Sõjajärgsed aastad olid Tallinna riikliku konservatooriumi le sisulise uuenemise intensiivsete otsingute kasvamise ja küpsemise aastateks. Oluliselt on muutunud õppejõudude kaader. Uute erialadena tulid juurde lavakunst ning muusikapedagoogika suursündmusteks. Konservatooriumi elus olid muusikakeskkooli avamine ning kolimine uutesse õppehoonetesse Kivimäel. Tänases saates meenutab neid aegu kauaaegne konservatooriumi rektor NSV Liidu rahvakunstnik professor Eugen Kapp. Mõistagi tuleb juttu omaaegsetest Dirka kompositsiooni eriala üliõpilastest tänastest tunnustatud heliloojatest. Sellest lähtudes kõlab saate muusikalises osas praeguste konservatooriumi noorte kompunistide helilooming. Professor Eugen Kapp kogu sõjajärgse aja olete olnud tihedalt seotud Tallinna riikliku konservatooriumi ka millised probleemid, millised ülesanded, millised raskused iseloomustavad neid aastaid. Võib-olla alustaksime materiaalsetest tingimustest, millistes tingimustes tuli töötada. No peab, ütleme kõigepealt, et peale laastavat laastavat sõda. See oli siis, kui vabastati Nõukogude Eesti Vabarstiva, meie vabariik, tulime tagasi, see oli oktoobrikuus. Tallinn nägi väga. Oli valus, vaadata neid ja muidugi raske oli leida vastavaid ruume selleks, kuid ma pean ütlema niiviisi, et energiline Vladimir Alumäe, keda võiks nimetada ja tema oli tulevase konservatooriumi ning kes nii palju hoolitses selle eest ja ja ka vastava kaadri eest, ütleme, keda ta kutsus õppejõududeks. Tema tegi väga palju, väga palju selleks, et leidis vastavat ruumid Suvorovi poistel kolm. Ja ma mäletan, kahes teete juba, ütleme, kuu aja pärast juba hakkaski tegutsema. Konservatoorium ja konservatooriumi õppejõududeks kutsuti niisugused vägagi väljapaistvad muusikud, nagu professor Artur Lemba professor Topmann, professor Eller, Mart Saar, Cyrillus Kreek ja need heliloojad ja muidugi ka neid muusikuid, kes saabusid Nõukogude liidus tagalast. Hugo Lepnurme, Gustav Ernesaks, Aleksander Arder. Sena juurde lisasid veel Arro. Siis veel edaspidi šennishiimun, Linda Saul tähendab lauluklassides. Ja ma mäletan ka, et moodustati kateeder, valiti professor Eller, Villem Kapp ja mind mäletan, viiuliklassi oli määratud Vladimir Alumäe, tema oli ka rektor, aga ta oli ka õppejõud, siis klaveriklassis oli Bruno lukk, Anna Klas pärast lisasid veel juurde nendel Laine Mets, kes lõpetasid hiljem Heljo Sepp ja teisigi õppejõude. Nüüd töötab konservatooriumi juba mõnda aega Kivimäel tunduvalt lahedamates töötingimustes. Kuidas iseloomustaksite praegust konservatooriumi materiaalset baasi Suurem, ja palju ulatuslikum ja natukene kaugele on, kuid meil on siiski lootus, et see ei ole mitte lõplik lahendus. Veel ütleme konservatooriumi ruumide osas, et kindlasti tulevikus leitakse vastavaid või eitakse uusi ruume, sest et no meie noorsugu andekas noorsugu, muusikaline kaader on seda väärt. 52. aastal kutsuti teid vastutusrikkale kohale juhtima kogu konservatooriumi tööd. 1952. aastal kutsuti mind talda riikliku konservatooriumi direktori kohale. Mäletan, et enne mind üks aasta oli selles ametis äsja lõpetanud konservatoorium noor laulja Georg Ots. Muidugi see administratiivtöökoht ja amet ei saanud noorele lauljale olla kohane. Ta oli juba tol ajal tuntud ooperi, eriti estraadilauljanna. Minul oli ka raskelt vastu võtta seda ametit, sest olin tol ajal heliloojate liidu esimees ja selles ametis oli mul vägagi palju tegemist ja tööd. Olen tol ajal juba kohanenud heliloojate liidu kollektiiviga ja minu arvates tolleaegne heliloojate liit ja sammus ka teatavat eduteed. Võtsid selle vägagi raske südamega vastu, kuid palusin tol korral vastavaid kõrgemaid instantse ja organisatsioone, et mulle lubatakse välja valida omale asetäitjad, eriti aga õppealakohale. Ja kuigi mulle pakuti ühte ja teise kihi isikut ja end kindlalt oma seisukohale ja palusin määrata sellele kohale tollaaegne dotsent Paul Karp. Ja ma ei eksinud, tundsin seltsimees Paul karpikud väga suure kohusetundega ja väga asjalikud seltsimeest ja õppejõudu, teadsin, et õpe halo oli kindlates kätes ja ilma temata ma ei oleks tulnud oma ametiga toime. Teie rektoriks olemise ajal toimus ka üks suursündmus, avati Tallinna muusikakeskkool. Ja ma mäletan, et ma viibisin Riias Riia konservatooriumis riiklikel eksamitel ja külastasin ka nende juba avatud muusikakeskkooli pärast neil, lisades isegi teine muusikakeskkool natukene hiljem, 60.-te aastate alul palusin, et meie saaksime ka avada konservatooriumi juures ka muusikakeskkooli ja et sinna suunata eriti andekaid noori. Viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel lõpetanud inimesed kujundavad praegu Eesti muusikailmet. Nende hulgas on ka väga palju kompositsiooni eriala lõpetanud inimesi, keda nimetataksegi. No ma võiksin nimetada vägagi tuntud praegu heliloojat, ütleme Eino Tambergi, Jaan Räätsa Jaan koha kenaadi Bodelski Hillar karjuvad noortest teile, loetust võiks nimetada Lepo Sumera, Raimo Kangrot, peale selle lõpetasid ka niisuguseid väga tuntud meie koorijuhid, nagu Arvo Ratassepp, Ants Üleoja Heino Kaljuste lauljad Urve Tauts, Hendrik Krumm klaveriklassist, Eugen Kelder, Arbo Valdma, Ada kuuseoksad, tšellist Jaan Reinaste ja palju teisigi, kõik nad praegu edukalt tegutsevat meie muusikaasutustes. Mõned neist omakorda isegi tegutsevad õppejõududele meie Alma Materis või muusikakeskkoolis ja muusikakoolis. Päriksin kohe siia vahele eesti interpreetide eest, on teil tekkinud paljudega väga head loomingulised kontaktid, keda nimetaksid. Kui ma lõin oma esimese ooperitasuleegid, siis Vambuna ma kujutasin ette juba ja ja kuidagi kuulsin tema häält, ütleme niiviisi, et see on Tiit Kuusk. Ja ma ei eksinud mitte šennishimon, muidugi Jenny Siimon on peale selle, ta on ooperis laulnud Sudaan veel esitanud minu teos, kodumaine loodus, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sõnadele väga Häid kontakti. Mul oli Vladimir Alumäe, aga kes mängis minu teist viiulisonaati vägagi palju teisi asju siis anna klassab oluk, Jaanreinaste viimati mängis. Ta on mänginud minu tšellosonaat jaatratrioos, mänginud nii s ja palju, paljugi teisigi, nähtavasti hiljaaegu ta midagi kirjutab või midagi uut, võib-olla siis ta teinekord mõtleb ka missugusele interpreedile, ta pühendab oma teose. Nii et ma isiklikult ma mäletan, kui ma olen päris noor veel ja kirjutasin esimese helindi sisse oma klaveri etüüdi mad pühendasin Thekla kohale, aga see oli vist 1932. aastal. Pöördume tagasi konservatooriumi probleemide juurde. Teie rektoriks olemise ajal tekkisid Tallinna konservatooriumis teiste NSV Liidu õppeasutustega väga toredad kontaktid. Kas meenutaksite neid natukene? Meil oli võrdlemisi hea kontakt alul Leningradi konservatooriumi ka väga sagedasti käis meie juures ja oli ka eksamitel riigieksamitel tollal aegne rektor Paeol selle preflop kes õieti oligi enne sõda juba külastas meie konservatooriumi ja andis väga häid näpunäiteid, kuidas võiks konservatooriumi õppekavad võib-olla uuendada ja. Ja kontakt ma mäletan ka, et tol ajal see oli juba pärast sõda 100 Leningradi konservatooriumi sajaaastasele juubelile tolajal sõitsis, sõitsime kaasa koos omaaegse Peterburi konservatooriumi professori esimese professoriga professor Artur Lembaga ja mäletan, et ta esines pidulikul kontserdil ja mängis oma teose pastoraadi ja intermetsad. Tallinna liikliku konservatooriumi. Tekkis head kontaktid ka peale Leningradi Moskva konservatooriumi ka Vilniuse ja Riia konservatooriumi, ka korraldati omavahelisi külaskäike DEA teoreetusi, Conference, spordi või võistlusi ja kontserti omavahel. Ja eriti agaralt käis meie konservatooriumis lõpueksamitel sõnab riigieksamitel Leedu konservatooriumi praegune rektor professor karmavičus. Isiklikult ma olen viibinud ka paljudel liia konservatooriumi üritustel, ka riigieksamitel, kus elada, kui ma ei eksi, mitte siis risti siig kolmel korral. 1959. aastal tähistas Tallinna riiklik konservatoorium oma neljakümnendat aastapäeva. Olite sel ajal rektor ning kindlasti mäletate neid pidustusi. Ja 1959. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi tähistas oma neljakümnendat aastapäeva ja minu arvates esimest korda peale laastavat sõda. See oli igatahes väga pidulik üritus, meie mäletan, et meil oli korraldood, teaduslik konferents, kutsusime kogu vabariigist endiseid kasvandikke, eriti Tartust ja ka mujalt. Pärnust ma mäletan. Ja peale selle meil oli väga pidulik kontsert, kus esitati nii mitte ainult klassikalist heliloomingut, Covid ka oma heliloojate loomingut. Eriti aga esimese konservatooriumi rektori Mihkel Lüdigi uut loomingut ja ka meie klassikute nii Artur Kapi, Heino Elleri ja Rudolf Tobiase. L hommikut aitäh meenutamast.