Me kordame nüüd kolm nädalat tagasi kavas olnud saadet, kus oli juttu väliseesti kirjanikust Gert helbemäest ja tema seostest keskaegset Tallinnaga ja selle saatekülalised olid Maire Liivamets ja Rein Põder, Rein Põder kui Eesti raamatu peatoimetaja. Me teame, et Kert helbemäest on Eestis vähe juttu olnud, kuigi õige mitu olulist teost temalt on siin kordustrükina ilmunud. Aga nüüd uus raamat, annab põhjust jälle temast rääkida. Niisiis Gert helbemäe. Ja kõigepealt küsimus Maire Liivametsale. Kui Kert helbemäe töötas ja tegutses Inglismaal Londonis, kui palju oli tal kasutada kirjalikke materjale oma tööks? Maire Liivamets? Eks tal olid muidugi mälestused ja väga tihti eeltöö tehtud vana Tallinna uurimises aga ta ise on väitnud, et ajendiks, miks ta hakkas näiteks üldse Londonis, kus ta küll kirjutas oma romaani sellest mustast mungast tegelema uuesti Tallinna teemaga oli üks keskaegne münt, et mis talle kingiti ja see tõi ta silme televana keskaegse Tallinna just eriti dominikaani kloostri ümbruse ja siis ta otsustaski, et ta peab hakkama mõtlema natukene inimese kontinuteedi üle ja sellest sündis ja suurepärane romaan sellest mustast lõngast, mille ka Eesti raamat andis mõni aasta tagasi välja. Kui ta siin eelpool mainisite, et Kertterbenest on vähe räägitud, siis on õigete, ta on tõesti vähe tutvustatud, aga ilmunud on piisavalt näiteks tema romaani Tohvri laev, õekesed sellest mustast Muugast ja nüüd on juba nagu neljas raamat, nii et paremik temast on nüüd küll eesti lugejale käes. Mida eesti lugeja enda asi, kas ta tahab saada tuttavaks Gert helbemäega? Te nimetasite dominiiklaste kloostrit oma eestiperioodi lõpuaastad elas ta Vene tänavas ja see dominiiklaste klooster oli ja tema ütleme noh, siis tõesti teisel bassein, ta elas ajaloolises kohas. Ja seda ka ja põlistallinlane, nagu siin raamatuski öeldakse ja ta on kalamaja kandist pärit Väike-Laagri tänavast, muuseas ka Jaan Kross teenime ja kuulus Eesti ajalookirjanik on ka kalamajast pärit ja jälle oma mälestustes on helbeme öelnud, et ta juba teatav huvi ajaloo vastu tekkis kalamaja vanal surnuaial, kus oli maetud põhjasõjajärgseid sõdureid ja kus ta vanaemaga käis jalutamas. Ja siis nendegi ristide juures olevat tõlkinud tal niisugune eriline suhe Tallinnaga ja Tallinna ajalooga. Aga ka hiljem on ta väitnud, et ta kujutas isegi ette, et ta kuuleb veel seal dominikaani kloostri varemete vahel katoliku laulu ja, ja ta on niisugune visioonide kirjanik kahtlemata olnud. Ja legendid nähtavasti on tema loomusele väga olemuslikult, sellepärast on ta neid ka oma vaikija kogumist. Nüüd ilmus öö nõiapoes pealkirja all küllaltki palju. Nagu kujutanud. Tallinna huvi on tal olnud tõesti väga sügav ja, ja ühelt poolt ka tingis siis seda, et ta suhtles baltisakslastega taskus saksa keel ja siin eesti sea ja isa oli jõukas ärimees ja ta suhtles baltisakslastega ja, ja ka veiniga ja üks esimesi lugusid, mis ta ajaloolugusid, üldse kirjutus. Uudislehe lisas juttu lehes oligi Wongleenist, tema oli väga vaimustatud Von Glehni isikust fantaasiatest see jälle mingil määral võib-olla seostub siis helbe niisuguste fant gaasia küllaste kujutistega Tallinnast, nii et kõik see on andnud talle nagu aluse põhja nendel teemadel kirjutada. Siis räägiksime nüüd sellest natuke lähemalt sellest raamatust nõiapoes, mis ilmus siis meie kirjastusesse sarjas Eesti novellivara ja millele siis Maire Liivamets on aga huvitava järelsõna kirjutanud, millest ta siis väidab, et tegelikult nende lugude, mis sind kaante vahel on tõeline peategelane on Tallinna linn ja ma olen temaga sajaprotsendiliselt nõus. Aga miks nõiapoes, mis järele autori arvates on, minu arvates ka ei ole just Kelvena kõige parem lugu, sest ta on kirjutanud suhteliselt hilja. Selle päästet nõiapoes viib meid Tallinna südamesse lausa lausa raekoja platsile äärde Tallinna raeapteeki ja seda Euroopa või Põhjamaade vanim apteek. Uhkelt ikka teate ma aeg-ajalt nii et helbemäe ei ole mitte sünnilt ja elukohalt Tallinna-keskne autor, vaid, vaid need lood ka kuidagi prioriteetsed, veeruvad sellesse vanalinna toonikusse ja ja kui ma ütlesin ja poes on tegevus toimub, siis raeapteekis siis mõni samm edasi. Järgmise loo tegevus toimub raekojas, kas siis, kui teises suunas minna ühe loo. Tegevus keerleb siis püha vaimu kiriku ümber. Kui natuke mõni samm edasi minna, siis me jõuame laiale tänavale kus elas kroonik Balthasar plussow. Ajaloolisi tegelasi on teisigi, eks ole, on hertsog Magnus kurikuulus mees on talle sisse toodud, aga ma nende hulgas on erilisel kohal ju russo sekroonik. Jaan Krossi on helbemäe temast tunduvalt varem kirjutanud ja oleme krossi lugenud, siis on seal ühiseid motiive, seal on see ammulaskmine ja need kevadised pidustused linnas ja te kindlasti nimetate veel mõningaid. Tiive kindlasti raekooli õpilane, mis on nüüd ka eraldi raamatuna, ilmus ta 1947, aga nüüd on ta ja siis ka selles kogumikus sees ja seal on ju algus ja, ja seal on väga palju neid motiive, mida võib kohata ka kolme katku vahel romaanis üks allikas, üks allikasse partesse Russe kroonika, kus on siis kirjanikud mõlemad oma teemat ammutanud, nii et see raekooli õpilane on väga huvitav ja ma ei väsi kordamast, et seda peaks koolilapsed. Eriti koolides peaks seda lugema seal niivõrd huvitatud sellest sellest perioodist või teistkümnel sajandil, kuidas koolis. Ja mulle tundubki, et major oli minuga nõus, et 16. sajand ongi ongi siis nagu helbena sajand ja siin mainitud siis Rae kooliõpilase tegevus toimub ka selsamal sajandil täpsemini 1547 ja selle aasta ümber siis ja see lukku, kuigi ta võib olla sellesse novellikogumik võib-olla päris sajaprotsendiliselt ei sobi, aga ma tahaksin seda ka väga soojalt soovitada. Esmajoones vanalinna koolidele ana, linna põhikoolile, vanalinna hariduskolleegium, mille Gustav Adolfi gümnaasiumile nende kirjandusõpetajatele, et nad loeksid seda ja lausa koolis kuidagi kohustuslikus või poolkohustuslikus korras tutvustaksid ja sellest raekooli õpilastest on üks huvitav lugu või peatükk, kuidas õpilased mängivad vastlapäeval ühte allegooriat ja see peategelane mattis siis keda võiks ka natuke pidada Baltazzarlussovi noorepõlve variandi, selle palli siis nagu eeskujuks sematis mängib selles allegooriat siis õnne ja miks mitte, praegused lapsed võiks sedasama lugu siis nagu kuidagi ellu äratada oma koolis, kuigi helbema ei anna selle teksti, vaid ta ainult kirjeldab selle, no lavastamist siis tolleaegses koolis. No lastel võiks olla ka huvitav lugeda, et poiss pidi ise minema metsalt endale vitsu sealt tuua, kui ta oli karistuse saanud. Ja muuseas veel kopli metsadesse ja kopli metsadesse, mis mühiseb tookord pidi vitsa minema. See oli päris suur, suur karistus jah. Aga nüüd võiksime natuke rääkida sellest novellist katsumus, mis meie mõlema arvates on selle kogumiku ja siis ka kogumiku vaiki ja mis ilmus 1046 ja on täielik nihuke biblio fiin haruldus. Selle selle noh, niisugustest sarnasus joontest siis suurromaani kolme katku vahel ja ma ütleks, et helbime võlinud selle küllaltki väikese loo teema üldistav no ja, ja on suutnud seda huvitavalt teostada, minule meeldivad kaks naisekuju, üks on siis selle peategelase Russovi naine, keda ta nimepidi ei nimetagi, jääbki nagu nimetuks ja teine on üks huvitav naine, kellega seal novell algab ja lõpeb. Ja see naine kannab niisugust huvitavat teemat, mida maailma kirjanduses on, on palju ka viljeldud ja ajaloos. On esinenud nimelt kuidas naine sekkub poliitikasse seal novellis on siis üks, üks jah üks ele Kruuse sugulane või temaga seotud siis naistegelane, kes tuleb trussovi juurde, tahab Russowid oma võlu ja ja naiselike omadustega nii palju mõjutada, et russo jätaks oma kroonikast välja teatud väga delikaatsete asja olud, nimelt reeturluse teema, nende siis Tallinna aadlike reetmise juhud ja nii-öelda siis vaikiks ajaloo ees nendest asjadest. Ja kuna saate toimetaja vihjas selle reetmisele ja kurikuulsale Magnusele siis helbemäel on ju tegelikult ka lugu, reetmine vere vastu, kus on see Magnus peategelane, kus Tallinna linn tahetakse jätta Beeta Liivi sõjakäigu ajal. Aga kui nüüd jälle Rein põdrale see naistegelase midagi vastata, siis Jaan Krossi Baltesse Russo ümber liigub ka üks salapärane Katariina, nagu me kõik mäletame, nelgi lõhnaline Katariina, nii et natukene midagi nendes naistes on niisugust omapärast ja nähtavasti see on täiesti juhuslik, et nii on välja tulnud, aga võib ju ka kuidagimoodi oletada, et helbime Vaikla liikus Eestis juba eesti kirjanike käes varemgi ja mõni kirjanik võib-olla on seda isegi vaadanud ja sealt mingit väikest tõuget oma teoste tegelaste juurde isegi leidnud teel, kes saab, aga muidugi need kaks romaani tegelaste on erinevad, sest et Jaan Krossi baldassaarusson ikka eestlaseks või Tallinnas, eks õigemini täpsemalt öeldes tituleeritud aga Kert helbemäe baltlaste Russovi lugunesiteks lühem ja seal on ta ikkagi selgelt tehtud selgeks meile, et ta ei olnud eestlane. Õigemini tema jaoks ei olnud see probleem. Ei, see ei olnud, kuigi see tallinlase küsimus tõuseb siin ka see on see tallinlane ja ja Kert helbemäe nähtavasti ka aru täpsusta tallinlase teemad Tallinnas ja teema on väga oluline, mitte eestlane Tallinnas, vaid tallinlane olla ja, ja nagu ma ütlesin, põlistallinlane Gert helbenesest Gert helbema geenides on ka võõrast verd poolt mainitud, et sotti ja teiselt poolt hispaania verd, nii et kõik need väga keerulised asjad on saanud siis selles keskaegses Tallinnas kokku ja siis leidnud mingi väljundi. Ja mulle tundub ka, et helbemäe ei näe vaeva selle tõestamisega, et kus oli nagu eestlane rohkem kui kui keegi muu ja tal pole seda vajagi, aga Kross kirjutas Omaani teatavasti sel ajal, kui see oli väga tähtis meile ja nii, niisiis on temal rõhk sellele ja ei saaks öelda, et Kelbemm on võib-olla krossis natuke isikukesksem Raivo, niisuguste ajalooliste pisiasjade nigritsemisega ennast. Ja tihti ongi ajaloolise romaani häda see, et, et need kalduvad rohkem sündmustele ja detailidele, mis õnnestub autoril siis kusagilt ajaloo ürikutes välja kaevata, ära kasutada ja kõik tuleb nagu ära kasutada see jah, see toormaterjal. Ja see paratamatult paneb sind natuke halvima helbemäe nii selles katsumuseks kui ka eriti sellesse sellest mustast mongast romaanis, mis on, mis ta jah, kõige mahukam ajalooline teos tema ikkagi poeb inimese sisse ja urgitseb ikkagi ja käib ringi tema hinges ja leiab seal palju huvitavat. Me peaksime mõtlema selle üle, millal ta novellikogu vaik ja kirjutas Saksamaal pagulaslaagris, kus tal midagi teha ei ole ja kus kõik on kadunud nende pagulaste meelest ja siis ta külastab muuseas Lübecki arhiive ja väga palju materjali saab Lübeckis, sest kui te nüüd seda nõiapoest seda kogumikku novellivara silmas kogumiku vaadates te näete, et seal on väga palju vihjatud näiteks Lübecki linnaõiguse legendide Antsla linnasidemetele et ilmselt sealt ta sai need materjalid ja eks see koduigatsus sundis seda kirjutama sellest Tallinna asjadest, need on kõik Saksamaal kirjutatud ja aga sellest mustast nurgas trauma, see on juba Inglismaal ja kahtlemata on ka keeleliselt sellest mustast nurgast natukene parem, sest et oma novellides pole mõelnud keele arhaismile ja Jaan Kross on võib-olla keelega palju rohkem tööd teinud kui heidame, eriti mis puutub sinna Vellidesse. Aga sellest mustast nurgas siin on juba natukene seda, seda keskkonda võib-olla täpsemini tabatud, sest novellides on ikkagi oluline see teema. Kas siis reetmine ka mitmel juhul või, või siis õiguslikud teemad, kuna see õigus võidab ja ka inimlikud niisugused motiivid ja minu meelest me peaksime võib-olla ka natukene sellel novelli peatuma, mis minu meelest on väga huvitav, stsin, õigus iluks, sest kuidagi fataalselt kombel on meil jälle Bernard Dodge kuulus maal surmatants päevakorral, kusjuures helbene kirjutab ju suurepärase novelli sellest ja, ning panigi siin mõtlema see, et kas me ei peaks olema natuke telekast, kavatseme ettevaatlikumalt niisuguse teema juures nagu surmatants, et, et me kutsuks selle surma maalilt maha astuma, nagu seda novelli seisis, eluks juhtub ja sest et eluga võime mängida, aga kas need surmaga ikka võime nii väga mängida? Seekord läks hästi, sõrm läks maalile tagasi ja, ja võib-olla kuulajal on huvitav teada, miks ta maha tuli. Maalib, et üldse kunagi olevat kunstnik maalile pannud needuse peale, et kui linnas hakkavad asjad tagurpidi minema, siis ta tuleb ise korda looma ja ja sellel saatuslikul ööl on niisugune situatsioon, et Tallinna linnas on nagu surm, on vaid rohkem avat, tasakaal langeb nagu väiksemaks. Aga kõik läheb hästi. Linnakodanikul sünnib koidikul laps ja Tallinnas on jälle nagu antud või melu kätte. Nii et küllaltki sümboolne, aga samas erakordselt oluline ja täpne ka meie ajas. Nii et need novellid resoneerivad just ka tänase ajaga. Et Tallinna linna isandad ja, ja kõik need, kes on mingi jälje jätnud Tallinna linna, need siiski vastutavad ajaloo ees. Kui me võime ka nii mõelda ja ainus tegelane, keda praegu ei ole, on timukas, aga timukad on ka küllalt suur koht. Kertherdame novellides. No see, et nüüd see maal uuesti päevakorda tõusis, mulle tundub, et see oli kellelegi niisugune paaniline hädalahendus või väljapääs. Et see nüüd järsku mingiks ma ei tea. Tallinna päästjaks on üles tõstetud. Tallinna ajalugu hästi tundvad mehed ja naised võiksid kasvõi selle õiguse eluks läbi lugeda ja kindlasti ka Need, härrased, kes tegelevad sellega, mina ei ole pädev ütlema, mis on õige, mis on väär. Ma lihtsalt tahan öelda, et mulle tundub, et legendidele toetudes ei ole mõtet nagu Bernt Notke surmatantsuga minna mängu mängima. Ja mina jagan ka Maire arvamust selles osas, et et see ei ole võib-olla kõige parem projekt ja tõesti, kes selle novelli läbi loeb, sellelt tekib kohe ka samasugune tõrge nagu meil lugejatena ja seesama fakt, mis siin oli öeldud, et kus surnud saavutavad ülekaalu Tallinna linnas. Täpselt sel päeval, kui meil ilmus, sellel novellikogu oli, kas Postimees Päevalehes oli umbes taoline väike nupp teisel leheküljel, ma isegi helistasin Mairele, ütlesin, et näe, kuidas ajalugu natuke ironiseerid meie üle, et oligi niimoodi, et Tallinnas nagu ongi see tasakaal peaaegu. Ja ma tahtsin veel selle õie öö nõiapoes nimi, proovi nimi ütluste kohta üldse tõsieluline fakt, et katk tuli raeapteeki, aga seal on kaks niisugust tühis tegelast, kes ühesõnaga tahavad nagu ignoreerida seda. Ja siis ma mõtlen, kas ajaloo ees on mõtet ignoreerida ja, ja mängida ja olla tugevam kui ajalugu või Tallinna linn, et et meie, need surelikud, Tallinna linnakodanikud, peaksime võib-olla suurema respektiga suhtuma kõigesse sellesse, mis meil siin Tallinnas on jaa, provotseerima seda linna ja, ja igasuguste hädade ja murede puhul kasvõi seesama katk, mis tookord hakkas Tallinna linna taastama, et saab võib-olla see katku mehike, nagu teda siin loos nimetatakse, võib-olla inimesed vihastasid ta välja ja, ja siis ta tegi nii, see on muidugi samasugune sihukene, legendikene ja ettekujutus, minul nagu näiteks oli Gert helbemäel kes on kirjutanud ka palju kuuldemänge, muuseas 33 kuuldemängu, mis kõik on ka kas, sest kõik, aga väga palju on ka Eesti ringhäälingus rajal etendunud ja kõige kuulsam kuuldemäng Augusta Carolina mille ta ka kirjutas, näidendiks Estonia lavale tuuakse. Kuidas ta näidendit kirjutas, siis on ta oma mälestustes niiviisi maininud, et ta kustutas pärast kirjutamist elektri. Ja korraga ta märkas üks taandule Brok obleedis tema tuppa ja ta saab aru, et saan Augusta Karoliina, kes vaatab teda küllalt petlikult irooniliselt. Teatavasti Augusta Carolina tegevus toimus 1787 koluvere lossis ja autor oli näinud maali ühe prantsuse kunstniku maali, kes oli Augusta Karoliinat maalinud. Nii ta tundis tema maali järgi ära ja sellega seostate jälle legendi, et näidend kahjuks ei saa kunagi lavale, sest Estonia põles maha. See oli neljakümnendad rängad aastad aga hiljem see käsikiri kellelegi kaotuse kaduma. Nii et sellest ei jäänud nagu sellest näidendist midagi järele, et Augusta Carolina nagu ei tahtnud, et teda oleks jäädvustatud jälle Se legendide sinine udu, millele on ka maailma kirjandus juba juba palju kordi vihjanud. Aga see kõik on selle autorile omane. Ja nagu teataval määral nagu imestab seda altarit. Mul on kange kiusatus osutada veel kord sellele, et Gert helbemäe töötas Eesti riigi ringhäälingus, siis ta töötas Saksa okupatsiooni ajal ringhäälingus ja teada ka niisugune fakt, et kui Estonia maha põles Estonia keldrist teatavasti see Landesse Revalt tegutses, siis nad töötasid mõnda aega tema korteris Vene tänavas, niisugune fakt on ka teada ja ja pärast seda läks ta Saksamaalt. Kõigepealt Saksamaal teisiti polnud võimalikki ta naine sai seal Unrast tööd ja ta ise ka oskas keeli ja natuke siinselt tõlketööd, aga põhiliselt seda kirjutaski, nagu me oleme mitu korda maininud seda vaikijat, kogumikku ja esimesel võimalusel, nagu ta sai, ta läks Inglismaale. Alguses jättis ta oma tütre ja naise ja ka ema oli tal seal juba jättis ja, ja siis hiljem tõid nad Inglismaale järele, ta töötas mitmesugustel ametitel, nagu ikka pagulased igasugustele ametitele, siis ta sai piibis siis küll tööd muusikale, muuseas, ta on väga musikaalne meest nähtavasti olnud, sest ta on ka muusikast oma näiteks romaanis ohvrilaev sellest huvist kirjutanud. Aga ta hakkab peagi tegelema Eesti ajalehe väljaandmisega, nimelt Eesti hääl ilmus Inglismaal. Noh, see kõik oli vaevaline, oma artiklitest on sellele vihjanud aga alates 1009 60 nagu ta keskenduski siis põhiliselt sellel Eesti hääli ja eesti kogukonna see, mis seal inglismaal muidugi suhteliselt väiketegevusele ja kuni seitsme neljandal aasta, millal ta suri. Ja tema monograafias on palju pilte, muuseas Gert helbemäe, see on küll vahepalaks õlgadele on küll oravad ja küll hiired. Need lapsest saadik oli ta suur putukate ja näriliste austaja, nii et need on tema, tema monograafias, mine mägi kirjutanud neid fotosid ka. Ja tema tütar 42, kes oli sündinud, töötas seal filminduse alal Inglismaal, kes ka mõned aastad tagasi. Ja selles järelpõimikust, mille Arvo Mägi ja Bernard Kangro on kokku pannud ja mis on nagu pärast tema surma ilmunud sihuke proosa ja artikleid, mälestustekogumik, seal on ka mõned fotod temast ja tema abikaasast. Arest are muide ühe haaga are ja are suri muuseas, detsembris 1990 elasis meest 16 aastat rohkem. Nagu öeldud, siis oli mina kirjastaja, olen lihtsalt pidanud olema kursis ene vana veski, kviive oli siis nende tütar, kes on ka surnud ja end kas kaks järeltulijat, tähendab, tal on kaks lapselast Inglismaal, noormehed, kes kannavad küll eesti nimesid, aga nagu ikka, on meie keelest ja kultuurist jäänud kaugemale ja nendega tuleb suhelda inglise keeles. Aga nad teavad oma vanaisa tähtsust ja olulisust meie kultuurile. Aga nüüd see ajaleht Eesti ajal sellele peaks tegema kummarduse, kui mees annab üksi välja aastaid aastakümneid missioonitundest lehte, millest ei ole mingit kasu, ta peab seda lehte täitma, peab seda tehnilist külge üleval pidama. See on suur töö. Eks ta lasteni abilisi kindlasti ühe mehega, faktiliselt ta tegi. Tal oli Inglismaal veel üks huvitav võimalus, talle pakuti filmi, stsenaariumi kirjutamist eesti rahva saatusest nagu sõja ajal ja järel ja ta kirjutaski selle stsenaariumi, see härrasmees, kes pidi sponsoreerima selle filmi tegemist nähtavasti suri ära ja, ja see filmi tegemata aga niisuguse stsenaarium endaga kunagi valmis kirjutanud ja kuna me räägime natuke ajaloost ja kultuuriloos, siis ma tahaksin vihjata ühele näidendile üleliigne inimene mis ei ole nüüd puhas ajalugu, siiski Eesti ajalugu. See näidend on Juhan Liivist ja ma olen mitu korda lugenud ja ma saan aru, et seda on väga raske lavale tuua, aga ta on küllalt huvitav näidend ja ka natuke fantaasia, kujutuslik, nagu paljud keeldame. Näitame asjad, aga niisugune ajaloo fakt, nagu Juhan Liiv on siis ka. Ühestame romaanist meile rääkinud, kordustrükina Eestis olemas, siis peaks talle osutama sellest mustast Volgast Tallinnas elanud munk Saksamaalt pärit. Ja kes siis enne reformatsiooni, kui pandi dominiiklaste ordu pandi kinni linnavõimude survel ja siis tema vist siis peab hakkama endale nagu uut elukohta otsima läbist Viljandis Sonia klint. Ja ma ei ole teab seda romaani paremini, siis ta kirjutanud siia jälle järeldusena Hinrikus, Hinrikus. Ja, ja see oli reformatsioon siis, kui linnavõimud tegid väga ruttu, Tallinnas toimus informatsioon ju väga kiiresti, miks seda teavad võib-olla ajaloolased paremini, aga dominikaani klooster suleti ja ta läks ja siis otsima. Kuna seal oli veel klooster Viljandis alles läks siis sinna Viljandi poole kindlikus, siis on küllalt sarnane minu arvates ka oma oma tõe otsimistelt jama võitluselt sele Jaan Krossi Baltesse Russoriga. Kuigi temani kindlalt sakslane ja aga väga, väga huvitavaid motiive on jälle, kui me motiividest räägime, kuidas, kuidas Indrikus Tallinna tule, kuidas ta näeb Tallinnat, kuidas ta tutvus selle Tallinnaga, ta on küll muu, aga seal on kirikuõpetaja, no ta on katoliku munk, teine on ju luteri kirikuõpetaja. Nii et mingid väiksed vahed on aga inimlikust seisu. See on niisuguse inimese isiksuse kujunemise lugu, mis lõpeb ju nõndaviisi, et arvatavasti Indrikus läheb Saksamaale tagasi ja võib-olla valib koguni maise elu, aga jälle on väga keskne Tallinn, kõik see Tallinna saatus. Sellel reformatsiooniperioodil. Ma arvan, et helbime on ise ka ennast ikkagi pannud sinna Heimelikkuse sisse sest Hinrikus teatavasti on ju pagulane ja helbime seda raamatut kirjutades oli ka pagulane hinge pagulashinge ebakõlale ja ja seal on üks niisugune lause või lõik, et ma olen teie keele ära õppinud ütleb Hinrikus tähendab eesti keele siis ilmselt. Ja see kõlab tänapäevalgi väga aktuaalselt, et tuleb keegi, kes tahab siin meie maarjamaal edasi jõuda, midagi head teha elu ees. Ja esimene eeldus on ära õppida, keel. Ja ta õppis keele ära selleks. Ta lisab, et ei tundma õppida. Nonii Suur tänu stuudiokülalised Maire Liivamets ja Rein Põder. Me rääkisime täna väliseesti kirjanikust Kärt Helme mäest ja tema seostest Tallinnaga. Saate toimetaja Martin Viirand.