Inimese eluteel on omadus et ta jätab järelejälgi ja kui neid jälgimisseadet Eesti kunstiellu jätnud veidikene sügavamalt uurida, siis me võime seda jagada üsna mitmesse etappi. Alates sellest momendist peale, et ainult all kes tol ajal tähistas oma kuuekümnendat sünnipäeva, sooritas juubelikontsertide sarja ja sattus Narva linna ja ööbis tookord sinu kooli direktori Johannes Sesteri korteris. Nii pöördus Eino uuli oma õpingukaaslase ja noorpõlve lavapartneri tooni krooni poole, tema juubeliõhtul 1969. aastal. Raske haigus oli, Eino oli selleks ajaks juba ligi 20 aastat aktiivsest teatri tegevusest eemal hoidnud mitte aga vähendanud tema seesmist aktiivsust ja kaasaelamist kõigile kultuurisündmustele. Just tema oli üks selle juubeliõhtu idee algatajaid organiseerijaid. Ta ei pidanud raskeks ise Kohtla-Järvele sõitmist. See kõik oli temale väga iseloomulik. Arhiivilõik oli esitatud peamiselt selleks, et kuulata Eino huuli häält. Aga kui mõelda nende sõnade sisule, siis see jälg, mille uuli enda kunstniku elu meie teatrikultuuri jättis, on väga sügav. Tema lavastajatöö vormis. Meie lauljaid ja dirigente oli eeskujuks järgmise põlvkonna lavastajatele. Teater elab oma pidevas muutumises ja uuenemises kuid on ka aegumatuid, põhitõdesid, mida vahel küll mõneks ajaks unustatakse. Kuid mille juurde ikka tagasi pöördutakse. Eino huuli mälestused ja analüüsivad kirjutised ooperikunstist ja lavastajatööst, mis ta pani kirja enam kui 25 aastat kestnud haiguse aastail jäävad väärtuslikeks allikateks tulevastele teatritegijatele. Andis ju omal ajal Georg Ots küsimusele, milline peaks olema võimekas ooperi- või operetilavastaja lakoonilise vastuse. Nagu olid Eino uuli Jaaguliidik. Näitlejatest mõeldakse. Einouli sündis 14. detsembril 1906 Narvas linnas, mis on neile andnud palju muusikuid. Seal võitleja seltsi laval esines ta koos oma emaga ka esimest korda draamalavastuses. Kuueaastasele artistile oli honorar yks peotäis komme ja suhkru sain. Poiss oli 14 aastane, kui perekond kolis Tallinna. Siin jätkas ta juba sünnilinnas alustatud klaveriõpinguid, laulis mitmetes koorides kuulus korvpallis rahvusmeeskonda. Muusika ja teatrielamusi oli muidugi rohkesti, aga nagu ta ise hiljem on meenutanud, köitis teda tol ajal kunstist rohkem selle väline efekt. Hästi istuv vrakk aplausid pidulikult õhetav meeleolu saalis. Eino uuli astus konservatooriumi klaveriklassi vahetas aga selle mõne aja pärast laulueriala vastu. Siht algavad tooni krooni mälestused. Ei, no õliga, meie kutsusime kokku esmakordselt lauluklassis. Eino oli, oli ühtlasi mitte ainult ainult õpilane vokaalalal, aga tema oli meil ka kontsertmeistriks. Ta oli suurepärane saatja, väga hea saatja. Ja arg. Temaga oleme me kogu selle õppeaja kestel laulnud. Temaga koos lõpetasime konservatooriumi, temaga esinesime meiega, seal olime lõpukontserdil. Duetiga. Tosca esimesest vaatusest. Hiljem ei teadnud meie, et tema sai kutse tulla Viljandi Ugalas. Mina sain kutse, läksin sinna jällegi seal, kohtusime. Eino uuli oli õppija ja laulnud Estonia ooperikooris ja teinud ka mõned väiksemad soolo osad. 1932. aastal sai temast siis viljandlane. Väiketeatris tuli esineda draamas operetis uulijaga põles suvist ooperit lavastada valik langes Toscale, tema ise laulis Cavaradossi partiid. Kogu sellest ettevõtmisest, ühtlasi uuli ettevõtlikkusest ja leidlikkusest annab tunnistust 1935. aasta ajakirjas teater ära trükitud lugu. Tosca jõulueelne etendus Ugalas provintsi orkestri siis millalgi nõuda ühelt orkestrandilt, et ta just alati ilmuks. Ükski orgestrants pole seotud lepinguga, ta käib proovidele, isegi etendustel, mängimas oma heast tahtest. Peab andma aumeeste kohusetundele, sest väga hõredaks ei ole jäänud Ugala orkester kunagi. Kuid, nagu kiuste neile 33. aasta jõuludel tabasid orkestrit mitmesugused äpardused. Mõnel mehel oli gripp, klaverimängija oli vigastanud käe ning mõned mehed pidasid lihtsalt kodus pühi ja nii juhtus, et orkestri ruumi kogunes paar riiulit. Üks metsasarv supposaune ja truum. Niisuguses koosseisus pole vist millalgi mänginud putšiinit ükski orkester. Abi ei tulnud seekord jumalast Vaide Eino uulist, kes mängis ka varadossit. Niipea kui ta oma aariaid oli laulnud laval maha, jooksis ta otsekohe orkestriruumi ja asus klaveri taha. Klaveriga võitsid veduga solistid ja koor, laval oli aga uuli sees ja klaver seetõttu vaikis. Siis oli kõikide lootus Cavaradossi, kelle vääratamisel oleks võinud tekkida üldine segadus. Teises vaatuses Cavaradossi piinamise ajal mängis piinata hoolega all orkestriruumis klaverit, kuna tema eest karjus püsiüks kooriliige. Kohal, kus Putšiini oma muusika on kirjutanud just teatavatele pillidele ja just neile, mis sel saatuslikul õhtul Ugalas puudusid, lõi muusikajuht pung hoolega takti edasi. Kui te Altorkestriruumist ei tulnud piiksugi lavale, läks ooper edasi. Kuna selgus, et ka lavapoisid puudusid, siis Cavaradossi sai veel hakkama sellega, et vaatuse vaheajal ehitas ümber lava. Sellega oli ta tenor laval klaver orkestriruumis ja lavapoiss vaheajal. Mehel voolas higi, aga ooper viidi vahvalt lõpule. 1934. aastal sõlmis Vanemuine Eino uuliga lepingu. Eriti head vastuvõttu, leidis tema Lenski osatäitmine Jevgenia Nieeginis. Oli veel mitmeid operetiosi ent see oli Vanemuise kui muusikateatri kriisiaeg. Võidutses kergekaaluline repertuaar. Tõsisematest lavastustest hoiduti. Tallinna ajakirjanduses ilmunud terav artikkel, umbne õhkkond Vanemuises viis senise operetilavastaja lahkumiseni. Teatri direktsioon aimas artikli tegeliku autori ära. Varjunime taga peitus Eino uuli. Talle tehti ultimatiivne ettepanek, kas hakkab ise lavastama või lahkub ka. Uuli riskis lavastamisega. Debüüt oli Putšiini pohim. Lavastus sai väga kiita. Järgnesid haava, Vikerlased maskanni, talupoja au, jonka, Vallobayatsid. Kõigis ooperites laulis lavastaja ise ka tenoriosi. Topeltkoorem ja mitte just väga kindlal alusel. Häälekool tegid uuli lauljakarjäärile lõpu. Ühel etendusel rebenes häälepael. Edaspidine lavastajatee oli sellega määratud. Tollest ajast pärinevad Elsa naasiku mälestused, kes debüteeris Vanemuise ooperis neda osas pajatasites. Uuli paistis kohe algul silma tulihingelise, väga energilise inimesena. Muusikas orienteerub suurepäraselt, lavastajana asetasin ta draamateatritasemele. Realistlikud taotlused olid väga huvitavad, paljudele ka harjumatud. Eelkõige lähtus uuli teose sisust sõnast absoluutselt eitades niinimetatud välist mängu mida paraku sel ajal üsna tihti harrastati. Ta ei lubanud teksti kanalile ohvriks tuua. Samuti nõudis ta osa võimalikult põhjalik kohaldamist, et sellega vabaneda vokaaltehnilisest kammitsaist. Uuli lavastustes esines vähe nõnda öelda rambis laulmist. Ta võis panna seljaga küljega esinema kasvõi lamavas asendisse. Kui lauljal polnud mugav, tuli tal endal leida sobiv kompromisslahendus. 1936. aastal oli Eino huuli taas Tallinnas. Tema poeemi lavastus Estonias võeti hästi vastu, ent Tuuli ise ei olnud endaga rahul. Hiljem kirjutas ta. Olukord kujunes nii, et minust sai lavastaja pärast debüüti pohhimiga, järgnesid veel kaks ooperit ja mõned operetid. Aga sama katsetus Estonias veenis mind lava kultuurilt kõrgemas teatris. Seda Estoniaga kolmekümnendatel aastatel oli, eriti muusikalavastuste osas on vajalik kõrgem teatriharidus. Samal aastal õnnestus pärast küllaltki keerukaid asjaajamisi saada helikunsti sihtkapitali stipendium, mis eraldati presidendifondist ning ajalehtedes ilmus põrutav teade. Eine uuli sõidab presidendi stipendiaadina Moskvasse. Sõidu sihtrabas seltskonda. Presidendi mainimine sellega seoses garanteeris Aga lavastajale tulevase töökoha Estonias. Nii asuski teele tema enda sõnade järgi 29 aastane noormees, kes paljut igatses, aga vähe teadis. Ligi pool aastat Moskvas oli tõeline ülikool. Lugematu arv kohtumisi huvitavate inimestega millest igaühest kogunes tilkhaaval teatriga, kust suurim kingitus oli tema 30. sünnipäeval see, et just sel päeval kohtus ta esmakordselt Konstantin Stanislavski k. Sai jälgida, kuidas toodigi Verdi Rigolettot proovi. Kahjuks hävis uuli kaheksasajaleheküljeline Moskva reisipäevik sõjatulekahjus. Ent ka veerand sajandit hiljem mälu järgi taastatud leheküljed on ülimalt detailsed, elamuslikud ja põnevad. Palju sellest, mille poole algaja lavastaja seni oli sisetunde järgi püüelnud leidis kinnitust. Palju oli uut juurde õppida. Palju sai mõtlemisainet. Stanislavski kirjalik pärand on suur. Tol ajal ei olnud see meie teatrirahvale veel kättesaadav. Kuid Kuulsa maestro vend suutis peamise sellest väljendada siiski kahe sõnaga. Ära valeta. See sai ka Eino uuli vankumatuks põhitõeks. Varsti Moskva-reisi järel oli seal võimalik teha veel teinegi õppereis Berliini ja Prahasse. Ka see andis palju kasulikku. Suurim elamus sellest reisist jäi Fjodor seal jaapani kontserdist. Mitte üksnes suurest häälest vaid eeskätt oskusest anda elavat sõna sõna- ja vokaal täielikult ühte sulatada. Need olid ideaalid, mille poole Eino huuli püüdis kogu oma edaspidises lavastajatöös Estonia teatris. Majja viime neid, et kaotaks aega kokku maa ja viiki. Hirmsal kombel harda duo valvurid, koorin vald ei ole enam ette kuningante võtnud. Meenutab Eesti NSV rahvakunstnik Olga lund tollal noor laulja. Esimene kohtumine mul Leinooliga oli vaikses tunnistusinski ooperis mida ta tegi peaosal, mängi selts Vaarman Sis. Aktsiiniad jättis muidugi väga suure mulje sest uudi nõudis ikka väga sügavat osasse sisseelamist, mõistmist igalt ooprilaulja. Peaaegu nõuti. Draamateatri näitleja tablett. Vaikne Don oli tol ajal kogu Estonia, leia publikule täielik uudis. Varem oli meil olnud ju ikka klassikaline ooperirepertuaar. See oli esimene Nõukogude ooper eesti laval. Muidugi ta näitas ikkagi väga tugevalt noor nõukogude. Ja armastust ja kannatusi. Aga ega ikka sellel kujul seda ooperit ei saanud esitada, seal pidi ikka tegema palju tekstis trepid. Lõpp oli täitsa revolutsiooniline lõpp ja see oli kõik ümber muudetud, seda ei võinud ju meid kodanlikus Eestis näidata, aga ta andis siiski sellest suurepärasest ooperist ikka andis mingisuguse pildi. Sest muusikast sügavat inimlikutes tunnetest, armastusest ja, ja revolutsioonist, et seda ikkagi ära peita, isal tehti seal lõpus punaseid lippusi ei olnud ja ei olnud revolutsiooni, aga aga üldiselt see oli meile kõikidele teada, et see seal sees niimoodi on ja see oli rahvale ka teada. Muidugi tolleaegne tsensuur ei lubanud seda ja. Küll võib-olla omamoodi, aga ikka ikka oli seda sädet oli tal sees nõukoguliku niisugust hoiakut. Et muidu ta ei oleks seda ooperit lavastanud ja peale selle tuli siis kohe tema lavastuses vorstiga. Karmen, minul oli temaga kohtuminiga Obeeerry, Fradi Ahabolus, sõdi, seal oli juba mul suurem osa siis Lordsingid, Saaria puusset ja tonitseti don paskvale flotovi Marta. Ja lõpuks oli siis juba neljakümnendatel aastatel minu nagu tippsaavutus selle ajajärgul Verdi Don Carlos EPO oli, see oli siis ka tema lavastus. Muidugi mina küll noor laulja, kes lavaga ei olnud veel nii omane ja nii tuttav, mul oli temaga kokkupuutumine ooperiteatris väga suureks kooliks minu edaspidiseks tööks omassi periood, väga suurt tähtsust, kas uuli proovid olid kerged või rasked, lauljale väga rasked, ega ta ei leppinud niisukese laulmisega ja seismisega staatilise olemisega laval. Ta pidid ka tunnetama iga sõna, iga fraas, see pidi kooleba, kirjutatud elu ja kannatuste ja nende kangelaste iseloomu väljatoomisega lõpuni halastamatult uuli muidugi. Lasi korrata kümneid kordi ühte fraasi ja ennem ta rahule ei jätnud sind ennem, kui ta oli seda saavutanud, mida tema tahtis. Kui lavastaja oli valmis juba tehtud ja ta siiski tahtis, et seda täidetakse, mida nii liikumise suhtes pakaali suhtes nõudis väga palju värvi. Ta ei andnud rahule kui see fraasi väljendad, seda meeleolu, millega ta tahtis, et et see oleks öeldud ja ta võis ka ütelda, sest Stahli laulja ta ütles, kas on lahtine tuul või kas liiga kinnile tool või kas on tarvis nii laulda või hingamise peal või mitte hindamise pealt, võib-olla ta võis isegi nõu anda, kuidas seda fraasi laulda või sisi ette laulda. Ja muidugi ta nõudis mängulist vabadust ja niisugust, ma olin siis noor. Tulin koju ja hakkasin uuesti mõtlema, aga miks mul votsenoteid laadad, aga miks ma seda nooti nii ei saanud võtta, tuli jälle lugeda, hulka raamatuid, jastudeerida ja vaadata, mis ütlevad teised suured kuulsad lauljad kui nende elulugusid lugeda, aga muidugi ta nuhi nooli tugevale koolile. Ma sain ikka realistliku aluseid, aga muidugi uuli väga heale alusele, mis ta mulle nooruses pani, mis ta mult nõudis. See on kõik mulle läinud elus kasuks sest peale selle ma ütlen, mina näiteks ei ole kokku puutunud niisuguse nõudliku lavastajaid, nagu seda oli uus, aga igatahes niisugust sauna ma ei ole kellelegi kässannast kui nooli käest. Praegune vabariigi rahvakunstnik dirigent Kirill Raudsep tuli Estoniasse tööle sõja-aastail esialgu balletti, hiljem ooperi kontsertmeistriks. Ja minu esimene töö Eino hooliga oli tal Tääri madalik. Ja siis ma juba noormehena märkasin Heino hooli suurt emotsionaalset suhtumist ooperi väljatoomisele. Ütleme nii, et ega tööle ja nii edasi ja eriti torkas silma, et Heino huuli oli niisugune lavastaja kes absoluutselt ei sallinud nõndanimetatud kostümeeritud kontsert teatrilaval. Tema töötas väga tugevalt näitlejatega ja mis peamine, tal oli kõik kodus läbimõeldud. Ja kui ta tuli nii-öelda meil proovidesse siis oli tal selge, mida ta tahtis, mida ta taotles, kuidas ta nägi tulevast lavastust ette. No võtame näiteks niisuguse juhus, nagu ma tol ajal kuulsin. Ta oli niisugune fanaatik, et lavastades Carmenit S Vaarmaniga, keda ma pean siiamaani üheks parimaks Carmeniks, siis jalgratas oma elukaaslase üles seadis oma korteris mööbli vastavalt sellele, kuidas Tamisatseeni tahtis, näe, nõudis elukaaslase käest, et sina oled nüüd Karmen, mina see ja nüüd hakkame seda, mis arseeni välja töötama. See näitas juba kui fanaatiliselt enooline suhtus oma töösse. Mis oli tal ühtlasi hobi ja ühtlasi ka armastatud töö, võib olla üks niisugune võõrastav külg minule tol ajal oli see, et ta küllaltki vabalt käitusid klassikute ja nii kuulsamat ooperit Libreetoga. Ta tõlkis neid omal ajal ja tõlke kaudu andis vahetevahel ka hoopis teise värvingu, kui seda oli ette nähtud vastavalt selle autol. Sellega tekkisid probleemid nii-öelda, kuidas siis interpreteerida muusikaga. Ja siin meil väiksed vaidlused tekkisid juba tol ajal, et tema rahustas mind niimoodi, aga muusikat saab ka. Ja vastavalt nii-öelda viia sellele tasemele, mida ma tahaksin näha, aga kuna ma olin tol ajal noor ja teatrisaalis praktika algas siis jäid need ikka tema seisukohad peale. Ta oli selles mõttes ka omapärane isiksus ja inimene. Et näiteks ma ei näinud kunagi, et ta oleks vaatamata oma sisemisele emots soonidele läinud kas kurjaks hirmsasti võik äratanud või või ei, ta töötas näitlejatega väga leebelt aga väga tungivalt püüdis oma mõtteid ja oma soove läbiv ja see oli üks tema omadusi, ta isegi tundus niisuguse väga leedena. Ja mitte sugugi niisugune karakter, võib-olla kui need töötulemused, mis, mis temaga eriti võtame. Kuidas tema lavastas Putšiini. Neid emotsionaalseid teoset oskab. Ja nii edasi, kuivõrd hästi olid temalt tol ajal läbi viidud, mis on stseenid, kuivõrd hästi ta sai lauljate käest kätte just seda Putšiini realistlikku joont ja nii edasi. Nii et selles mõttes huvitav isiksus ja isegi tagasihoidlik mõningal määral tundus vot niisugune kontrast tema juures näiteks eraelus temaga vesteldes uni, taadiordi, palju teadmisi, kogemusi, kuidas ta käis nõukogude liidus tutvumas Stanislavski printsiipidega, võib-olla seda võiks märkida, et see, et ta kunagi ise oli laulja see andis talle ka ja ta valdas klaverit. See andis talle muidugi suured võimalused nii-öelda töötada lauljatega, saada neilt kätte nii vokaalsest küljest kui näitlejameisterlikkuse küljest ja klaverimäng aitas teda tutvuda, partituuri ka. No on ju niisugune teatri suhtes niisugune seisukoht, et lavastaja peab olema dirigendi kõrvaga ja hea, kui dirigent, lavastaja silmaga, siis see koostöö ja see süntees on täiuslik koostöö temaga oli väga huvitav. Nagu juba Olga lund märkis, usaldas Einouli noori. Tal oli silmaga kooriliikmete jaoks ja mitmedki hilisemad solistid said oma esimese suure rolli just tänu Einoulile. Üks neist oli hilisem teeneline kunstnik Linda, selliste mägi, kes lahkus Estonia lavalt 65 aastasena. Nii kaua pole seni ükski meie sopran vastu pidanud. Eino uuli oli see, kes kõigele aluse pani. Ilma tema koolita poleks ma nii kaua teatris püsinud. Uuli oli esimene, kes ütles, et nüüd staatilist laulmist pole ja nõudis näitlemist. Ta oskas kogu tegelaskonna liikuma panna, andis isegi kooriliik meile ülesanded. Kui mõnda kohta proovis ei tabanud, hakkasime forsseerima isegi ulakust tegema, siis lavastaja tõmbas üleliigse maha. Kõhe tunne oli, kui uuli hakkas, proovis oma kuklajuukseid siluma, jätsin siis kohe pooleli ja küsisin, kas on midagi pahasti? Ei tee edasi, hiljem räägime. Niimoodi sai hulga sõlmi lahti harutatud. Juhtus sedagi, et kõik viltu vedas, siis pani uuli pintsaku selga ja läks proovi selleks korraks sinnapaika. 1942. aastal kutsuti Eino uuli Vanemuisesse lavastama taas Putšiini Pohhimis. Temaga valis mini jossa Estonia koorist Linda selliste mäe, kellele see sai esimeseks peaosaks. Laulian meenutanud. Töötades Mimi osaga õppisin Eino uulid tundma kui suurepärast lavastajat ja näitejuhti. Täise armastas poeemi pööraselt. Kõigepealt võeti läbi aariad, need lahati fraaside kaupa. Ta ise saatis meid klaveril. Laval ta midagi ette ei mänginud, vaid seletas kõik ära tegelase päritolu, millises keskkonnas kasvanud ja nii edasi. Nii et oleksid pidanud puruloll olema, kui oleksid valesti teinud. Pole kuulnud, teine uuli oleks proovis kellelegi peale karjunud. Üldse tegid proovi käigus vähe märkusi, pärast aga kutsus solistid enda juurde ja rääkis suu puhtaks. Ja täienduseks siia veel Eesti NSV teenelise kunstniku meta Kodanipork, meenutused, kes oma lavatee algul pärast sõda sattus samuti Eino huuli käe alla. Osatäitjate isikupära õigesti tabava režissöörina lähenes ta neile individuaalselt. Tal oli kõik selge ning ta arvestas sind. Kui märkasid, mõni variant lauljal ei istu, tõi ta järgmisse proovi kaasa. Uue. Seniajani on meeles tema sõnad. Õppige väljenduma miimika abil. Žestid tulevad hiljem. Olles ise lauljaandi, seene huuli alati väga häid puhdvokaalseid näpunäiteid seadnud, endale sihiks kasvatada lauljaid. Mitmekülgse, eks ooperinäitleja, eks muusikuix nõudis uuli range järjepidevusega, et nad otsiksid tegevust vaid muusikasse kätketud mõttest ja fraasist. Ainult siis, ütles ta, muutub esinemine orgaaniliselt tõepäraseks ja lavaliselt siireks. Tuli ka, et kui ikka seda on, lööks ta. Taas vabastatud Tallinna keskel seisid Estonia varemed. Osa trupi liikmeist olid sõjakeerises lahkunud. Kuid nõukogude tagalas tulid Eesti kunstiansamblite liikmed. Otsiti üles neid, keda teati varem olevat laulmise ja pillimänguga tegelenud. Ja teater alustas tööd. Peanäitejuht oli Eina uuli peadirigent Priit Nigula kontsertmeister Kirill raudset määrati käskkirjaga teiseks, dirigendiks on vaja ja küll tuleb toime arva suunil. Ja poolteist kuud pärast Tallinna vabastamist seitsmendal novembril 1944 alati hooaeg Jevgeni Unieegini etendusega mille tõid selle lühikese ajaga välja lavastaja Eino huuli ja dirigent Priit Nigula. Etendus anti endises glooria kinos, millest sai Eston lastekodu kolmeks aastaks kuni oma maja taastamise lõpuni. Lavastus võeti soojalt vastu, oli see ju kinnitused, hoolimata jätkuvast sõjast hakkab elu tasapisi rööpasse minema. Tookordne arvustus märgib kõige suuremat leidlikkust ja eneseületamist, nõudis tükk lavastajalt ei Nuulilt. Et mahutada miniatuursete lavale Laarinite palli lõbus sagin ja vürst kreemini. Lossisaalide avarus. Ja siis tulid esimesed Eesti Nõukogude ooperid mille sünni juures seisis taas Eino huuli kui suurte kogemustega lavastaja. Puudusid ju nii hästi heliloojaid kui liberetistidel. Igasugused ooperikogemused Olga lund meenutab. 44. aastal oli meil kohtumine esimene kohtumine, siis ooperta suligide kapi mida ta ka väga huvitavalt lavastas. Ta oli väga võimekas inimene. Ta võis töötada päevad ja ööd kokku. Tal ei, ei hoidnud oma jõudu kokku millekski. Proovid olid väga pingelised ja väga tihedad. Mitu korda õppisime seda ooperit pähe, kopli tehti uuesti ümber terved lõigud, järgmised päevad jälle ta leidis midagi, et ei ole nii, jälle tehti ümberooper. Nii et esimene muidugi. See oli kaunis, kaunis, raske ja, ja tema õlgadel nagu see töö kõik toimus. Ja teiseks ohvriks oli siis kohe 45. aastal Gustav Ernesaksa Pühajärv ta väga kaua laval ei olnud tema kohta ma olen lugenud, et ta oli dramaturgiliselt kaunis nõrgake ja see oli tema kõige suurem puudus. Muidugi, Gustav Ernesaks kirjutas ilusti, sellega muidugi. Tormide rand naha vastu, ta ei saanud kadunud erandeid muidugi meie kullafondi ooper ja samuti tasu ligi, ikka. Niisugust ooperit meil seda ei kirjutata millegipärast. Mida nii publik oleks armastanud? Jätkab Kirill Raudsep. Ja esimene töö pealesõjaaegset oli meil koostöös Gustav Ernesaksa, Smuuli tormidelanna lavaletoomisega. No nii nagu uuslavastustega ikka ja tol ajal veel ka eriti puudusid kogemused ja tolle aja nõuetele epideemia nii-öelda omamoodi alluma, oli see töö meil võrdlemisi keeruline. Kuid tänu nii-öelda Smuuli, kuna ta ise on saarlane, tundes Hiiumaad ja üldse kalurite elu-olu ja Ernesaksa läks mul ikka väga kaasa. Siis oli selles ooperis kerge läbi viia. Neid seene ja neid episoode, kus tegemist oli saareg ja kalurite eluga hinna nagu pärast ka arvustuses, mitmetes märgid õnnestusse uuril ja temal oli abiks Helmi Tohvelmani õnnestus nendel hästi ja tänu sellele see ootas. Nii, ta leidis väga tugevat vastukoja tol ajal. Teema oli selles, et tuli muuta liini, mida meie inimesed nii olid harjunud Adma Ungru grafistijat ja sellest laevade röövimisest ja, ja tolle aja nii-öelda rannarahvast ja nii edasi. Meie teadvuses oli see Ei saanud näidata ja vastustasime nii-öelda rahvad graafiga niukses revolutsiooniliste värvingusse. Selle kohta on muidugi hiljem ka kriitikat tehtud ja huvitav, et tolle aja kriitikas ma mäletan just neid episoode, kus selle küsimusega tegemist on, jäid kahvatuks nähtavasti siis ka uulil, mõningal määral see liin ei istunud. Ta oli sunnitud nii tegema. Vaatamata sellele, nagu märkisin siiski Tormide rand oma kõrtsustseenidega, mis siiamaani veel isegi on repertuaaris sead ja tolle aja nii-öelda lavategelastega tähendab lauljatega ja nii edasi uuri viis nii palju kui võimalik, viis selle toreda romantika ja selle lahvalikkuse päris toredasti läbi. Ta oli väga suur Stanislavski süsteemi austaja. Stanislavski pea põhimõte oli see, et laval ei tohi olla valet. Küll võis olla tema jaoks raske, kui nüüd tuli seda ooperit niimoodi ümber lõigata ja kombineerida ja sättida et tegemist oli mitte ainult lavalise valega, vaid ajaloolise valega. See on tõsi, see on tõsi ja ma märkasin, et see küsimus läks tal niivõrd hinge et kahjuks tema hakkas tarvitama nii-öelda selle tunde kustutamiseks alkoholi. Ja see läks nii kaugele, et nii kurb, kui see ka ei ole, lõppes tema halvatusega ise, ta oleks väga tahtnud veel teatriga tegeleda ja nii edasi, aga haigus enam ei lubanud. Haigused on salakavalad ja nende põhjust ei oska arstidki alati öelda. Aga selge on see, et Einouli oli pidevalt tohutu töökoorma all, põletas end nii-öelda kahest otsast korraga. Tema 52-st lavastusest ei olnud kõik muidugi see töövrid. Nende seas, eriti sõjajärgsel ajal, kus vulgaar sotsioloogilistele nõuetele vastavalt tuli mõneski loos teha libreto nii ümber, et seda oli muusikaga võimatu kokku sobitada. Oli ka ebaõnnestumisi. Ent eine uuli andis parima, mis ta suutis nii klassikale, vastustele kui meie oma uudisloomingule. Nii tasuleegid kui Tormide rand olid omas ajas väga head lavastused ja neid hinnati ka vääriliselt. Esimest 1949. aastal Nõukogude Eesti preemiaga. Teist kaks aastat hiljem NSV Liidu riikliku preemiaga. 1950. aastal olid Estonia esimesed külalisesinemised. Moskvas näidati kuut lavastust, millest kaks algupärandid, tasuleegid ja Tormide rand olid Einuli tööd. Pärast neid külalisesinemisi lisati Estonia teatri nimele austav sõna. Akadeemiline Einouli aga sai Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse alles 57. aastal, kui ta oli olnud juba seitse aastat eemal praktilisest tööst. Nii konservatooriumi ooperiklassis kui teatris. Ma. Ei oma tissi Tapphodikaada, tants ja Nändjalt saar. Tantsupaarikaupa õhtuleht see Aadi tarvis Aeljaks talviti lase. Olime Ajaxenteks, aga. Puudub. Käske kraadi. Ümberringi röövlid, pekk, sapu. Aero A abi ühe päeva tõesti.