Meteoorkehad enamasti põlevad siis atmosfääris ära ja need ongi siis need langevad tähed, mille poole me võime siis ka vaadata ja midagi soovida. Aga jah, suuremate kehade puhul tuleb soovida, et nad meile ei langeks. Keegi tark mees on kuskil öelnud, et iga tsivilisatsioon, mis tahab küllaltki vanaks elada, peab leidma tõrjevahendeid metoritud vastu. Tere tänases keskööprogrammis tuleb juttu lendavatest ja langevates tähtedest. Juttu räägivad astronoom Tõnu tulikene geoloog Kalle Suuroja ja toimetaja Priit Ennet. Taevas on tähti. Mõni täht on sabaga, mõni lendab niisama ringi, mõni kukub alla ka. Mis tähendab, need on Tõng huvikene. Need ei ole õiged tähed ja nad on ka täiesti erinevad asjad. Langevad tähed, nagu neid rahvasuus kutsutakse, kannavad ametlikud nimetust meteooride ja need on tegelikult sellised pisikesed, ütleme, liivaterakesed liiguvad suure kiirusega ja siis täiesti juhuslikult satuvad maa atmosfääri kas liivaterakesed või ka natukene suurema nagu kruusaterakesed, no enamus nendest Lähme on siga ikka siuksed liivaterakese mõõtu. Aga muidugi vahetevahel juhtub ka suuremaid siis põlevad nii-öelda kauem ja tekitavad siis suuremana tõuseme atmosfääris. Suur jagu nendest on säilinud väikse süsteemi tekkeaegadest, aga ka tänapäeva tekib neid juurde. Nimelt on peale suurte planeetide päiksesüsteemis veel väikeplaneetidega steroidid, mis mõnikord kokku põrkavad ja mille tulemusena siis tekib tolmu juurde. Õigupoolest võibki öelda, et nende asteroidide ja meteoorkehade ehk meteoriitide vahel sellist selget piirjoont ei ole. Nende neid helistatakse läbimõõdu järgi, nii tavaliselt tõmmatakse kas 10 või 20 meetrise läbimõõduga juurde siis see piirjooned, millest väiksemad on siis meteoorkehad ja suuremad siis asteroidid. Ja meteoorkehad enamasti põlevad siis atmosfääris ära ja need ongi siis need langevad tähed, mille poole me võime siis ka vaadata ja midagi soovida. Aga jah, suuremate kehade puhul tuleks soovida, et nad meile ei langeks. Mõnikord on ka meteoore näha, lausa hulgakaupa. On kohe sellised meteooride voolud meteooride vood, mida ka näiteks augustiõhtutel või iga sügisõhtutel käiakse vaatamas. Jah, ja see on selline punkt, kus metoorid puutuvad kokku teiste taevakehade komeetidega nimelt on suure tõenäosusega nii komeetidest alles jäänud aine, mis liigub siis umbes samal orbiidil nagu sa komeet, moodustabki siis need meteoorivoolud, sest komeetid on asteroide kõrval teine koht, kus siis sellist tolmu pisikest prügi juurde tuleb. Nii et see kosmiline nii-öelda loomaaed siin päikesesüsteemis on ikkagi üsna liigirikas, et me oleme juba rääkinud meteoorkehadest, millest tekivad siis need väikesed meteoorid, need on siis need liivatera suurused või natuke suuremad, siis on asteroidid ja mis on veel suuremad, mõnisada meetrit või mõni kilomeeter. Asteroidid võivad ulatuda 1000 kilomeetri läheb kõige suurematel seerias, ongi ligi 1000 kilomeetrise läbimõõduga ja kas kiiresti on võimalik ka näiteks palja silmaga näha ei ole. Aga mõnda asteroidide ühte asteroidi võib teataval tingimustel läheb palja silmaga ka see on nii keeruline, et kuna ta on nii nõrk, et see pakub huvi ainult fännidele. Muuseum. Ja siis on olemas komeedid, et mis nendel kõikidel siis vahetan, komeedid on midagi hoopis muud. Kõige olulisemat erinevust nende liikumisteede orbiidid ja siis see, millest nad koosnevad, asteroidid koosnevad üldiselt kivimist või siis metallist, aga komeedid koosnevad jääst, mille on ka natukene siis sellist tolmu, tolmu lisandunud. Ja orbiidid on siis niisugused, et asteroidid liiguvad suuremalt jaolt Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, sellist sellises asteroidide vöös. Aga komeedid liiguvad hästi, piknikul orbiitidel on, mõned on siin ka lähemal ütleme siis päikese ja, ja Jupiteri vahel jäävad nende orbiidid, aga mõned näivad, et üldse võivad pärineda hoopiski väljaspool päikesesüsteemi. Kuigi päris kind see veel ei ole. Kuidas ikkagi täpselt need meie tänase jutukangelased siis meteoorkehad, asteroidid ja komeedid on tekkinud? Eks nad tekkisid koos ülejäänud väikeste taevakehade nad samal ajal kui planeedikti, et võib lühidalt öelda seda, et tegemist on sellise materjaliga siis planeetideksi koondunud vaid jäi sellest üle ja seda materjali on siis ka nii-öelda kahte sorti tee, nii nagu ütleme, planeetegi on laias laastus kahte sorti, et ühed koosnevad siis kivimites ja teised siis on siis sellised jäised ja, ja gaasikerade, niisiis vastavalt sellele, kui kaugele nad siis tekke ajal päikesest olida. Ja siis nüüd siin päikesele lähemal on siis selliseid kivimit koosnevad taevakehad siis ütleme siis sellised maa-tüüpi planeedid, nagu seda on siis Merkuur, Veenus, Maa ja Marss ja asteroidid. Aga siis kaugemal asuvad siis hiidplaneedid Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, mille on siis kaaslased, sellised jääst koosnevad ja mis ise koosnevad siis gaasist ja nende kaugemal ja samuti nende vahel on siis komeetide päritolukoht, tähendab, et siis sellised jääkamakad, mida on siis muidugi ka natukene siis kivimi või ütleme, sellist tolmu peal ja sees. No räägitud on ka sellest, et Päikesesüsteemi ümbritseb teatav pilv, mida nimetatakse ka õpikoorti pilveks. Jah, ja seda arvataksegi, et on pikaperioodiliste komeetide algkodu, et mingi häälituse tõttu, näiteks kui päikesesüsteem möödub mingisugusest teisest päästjad, siis tekki päevitus ja need jääkamakate, milles siis Epicoodi pilv koosneb, siis saavad suuna siis päikese poole ja kui nad siis päikese piisavalt lähedale jõuavad juba, ütleme nii Saturni, Jupiteri orbiidist lähemale, siis kuumenevad on nii palju, et hakkab eristuma nendest gaasi ja tolmu ja tekibki selline sabani järele mille tõttu nad nii kurikuulsaks on saanud. Komeet on sellises rahvapärimuses paljude maade pärimustes seostatud õnnetuste ja selliste hädade kuulutamisega. Kas komeet tegelikult võib ka endast mingit ohtu kujutada, näiteks maale? Jah, kui ta Maale kukkus, ta kujutab endast väga suurt ohtu. See asi võib halvemal juhul lõppeda terve inimkonna väljasuremisega. Kas komisjon maa peale kukkunud ka maa ligi viiemiljardilise ajaloo jooksul kindlasti? Aga nüüd konkreetselt ei oska öelda, sest need, mida need on siin teadakraat järgi peaksid olema ikkagi asteroidid. Aga näiteks teiste planeetide peale on küll komeet langenud ja on isegi peaaegu et vaadeldud seda langemist. Nimelt Jupiteri puhul. Jah, 94. aastal oli selline juhtum kus õpitali peale langes eelnevad veel mitmeks tükiks purunenud komeetia. Kuna see toimus kahjuks Jupiteri tagaküljel, siis seda päris vahetult jälgida ei saanud. Aga lupid nagu teised planeedid pöörleb. Ja siis, kui kui nüüd Jupiter pöördus nii palju, et need põrke, mis kohad välja ilmusid, siis neid uurida ja näha oli, siis mida sa Jupiteri atmosfäärist jupiterile tahket pinda, kuhu kraatrid saaksid tekkida. Siis oli näha, et see atmosfäär oli väga häiritud ja seal olid sellised tumedad laigud. No tegelikult see võis olla ka päris suur plahvatus ja kui, kui see oleks näiteks maad tabanud sedasama komeet sisemist, olekski see inimkonna lõpp käes olnud. Kalle Suuroja kui ohtlikud on need taevast alla kukkuvad kivid meile, inimestele, siin kui valvel me peaksime olema. Et kas peame kogu aeg nina üleval. Taevasse vaatama, noh see oleneb selle muidugi, kelle seisukohalt suhtuda kindlustuskompanii siis see pidi olema kõige odavam kindlustusliik meteoriidi pähe kukkumise vastu kindlustamine. Ja kui vaadata ajaloolises vaatamine inimese seisukohalt inimühiskonna seisukohast, siis ta muidugi vägagi ohtu linna asi. Keegi tark mees on kuskil öelnud, et iga tsivilisatsioon, mis tahab küllaltki vanaks elada, peab leidma tõrjevahendid meteoriitide vastu. Aga see aeg, mis niisugust, ütleme ökokatastroofi ülemaailmne ökokatastroofi põhjustav meteoriidiplahvatus on, see on umbes miljon aastat. Aga inimkond on hädas oma esimese 10 1000-ga, nii et nagu öeldakse, armuaeg on meil veel küll. No üks eriti suur meteoriit oli 64 miljonit aastat tagasi ja see oli 65 või 65 miljonit aastat tagasi. Eurokäinud me armastame täpsus, sellepärast öeldakse küll, et meil oleks üks miljon siia-tänna ja 64 tuli male maleruudustiku seda kindlasti, jah. Aga aga see hävitas siis arvatavasti saurused. Jah, nende õnnetud loomad, kes te saatus pannakse tõesti, selle meteoriidi aga seal tõeline meteoriit, arvatakse, et tema läbimõõt on umbes 10 kilomeetrit. Ja tema kahvatus jättis endast maha 180 kilomeetrise augu krunni mööda kraatri. Chiczalumi kraatri Mehhiko lahe äärde. Ja selliste asteroidide tõenäosus on ka väljaarvestatud, mis on tõeliselt, nagu öeldakse elule Maal ohtlikud on üks, 100 miljoni aasta kohta, nii et jälle need inimesed ajas, nagu öeldakse, äraarvamatult pikk aeg. Ja kui võtta tagasi, et viimane oli 65 miljonit aastat tagasi suur pauk, siis nagu öeldakse, 45 miljonit aastat. Aga vaevalt, et inimene kui liik. Nii kaua siin maal vastu vea. Nii et ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Jah, ma arvan, et rõõmustame muidugi saurustest on kahju. Aga mõelda nii, et ega siis need saurused, mis tänapäeva maailmas ka ära mahtunud, kuidagi. Mis selle saurused tapnud meteoriidiga siis juhtus, õigupoolest, ega siis ei ole ju nii, et oli seal üks suur karisauruse ja nad said meteoriidiga. Vahel ei, mitte noh, kindlasti oli ka neid, kes pähe said. Ja põhiline on ikka see ülemaailmne ökokatastroof, mis põhjustas, on välja arvestatud selle tagajärjel langes mitte tundideks, mitte päevadeks, vaid kümnekonnaks aastaks. Maa tembeldatud tuur, keskmine temperatuur kuni 40 kraadi. Ja kujutage ette, 40 kraadi, 40 kraadi. Tänu sellele, et paisati maa orbiidile, kohutavad kogused tolmu, suitsumaa settekivimid, näiteks siin oli kivi, sööda kõik need hakkasid iseenesest põlema. See oli üks niisugune hall must tomp ja seda palju aastaid enne kui kõik see selgines, eakad, nagu öeldakse, laabuma ja Ginim kihtides, nagu öeldakse, kõik see katastroof kirjas kõik selle tagajärjed. 85 protsenti kõigist elavast maakera nii vees kui maal suri selle tagajärjel välja. Ja selged saurused, nii nad on, mida suurem organism seda keskkonna suhtes tundlikumad on nagu meiegi inimenegi. Ja seal oli see tõesti saatuslik ja muidugi see välja suremine ka ei on, nagu öeldakse, ühe aasta jooksul, see oli ka pikem või on, mitme aasta jooksul toimus, sest väiksema regiregioonid oli ilmselt erinev ja selle suure paugu vastased nagu väidavadki, et see väljasuremine ei olnud nagu monumentaalne maitse kestis loogilise ajas mõttes ka suhteliselt pikka aega võivate mitu miljonit aastat. Nii et see, see ongi mõneti raskesti seletatavad. Et oleks pidanud siis ju esimeste aastatega kohe, kui see need tagajärjed kõige hullemad olid väljasuremine, mõni asi käib inertsiga või? Nojah, võib-olla, ja alati on meil see, et nii vanade sündmuste puhul see määramise täpsus on ka väga niisugune küsitav. Kas see tšiksu lubi meteoriit oli maakera ajaloos vähemalt selles ajaloojärgus, kui meil on olnud selliseid suuremaid või hulk rakseid loomi, kas see on selle aja jooksul kõige suurem? Jah, kui ütleme, niuke kõrgemata, kuigi permi ajastul oli seal umbes niisugune sajamiljonise intervalliga teisi ka teada. Aga kui hakkad rekorditabelid taga ajama, siis muidugi ei ole. Maakera suurim kraater. Suurimaks peetakse umbes 300 kilomeetrise läbimõõduga Lõuna-Aafrika vabariigis olemas. Suurt kraatrit just selle kraatriga ongi ka Lõuna-Aafrika rikkus on nagu öeldakse, seotud teemantid ja kullaleiukohad. Nii et on ka hüpotees ja need, mis seovad just seda suure paugu augu ja siis kõigi kallinnalise ülestõusmisega nagu maa sisemusest ja see ei ole ka veel rekord. Rekordiks loetakse ühte sündmust väga ammusest ajast, 4,5 miljardi aasta tagusest ajast, kui maakera päris noorukene, noh, 4,6 4,5 seal suurt vahet. Ja siis oli oma kosmilisel teekonnal kohtunud temast umbes poole väiksema planeediga läbimõõt poole väiksema. No oli see õnnetus, et nad olid kokku põrganud, kokkupõrge oli toimunud selle küljega, kus on tänapäeval Maal Vaiknoon õige maalaneks auk ja selle taga järele löödi siis maast. Sest suur hulk materjali välja ja see hukkunud taevakeha ja need moodustasid see selle jäänused või mis maa suutis veel kinni pidada, on suurem osa, lendas kosmose tema orbiidil kuu. Ja see on kõige tõsisemalt võetav Kuu tekke hüpotees, sest kuu ei ole tavaline planeet, ega ta ei ole ka tavaline asteroid ja kuu kivimine koostis vastab maa vahekivimi selle koostisele. Ja kõik, nagu öeldakse, klapib. Nii et need kosmilised kokkupõrked võivad teinekord ka kasu tuua kuu ikkagi. Parem ikkagi, kui ta on. Kui ta on ja ja, ja mitte ainult seda, vaid on ta hüpoteese, mis elu levikut kose metariitidele on antud, elu levitaja, see troll kosmoses. Ja on nüüd tehtud katseid, on võetud teatud materjalid, ütleme kivimid, eks ole, neid on siis bakterite ja mingi ka nagu öeldakse, nakatatud ja siis on nad kahurist või on vastavad, mis annab talle peaaugud meteoriidi kiirusega siis vastavuses, et lauda lastud. Ja siis on vaadatud, kas elu säilib. Ja nagu öeldakse, umbes. 10-st üheksal juhul hävib kõik elav, kuid üksikutel juhtudel võib ka elu säilida. Nii et täiesti võimalik, et elu, mitte jumalakepike väide levitasid siin kosmoses hoopis meteoriidid. Nii et ühele planeedile, kus elu langes meteoriit Sealt löödi bakteritega millegi väga algenist organismidega tükikene välja tegema, kosmilise töögonna patsutas siia maakesele maha ja siis ronisid välja. Paljudest meteoriitide eest on leitud ka nii sihukesi kahtlasi elusa ainese struktuuriga asjakesi, mis võiks elusat ainet meenutad hiljuti vast oli just marsinist metoriidist jutt, et see oli paar aastat. Jah, kus olid sarnaseid struktuure. Antarktikast leiti ja ja vaadata, et vist on väga bakterimoodi sellised moodustised. Aga lõpuks praeguse seisuga vist ikkagi väga ei usuta, tegelikult Marsi bakterid on. Aga see mehhanism on siis jälle ikkagi võimalik, sellepärast et aktoris poorid. Kummaline küll, suudavad seal kosmoses pakkumiskülmas miljoneid aastaid vastu pidada. Nojah, kuidas tuhanded oli, meil, linn on need noh, aeg vast ei olegi nii, aga no nii, anna arvatud jah. Ja ma ütlen, katsetused näitavad, et kokkupõrke planeedi pinnaga on suuteline elu üle olema, aga see ongi vist kõige olulisem nende juures just see sisenemine uuele elukohale. Kui teisalt võtta siis kui räägime nendest Antarktika ja nimelt ainult Antarktika, need on ka kõrb aladelt leitud Austraaliast ja ütleme, Saudi Araabias teavist, Aafrika kõrbetes, ka meteoriit kivima törite ja nende päritolu on üsna täpselt kindlaks tehtud osa need on omistatud meie naabrile kuule ja teine osa siis Marsile. Ja kuidas nüüd seda kindlaks on tehtud, aga väga lihtsalt. Algul näitan meteoriidid ja keegi rääkinud, kust nad pärit on. Aga kui hakati külastama üha sagedamini toodi kuut kivimi proone, siis leiti, et osa nendest kivimitest on väga sarnased identsed kuu kivimidena. Ja kui jõuti Marsile ja juba hakati marsikivi meid ka määrama, siis leiti, et teine osa on väga sarnane marsi kivimitele ja siis seal jõutigi järeldusele või tehti hüpoteese inimene et need kivimid pärinevad vastavalt kuulte Marsilt ja on sealt välja löödud seal toimunud meteoriidiplahvatusega. Kui vana see on väga lihtne. Me oleme ta kõige võimsam naaber oma gravitatsiooniväljaga. Kui seal toimus meteoriidiplahvatus ja kuukülgede mõjud natukene, siis seda suurem osa materjali paisati kosmosesse ja möödaminnes, siis ma korjas, nagu öeldakse, koore pealt ära. Ja siis ei olegi vaja nii palju sinna, kuhu peale ja Marsi peale sõitagi võime. Ja ongi, ongi nii, selle järgi pandud näiteks marsikaarilisetamiste kuu kaardistamist ka, et vot see Nende meteoriitide ala nende kivimite, mis leitakse ja on tehtud kindlaks, et nad ei ole pärismaise päritoluga. Nende orgi ongi siis kasutatud informatsiooniga eriti just Marsi kivim ette või Marsi pinna kaardistamisel. Hiljuti käisin viiel nõupidamine, kust oli just selle rakettide ja marsiga pistmist ja seal olid väga ilusaid Lotte joonistatud marsiga loogilisi kaarte välja juba ja suur osa just sellest informatsioonist selle inimese koostise kohta just pärines nendest metoriitidest. Meteoriit. Aga vaatame meie oma kodumaad. Eestit, meil siin Eestis on meteoriidi jälgi kraatreid üle maailma keskmise. Ja me oleme ikka nagu öeldakse, hoolsalt välja arvutanud. Ja kui võtta maismaa, siis maakera keskmist Eesti ületab umbes 300 korda. Aga no muidugi, see on puhas spekulatiivne, milline sellepärast, et meil on niisugune soodne ana, kus kõik need soodsad asjad meteoriidi müütariidi, kraatide leidmise kogunenud. Meil on väga vana ala, nagu öeldakse platvormi ava, mis on olnud juba sadu miljoneid aastaid sellises olekus, et ja kõik asjad on registreerinud, et meil ei ole mingeid uusi mägesid ja me ei saa ju naljakas Kamtšatka otsida 300 miljoni aasta vanus, kraatrit, kui sellel platsil on valt ainult kaks miljonit aastat, vanustasime seal maa korral tekkinud teiseks meie alan suhteliselt hästi läbi uuritud juba vanast ajast. Nii et siis seda ei pea tingimata eeldama, et meil on siin mingi eriline tõmme. No raske uskuda, aga mõningad ütleme need jätame need vanad ja miljonit aasta tagused asjad välja. Aga mis mind alati pannud mõtlema, et need uuemad nagu öeldakse jääjärgsel ajal, noh nagu öeldakse eile tekkinud üldse viimase 10000 aasta jooksul. Meil on vähemalt kolm nisukest arvestatavat siis veel ütleme, Maar, kolm nisukest kahtlast veel. Kuidas seletada nende rohkus, samal ajal, kui ütleme terve Venemaa Soome, Soomes ei ole ühtegi nagu niisugust kaasaegset välja pakkuda või võtame Saksamaa ka, ei saa ju öelda, et oleks halvasti uuritud või midagi, nii. Seal ka mõned üksikud, nii on teada. No siin saaks jälle hõbe valgemale. Ja selles suhtes saaks kindlasti, jah, ma arvan küll, et see lõhnab sihukese kahtlase No eks, eks on Kaali meteoriit, mis on, mis on ka seal just selles hõbe valgemas keskne. Teised värskemad on värskemad, no üheks peame me, Simunat see kõige värskem, ütleme päris kindel, sest see 36. aastal olid ju, vaadati pealt, kuidas Roela poliitsisenes maa atmosfääri, kuidas ta kuskilt Peterburi alt lendas ja kuskil siis seal Roela Simuna kandis plahvatasid tükid maalasega kõik nägid, ainult viimast momenti nähtud, kuhu need tükid täpselt kukkusid, sest. Ja siis umbes 50 aastat hiljem, kuigi pärast seda langemist käidi seal kohapeal otsimas ka tükid kukkusid, kus nad on, aga ei leidnud midagi. Ja siis 50 aastat hiljem üks kohalik kodu-uurija leidis sead kahtlase Augusalt Simuna lähistelt ja pakkus välja siis, et järsku see on see kaduma läinud Simuna-Või Roela meteoriit. Ja siis meie Teaduste Akadeemia geoloogid siis uurisid seda ja ja tegid lõppjäreldus, et Eesti ei ole välistatud, et tegemist on selle oma kaduma läinud meteoriidikukkumisega kuigi meteoriidiainest sealt ei leitud, aga metoliidsest ainest vabamine, eks on väga palju võimalusi, sest kõik meteoriidid ei pea olema kaugeltki ju raudmeteoriidid, mis hästi säilivad ja mis on hästi äratuntavad. Aga see võis olla natukene suurem kivimeteoriit ja tema selles plahvatamise. Ja eriti siis, kui 50 aastat hiljem otsida seda ainet on väga raske leida. No see on mõnes mõttes hea ka, kui need tükid ära kaovad ja neid ei näe, sellepärast et nendega võib-olla pihta saada on. See võib tekitada sellist majanduslikku kahju, kuigi ka tõmbab kindlasti ülemaailmset tähelepanu. Aga kas Eestis on keegi või kellelegi vara pihta saanud meteoriidiga? On küll juba Me ühest esimesest mitte kraatrist, vaid langemisest need kivide kukkumist öeldakse langemiseks. See oli 19. sajandi keskel ja meie üks tuntumaid meteoriidisadusid Pilistvere meteoriit, see kukkus maha ja üks nendest kõige suurem tükk kukkus sealauda-le ja nii nagu kirjutab kohalik uurija olla ta leitud kõiki põrsaste vaheldusi asulust suitsema, noh, kuivõrd suitsusauna ei tea. Aga põrsad jäid ellu. Põrsatalad jah, ohvritest ei olnud juttu. Ja Eestis on nagu rohkem ei ütleme nii inimese silme alla kukkunud ja hoonete pihta saanud on, aga maailmas on neid ridamisi, neid juhtumeid eriti armastavad millegipärast autosid ja isegi üks juhtum on voodisse kukkumisest. Katuse jah, no jalgratas on, see ei ole muidugi eriti. Aga noh, need on juba väikesed oma kiiruse kaotanud Kivitses, kui ta oma kosmilise kiirusega, mis on vahest mitukümmend kilomeetrit sekundis siis muidugi isegi kui ta on kilo või kaks raske sinna ette ei tasu sattuda, sisene. Aga suurem osa neist kosmosest tulevatest kivi- ja raua tükkidest. Ilmselt on nii väikesed, et nad atmosfääris põlevad ära. Jah, no see on, me igaöised soovid, siis näeme langevat tähte, need on väikesed metoriidikesed ja kõige väiksem meteoriidikraater, mis ma olen näinud, oli üks foto oli Apollo käest oli 14 või 15 Arturist ja siis seal oli umbes kahe millimeetri läbimõõduga meteoriidikraater ilus kraatoni. Liivateragi oli ta pihta saanud ja seal siis jätnud ilusa kraatri. Aga Eesti kraatreid veel natuke uurides näiteks mõni aasta tagasi avastati ka lausa üks uus kraater või kas see on kindlaks tehtud, et see Vaida kaater nüüd ikka on meteoriidijälg? Vaida kraater, me oleme teda natukene uurinud ja ja võib öelda, et ta on millegi ülevalt tulnud löögijälgi, kas tal on umbes, läbimõõt on kuskil üle ligi pool kilomeetrit sellel struktuuril ja ta on paeplatool selle all, nagu öeldakse. Hästi roheline, ja ümber on noh, väikest erilist vall ei ole, aga mingisuguseid kulutusi jäljed on olemas. Ja kuna kõigepealt me ei tea, et midagi muud peale meteoriitide kokku. Kuigi siin on üks näide sellest, et kunagi see oli 19. sajandi algul just prantsuse teaduste akadeemiale, teatati ka taevas pidi kive alla kukkuma. Ja siis prantsuse Teaduste Akadeemia väga autoriteetne asutus teatas, et see on täielik välja, taevas ei ole midagi ja sealt midagi alla kukkuda. Kuigi siis mõne aasta pärast järgnes seal üks maailma tuntumaid tähesadusid Normandia tähesadu ja sealt sadu tuhandeid kive alla. Aga Vaida, Boona teadis ta mingisuguse löögijälg ja ilmselt meteoriidi löögijälg, aga väga vana, ilmselt jääajaeelne, nii et säilinud on mingi lõheline tsoon, ringikujuline. Aga see avastati siis kaarti uurides? Jah, see üks Peeter Peklariks kohalike kodu-uurija, tema uurisema pühasid allikat ja siis maa-ameti kaardilt vaatas siis, et Eestis on väga. Ta on absoluutne seal selge ring ja mis väljendub, on aga selle metsakoostise muutumine. Ja otsus tähendab tõesti meetri pealt peaaegu, nii et sirkliga tõmmatud liigid keskel on raba ja seal rabamändi ja ümberringi on segamets ja sest väga kiire muutumine on seal palju teise. Niisuguseid asju ka. Aga võib-olla igaüks tahab, räägiti suuremast ja siis muidugi sa täna, kui rääkida Eesti meteoriidikraatris, minna mööda meie kahest tõeliselt kaunis Torisse hiiglasest, et need on Neugrundi, Kärdla Neugrundi nahka üks viimati viimase 10 aasta jooksul avastatud. Ja selle läbimõõt on ikka aukartust äratav niisugune, mis juba paneks, nagu öeldakse. Looduse maanpõdenud 20 kilomeetrit on selle suure struktuuri läbimõõt. Ja kõige huvitavam see struktuuri keskosa on keik säilinud, kuigi see paukes umbes 535 miljonit aastat tagasi üle poole miljardi siis ja üle poole neljaldi. Ta on säilinud ja merepõhjas vanem, nii et sukeldujad, kes on käinud, need ütlevad, et midagi niisugust pole maailmas näinud järsakud graniidist järsaku seest merepõhja, sealt kuskilt paarimine meetri peal kuni kuue 70 meetrini. Ja tähendab enam-vähem nii, tavasukelduja pole ka kättesaadavates sügavustes, nii et teenisime rõõm sukeldujate jaoks muidugi ka uurijate jaoks. Ma ise ei ole küll seal sukeldunud. Aga noh, need, kes on ka kolleegid, kes on seal sukeldudes, et see võrratu, kui sa seda mustava sügaviku kohal ja siis ainult liigutanud natukene väikest sõrme ja see siis kerkib või langeb siis selle sügaviku kohal ja. See tähendab siis, et ta päris setteid täis ei olegi veel läinud kogu selle aja jooksul. Vastupidi, ta oli kõik maetud, kui ta oleks nii kaua lahti, öeldakse selleks, et teha maakera pind siledaks, vajama üks, 40 miljonit aastat aga sinnapoole miljardi. Aga peale seda, kui ta tekistama maeti setete alla ja oli rahulikult sealt oma 530 või rohkem miljonit aastat. Ja kui see lootus, mis on tekitanud meie selle pankranniku klindiastangu, see jõudis selle kohani, kus see kraater maetud oli siis erosioon nagu prepareerisele kraatri kaua-kaua-kaua maetud onu, kraatri välja millal see väljatulek või siis signaal, kui ees ja see on, kuidas meie, selle klindi, ütleme, et millal see klindi erosioon. Kindlasti oli see enne viimast jääaega juba jah, et jääma viimane aeg suhteliselt hiljuti viimased liustikud kiskusid seal suuri neid pandoseid lahti hiiglasuuri. Ja ka meie Lääne-Eestis on nende ajumis olevat nende suurte pangast mentorid kraatrilt jälgida, leitigi muuseas. See ulatub kuni Ruhnu saareni ja veel edasi ja ütleme, Ida-Saaremaa keskosas kuni kuhugi siia, Kohila alla välja, nii et see ala on kõik seda liustiku poolt sealt kaasa haaratud ja laiali kantud puru täis. See Neugrundi kraater ise asub ütleme ilmakaarte järgi siis Loode-Eesti ranniku lähedal, seal kuskil Pakri saarte ja Osmussaarel Oh, seal vaja. Nii et Osmussaar on, tema on nagu öeldakse, seal ääre peal. Selle ring, murrangu, mis me ütleme struktuuri, aga see keskosa, mille läbimõõt on kuskil kümmekond kilomeetrit, kus need suured vallid püsti on jääb siis ütleme 105 kilomeetrit Osmussaarest ida poole. Kas Kärdla. Tõriidi kraater on ka umbes sama suur vaatamisväärsus. Jah, aga temal teda ei ole nii ilusti maismaal, esiteks suurem osa ja temale ei ole see avamissõnum veel jõudnud, mis Neugrundi tan veel mattunud lubjakivilasundit alla ja kõige, vähemalt maapinnal on ta kuskil 15 meetri peale. Seal paluküla kiriku juures, aga sealsamas kõrval 500 meetrit on ta juba ta põhiva poole kilomeetri sügavusele tähendab, kas kas teda näha, näha on maa peal, siis teda võib tunnetada tema piirjooni näiteks palu külases, suur valmis Kärdlast läheb, see on meteoriidikraatri ringvall ja tubalas tuleb teiselt poolt välja ja see soo välja suur, nagu öeldakse, no põldude ala uudismaalasel keskel laudsile tasandik siis kraatri põhi, nii et ta on sügavalt Martin, kui nad aga jälgida, Nathan noorem ka Neugrundi, ta on kuskil 455 miljonit aastat. Ja see välja paiske kiht on säilinud täielikult ja kõik pikk läbi puuritud. Ja noh, tuhandetel ruutkilomeetritel uuritud ta on umbes 50 kilomeetri läbimõõduga ringikujulisel alal levib samal ajal kui Kärdla kraatri läbimõõt on ainult neli kilomeetrit. Ja mõned eriti agarad uurijad on isegi 100 kilomeetri kaugusel leidnud sele veri, mis on liiva, erikvartsi, teri, mis on pärit ilmselt sealt Kärdla plahvatusest. Aga mõnikord siseneb. Meteoriidid plahvatavad ka õhus võib-olla tuntud tunguusi, meteoriit on, selles, kahtleb. Tuttav ja seal viimasel ajal nagu nendes hüpoteesides kõige vettpidavam täna noomida kõiki must auk ja mis olid tuumareaktor ja noh, igasuguseid plahvatus ja kõik. Ja see oli 1908. aastal juunikuu lõpus, siis kui see pauk käis ja ka temaga niisugune õnnetus, et ta sattus niukse kohta vist selle botaanendajad äärde. Vist Irkutski linna nimi oli seal vist tagasihoidlik 1000 kilomeetrit ja esimesed uurijad, need päris uurijad jõudsid sinna 20 19 aastal 1927 ja siis avanes muidugi kuidas öeldakse, üsna kohutav pilt neile umbes, kus kahele poolel 1000-l ruutkilomeetril oli mets kõik maha murtud ja kuigi seda pauku tol ajal tundis maailm. Ja pärast seda hakati teda muidugi uurima, uurima ja pauk oli, auku ei olnud. Ja eriti viimastel aastatel või aastakümnetel itaallased eriti koostöös venelastega teda üsna palju uurinud. Ja siis nad teda põhjendav nõndanimetatud kraapi tagasi põrka Impat. Et tuli üks hästi-hästi väikene komeedi loomakene, no ta oli hästi kerge selles suhtes ja hästi nihukese lauge nurga all ja sisenes maa atmosfääri ja siis umbes 10 kilomeetri kõrgusel, kus oma järsult suureneb nii atmosfääri tihedus. Siis sai ta jõud otsa ja siis ta plahvatas seal ja järelejäänud materiaalses paiskus kosmosesse tagasi. Osa muidugi jäime maa orbiidile ka. Aga see, et niisuguseid võimalikke koledaid katastroofe hoida on viimasel ajal hakanud ka paljude teadlaste ja võib isegi öelda, et mõnede poliitikute päid, sedasama. No kõige tuntum näide vist on meie oma Eesti päritolu Briti parlamendisaadik Lembit Öpik, kes juba mitu aastat on asteroidi katastroofi vältimise teemat püüdnud üleval hoida. Aga Tõnu tublikene, milliseid võimalusi siis praegu nähakse, et selliseid suuri kosmilisi katastroof ära hoida, kas see on üldse meie võimuses? Kõige esimene asi on teha luuret, et teha kindlaks, et millised nendest on meile ohtlikud ja selle asjaga tegeldakse päris tõsiselt juba eelmise kümnendi algusest. Nimelt püütakse kataloogide siis kõik sellised asteroidid, mis võiksid maakeraga kokku põrgata. Ja kui nüüd leitakse mõni, mis võiks kokku põrgata, praegu selliseid teada ei ole, vähemalt mis võiksid lähimate aastasadade jooksul seda teha. Siis saab muidugi ka teha ettevalmistusi, et teda kõrvale juhtida. Esimene mõte, mis võiks pähe tulla, on see saaste roituvad puruks lasta. Aga see on tegelikult õige halb mõte. Sellepärast et nii me tekitame neid osakesi veel juurde, mis maaga kokku põrgates teevad pahandust. Palju kavalam idee on see asteroid kõrvale. Ja juhul, kui me teame seda kokkupõrkemomenti hästi kaua ette siis ei olegi see täiesti võimatu, sellepärast et siis algul tuleb seda ainult õige, natuke õige väikese nurga võrra kõrvale kallutada tema tavapärasest orbiidist selleks et siis aastate pärast lendaks ta siis need vajalikud tuhanded kilomeetrid maas, need kasvõi mingi suunatud plahvatuste reaktiivjõuga või on pakutud välja ka selliseid eksootilisemaid võimalusi, näiteks kasutada purje, millele siis mõjuks tuulena siis päikeselt lähtuv päikesetuul, mis on siis laetud osakestevooge. Aeg-ajalt arvutatakse ka välja mõne sellise niinimetatud maalähedase asteroidi ohtlikkuse astet ja isegi mingisugune ohtlikuse skaala välja töötatud. Ja aeg-ajalt on tulnud uudiseid siis selle kohta umbes nii nagu majandusreitingute, eks ole, tõusevad ja langevad siis ka mõne asteroidi. Selline ohtlikkuse reiting mõnikord tõuseb, mõnikord langeb vastavalt sellele, kuidas neid arvutusi täpsustatakse ja uusi vaatlusi tehakse. No tavaliselt ikkagi langeb. Algul avastatakse, leitakse augu, nüüd ta võib paari aasta pärast vastu maad põrgata, aga siis leitakse üles varasemaid vaatlusi andmebaasides või, või siis kogudest observatooriumis. Ja siis sellega täpsustatakse tema orbiit ja selgub, et põrkasid kokku. Ja need maalähedased asteroidid on siis niisugused, mille orbiit maa orbiidi ka aeg-ajalt lähestikku satub ja kui palju neid praegu on, mis, mis võiksid potentsiaalselt ohtlikud olla. Potentsiaalseid ohtlikke asteroide on alla tuhandetel. Tänases keskööprogrammis oli juttu nähtavatest langevatest, tähtedest. Juttu rääkisid astronoom Tõnu tulikene geoloog Kalle Suuroja ja toimetaja Priit Ennet. Ilusaid unenägusid ja kõigi heade soovide täitumist.