asi veidi teisiti. Nagu me teame, saab Tallinna muusikakoolihooneks meile kõigile tuntud maja Müürivahe ja võidu väljaku vahepeal, kui niimoodi võib ütelda maja, kus praegu tegutsevad meie teatri- ja muusikamuuseum ja Tallinna muusikakool. 26. mail 1920. aastal ilmub Päevalehes kirjutis esimese aasta kokkuvõtteks. See on pikem lugu Tallinna kõrgemast muusikakoolist kus räägitakse sellest, et pühade laupäeval lõppesid eksamid, mis kestsid neli nädalat. Kuna üldhariduslikes koolides ilma eksamita ühest klassist teise üle viiakse, oli tarvilik muusikakoolis iga õpilast üksikult eksamineerida mitte ainult oma eriõppeaines, vaid ka kõigis tema poolt õpitud oblikatuurilistes sunduslikudes õppeainetes. Muusikakoolis on eksam kõigepealt sellepärast vajalik need kunstikoolis. Esimene aasta õieti prooviaasta on, mis ära näitama peakas õpilase andeid ja tema edasijõudmine üleüldse edasijäämist kooli lubavad. Peale selle võib aga ka andeliste õpilaste juures alles esimese prooviaasta järel õieti ära määrata kursust, kuhu õpilane mahutada tuleb sest sisseastumiseksam annab selleks liiga puudulike andmeid. Muusikakooli esimese õppeaasta ja eriti eksamid näitasid, et suur hulk õpilasi oma spetsiaalaines küll hästi edasi jõuab kuid oblikatuurilistes õppeainetes tähtsust mitte kõik veel õieti hinnata ei oska. Et niisugune suhtumine edasigi kestaks, siis otsustati kunstinõukogus niisuguseid õpilasi, Kesublikatuur õppijaid. Sedasi ei jõua tulevikus oma eriaines teatud kursused nii kaua kinni pidada, kuni ta maha jäänud õppeaines nõutaval määral järele on jõudnud. Silmas pidades, et senine õppemaks teiste koolidega võrreldes muusikakoolis väike on, otsustati selle tõstmist kooli kuratooriumi ette panna. Märkusena võib lisada, et õpiaasta jooksul astus välja 379-st õpilasest 65. Nagu siin on öeldud, olid nad kas kooli ära eksinud, arvates, et siin kohe valmis kunstnikuks saab. Või pidasid nad seda tööd siin paljuks. Lapsevanemadki olevat küsinud, et miks mu laps nii palju heliredelit ja sõrmeharjutusi ja ühte ja sama tüki peab mängima või miks ei laula mu tütar laulusi vaid teeb ainult igavaid hääleharjutusi mis näitab, et mõnedel alguses täiesti puudus selge arusaamine kooli sihtidest. Õpetajaid on 32, kellest siin lähemalt kirjutatakse ja märgitakse sedagi, et kehvemate õpilaste jaoks on kooli juures 13 stipendiumi. Kingitud. Rainelised kuulub koolile inventari üle 100000 marga eest. On üsna arusaadav, et homne muretsev või vastu vaidleb. Õhkkond kestis ka selles iseendast, võttes peaaegu romantiliselt säravas töömeeleolus ja üldises lootus rikkuses muidu polekski saanud töötadagi, poleks saanud töötada, ei õppejõud oma suhteliselt kasina palgaga, mida pealegi ka ajalehe andmetel mitte alati välja ei makstud. Kaua aega ilma lootuseta pensioni saada. Ja õpilasedki, kellel oli paratamatult raskusi nii paljudel töö kõrvalt õppimisega või õppemaksuks raha kogumisega. On siis arusaadav, et Konstantin Türnbugi oma esialgset umbusku pole kaotanud, nagu seda meenutab Tuudur Vettik ühes läbi elatud episoodist. See oli umbes 25. aastal kutsus konservatooriumi direktor professor Tamm mind oma kabinetti, rääkis mulle järgmist. Meie tahame kutsuda härra Türnpu konservatooriumi muusikapedagoogika osakonna dirigeerimise õppejõuks. Ei mina ega professor top man, kes seda osakonda siis juhatas tähe vastava ettepanekuga Türnpu juurde minna. Põhjust ei ütelnud, küsinud ja ma ei, ei olnud sobiv küsida. Kas teie Errevikuid, ürgmu kolleeg, võtaks selle ülesande oma peale? Ma olin sel ajal konservatooriumi lõpetamas ja oleks päris huvitav olla tüdruku juures veel õppida. Kuigi ma tema tööd tundsin, ma laulsin tema kuuris parajastad. Ma nõustusin. Mulle anti kaasa ka veel üks teine vanem üliõpilane Ella Nõmdak. Türdu võttis meid väga tähtis kodus vastu Pääle trepi tänaval, aga kuulanud meie missiooni ära, muutus vanahärra tõsiseks. Ta isegi ärritus tublisti. Teema ironiseerivad reageering meie ettepanekule oli järgmine. Mis konservatoorium see teil ka on? Teil pole professorisi ega õpilasi? Ei minul ole aega, tee anti kaasa teha. Mul on pere toita, pean töötama, et neile leiba teenida. Nii olgu veel märgitud, et sel ajal oli juba konservatooriumis järgmised professorid Jaan Tamm, Artur Kapp, Peeter Rammul, Johannes Paulsen, Raimond vööki, August Opmann, Artur Lemba ja Theodor Lemba Türnpu oma tütar lõppedes sama konservatooriumi klaveriklassi. Kes olid siis need alguse, pea vaeva nägijad? Kooli rajasid esimene direktor Mihkel Lüdig. Teda hinnatakse omaaegsete poolt kui suure musta töö ära tegijat kooli rajamisel. Ka tema enda mälestuste najal võib näha, kui palju tema oma närve oma tervist oma head tahet ja aega on kulutanud muusikakoolile aluse rajamiseks. Mihkel Lüdig pole aga kaugeltki mitte ainult niisugune muusikaline ühiskonnategelane, organisaator. Ta on võimekas ja mitme tahke kunstnik kes juba 1901 alustas oma pianistliku klaverisaatja tegevust. Olgu siis kuulsa Arhangelski kuuri juures kelle juures töötaja nimetab kõige kallimaks mälestuseks oma eluteel. Olgu siis paljude solistidega koos kelledest võiks esile tõsta noort musikaalselt lauljannat Paula preemi, kellega Eestimaa linnades ja keskustes ringi sõites Lüdik palju kontserte annab. Ei ole mitte ilma huvitav märkida, et romantilise laulurepertuaari kõrval, mida preem rikkalikult valdas esitletakse ka eesti rahvalaule Lüdigi enda improviseeritud klaveri saatel. 1903 tutvusta vöökega Pärnus. Ja kui me juba kuulsime, kutsustad selliste hiljem ka oma kooli tööle. Seal andsid nad kaks kontserti, mille kohta lüüdid kirjutab, et need olid täiesti välja müüdud ja Me teenisime kumbki 135 rubla, mis oli Pärnu kohta lihtsalt tohutu summa. 1903 tekkis Lüdigi veel Peterburis olles väga julge mõte iseseisvat orelikontserti anda, mis ka direktsiooni poolt elavat heakskiitu leiab. Ja nii esineta 1912 ja 13 oma abikaasa lauljatar Matilde lüüdiksinkeliga ka Moskvas igalt poolt löövad läbi. Vaikselt öeldud, aga samal ajal rõhutatud märkused eestikeelsete laulude, eriti rahvalaulude laulmise kohta Moskvas käigust pärineb ka Lüdigi tutvus korkiga ja kurki kodus kohatud tutvus Saliaapiniga kellega tal hiljem tuleb saatjana esineda Tallinnas, mille kohta Tuudur Vettik. Olen jälle lugu olemas. See oli 1920, kui Mayna kuulus bassilaulja Saliaapin Eestis konsulteeris. Mina olin siis õpilane muusikakoolis ja mul oli siis õnn ühele kontserdile saada õpilaspilet kontserdi tuli kuulajate poodiumilt kuhu oli õpilaste tarvis paigutatud tuule Külli esineja selja tagant, aga no see ei lugenud seal ja pinal seal ees ja saal oli kuule, puupüsti täis kontserdi menu, hiilgav. Sel jaapanid saatis klaveril Mihkel Lüdig. Keset kontserti ühte laulu alustades. Seal jaapani eksis. Ei mäleta, kas ta hilines sisseastumisega Vjastuste varem. Katkestada kohe laulmise, sülitas, vandus tasakesi juttu. Me kuulsime seda, härra. Yhe vaatas väljakutsuvat lüüdliku poole nagu oleks tema olnud excuse süüdi. Ma nägin, kuidas lüüdi, kui kaelasooned punetama leid siis alustati uuesti laulu, kontsert jätkus. Kontserdi vähe hääl Ma läksin artistide tuppa. Seal lüüdik väga ärritatud olekus, ta ütles kusel Jäppin minu ees, vabanda. Siis mina enam ei mängi. See teade anti seal Jaapanile edasi. Siis tuli seal Jaapin, patsutas õige familiaarsed nüüdikule õlale, ütles müüfronobriski. Likvideeritud kontsert jätkus. Lüdigi tegevust ei ole kuidagi võimalik alahinnata, kuigi selle tegevuse peaaegu meeletu avarus paratamatult teatud killustatust võib-olla mõnes kohas ka pealiskaudsust on kaasa toonud. Hüüdik ise aga kirjutab oma mälestustes insener Hellatist. Temast me teame vähem kui komponistist dirigendist, muusikamehest tüüdigist, sellepärast siis paar sõnaga Hellati kohta. Õppides Peterburis oli tema mitte üksi elava muusikahuvilisena, vaid ka muusikuna tegev kooli seltsi laulukoori juhatajana mida ta juba üliõpilasena juhatas taliga võimekas pianist, kes võis, kui vaja Tobijastki klaverisaatjana asendada. Muusika oli talle lähedane ju ka perekondlikult, kuna nagu me teame, saab temast venda, dilemmade õemees ja Lüdik meenutab sügava tänutundega kas või niisukestki seika. Pärnu laulupeost, kus on plaanis ette kanda kooriga üks suurem helitöö ja kus on selge, et ilma abiliseta ilma koor meistrite nii-öelda sellest midagi välja ei tuleks. Hellatan sellel ajal juba Instituudi lõpetanud arhitektina Pärnus tööl ja tema kui vilunud koorijuht võttiski asja enda peale. See nõudis kõik väga palju korraldamist, energiat ja ettevõtlikkust. Just selleks oli Hellat väga sobiv mees ja koor täitis oma partii hiilgavalt tänu Lüdigi sõnade järgi juhtmesimatule Hellatile. Kuigi hiljem maja ehitamise juures on liidigilga Hellatile etteheiteid teha tuleb kõigi nende väga palju vaeva näinud ja nii suuri asju ära teinud meeste ees sügavas tänutundes diakummardada. Meil ei ole siin võimalik intervjueerida Mihkel Lüdigi enam. Aga me meenutaksime, kuidas kõlas tema hääl veel vana mehena 1955. aasta üldlaulupeol, kus ta ised paluti juhatama oma naiskoorilaulu kiigelaul. Ja kui ma naiste nägil Aga segakoorid, seega kool, mets, mida ma väga armastan metsa vahel poego ja metsas võid elada ka Vi suurte metsade keskelt ja ja ega ta väga kerge ei ole, tüübid aga laulsid. Kui keeruline ka poleks olnud maja ehitamine. Ja kuigi ei arenenud vajalikus tempos, nagu kirjutab Lüdik. 1921, menetleme saadi, rahad hakati ehitama alles 1922, saime oma katuse pea kohale. Esialgu sissekäiguga Müürivahe tänava poolt. Kokku oli meil 22 õpperuumi koos keldrikorrusega. Uude majja kolimine oli aga õige raske, sest koolil puudus inventar. Raha selle muretsemiseks ei olnud. Raske oli hakkama saada ruumide valgustamisega. Elektrikaableid polnud lähedal. Ostsin siis iga klassiruumi jaoks väikese plekklambi. Keskkütet ei olnud, seda asendasid raudahjud. Aga ruumi oli ikkagi vähe. Peagi tuli veel uus mure. Kuna maja ehitati suhteliselt kerge vundamendiga endise linnamüüri kohale siis hakkas pind vajuma. Nagu Lüdig meenutab. Klasside tagaseinas tekkisid praod, nii et päike võis hakata klassi paistma. Kui seda kõike parandama hakati sisekatkestatud koolis toimuvat õppetööd. Ühel korrusel tehti ehitustööd, teisel korrusel käisid hoogsad muusikaõpingud. Koolitöö kulges väga mitmes plaanis. Sellest tööst eredamad muljed, tantsid õpilaskontserdid. Nende vastu tuntavast huvist räägivad nii professorid Leppnurm, Ernesaks kui ka viitik. Neid õpilaskontsert oli tol ajal ju väga palju. Näiteks esimene õppeaasta, millal ma õppisin konservatooriumis 1928, üheksa siis olijaid õpilasõhtuid vähemalt 14 ja mõnikord isegi rohkem. 1929 30. Õppeaastal. Neid koldsete külastati nii palju, et rõdud olid sagedasti püstiseisjaid täis. No iga teisel või kolmandal kontserdil esines mõni oreliõpilane ja väga mitmesuguse repertuaariga. Peamine muidugi oli Bach Bach sellepärast, et ühegi muu orelimuusikaga ei saa õpilane omandatud tehnikate niivõrd kiiresti kui Bachi teoste läbimängimisega. No peale Bachi, algajad õpilased pidid mängi momendil sorry. Ühel perioodil kas prelüüdi puuga või ühe või kaks sonaati Eesti muusikat, kuna see oli käsikirjas, teda ei olnud kättesaadaval nii kergesti. Ei mängitud väga palju otsekohe pedagoogilise repertuaarile, kes seda ise omal käel said hankida, maha kirjutasin. Need muidugi mängisid. Kuigi Peeter süda, Ave Maria, see oli muide üks esimene orelimuusika trükkis kodanlikul ajal, kui Ave Maria oli õige sagedasti nii hästi õppe kui ka esinemise repertuaaris. Ja siis oli proua peetin, kes võitis, siis õppemaksud, maksis palgad ja oli siis konservatooriumi kontserditel kassahoidjaks üldse kõik asjad, mis olekkeid proua pidid isegi tema noomis sind ja ja nõnda edasi. Peab tähendama, et sel ajal õpilasõhtud olid nii populaarsed, et kontsertsaal oli alati puupüsti täis. Õpilaskontserdid ei olnud olulised mitte üksi õpilaste omavahelises timuleerijana taseme, näitajana, võrdlemise võimaldajana. Nad ei olnud mitte üksikkokkuvõtteks väljastpoolt kooli kooli vastu huvi tundjaile. Nad andsid ka rahalist sissetulekut, mis määrati, nagu me kuuleme õpilasabile mis kergendas omakorda õppimise võimalusi. Mina töötasin, teenisin raha nii palju, et ma sain vaevata ära tasuda õppemaksu. Aga kui te niimoodi õppisite mööda linna laiali ja töötasite, kuidas te toime tulite? Koormusega ega sel ajal oli eriala. Võib-olla muusikaajalugu ka või midagi niisugust, nii et ega seda töökoormus õpilasel ei olnud kuigi suur. Tuli tulla, tegin kahes koolis tööd ja jõudsin siiski käia konservatooriumis, aga need õpilasõhtud, mis korraldati, mis väga populaarsed olid pärast ja me ka väga palju rahvast käis nii tantsinud, päris kõvasti tundlikud ja see oli õpilase abi läks siis ei tulnud mitte konsultuurimaid õpilase abile ja sealt siis makseti stipendiumi andeka mõtteid õpilastele. Peagi ühendas õpilasi mitte üksi õppeprotsess vaid ka üliõpilasühendused, milledest vähemalt paar sõnade udurvitikult Iga pühapäeva hommikul oli siis muusikalised hommikud, seal siis musike eriti. Ja siis ka filofeeriti oli ettekandeid yhe teisi küsimusi muusikasse küsimuste üle. Nii et see oli alguses väga elav ja väga huvitav, millesse musitseerimine seisnes seal? Keegi mängis oma repertuaaris klavereid, mängis viiulit või oli meil oli kvartett Trio. Mine mängisin nyt riius, ku kvartetis. Viiulid ja see oli huvitav. Kuna. Heliloomingust elatumine ei tulnud tookord kõne allagi. Muusikaelukutsena pidi seisma muusikaliste noorte ees mingi muu ülesanne põhiliselt õpetamine, koorijuhtimine, organisti, töö. Ometi peeti kahekümnendatel aastatel kompositsiooni õppimist täiusliku muusikahariduse eelduseks. 1930. aastani oli seetõttu konservatooriumis oreli õpilastele kohustuslik. Eri harmoonia kontrapunktjahuga ja teistelegi erialadele oli õppimine, nagu naljatledes hüüti, kapal ihaldatav, meenutagem siis Artur Kapi. Selles torni klassis võrdlemisi müstilises ruumis andis tund Artur Kapp. Ta suitsetas ka tunnis, seal oli see suur torni klass sinist suitsu täis ja kui sealt ülevalt aknast päike paistis läbi nagu huvitav dekoratsioon. Nii muusikalaad oli kani violetne tants tund ei käinud just. Aga kui ta tuli Stahli jälle kella ei vaadanud, nii et tund võis kesta väga kaua. Mõnikord, kui ta võib-olla kusagil mujal oli varem olnud. Ja siis tuli, tundis ta klaveri orie tulnud, aga tik tegib logilise tunni. Puistas oma südant. Aga tema jutt ikka kaldus lõpuks allapoole, nimetas ikka alati Bachiga lõppesse jutt ära. Tema oli sel ajal Estonia muusikajuht, need oli väga kinnisele tüüde. Teiseks ta armastas väga muidu aega viid. Ta oli niisugune tore mees, aga meie ei kuigi palju kokku saanud. Sest mina olin tööl, mul oli vähe aega ja ma olin juba ka koorijuht, juba nimekas koorijuht, sel ajal olin Khani uhkust täis nagu noored ikka. Ja tuli ütlemis, siis. Tema ütles, et õpilane puududa, professor võib. Aga siiski ma sain väga palju tema käest. Kui ta ikke tunnis oli siiski sisukad, tunnid olid. Eredamaid õppejõude ja rohkem ära teenumaid noore kooli jaoks oli ka August Topmann. Õige tihti aja, sest väga suuri asju algatas asju professor August Õpmanud. Mäletan teda ikka ikka, tal olid paberid käes, kus ta oli projekteerinud mingisuguse uue Professor Stockmanni kohta peab ütlema, et ta oreliklassis oli suurepärane organisaator esiteks ja teiseks pedagoog kõigepealt selles mõttes, et ta oskas oma õpilased tööle rakendada igaühte nende annete ja kalduvuste kohaselt. Selle juures ta terve klassi organiseeris, kuidagi mitte ei peaks ütlema, nii võrra, organiseeris kui võib-olla pere isana kujundas nii üheks ilusaks perekondliku tervikuks ja selles tervikus oskas igaühe panna tema annete ja kalduvuste kohaselt maksimaalselt tööl. Professor ei külinud terve tunni jooksul peaaegu ühtki sõna mängitava pala kohta. Kui õpilane oli lõpetanud, siis ta ütles. No ilus jällegi ilusti mängime edasi. Ja sagedasti õpilane pidi ise aru saama, kui ilus see just oli. Õppetöös professor andis eriti andekatele õpilastele, kes ise olid mõnekski suutelised andis võrdlemisi suur vabadusi õpitavate palade valikus kui ka nende ettekandes stiilis ta sagedasti ei seganud, palju üldse vahele. Ainult mõnikord, kui ta jäi nagu kuulatama, siis ta võis hukkuda, põhjalikult kõnelda, eriti nendest teostest, mida ta ise oli noores põlves õppinud ja korduvalt oma kontserditel mänginud, näiteks Bachi passab kalja, mida ta väga armastas, selle ta võis üksikasjadeni nii peeneks analüüsida. No see koolimuusika tuli ju hiljem ka, kui eriala seda esialgu ei olnudki. Muidugi, see on nüüd niisugune asi, et mina ei teadnudki, et niisugust Irjale tornis on. Nagu näete, siin on juba esimese lõpetati luudes, on seal need Brummik, Leontine keskkool, laulu muusikaõpetaja hirmel on ka. Mine tea, neid niisugune naela üldse eksisteerib konservatooriumis. Ja ükskord professor tõpman ütleb, et no nüüd on aeg hakata lõpetama, teil ka kuidas, mis lõpetame. Siis ta rääkis, et vot niisugune, et mina kui, kui praktikant juba mitu aastat olen juba keskkooli muusikaõpetaja olnud ja orkestrijuht olnud ja et andke eksami ära, siis sade suri rohkem palka ja noh, siis oli nii, et ma võtsin siis seda kihin, minul ei olnud seal mitte midagi muud õppida, kui ainult eksamid. Ainult tuli riigieksamid anda klassi tund koolis, orkestri tund koolis, kooritund koolis ja see on ka kõik. Meil ongi siin praegu ka konservatooriumi teise lennudiplom, see kujutab enesest ühte õige suurt heal paksul paberil dokumenti millel on siis ka lõpuhinded peal. Siin kinnitatakse, et Teodor Vetik on saanud helikunstniku diplomi oma muusikalise hariduse lõpetanud Tallinna konservatooriumis. Tema peaaineks, mis valitud eriliseks stuudiumiks professor tapmanija, vanemõpetaja, Aaviku keskkooli laulu- ja muusikaõpetajate klassis. Eksam tehtud riigieksamihinnet ei olegi, see siis viis oli seda juba? Ei olnud läbi saanud või mitte. Kuidas te nüüd hindaksite üldse konservatooriumi rajamist ja mida see andis teile ja teie kaaslastele? No seni oli ju Eesti muusikud ainult võisid õppida, kas Moskvas või Peterburis. See nõudis muidugi palju raha. Ja vähesed said sellega hakkama. Aga see, et nüüd Tallinna muusikakool ja hiljem konservatoorium avati, see avas muidugi meie muusikaelus uue lehekülje. Nii et Need, kes tundsid enesel ikke kutsumust olevat, need võisid hakata õppima kuigi oli raske, võib-olla, et endiselt. Aga ikkagi oma kodumaal õppida on iseasi kui võõrsil. Nii et selles mõttes oli teiegi suur heategu eesti rahvale. See muusikakooli avamine.