Ta oli minu meelest lihtsalt sündinud selleks, kelleks ta sai hiljem. Kunagi teha erilisi füüsilisi pingutusi, ära mängida ka kõige nõudlikumad riiuliteost. Tundus isa jaoks ei eksisteerinud tehnilisi raskusi viiulimängus. Isa veetis küll väga palju tunde päevas viiul käes aga mitte sellepärast, et tal oleks olnud vaja asju tehniliselt treenida. Mulle tundub seepärast, et talle oli nii füüsiliseks kui pahaseks vajaduseks tunda viiulit oma käes, mitte lahkuda temast musitseerida temaga koos selle lihtsalt lahutamatu isa olemusest. Siit tulenebki see suur paradoks. Tema puhul. Ta töötas väga-väga palju. Aga see polnud nõndanimetatud Kõlasid sara saate Hispaania tants ning Winjaski originaalne teema variatsioonidega NSV Liidu rahvakunstniku Leonid koogani interpretatsioonis. Ja oma isa, kes 14. novembril käesoleval aastal oleks saanud kuuekümneaastaseks, meenutas poeg Pavel koogan. Ka praegu rahvusvahelise nimega viiuldaja ja dirigent viimasel aastakümnel ka oma isale asendamatu mõttekaaslane ja partner dirigendina. Kõlab Beethoveni viiulikontsert oopus 61 Reema soor solistiks Leonid Kuugani, dirigendiks poeg Paavel. Googel. Mul õnnestus isa viimasel elukümnendil läbi mängida, esitada peaaegu kogu tema repertuaar, mis sisaldas teoseid viiulile ja orkestrile. Aga repertuaar oli tal tohutu. Sinna kuulus vist küll kõik mängimis väärneri valdist, Bergini. Meie kodus käis väga palju muusikuid tagasi hoidlikest orkestrantide kuni maailma väljapaistvaima tega, muusika inimesteni. Kõiki neid on võimatu loetleda isegi väga kuulsa nimega inimeste seast. Isaks tern, Šosesse ideti esindsin palist Artur Rubensteini, Dmitri Rogovi param Hatšhaturjan ja nii edasi ja nii edasi. Kogu see atmosfäär niisiis kahtlemata ei saanud jätta mõju avaldamata minu kui muusiku formeerumisele. Nagu ma juba ütlesin, ma lausa mähkme east peale imesin endasse seda muusikalist atmosfääris valitses kodus nagu ka isa suhtumist muusikasse. Tema viiuli kõla, mis mul praeguseni kõrvus heliseb. Peas ja kõrvus on siiani salvestanud ka paljud tema proovid pianistidega, kui ta valmistus oma soolokevadeks või esinemisreisideks või Moskva kontsertideks. Mis puutub minu suhtlemise isaga professionaalsel pinnal, siis ajal, kui veel õppisin viiulit Moskva riikliku konservatooriumi juures asuvas muusikakeskkoolis ma ütelda, et isa mulle eriti suurt tähelepanu oleks osutanud juba vist ka seetõttu, et ta suurema osa Vassilis kontserdireisidel aastatega kontaktid tihenesid. Arutasime temaga sageli paljusid, nii tehnoloogilisi kui muusikalisi küsimusi, momente ja muidugi mõista jätnud minusse sügava jälje. Ja veel kord pöördes sellesse perioodi, kui hakkasime juba koos esinema isa, viiuldaja Ena mina dirigendina siis oli see neile nagu kahe võrdväärse partneri suhtlemine, koosmusitseerimine. Meil polnud temaga kunagi isegi mingeid loomingulisi, rääkimata muudest lahkarvamustest. Meil lihtsalt klappis kõik kuidagi iseenesest mõistsime teineteist, nagu öeldakse poolelt sõnalt. Sedasama ütles muide ka Jelizaveta Grigorjev nabiiles Paveli ema et temal kunagi pole olnud pojaga ei mingeid probleeme, kasvatus ega lahkarvamusi muusikalistest või mistahes küsimustes. Et ema on siiani jäänud pojaga kolleeglikesse konsulteerivaisse suhetesse, et poeg alati huviga ära kuulab, mida nemal ütelda tema kontseptsioonide lahenduste peale nii dirigenditöös kui viiuldajana. Seda olen muide võinud pealtnäha kogeda ka isiklikult. Ja lihtsalt ja kiiresti on muidugimõista mitte ainult tema, vaid ise, samuti kõrgeklassiline, viiuldaja ja kogenud pedagoog kelle tundides hämmastab töö ökonoomsuse täpsus, eksimatu, muusikatehniliste raskuste sõlmpunktide tunnetamisel, oskus suhelda üliõpilastega, nii et ükski ebatäpsus, kas jäänud kõla kvaliteedis läbi, ei lähe. Aga samas ütelda seda nii, et üliõpilane ennast kunagi halvustatuna alandatuna ei tunne. Seesama, teen muusikastiili ja fraasitunnetus, püüd täisverelise varjundi ja mõtterohke viiuli kõla saavutamise poole iseloomustas ka Leonid kooganiks, pedagoogina hiljem ka kateedri juhatajana, rahvusvahelise konkursi žüriid esimehena ja nii edasi. Võib igast suhtelist karistada selle perekonna elatud elu, suhteid, kooskõla, ühiseid püüdlusi, aateid. Ja nii sai ta kindlasti on üks niisuguseid õnnelikke näiteid kes oma elukaaslasele oli mitte ainult armastavaks abikaasaks, vaid ka parimaks sõbraks mõttekaaslaseks, nii elus kui töös. Nii ta mulle ütlebki. Leonid Kuugani kaotus korvamatu, sest kaotasin mitte ainult abikaasa, vaid ka asendamatu sõbra. Ja Kati Ilves oli abikaasale ka hindamatuks esinemispartneriks. Praegu kõlab Leonid koogani jälis hävita kiiresse esituses Leklari sonaadi number üks esimene osa. Koos on ehitatud aga kaugelt rohkem lindistatud plaadistatud Johann Sebastian Bachi Antonio Vivaldi, Kontsert kahele viiulile. Telemanni lekk, lääri, isa-i ja paljude teiste heliloojate teoseid. Kui ma debateerisin viiuldajana suurel laval, formeerus neil perekondlik viiuliansambel. Koos esitasime ka mitmeid kontserte kolmele viiuliorkestriga. Bachi, Vivaldi ja ka kaasaegsete heliloojate sulest. Kõlas lõik Antonio Vivaldi kontserdis kolmele viiulile perekonna ansambli Leonid Kogan Jelizaveta kiiles, Pavel koogan esituses. Väga palju edukaid esinemisi oli Leonid kooganil ka koostöös oma pianistiks tütre Niina kooganiga. Praam üks siiani koguni küpsete interpreedi aastate lemmikuid. Sonaat number üks viiulile ja klaverile oopus 78 soima soor koosnengustitre Niina kooganiga. Klaus kuulus ja nii ja mina kogun nimelt Moskva konservatooriumi suures saalis avalikul kontserdil 10. jaanuaril 1981. aastal. Ulatuslike ja tõsiste suure vormiliste teoste kõrval ei põlanud Leonid Kogan kunagi ära ka väikevorme Tüüre mis tema sõnade kohaselt omamoodi arendavad on. Tüürides näen omapärast, sageli aforistliku ütlemisviisi, kõige ootamatumaid rakusse muusika kujundlikus keeles. Nad on minu jaoks väga ahvatlevad riiuli, väljendusvõimaluste viiuli kõla avardamisel on arvanud Leonid Kogan ise. Meie fonoteegis leiduvast on üheks meele olukamaks paremaks näiteks taoliste lindistuste hulgast minu meelest Fritz Kreesleri Väike-Viini Marss muuseas jälle mängitud linti koos tütre ninaga. Kuulakem kui peenelt ja nüansirohkelt kõlabsin Leonid koogani viiul. Ajast, mil Leonid Kogan jõuab Bachi muusika vaimustatud hindamiseni kuni elu lõpuni, saab see suur saksa helilooja Kogani jaoks pidevate Bachi juurde tagasipöördumiste ja sealt ammutamiste allikaks. Ta esitab terve tsükled Johann Sebastian Bachi kontserte sonaate. Praegu kõlab Leonid koogani ja Karl Richteri koos ehituses Johann Sebastian Bachi sonaat number viis riiulile, klavessiin vile. Leonid Kuugani interpreedi teel on muusikateadlased uurijad täheldanud nagu mitmeid selgete piirjoontega perioode repertuaari mõttes, mida ta on neile helistanud. Nooruses vaimustumine Virtooslikest väga efektsetest riiulipärastest teostest innovski paganiini ja teised, siis küpsemas eas klassikalisse repertuaari süümine, Edasi väärtuste avastamine, viiulirepertuaari, mine tüürides vaimustumine musitseerimisest, eakaaslastega, mitmesugustes kammeransambli koosseisudes ja nii edasi ja nii edasi. Väga eredalt Leonid Kogani nimi olnud seotud Nõukogude hiljuti viiulile kirjutatud muusikat. Kõlas lõik Aram Hatšhaturjan rapsoodiast viiulile ja orkestrile lindistatuna teose esiettekandes kõlamise päevale Moskva konservatooriumi suures saalis kolmandal novembril 1962. aastal. Panin riiul on andnud aga lähetuse ellu mitte ainult sellele kontserdile. Temal on pühendanud oma viiulikontserdid Tihhon Freinikov, Mihhail Vainderg, karakara klippermoonid võivad tulla üles lugeda kõiki neid nõukogude Heiuvate riiuliteoseid, mida on elustanud selle väljapaistva viiuldaja hingus. Raske on loetleda, kui paljudes maades on just läbi Leonid Logani riiuli tuntuks armastatuks saanud muude heliloojate looming. Janis Kuuganit on sageli tema talendi järeldused ja omapärast võrreldud kuulsa paganiiniga nimetatud kaasaegseks paganiiniks. Juba kuueteistkümneaastaselt olid Leonid kooganile jõukohased selle suure itaallase kõige nõudlikumadki viiuliteosed. Tagaliini esimest viiulikontserti mängis ta esimesena vähemalt Nõukogude interpreetide seas originaalis ja kõrgeimasse raskuskategooriasse loetav Akadentsiga. Nimelt soree kadentsiga ehitus eile õhtul järjest kõik paga liini 24 kapriisi, mis on ükshaaval meiega päevadeni kõikide viiulite konkursside proovikiviks noorte annete väljaselekteerimisel. Pärast Leonid koni esinemist rahvusvahelise kuninganna Elizabethi-nimelise konkursi lõppvoorus Brüsselis 1951. aastal, kus Leonid Kogan teatavasti võitis ülekaalukalt ja kahtlusteta esimese preemia. Laureaaditiitli aplodeerib vaimustatud public, eirates konkursi tavalist viiuldaja lausa püsti seistes. Ja žürii liige, ülemaailmselt tuntud prantsuse viiuldaja erakti poo märgib. Nii pole veel keegi sellel konkursil riiulit mänginud. Pisut hiljem on tuntud prantsuse kriitik Jourdan moranz. Kuulnud Pariisis Leonid koogani mängu kirjutanud. Tundus, nagu oleks suur paganiini iseseisvunud lavale mänginud oma kontsert. Ega asjata aluseta palun ka paganiini elule pühendatud mitmeseerialise telefilmimuusikat sisse mängima just Leonid Kogan. Kahjuks meie raadio fonoteegis ühtegi paganiini lindistust Janipuoganiga leidub. Aga iga interpreedi pedagoogi elab edasi mitte ainult omaenda lindistuste plaadistuste kaudu, vaid kam õpilastes ja kuulsaid õpilasi. Leonid koovanil jätkub. Andrei korsakov, Valentin Žuk, Sergei Krartšenko, Eduard krats ja paljud. Paganiini esimene viiulikontsert oopus kuus, Reimo sood, teine osa. Dressiivo mängib üleliidulise raadio ja kesktelevisiooni sümfooniaorkestri saatel Vladimir filoseevee juhatusel. Leonid koogani õpilane Andrei korsakov.