Nüüd algava pooltunni jooksul läheme me natukene Soome talvesõtta ja minu kõrval istub Endel Mallene, Eesti üks tuntumaid ja tunnustatumaid soome kirjanduse tõlkijaid. Me teeme selle saatega ka väikese tagasihoidliku kummarduse oma põhjanaabrite poole, ülehomme nendel rahvuspüha, iseseisvuspäev. Aga meil on ka teine põhjus seda juttu rääkida. Saaled tõlkimas ühte huvitavat soomlaste kogumikku, mis talvesõda puudutab. Aga kõigepealt Me teame sind kui ilukirjanduse tõlkijad. Endel Mallene, miks sa oled võtnud nüüd noh, niisuguse esseede kogumikku? Jah, see on minu paarikümne tõlketeose puhul tõesti erandlik. Esimene mitte ilukirjanduslik teos. Siiamaani olen ma alati ilukirjandust tõlkinud mõningaseks ehk ettevalmistuseks selle raamatu tõlkimiseks, millena konkreetne pealkiri on soome keeles. Talvese ja väike vägilane vägilane vist võiks tõlkida pihku jätiline, selleks olen ma mingisugust eeltööd teinud ka ilukirjanduse vallas, nimelt ma olen varem tõlkinud Väino Linna tundmatu sõduri ja siis triloogia siin põhjatähe all kolmanda osa kus ka juba tagasääst on juttu ja tundmatu sõduri puhul küll rohkem selle jätkust ehk jätkusõjast. Ja samuti olen ma ju ka varem. Mannerheimi, mis ka osalt nagu juhatas selle sisse, teiselt poolt on ka selle raamatu tõlkimine minu tõlkeloomingus selles mõttes erandlik, et et nii ulatuslikku raamatut ma pole kunagi varem tõlkinud, selle viimane lehekülg näitab niisust numbreid nagu 976, see on praktiliselt kolm romaani. No see on, ütleme siis esseede kogumik, siin on umbes 40 autorid, kes on siis talvesõjatemaatikat käsitlenud väga erinevatest vaatenurka, sest igaühel on oma kindel teema oma kindel valdkond ja nii et see paks kaalukas raamat annab tõesti sellest sõjast kõigekülgse ülevaate, ütleksin mina. Aga nüüd see küsimuste küsimus ikka, miks üldse nõukogude liit Soomele kallaletungis? No me teame, et oli akt, eks ole, Soome oli antud nõukogude liidule. Öeldakse, et noh, et oli laua peale pandud, aga mis oli siiski Nõukogude Liidu eesmärk, kas Soome vallutada, kas Soomest teha Nõukogude Liidu osa, mis oli eesmärk? No seda on päris täpselt raske öelda, kuna näiteks Stalin ei ole jätnud endast eriti palju kirjalikke niisuguseid dokumente või oma mõtteid, aga umbes aimata võib kusjuures eesmärk ilmselt sõja jooksul ka mõned teised mees muutus noh, kõigepealt jah, muidugi algjulgustuse sai Stalin ja ütlema Stalin ja Molotov said sellest. Aga oli sõlmitud vastav leping ja ilmselt ikka lõppeesmärk oli Soome okupeerimine täielik okupeerimine ja see uue riigikorra kehtestamine. Aga hiljem hiljem see võib-olla natuke pehmedes leevendus, eriti siis, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa üsna konkreetselt valmistusid Soomele appi tulema. Me teame, et Stalin ei armastanud endast dokumente järele jätta kirjalikke dokumente, ta ajas rohkem asju suuliselt ja on ka teada, et ka oma kitsas väga kitsas lähikonnas. Kui Stalin esines tema kõned olid tihti propagandistlikud, mis on ju tegelikult natukene naeruväärne ja nagu noh, mõttetu mis sa ikka agiteerida oma oma lähemaid halluvaid. Aga näiteks niisugune fakt on teada, et osa Ahvenamaa saarestik ust lubati Rootsile, niisugune ettepanek läbi diplomaatiliste kanalite tehti, see tähendab seda, et arvestati ikka, minnakse ikka nii kaugele välja. Nojah, ilmselt ees juures oli ka niisugune prääniku mängija diplomaatia Nõukogude liidu poolt hiljem sõja lõpul, Nõukogude Liit lubab ka teatud territooriume Norrale ja tähendab, ta mängib ikka diplomaatilist mängu ka Soome naabritega. Aga see, see teeb ikka tervikuna ikka seda lõppeesmärki. Nüüd, kui sõda ei olnud veel puhkenud, aga pilved juba kogunesid taevasse siis oli üks niisugune huvitav poliitiline ja sõjalis-poliitiline nähtus nagu Eesti-Soome merealane koostöö rangelt salajane, ühesõnaga siis Soome lahe kurku püüti nagu sulgeda Baltimore laevastikult, mis tegelikult jõuti teha ja mis olid plaanid. Ja see on niisugune projekt mis on tulnud nagu ilmsiks alles alles viimasel ajal, kuna see taasavastatud ja ainult kõrgem sõjaväeline juhtkond nii hästi Soomes kui ka Eestis olid sellest teadlikud. Küsimus on selles, et sellel oli mõeldud juba oli Venemaa ajal nimelt näiteks sport, Naissaare vaheline liin on ainult 36 kilomeetrit, see on kõige-kõige lühem. Ja sinna taheti, kavatseti siis luua niisugune tõke, süsteem, sulusüsteem, mida siis valvaks rannakaitse suurtükivägi ja mida võiks kasutada miini tõketeks ja hiljem tulid sinna ka mänguallveelaevad. Hea küll. Eestil ja Soomel eriti palju ei olnud, soomlastel oli viis allveelaeva, eestlastel siis 30.-te aastate lõpul kaks osteti Inglismaalt, mis osteti Inglismaad Kalev ja Lembit ja nende õppustega ehk küllalt kaugele. Nii et oli võimalik Eesti poolt juhtida ka Soome rannakaitse suurtükke ja, ja vastupidi, et niisugused niisugused õppurid tehti igal aastal kuni siis 39. aastani välja. Oli merealune sideliin. Ja sideliin oli ka merealune kaabelsideliin. Kui palju sellest teadis Nõukogude poolt? Noh, alguses oldi küllalt naiivsed ja arvata, et, et see on tõesti täielik saladus. Aga kuna Soome poolt üks sõjaväelane Läks Nõukogude Liidu poole jooksis, ei ole, tähendab nojah, hiljem hiljem ta ka praktiliselt alguses ta andis. Ta muutus lihtsalt Nõukogude Liidu spiooniks, aga hiljem ta aga füüsiliselt lahkus Soomest ja venelastel oli üldiselt see plaan teada. Ja selle tõttu on ka arusaadav, miks nad väga tahtsid seda hangu, see oli see eelläbirääkimiste aeg oli üks, üks põhilisi nõudmisi, et Soome annaks Hango 30-ks aastaks rendile Nõukogude liidule, see oli sünnitatud sellest kartusest sellest koostöökartusest. Mereväebaasiks, ja nüüd, et eesti temaatikaga lõpetada, siis tuleb ära nimetada ka seda, et Nõukogude Liit kasutas Eestis asuvaid lennuväebaase Soome pommitamiseks. Kui palju seda kasutati ja oli sellel ka, ütleme niisugust sõjalist mõju. Jah, see on niisugune, seal tähendab piinlikum piinlikum pool meie poolt, et siis, kui Eesti oli andnud nõukogude liidule loa kasutada lennuväebaase neid, minu teada oli Eestis Nõukogude liidul viis et siis käidi Eestist eriti Lõuna-Soomet pommitamas ja selle kasutajate küllalt palju. Põhjuseid on ju täiesti selgelt et kui Leningradi baasidest oli näiteks toru pommitamiseks lennata 450 kilomeetrit, siis Paldiskist või Paldiski lähedalt, kus klaasidest oli ainult 140 kilomeetrit. See on ju suur suur vahe ja, ja näiteks kui juttu nüüd turustada turud pommitajat üldse 61 korda 440 lennukiga, nii on statistikud kokku lugenud, järelikult kasutati ka Eestit küllalt intensiivselt. Kui me nüüd läheme sõja alguse juurde sõda algas teatavasti 30. novembril 39 aga kuidas see sõja alguses välja mängiti, Nõukogude liidu poolt, mis olid niisugused ajendid, mis taktikat kasutati laiemaks? Kõigepealt põhjendati seda sellega, et Soome Pi on Leningradile liiga lähedane ja, ja selleks esitati vastavaid territoriaalseid nõudmisi Soomele millega Soome ei nõustunud. Ja hiljem mindi lihtsalt provokatsioonide peale. Aga siiski, läbirääkimistel pakuti ka territooriumi vastu põhjendamatu. Ja umbes kaks korda suuremat territooriumi, kust te selle sellele vastu? Aga kannas on Kallas ja, ja need põhjaalade metsad ja näha, et seal on niisugused asjad. Jah, aga kuidas siis see algus oli, mis, mis võtteid kasutada? Kõige nähtavam provokatsioon oli oli mõned päevad enne sõja algust, kui et kui Nõukogude liit esitas Soomele noodi, et Soome suurtükivägi on tulistanud Nõukogude Liidu poolel Manila küla ja mille tulemusel on saanud 18 punaarmee võitlejat, on saanud surma, mille peale Soome vastas küll, et nagu on selgunud Soome. Laskekaugus ei ulatu nii kaugele, aga noh, see see öelnud nõukogude liidule midagi. Et ühesõnaga ka niisuguseid provokatsioone kasutati. Üks päev enne sõja algust ütles Nõukogude Liit lahti või katkestas diplomaatilised suhted Soomega ja 30. novembril umbes kella kuuega alustas sõda kuulutamata Soomele sõja. Alustas rünnakuid alustas suurtükitule rünnakuid lennuväljal. Rõnga ja tuli üle piiri ja ja samal ajal alustas ka siis näiteks Helsingi pommitamist, samal päeval isegi paar korda. President kutsus Mannerheimi enda juurde ja määras ta sõjavägede ülemjuhatajaks. Muidugi see oli käsku, mida tuli täita, see on selge, mingit vaidlust ei saanud olla. Aga esimestel päevadel ei läinud soomlastel üldse hästi, tähendab, toimus suhteliselt niisugune. No kasvõi, ütleme siis, nad isegi ütlevad mõnikord niisugune paaniline taganemine piiri pealt enne kui jõuti siis Mannerheimi liinile ja siis oli ka vaidlusi selle üle, selle taktika ülekast peab, tähendab, need vaidlused olid juba muidugi varem, kas peab seda kõige esimest rindioodnud kaitsma või tuleb sealt taganeda. Mannerheimi liinile, kas oli niisuguseid vastuolusid? Need vastuolud olid ja ehk olid eriti suured olid hilisemal perioodil siis, kui juba punaarmee lähenes või oli lähenemas Mannerheimi liinile niinimetatud Mannerheimi liinile, tähendab Mannerheim ise oli sellel seisukohal, et võitlusi tuleb pidada võimalikult kaugele Mannerheimi liinist. Aga osa sõjalisest juhtkonnast oli teist meelt ja siin olid mingisugused vastuolud, mis kestsid kuni kuni sõja lõpuni. Aga ma ei ütleks, et need olid väga-väga otsustavad, sest 105 päeva kestis. Sõda lõppes 13. märtsil kell 11. Aga see oli isegi suur kangelastegu, et Soome nii kaua vastu pidas. Ja Soome armee oli selleks ajaks tõesti juba väsinud ja ennast ammendanud. Mul tekkis praegu küsimus, mida see nimi tuli, kas sel ajal see liin juba kandis Mannerheimi nimega? On püütud hiljem selgitada, et kust ja kunas, kes selle mõtles, et praktiliselt välja välismaa ajakirjanikud, kes mitte soomlased, mitte soomlased ja masinaliinid ja nii edasi vastavalt sellele eeskujule aga need ja välismaa ajakirjanikke, keda oli tol ajal Soomes küllaltki palju, sest Euroopas nagu praktilist tegevust tol momendil ei olnud, põhiline oli ainult talvesõda ja selle tõttu oli oli palju vabu sõjakirjasaatja ja noh, iga endast lugupidav nisugune väljaanne saatis oma esindaja Soome, nii et arvatakse et oli umbes 300 sõjakirjasaatjate välismaalt Soomes talvese. Ja nemad olevat nagu selle nagu välja mõelnud. Kui nüüd on juttu välismaalastest, peame meeles, et ka vabatahtlik oli Rootsist umbes 8000, Eestist umbes 1000 ja kokku oli 11000 vabatahtlikku, kes võitles ka soomlaste poolel. Nüüd see sõja puhkemine vist liitis soomlased, me teame, et soomlastel oli väga niisugune karm ja julm kodusõda ja see oli soomlaste hinge jätnud sügava haava ja rahvas oli nagu lõhestunud. Kui sõda puhkes, kas ütleme, kas soome kommunistid jäid patriootideks, kui palju oli neid, kes olid siis nõukogudemeelsed? Tuleb öelda, et selle sõjaga välja arvatud nüüd territoriaalsed kaotused, ka Soome midagi võitis ja üks, üks niisugune võit, Dong, mille peale sa juhtisid praegu tähelepanu, see, et see seda liitis, võib olla rohkem kui, kui miski muu soome rahvast ühtseks, sest 1918 oli Soome ajaloos tõsine katsumus ja seal ikkagi Soome ära vas jagunes tõesti sõna otseses mõttes punastakse valgeteks. Mida noh näiteks Eestis sellisel kujul ei olnud, oli küll ka, aga, aga mitte sellisel kujul ja need vastuolud olid küllalt teravad. Aga kuskil 30.-te aastate keskpaiku hakkas see lähenemine, eriti siis, kui 37.-le aastal maaliit ja Soome sotsiaaldemokraadid moodustasid ühise valitsuse, mida nimetatakse punamulla koalitsiooniks. Sõtta läksid ikkagi esimest korda, võib-olla siis võiks nimetada esimest korda kõrvuti ikkagi valged ja punased, noh, niinimetatud endised valged ja punased. Et see lõhe oli nagu selleks ajaks tasandatud ja talvesõda tasandas seda veelgi. Ottokuusise valitsusse moodustati nõukogude liidus aga seda fakti me üldiselt ju teame, aga me vähem teame seda, et sellel niinimetatud Soome demokraatlikul vabariigil, mida plaanitseti sellel pidi tulema kama, rahvaarmee ja see rahvaarmee loodi, seal oli 22000 meest, kaks diviisi. Jah, nad ei olnud päris täielikult diviisid, sest oli oli raskusi niinimetatud rahvaarmee kokkusaamisega, sest teatavasti 30.-te aastate lõpul oli ju väga palju soomlasi ja ringerlasi ja, ja üldse soome keelt rääkivaid inimesi ju. No ütleme sõna otses maha, tapetud Siberisse ja neid oli väga vähe jäänud ja selle tõttu see 22000 peaaegu 23000 koosnes ehk ainult poole võrra soome keelt kõnelevatest sõjaväelaste eest, ülejäänud olid venelased, ukrainlased, valgevenelased. Eriti raske oli leida ohvitser konda, sest need olid kõik juba enam-vähem vanglates või jõuga. Aga siiski jah, see armee loodi siit raamatust, minule näiteks selgus esmakordselt või ma ei teadnud sellest, et nendel olid isegi oma under ja, ja need, need mundrid olid saadud okupeeritud Poola sõjaväeladudest. Tahe, et, et oleks nagu erinev munder natuke teistsugune. Nõukogude Liidu tagalas isegi imestate, et mis, mis mehed siin kõnnivad mingisuguste kummalises mundrites ringi meie tagalas selle armeega oli muuseas niisugune asi, et Nõukogude Liit ju oli väga enesekindel ja arvas, et sõda lõpeb väga kiiresti. Ühes vestluses Nõukogude Liidu Stockholmi suursaadiku madam kolontaiga muudatav on isegi nimetanud, kui uskuda kolonta isiklikke märkmeid. Helsingi võetakse kolme päevaga ära, selleks olid vastavad orkestrid juba rindele kaasa võetud, paraadmarsil osales osaleda ja seda armeed muuseas ei lubatud üldse rindele. Ta pidi kogu aeg rinde taga olema. Et selleks, et heisata Helsingis uue valitsuse klipp. Soomlased võitlesid kangelaslikult, me teame looduskaitses neid, loodus oli nende poolt karm talv, oli nende poolt aga rääkida relvastusest. Kuidas siin oli, kumma poole oli siin ülekaal, kelle relvastus oli parem? Relvade ülekaal oli muidugi Nõukogude Liidult ohutu, esiteks kvaliteet ja soomlaste poolt olid ostetud erinevatest riikidest erinevat relvastust. Osa sellest oli vana nagu kuskilt Hispaaniast osteti maha kantud vintis, seda sama suudeta osta Inglismaalt üsna üsna moodsaid lennukeid, et see relvastuse tase Soome poolel oli väga ebaühtlane. Aga Venemaal oli see kõik ühtlane ja üsna moodne. Et Nõukogude Liidu relvastus oli Euroopas üks paremaid Ja seda, seda märkas Mannerheim juba 30.-te aastate lõpul, kes nimetas punaarmeed üheks paremini relvastatud armeeks Euroopas. Ja kui 39. aastal tulid Nõukogude väed Eestisse baasidesse, siinsed sõjaväelased märkasid, et nende relvastus on parem ka kui eesti relvastus. Ainult autod olevat olnud Venemaal kehvemad kui Eestis. Ja see võib nii olla. Stalin väga kiiresti loobus tegelikult Otto kuusise valitsusest, see oli juba 40. aasta alguses, ta nägi, et sellest kasu ei tule, sõda ei lõpe nii edukalt ja nii kiiresti, nagu oli ette näha. Aga miks siiski Stalin oli üldse nõus vaherahu kehtestama, oleks võinud ju edasi marssida. Päris kohe staadion kuusisest ei loobunud. Näiteks kui esimesed katsed sobitada rahu või alustada rahuläbirääkimisi Nõukogude Liidu ja Soome vahel. See ettepanek tuli Rootsi kaudu jälle madam kodunt ei vahendusel ja siis Molotov vastas, et ei, me ei tunnusta Soome valitsus, me tunnustame ainult kuuseisu valitsust, aga hiljem tasahilju ikkagi alustati läbirääkimisi Soome ametliku valitsusega ja vastupidi, kuusise valitsus unustati, see jäigi lõbus unustuse hõlma. Aga üks põhjus, miks Stalin ilmselt kiirustas ja peab ütlema, Õnneks soomlaste õnneks rahu sõlmima oli see, et suur britt Tõsiselt kaalunud Soome sest abistamist ja plaanisid oma lennuväe ja jalaväesaatmist Soome ja see oli Nõukogude liidul teada, et see on üks, mis kindlasti kiirustas rahu sõlmimist ka Moskva poolt. Ja nagu ma ütlesin, et see tuli siiski õigel ajal, sest Soome oli noh, ütleme omadega läbi. Mees on see raamat, talvesaja väike vägilane, mis on meie tänase tsunamis ajend ja alus see raamat, nii palju, kui ma olen seda jõudnud lugeda, on suhteliselt niisuguses neutraalses ja objektiivses laadis kirjutatud, need artiklid on esseed, nagu me siin välja pakume. Aga nendes järje, niisugust võitlevat hoiakut, kes on halvad ja kes on pahad, on püütud asju küllaltki objektiivselt, et kajastada, on sulle sama arvamus. Ja noh, ma olen nimetanud ja ajaloolist, eks esseed, eks muidugi 38 autori hulgas on erinevaid kirju, et ja, ja teemad on erinevad. Aga üldiselt need on jah, üsna lahedalt kirjutatud ja võib-olla tulisele raamatule õnneks ka see, et see alles nüüd ilmus, kus tagasääst on juba iga tükk aega möödas ja oli võimalus seda rahulikult analüüsida, vaadata, leida oma vigu ja nii edasi. Jah, mul meeldis ka selle selle raamatust, üldstiil. Aga nüüd see pikku jätti läinud, see on siis väike vägilane, meie tõlkisime ta nii. Ja seal sari. Ja see on selle Soome kõige suurema kirjastuse Werner söödesse osagi ühte sari sellest sarjast on mitmeid raamatuid ilmunud näiteks Ma ajalugu ja Soome ajalugu ja, ja nagu ma nüüd kirjastajatelt kuulsin, jätk tuleb sellele talvesõjale jätkuks veel samasugune raamat. Kui me nüüd neid kahte sõda võrdlemini sõjapsühholoogia seisukohast milles nad erinesid, kas soomlaste moraal ja mõttelaad oli sama või oli seal mingisuguseid erinevusi? Kolm aastat oli vahel olnud. Seal oli mingisugused erinevused ja, ja osa soome sõduritest näiteks peaaegu et keeldusid ületamast endist Soome Nõukogude Liidu piire, ütlesid, et meie läheme võtame tagasi selle, mis meilt võeti. Aga et selle, Venemaa jätame rahule, sellega siiski piirdutud isegi, isegi ju olid ettepanekud Leningradi vallutamiseks ja nii edasi, eriti sellel perioodil, kui, kui Venemaa oli veel nõrk. Aga see oli noh, õnneks ja siis oleks nende rahutingimused olnud veel julmemad, kui nad olid. Nonii, aga see on juba järgmine sõda, milles siis loodetavasti kunagi ka eesti keeles võib lugeda. Meie rääkisime praegu sellest talvesõjast, stuudiokülaline oli soome kirjanduse tõlkija Endel Mallene ja saatetõmmet Jan-Martin Viirand.