Tere saate haridus ja elu kuulajatele, mina lähen veidi Tammar ja tulin siia Jõgevamaale. Põltsamaa linna tervisekaitse taritusse. Jõgevamaa tervisekaitsetalituse arst-inspektor Antonina Järviste. Teie olete osaline ühes suures üle riigilises projektis, kuidas seda nimetatakse ja missugune on teie osa seal? Kolm aastat tagasi sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakond algatas suure programmi laste ja noorukite tervise aastani 2005. Ja see programm koosneb kuuest projektist. Üks projekt on koolikeskkond ja selle projektijuht olen mina nüüd kolmandat aastat. Huvitav, mis need teised projektid on, teised projektid tegelikult nad kõike puudutavad ühe või teise küljega koolikeskkonda, nii et õigem oleks öelda, et kogu see programm, koolikeskkond, koolitoit, koolitervishoid, vaimne tervis, laste füüsiline aktiivsus või midagi niisugust, vot need on, need teised ja projektid on kõik niimoodi jaotatud üle riigi laiali. Sest et sümpaatne oli see, et, et ühe üleriigilise projektijuht on siin, Põltsamaale, istungit Tallinnas kusagil. Ja mõte on muidugi niisugune, et varem või hiljem need projektid hakkavad hõlmama ka tervet vabariiki, aga ma usun, et teised projektid on veidi lokaalsemad arvetatud. Võib-olla koolitoit oli toidul tõesti on ka sellel projektil on koordinaatorit igas maakonnas ja info tuleb igalt poolt. Mulle meeldiks küll, kui see terve programm oleks rohkem teineteisega seotud tervikliku terviklikum just nimelt tegelikult puutute oma igapäevatöös kooliga kokku, kuidas Te olete arst, kas arst-epidemioloog ja noh, mõni aasta tagasi veel oli see meie tervisekaitsetalituses jaotus natukene konkreetsem epidemioloogid, kooliinspektorid, toiduinspektorid ja nii edasi. Peale suurt koondamist, mis oli ette võetud vist rahandusministeeriumi algatusel, jäid meil väga vähe. Oleme arst, inspektorite peame tegelema kõikide asjadega. Nii et oma töös olete epidemioloogiline koolieluga koolihügieeniga just otse kokku puutunud ja ütleksime niimoodi põhitöökoht, põhikohustus on epidemioloog, nakkushaiguste ennetus ja kõik sellega seonduv ja siis koolide kureeriminega. No sellele teie kitsale erialale tahaks tänases saates mõne minuti lõpuosas pühenduda, sest see on väga oluline. Seal, kus on lapsin koos palju inimesi üldse palju koos kipuvad ka haigused siis kiiresti levima. Aga räägime nüüd sellest tööst juba täpsemini siis. Niisiis, mis asi on praegu koolihügieen, mis selle mõistele mahub? Väga sümpaatne, et ütlete, koolis hügieen, see tuletab vanu häid aegu meelde, kui tõesti oli koolihügieen olemas nüüd mõni aasta tagasi ja ma avastasin, et isegi Tartu Ülikoolis ei ole enam niisugust ainet. Coli hügieen. Me räägime tervisekaitsest, me räägime veel millestki muust ja tundub, et isegi pedagoogidel vist ei ole enam seda ainet, mida nad õpiksid kooli hügieeni. Nii vähemalt mulle tundub, koolis neile seda ei õpetata. Või ei ole sellest aru saanud, kas õpetatakse jah, just nimelt just nimelt, ma ei ole seda spetsiaalselt uurinud, aga jääb küll mulje, et noored pedagoogid, kes tulevad nagu ei teagi midagi koolihügieenist, nii, aga töö pealkiri on siis koolikeskkond. Koolikeskkond, kui ma alustasin seda projekti, siis ma muidugi püüdsin seda, seda ainet kogu seda valdkonda enda jaoks lahti kirjutada. Muidugi, koolikeskkond on väga komplitseeritud, väga suur, süsteemne valdkond. Ta aga võib jagada, jagada võib näiteks füüsikalitseks, keskkonnakse psühhoemotsionaalseks ja minule jäise füüsikaline keskkond, mida on võimalik mõõta tahvli eeskirjadega, paika panna, mida on võimalik seadustega reglementeerida ja vot see osa jäi minule. Ma usun, et millest oli meil juttu ühes eelmises saates hariduse elu? See oli siis laste nägemine ja selle nägemise sõltuvus ka koolikeskkonnast justkui palju Lukse laes ripuks ja ja kui palju siis lapse nägemisulatusse neid õieti jõuab, see oli ka teie tööst ilmselt need andmed, et mis me seal mõned andsime, ma arvan küll, möödunud aastal me tegime väga palju mõõtmisi kooli ruumides ligi 40000 mõõtmist, mõõtsime õppetöökohti, meie metoodika erines natukene eelnevatest, mis on enne kunagi tehtud. Me mõtlesime tõepoolest esimeses, teises kolmandas klassis kunstiklassides arvutiklassides iga lapse töökoha valgustatus, et kui juba riigi raha on olemas, siis teeme asja väga korralikult. Ja tõesti me küll eeldasime. Hüpotees oli küll, et vist asjad ei ole korras. Aga et nad nii korrast ära selle kõige kehvemas olukorras on tahvli valgustus ainult 15 16 protsenti kooli tahvlitest on valgestatud normikohaselt, ülejäänud on kõik alla normi. Ja kusjuures me võtsime ka ühe niisuguse näite ka noh, et saaks kuidagi hinnata, kuivõrd siis alla normi on siis ISO standardi nõue. Meil see küll ei kehti, on, et kui valgustus on alla 60 protsendi normist, siis nõuab otsemaid meetmeid. Noh, ma ei tea, siis, mis peaks olema kohe elektrit kohale kohe ehitustöö või, või siis või siis midagi veel jäävad niisuguseid alla 60 protsendi valgustatud kohti on tõesti väga palju ja kvartal Nendega aastaga siin olulist muudatust ei ole toimunud. Ma arvan küll, see situatsioon ei ole tekkinud muidugi eile üleeile see on juba pika aja küsimus, aga üllatav oli just see, et Need vahepealseid aastaid, mil me arvasime, et noh, kooli ikkagi renoveeritakse, midagi tehakse seal valgustus jäi küll vist kõigile tundub niimoodi, vähemalt maakoolides enne see iseloomulik lõhn, sinna sisse minnes on nüüd kadunud, alustati väga vajalikkust, alustati tualettruumidest ja see on vist üsna üleüldine on küljes, on sümpaatne, sest muidugi ega tualettruumides sai ennem ka seda põhifunktsiooni ikkagi täituda nimetada. Aga et me tõesti mõtleme selle peale, et las laps ka õpib ja las olla siis see koht ka korras. See on muidugi tore ja koolimajad lõhnavad nüüd hoopis teisiti. Ainult et pimedavõitu on jah, pime on küll ja pime on isegi nendes klassides, kus me eeldasime, noh, väiksed lapsed, esimesed, teised, kolmandad klassid, esimene ettekääne või niisugune esimene varnast võtta. Põhjus on ikkagi see, et raha ei ole, et me teame küll, aga raha ei ole. No kui ikka ei ole rahaga esimese klassi valgustuse kordaseadmiseks, siis ilmselt põhjus on mujal meil iga 10. laps isegi võib-olla veel kõrgem on see protsent istub nii halvasti valgustatud kohal, et ma olen seda koolidirektorite nõu pidamistele rääkinud, et ma imestan, miks see iga 10. laps ei ole veel siiamaani öelnud, et vot nüüd ma ei õpi, ei loe, ei kirjuta, sest mu koht on nii halvasti valgustatud, ma ei tohi siin tööd teha, ainuke asi, mis võib teha, mitte ära rikkuda seda, mis on. Me oleme ka sellest rääkinud, et väga tihti õpetajad tahavad eriti esimestes klassides kasutada nii-öelda grupi meetodid seal väga sümpaatne lapsed istuvad ümber lauagruppidena ja siis võib-olla see teon täiefektiivsem, aga siis juhtub just see, et läbist laps istub terve päev seljaga kas akna poole ja terve päev, nii et valgusti on tal kuskil selja taga ja ta varjab oma koha ära ja õpetaja ei oska seda märgata. Vot seda küll teha ei tohi. Näete, hakkasimegi kohe rääkima silmanägemisest ja valgustusest, aga see on tõesti üks üks väga oluline, kui mitte kõige olulisem asi seal koolikeskkonnas. Vähemalt, mis puudutab lapse füüsist. Ja, ja ma tahaks veel öelda seda valgusega on meil seots palju huvitavam, palju, palju olulisem tegelikult kõik see, mis me viimastel aastatel räägime sügismasendusest ja Sügist depressioonis on seotud valgusevaegusega Euroopa riikides maades juba aastaid ravitakse inimesi, kes kannatavad niisuguste vaevuste all, mis, mida võiks panna ja nagu ühes nime alles sügis, depressioon just valgusega inimene istub väga valgustatud ruumis nädal aega seal mõni tund päevas ja paraneb. Ja muide, ka Tallinnas on võimalik juba seda rani saada. Nii et valgus mõjutab läbi silma meie ajukindlaid struktuure saame sealt nii et sugugi mitte ainult füüsisega seotud, ehkki oluliselt siiski mõjutab ta lapse silmanägemist ja õpetaja oma. Ja ärme unusta, õpetajad koolikeskkonnast rääkides ja õpetad Te, olete töökohti me ka ikkagi mõõtsime valgustust, õpetaja laua peal, sega oli halb ja minu jaoks jällegi oli natukene. No niisugune üllatus, kui ma uurisin seadusi, siis tuli välja, et Eesti vabariik alla garanuge ja lausa kolme seaduse kaudu nõuab, et laps käiks koolis. Väga hea, see on lapse huvides ja väga vähe on neid seadusi, aga neid on, mis kohustavad ka asjaomaseid instantse ikkagi kindlustama lapsele Normaalse koolikeskkonna ja see esimene ja väga tähtis isik või juriidiline isik on ikkagi omanik, vald, omavalitsus peab kindlustama lapsele, et normaalsed tingimused, kui seda ka ei ole ja tõesti koolides ei ole olukord normaalne. Mäelega rääkisid, mites ei tekkinud eile siis tuleb leida need vahendid ja, ja vahendid tuleb leida ikkagi nii, et kool on prioriteetne. Ma võiksin väga palju näiteid tuua, kui ma lähen valda ja ma näen, et kool on korras, särakoolil on vähe tähelepanu pööratud, vald on vaene. Aga samas vallamaja on väga ilusasti korda tehtud, viiele neljale vallaametnikul on väga head töötingimused loodud, siis ilmselt asi on prioriteetidest. Isegi kui need prioriteedid on korralikult paika pandud. Võib-olla, eks ole, viiged, riik eraldaks mingisuguse hea summa selleks, et ükskord kõik tasse valgustuse tänud, teeksime korda. Kas te teete ka mingeid ettekandeid kellelegi, nii nagu öeldakse, et sinna, kuhu vaja, et midagi tekiks, võib-olla üleriigilist tähelepanu sellele? No kõigepealt ma püüdsime muidugi asja lahendada nii-öelda lokaalselt kõigepealt ikkagi teavitada omavalitsusi ja koole, sest aastaid koolides mõõtmise ei tehtudki noh, lihtsalt arvati, et ju siis need tervisekaitsetalitused peavad tulema, peavad tegema ja keegi ei märganud, et ammu-ammu tervisekaitsetalitusel seda kohustust ei ole ja nüüd said need asjad tehtud. Protokollid on koolides, on omavalitsustes on tehtud ettepanekud selleks, et saaks olukorda parandada. Aga ilmselt sellest on tõesti no meedia väga palju sellest juba kirjutanud ja probleem üles võtnud artikleid on ilmunud Postimehesse Päevalehes, televisioonis, möödunud aastal, sellest rääkisime. Ma arvan, et võib-olla peaksid rohkem hoolekogud selle küsimusega tegelema, tähendab emad-isad ise ja emad-isad ise sest paistab, et näevad, võib-olla nad ei tea, et see probleem on nii terav või lihtsalt ei oska nõuda? Kas on võimalik ka, ütleme teie mõõtsite öeld osa koole ja laste üle, kas on võimalik ka näiteks hoolekogul tellida mingi teenus kasvõi siit teelt või kust iganes, et teha samasugune mõõtmine ja kui palju see maksma läheks. Ja see ei ole võimalik, vaid lausa kohustuslik iga rahvatervise seaduse järgi omanik on kohustatud teostama laboratoorseid analüüse, instrumentaalse analüüse, kui on õppe või töökeskkond, kuidagi normeeritud seda ei tehta ja võimalik on tellida neid mõõtmisi vastavalt vajadusele. Kas tervisekaitse talitusest? Jah, teenus on igas maakonnas, vähemalt igas maakonnas või on ka spetsiaalsed laborid Tallinnas, Tartus, ilmselt ka teistes linnades, kes niisuguseid mõtlesid, toimetavad ja kes veel, kui mitte hoolekogus istuvad emad-isad. Ja õpetajad, kes ju ka vastutavad oma õpilaste ja iseendagi tervise eest peaksid siis seda tegema, kui palju niisugune teenus maksab, kas te oskate umbes öelda? Jah, üks mõõtmispunkt maksab 47 48 krooni ringis, nii et ega see väga odav töö ei ole, tähendab ühe õpilase töökoha nagu mõõtmine ja sinna taha jäädagi ja aga ma arvan, et meie tegime programmis oma projektis nii täpselt noh et oleks ükskord täpselt mõõdetud iga õpilase koht või on klass või ruum ühtlaselt valgustatud, siis aitab neljast-viiest punktist mingisugused punktid klassi erinevates osades üks keskel ja nurkades umbes nii, ja ümbrikumeetodil siis on see palju odavam ja algustus ka õpetaja töökohal ja tahvli valgustus ja seal pluss siis ütleme siis oleks kuues punkti seitsmes punkt tahvli keskel. Paljud koolidirektorid on küsinud nõupidamistel, kas me võiks lux meetrit ise osta, ise mõõta, palju seal üks meeter maksab? Tõesti ta väga kallis ei ole ja enne kui tellida meilt kalleid mõõtmisi, võib-olla tõesti fooni mõõtmiseks väiksele luksmeetri muretseda minu pärast, kas vald kõikide koolide jaoks või kasvõi maakond tervelt tekkide koolide jaoks. Aga muidugi noh, seal üks meeter peab olema taadeldud ja peab mõõtma inimene, kes oskab seda teha. Koolikeskkond, mis veel on? Me rääkisime ka tualettruumidest, mis ilmselt kuulub kindlalt ka väga olulise punktina selle hulka. Ja see ei ole nüüd pandud tähtsuse järjekorras, vaid lihtsalt, et, et see teema lõpetada ja no neid valdkondi on päris palju, seal on ka veel mööbel, kehalise kasvatuse tingimused, koolitoit, töökojad, õppetöökojad, arvutiklass ja nii edasi laias laastus me räägime nagu 10-st valdkonnast koolikeskkonna valdkonnas ma ikkagi räägin nendest, mis on normeeritud kas või kuidagimoodi, nii et need valdkonnad on kõik kuidagi mõõdetavad, kombatavad just just neid võib mõõta, neid võib hinnata nende kohta, neid võib võrrelda tervisekaitse-eeskirjaga ja meie lähtume ikkagi sellest, et tervisekaitse-eeskiri, see on tekkinud ikkagi mingisuguste väga põhjapanevate uuringute baasil ja, ja eeldatakse ju nii, et kui miski parameeter vastab normile seeliku tervist kui ta on ikkagi ületab normi on kõrvale kaldunud normist, siis ilmselt see ikkagi mõjutab õpilase tervist. Selle, seda projekti plaanis ja kavas oli päevade korraldamine koolidirektoritele omavalitsusjuhtidele just nimelt omavalitsusjuhtidele ka. Et nad teaksid, mis, milline kool peab olema ja mis seal siis, mida nad ei tea. Kahjuks omavalitsuse juhid võtsid osa nendest õppepäevadest väga-väga halvasti, ma ütleks niimoodi. Aga nendel nõupidamistel. Me arutlesime kooli direktoritega, mis nad arvavad, milline kooli juhtkond kõige rohkem mõjutab õpilase tervist? Protsendid olid väga erinevad, vastused olid väga erinevad, aga pingerida kujunes küll niimoodi välja. Esikohale tuli õppetöö korraldus, õppetöökasvatuskorraldus ilmselt see on tõepoolest kõige tähtsam, see on niisugune huvitav koolikeskkonna osaleda. On küll osaliselt normeeritud, aga rohkem nagu psühhosotsiaalne väär ja korralduslik saab nii, et rääkisime silmadest nii pikalt, siis ma usun, et päris palju saateid lausa, mitte ühte osa sellest tuleks sellele nimetatud teemale pühendada ja on seda ka selles saates väga palju räägitud. Ja küllap räägitakse ka edaspidi. Aga teie kui arsti seisukohalt, mis siis seal lahti on õieti? No ühesõnaga väga lühidalt võib öelda, et ilmselt tänapäeva õppekoormus ei vasta lapse füsioloogilisel võimalusele üldse kogu seda infot ja kogu seda tarkust vastu võtta saan nüüd lihtsustatult niimoodi öelda, liiga palju antakse õppida. Just nimelt just nimelt kui me nimetaksime õppimist, tööks õppetöö ja siis küsiksime, kui pikk on siis lapsed. Siis on ta ju palju pikem, kui on täiskasvanule kehtestatud norm. Kõigepealt tulidki need signaalid või, või, või need häiresignaalid ikkagi lastevanemate poolt ja ka pedagoogid ise, pedagoogid ise on teinud ju väga huvitavaid, väga sädelevaid, väga ilusaid uurimisi, näiteks ma võiksin sind lausa nimetada hariduselus, ma lugesin. Õpetaja Anneli Lucasson Tartust on väga ilusasti kirjutanud keemiaainest ja tulnud ka järeldusele, et õpikud on liiga rasked. Aine maht on liiga suur, laps ei saagi keemia armastama hakata, rääkimata ta jõuaks veel, aga ta tahaks. Korralik õpetaja, hea õpetaja, professionaalne tahab ju, et laps jõuaks edasi ja armastaks tema ainet. Lepime kokku, seda juttu me praegu edasi ei räägi, sest et seal ei ole vist nii väikese saate osana mõtet üldse. Kuivõrd asjast siiski õnneks juba räägitakse. Jaa, jaa. Ma loodan, et katsutakse ka midagi ära teha. No ma tahaks väga loota, et see töö, mis me teeme, et see ainult meie väga paksude kaante vahele, et selle nende meie järelduste baasil midagi ta sünnib koolis paremuse poole. Öelge palun, Järviste, mis oleks see, mis need koolikeskkonna teemadel rääkides tuleks võtta veel võib-olla omaette saate teemaks lausa mis on nii tähtis teie meelest ja millest on vähe räägitud? Kahtlemata koolimööbel on üks valulaps paljudes koolides. Ma ei saa kahjuks öelda, arvusid terve vabariigi kohta, aga näiteks meie maakonnas umbes 40 protsenti õpilasi istuvad mööblil, mis ei ole nendele kasvukohane, kas liiga suur või liiga väike? Need ikka see on päris tõsine nõudmine, et klassiruumis peaks olema vähemalt kahte suurust pinke, parem kui on, kolm suurust. Võiks olla küll, võiks olla küll ja eriti pikkade jaoks ja eriti lühikeste jaoks, alati saab reguleeritava kõrgusega mööblit ka muretseda, aga kaks, kolm suurust, see ei tohiks olla probleem, paljudes koolides on ju nii, et kõik need suurused on enam-vähem ka olemas, aga nad millegipärast on hoopis kõrvalklassis, mitte selles klassis, kus need vajalikud arvestamata, aga jah, et kui on näiteks keskkooli klassid siis on seal päris tibatillukeste tüdrukutest kuni korvpallipostini välja igasugust kasvu esindatud. Ja, ja, ja ma, ma võin kohe kindlasti öelda, et õpilase käest küsida, et mis tal on need nagu negatiivsema mälestusi koolipõlvest, siis paljud nimetavad pikemalt seda aega, kitsast mööblit, kui hästi ei tahtnud mahtuda? Jah, ei, ma ei mahtunud mitte kuidagi. Me lubasime, räägime enne saate lõppu veel natukene ka teie kitsast erialast, see on siis epidemioloogiakoole on niisugune kinnine objekt, ütleme niimoodi, kus levivad nakkused kõikide mehhanismide abil. Aga õnneks peab, ütleme niimoodi, et nakkushaigusi nakkushaiguste puhanguid viimastel aastatel tõesti ei ole meil olnud ei. Toidukaudsel teel kaudsel teel pisk nägustele muidugi ei saa piiri panna, sest õhk on ikkagi üksjagu ventilatsioonid, on nii, nagu nad melon, turutamine, halb siis muidugi piisknakkused levivad. Mis teeb muret? On peidiku loss. Need on noh, minu nooruspäevadel räägiti, et need on sotsiaalsed haigused, nad käivad kaasas vaesusele ka sellega, et inimestel ei ole võimalik pesu pesta korralikult iseennast pesta. Praegu kahjuks need nende haiguste numbrid on suured, ma võiksin öelda küll omavalitsustele Väikse soovituse, ärge pange sauna kinni või kus nad on, taastage neid jällegi ellu inimene, keskmine eestlane peaks käima ikkagi nagu vanasti kord nädalas korralikus saunas, siis ehk on neid täis siia sügeles, seda vähem. Täname teie projekti päris lahti ei haruta, tänud. Ja siin ongi ju teemat, mis tuleks omaette rääkida, nagu kehaline kasvatus, näiteks nagu koolitoit ja nii edasi. Me võtsime tera siit teise, sealt, aga olulisi terasid me siiski võtsime vist. Ma arvan küll, ma arvan küll, praegu minul ka on südame peal kaks suurt probleemi ja see on ikkagi valgustus küll tahaks, et kahe-kolme aasta pärast situatsioon oleks hoopis parem ja teine on õpetajakorraldusse. Ja mina lisaksin nüüd veel siia ühe. Me räägime õpilasest ja õpilasest. Kas ei tuleks hakata rääkima rohkem ka õpetaja tervishoiust, õpetaja elust, koolis, võimalusest ellu jääda. Ja mitte ainult mõeldes õpetaja palgale. Ja ma arvan küll, ma ei ole küll näinud need andmed, me ei ole ka selle töö juures olnud, aga ma tean, et on uuritud ka õpetajate stressi ja stressi põhjusi ja on leitud, et stressi põhjused on hoopis hoopiski teised, mitte need, mis me arvame, et õpetaja ei ole rahul oma palgaga, jaan kohe stressis ei ole, palk ei ole õpetajatöös, õpetajad ise seda räägivad kõige tähtsam, seal väga palju muid faktoreid. Ja me võib-olla ei oska nähagi ja see on tõesti omaette väga-väga tähtis teema. Ja seda teemat võtame tulevikus haridussaates üles võtta ja arutada. Aga täna me rääkisime siin ilusal talvisel Põltsamaal. Jõgeva tervisekaitseametiarst-inspektor, Antonina Järviste ka tema tööst koolikeskkonna uurimisel. Mina olen Heidy Tammar, me kuule, meil,