Pereaeg on kultuuriuudisteks, mina olen Kristi Sobak. Tarmo Vahter on valmis saanud raamatu, mil pealkirjaks Karuks istus vangitornis jamis, harutab lahti 1980. aastal Eestis toimunud noorterahutuste tausta. Vahter intervjueeris teose tarbeks ligi 100 viitekümmet inimest ja paljud neist ole avalikkusele tuntud ning nende lood kõlavad esimest korda. Autori sõnul oli tema jaoks üllatav, et tollal polnud tegu üksikute dissidentide kavaid. Inimesi, kes omal moel nõukogude võimule vastupanu osutasid, oli sadu. Et selline üldine mulje jääb, väiksed vahed aastal 80, no et siis nagu mingid väiksed asjad toimusid, aga see ei olnud nagu midagi ülbist. Aga see, mida ma julgen väita, et vastupanu, ütleme seal nõukogude võimule, oli väga ulatuslik küsimusele lihtsalt see, et kuidas sa tegid, tegid seda, ma teen ainult tänavale, ütleme, avalikult karjuma. Aga noh, ma toon niisuguse näite, mis minu meelest väga ilmekas prokuratuuris oli üks õigusnõunik, kes oli siis eriti tähtsate asjade uurijate juhtuma, niimoodi Raivo Persson ja tema alluvuses töötasid kelled, uurijad, kes siis pidi ta näiteks 40 kirja autoreid, ülekuulamine edasi ja sellel, Raivo Bergsonil oli koolivend Juhan Viiding, kes oli üks 40 kirja autoreid ja kohtusid Tallinna linnas juhuslikult Bergson mõtles ja siis ütles vihingule teadeks, et võidakse teha läbiotsimisi, tal oli hea valik, kas ta on lojaalne nõukogude võimule, on ta lojaalne koolivennale, et otsustas, et ta on lojaalne koolivennale ja hoiatustele. Noh, see on ka tegelikult vastok. Selliseid lugusid on seal veel. Oma lugu on ka raamatu kaanefotol, mille pildistas 1979. aastal tollane üliõpilane Rutt Kulbas, kes märkas Toompealt vanalinnale vaadates, et ühe maja katusele pika tänava alguses on suurte valgete tähtedega maalitud Eesti. Kes, miks ja millal sellise isamaalise aktiga hakkama sai, on praeguseni selgusetu. Hiljem samal aastal oli kiri katuselt foto autori kinnitusel kadunud. Raamat ise aga algab loost, mis juhtus 1978. aastal. Kui miilits aga sattus pahuksisse, siis Tallinna 32. keskkooli kuuendas klassis õppinud Raivo E. Tamme nimelt külastas kodumaad Tamme Kanadas elav vanaonu, kes vihastas hingepõhjani, kui ta Tallinnas aadressi pärides inimestelt eestikeelset vastust ei saanud ja ähvardas, et ei tule enne Eestisse tagasi, kui venelasi siit välja ajama hakatakse. Ma nägin esimest korda elus oma vanaonu ja vanaema oli näidanud alati albumites tema pilte, kuidas ta oli sõjakoolis ja ta oli ohvitser ja soomepoiss ja mulle väga meeldis ja muidugi ma tahtsin, et ta tagasi tuleks ja siis ma hakkasin organiseerima, et kuidas need venelased Eestist välja saada ja koolis rääkisin sellest ja seal kolm klassiga aastast siis ühinesid minuga, tegime sellise rakukese ja ma leidsin vanapaberit vastu, võttes kooli keldrist suure pataka, tühja selliseid märkmiku pabereid. Ja siis mul tuli idee, et ja lendlehed ja kuna vanaonu elas Viru hotellis, siis ma mõtlesin, et ma lähen sinna Viru hotelli katusele. Ma teen 1000 lendlehte, viskan need alla ja üle Tallinna ja inimesed hakkavad venelasi Eestist välja ajama. Vanatüdruk tagasi. Ja ma käisin kogu aeg oma vanaemaga ma vanadendidel külas ja nemad siis jõid kohvi. Kogu aeg rääkisid, et kohvi on nii kalliks läinud ja eluanniga kalliks läinud ja suhkur ei ole üldse enam nii magus, kui Eesti ajal oli seda seal kogu aeg. Lapsena kuulsin iga päev ja siis ma kirjutasingi lendlehtede peale, et suhkur magusamaks kohvi odavamaks, elu kallimaks venelased Eestist välja. Üllas üritus lõppes Tamme jaoks ülekuulamistega miilitsas ja KGB-s, kuid et ta oli alaealine, oli karistuseks mitterahuldav käitumishinne koolis ähvardused. Kui seesugune korra rikkumine peaks korduma, ootab teda koloonia. Festival uit julgustab, nagu nimigi ütleb, Tartu linnas ringi uitama ning avastama enda ümber linnaruumi ja paiku, kus pole varem käidud. Festival kestab laupäevani üle kogu Tartu, teatab Linda Eensaar. Puit on tänavu kolmandat korda toimuv rahvusvaheline festival, mis avastab etenduste installatsioonide tuuride kontserdite juhatusel Tartu linnaruumi, pannes inimesi märkama nii uusi kui ka vanu, tavalisi kui ka eriskummalisi paiku ning seda, kuidas linn hingab ja kihab, kuidas festival uit kujunes, räägib festivali programmi kuraator Kadri lind. Kolm aastat tagasi, kui uidi idee sündis, siis tegelikult Eestis ei olnudki oma linnafestivali, aga praegu tundubki, et aasta-aastalt tegelikult saab aina popimaks teha tuure ja kontsert mingitest kummalistest kohtadest, aga tol hetkel noh, meie põhiline motivatsioon oligi see, et mitte midagi sellist ei olnud me ise ka tartus olime tüdinud sellest, et kõik kontsertide näita seda samas kohas, nendel näitustel on alati sama seltskond inimesi, kes avamistele tuleb. Selle aasta festivali fookuses on installatsioonid, mis on nähtavad kogu festivali vältel. Nii Eesti kui ka Läti kunstnikud loovad Tartu eri paikadesse installatsioone eesmärgiga tekitada nihet tavapärases linnapildis. Tartu linnatänavaid saab jalgrattal uudistada 21. augusti õhtul Tour d öö suurel ühisrattasõidul. Lisaks leidub suurematele väiksematele huvilistele mitmesuguseid tuure, etendusi, pidusid ning muid seikluslik ja tegevusi ja seda kõike ootamatutes kohtades ja tavapärasest erinevatel viisidel. Räägid kadrilinn. Hästi lihtne on öelda, et Tartu on väga väike koht ja siin on kõik nähtud ja tehtud ja ka tegelikult on ju väga palju samasuguseid mahajäetud maju, kust saab sündmuseid korraldada. Ja meie eesmärgiks ongi, et see sündmus ja keskkond annaksid üksteisele juurde. Peale linna tutvustamise uudistamise on korraldajate eesmärk ka eelkõige kultuuri ja kaasaegse kunsti tutvustamine inimestele, kes ehk varem on neid mingil põhjusel peljanud rahvusringhäälingu uudistele Tartust Linda Eensaar. Tallinnas Harju mäel avati täna pärastlõunal linnapeapink, millega soovitakse avaldada austust kõigile Tallinnas ametis olnud linnapeadele. Tegemist on Tallinna parkides aastaid kasutusel oleva pingiga, mis restaureeriti ja millele paigaldati metallplaat kirjaga linnapeapink. Tallinna kommunaalametil kulus pingi restaureerimiseks ja paigaldamiseks 1524 eurot. Narva vanalinna riigikooli kunstikonkursi žürii valis 22 võistlustöö hulgast välja Oliver Soometsa, Tõnis Hiiesalu ja Bruno Lillemetsaga. Omandimärgusõnaga sülem. Konkursiga otsiti kunstilahendust, koolihoone teise korruse seinapinnale ja võidutöö on perforeeritud terasest plekile trükitud esifassaadi kujutis, mille pinnale on lõigatud 3132 ristküliku kujulist avaust. Igaüks mõeldud ühele kooliõpilasele, õpetajale ja toetajale. Teos läheb maksma 11300 eurot ja valmis taies saab Narva vanalinna riigikoolis näha juba aasta lõpus. Ruhnu saarel toimub esimest korda festival nimega Ruhnu Rahu. Tegemist on Eesti väikseima sellelaadse üritusega, kuhu oodatakse kuni 100 viitekümmet külalist. Helistasin festivali peakorraldajale Martin Aadamsoo-le, et ta räägiks lähemalt. Meil on peaaegu privaatse Eesti filmil on tulemas umbes 50 esinejad, umbes 70 80 külalist iga külalise kohta praktiliselt tuleb, üks esineja. Sellel festivalil ei ole ühte kindlat suunitlust. Teeme programmi kokku niimoodi, et oleks võimalikult mitmekülgne filmimuusikat, teatrit, jutu arutelusid ja, aga põhimõtteliselt me lähtume ka sellest, et kuna meil on väike saar, Eesti kõige väiksem festival, et meie ootusi ja suuri koosseise, aga teine kriteerium on see, et lihtsalt vaatame, mis meile endale meeldib, teeme ju lõppkokkuvõttes festivali ka osaliselt enda jaoks. Ja need esinejad, kes siia tulevad, minu suur kummardus neil kõik teevad seda vabast tahtest, keegi ei küsi selle eest raha ja enam-vähem mis on väga meeldiv kõikjale käest, me oleme küsinud, kui neil ei ole parasjagu midagi muud ees on ka oma nõusoleku andnud. Kui nüüd esineja tasu üldse ei küsinud, kas see festival ise on piletiga või kuidas see käib? Festival piletiga ja pileteid on saada, kui keegi mõtleb välja, kuidas siia laevaga kohale saada. Aga ja kogu see raha sisuliselt, mis me kokku saame, läheb tegelikult nendesamade esinejate transpordi ja majutuse peale ja tehnika rendi peale, nii et eesmärk on mitte liiga palju peale maksta. Aga miks üldse selline festival Ruhnule? Stab maagiline paik ja see on keskkonnana nii sobilik sellise asja jaoks. Seda mõtet olime mitu aastat mõlgutatud ja see aasta me proovime selle ära. Teine põhjus on see, et kohalikele inimestele ka tuua sedasorti kultuuri, mis muidu ei satu oma käe peal. Ja kolmandaks, me tahame selle saare nii-öelda turismihooaega pisut pikendada. Kas see on planeeritud ka korduma? Me vaatame muidugi, kuidas meil esimene välja tuleb, praegu ilmad vähemalt ideaalsed sel aastal, et kui meil see sujub, siis kindlasti tahaks seda teha iga-aastaseks, aga eks me ilmselt teeme siis mingisuguseid muudatusi vastavalt sellele, mis siin töötajad ütlesid, et see on väikene eksperimente meie jaoks. Festivalil saab näiteks näha Veiko õunpuu uut mängufilmi, kli erikavaga astub üles kino, teater ja kontserdi annavad mari kalkun ja Ivo Posti. Ruhnu Rahu kestab reede õhtuni ja seejärel on külastajatel võimalik omal käel saarel ringi vaadata. Ongi minu poolt tänaseks kõik, soovin teile kultuurset taasiseseisvumispäeva tähistamist homseks ja kultuuriuudised on taas eetris reedel.