Eetris on kultuuriuudised ja stuudios Tõnu Karjatse eesti nüüdiskunsti eksportijad, Emmnikovaja Kasela galerii on tegutsenud juba viis aastat. Rahvusvahelises plaanis pole see küll pikk aeg, kuid siinmail on see märkimisväärne sündmus. Sünnipäeva tähistab mainekas galerii Merike Estna isiknäitusega. Merike Estna näitus olen veidi sünkroonist väljas, aga parandan end, koosneb kolmest osast põrandal olevast maalist, seintel olevatest väiksematest maalidest ja helilõikudest, mis on salvestatud maali loomise käigus. Kunstniku sõnul annab see väljapanek edasi tema kunstis väga olulisi punkte. Ma ei poolda väga seda, et maalist võiks mõelda kui lihtsalt mingist väärisobjektist. Et siin siis läbisel, kui me selle peal käime, võib tõsiselt mõelda selle peale, mis on teised. Et selle taga, et või mis on rohkem pildi või objekti taga. Selles on muidugi väga palju erinevaid mõtteid jookseb sellest läbi, et muster tuleb siis minu töödes võib-olla rohkem kui käsitööst muster, värvid, mis siis traditsiooniliselt on rohkem olnud kui naiste töö ja siis pintslitõmme siin põrandal praegu meenutab nagu põranda pesemist minnes siis tagasi kodutööde juurde ja kodus siis tehti ka seda käsitööd, pintslitõmme minu jaoks on kui samplid, mida kasutatakse siis nagu muusikas. Et ma võtan seda maalikunsti või maalikunstnikuks olemist, võib olla samamoodi nagu elektroonilises muusikas samplite kokkupanemist. Galeristi Olga Temnikova kinnitab, et viieaastane galerii tunneb end Eesti kunstivahendaja ja rikastajana üpris kindlalt. Kõik on ju ka väga hästi, me lihtsalt jõudsime, ma arvan, institutsionaalselt mingisugusesse väga heasse positsiooni rahvusvaheliselt. Ja tõesti nagu liiga heas, et ma tunnen, et kuidagi noh, hästi on läinud, aga siis nüüd kõige suurem oht on nagu mitte määrasin siis minu, ma tahan lihtsalt jätkata samas vaimus või paremini. Sõltub ikkagi sellest, et getodes auto presenteerida selles osas Eestis puudust ei ole. No ja aga rahvusvaheliselt tegelikult nende nendel kunstnikidel kunstnikel ei ole väga suurt profiili, et ja loomulikult küsimus on ka selles, keda me esindame. Aga küsimus on ka selles, kuidas me esindame. Ja loomulikult võib-olla ma. Me hakkame näitama rahvusvaheliselt rohkem ka rahvusvahelisi kunstnikke, kes kellega me tuttavaks saime selle aja jooksul. Remniku Kasela galeriis usub Eesti kunsti. Me usume jah, kusjuures on põhjust ka ja, ja ma ei ole absoluutselt vahetanud oma arvamust nii nagu ma alustasin, samamoodi ma usun, et meil on, mida öelda maailmale ja peab lihtsalt mõnikord kordama ja kohal olema. Homme avatakse Tartu kunstimuuseumis Kiwa isiknäitus autoportree tundmatuna, mis toob kokku kunstniku erinevad alter egod ja interdistsiplinaarse loomingu, mis ulatub pea 20-le aastale. Marii Kangur räägib lähemalt. Selline heli pärineb Kiva videost elusalt põlenud, milles põlema süüdatud mikrofon edastab iseenese hävimise helisid. See on aga vaid üks paljudest Kiva eri imelistest öödest, mida näitusel näha saab. Näituse kuraator Marika Agu jätkab. Tingimuseks oli, et peaks olema mingisuguse retro spektiivse aspektiga püüdsin siis koonduda mingisugused teemad, näiteks popikoonid, et Kivam portsepteerinud stereotüüpe popkultuurist või erinevatest kultuuridest heaga hoone massimeediast, et see on nagu üks teema, näiteks, millele ma otsustasin keskenduda. Kiwa ise ütles, et näitus kajastab kunstnik Kiwa autoripositsiooni, mis sai alguse 20 aastat tagasi. Selles mõttes on see mingisugune sotsiaalne autoportree jah, et osad teosed on siin tehtud omas ajas, mis olid üheksakümnendad ja on näha, kuidas selle Seklektilises valikus need teemad hüppavad ja kohati konfliktis on ja kohati loogilisemalt seotud on, et ma rõhutaks seda protsessi kui sellist tervikut, mis endale eriti piire ei sea, mis hästi palju tekib tähenduslikkus mõttes igale poole välja ja siis peegeldab mingisuguse edaspidisel moel ja võib-olla seda 20 aastast sotsiokultuurilist võib-olla ka poliitilist olukorda või kuidas on olnud inimesel elada Ta nagu postsotsialistlikus Eestis iseseisvuse ajal, mis väljakutseid kunstnikule on andnud? Näituse raames antakse välja ka trükis autoportree tundmatuga. Marika Agu. See trükis koosneb siis kahest tekstist, autor on Kiva ja te ei saa, autor on mina ja siis me püüame vastastikku seda Kiva tegelast kuidagi analüüsida või noh, igaüks muidugi omalt positsioonilt, et Kiva autobiograafiliselt mina rohkem kunstiteadlasena. Oma tekstist räägib Kiva. Üritasin seal kirjutada siis sellises mälestuslikus meenutuslikus vormis viimase 20 aasta olulisematest asjadest, mis on toimunud nagu kunsti või mingisugusel subkultuursel tasandil. Minu jaoks oli väga huvitav meenutada neid asju ja kirjutada lahti mingisuguseid seoseid, mida mingi ametlik kultuur ja isegi ametlik kunstiajalugu võib-olla ei kajasta. Näituse on kujundanud arhitekt Sille Pihlak. Näitus jääb Tartu kunstimuuseumis avatuks novembri alguseni. Marii Kangur Tartu. Saksa kultuuri vahendav Küüta Instituut kavandab selleks sügiseks suur projektišbiil triib ehk mängukihk. Üritusi on selle raames palju. Suurprojekt tipneb oktoobri lõpul arhitektuurimuuseumis avatava interaktiivse näitusega. Nõutein. Nõugeim ehk pole, valu pole mängu. Selle on koostanud rahvusvaheliselt mainekas Kölni Kunstnike duo Fur. Arhitektuurikeskusele on see esimene kord lubada mängud muuseumi ruumi, räägib Triin Ojari. See on tõepoolest esimene kord ja ma arvan, see on esimene kord, kus mäng on üldse toodud ka kaasaegse kunsti ja kaasaegse kultuuri mõttes galeriis või, või muuseumisaali. See on mõeldud just kaasaegsele digitaal haalse kultuuri rüpes kasvanud noorele. Ja siin on ka selliseid eksponaate, mis kuuluvad juba Momosse näiteks issandaga väga mainekad, et, et noh, et see on märkimisväärse sündmusega selle purust. Absoluutselt tegu on väga tuntud künnist pärit saksa kunstnikepaariga. Tavalisest mängumasinast või mänguaparaadist eristab neid kümmet objekti, mis Rotermanni soolalao suures saalis näha saab. Selline kunsti võtmes esitamine ehk kõik need objektid on nii-öelda kiiksuga, nad on teatud nagu nihestatuse astmes iroonia võtmes või sellises mängulises võtmes lahendatud skulptuurid, objektid, installatsioonid, kus vaataja saab ise mängida, saab ise sellest objektist osa olla, aga saab ka järele mõelda või, või üle mõelda, miks, miks selline pealkiri, miks selline asi mis selle mängu tegelik eesmärk on ja mida see tema eluga näiteks teeb? Mängukihk algab juba eeloleval teisipäeval elava raamatukogu Tallinna keskraamatukogus. Koolidele korraldab Goethe Instituut ka mängude väljamõtlemise võistluse. Elina Kaasik. Kõige tähtsam reegel ongi see, et see oleks võimalikult originaalne mäng. Et kogu mäng oleks nagu enda poolt või siis klassikaaslaste poolt koos loodud, see tuleb muidugi ka valmis teha, et kui seal lauamäng, siis me soovime seda lauamänguga meil siin instituudis näha lõpuks ja sinna juurde tuleb siis kindlasti kirjutada ka oma mängureeglid. Et kui me siin neid mänge läbi vaatama hakkame, siis me peame olema ka võimelised need mängud läbi mängima. Mis nendest ideedest edasi saama, seal võib ka olla selliseid, mida võiks näiteks kas või kuhugi tootmisse suunata. Ja selle peale Me oleme mõelnud, aga no ütleme niimoodi. Me ootame kõigepealt tulemused ära ja siis vaatame, mis, mis me nendega edasi teeme. Et kui tõesti on väga vahvad mängud, et miks siis mitte nagu Göt instituudi poolt ka nagu välja anda. Saksamaal ja miks mitte. Pühapäeval on kõik oodatud Tallinn Vabaduse väljakule, kus toimub kontsert. Sõbralik Eesti ja üks eestvedajaid on sellel Helen Sildna kes on tuntud-teatud kontserdi korraldaja. Ja vajadus sellise kontserdi järele või sellise nagu rahuliku meeleavalduse järele on vist juba kaua aega õhus olnud, aga praegu? On see nagu eriti teravaks tõusnud see küsimus, kuidas näidata, et Eesti on just sõbralik riik. Kui ruttu saa selle esinejaga kaardi kokku, said päris esinduslik. Selle esineja kaardiga oli meil aega töötada paar nädalat, aga noh, ütleme, need muusikud olid meil enamuses osas paigas kuskil nädal tagasi, neid on siin veel lisandunud, et sellest hetkest, kui ürituse välja kuulutasime, siis oli ka neid, kes ise avaldasid soovi üles astuda. Ja nüüd viimane kõneleja kõnelejate otsaigi paika põhimõtteliselt täna hommikul niimoodi, et kõik need, kes siis meil sõna võtavad ja selle sündmuse raames. Ma usun, et need sõnavõtud on sama olulised, kindlasti. Need said päike täna. No võib ju mingeid esinejad ja sõnavõtjad välja tuua, et noh, muidugi see on nimekiri pikk, sellepärast et kogu päev peaaegu on ju ülesastumisega sisustatud. Muusikutest on hästi palju erinevaid, et 19 erinevat artisti on Ivo linna Euroopa kultuuripealine, sega koor, Estonian poiss siis Getter Jaani, Lenna, Marten kuningast, Siiri Sisask, kombillas mari, kalkun, väga lai skaala, aga esinejad siis nagu kõnelejate mõttesse David Vseviov Evelin Võigemast, Jaak Prints, Andres tarand, Vahur Kersna, luule Komissarov ja Olga Sõtnik. Kindlasti. Ju toetust avaldada sellega, et ise sinna kohale tulla ja kaasa mõelda ja saada osa sellest sündmusest, aga noh, need toetusavaldamise viise on ju teisigi. Meie veebilehel, mis ongi sõbralik Eesti poee, on selline nupuke, kus on liitu algatusega saab sinna ennast kirja panna ja siis me saame saata inimestele infot, juhul kui meil on edaspidiseid, plaane teadku üritusi ikkagi tuleb. Loomulikult. Me oleme seda asja nii, et meie ainus eesmärk loomulikult ei ole korraldada kontserti. Kontserdi korraldamine, selline esimene nähtav vaktsioon, kuidas see osa eestlastest nähtavaks muuta, kes sedasorti inimsuste sallivust ja vähemuste toetamist kaasavad. Et ma loodan küll, et me jätkame ikkagi tegutsemist ja ma ei oska öelda, kuidas, aga, aga kuna me oleme kokku tulnud ja 11 leidnud mõttega, kas sa saad, siis loomulikult me tahame edaspidigi koos mõelda. Kultuuriuudistes tänaseks kõik kaunist nädalavahetust.