Imetlen Dmitri Kabalevski nooruslikkust ja vaimuvärskust veel praegugi, nüüd, varsti juba 80 aastasena. Pikk ja vibalik painduva kiire liikumisega annaks silmad ette paljudele kaasaegsetele noortele. Sest milline väsimuse tülpimus liigutustes, milline aastate koorma raskusesemetes, kui neid vahel vaatad. Samas liigub 80 vastane elu ja raskusi näinud vees vilkalt oma töötoas tuues lagedale küll partituuri, küll plaate, küll noote, küll oma teoste kirjanduslikke algallikaid, et mälu kinnitada. Aga seda mälugi annab imetleda. Pole vist ühtegi romansitsüklit, mille tekst teda ei teaks peast. Ja kui rabavalt mõtestatud ta neid ütleb, kuidas hellitab häälega iga värssi iga mõtet. Tundub, et maestro üldse peab väga lugu luules. Mitmete pojettidega on teda sidunud sügav sõprus. Kauaaegne loomingu partner oli Dmitri Cableskile samu Ilmar Jacques. Üheks vokaaltsüklitest milled mütsiga palescan kirjutanud Samuel Marshaki luulele on kuus romansi häälele ja klaverile uppus 100 pealkirjaga aeg. Aga? Ma. Ja see who's kooni. Ema. Roosi ordeni. Külas esimene osa, mina, see olengi tsüklist häälele ja klaverile Opus 100 pealkirjaga AEG, esitajaks Sergei Circus bariton ja Dmitri Kabaleski klaver. Nii. Ja. Naa. Abri sõiva. Aga? Tukk Moskva. Kõlas teine osa rongis tsüklist AEG. Roosi. Dmitri Kabalevski loomingust valisin tänase saate sisse ka tema pateetilise avamängu ja sümfoonilise poeemi keevad. Küsin maestro käest, millised olid loomingu impulsid nende teoste puhul. Kõlas meetrigavaleski pateetiline avamäng Eesti raadio sümfooniaorkestri esituses mõtte pärit autorikontserdilt Tallinnas teisel novembril 1972. aastal. Kõlas sümfooniline poeem kevadoopus 65 Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkestri esituses autori juhatusel. Väga paljudelt plaadistustelt ja muusikalindudelt võime lugeda, et Dmitri Kabalesken mitte ainult oma heliteoste esitaja klaveril või kontsertmeistri rollis vokaaltsüklit ettekannetel vaid üsna sageli ka dirigendipuldis. Kas dirigeerimist on olnud võimalus õppida, küsin? Kas helilooja dirigendipulti astumise tingib rahulolematus oma teoste interpretatsiooni ka elukutseliste dirigentide poolt? Huvitun? Ja viimane, minu küsimus seoses dirigenditegevusega, kui sageli on Dmitri kavaleskil dirigendina tulnud pulti astuda elu jooksul? Kontaktid Eestiga, millised on olnud need nii tööalaseid Heiutriidulinis kui isiklikke? Niisiis küllalt palju ja peaaegu alati meeldivad vastavalt mütsiga Waleski sellele minu küsimusele ja nimetab unustamatuid päevi ismi rahvusvahelise nurga muusikalise kasvatuse ühingu konverentsil kus tema kutsel esines rahvusvahelisele kuulajaskonnale meie vabariiklik noorte viiuldajat ansambel Erich Loidi juhatusel, kellest Dmitri kavaleski tundub väga lugupidavat ja millist ansamblit väga armastavat. Ta lisab isegi, et tema enda armastust ja lugupidamist meie viiuldajat ansambli vastu jagavad ka tema lapselaps, kes ikka nõudvateta plaadilt tema jaoks just selle vene tantsud välja otsiks. Mis kõlas meie ansambli esituses kõnes olnud konverentsil, et siis selle järgi tantsida ei väsi ikka sedasama lugu kuulamast ja tellimast. Väga lugupidavalt räägib maestro meie kooli muusika suurest ja entusiastliku uuendajast Heino kaljustest. Kuigi nende teed kooli muusika reformimisel mõneti lahku lähevad. Mõneti juba põhimõtteliselt, sest Kabaleski peab põhitähtsaks mitte professionaalset suunitlust üldhariduskooli muusikaprogrammides. Niivõrd üldist noodilugemis, oskust ja teisi teoreetilisi teadmisi kui muusikaõpetusega, inimese emotsionaalset mõjutamist, tema hingelist kultuurilist harimist, tema üldkultuurilise taseme, muusika ja kõige kauni mõistmise arendamist. See kõik ei sega teda ka väga austamast Heino Kaljuste suurt tööd koday meetodi juurutamisel ja hindamast väljapaistvaid saavutusi Ellerheinatöös. Lastekoor Ellerhein on ka mitmete Dmitri Kabaleski kooriteoste esitajaks olnud. Kõlaskontaadi hommiku, kevade ja rahulaulud avalugu te kuulete laste hääli. Nüüd veel üks võte, teine osa seast, uskad kantaadis kodumaa vuti on pärit Dmitri Kowalski autorikontserdikavast teisel novembril 1972. aastal, mil teos kõlas meil esiettekandes. Tore teos lastele on Dmitri kavaleski loomingust veel tema kooliaastad koorile, sümfooniaorkestriga. Kaba lesk ja lapsed, see teema oleks küll vist ammendamatu, niivõrd on need mõisted seotud. Ka polekski, armastab väga lapsi ja tundub, et lapsed ka teda kogu elu on seotud tegelikult selle suure teemaga lapsed, nende muusikaline areng, selle ergutamiseks, sellele kaasaaitamise teed ja võimalused tuurse, sisemiselt haritud ja kauni hingeeluga emotsionaalse inimese kasvatamine. Nende küsimuste kallal on ta veetnud pikki öid kirjutuslaua taga. Nende küsimuste lahendamisele kaasaaitamise soov on viinud lihtsa muusikaõpetaja tööle üldhariduslikus koolis, et kontrollida oma mõtteid ja ideid praktikas. On innustatud tegema nõndanimetatud avalikke muusikatunni televisioonis ja raadios kiirustama loendamatutele, kohtumistele lastega meie ema paljudes paikades ja ka raja taga. Nüüd kõrges eas veel lisaks toimetama ajakirja muusikakoolis, millest ma Eesti näitab uhkusega juba seitset ilmunud numbrit, mis ta mulle ka lahkesti kaasa annab mälestuseks restaureerimiseks. Sirvides ajakirja numbreid kasvab minus veel suuremaks austus selle väsimatu muusika, põllukündja, järjekindluse ja sisemise tarkuse vastu. Siit ju tegelikult algab tõesti kõik. Tõepoolest mitte läbi kuiva teooria, vaid läbielamuste läbi emotsioonide läbi vaimustamise läbi isetegemise rõõmu. Ajakiri toob toredaid materjale kõige selle ergutamiseks. Kui räägime Dmitri Kabalekskid Eestis, siis ütleb ta, et kuigi tal on siin väga palju häid sõpru, tuttavaid, palju inimesi ja muusikuid, kellest ta siiralt lugu peab jääb tema meelest ületamatuks eestlase sümboliks. Siiski Georg Ots. Ja Dmitri Kabalevskit annab lausa kadestada. Sellistes aastates lausa maruline muusikaline ühiskondlik muusika, propagandistlik kirjastamise esinemistegevus. Kuigi initsiga pale viskan äärmiselt lugupidav ja viisakas kaasinimeste vastu ja vabandab alati südamest, kui mingist kokkuleppest kinni ei saa pidada. Läks enne mitu päeva meelgi, kui lõpuks jutuajamiseks maha saime istuda. Tõepoolest nii täis olid töid ja tegemisi maestro päevad. Küll lindistan raadios, küll esinemine televisioonis, küll peatoimetaja kohustused uue, tema enda poolt ellu kutsutud ajakirja muusikakoolis toimetamised öös küll NSV Liidu ülemnõukogu saadiku kohustused, igasugused komisjonide koosolekud, nõupidamised, imestasin siiralt, kuidas ta kõige sellega toime tuleb. Siiski, nii kõrges vanuses. Vastuseks tuli maestro välja omapärase teooriaga selles küsimuses.