Need aastad ei unune. Kui seda veel käis, siis algas juba hoogne tegevusmaalid, lihtsalt vajas lihtsalt inimesed janunesitlegi järel. Kuulaja kindlasti tundis rääkija ära. Jah, see oli Gustav Ernesaks, NSV Liidu rahvakunstnik, sotsialistliku töö kangelane, professor, meie laulutaat. Ta vastas küsimusele, mis oli selle põhjuseks, et muusika, eriti koorilaul, tõusis meie sõjajärgsete aastate kultuuripildis kesksele kohale. Maestro, varsti jätkab enne aga mõni sõna sellest kultuuripildist üldse missugune ta 40 aastat tagasi oli, mille järele januneti, mida vajati ja kuidas neid vajadusi rahuldati. Üldjoontes võiks öelda. See pilt oli optimistlik ja lootustandev. Kutsuti ellu uusi kultuuriasutusi ja organisatsioone, loodi baasid kaadri ettevalmistamiseks. Loovjõududel olid sõjajärgsetest raskustest hoolimata suhteliselt soodsad võimalused enese avaldamiseks. Kuid samas oli see pilt ka küllaltki vastuoluline ja seda tingisid kõigepealt objektiivsed põhjused. Tuli rajada uus nõukogulik kultuur ja seda tuli teha põhiliselt nende jõududega, kes alles hiljuti olid osalenud kodanliku skulptuuris. Ent neidki jõude ei olnud, palju sõda oli kultuuritegelaste ridu tunduvat hõreldanud. Paljud olid langenud fašistide ohvriks. Arukalt oli ka neid, kes kodanlik natsionalistlikud propaganda mõjul olid hüljanud oma sünnimaa. Auke oli rohkesti. Olulisel määral mõjusid ka subjektiivsed tegurid. Ehkki esimestel sõjajärgsetel aastatel enam-vähem õigesti järgiti Vladimir Iljitš Lenini näpunäiteid teid vanasse intelligentsist suhtumise kohta sotsialistliku skulptuuri revolutsioonis ei olnud see vana ise iga kord küllalt võimeline ümber orienteeruma, uut omaks võtma. Tuli ju tegelikult hüljata aastakümnete jooksul sügavalt juurdunud põhimõtted, harjumused ja meetodid. Tuli endas välja kujundada uus maailmavaade ja jõuda uute kunstitõdede mõistmiseni. See teadagi on valuline protsess ja enamasti nõuab pikka aega kuid just seda aega siis ei olnud. Elu nõudis kohest otsust ja kohest tegu. Kuid tegusid oli esialgu veel vähe. Sellest siis ka toonaste kultuurielujuhtide etteheited ja terav kriitika loovjõudude aadressil. Näiteks kirjutas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär Eduard Päll 19. mail 1945 ajalehes sirp ja vasar. Kunstiinimeste hulgas võib mõnikord kuulda ka arvamusi, et tõsise kunsti ülesanne ei olevat tänapäeva probleeme kajastada vaid et kunstiteose ja seal kujutatava sündmuse vahel peab olema üsna tubli distants. Seepärast arvavad sellise seisukohakaitsjad, et on parem kui tõeline kunst ei tegele tänapäeva küsimustega vaid valib endale teemad ja ideestiku minevikust. Et see seisukoht on algusest lõpuni väär, seda näitab meile maailma kirjandus, kunsti ja heliloomingu ajalugu. Sedasama etteheidet, kuid hoopis teravamalt väljendas nädal aega hiljem samuti sirbis ja vasaras kunstide valitsuse juhataja Johannes Semper. Kui kirjanik, kunstnik, helilooja, meie päevil tegeleb võimalikult erapooletu ainega mis kaugel on käesoleva aja sündmustest, siis sellega ei tõendada, mitte et kunst seisab väljaspool aega. Küll aga paljastab oma ükskõiksust ja osa võtmatust kaasaja üles andeist kui mitte vaenulikkust nende suhtes. Kunstieraldumine elust tema sõltumatuks pidamine ajast on täiesti väärideoloogia, mis tuleb välja juurida. Tagantjärele tarkusega võib kinnitada, et nõudmised olid õiged. Nendest sai selgeks, mida tuleb teha. Aga kuidas teha, selleni polnud lihtne jõuda. Sõjajärgsete aastate kunstivõitluste tandriks kujunesid seetõttu sotsialistliku realismi meetodi sisu ja vormi dialektika sotsiaalse tellimuse tuuri tegelase kui kodanikuaktiivsuse probleemid. Kahtlusi ja kõhklusi, aga ka nõutud enesesse tõmbumist oli rohkesti. Paraku ei sõltunud siis kõik inimesest endast. Isikukultuse õhkkonna süvenedes jäi mõnigi kord ka heast tahtest ja uue orientatsiooni omaks võtmisest väheseks. Kõik see aga tegi üldiselt optimistliku kultuuripildi 40 aastat tagasi vastuoluliseks, mida ägeneb klassivõitlus Eesti külas ning ideoloogiline võitlus kahe leeri vahel. Veelgi dramaatilisem maks muutsid. Kordan veelkord, kultuuripilt oli üldiselt optimistlik. Seda kinnitab järgnev, kui läheme sealt edasi, kust maestro Ernesaks oma vastusega alustas. See on sõjajärgne muusikaelu, millele pühendame nüüd paarkümmend minutit. Millest see kõik algas? Esmalt sõnajärg NSV Liidu rahvakunstnikule sotsialistliku Töökangelasele professor Eugen kapile. Ma mäletan, kui me tagalas tuli mees, siis kohe esimesel aastal isiksusi esimesel kuul saia organiseeritud ka heliloojate liidu koosseis, mitte see, mis eksisteeris tagalas, meil juba tähendab kuhugi muulased, üksikud Heili Load, Ernesaks, Kõrver, Lydia Kõrvits, Arro kindlasti muidu kinnid kutsusime ja kõiki, kes olid veel elus ja tegutsesid, sinna olid koondunud. Peale Henno Elleritus ütlemalt saart Artur Kapp vanimast generatsioonist siis olidki ess generatsioonist veetik Karindi Päts siis konservatooriumis algas meil ju väga kõva kompositsiooniklassi ettevalmistamine ja Vladimir Alumäe oli esimeseks rektoriks, kes koondas neid ka ütleme, konservatism uurimisse õpetama ja tegutsema ja loomulikult paralleelselt siis sai organiseeritud ka heliloojate liidu koossess, kuhu kuulusid juhatusega Henno Ellermaa, Mäeletan, Riho Päts oli seal, Tuudur Vettik vist oli ka loomulikult Ernesaks ja kõik need tagalasse olime loomulikult kõik koondunud ka sinna. Millegipärast mind valiti siis esimeseks ja ma olin selles kohal püsinud 23 aastat. Rahvas januneb millegi järele. Nii kinnitas saate alguses maestro Gustav Ernesaks. See andis tõuke meie koorilaulukultuuri hoogsaks tõusuks juba siis, kui sõda veel käis. Näiteks filharmoonia meeskor, praegune ramm sai alguse juba 1944. aastal. Järgmise aasta algusel hakkas asi jumet võtma. Väga palju, käisime järgnevatel aastatel 45 46 ringi mööda vabariiki. See oli pärast sõda oli see omat modi hirmutusse. Kogu aeg oli musta muret maa täis. Ja siis, kui järsku kuulsite siukest mehist laulu, see oli padi, hirmutas May. Teagi, et pärast oleks nii suurt menu olnud või nii oodatud teda siis oli muidugi koorile natukene vähem. Need alguses algasid alles tegevust, see sai üles kutsutud täitja, endised koorid hakkasid tegutsema. Tekkis uusi koole. Ka naabervabariikides me hakkasime käima ja see oli haruldane vastuvõtmisel. Mäletan isegi esimestel matkadel, kui riiklik meeskoor käis mööda maad koolimajas, oli sügise aeg oli, siis olid kõigil põrandat, värviti õliga, äga, siis hotellides magada. Võisime siis seal põrandal magada. Üks mees Tultas veetud juhust, me olime maganud kõrvuti kusagil mina olin teda palunud, et kuule, milline natuke sinnapoole, siin on natuke liiga õli, isegi niisugused tingimused, katsusime seda teha. Kohalikud kooridega koos laulda ka koolimees kuridega. Näiteks maituli on vol kirjutatud. Nüüd on ta teine keskkonnas konservatooriumi kaasõpilane, Voldemar Tomingas juhatas seda koorianes. Kirjutasin spetsiaalselt selle koolikoorile ja nendel suured koorid olid seitsme kaheksa poissi kooris. Kahju, et niisuguseid kooli poistekoor ei ole muidugi seal siis. Ma mäletan isegi laulupäeva seal, kes seal 46. aastal Brüsseli Kohilas Harju maakonna laulupidu. Vihma 100., kangesti. Seda mäletan, pisiasi oli seal, et suure vihmaga jäid ainult kaks, kaks meest, istuvad, oli Nikolai Karotamm ja üks minu meeskoliteeennide nor, teised olid vihmavari, on läinud neid laulupeol, kui oli palju ja see andis hoogu. Kui siis määrati veel kindlaks 47. aasta üldlaulupidu, siis oli siht olemas ja ma ütleksin, et koori kultuur sai hoo tiibadesse. Mitte üksi, minu Escurfaid, teised meeskoorid. Oli isegi kartus, et kui nüüd kutseline meeskoor hakkab tegevusteks teisi meeskoor ja enam neid ei huvita enam, nad tunnevad, et nad võib-olla nii palju korraga saab pakkuda kui kutseline mees. Kured jäävad kirjas, aga hoopis vastupidi. Peatselt oli Tallinnas rohkem meeskoori kui enne sõda. Isegi meeskoorikava oli 40 seitsmendas üldlaulupeol. Ükskõik mis hilisematel laulupidudele edasi sõitma viis, kuus kontsertkoori ja kõik olid võimelised mitte üksi koorikultuur, vaid üldine muusikaelu hakkas areneva. Mäletan ma ise hakkasin peatselt kohe ühe ooperi loomisega tegelema. Uus aeg nõudis ka uut repertuaari. Kui otsustada, hilisemate aastate järgi pole seda repertuaari kunagi ülearu palju olnud ja iseenesest juurde tulnud. Kutsuti ülesse kõik heliloojad ja minu arvates üks helilooja kihutas koorilaul, välja arvatud Heino Eller, kes on nii sümfoonilise muusika peale huvitav, et ka tema on kaks kor laulu kirjutamine, ma käisin talle tähele, kirjutage meeskoorile. Ja tema kirjutas muusika valmis, umbes nii neljale metsa salvele, selles ulatuses aga meeskonna ulatus. Ja siis kõrver võtmeks ott trotsi juurde vist ja palus nendele viisidele sõnad teha. Ja nii tuli üks imeilus laul, Mere laulan ja seda palju laulnud niux, sepa laulvaid. Sõda ei ole lauldud. Ja kõik SIM ja Cap püüa lüütis ja kõik lõid kaasa, kirjutasime mitte üksi minna. Aga mul oli lihtsam. Mul oli võimalus neid proovile ka oma kooriga Edanud edasi. Kui ma enne seda kirjut raisku olid naiskoori juhataja, sest see praegune haridus tulist naiskoor tegutses juba enne seda, seda ma juhatasin. Aga siis sellest peale sai väga palju meeskonnalaule kirjutab, polegi niisugust hoogsat kirjutamise aga hiljem olnud, kus kõik heliloojad tunnevad kohustus kan koorilaule kirjutada. Gustav Ernesaks meenutas Harju maakonna laulupäeva 40 aastat tagasi kuid laulupäevade traditsioon elustus taas siiski juba aasta varem. Kui palju neid siis oli, selle kohta puudub ülevaade. Kuid 1946. aastal korraldas juba iga maakond oma laulupäeva. Üksnes 23. juunil 1946, jaanilaupäeval oli ühekorraga laulupäev kuues maakonnas. Kuidas laulupäevade traditsioon taaselustus? Seda meenutab nüüd elupõline Paide mees Richard lint, kes 40 aastat tagasi tegutses Järva maakonna ajalehe toimetajana. Praegugi on ta tegev kohalikus taidluses, olles üle vabariigi tuntuks saanud Paide sõjaveteranide ansambli rinde sõbrad juht. Niisiis kindlaks on tehtud, et esimene sõjajärgne laulupäev toimus paides. Ja see laulupidu sai teoks 14. ja 15. juulil 1945. aastal. Ajaleht kirjutas eelnevalt sõnad. Mul on meeles, et me alustame pärast okupatsiooni alla ööd oma tööd otsast uuesti, et taas viia koorilaul õitsele igas rahvamajas. Mina isiklikult olin ka kui ajalehe toimetaja selle laulupäeva komisjoni koosseisus ja aitasin selle laulupäeva stsenaariumi kokku seada. Laulupäev oli nagu ikka, koorid esinesid, aga uudse alana võeti kavasse rahvatantsud. Rahvatantse juhatas ei keegi muu kui Kullo toomi. Ja esmakordselt Järvalaulupidude ajaloos esinesid ka ühendatud naiskoorid. Seda juhatas isad. Tema oli siin meil muusikaõpetajaks. Aga segakoore juhatas Jüri variste ja põline Paide mees Juhan seiger. Ta juhatas mitut koori ise, ta oli koolmeister ja tema oli üks hästi-hästi aktiivne inimene laulupäeva läbiviimisel. Laulupäeval oli pioneeride auvalve ja see oligi Järvamaa pioneeride üks esimesi avalikke esinemisi. Laulupäev isenuid. Esimesel päeval, see tähendab, 14. juulil toimus solistide kontsert. Rahvast muidugi oli arvukalt sellepärast et see oli üldse üks suurem niisugune kultuuriüritus. Järvamaal esines viiuldaja Villem õunapuu siis laulja, seni Siimon klaverit saatis teda Elsaawesson. Ja järgmisel päeval siis algasid laulupäevapidustused ja need laulupäevapidustused algasid Eduard Vilde komöödia pisu hänna etendusega. Mängisid siis Narva teatri näitlejad sõjajärgsel perioodil Narvas muidugi teatrid ei olnud ja Narva teater tegutses paides praeguses Paide kultuurimajas. Meie kutsusime muidugi teda Paide teatriks. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumile saabus tervitustelegramm, laulupäeva külastas ka tankikolonni Lembitu sõja ajal. Rahvas korjas selle Lembitu jaoks summasid ja siis selline kolonn saigi teoks. Vaat selle esindaja laulupäev ei toimunud mitte praeguses asukohas vallimäel, vaid kultuurimaja taga oli üks niisugune kunstlik küngas. Ja vaat selle künka peal siis koorid esinesid ja, ja inimesed istusid seal kultuurimaaaias muru peal ja siis pinkide peal ja selliselt, aga muidugi mul on meeles, et rahvas sellesse laulupäeva suhtus väga elavalt ja väga tore aplaus, oli need koorid milliste elustamiseks nähti palju vaeva, sellepärast et arvestada sõda lõppes 44, Järvamaale muidugi. Ja 45 juulis oli juba laulupäev. Ja eks esimesel laulupäeval oli mõju kaugeleulatuva, mitte ainult lauluharrastuste suhtes. Esimene Järvamaa laulupäev andis suure tõuke ültse koorikultuuri arengule, siis rahvatantsu arengule, isetegevuskollektiivide tekkimisele ja nende isetegevuskollektiivide esinemisele. Ma mäletan, et toimusid külanõukogudepäevad, kus kõik külanõukogud taidlejad esinesid, siis oli sõnalis muusikaline põimik väga-väga toredad ja väga aktiivselt võeti sellest osa. Kõik külanõukogud valmistasid ette ja kõik taidlejad külanõukogu piirkonnas esinesid neil see isegi teater hakkas väga aktiivselt tegutsema. Ma mäletan, pärast selle Bizuenna etendust hakati läbi viima vabaõhuetendusi sellised nagu vürst Gaabriel, ristikoerad, tasuja ja isegi üks lindi poolt kirjutatud lavateos, mis kandis pealkirja Vallimäe jutustus kanti vallimäel ette. See räägib Jüriöö sündmustest. Muusikatundja ütleb, et kõlas katkenud Eugen Kapi ooperis tasuleegid, millel 40 aastat tagasi oli suur lava menu. Kuid 23. juunil 1946 teatati, et Eugen kapile on selle operest määratud riiklik preemia ehk tolleaegse nimetusega Stalini preemia. Eesti Nõukogude muusikale oli see suur tunnustus. Tagantjärele on põhjust Preemia saajalt küsida. See oli tema jaoks suur ootamatus. Kindlasti oli ootamatus ka, ma mäletan seda küll, et näiteks kui minule teatas liigule Andresen telefoni teel see oli suve alguses süüdi, et praegu just teatati, et teie saite Ooper tasuleekide eest mõtlesin noot, et seda saavad taluti Šostakovitši, Prokofjevi ja mõned teised, kes onsers väärilised minule koli üllatuseks muidugi suureks rõõmuks ma kohe teadsin oma abikaasal, ta ütles nad, kas tõesti. Nüüd pisut sellest, kuidas sündis esimene Eesti Nõukogude ooper. Teada on, et see valmis sõja ajal nõukogude tagalas. Mõte kirjutada sellest ajastust mingisuguse teose tekkis minul juba siis, kui ma lõpetasin konservatooriumi nimelt Eduard Bornhöhe teosele tasu ja ma kirjutasin oma Piim tim, tam, tim, tam-tam. Minu isa rääkis ka, et, et see on mingisugune rahva viis, temalt ma sain. See rahvaviis on pärit peaaegu meie orjapõlveajast. Mis puutub, ütleme tasu leekidest kogu oma oskuse ja kogu oma hingepõlemise ja ma olen pannud sinna sellepärast, et see aeg nõudis. Aeg oli väga raske meie rahvale. Sõda kestis peaaegu neli aastat, enne kui vabastati. Pöördusin oma sõbra, haal Romoik poole. Ma mäletan, et me jalutasime tol korral Volga kaldalt, mina ütlesin niiviisi, kas ei saaks, ütleme kirjutada just sellest ajastust 700 aastat sünnisse ülestõus, see kuidagi kajastaks meie praegust olukorda. Ta oli kohe nõus, ütleme, ma mäletan etet libreto, osakene oli Saima aaria saalisse, Saima aaria tehtud ja Olga lund kandis juba seda Aariaks ma kirjutasin 102 või kaks ja pool aastat siis kui vabastati Tallinnat maid, tahtnud ennemalt pöörduda sünnimaale, kui minul punkt ei ole pandud terve ooperi klaveri. Tolleaegne Ministrite nõukogu asemees Nigol Andresen, saatsime Telegrami Senad. Cap tuleb suunata kiiremini, tähendab Tallinnasse Tallinna vabaeva. Meie sõitsime, põldroos oli pronoloog, Anna Klas minu abikaasa ja mina ja paljud teised ja minul oli juba taskus mitte ainult taskusse, vaid oli klavirvalmis mustelt. Pärast muidugi sai veel üle töötada ja, ja orkestreerida ja see võttis ka üks terve aasta. 1945. aasta lõpus tuli ooper tasuleegid lavale. Mäletan praegugi sellest osasaamise rõõmu. Kahtlemata oli see väga tugev etendus tugevate jõududega ja meeldejääva lavakujundusega. Koosseis oli väga huvitav, nutsid kuusik Vambola ja ta meetmete meetmete aastat, ütleme, et hambaharjad, ma ei mäleta, kui palju ta on ja eriti veel Martin Taras, Neeme. Laulnud ja Benno Hansen oli võrratu, Mehis nähtavasti siis kama, komponeerisin seda, mina kuulsin nende lauljate hääli endas just Benno Hansen mehest ma kuulasin ja Tiit Kuusiku vapuna. Ja veel teisedki esimene oli võib-olla ka kõige üllatavam ja võib-olla kõige ja edukam tol ajal, sellepärast ta seisis mitmed aastad ja siis pärast seda kohe järgmisel aastal teda lavastiga Riias ja Liepajas. Kes ja mina olen käinud mõlemates diaatris, need olid need esimestel aastatel, aga tasu reeglit ma ei mäleta, kas oli neli või viis korda, on lavastatud ka Tallinnas Tartus Kaarel Ird otsada lavastanud mitte ainult aadress oma juures, vaid ka vabaõhuetendusele. Nähtavasti tasu liikidel on kõige suurem edu olnud minu teostest. Muide, 1946. aastal sai Stalini preemia ehk riikliku preemia veel üks eestlane keda esimestel päevadel ei osatudki leida premeeritute pikast nimekirjast sest teda tunti veel või see oli filmioperaator Vladimir Tomberg, keda autasustati koos grupioperaatoritega suure isamaasõja rinnetel tehtud rohkete dokumentaalvõtete eest. Kui sportlikult väljendada, siis Vladimir Tomberg kordas oma saavutust järgmisel, 1947. aastal saades preemia koos oma kahe kolleegiga täispikka dokumentaalfilmi Nõukogude Eesti eest. Meie jutuajamine sõjajärgsete aastate muusikaelust haaras ainult selle üksikuid külgi. Ei tohi unustada meie interpreetide järjest tihenevat kontserditegevust meie muusikateatrite saavutusi, ooperite ballettide, jaga operettide lavastamisel, uute jõudude kiiret esilekerkimist, arenemist. See kõik andis rohket sära toonasele tuuri pildile ja see on püsivana paljudele üle aastakümnete meelde jäänud.