Need aastad ei unune. Oleks vist õigem olnud, kui selle saate eel traditsioonilise siin Tallinn asemel oleks teadvustatud siin Kohtla järve kuna kavatseme alanud pooltunni veeta meie vabariigi põlevkivi pealinnas. Põhjusi selleks on mitu. Kõigepealt muidugi soov saada teada kaevanduste ja õlivabrikute taastamisest ning uute ülesannete täitmisest põlevkivibasseinis pärast sõda. Kuid tasub meenutada ka mõningaid sündmusi, millest tänavu Kohtla järvel möödub ümmargune arv aastaid. Alustame sellest, et 70 aastat tagasi seega 1916. aastal algas põlevkivi tööstuslik tootmine Eestis. Kuigi põlevat kivi tunti juba ammu, oli esimese maailmasõja tekitatud kütusekriis see, mis sundis meie maavarale erilist tähelepanu pöörama. 1946. aasta lõpuks. Seega 40 aastat tagasi jõuti põlevkivi kaevandamisel sõjaeelse tasemeni. Ka seda tasub meelde tuletada, kui saame teada. Missugustes tingimustes tuli pärast fašistliku okupatsiooni alustada. Kuid miski on ka tänase päevaga seotud. Täna saab Kohtla-Järve linn 40 aastaseks. Nimelt andis Eesti NSV ülemnõukogu presiidium 15. juunil 1946 välja seadluse, millega Kiviõlile ja Kohtla-Järvele anti linnaõigused. Mõnigi võib küsida, kas tõesti alles siis on ju Kohtla-Järve olemasolu nooremate põlvkondade teadvuses niivõrd põlistunud just nagu oleks tegemist teab kui pika ajalooga linnaga. Aga linnana on ta siiski noor. Mis seal enne oli, ütleme enne sõda küsisin seda põlevkivilinna TÖÖ veteranidelt. Kõigepealt Voldemar saarestilt elupõliselt Jõujaama mehelt, kellel eluaastaid 82. Siis oli hädaküla siis oli suitsuküla ja siis oli siidisukk. Sukk oli see siis, kus elasid need koorekiht, sellepärast nimed, nimi tulid. Teine veteran Albert, suuban, vabriku mees alustas töömehe teed samuti enne sõda. Ta ei olnud õieti asula kah, sellepärast tema oli kahe valla piiri peal. Kohtla vallas oli osa ja teine osa järve valla, sellest on ministri nimi olnud Kohtla-Järve. Siis ta ei olnud veel alevi midagi. Olid ka Kohtla mõis ja järvemõis. Muide, Voldemar saarest elab praegugi endises järve mõisa moonaka majas. Seest on see ümber ehitatud, kuid põllukividest välisseinad on iidsed ja kontrastreeruvad hästi 100 meetri kaugusel kerkiva haigla kõrk korpuse valge kivimüüriga. Edasi aga veel endiste aegade Kohtla järvest. TÖÖ veteran Anatoli Kirk. Sel ajal kui mina siin olin ennem sõda ja siis ei olnud ju siin asfalteedki meil ei olnud ju autosid kah rohkem kui jõhvil, limonaad, jaotut, limonaadi, siia poodidesse ja ja kui saksad sõitsid soovitama Kohtla-Järvelt läbi, siis nii palju nägi autosid, aga noh, nüüd on juba asfaltteed igal pool autosid, nii tohutu palju. Vagonett veeti hobustega vall alguses enne sõda veeti vabrikute juures tuhka tuhamäel hobustega, aga siis juba enne sõda juba panti vintsiga tõmbama, üles mootoriga. Ja siis läks juba enne sõda seal tuhavedu ka esimene tuhavedu läks käima pärast sõda oleks juba ikka kõik köisteede peal. Kodanliku Eesti võimumehed uhkustasid põlevkivitööstusega, mis nii suures mastaabis olevat esimene maas silmas. Tõsi ta ju oli, et mujal põlevkivile veel erilist tähelepanu ei pööratud. Ja kodanliku vabariigi päevil oli põlevkivi tootmine vist küll ainus tööstusharu, mis mingeid edusamme Gidegi. Sellest hoolimata polnud kaevurite ega õli Jutjate töötingimused kiita, rääkimata elamistingimustest. Aga reklaam oli kõva. Üks näide. 1938. aasta septembris korraldas kodanlik valitsus Kirjanike Liidu liikmetele propagandaringreisi Põhja-Eesti tööstuspiirkondadesse. Muude paikade kõrval käidi ka Kohtla-Järvel ja Kiviõlis. Eesmärk oli, et sulemehed hakkaksid ülistama kodanliku korra ajal rajatud tööstusettevõtteid kuigi nendest kolm neljandikku kuulus välismaisele kapitalile ja saadud kasum voolas Londoni, Berliini ja Stockholmi pankadesse. Bussitäis kirjanikke oligi kolm päeva teel. Käis vabrikutes ja kaevandustes, võttis osa lõuna ja õhtusöökidest direktorite ja inseneride villades. Kuid ettevõte oma eesmärki siiski ei täitnud. Ajakiri Looming avaldas sama aasta oktoobri ja novembrinumbris Ringreisimuljeid kirjanikelt endilt, kus Friedebert Tuglas ütles suisa välja, et neile näidati küll masinaid ja kaevandusi, kuid tööinimesele nad üldse lähedale pääsenud. Kuid kirjaniku jaoks on peatähtis just inimene. Ainult üks kirjanik reageeris võimumeeste üleskutsele kirjutada kaevandustest ja õlivabrikutest. See oli tuntud ranna ja mereraamatute autor August Mälk. Tema 1939. aastal ilmunud romaan kivid tules taotles olla esimene kaevuriromaan eesti kirjanduses. Eks ta seda oli ka, sest enne seda polnud ükski kirjanik kaevuriteemat puudutanud. Vähe on puudutatud ka hiljem. Kuigi Mälk kuulus Pätsi režiimi toetajate hulka, ei kujunenud tema teos siiski kiidulauluks. Klassiteadliku töölisklassi ega klassivõitlust sealt muidugi ei leia. Tema kaevurid elavad päevast päeva nürimeelset elu põhimõttel. Kivi kaevad ennast, müüd nagu raamatus üks töömees ütleb. Sel ajal polnud just mitte väga ammu, kui Kiviõli kaevanduse ja vabrikutöölised streikisid. Õiglane olles peab siiski tõdema, et paljudki olustikukujutused selles raamatus on tõepärased ning mõjuvad kirjaniku tahtest sõltumata ekspluateerimist paljastavalt. Kas või see, kuidas teose peategelane näeb kaevurite perekondadele püstitatud kehvade Barakide rivi. Mõned neist olid valgeks võõbatud, kuid suurel enamikul olid kollased pool pleekinud seinad, lamekatus ja aknad, määrdunud või pool puhast eesriietega või ka päris ilma. Mõnel pool ukse kõrval jooksmas lapsed, teisal paar lille kasvamas ning Barakide vahel väikesed hooned. Ta nina polnud nii tuim, et ei märganud, mis ehitised neid on. Toonased kaevurid, kes nad siis olid? Eks põhilised küla heidikud, keda töö ja maapuudus, aga ka hell lootus kaevandustes ränga tööga raha teenides järje peale saada sundis maa alla. Aga kirjanik nägi neid oma drilli läbi. Nad on just nagu suurvee poolt põõsastesse kokku aetud. Jah, nagu suur v riismed. Kirjaniku jaoks on peatähtis just inimene, see oli Tuglase väide. Aga eks inimene oli otsustav üldse, et põlevkivi maa alt välja toodi, et temast õli ja muud vajalikku toodeti. Et Kohtla-Järve linn kasvas. See oli öeldud minevikus, seda võib korrata ka olevikus ja et eesti keeles tuleviku väljendamiseks eri vorme ei ole, kehtib öelduga tuleviku kohta. See inimene ei saa olla nüri ega ükskõikne. See on tegus inimene. Seda näitasid sõjajärgsed aastad, kui Kohtla-Järve hakkas kiiresti kasvama. Kuidas hakkas seda, küsin linna aukodanikult põliskaevurit Arnold normakult, kes kolme nädala eest jõudis oma elu 75. verstapostini. Võib-olla ei olegi õige öelda, et hakkas kasvama, teraketi rajama, nii olid ainult kaevandused. No hea küll, see mõni üksik majake, mis kunagi härrasklassi jaoks oli ehitatud tööliste jaoks barakid, need olid sõja maha põlenud. Aga siin nõmmel meie Kohtla kaevanduse territooriumil siin oli paar majakest, vist olid terveks jäänud. Need taastati võrdlemisi kiiresti ja ütleme juba seal 46. aastal, kui meie linn sai linnaõigused. Siis olid meil juba mitmete ehitus, et isegi ekskursiooni antud ja inimesed juba elasid ja noh, paljud olid kannatada saanud. Taastatud. Samal ajal käis juba energiliselt selle praegu meie Kohtla-Järve linnaosa keskuse sotsialistliku linnaosa rajamine. Kohtla-Järve linn on tegelikult pealesõjaaegne linn ja nõukogude võimu taaskehtestamisele Eestis öelda krooniks. Sõda oli jätnud rängad jäljed. Enne sõda töötas kuus kaevandust, põgenemise eel uputasid fašistid viis neist üle kuues kava, kaevandus süüdati põlema. Kaevanduste tootmisvõimsused hävitati täielikult. Neljast õli Jutmis vabrikust olid Sillamäe, Kiviõli ja Kohtla täielikult ning Kohtla järve osaliselt purustatud. Raudteed olid üles kistud, rööpad ära veetud. Sellest siis tuli alustada, aga kuidas, Arnold Normak? Koostati kohe sellest, et hakati korjama kokku tilli, oli 100 sõjaaegset nii-öelda rauarisu ja kõiki-kõiki nende hulgast siis otsiti, mis tarvilik on, oligi isegi üks esimene komandumis moodustati kutil komandu nii-öelda kes korjas neid kokku. Selle baasil hakati siis nagu rajama protsessil Kohtlakombinaat kaevandusse, õlivabrik olid koos. Siin oli säilinud põrdlemistid, tuge, nii-öelda see kaadritööliste kollektiiv. Kui me praegu räägime väga palju inimtegurist, siis sel ajal inimtegur oli just see otsustav jõud. Keegi ei propageerinud teda, aga inimene ise oli juba selleks tööks. Ja 45. aasta keskel siis oli üks eriväljakutse sõjaväest, enne ametlikku tõmbliseerimist kutsuti siis terve rida nii-öelda kaevanduse ja õlitööstuse spetsialistide, vanu kogenud kaevurid, ühesõnaga õli, uitjaid. Nende osa oli vast selles osas tähtis et inimesed, kes siin olid okupatsiooniaja üle elanud neil ei olnud nagu usku, et sellisel rusuhunnikul võimalikel midagi taastada. Need sõjamehed olid siis, kes suuremaid purustusi näinud olid, nagu selleks stiimuliks, kes siseneda töödiest hakkasid vedama. Kuid kaevandused olid ju üle ujutatud. Uputusest saadi läbi, muidu kõigepealt tuli, vajab pumbad korda teha pumbamajad. Ja nüüd neist kohtla kombinaadi jaoks või Kohtla kaevanduse jaoks oli niisugune asi, et keegi tark mees ei tea, mis eesmärgil või kuidas oli kuskile kõrvaldanud paar pumpa koos mootoritega. Kusagil külas õnnestus neid sealt leida. Ülejäänud taastati ja siis asustati bee pumpamisel. Sest meil oli võrdlemisi väike territooriumil see kaevandus. Noh, siis peale seda käisid veel läbi need sapöörid, sõjaväeleväelased spetsiaalsed, sest poisid olla nomineeritud need allkäigud. Siis oli mingisugune aeg oli, kus oli vaja, tähendab, vees ju kaevanduse laed langevad sisse teha ohutuks töötamine seal all ja siis hakkas töö peale. Nii et kui meil hakkas kaevanduse taastamine, ütleme seal 22. septembri 44. aastal siis sama aasta 21. detsembril, see on huvitav, kolme kuu pärast juba anti esimene põlevkivitoodang maalt. See oli täiesti miski kingantne töö. Ja arvestame seda, et välja olid viidud rivist ju ka elektriseadmeid, elektriseadmeid näituseks taastati meil siin oli üks niisugune kibebrigaad, Elmar Polluxi juhtimisel on praegu veel veteran siin kes talle suure töö ärategija, niiet just kuuendaks novembriks oktoobripühadeks saadi siis esimest korda elektrivool alles siiamaani tehti kõik need remonttööd ja põlve otsas viiel elektrienergiat sellest momendist siis sai hakata vett välja pumpama. Vot nii, tema siis, eks. Elektrijaama taastamisel osales Anatoli Kirk. No seal oli ju katel, sepad Pärkmanni Ants, ja siis oli üks kolon nimeline on nendega koos, tegime seal jõujaamas kõvas taastamistööd, see oli ikka kõige tähtsam, et saaks kaevandused uppumisohust päästa. Seal oligi, ma mäletan. Vahest jäi kuskile mõni koht vahele või kriimustusega ei olnud aega värki pühkida, higi ja veri oli segamini, sisse. Niimoodi sai siis tööd, ega siis ei olnud nii nagu nüüd, et kaheksa tundi ja rohkem ei tohigi. Seal sain nii, et nõrkemiseni teha öösel vahest. Mis sai kõva kaevandusest, mille okupandid olid põlema pannud? Vaata seal nähti kurja vaeva, sest tegelikult on niisugune asi tuli juba pääset portmaa alla vähe Rain hulgas on nii palju põlevkivi küllalt, tuli sinna sisse, läheb siis kaunis kaua aega seal möllasid, lihtsalt blokeerisid, niiet käikude kohad maal juba päris betoonseintega kinni, et tähendab, see tuli sealt edasi lähe, sakestada, lämmatama. See võttis hulk aega. Aga meil kaevandustest tuld ei olnud, niiet põles küll aheraine mägi loose peal ma. Sellega saadi hakkama. Kohtla-Järvele oli taastamistöödel abiks kogu nõukogude maa. Igalt poolt tuli seadmeid, mehhanisme, materjali nii kaevanduste jaoks kui ka vabrikutele. Albert suubani meenutus. Juba taastamise ajal oliva Leningradis käis meil siin gallon, kes jõujaama käima pani. Need abistamine oli ju kohe algusest peale. Sel ajal Krulli mehed need käisid kogu aeg olid siin nende brigaade. Ja taastati kaunist ruttu ilmuma. 47. aasta alguses juba põli vabrikud andsid õlija töötasid juba täie koormusega ja, ja sel ajal hakati ehitama juba uut, seda sajatonniste generaatorit praegu töötabki. Ja siis mina olin seal käima laskmise juures, mehaanikesel. Ja kohe algas ka gaasivabriku ja Leningrad Kohtla-Järve gaasijuhtme ehitamine. Kangelaslinna kütuseprobleemid ootasid kiiret lahendamist. Novembris 1947 hakkaski vajalik magistraal funktsioneerima. Metallkonstruktsioon monteeriti ka kõik kohapeal, aga no mis olid mittestandardseid seadmeid, need toodi väljast teiega, kõik EDT koha peal. Aform jagu, ahjud on ju üks tulekindlast kivist. Need laudi kõik kohapeal Tallinna masinaehitustehas tegi mitte tantsuseadmete sellepärast et ega meil kohapeal siin ei olnud nii suurt valukoda väiksel test, tehasidki abistasid tervelt liidust oli kõik, kõik oli siia koondatud vaid ettevõtte käia seal. 1960. aastal liideti kõik põlevkivibasseini linnad üheks suureks Kohtla-Järve linnaks. Tekkis linnastu, mis on vägagi iseloomulik suurele tööstuspiirkonnale. Neli linna, mida nüüd nimetatakse linnaosadeks, on ühise juhtimise alla Kohtla-Järve, Jõhvi, Kiviõli jahtme. Ah jaa, Ahtmes me polegi veel rääkinud. Ahtme linn kerkis endise puru ja Ahtme küla territooriumile, kuhu esimesed linnamajad ehitati 1946. aastal. 1948. aastal sai Ahtme oleviks ja 1953. aastal linnaks. Praeguseks on Ahtme linnaosa kokku kasvanud Jõhvi linnaosaga. Pisut ehitamisest Kohtla-Järvel pärast sõda Voldemar saaresti mäletamist mööda. Algul tehti siin praeguses pioneeritänavast siiapoole lagedale põllu peale ajutised barakid ja seal oli veel muinsuskaitse, tegi kaebamise, ennem hakati siis ehitama rist sinna komsomoli tänavale. Koolimaja sinna teine kool. Siis ehitati siiapoole otsa. Aga siis muidugi, ehitus hakkas ümberringi seal Ahtmes ja puru sealt Sompas ja linn tuli meile peale kohe talle siia minu lähedale antiid, individuaalelamud, siin on see rajoon. Aga siis siit mitte väga kaugel haiglast edasi. On juba nii, et kolmekordsed kohe algul muidugi ka veel kilu, Pobeda. See ehitati ka kohe enne viitkümmet aastat, vist. Muidugi, siis ehitati siia sotsi, saun. Albert suuban. Mäletan veel esimene kontor, vaid linnavalitsus asus vanas apteegimaja, seda hoonet ei ole enam olemaski. Teeolud olid ju meil siin linna valju väga kehvad ei olnudki õieti teed ja siis simultaani täitevkomitee esimehe Abimist ja tema algatusel hakati ehitama. Vabandust, kuni sots siis Simenteed. Ja see oli väga hea tee peal, väga kaua pidas vastu, muidugi ta pärast sai natuke riielda, sellepärast raiskas sel ajal Simentali defitsiit. Aga see beebisid, praegu pandi asfalt peale ja püsib praegu. Ehitasid inimesed ja ehitati inimestele. Pärast sõda vajas Kohtla-Järve palju inimesi, kust need saadi. Arnold Normak. Tühine õudu hakkas tulema juurde ja põhiliselt andis meile juurde just põllumajandusest. Kuid siin peab kohe ütlema seda, et väga suur oli inimeste läbikäik, voolavus oli suur, iga inimest sai hoiatada, kes esmakordselt tuli, kaevandused, son, võrdlemisi raske töö. Ja inimene oli kindel talumees rasket tööd teinud, et see mind ei kohuta. Kuid võiks öelda nii, et kolm neljandikku nendest, kes tulid, läksid ära, mõni ütles paari päeva pärast. Ei, see ei ole minu töö. Kuid see üks neljandik, kes siis niimoodi nende pikemate aastate jooksul jäi. See ongi nüüd praegu Kohtla kaevanduse nii-öelda raudvara ja isegi praegu pensionipõlves, vaid tõesti niisugused kindlameelset kaevurit. Ja siin sai veel kord tõestuse see, et kaevuri töö võib-olla ei olegi nii füüsiliselt eriti raske, raskeid töid on ju väga palju. Tema nõuab niisugust moraalset tugevust, moraalset jõudu ikkagi maa-alustes tingimustes. Ja mis mina, näituseks pean kaevuritöös raskemaks. Sest Me teame, iga tööpäeva lõpul teed sa käigu tühjaks. Järgmine kord tööle tulles toimub see lõhkamine enne sõda ja siis on ta jälle niisugune rusuhunnik. Teate, kui vastik on hakata tööle, läheb seal tükk aega, enne kui sa saad, on mul juba kindla põranda alla. Kuid kaevuritöö on ju kallis töö. Pärast sõda räägiti igal pool, et meil, kaevurid ja kalurid teenivad kõige rohkem ja see peibutas paljusid. Ränk raha meelitas kasvõi maa alla. Kui äng ta oli, ega ega nuriseda ei saa. Palgad olid muidugi paremad kui mujal ja see toitlustus ja ja varustus igasugune, see oli muidugi esimese kategooria meil. Sellepärast, et sillal siis nii kaadrivalik oli, ka, võis valida ikka. Tahaks Albert suubanilt veel ühte asja teada. Ega kaevur pärast sõdagi ainult leivast elanud. Soli kultuuril on siuks rahvamaja, mis oli vanast ajast velgud kuigi terveks jäänud. Ja selle baasil siis. Isetegevus töötas ja isegi oli sel ajal veel linnas. Teine teater oma teater oli meil ja seda nendeni praegust ei ole. Kaevurite koor oli tugev sel ajal ja ta on praegust praeguste kaevurite kool, kool kuulus? No nüüd on kooris juba naistekoorid ja segakoorid ja sel ajal olnud pealselt kaevurite koorid ja tantsupeod olid fotorilorus, linna omad peetik alati seal. Nõnda siis oleme Kohtla järvest rääkinud nii ja teisiti kõigest loomulikult ei jõua parimadki tahtmisel. Linn on kasvanud jõudsalt, aga ei saa kaugeltki öelda, et harmooniliselt on ka praegu siin suuri ja väikesi probleeme muresid ja hädasid, mis häirivad tööinimeste heaolu ja tekitavad vahel õigustatud nurinat. Sotsiaalne areng ei toimu nii kiiresti, kui peaks ja oleks vaja kordi jätku ressursse, kord tegijaid, kordaga on juhtijad lühinägelikud ja seetõttu ei olegi veel kõigil Kohtla-Järve lastel seda õiget oma kodulinnatunnet, mis paneks ühisvara hoidma ja rohkendama. Linna on raske puhas hoida. Avalik kord jätab vahel soovida. Ja sellepärast õige Kohtla järve lase süda valutabki. Kuid eeskuju tuleks võtta nendest, kes pärast sõda tegid võimatu võimalikuks. Ma palungi lõpuks Arnold normakut lühiportreed anda inimesest, kes sõjajärgsetest TÖÖ lahingutest kõige rohkem meelde on jäänud. Muidugi töötahe inimestel oli suur, meil olid kõige kitsam koht, oli maa-alune transport üldse kaevanduse transport. Meile jäid omaaegset välismaise päritoluga diisel vedurit, elektrivedurid meil ei olnud. Ja nüüd muidugi peale sõda kohe taastati. No ühesõnaga, nii Utildist nautinud kokkus Nad olid puruks rikutud ja pandi nad kuidagi käima ja siis läks seal võib-olla aasta mööda, siis ta hakkas järele andma, nende jaoks osasi, kuskilt midagi saada ei olnud. Ja ühesõnaga siis ta seisis nii-öelda inimkäte varal kuus. Ma mäletan, meil oli üks väga tubli mehhaanik kaevanduses August saart. Ja tavaline pilt, et siin ees nagu peaaegu Elaski 24 tundi kaevanduses, tihti oli selline pilt, et veok sõidab veduri kõrval, istub kuskil seal või ripub selle masina küljes, mehaanik, võtmekimp kaenlas, masin seisma jäi, kohendas jälle. Ja läks edasi, siis tuli vastu teine masin, siis hakkas seda kohendama. Ja see oli küllaltki niisugune. Sõnulseletamatu, see miinimum kuupalka selle eest raha ei saanud, et ta tegi ööpäev kaevanduses tööd. Ja oli selle mehega isegi niisugune juhus, mis on tõesti, iseloomustab kunagi puhkepäeval, mul oli vaja Annikud, läksin talle koju. Tal olid külalised parajast, eks see uksest sisse ja lihtsalt vabandasin, hakkasin tagurpidi välja tulema, aga ta ütles, et ei, sa tulid ju iga asja pärast. Mõtlesin teha, et vot ja niisugune asi on. Ja siis mees hakkas pallitud selga ajama pühapäevariided, nagu ta oli noor abikaasa pil talle ütleb, et kuu seas lähed, sul on külalised. Ja ta ütles siis nii järsku, et, aga seal on mind vaja. Tulija tegid. Hea töömees on meie põlevkivilinna sümbol. Tema andis kord linnale elu, tema pärandab seda elu edasi põlvkonnalt põlvkonnale. See on linn, mille keskne ausammas kuulutab kõigile au tööle.