Tänases keskööprogrammis tuleb juttu kaugetest maailmadest. Juttu räägivad astronoomid Tõnu Viik ja Debra Fischer, geoloog Kalle Kirsimäe ja toimetaja Priit Ennet. Astronoom Tõnu Viik. Meie elame maakera peal, maakera on üks planeet, mis tiirleb ümber päikese. Ja päike teatavasti on täht. Ja siit tekib mõistetav küsimused. Kas teiste tähtede ümber, mida taevas nii palju näha on ka äkki planeete tiirleb teadlaste tänapäeval, selle kohta on kindel vastus olemas. Ja see vastus on nimelt ja kohe kindlasti päris ja, ja neid on juba viimasel üsna palju. Ma just täna hommikul rollisin 228 planeeti on praegu leitud neid kutsuda siis eksoplaneetide, eks keegi ei viitsi öelda, extrosolaarne planeet, son, liiga pikk. Eksoplaneet on suupärasem ka, nii et 228 eksoplaneeti on praegu teada. Pikka aega on kindlasti see olnud selliseks teoreetiliseks küsimuseks. Ja kahtlemata noh, me võime lukku tagasi minna ja vaadata, eks ole, et et esimene mees, olenevalt, kes on dokumenteerinud oma katsed või vaatlused, oli Christian heegens toosama, kes, kes kuulus optik Hollandis, oli ammule ja tema muidugi tolleaegsete vahenditega see asi lihtsalt kukkus läbi ja ta ei avastanud mitte midagi. Aga järgmine selline tõsisem katse oli võib-olla, mis on teada, meile oli eelmise sajandi alguses üks Hollandi jälle üks hollandi astronoom hollandlastele üldse nende astronoomide keskmine tihedus väga suur. Ja Peter nimelt tema arvas, et ta on leidnud planeedi Barnard tähe lähedal. See täht sai oma nime lihtsalt. Tavaliselt on tähtedel ju nimesid, ei ole, mõnedel numbri ja tähe, kombinjoost ja kataloogides parasjagu on, aga aga see sai nime sellepärast, et on suhteliselt lähedal, liigub kole kiiresti. Nii et nii et Peter van de Kamp arvas, et ta on leidnud seal selles tähe oma liikumistest teatud võbinaid ja arvas, et selle on põhjustanud planeet. Hiljem ta arvas, et kaks planeeti on loomulikult kõik sööstsid siis kontrollima tema vaatlusi, keegi mitte midagi ei leidnud. Mees suri 93 aasta vanuselt kindlas teadmises, et on ikkagi planeedi leidnud või kaks planeeti koguni. Aga keegi seda ei kinnitanud, nii et see oli niisugune, noh, nii valehäire võiks öelda. Ikka juhtub. Aga kes oli see esimene inimene, kes avastas juba sellise kinnitust saanud tõeliselt olemasoleva planeedi kaugema tähe ümbert ja see oli tegelikult 80.-te aastate alguses üks Ameerikas töötav Poola astronoom leidis planeedi või vähemalt tema vaatlusandmed näitasid, et seal peaks olema planeet, aga see oli pull sari juures, nii et noh, inimesed, eks ole, tahaksid, et et kui me planeedi avastamise oleks kindlasti elu ja kui elu on, siis parem, kui ta oleks arukas, eks ole, saaksime vestelda seal ja ja küsida, mis, mis filmid need jooksevad ja umbes midagi taolist, aga aga pursari puhul on see väga kahtlane, et seal üldse elu on, sest noh, ta on ikkagi kuidagi niisugune väga äkiline moodustis ja, ja raske on arvata, et seal mingisugust sellist elu oleks, aga planeedeeesson olemas hiljem selle mehe vaatlusi kinnitati, nii et see on päris päris tõsiselt, kohe niimoodi. Aga peajada tähendab, no ütleme sellise tähendab nagu meie päike on, eks ole, ta on igatepidi keskmine, eks ole, mass on tal keskmine temperatuur enam-vähem keskmine ja tänu taevale, eks ole, et sellepärast me siin nii rahulikult elamegi selle hiljem, 1989. aastal juba ja pärast seda siis algas metsik jaht nendele ja mitu sellist gruppi Californias üks ja Euroopas on muide üks selline tugev konsortsium, võiks öelda kaks prantsuse üks Šveitsi observatoorium tegutsevad väga edukalt ja suhteliselt väikse teleskoobiga, muide, nii et tänu sellele muidugi, et nii optika on väga hea, kui ka vaatluste töötlemine on kõrgel tasemel ja, ja me saame hästi kiiresti töödelda kõiki neid andmeid siis muidugi ei ole eriti imelik, neid nii palju praegu leitakse siia vahele võib-olla selgituseks selliseid mõisteid nagu pull sarja põhijada täht, et et pull saar on ka üks teatav täht, aga ta ei ole mitte selline väga. Et niisugune metsiku raskusjõu tõttu ta tõmbab endale ligiained, astronoomid ütlevad, et toimub Agratsioon tähendab sellele tähele ja siis langev aine saavutab niisuguseid suuri kiirusi, et seal toimuvad väga suure energiaga protsessid, mille tulemusena siis nende Pulsari pooluste kohalt paisatakse välja sellised kitsad kiirtevihud jäikele elektromagnetiline kiirgus ja kõik sellised asjad, nii et Pulsalon, ütleme, nad avastati alles hiljuti, 60.-te aastate alguses, oli, oli Inglismaal, avastati alguses ja esimene mõte oli, et nüüd on need väiksed rohelised mehikesed käes, eks ole, kes saadavad meile signaale kenasti ja hiljem muidugi siis kõik jällegi kadus ära, kuna, kuna midagi sellist aga ei olnud. Ja poolsaared on muidugi vähe, aga neid uuritakse väga suure huviga, sest nad on sellised laboratooriumid, et ütleme, füüsikalaboratooriumis, mida maa peal olla lihtsalt ei saa. Ja muide Meie riigikogu esimees või esinaine on, on üks neist inimestest, kes on uurinud neid väga põhjalikult. No arvata võib, et seal pull saari ümber, kui seal sellised ekstreemsed tingimused valitsevad, et ega seal väga stabiilne see planeedisüsteemis alla ja ja võib-olla ka eluks sobilikke tingimusi raske otsida. Kahtlemata on see nii, nii et sealt küll ei tasuks igatahes otsida. Aga mis puudutab nüüd peajada tähte, siis astronoomidel on see pea ja ta on niisugune mõiste, mida väga sageli kasutatakse, see tähendab lihtsalt seda, et kui täht tekib, siis ta hakkab nagu no ta ei ole muidugi elusorganism, eks ole, aga aga teatud mõttes täht areneb, ajas ta põletab, tinglikult öeldes põletab vesiniku muudab selle heelium, eks heelium põleb samuti ära jällegi tinglikult, sest see ei ole mitte tavaline põlemisprotsess, vaid tuumaprotsess ja tekib süsinik ja ja niimoodi täht muutub protsessi, tema sees muutuvad ja aga on üks periood täheelust, kus ta seda vesinikku põletab, nii kaua, kui ta ta on. Ja siis ta püsib suhteliselt nagu teatud parameetrite suhtes paigal. Ja vot seda kohta nimetatakse peajada tähed nagu koonduvad sellele Nad võivad olla erineva temperatuuriga erineva kiirgusvõimega, aga nad on, on seal suhteliselt paigal ja see annabki siin niimoodi ajada, et päike on üks tavaline peatäht. Nii et võib siis öelda seda, et peajada tähed on siis need kõige tavalisemad tahet ja neid on kõige rohkem ja meie peabki, on ka neist just nii just nende ümbert siis võibki ka planeete. Jah. Neid kõige huvitavamaid foneetest otsida ja leida selle mainitud California uurimisrühma ühe liikmega tuleb selles saates ka veel natuke juttu. Aga no ega neid planeete vist ikka nii lihtne üles leida ei ole, et keerama aga teleskoobi toru tahe poole ja, ja enne seal ta ongi jah, tõesti, see nii lihtne sugugi ei ole ja ütleme nende avastamisega võimalikuks alles siis, kui see tehnika oli vastavale tasemele arenenud. Praegu on neid meetodeid avastamiseks üsna mitu. Otseseid vaatluseid praegu veel nende hulgas ei ole, et vaatame lihtsalt ja näeme, et enne ongi seal, eks ole, planeet, see päris nii ei veel ei ole. Aga kõige laialdasemalt kasutatud meetod on tokkeri nihkega. Siin peab vist natuke pikemalt rääkima, mis asi see tokaga nihe on? Christian topperiale, ise üks saksa füüsik, kes töötas, tõsi, tšehhid võib-olla panevad pahaks, kui ma nii ütlen, siis tegelikult ta töötas Karli Ülikoolis Prahas ja seal on lausa praegu üks temani mine toorium. Aga tema nimelt pani tähele niisugust asja, et mistahes laineid kiirgav ese või võin konkreetselt ütleme, praeguks täht näiteks. Et kui tema meile läheneb, siis teatud spektrijooned, mis, mis selles tähekiirguses on, eks ole, teatud elementides iseloomulikud need liiguvad nagu selle spektri lühema lainelise otsa. Tähendab ütleme siis sinisesse otsa, eks ole, siis on nagu lihtsam ja kui see täht liigub meist eemale, siis nihkuvad need spektrijooned vastupidi siis punasesse otsa nii-öelda, et kogu see tähevalgus nihkub kas siis siniseks või Janasemaks just, ja need jooned siis hooned ka vastavad, liiguvad koos selle muu. Palun seda võib-olla saaks ette kujutada niimoodi lihtsalt, et kui me kujutame, et täht ja no ma konkreetselt, kus vaatleja on ühendanud nagu mingisuguse vedruga, mis kirjeldab seda lainetust nii ja kui nüüd see täht läheneb meile, see vedru nagu surutakse kokku vedru, need ütleme, need lainepikkused vähenevad, eks ole. Ja vastupidi, kui see täht liigub meist eemale, siis nad see lainepikkusel muutuvad nagu suuremaks, eks ole. Nõuad siis väljendub ka siis vastavalt sinisuses või punase täpselt nii, just, ja ja nüüd, kui, kui me ütleme vaatleme sellist süsteemi, kus on täht ja tema ümber tiirleb planeet siis loomulikult on tavaliselt ikkagi nii, et et see täht on tohutult palju suurema massiga kui, kui planeet sellest hoolimata see planeedi ringlemine ümber tähe. Õieti tuleks öelda mitte ümber tähe, vaid nende ümber nende ühise raskuskeskmed tähendab ka näiteks meie päike ei seisa mitte paigale teised planeedid tiirutavad kena seda ümber, vaid päike teeb Kaise väikese ringi, eks ole, aga see on õudselt väikene, raskuskese asub ka päikese sees väikse ees, just nimelt ja kuid see paneb ikkagi tähe liikuma natukene, eks ole, niimoodi nagu nagu võbelevam ja otsesemalt võbelemine ongi siis nüüd, mis Doppleri nihkes tähe spektris annab selle selle välja, eks ole, et midagi on seal, mis tähti liigutab. Ja need ongi planeedid siis, eks ole, ja need jooned liiguvad siis nii-öelda need spektrijooned koos kogu selle spektriga edasi-tagasi just nimelt jah, täpselt ja sõltuvalt sellest, milline see periood on, eks ole, planeedil täpselt nii. Ja selle järgi saab, vaatus metoodika on juba niivõrd lihvitud ja ja briljantne, et me saame sellest võbelemisest öelda ka seda millise massiga planeet, milline on selle planeedi, eks ole, tiirlemisperiood kui mõningad näiteks sellest. Jah, aga selle saab välja veel leida ja saab ka leida, kas seal on üks või mitu planeeti. Nii et praegu ongi juba olemas, näiteks on sellised mitmiksüsteemid leitud, kus on viis planeeti, muide, ühe tähe ümber tiirlemas. Nii et see, see on praegu astronoomias, võib-olla üks selline Palamis areneb kohutava kiirusega ja iga päev toob praktiliselt midagi uut. Need on kõik sellised noh, kuidas öelda mehaaniliselt sellised parameetrid, et mass ja ja sellised, aga kui me nüüd mõtleme, et planeeti lähedalt vaadates on selline loodetavasti selline huvitava geoloogilise meteoroloogilised, võib-olla kaob bioloogilise iseloomuga kerake, et kas selle kohta saab ka kuidagi mingeid järeldusi teha, ma olen kuulnud mingisuguseid uudiseid, et planeedi atmosfääris sisalduvaid kaasa kuidagi nagu järeldad on mingit moodi. Tähendab seda on, tähendab, temperatuuri kaudu saab öelda näiteks seda, et üks viimaseid neid aastatud planeet see oli siis selle kuulsa kliise tähe ümber Villem kliisal üks saksa astronoom, kes tegi kataloogi meile lähemal olevatest tähtedest ja, ja sellega on nüüd kole kuulsaks saanud, eks ole. Kõik enamasti nende lähemate tähtede juures me suudame leida neid planeeti kaugele, ma lihtsalt ei mängi veel välja. Ja, ja vot see üks täht, mis nüüd avastati suhteliselt hiljuti, eks ole seal isegi 581 on see, et see tähendab seda, et juba kolmas planeet anneks ABC antakse vastavalt, siis lähed sinna juurde. See leiti, et selle planeedi pinnatemperatuur peaks olema kusagil nulli ja pluss 40-ga taadi seisuse vahel, see tähendab, et kui seal vesi on, siis on see kindlasti vedela, eks ole. Nii et, aga vedel vesi teatavasti noh, nii palju, kui meie praegu selles elus teame, see on üks niisugune asi, mis peab olema, et ilma selleta me me lihtsalt praegu elu ette ei kujuta. Nii et see tegi nagu neid uurijaid rõõmsaks, et mine sa tea, mis seal veel võib leida. Seda on ka teada, seda ilmselt on ka massi järgi teada, et enamik neid planeete, mis seni on avastatud, on, on nii-öelda Jupiteri tüüpi, isegi kuuma Jupiteri tüüp jäädakse, ratturid on kõrged ja massid on suured, eks ole, seal sellepärast Jupiter nimelt noh, Jupiter on maast, meie Jupiter, siin on maast 119 korda massiivsem. See tähendab seda, et raskusjõud tema pinnal, kui tal oleks mingi kõva pind, aga nii palju kui meie teame seda lihtsalt ei ole siis kaaluks inimene, eks ole, 119 korda rohkem mitu tonni. Ja tõepoolest lihtsalt need Jupiter on avastatud, sellepärast ütleme neid, Jupiteri tüüpi planeet on avastatud pärast, et nad on suured ja neid on lihtsam avastada, nende mõju sellele. Ema tähele nii-öelda on suurem ja alles noh, nüüd on hakanud juba minemas massi ütleme see alampiir aina lähemale maale, nii et praegu on juba üsna noh, neli maa massi on juba leitud ja need on juba niisuguseid üsna Neljakordse kaalu, võib-olla kannataks isegi välja kui kõvasti trenni teha. No need on kahtlemata. Kõige huvipakkuvamad planeedid, mis huvitavad inimesi sellest küljest, et et kui ta on maakera moodi sellise kivise ja tahke pinnaga ja mine tea, äkki ookeanid käib seal peale. Et äkki seal elab ka keegi, just. Aga kui me nüüd oma praeguste teadmiste valguses mõtleme uuesti selle kogu universumi ja temasse sisalduda võivate planeetide peale siis tundub, et planeedid, mis tähtede ümber tiirlevad, on ikkagi üsna tavalised või kui suur see suhtarv on. Praegustel hinnangutel lähtume sellest, et meie galaktikas, mis on kaunis tavaline galaktika, meie linnutee on umbes 10 asemel 11 või siis 100 miljardit tähte universumis teadaolevalt on umbes sama palju galaktikaid. Nii et siis noh, ütleme, jätame seal paar suurusjärku, ütleme 10 astmel 20 või siis üks 20 nulliga, eks ole, tähte on olemas universumis. Ja kui need planeedid tekiksid planeedisüsteemid, tekiksid sellise ilusa ühtlase kiirusega siis nende rehkenduste järgi tekiks umbes miljon planeedisüsteemi ühes tunnis. Nii et et võiks nagu arvata, no hea küll, jätame siin kõik, kõik need halvad, lõikame ära, ühelt poolt lõikame teiselt poolt selle selle väiksemaks, selle arvu, aga tegelikult ajab ikkagi väga suureks, nii et väga tõenäoline, et planeedid on väga tavalised asjad tähtsad ümber pigem reegel kui erand, pigem reegel kui erand. Just nii. Nüüd on saadetud kosmosesse ka spetsiaalselt üks uurimisjaam, mis just neid eksoplaneete tahabki avastada. Koroo büroo on just nimelt ja see koorotion tähendab ka kaasa pöörle nagu ja poolest taie ainukeseks, muide kohe vist varsti on järgmine minema, et 2009. aasta veebruaris. Et see on ameerika oma, mis läheb nüüd üles. Asi on lihtsalt selles, et seal Kepler Kepleri nimeline observatoorium. Asi oli nimelt selles, et nagu ikka niisuguste uute asjade puhul läheb aega rohkem või nagu meil Tõraveres on käibel arved sappari. Kuidas öelda, reegel, iga asi nõuab b korda rohkem aega, kui planeeritud. See vastaks ka. Just sageli on see tõepoolest nii, mitte küll alati, aga, aga igast erandist peabki võid, reeglis peab olema veerand, eks ole nõuet. Nii et Kepler on täiesti, saab olema palju võimsam kui see koroo Keptades, muidu saab olema Schmidti süsteemi teleskoop selle meie kaasmaalase Bernhard Schmidti tüüpi ja, ja see on üsna suur, 95 sentimeetrit on see teleskoobi ava, peegelisan suurem. Ja, ja sellega loodetakse hakata avastama ikka neid juba nii kümnete kaupa lausa. Nii et planeedi avastamine saab selliseks rutiiniks täpselt ja täpselt nii nagu ma mäletan, omal ajal, kui hakkasid need Akkadi saadet, vot ma igasuguseid ütleme, kosmosejaamu üles, eks ole, siis oli, sai üles kirjutatud kõik need andmed ja puha ja see oli uus asi ja kui hakkasid inimesed üles minema, seda enam. Ja siis ühel ilusal hetkel lõin ma käega ja mõtlesin, kui neid nii palju. Et ei ole enam huvitav, lihtsalt. No vanasti oli jah, ajalehe esiküljel oligi väike nupuke alati kosmos 543, täpselt nii viina ja Gunnar Paal helistas ja käskis kommenteerida, alati. Selge, aga nüüd siis nüüd on tõepoolest, et kui mõni uus planeet avastatakse, siis räägitakse sellest ainult sellisel juhul, kui seal ka midagi erilist on. Jah, just nimelt, ja see hakkabki niimoodi olema nendesamade planeetide puhul kel huvi hakkab vaibuma, kui muidugi midagi drastilist ei leita, et äkki tõesti on kusagil elu või noh, me ei ole suutnud praegu isegi siinsamas päikesesüsteemis seda avastada, nii et seal kusagil kaugel see on ilmselt veelgi veelgi raskem. Aga inimesed lähevad järjest targemaks. Astronoom Debra Fischer. Teie kuulute uurimisrühma, mis ühe esimesena hakkas väljastpoolt päikesesüsteemi planeete avastama. Nii on üheksakümnendatel aastatel tegi ses vallas kõva tööd kaks uurimisrühma Michelme joojad, idee, kelle Šveitsis ja siis Chief maasi ja pool Battleri rism siin Ühendriikides. Mina olen selles rühmas 1997.-st aastast peale ja meie rühm on avastanud kokku umbes 150 planeeti, mis tiirlevad meile lähedaste tähtede ümber. Kui usutavaks võis üldse alguses pidada võimalust teiste tähtede juurest tõepoolest õnnestub planeete avastada. Enamik inimesi pidas seda ideed hullumeelseks, aga meie kasutasime olemas olnud tehnikat ja võtsime sellest viimast, mis võtta andis. Ja seda me teeme ka praegu ka näiteks eile õhtul olin ma oma toas kella kaheni üleval ja kontrollisin Doppleri koode, et me saaks oma uurimistulemusi täpsustada. Sest seni oleme me leidnud väga suuri planeete, mis annavad endast kõige selgemalt märku. Aga me tahame leida ka väikesi planeete, mis oleksid rohkem meie maakera moodi. Ja selleks on vaja paremat tehnikat ja paremate analüüsi tarkvara. Kas abi võiks olla ka niinimetatud süvakosmoseteleskoopidest? Süvakosmoseteleskoopidest võib olla väga palju kasu juba avastatud planeetide täiendavale uurimisel, aga nad on väga kallid instrumendid mõtet kasutada nii-öelda rindemissioonil. Kui maadeavastajad saabuvad tundmatule maale, siis saadavad nad kõigepealt välja väikese kiire rihma, mis koostab maastiku ülevaate. Ja meie olemegi just selline. Luurerühm. Me käime ringi ja püüame saada maast esmase ettekujutuse. Ja alles seejärel tulevad mängu suured ja võimsad teleskoobid, mis vaatlevad meie leitud planeetide atmosfääri ja muid üksikasju. Milliseks peate praegu välja vaatajaid, ikkagi ka maa tüüpi planeete, neid väikesi kivise pinnaga planeete avastada? See on küsimus minu kõhutundest ja ma ütleksin, et me oleme juba nii kaua planeete jahtinud. Me oleme maa-tüüpi planeedid sihikule võtnud. Me teame, kuidas neid kätte saada. Ja just nüüd alustame täie jõuga nende otsingut, nii et leiame nad kindlasti. Ei tea, kas see juhtub lähema viie või lähema 10 aasta jooksul, aga umbes sellise ajahorisondi ma välja pakun. Järgmisel aastal saadetakse orbiidile Kepleri kosmoseobservatoorium ja juba praegu on tööd alustanud Euroopa Kosmoseagentuuri uurimisjaam koroon. Need mõlemad suudavad avastada väga väikeste taevakehade läbiminekut tähtede eest. Kas see niinimetatud läbimineku vaatlemise meetod ongi teie arvates maa-sarnaste planeetide otsinguil kõige lootustandva või tuleks sama tähtsaks pidada ikkagi k-tähe gravitatsiooniliste võbeluste uurimist niinimetatud Doppleri meetodil? Tuleb välja, et maa tüüpi planeete, mis tiirlevad tähe ümber samasuguses vedela veetempera tuurivööndis nagu meie maakera on just kõige raskem avastada üks kõikuma meetodi abil. Mõlema meetodi tundlikkus on just sedasorti planeetide puhul kõige nõrgem. Ning mina arvan, et parim meetod tõeliselt maa tüüpi planeetide leidmiseks on kosmosest tehtav astromeetria. Et mõõdetakse siis väga täpselt tähe väikeseid värinaid taeva sfääril, mille põhjustavad tema ümber tiirlevad planeedid. Jaa, kosmosest tehtav astromeetria on just õige meetod, mida kasutada. See võimaldab leida planeedi massi ja nii edasi. Aga selleks läheb vaja uut kosmosemissiooni. Võib-olla nii 10 aasta pärast? Huvitav, millised võiksid need maa-tüüpi planeedid siis tegelikult välja näha kas teil on mingi ettekujutus nende geoloogiast või keemiast või ehk isegi bioloogiast? Tegelikult võib juba üksnes tähte vaadeldes ümber tiirlevate planeetide kohta paljutki teada saada. Tähe järgi saab aimata, milline on seal ümbruse skeemiline keskkond, milles planeedid tekkisid. Kui nüüd anda geoloogile õige massiga planeet kätte. Tema teab, et teatava osa planeedi keemilisest koostisest moodustavad elemendid nagu toorium või argoon mille radioaktiivsed isotoobid lagunevad ja soojendavad planeeti. Rasked elemendid nagu raud vajuvad planeedi keskmesse, kus neist võib tekkida vedel tuum ja planeedi pööreldes tekitab tuum mõnusa magnetvälja, mis kaitseb planeedi elusolendeid päikesetuule eest. Ja planeedil pole ka vaja juba tekkimise ajal endale atmosfääri ümber haarata. Atmosfäär võib kujuneda ka planeedist endast välja imitsevatest gaasidest. Vesi, vesinik, hapnik. Need on universumis ühed kõige tavalisemad elemendid ained ja kindlasti leidub neid väikese kivise planeedi koostises. Kui planeedil on sobiv mass, siis väga tõenäoliselt tekivad ta pinnale ookeanid või järved. On palju räägitud, kuidas infotehnoloogia areng järjest kiireneb. Nüüd on hakatud sedasama rääkima ka geneetika ja geneetikaga seotud meditsiini teaduse kohta. Kas ka eksoplaneetide vallas on oodata samasugust eksponentsiaalselt teadmiste kasvu? Jah, juba 1995.-st aastast peale oleme me igal aastal leidnud rohkem planeete kui eelmisel. Kui ma nüüd konverentsil käin, siis on meid koos, mitte 15 nagu varem, vaid 300. Ja sedamööda, kuidas inimeste oskused täiustuvad ja tehnika areneb, võib minu arvates oodata, et meie teadmised päikesesüsteemiväliste planeetide kohta hakkavadki plahvatuslikult kasvama. Geoloog Kalle Kirsimäe. Me oleme oma tänases saates rääkinud kaugetest planeetidest, nende avastamisest ja puudutanud ka elu võimalikkust nendel planeetidel. Nii natukene. Aga teie just tegelete tegi niisuguse teadusvaldkonnaga nagu astrobioloogia. Mida te siis arvate, kas nendelt kaugetelt eksoplaneetidelt on lootust leida elusolendeid? Jah, tahaks loota, et on aga enne, kui me saame hakata arutama selle üle, et kas eksoplaneetidele elu me peaksime tegema endale selgeks, mis asi on see elu, mida me sealt otsime või, või millisena vähemalt kujutan teda seal ette. Kui me tuleme astrobioloogia või ka üldiselt laiemalt bioloogia küsimuste juurde, siis siis elu Ta peaks olema mingi keemiline süsteem mis suudab iseennast taastoota reprodutseerida ning mis seal teine väga tähtis punkt, et elu on evolutsioneeri, tarbinistlikult evolutsioneeri rida, juhuslik sündmusi, mutatsioone, mis viib järjest komplekssemaks või siis näiteks keskkonnaga paremini kohastunud organismide tekkimiseni. Nüüd kui me hakkame nagu mõtlema, et, et kui palju on meil võimalusi sellist ennast taastootvate evolutseeruvate süsteemide tekitamiseks olemasolevatest keemilistest elementidest, juhul kui me, Ma arvan, me tõepoolest usume, et keemilise perioodist süsteem on universumis lõplik või üldiselt kehtestatud, siis siis neid võimalusi selliste iseennast taastootvate evolutseerutas süsteemi tekitamiseks ei ole. Väga palju. On arvata, et kui, kui võtta arvesse kõikvõimalikud erinevad omadused, füüsikalised keemilised omadused erinevatel elementidel võimalused just komplekseerumiseks, siis süsinikupõhine elu on universumis tõepoolest universaalne. Ja selle juures on teiseks ülitähtsaks komponendiks vesi. Käime ka niiviisi öelda, et elu tekkimine, elu alalhoidmine püsib veel, seejuures on ka tähtis, et vesi peab olema vedel. Nüüd loomulikult on meil ulmekirjandusest kasvõi tuntud ja ega tegelikult täiesti tõsiste teoreetiliste aruteludega on, on räägitud ka teiste võimalike ütleme, eluvormide elu keemiliste füüsiliste vormide võimalikkuse üle, näiteks rääkides silikaatühenditest või, või näiteks Me võiksime vee teoreetiliselt vedela vee asendada vedela metaaniga ja kujutada ette, et seal sellises keskkonnas võiksid tekkida hüpoteetilised eluvormid, mis siis vastavalt eelpool räägitud elu definitsioonile. Aga nii palju kui me võime tänapäeval sellest äkki ta mingisugused teaduslikud kindluse alusel on see pigem ikkagi eelpool nimetatud ulmekirjanduse teema. Nüüd kui me tuleme tagasi algse küsimuse juurde, kas eksoplaneetidel on elu, siis selle määramiseks määramisega on probleeme. Kahtlematult ei saa Määrata kuskil kaugemal universumis tähtede ümber tiirlevate planeetide planeetidel eksisteerivad elu selle elu definitsiooni seisukohalt, et me peaksime seal kohal olema, määrama, et kas seal on olemas keegi, kes on võimeline ennast taastootma rep produtseerima ja evolutsioneerumist läbi mingisuguse aja. Me ei saa seda teha, aga me saame otsida mingisuguseid keemilisi jälgi nendel planeetidel ja, ja otse loomulikult distantsilt. Me saaksime määrata mingisuguseid spetsiifilisi tunnuseid nende planeetide atmosfääris, kui meil on selleks olemas piisavalt head vahendid. Et kui, kui me võtame selle ainsa näitama, mis paraku praegu meile teadaolevas universumis eksisteerib, kus on elu, mõtleme maa, siis maa atmosfääris on selgelt äratuntavad kolm spetsiifilist komponenti, mis viitavad elule. Esiteks on see vesi, me küll täpsemalt määrame veeauru teine tähtis komponent on CO2 süsinikdioksiid ning kolmas ülil ülitähtis tunnus osoon. Seda on võimalik määrata mitmetes spektroskoopilise vahenditega. Ja need on need kolm tunnustmis viitavad esiteks sellele, et maa paikneb niinimetatud planeetide asustatavast tsoonis, kuskohas on võimalik vedela vee esinemine planeedi pinnal ning teiseks, CO2 ja osoon viitavat väga põhimõttelisele elu nähtusele fotosünteesi, mis on üks kahest põhimõttelisest füüsikalisest elu mehhanismist energeetilisest toimimismehhanismist. Nüüd tulles jällegi ikkagi natuke tagasi selle eksoplaneetide küsimuse juurde, et et sellelaadsete tunnuste alusel loodetakse tulevikus lähemat informatsiooni saada võimalike siis teiste tähesüsteemide ümber paiknevate ümber liikuvate, planeetide atmosfääri koostise kohta spektraal, sest meetoditega ja selle kaudu siis oletada nende kriitiliste komponentide järgi arvata elu võimalikkust või elueksisteerimist nendel planeetidel. Kindlasti on viimase aasta jooksul palju kõneainet pakkunud suhteliselt väikeste nimetatud, ütleme maa tüüpi planeetide avastamine teiste tähtede juures ja, ja siinkohal on, on ka paslik märkida, et vähemalt üks sellistest hiljuti avastatud planeetidest, mille suurus on võrreldav nelja-viie maa suurusega, paikneb isenesest sobilikus tsoonis kus on võimalik planeedi pinnal vedela vee esinemine ehk tegelikult see kõige tähtsam kõige algsem tingimus elu tekkimiseks on juba täidetud, need on edasi küsimus, kuidas me oleme võimelised määrama selle planeedi atmosfääri, atmosfääri koostist ja kas me võiksime seal leida jälgi siis näiteks kasvõi siis foto sünteetilisest elust. No üks võimalus, mida proovitakse elu tuvastamiseks väljaspool Päikesesüsteemis, on signaalide saatmine mõistuslikele olenditele ja nende signaalide otsimine kosmosest. Aga see muidugi eeldab, et seal on juba arenenud välja kõrgetasemeline tsivilisatsioone tegemist pole pelgalt mingite bakteritega. Lima seentega. Jah kui, kui nüüd, kui nüüd mõelda seti seti programmile ja nendele pingutustele, mis on tehtud nii ja tehakse tänase päevani väga edukalt kosmosest saabuvad maalide analüüsimiseks ja, ja mõeldes nendele projektidele, kus on maalt saadetud välja signaale, mida me tegelikult igapäevaselt ka siin raadioeetris, Me saadame signaale meile ümbrusse ruumi. Ja see oleks väga kena, aga kui, kui need mõistuslikud olendid saadaksid meile vastu tervituse hellow, siin me oleme. Aga, aga tegelikult kui astrobioloogia põhiküsimuse juurde, siis me ei räägi hetkel mitte intelligentse elu otsingutest, vaid, vaid vastamata. On küsimus põhimõtteline küsimus üleüldse elu võimalikkusest, teistel planeetidel, teistes süsteemides väljapool maad. See on see põhimõtteline küsimus, millele astrobioloogia, mis hõlmab endas erialadelt inimesi väga-väga erinevatest suundadest, astrofüüsikast, bioloogiast, keemiast, ka insenerid, geoloogid kõik töötavad ühe selle põhimõttelise küsimuse ümber, et leida märke nimetatud teisest loomisaktist inglise keeles öeldakse sekundit Chenesis. Kas üldse elu tekkinud elu arenenud väljapool maad, kes siis seni avastatud ei ole? Ei ole, ei ole lihtne vastata küsimuse kindlasti ka selles, et, et võib-olla ma ei ole osanud otsida. Kui me vaatame lähemalt enda ümber omaenese päikesesüsteemis, enne kui, enne, kui me üleüldse läheksime, otsime elu eksoplaneetidelt. Me peaksime vastama küsimusele, kas näiteks meie päikesesüsteemis on elu võimalik arenud, kas ta eksisteerib ütleme, väljapool maad, siis siin on mõned põhimõttelised küsimused. Esiteks on see, et kui me räägime üleüldse sellises süsinikuühenditel baseeruvate nii-öelda elust, siis me peame arvestama, et orgaaniline keemia on universaalne nähtus mitte ainult meie päikesesüsteemis, vaid kogu universumis. Meil on väga palju tõendeid selle kohta, et väga keerulised komplekssed, orgaanilised ühendid eksisteerivad. Näiteks meetrioriitides on tuntud nimetatud süsinik Kondriidid, näiteks Müncheni meteoriit. Puhas on, on suurel hulgal üle 70 aminohappe väga palju keerulisi orgaanilisi ühendeid. Me oleme võimelised määrama paljude spektraalset meetoditega raadioteleskoopi meetoditega orgaanilist keerulisi orgaanilisi ühendeid väljaspool meie päikesesüsteemi, nii et et need ehituskivid põhimõtteliselt ehituskivid elu tekkeks on on levinud päiksesüsteemis ja väljaspool seda. Ja nüüd küsimus on teistes kriitilistes parameetrites ja need on esiteks vesi mis on, noh, me võime teda vaadelda kui seda keskkonda või katalüsaatorit, mis on, mis on võimaldanud elu tekkeks elu teke ja teine asi on energeetiline baas, meil peab olema mingisugused füüsikalised füüsilistele printsiipidele tuginev energeetiline baas, näiteks kas seesama fotosüntees on üks paljudest võimalikest füüsilistest printsiipidest, mis võimaldavad energia salvestamist või energiaülekannet ja elusorganismide tegutsemist. Need on need põhilised tingimused, nüüd päris kindlasti võib öelda, et need selliseid süsteeme on nii päikesesüsteemis kui ka universum, mis meil on Valgust, fotoneid, fotosünteesialust kogu meile teadaolevas universumis ja jällegi me oleme tagasi siinkohal sellest piiravast tingimusest, mille nimi on vedel vesi mida, mis ei ole võimalik või, või mis ei esinenud mitte sugugi igasugustel tingimustel. Jah, me võime öelda, et vett on, on, on nii päik süsteemis universumis küllaldaselt, aga ta on jää kujul külmunud kujul. Ja, ja tegelikult astrobioloogiast defineeritakse Ki näiteks planentaarsete kehade asustatavus mõista nagu häbita peleti ja tingimustega, mis võimaldab, mis võimaldavad vedela vee esinemist planeedi pinnal. See on teatud ütleme niiviisi, kiirgussoojusrežiim, teatud kaugus tsentraalsest kesktähest Päikesest, kus kohas planeedi pinnal saab eksisteerida vedel vesi. Tänases keskööprogrammis oli juttu kaugetest maailmadest. Juttu rääkisid astronoomid Tõnu Viik ja Debra Fischer, geoloog Kalle Kirsimäe ja toimetaja Priit Ennet. Tõlget vahendas Tiina Vilu ja saadet toetas haridus- ja teadusministeerium.