Tervist täna õhtul on eetris Karoliinaga Kaavere. Mina lõpetasin kevadel Lasnamäe üldgümnaasiumi, kus ühe ainena ma õppisin raadio- ja telesurnalistikat ja tänu sellele see saade üldse tekkiski. Või õigemini küll tänu sellele, et ühel päeval käisime ringi ja kurtsin inimestel oma moorat, et miks ma ei sündinud aastal 1947. Et siis ma oleksin 1967. aastal kenasti 20 aastane olnud. Inimesed vaatasid mind mõistmatult. Siis ma seletasin neile, et hipid, hipid olid siis et aastad 1967 teatakse kui samme Flavi armastuse suveaastat. Et hipide kõrgajastu oli siis enamus inimesi jätkas minu mõistmatult silmitsemist. Mõni toibukam koguni küsis kahtlusega häälas, miks sa hipi olla tahad? Õhtuks saime üle soovist olla 1947. aastal sündinud nimelt sel lihtsal põhjusel, et ma oleksin siis praegu juba rohkem kui 50 aastane. Aga kaks probleemi jäid mind edasi painama. Miks ei ole enam hipisid ja mis siis ikkagi toimus 30 aastat tagasi. Igal inimesel on mingi ähmanegi aimu Sipidest. Peamiselt seostatakse nendega pikki juukseid ja habemeid looduslähedaselt lohakalt riietumist. Mõni toibukam lisab veel ohjeldamatu armastuse, vabaduse, rahu ja lillede vastu ringirändamise ja kommuunielu, vaba armastuse ja psühhotroopseid, narkootikumid. Mõni on ehk Jimi Hendrixit võidžimmarrisjonist midagi kuulnud. Mina teadsin kõike seda ja natuke, ehk veel rohkemgi. Aga see oli ju see, mis Ameerikas toimus. Seal oli 67. aasta suvise hipid endast aktiivselt märku andma hakkasid ning tuhanded noored mõistsid, et just nimelt vabadus ja armastus on need, mida inimene õnnelik olemiseks vajab. Ameerikas oli see nii, aga 67. 68. aastal oli ju eesti alles sügavas sotsialismi ning lääneriikide halbade mõjude eest kaitses Eestit Nõukogude Liidu raudne eesriie. Aga noored peaksid ju samasugused olema kogu maailmas. Mis toimus siis Eestis, kui kogu maailm armastuse suve pühitses? Mul oli olemas kujutluspilt mingist ideaalhipist, aga ma ei teadnud, mida üks niinimetatud eesti hipi endast kujutada võiks. Ja kuna hipiaeg oli tohutult kaunis, kuid minu jaoks jäädavalt möödas ja kättesaamatu siis sõitsin ma kõiki meeli valla, hoides selle saate tegemise sildi taha varjudes Tartusse. Et kõikide endiste hipide käest võimalikult palju selle paradiisi ajastu kohta välja uurida. Ma käisin seal eelmise aasta veebruari lõpus ja olin seal neli päeva ja oh jumal, mida kõike ma teada sain. Kõigepealt saadeti mind Jaan Isotamme, luuletajanimega jonnib Isotamme juurde, keda mulle reklaamiti kui hipiti inimest, kes sellest ajast väga palju teab ning kes tegutses aktiivselt just nimelt sel ajal. Mis mind nii väga huvitas 60.-te lõpul ja 70.-te alguses. Ja see on nii ammune aeg. Praegu on meil aasta 98, eks tippaeg oli 68, nii et saab ka 30 aastat sellest asjast kus see alguse sai ja kust see tuli Eestisse? Mina õieti praegu ei oskagi öelda, mina ennast kunagi mingiks ideoloogiliseks või ortodokssed Shipiks ei pidanud ja noh, ei olnud nagu selle järgi vajadust. Rohkem imiteerisime. Ja minu erinevus oli veel see, et ma olin siis ka juba 30 aasta, nii et teistega võrreldes võrdlemisi vana. Ja selle tõttu vast võeti eeskujuks või matkiti. Aga vot ma ei oska vastustel, kust see tuli. Tõenäoliselt ikka nii palju selle raudse eesriide taha majutusi jõudis, et me olime teadlikud, et niisugune asi on olemas, võib-olla Tallinnas oli käinud ka mõni tõeline hipi välismaalt, kes kellelegi oli rääkinud. Aga mingil ajal jah, me leidsime, et me nüüd oleme ka hipid. Aga noh, see ka oli ikkagi väga suurte reservatsioonidega, sest eelkõige oli see ainult välise külje järele aimamine. Lisaks see, et Läänes oli hipiliikumine, ei, sel ajal ta oli veel oma täiesti oma kulminatsioonis, seal augus tuli vast seitsmekümnendatel, kui uued noorteliikumised peale tulid. Kui välismaal Ameerikas hipid olid, et hästi palju lilli ja vabaarmastust jälle teed, et kui palju sellest Eestis teha. Jah, just seda ma tahtsingi öelda, et meie matkasime nende välist vormina, kasvatasime juuksed pikaks kutsutigi niimoodi hellitavalt karvased. Katsusime, mitte päris kaltsus, aga võimalikult niimoodi vabalt riides käia. Aga muid ei vabaarmastust ei pannud ma eriti tähele, see oli võib-olla samal tasemel või isegi madalamal tasemel kui praegu narkootikumide pruukimist. Mingi kokkupuude oli, aga noh, see oli siis, kui siia sattus aatekaaslasi või välimuse järgi samasuguseid Moskvast. Seal paistsid seal midagi pruukist, aga noh, see pidanud olema tingimata midagi langetama. Tähendas marihuaana. Ja oli juttu ka, et mõni siin Eestis on proovinud. Mina proovisin selle nõukogude vangilaagris kunagi ära ja ei saa mitte mitte mingisugust mõnu ja pärast seda ei ole enam proovinud. Seal nimetati ta plaadiks, kutsutakse ta on seesama kanepi õietolm, aga nimetasid, on eri kohtades erisugused, hashis, marihuaana plaat ja nii edasi. Nii et võib-olla kõige rohkem väljendus see meie noorte luuletajate ja kunstnike teostes muusikas ka mingil määral, aga noh, ma ei ole eriti muusikahuviline või spetsialist. Muusikas tulid need mõjutada kõige rohkem välisplaatidega oli ju täiesti põrandaalune plaaditööstus. Kasutati näiteks röntgeniülesvõtete, et suuri filme ja sinna mingisuguste masinavärkidega kanti peale ja see, see, see oli kultus, mis on kestnud kuni tänapäevani ja omandanud lõumees niisugused vormid. Mis ja parem oleks ta võinud olemata olla. Aga kuidas nõukogude võim sellesse suhtus, et nüüd osad noored otsustasid hipid olla? Vot vot see ongi see huvitav asi, et tõenäoliselt siin põhjus ja tagajärg omandavad mingisuguse seose. Kahtlemata noh, noored on alati ja kõikjal olnud mässulised ja kui nad seda ei ole, lapses kivisid ühte, õigus noor olla. Kuidas, millise vormise mässulisi võtab, noh, mina olen oma esimese mäsu mässanud 10 või rohkem aastaid varem. See oli puhtpoliitiline Kuismaa, Mordva vangilaagrisse, sealt ma tõin välja alles 63. aasta lõpus. Ja noh, kui nüüd kirjeldada seda välistiiki või, või noorte subkultuuri olukorda, siis 64, viis oli väga ontlik siis olid valged särgid, lipsud, ülikonnad, mingi sallkraega mantlit, vanemad võib-olla seletate, mis asjad need olid rõsaga püüelda korrektsuse poole. See esimene lääne mõjutustega loor, sooväline vorm ja mis oli olnud enne minu vangiminekut, neid kutsuti nimelt lõbusteks Juhan Smuul mõttes nihukese nime välja, noh, see oli samuti läänest võetud ja laenatud läänes olid nad ka omandas siin niukse natuke omapärase vormi praegu meelde tuletades kuulsamaid longus, sõidan praegu ajakirjanduses kahega hammaste vahel seal suuravile Sabrošeer, keda kutsuti virvaabramiks ja siis see pööre tuli kuskil, ma arvan, et siin on ikkagi tegemist vähemalt üleeuroopalist, aga võib-olla ülemaalist tendentsidega. Ajalugu ja geneesi ma nii hästi ei tea, millest see kõik välja kasvas, sest lääne hipiliikumine oli rõhutatult ju idamaa kalduvusega, eriti budismi. Budismi hakkas meid propageerima umbes samal ajal, aga mitte paralleelselt hipidega. Linnart Mäll ja tema koolkond. Võib-olla olid mõned teised taaga, noh, need ei ole nii, nii silmatorkavad olla, alati tuleb arvestada seda, et nad üksikute isikute puhul, et kokkupuuted olla, aga noh, need ei iseloomusta protsessi tervikuna või nähtust tervikuna. Meie võiksime öelda, et see muutus 60 seitsmendal-kaheksandal aastal eesti boheeemmluse väliseks vormiks nihukese peale kõige lihtsam sest noored on mässulised ja vaenlased, eriti kui nad ei ole veel tunnustust omandanud või kuulsaks saanud püüavad seda ka olla lihtsalt selleks, et tähelepanu enda peale tõmmata. Muidugi ma olen luuletanud lapsest peale, aga see ei olnud see, millega ma rahul oleks, olla ta selle oma soone peale, sattusin just 67. aastal. Ja noh, praegu tagantjärgi kindlasti mõtlesin mina ka mingid nipid väljumisse, erilist tähelepanutekitajaid, Maimiteerinud, kedagi teist, ma võtsin omale imeliku varjunime ioni Vii. Teadnud, et selle nimega poplaulja on olemas, seal kuutsel mitu aastat hiljem teada. Eriti mõistatuslik oli see täht p, täheldati vii tahtis küll öelda, lihtsalt p. Rannaala ala, maili ristis mind Johannes põhuks kava järgi. Siis luuletuste pealkirjad jätsin ära, nende asemel olid tähe-numbrikombinatsioonid see, et ma loobusin suurtähtedest ja kirjavahemärkidest. See asi oli tollal üldile. See tundus juba olema niuke rõhutatud vanamoeliselt, kui keegi neid kasutas. Muidugi, vanem põlvkond pani seda väga pahaks. Aga noh, see on, see on täpselt sama nagu 68 55. Noh, ei olnudki palju aega. 13 aastat varem võeti samamoodi pahatahtlikult vastu vabavärss. Ja meie õnn oli see, et see aeg oli niivõrd lühikene, et need vabavärsi eest võitlejad eelkõige Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep, et nad olid veel suhteliselt noored inimesed ja otsekohe asusid uusi pealetulijaid toetama. Et luuletajatele selles mõttes kergem, aga võim? Nõukogude võim teatavasti oli eriliselt vaenulik kõige vastu, mis natukenegi normist kõrvale kaldus. See võttis ja väga pahatahtlikult vastav aeg oli niukene, päris repressioone ei toimunud, siin Tartus. Oli ta läheks 69. aasta suvel oli midagi nihukest pogrammi taolist. Asi algas sellest, et rannal tartus, mõni kilomeeter väljas oli üks rahvapidu ja ja seal läksid noored mehed kaklema ja üks pikajuukseline torkas ühte pöetud pealist joaga. Pöetud pealse sõbrad käisid mööda linna kääridega, püüdsid poisikesi, pügasid neid paljaks. Mind vaadati ka, aga mul on nii suur ja natukene ei päris kallaley tükitud. Aga noh, sellest muidugi me tegime omamoodi väikese skandaali. Kirjutati avalikke kirju ülikooli suures ringauditooriumis oli isegi rahvakoosolek ülikooli tolleaegse mässulise komsomolikomitee eestvõttel mõõdeti, igas on niisugune niisugune, samal ajal jah, kirjutas Tallinna linna täitevkomitee esimees või nagu praegu öeldakse, Nõukogude ajal, meil olid ka linnapea Johannes Undusk mingisuguse väga kurja artikli, kus ta umbes ma ei mäleta, kus see ilmus Rahva hääles õnneksidega. Umbes niimoodi tulebki paljaks pügada ja läbi peksta ja võib-olla isegi laagrisse panna veel karm sõjaväkke. See oli reaktsioon, aga päris kurjaks meil siin Eestis asi ei läinud. Kas te ise tegite nagu hipid, kas tegid siis midagi sellist, et eriti ärritada seda võimu ka, et midagi? Hullu noh, juba iseendasse olemasolu oli ärritamine, neile ei meeldinud, aga teadlikult noh, eks me teadsime ka ja mina vastava kooli oli juba läbi teinud. Et eriti ärritada ei maksa ja just see asutus, millega minul oma elus kõige rohkem tegemist on olnud. Julgeolek ei sekkunud, see püüti rohkem ajada ära partei propaganda ja, ja komsomoli kaudu, aga komsomol oli kah sel ajal natukene nõo otsast lahti lastud, et. Ta kippus ise neid mõjusid üle võtma. Ja noh, mõni aasta hiljem, kui meie olime juba täiesti loobunud, noh, siis oli vaja järk, millal näiteks koolipoiste pikad juuksed olid peaaegu obligatoorselt diabeeti täiesti normiks. Nii et aegapidi samal ajal kõigi muude asjadega. Ta kogu aeg räägiti neist lääne pahadest mõjudest aga võeti üle kõik, mis üle võtta andis kasvõi sedasama popmuusika või kergemuusika, mis alguses oli laagrite vormis. Aga pärast tuli juba džäss ja kõik muu ja, ja selle püüti anda oma nõukogulik sisu, peaasi et vorm oleks olemas. Aga aitas täiesti sellest, kui me tänavatel liikusime ja kohvikutes istusime ja noh, see on juba täiesti niukene, puhendlik tegevus. Et vaenlane peabki kohvikus istuma, päevad läbi suitsu kiskuma ja veini jooma. Te küsisite narkootikumide kohta, noh, nende kohta andmeid on väga vähe, aga alkoholiga oli palju tegemist. Ja nii mõnedki noored ja andekad inimesed jõid ennast lihtsalt põhja. Sest noh, alkoholism on teatavasti ka haigus, mille vastu nagu maania kergem vorm ja kui kellelgi on mingi eelsoodumus või ei ole küllalt tugevat iseloomu, siis ei ole midagi teha, et meie lemmikjook oli punane vein. Sätterioodist tsisternvagunite kaupa. Muid selliseid vorme ei oskagi meelde tuletada, sidemed olid all, mingid organisatsioone ei eksisteerinud, see oli selles mõttes hea asi, et ei olnud vaja organiseeruda, ei olnud vaja liikmemaksu maksta ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt välimuse järgi tunti 11 ära ja siis käis siin külalisi Moskvast, Peterburist, Leedust, Lätist. Mujalt ma nagu ei mäleta. Ja eriti Venemaa poolel on Venemaa jaoks oli Eesti ikkagi Väike-Euroopa, nemad vaatasid ja imetlesid ja omakorda laenasid meilt, mis vähegi andis, matkida ja viisid sinna. See kuulu täiesti asja juurde, aga kirjanduslikust tegevusest tol ajal just tekkis üks täiesti uus vorm, niinimetatud oma kirjastuslik almanahhi väljaandmine 67.-st aastast alates siis Tallinna Noorte Autorite koondis tegi oma esimese Heesi pärast haldusraskuspunkt üle Tartusse, siin tehti neilt palju kirjandusmuuseumi seal täiendkogu olemas. Minu arustes nimetuste arv on kuskil 30 või 40. Aga oli väljaandeid, mida ilmus ka mitu numbrit. Ja see samuti alguses võeti vastu ehmatusega, aga otsest vaenutegevus jällegi ei olnud, sest Me tegime siin Tartusse esimese Marmi. 68. aastal. Kevadel-sügisel oli juba Tartu Noorte Autorite koondisest, Kirjanduse majas oli selle arutelu. Võeti võeti täiesti sõbralikult vastu alles hiljem, kui mõned väljaanded kippusid poliitilist värvingute omandama, siis nende vastu kasutati repressioone. Aga see oli suurepärane võimalus, noh, me ei tapnud mingisugust sissetulekut. Võimalus iseennast tuttavaks teha ja tutvustada ja arvestades seda, tähendab tiraažid olid imeväikesed. Millegipärast uskusime legendi, et Nõukogude liidus on lubatud ükskõik mida paljundada 49 Plarysolvasse 50-st tsensoriluga pärast uuriti välja neid dieete ju üldse ei ole võimalik mitte midagi tsensori loata paljundada. Muuhulgas õnnestus mul Tartus kohtuda ka Kersti hundiga, kes rääkis mulle palju elust 60.-te lõpu ja 70.-te alguses Tartus ning lisaks sellele õnnestus mul lugeda tema ettekannet piitja hipi hoiakutest 1960.-te 70.-te aastate Eesti ühiskonnas ja luules mis aitas mul paljud selgeks saada või õigemini ütles välja selle, mida ma tartu rännaku ajal ähmaselt aimama olin hakanud. Nimelt hipidest, keda mina Tartusse otsima läksin, valmib 60.-te lõpuks 70.-te alguseks Eestisse peamiselt vaid välimus jõudnud vaimselt meenutasid siinsed alternatiivnoored pigem piitnike. Aga ettekanne, mis osaliselt toetus Hannes Varblase 1990. aasta vikerkaare juuninumbris ilmunud artiklile piitnikest ütles üldjoontes seda niinimetatud Hruštšovi sula ajal kujunes Nõukogude Liidu totaalsele survele vastu seisnes intelligent siiski välja kaks põhihoiakut niinimetatud korralikud inimesed ja Bohemian. Viimase moodustas uus põlvkond, kes täielikult Nõukogude kuude ajal kasvanuna ei teadnud vanemate hirmudest isikliku kogemuse põhjal midagi. Samuti oli nende noorte kasutada märksa rohkem informatsiooni raamatuid, muusikat ja muud sellist, mis tasapisi lääneriikidest ka Eestisse jõudma hakkas. Liitudes vanemate ja kogenumate, kes juba süsteemi veendunud vaenlasteks olid kujunenud, muutus uus põlvkond juba lõplikult opositsiooniliseks. See sisaldas küll mässu poliitilises mõttes, kuid peamine konflikt leidis aset sotsiaalsel pinnal. Tegemist oli siiski äärmiselt mobiilse koosseisuga, mingeid piirjooni tõmmata oleks üsna raske põlvkonnale, kuis niisugusele oli ta ka omased mitmed hipiliikumisele sarnased hoiakud ennekõike võõrandumine, eemaletõmbumine enesesse ja oma pohhimlikku sõprusringi sulgumine, huvi uue kogemuse, eriti aga kõige selle vastu, mis väljastpoolt kohalikku piiratust pärit. See kogemus sisaldas ka elustiili, mis heitis väljakutse, võiks öelda, lausa nüristunud eksistentsile, mille ühiskond valdavalt omaks oli võtnud selle elustiili nii-öelda filosoofiliseks põhidüheks. On kabiitnikele omane tunne igavesest teel olemisest üksindusest. Seetõttu võibki siin kasutada sõna biit, sest väliselt meenutas kõik ju palju enam hipiliikumist, mis sel ajal kogu maailmas levis. Sel seltskonnal olid olemas oma kindlat kooskäimiskohad nagu näiteks Tartu Ülikooli vana kohvik Tallinnas, kohvikud Pegasus ja kukku, samuti erakorterid. Neis paigus joodi veini, tehti suitsu, arutleti maailma asjade, kirjanduse, kunsti ja muusika üle. Jagati omavahel seda, mida kellelegi leidus. Oluline oli raamatute hankimine ja vahetus. Uued raamatud rändasid käest kätte ning sel moel kujunes välja mitmekesisem lugemus teistsugune maitse, mis oluliselt erines koolihariduse poolt ettenähtust. Oluline inimesi ühendav paik oli Linnart Mälli juhitud orientalistikakabinet Tartu ülikooli juures kust levisid teadmised budismist ja zen-budismist. Samasuguseks paigaks oli ka Kaljo Põllu juhitud kunstikabinet. Läbi mille levis teave uuemast lääne kunstist. Nagu ameerika biit, põlvkonnaski püüeldiga Eestis taotluslikult kogemuse avardumise poole. Sellesse liikuvasse seltskonda kuulus igasuguseid inimesi ning peamiselt oli see linnaliku iseloomuga liikumine. Kuid ohtralt tarbiti ka pöidlaküüti kui liiklusvahendit. 60.-te 70.-te puheemlik torm ja tung leidis väljundi eelkõige kujutavas kunstis ja muusikas. Näiteks toimus lakkamatu võitlus Eesti raadioga teemal, mida võib eetrisse lasta ja mida mitte. Kirjanduslik looming levis peamiselt käest kätte. Vaid võnim, mõõdukam, luuletus või lugu suudeti suruda ajakirjandusse. Murrang leidis aset alles kaheksakümnendatel, enne seda käis pidev võitlus tsensuuriga, millele võis vastu panna vaid pideva vastastikuse toetusega üksteise õhutamisega lüüasaamistest hoolimata edasi proovima. Pihtingutest meil on jäänud mulje, võib olla puhtalt sõna tähenduslikult just inglise keeles tähendab lööma, need olid rohkem niuksed, musklis löömamehed mida nad vist tegelikult ei olnud liitingute, nii kui minu mälu järgi ja mitte Ameerikast, Inglismaalt. Ja sealt läks Ameerikasse ja kindlasti on olemas täiesti otseside nende jälgede vahel. Aga ei, siin olid mõjutused ja suhted ainult kirjanduslikud ja ega neid eriti avaldada ei tahetud. Ajakiri noorus oli sel ajal meie niukene kõige parem avaldamisvõimalus, seal midagi ilmselt oli, aga kindlasti juba nendesamade tõlgete kaudu. Nende luule mõjutas meie oma sedasama vabavärss. Pöördumine lüüriliselt teemadel sotsiaalsetele, mis 60.-te aastate meid on hakatud nimetama almanahhi põlvkonna juures eriliselt välja lõik. Hiljem tuli lüürika jälle tagasi ja kindlalt värsivormid ja nii edasi, aga see on paratamatu, sest ükski asi ei tohi kesta liiga kaua. Seda läheb vanaks. Peab tulema mingisugune alternatiiv vastanud. Aga minu arust kõik see tol ajal, noh, see ei olnud eriti pikk periood. 67.-st. Ja kindlasti tipppunktiks oli aastal 968, see oli üle maailma käivate noorte mässude Pariisis oli sel ajal Urmas Seli Tšehhoslovakkia okupeerimise ja selle inimnäolise sotsialismi idee hävitamise aasta palju muud, noh, on püütud tagantjärgi seda isegi päikese aktiivsusega seletada, et ja see ei ole päris valed, et teatud ajal ma ei mäleta täpselt 11 aastat millegiga on päikese ja aktiivne periood ja siis ühtlasi mõjutab ka inimeste käitumist ja tegevust maa peal. See oli ilus aasta nagu te enne ütlesite, kui ta oleks 48 sündinud, siis tuleks siis just kahekümneaastane olla. Need tollased 20 aastased, jahmunud mälestus nendest on praegu Neiere, nii meeldiv veel. Aga kas Eesti hipid näiteks ei tegelenud selliste asjade nagu kommuunides elamine või ringirändamine ringi rännati külvis? Ringi rännata hästi palju. Mina isegi Eestis õelusin sele pöidla püüdiga põhjalikult läbi, aga kaugemale jõudsin ainult Läti ja Leedu, sest mul millegipärast ilmselt arvesse võttes eelnevaid kogemusi oli selle idapiiri suhtes eelarvamusi. Sealt ei tahtnud minna, aga olin inimesi, kes rändasid õige kaugele. Noh, üks meie hulgast pragunema tuntud kirjanik Olev Remsu tema olemist terve suure nõukogude liidu läbi käinud hullemaks paigad ja ja mul on terve kollektsioon, tal oli hea komme igast kohast, kus ta oli mulle postkaart saata, nii et võid kindlasti kinnitada, et tema on seal seal seal ja ollagi käinud. Rändamine, kommuunielu enne ütlesin juba, et seda vaba armastust ei olnud sugugi. Ütleme nii, tavaliste noorte hulgas. Eriti tähele panna ei olnud. Mingisugused niuksed, pesakonna tulid nagu ühes leivas olid ja põhiliselt tegelesid jällegi sedasama punase veiniga. Üks niisugune pesa kindlasti Tartus oli Aleksander Mülleri juures. Müller oli siis just 47 sündinud, 20 aastane, oma korter käes, isa suri üsna varsti ära ja, ja see oli kindlasti Tartus selline peakorteribaas ja midagi kommuuni moodi eksisteeris seal. Pluss lisaks see, et tema oli muusikafanaatik hankis plaat ja tal olid plaadimängijad, seal käis inimesi neid kuulamas ja kopeerimas. Ja ega Müller muusikast ainult huvitatud olnudki, ta tekitas seda ka ohtralt ise nimelt sellises vahelises ansamblis nagu suug, tegutsedes mis oli võimudele nõnda vastumeelne. Et ta vist umbes 1968. aastal Viljandi folkmuusikapäevadel esinedes lausa Aastase esinemiskeelu sai, kuna te seal Juhan Viidingu sõnadele kirjutatud laulu narkomaan esitas. Müller kasutas oma lauludes näiteks jonnibi tekste, nagu näiteks järgmises laulus. Teet Kallas oma romaanis heliseb-kõliseb kirjeldanud võrdlemisi iroonilises toonis küll mingit nii suurt üritust, kus peategelane on väga hästi ära tundma, tähendab, see on mu väga hea sõber, päev, Hint, seal oli vist paratamatu, et nisust mässulise võitu seltskondade sattus alati suhteliselt rohkem seal Nõukogude ülemklassi või nomenklatuuri päritoluga tegelasi ja no tema oli rahvakirjaniku poeg, mis paljudel juhtudel muide teda ka Joseph Tabarustest päästis. Lõpuks ikka vana Aadu võttis relvad kokku, läks keskkomiteesse. Ta on üle läinud nii halvasti, kui mõnel teisel oleks läinud. Aga tema, jah, oli võib-olla nii oma väljanägemise, olemise kui isegi ideede poolest üks kõige kõige hipiliku maitsesin, mina ütlesin juba alguses, minu jaoks oli see lihtsalt üks vahend. Ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt ja sellepärast Mõnisse ideoloogilistes reaalsetes ei süvenenud aga päev, millest võttis üksvahe päris tõsiselt ja tema ümber koondunud seltskond. Siis olid seal teisel tuleb vahemärkusena meelde ja kuidas me püüdsime ikka suhteliselt kaltsakad välja näha, mitte küll päris, aga noh, ikkagi siis võib-olla esimest korda tulid need meelega katki rebitud teksased, deklased üldse olid tol ajal ikkagi peaaegu härrasmehe riietusega, neil rebiti veel Patti. Mäletan, kuidas Hando Runnel oli vihane kadunud Juhan Viidingu peale, kui see kandistele väljemateksastele lasknud emal paigad peale õmmelda, et oled ikkagi ikkagi mingil moel näeks välja kaldaka seal kalli riide kõvetav üle midagi, kust mina ise käisin tollal ringi kahjuks vist ei ole ühtegi pilti sellest ajast. Kuskilt sain ühe Nõukogude mereväe meremehe niinimetatud töö Rooba seal niuke brasendist, ürp lühikene, lühikeste varrukatega madrustele antaks selja Kulad midagi musta töötavatega teki pesema või nii edasi. Sellega sellega käisin ringi ja kurjad inimesed ütlesid, et niukene seisab nurgas püsti läbi, eelistatult manus viitalit. Paljakspöetud peaga tüdrukuid vist tol ajal mina ei mäleta mitte ühtegi, see tuli hiljem seitsmekümnendatel ja siis oli ka see niuke väga suur julgustükk. Kusjuures väga-väga-väga ilus ja huvitav nägi välja. No kuidasmoodi tüdrukud said niimoodi hipid olla poistel lihtne. Poisid tõmbasid kaltsud selga, lasid omal karvad, kasvavad nii pikaks kui võimalik. Tüdrukud. Jah, ei, ma ei mäleta, et nemad oleks nii mingil moel niimoodi nad dekoratiivsed hoidnud juba niikuinii sündimise poolest olemuse poolest. Võib-olla pigem öelda negatiivselt, kui mõni tahtis väga hipi olla. Noh, ei pesnud, olen peadega iseennast ja noh see ei olnud enam meeldiv. Eriti niisuguse Teet Kallas seal oma romaani selles lõigus kirjeldab, mina neid ise ei mäleta, võib-olla Tallinnas oli selliseid mingisuguseid niukseid omaette koolkondi või fraktsioone ei tekkinud, see oli ikkagi niimoodi, et asi käis juba isikute tasemel, kellel oli noh, jõudu või võimu mingisuguseid jüngreid enda ümber koondada, noh selge see, et need jõngeid just teda matkisid. Aga noh, Eesti on ju väike ja siin ei saagi sellist asja kujuneda. Ja ka need lõunapoolsed jäida poolsed sõbrad ja kaasvõitlejad kahe eriti palju ei erinenud ja see mood just kuidagimoodi niimoodi vaikselt jäi soiku. Hiljem noh juba isiklikult tundmata kaugelt võis märgata sellise välimusega inimesi, aga need olid juba niuksed, noh ütleme kolmas või neljas põlvkond kellelegi kellelegi kellelegi kaudu ja neid ei pruukinud enam teada. Ja siis oli minu meelest mõni aasta päris vaikne, kuni siis tulid kurikuulsad punkarid Ale tallu. Paljust seesama, ainult nende dekoratiivse väline. Ma tulin hommikul siiapoole. Tantsin ühest poisist mööda, kellel olid sinised juuksed ja selja peale kirjutatud, kukutame jumalad. Asi kuidagi mälus muutub niukseks üheks suureks olemiseks seal seal kohad ja inimesed vahelduvad, aga kogu aeg tundub nagu mingisugune üks ja sama tegevus käis sõitmine edasi-tagasi. Kohvikutes istumine, Mülleri pol loomingut, see oli üks noorsooliikumise vorme, mis omandas siin suletud realistlikkus ühiskonnas lääne omast erineva kuju. Aga välise sarnasuse tõttu võib teda siiski lasele lääne hipiliikumise üheks alaliigiks pida. Eks mõne sõna ikkagi veel suhtumises. Üks oli, ma enne rääkisin, oli võimude poolne reaktsioon, mis üllataval kombel selle ka Nõukogude liidus oli tol ajal mingil moel ülemineku aeg. Hruštšovi aeg, mida nimetati sulaajaks läbi saanud, oli tulnud neljandal aastal võimule triumviraat. Kollektiivne juhtkond, kes algus ei hakanud kruvisid eriti kinnikeeramise, tuli alles pale Tšehhoslovakkia okupeerimist kuuendal kaheksandal aastal ja siis ka mitte otsekohe. Aga suhtumine, noh, ühesõnaga kaaskodanike tavaliste inimeste ültse inimeste poolt, see oli üllatavalt vahel ja siin paneb mõtlema selle peale, kuidas välised vormid ja suhtumised just suhtumise standardil stereotüübid liidavad täiesti erinevaid inimesi. Mina sain rängalt sõimata näiteks mõne oma endise laagrikaaslase käest, kelleks sa muutunud oled ja ja üks lugu jah, võiks rääkida, sõimata sain just sellepärast, et mul oli sedasama. Me oleme Rooba juurde seotud kaela, kaela, rätina, punane riidetükk. Noh, keegi ei teadnud, mis riided üks on, aga seal see oli tõeline kriminaalne lugu, see oli üle 69. aasta oktoobripühade ajal. Pidasime pidu Tallinnas Tõnismäe kandis mingis keskkomitee tegelase korteris, teda muidugi ennast kohal ei olnud, tema tütar organiseeris selle. Ja siis mina ise haavata ei olnud, aga üks mees ronis aknast välja, teise korra peal seal mingisugune niukene eeldia tõmbas ära lipu mujalt teisele tuppa ja siis rebisime lipu tükkideks, igaüks sai ühe tüki ja mina sidusin selle liputüki omale kaela. Aga muidugi, need, kes ei teadnud, mis asi see on. Lets panid väga pahaks, et nii nüüd punaseks Kaaganud. Sinimustvalge lipuga loomulikult poleks tehingud selle punase kaltsuga. Sellega võis teha kõike, mida tahad. Ja suhtumine oli üldiselt ja isegi meie inimene tavaliselt ei ole niukene eriti suhtlema tundmatus keskkonnas või väljas või tänaval, aga me saime sõimata ikka kõvasti. Tuleb meelde üks, üks väline hipi oli praegune väga ontlik tegelane, välisministeeriumi protokolliülem Jaak Jõerüüt. Temastan kellelgi ei ole, on väga ilusaid fotosid. Emal oli üks räbaldunud tekk, millest oli pontšo omale teinud ja väga karvane oli ta ka, ja laat oli. Ükskord läksime läbi Tartu mingisse poodi läksime vist õlut ostma, seal oli siis vanamutid järjekordne terve järjekord kani sõlmama. Teine niisugune juhtum oli. Olin hiiule Talindi pool ööd ja hommikul tulime seal linna, aga enne lasime tarni väiksel õel eval omale patsid punuda. Linn linnas juhtunud midagi Balti jaamas välja tulles. Jaama ees oli veidi niukene aktil, kes pani karjub nagu ratta peal. Vett läheb. Meil ei ole mitte midagi. Kilode pärast muutus patsioon mingil ajal peaaegu oblicatoorseks meestel kellel pikemad juuksed, olitsioonil patsi punutud, aga no me olime niivõrd eriskummalised, sinised lingid hoidva patsidega. Aga kuidas siis juhtus nii, et äkki hipisid enam ei olnud ja kuidas see asi siis ära lõpeb? Ma arvan loomulikku surma, sest loose liikumiste häda on alati olnud ja kaasa arvatud noorsooparteid Nad muutuvad vanadeks ja noh, nõukogude ajal paha eeskujuna oli olemas see nõukogude kõige eesrindlikum noorsooorganisatsioon, üleliiduline leninlik, kommunistlik noorsooühing, mille eesotsas olid niuksed, nelja-viiekümneaastased ikka veel noor ketterdavad onud ja tädid kes kuidagimoodi ei pääsenud kõrgemat karjääri tegema. Sest Moskva nakatuurning Konsöl, keda komsomoli keskkomitee tupik sealt edasi enam ei vii, mingit teed ja siis tulime igavesti noor ja tahad noortega kooli mängida ringmänge ja teha niukseid asju loomulikku surma, surevad kõik paratamatult järgmised püüavad mingil moel erineda eelmistest. Ja siis ta ei ole enam see, siis ta on juba uus liikumine. See, mis siia saatesse mahtus, on vaid väga väike osa sellest, mida mina nelja päeva jooksul Tartus olles nägin, kuulsin, kogesin, ma läksin sinna küll hipidest saadet tegema, arvates, et mida noor inimestel 60.-te lõpul ikka muud teha oli, kui hipid olla. Aga enne teha oli oh kui palju. Ka hipid või õigemini nende mõttelaad ei jäänud Eestisse jõudmata. Ta tegigi seda natuke hiljem ja püsib siin veel praegugi ning vaadatu kuhugi kaob. 1990.-te lõpp ei ole sugugi nii meeletult igav. Aime tühjem 60.-te lõpust hipisid ka praegu mitmelt poolt leida võib. Ehk asi polegi niivõrd selles autentse Sipi välimuses, vaid rohkem tunnetuses. Ning inimesi, kes armastavad armastust ja vabadust ning kelle hing millegi kauge ja ebamäärase järele ihkab, saab maailmas ikka olema. See oli ikka mingisugune protestil näitamine, et ka vangilaagri ühiskonnas võib inimene natukenegi vaba olla.