Kui ma nüüd väidan, et Tallinna konservatoorium on oma asutamisest peale olnud suurepäraseks dirigentide kooliks siis ega see väga vale ei olegi. Algaastail oli konservatooriumi õppejõudude tuumikus selliseid silmapaistvaid dirigendid nagu Mihkel Lüdig, August Opmann. Siis tulid Artur Kapp, Raimond Kull. 1933.-st aastast oli konservatooriumi rektoriks Juhan Aavik. Silmapaistev dirigent. Kaua aega juhendas konservatooriumi õppeorkestrit erakordsete võimetega viiuliõpetaja professor Johannes Paulseni. Õhkkond oli loominguline, teise elektrit ja interpreteerimisiha. Ei olnud siis selliseid erialasid nagu koorijuhtimine, puhkpilli või sümfooniaorkestri dirigeerimine. Selliseid aineid ei õpetatud aga dirigeerimine, kes kõikjal orkestri ansambliklassis oreli juures partituuri mängimisel. Aega viitev Dioritiseerimine ja arutamine ei olnud siis nagu moeks. Paljud nendest, kes lõpetasid oreli kompositsiooni või keskkooli laulu- ja muusikaõpetaja klassi säituge valuse dirigendipulti asumiseks. Küllalt tavaline oli lõpetamine ka mitmel erialal. Kui esimene lend 1925. aastal ei andnud veel nii nimekaid dirigente, siis teise lennu lõpetajad 1926. aastal kolm. Esimest meie oma konservatooriumi kompolisti Evald Aav, Riho Päts, Jann võrk olid ju tuntud ka samavõrra silmapaistvate dirigentidega. Ka järgmine lend 1927. aasta kolmas lend andis kolm dirigenti, kelle nimed on jäänud Eesti muusika ajalukku. Joosep Aavik, Verner merep ja Tuudur Vettik, Aavik Lõpetas, oreli erialal, Werneri kompositsiooni ja Tuudur Vettik muusikaõpetaja klassi. Ega siis tõesti dirigeerimise õpetamist, kui sellist ei olnud, õpiti rohkem eeskujude varal. Ja professor Tuudur Vettik võib sellest mõndagi pajatada. Kuid Jakste laulupidu juhatama, kes olid teie eeskujud laulupeo üldjuhtidele, kui ma Tartus õppisin, siis, siis ma nägin seal kõiki neid kulges uuri nagu Miina Härma ja Mart Saar ja Mart Saar, muidugi koorijuht ei ole ka demark. Siis Juhan Aavik, Juhan Simm ja Juhan Simm imponeeris mulle nii kõige rohkem oma karakteriga oma tegevusega oma elava temperamendiga käitumisega. Huvitav on see Simm, pereelus ei olnud temperamenti teljele flegmaatiline. Aga foori ette läks siis veelgi välja, nii et mina Simmi niru ema noorepõlve tugevaks eeskujuks ja tema tema juhatasid. Mitut laulupidu juhatasime kahasse? Viimati oli 59. aastal Tartus. See oli Meie eelarve 90. juubeli mälestuseks ja siis oli tema viimast korda puldis. Kas te nägite ka juhatamas turbot laulupeo, kui ei ole näinud, aga tema käel te olete laulnud siin tema oli minul jälle teine niisugune suur eeskuju õpetaja, kui fikseerida, kes oskasid detailset laule läbi töötada ja meelde anda. Simm oli nii üldjoontes kõne. Tema juures ma õppisin palju, ma laulsin paar aastat tema kooris mis seltsimeeskooris ja see oli mulle väga jääks kooliks. Aga kui teie alustasite dirigendi tegevust, ega teil ju nisukest spetsiaalset ettevalmistust? Dirigendi ettevalmistust ei olnudki või koorijuhi ettevalmistus? Ja ega tol ajal toorium niisugust ainet ei olnud. No kui mina hakkasin, mille seal, kus on, mina, hakkasin Väike-Maarja kihelkonnakoolis koori juhatama. Kui ma olin neljateistaastane poisikene, sel ajal oli Väike-Maarja muusikaelu väga elav. Seal oli pasunakoor sellele sümfonietta, orkestri, sellele mees, koorselleri segakoor, nii et mind kõik vaimustuses emas, siis ärkasin siit, tähendab umbes. No muidugi, mul ei olnud mitte mingisugust ettevalmistust, aga nägin, kuidas teised tegid, hakkas tegema. Siis tartus. Seminaris õppides nägin neid Tartu muusikamehi, laulsin Vanemuise kooris Simmi juhatusel, see oli üks kool jälle. No ja siis tulin Tallinna konservatooriumis viiulit õppima. Laulsin koorides, siin teine, niisugune need mina tegelikult pole dirigeerimist kusagil õppinud, siis on kõik iseelust õppinud ja. Ei olegi nii väga komplitseeritud, võib ise väga hästi teha. Aga üldine muusikaline haridus muidugi peab olema. Ja seda annab konservatooriumi. Aga dirigeerimist, taktilöömist, seda võte elust, sa näed ju päev kontserdil käies näed, ja kuidas seda tehakse ja kui sa ise kooris laulad, näed, kuidas see asi siis ongi kõik kui ainult viitsid seda teha. Ma tean, et kui ma Tartus Vanemuise kooriproovid koju läksin siis ma pimedas toas dirigeeris ju kõik need laulud läbimis proovile, Simm teinud, see ongi see kool. Ja ega tol ajal konservatooriumis nihukest lausa dirigeerimist tuli ei olnud, ei olnud, ei olnud tervjueerumi tundi, ei olnud, seal oli, kohe-kohe peaksid kooriate kojad nendega vehkima. See, kes oskas seda teha, see oli küllalt. Ja ega elu õpetab kõik elu paremini. Võrdetoorium. Tuudur Vettik, Eesti NSV teeneline kunstitegelane lilled temale viiendat korda laulupeo üldjuht 57 aastat kooriv, ise asutanud 20 toori töötanud 20 seitsmekooriga, kirjutanud 400 koorija soololaulu. Ja kõik algas viiulist tollal Virumaa külas, nii ausis olnud pillist. Sellel pillil mängisid lugusid. Vanaonu saare Kaarel Mulgimaal rändav pottsepp. Selle järgi Marie manaarse õpetus põhjanaim Marie Heibergi sõnad. Mõned aastad oli vahet, kui tuli jälle üks suurem silmapaistvam lend dirigente. 1931. aastal lõpetasid Gustav Ernesaks, Alfred Karindi, Paul Karp ja Olav Roots. Need nimed ei vaja ükski erilist kommenteerimist. Kõik nad on ju esimese järgu suur kuud, ei dirigentide hulgas ka nende õpingud kulgesid umbes samalaadselt, sellest pajatab Gustav Ernesaks. Ega konservatooriumis spetsiaalselt dirigeerimise tund üldse ei olnudki. Aga muidugi teatud määral sai juhatada, kui tunnis natukene klaveri juures irides praktikat koolipraktikat ka ei olnud, aga meie olime näites oma kaaslasega Voldemar toominga. Läksime Aavik, kui juhatatavasse Estonia muusikaosakonna segakoori laulma mäel laulsime seal mitu hooaega. Seda võiks ehk kurilaulmise praktikaks nimetada. Oliver konservatooriumi koor ka muidugi seda juhatada ei, ei õnnestunud. Kas konservatooriumis oli niisugune õppekool, kus siis laulsid kõik konservatooriumi koor oli olemas ja oli küll kõik laulsid kaasa, isegi kreegi reekviemi, lauljasse, koorovski juhatamisel. Ma olin paralleelselt ka oreliklassis. Ja oreliklassis oli siis nii. Muusikaühing, kolleegium, muusika, kumb siis nendest moodustas ka koos seda sai vahel juhatada, nii et, aga see ei puutunud juba siis mitte sellesse koori juhatamise erialasse, vaid see oli orjeldi kõrvalharu. Suureli eriala üliõpilastele oli see omal ajal Peterburi konservatooriumis ka niimoodi, et kikkis õppisid orelit, õppisid sinna juurde koondusessioonil ja nad on esitatud koorijuht ja, aga aga kui suur see kolleegi muuseumi, kus siis oli? No see seal võis olla neli 50 inimest, mis juhad anti kontserte väga palju ja siis Topana andis sealjuures seletusi. Ma mäletan seda, mul tuli paar korda orelil mänginud, nende esinemisel sai ka juhatada Arro ja Villem Kapp ja kes seal oli. Aga ega mingisugust erisjuhtimist ei olnud. Meie käisime ise vaatamas igale pool kõikide Tallinna koorijuhte. Aga kas näiteks professor Topal tegin kriitilisi märkusi või suunavaid märkusi ka, kui, kui valifiguuri ema hääl ka delikaatne temalt pidi välja pressima, vahel ta oli väga-väga ettevaatlik, märkuste tegemine. Ütles illos illas, nii et kõik oleks nagu korras olnud. Muidugi ta pisut rääkis ka, aga ma ütleksin, et niisugust järjekindlat dirigeerimise õppimist seal ei olnudki üldse. Ja ega Juhan Aavik ei olnud ju ka niisugune mees, kes oleks nii häbelik. Ai, nad lasid enam-vähem nii laulda nagu kasvanud ja muidugi juhendid ma mäletan, näituseks Aaviku tunnis noored mehed on alati ägedad ja siis muidugi me vist väga ägedalt näiteks vist astusime üles liider tahvli vastu ja nõnda edasi. Aga ma mäletan, kui mängige abti kogud läbi ka, vaadake, mis liider tahvel on, võib-olla seal on ka midagi, millele tarvis mõtet, tehke oma tööd, aga, aga tundke kõiki asju põhjalikult ja siis hakake maha tegema. Seal oli, ütleme seal see lihtne muusika ja lihtne, meloodiline ühesõnaga käskis kõiki läbi vaadata, kui mul omal oli vahest niisukese sisemisi küsimusi kuuri juhtide kohta, mitte üksik konservatooriumi, vaid üldse need kurvid, kes tegutsesid, ma ei tegelenudki nende vigadega, kuigi ma nägin ka, et see mees võiks seda teha veel. Aga igal mehel oli midagi, mida sul leiule ükskõik mida ma nägin Leinust ja noh, oli, mis oli niisugune rahvamees ja vahet. Tempod olid tal aeglasemad ajad, ka tema koos laulis väga puhtalt lauljate silmad särasid, olevakkide järelevus oskad. Aga lennuk oli vist allansi, kes sai üldse nii erihariduse ja, ja koorijuhina ta tegeles ka niux psühholoogilis küsimustega aku juhatamise alal. Nii et temalt Es vaadata tockmani proovidel, ma käisin alati meeste seltsis topo ja niisugune rahulik pani paigaline, ütleme, rütmile hästi-hästi paigale. Võib-olla see nii nagu ütelda viiuli poogna käsi või ega ta sellele toonile võib-olla ehk niivõrd õhku pööranud, aga ta väga tõsine ja ilma efektideta. Kuid ta oli siiski niisugune koorijuht, kes kes saavutas kontserdil rohkem kui proovilised. Kuigi ta ei olnud mitte mingisugust tuldpurskav ega kaasa, aga tal kui naftal nii vanem ja autoriteetne rahuliku olemisega ja uskusid seda, mis ta tegi muidugi talle palju töölses. Tollest ajast, kes veel olid niisuguste noh, suuremad nagu eeskujud, ma nimetaksin need kõik, kes sel ajal veel olid. Sel ajal oli muidugi veel koorijuhtide ja tema oli niisugune hästi-hästi temperament, rütmiline külg oli tolm paigal ja, ja mul tuli omat muidugi vaata kui ta vikertuli, et seal oli väga palju nihukest. Suurt on ka niisugune laulvat joon selle nädala alguses, nagu ma ei osanud märgata käisin vetiku proovidel. See oli jälle hoopis uus ilm. Väga energiline, proovi läbiviimine väga-väga asjalik ja väga-väga energiliselt nõuded, kõige, eriti diktsioonilises osas. Nii lauset, väljapidamised ja ütleme, niisuguses kolme osa oli hästi kõlavalt kõik paigale pandud. Nelet oli detailide meister, mis sa oled, hästi mäletan, ma ei ole vist kuulnudki kusagilt nii õnnestunud Sirilisega Sirbikesed kui emuga järjetigi. Kuid ta tegeles väga palju värvidega, kuna ta oli teatriinimene edasistele meeleolult võttis viimaseni välja kuidagimoodi, nii teatris on väga eredalt ikka, sa pead need lauljad ka natuke teistmoodi lauliku koorilaul. Aga ta tõi ka niisuguse värgide. Mäletan, kuidas seal Magaamed daami juhatas ja suurepärane nii värvide käsitlev, eriti niiskust tasasemates astmetes. Aleksander Läte pilvedele Karl Eduard Söödi sõnad. Juhata Nõukogude Liidu rahvakunstnik Gustav Ernesaks. Mitmedki nimekad sümfooniaorkestri dirigendid lõpetasid konservatooriumi aastatel 33 34. Siia hulka kuuluvad Rostislav märkuulov, Sergei Prohhorov. Ja 33. aastal lõpetas kompositsiooni eriala ka Villem Reiman. Palume nüüd professor Villem Reimanit meenutada kuidas toimus siis töö tol ajal konservatooriumi sümfooniaorkestriga. Kuidas õpetas professor Paulsen. Noh, minul On terrigeerimine olnud rohkem, nii. Muuseas, ma pean ütlema, et nii naljakas, kui see ei ole, mul on isegi peale sõda, koda pakuti siin dirigendi raadio dirigendi kohta. Aga aga ma ise keeldusin sellest, nii et ma ei ole. Ma ei ole otsekohe noh, nii-ütelda dirigendikarjääri peale kunagi mõelnud, aga nüüd, mis puutub dirigeerimisse? Kodanlikul ajal, mil konservatooriumis siis ma ei mäleta, kuidas ma sattusin Paulseni juurde, tema, tema tegeles konservatooriumi orkestriga ja ta oli fanaatiliselt selle orkestriga orkestriga, nii töötas pidevalt ja see tol ajal olid ju väga palju õpilasõhtuid, kus orkester esines, orkester palju disüliõpilasi ja selle koha pealt oli vot huvitaval kombel mis puutumist orkestri töös ja siis oli see võib-olla isegi ütleks intensiivsem kui praegu, aga seda. Ma mäletan, et ma professor Paulseni juures käisin dirigeerimise tundides, kusjuures need tunnid koosnesid kahest osast. Üks oli, kui õieti kolmest osast üks oli noh, niisugune suuline palgituulide analüüs. Siis oli paatil toolide mäng klaveril. Ja kolmas oli siis vahel ka selle konservatoorium orkestri ees mõni lugu natuke juhatatud. Aga seda ei olnud mitte väga palju ja, ja ju ta nii, nii et kõige heledam on mul sellest professor Paulseni juures käimisest meeles see fakt et need tunnid olid mitte konservatoorium, vaid temal oli seal kodu lähedal, üks eraldi luuguslikuma tunde andis. Mis puutub neid nii päris töösse dirigentidega siis see oli küllaltki tugevalt seatud, vot see periood, kui ma õppisin Budapesti konservatooriumis, seal andis seda Kuna üks ikka nii maailmatasemega, dirigent, üks vanem dirigent, kes juba vähem vähem juhatas ja siis nii-ütelda alkoholi ja kusjuures seal oli ta nii-ütelda, mina käisin selles rühmas, kus oli, mis oli kombonistidele sunduslik, tähendab, seal oli komponeestidele Tseedeeerrigeerimine, sunduslik. Käis neljal klaveril kusjuures lendab igal rühmad olid neljaliikmelised. Ja igaüks mängis yli vahel tooniumist või siis ka veel Timponeed ja nii edasi. Kuidas klassis juhtus olema, noh ja siis Valtitulist igaüks mängis siis üks näiteks keel, vilja, teine puuvill, kolmas vaskpille. Kui Timponidelt lossis keegi tarkust imponid ja, ja siis Azovi viis inimest oli rühmas, siis üks, neli tükki mängisid nii. Siis oli ka. Üks perioodiga nädalal oli veel tööorkestriga päris kõvasti oli seda tööd sellepärast et Budapestis oli nimelt kaks õpilasorkestrit. Üks oli see esindusorkester. Ja, ja enne, kui sinna esindusorkestrisse pääses, tuli läbi teha, no see algastmeorkester või see ja, ja, ja vot see selle orkestriga töötasid siis vot need dirigendid ja heliloojad ja ja nii pidevalt ja selle orkestriga tehti veel ooperiansambleid lauljatega, kusjuures ma rõhutaksin veel ühte asja, et ramme lauljate ansambli huviks olid mitte vokalistilt, vaid tingimata vot needsamad dirigendid. Ja, või siis komponeestid või nii-ütelda teoreetikud tähendab mitte need, kes Juskonna vokaal nii tunnevad ja võib-olla Klauljal vabam oleks, vaid just need, kes nõudsid rangelt rütmi ja ei teinud lauljatega mingitsugust kompromiss, vaat need olid pidevalt lauljatega. See suurteoste ettekandmise soov ja suure muusikavaim mis kunagisest Peterburi konservatooriumist tõid tema kasvandikud Tallinna konservatooriumi on nagu kandunud üle ka meie tänapäeva vanema põlvkonna dirigentide. Nii 39. 40. aastal lõpetasid Kirill Raudsepp klaveri erialal. Meie tunnustatumaid sümfoonia dirigente. Roman Matsovi mälestustest saame samuti pildi. Kuidas siis läks tol ajal tee dirigendipulti. Müüjad Tallinna konservatooriumis 1940 dirigeerimise klassi kui niisugust ei olnud. Meie dirigendid kull Nigula, Artur Kapp, Juhan Aavik ja teised olid kõik instrumentalistina, kes õppisid Peterburi konservatooriumis kes orelit, kes trompeti trombooni klaverit ning tegutsesid dirigentidena kui autodid, aktid tähendab iseõppijad. Nad tegutsesid eduga, sest kõik nad olid andekad inimesed, kes õppimise ajal Peterburis käisid sümfoonia kontsertitel ja jälgisid hoolega Napravnikusi loodinglase Novi Rimski bluument peldikusse viitskid ja teisi. See pluss põhiharidusele tähendas palju. Sellise dirigenditegevuse baasiks on mitmekülgne haridus, mis arendab tema esteetilist, vaiksed ja mis ei ole vähema tähtsusega. Tema idealist. Kelle sajaaastast tähtpäeva meie hiljuti tähistasime ja kes 20 aastat oma elust pühendas Eesti muusikute mitmekülgsele kasvatusele dirigeerimise alal, professor Paulsen ise Lõpetas viiulit, Moskva konservatooriumis krõma oli juures ja täiendas ennast Viini akadeemias viiuli ja dirigeerimise alal. Pärast Viini Ta tegutses aasta otsa pakku sümfooniaorkestri dirigendina. Ja mina juhtusin veel Bakuus nägema inimesi, kes mäletavad ja hindavad väga kõrgelt teda kui dirigenti. Tallinnas professor Paulsen juhendas konservatooriumi orkestriklassi ja harjutas orkestriga niivõrd meisterlikult. Et see oli kõik need aastad väga kõrgel tasemel. Orkestrist mängisid kõik meie tulevased kuulsused ja tulevased brüsseli konkursandid. Hubert ja Tseele aumered, Alumäe, Karmen prii Evi Liivak õunapuu, Jakobi Liit, Kuut, Saul Palm Karjus, Vallimäe viher, möldri Kuulov, millid, Kaljaspoolik, Prohhorov, Paul Karp, Vootele, paljud teised, kellest pärast sai nii Estonia teatri kui ka Ringhäälinguorkestrite eliit Lettur oletimpanist. Professor Paulsen oli äärmiselt peenproovide meister ja see oligi tegelikult meie kõikide esimene dirigeerimise kool ja missugune kool ja missugune kool. Rääkimata spetsiifilisest sümfoonia repertuaarist. Siin olid eesti sümfoonilised teosed. Laialdi, Beethoven, Mozart, Schubert, Tšaikovski-Aga, korratäriaalsed teosed, Bachi, Maktsiifikat, Hendellid, kapiia kreegi kantaadid. Repertuaar oli laines ja see kõik peenelt ja reljeefselt välja töötatud. Nagu öeldud, see oli esimene dirigeerimise õppekool ja teine dirigeerimise impulss. Mitte vähema tähtsusega see oli, mida ta lisas alati viiuliklassis kammeransamblitundides juurde. Tema klass Karja tänaval oli alati inimesi täis. Meie istusime, jälgisime teiste õpilaste tunde, kuid tihti see ei olnud ainult passiivne jälgimine, vaid kord üks, kord teine, pidi klaveril saatva kolleege kortoli Alumäe klaveri taga, kord Hubert, kord Carmentrii kortnina. Täna oli kellelgi kavas nendelt soni viiulikontsert, homme Beethoven ja Brahms. Vastutusrikas ülesanne. Ka löödi lahti orkestri partituur, analüüsiti üks või teine koht ehk paustasin, demonstreerisid grammofonid, kuidas Kreester Huberman Heefits orkestri saatel esitas neid kontserte, mis meil parajasti oli tões, see oli erutav. Ning jutumärkides, muuseas Ta õpetas meid, Kadirigeeriva. Ka mitte üks kvarteti tund ei möödunud ilma partituurid. Ja veel üks dirigeerimise ekskursi, kuid Tallinnas kontsepteerisid kuulsad dirigendid, pless Aabentrootnerid, belglase Nov coutsk, Stravinski ja teised. Enne nende esimest prooviorkestriga said partituurid noodikogust välja võetud, nende proovid partituuri tega jälgitud ja pärast klassis arutatud. Ei ole ime, et kõikidel tema õpilastel ja teistel, kes kammerklassis tema juures käisid dirigeerimise vastu huvitavuses Ennormselt. Ka Olaf Rootsil oli pausonist palju kasu. Niisugune lai põld oli meie professor Paulseni ja kui pärast paljud meist õppisid välismaal kuulsate pedagoogide juures ja tulime tagasi kodumaale. Meil oli kõikidel sama arvamine, et meie professor Paulsen oli siiski kõige paremini toodik psühholoog ja kõige laiema silmaringiga muusik, kes katsus meid igakülgselt arendada isegi dirigeerimisest. Taoli universaalne allikas. Eesti muusikakultuuri arenemisel. Pärastsõjaaegne konservatoorium töötab juba sootuks teistel alustel. Nüüd on meil kindlad erialad, koorijuhtimine, muusikapedagoogika, puhkpilliorkestri dirigeerimine, sümfooniaorkestri dirigeerimine ja ei jõuagi üles lugeda kõiki neid nimesid, kes praegult on tegevad. Eesti muusikas dirigendi. Neid on ju küllalt palju, kes on viinud meie Eesti muusika ja meie interpreteerimiskunsti Niguuri laulu, kui orkestri mängu kaugele väljaspoole vabariiki? Olev Oja, kes juhatab Niguuri kui orkestrit koorijuhid Uno Järvela, Harald Uibo, Heino Kaljuste, Arvo Ratassepp, Ants Üleoja, Kuno areng, Ants Sööt ja palju palju nooremaid kolleege kes kõik on võrsunud meie nüüd 60 aastaseks saanud Tallinna riiklikust konservatooriumist.