Tänastus 70.-sse eluaastasse vabariigi rahvakunstnik Ullo Toomi. Tervelt 50 sellest on tänane juubilar pühendanud vagude ajamisele rahvakunstipõllud. Meenutusi mälestuskilde oma mitme palgeliselt loomingu teelt on rahvakunstnik täna nõus jagama ka teiega. Kui tulla nüüd sinu loomingulised alguse juurde, siis arvan, et paljud kuulajast vast ei teagi, et sinu tee rahvakunsti juurde sai alguse mitte rahvatantsust, vaid rahvamuusikast, hoopis. On nii ja kirjutati aasta 1927. Ühel ilusal varasel kevadpäeval tuli minu tööga kaugus Pulst ja tegi minule ettepaneku tulla kaasa tema poolt organiseeritavasse kontsertreisil ümber Eesti. Asja eellugu oli järgmine. Aasta varem oli Tallinnas organiseeritud Eesti vabaõhumuuseumiühing. See oli eraettevõte. Ühingu hingeks ja asjaajajaks kujunes energiline ja kogenud muuseumi tegelane August Pulst. Ühing oli aga rahata. Selleks et põhi ja tegevuskapitali saada, otsustati korraldada vanade rahva laulikutega pillimeestega jutustatega ja rahvatantsijatega kontsept. Ringreise esimene ringreis teostus 27. aasta kevadel. Selle trupi koosseisu kuulus 24 inimest. Muide, nende 24 inimese hulgas oli siis ka kuus paari rahvatantsijaid ja üks pillimees, see tähendab 13 inimest nendest oli noori rahvatantsijaid. Kui me esimestel päevadel kogunesime, et ringreisi alustada, siis meie nagu hästi ei mõistnud ega saanud aru nendest vanadest rahva laulikutest ja pillimeestest, kes olid meie kaaslasteks. Aga mis päev edasi, seda rohkem tõusis meis arusaamine. Ja me hakkasime mõistma seda südamlikkust ja seda omapära, mis oli meile sõnalises mõttes omani. Nende rahvalaulikute pillimist juures, kes olid meiega kaasas. See, et meie kohe neid ei mõistnud, oli tingitud sellest, et vanadel rahvapillidel pole helide vahed järjekindlad nagu harjunud meie kõrv kuulma tempereeritud pillidel. Üldiselt olid aga need kõik toredad inimesed alati elurõõmsad ja lõbusad. Ja siin on tule siis, mis pilli mängida. Nagu juba jutt oli, oli minu põhiline tegevus rahvatantsurühma saatmine tookordse kombe kohaselt saadid rahvatantsurühma ühe viiuliga nii hästi proovidel harjutad ühe viiuli järgi kui ka esinemistel. Aga ringreisist enesest põrsas juba välja, vajadus esitada ja tutvustada mollpilli roika pilli. Juba teisest ringreisist peale esinesin Caroika pill. Ja mis pilli sa elus oled proovinud? Jah. Puhkpilliorkestris sõjaväe puhkpilliorkestris, mängisin bee klarnetit hiljem peale sõjaväge mängisin tuletõrjeorkestrist ess klarnetit siis keskheas või n natuke enne keskiga olin tantsuorkestris kaasa tegev ess saksofoni mängides ja viiulit klarnetit. Muusikale eelkõige rahvamuusikale, jäid sa sellega tõuks siis kogu eluks sest on ju muusika ja tants teineteisest lahutamatult seotud mõisted. Ja kui ma ei eksi, siis oled sa karjale rahvatantsudele muusikaga õigesse paika pannud. Jah, vahest on lugu niisugune, et mõlgub meeles mõnede liigutuste või liikumiste niukene kogum ja kuidagi ei leia sellele vastavat meloodiat ega vastavat rütmi ega isegi vastavat akti jaotust. Nii tuli katsetada, siis tundub, et näiteks viisi saamine ei ole mitte niivõrd tahteline asi, kuivõrd niukene endas peituv või, või varjatud niukene. Üks tunde külg, ma julgeksin niiviisi öelda. Äkki sa tunned seal, sul hakkab kõrvus helisema mingisugune meloodia ja kui sa oled suuteline seda üles märkima, siis muidugi saab seda jäädvustada. Peab ütlema, et selline tunne on õige paljudel ja mitmetel inimestel ainult nende võimalused on piiratud, nad ei valda kas nooti või noodikirjutamise oskust ja ei suuda seda paberile panna, seega jäädvustada. Esimeseks katsetuseks viisi katsetamiseks sellel alal oli kosjatants. Tahtsin teha ühte tantsu, mis oleks võimalikult lähedane meie rahvapärimusliku le tantsule, see tähendab, mille tantsuline tegevus toimuks paaride kaupa ja paarid püsiksid pidevalt ringjoonel ja selline see poiste tants ongi. Hiljem järgnesid sellele uus labajalg. Tui suuline. Ja ega neid rohkem polegi. No paar tükki seisab veel varuks, kui peaks sähvatama mõni hea kombinatsioon. Et teha uut tanki. Ma tahaksin veel tagasi tulla nende vabaõhumuuseumi poolt korraldatud kontsertide juurde ja just nende inimeste juurde, kes nendest kontserdist osa võtsid. Keda sa nimeliselt mäletad? Ja vabaõhumuuseumi poolt korraldatud ringreisidel torkasid silma sellised suured kunstnikud, kes mitte ainult üks ei olnud, nagu tänapäeval öeldakse, intervjuu, Vedid, vaid poliitka loovad inimesed, eriti aga paistsid nende hulgas välja oma ala meistrid, nagu seda oli mari, kilu, kes laulis omapäraselt, kui me küsisime temalt mari, miks sa niiviisi laulad siis vast ütles meile mari, aga nii on ikka lauldud. Minu ema laulis niiviisi ja minu vanaema laulis kah niiviisi. Seega mari jätkas traditsiooni, mille olemus tema ise võib-olla enam ei osanud seletada. Teine suur kuju oli torupillimees Juhan maaker või torupilli juss, nagu teda nimetati talihiidlane läbi ja läbi huumoririkas. Endine kaugesõidu kapten oma Kaljasel, kes olevat korduvalt käinud Tukolmi vahet, nagu ta nimetas, see tähendab Stockholmi vahet ja kes kogu elu oli mänginud, torupilli näiteks järgmine lugu. Tookord oli kombeks, Tiiu mehed vedasid küttepuit Tallinnasse oma laevadega. Ja kõige esimene Solvima küttepuudest lahti saanud oli torupilli juss sel teel, et niipea, kui tema jõudis oma laevaga sadamasse kai äärde, pani ta torupilli kohe üürgama ja kuulutas igaühele, kes ostab minu käest puid sellel mänginud loo torupilli peale. Ja muidugi rahvale see meeldis ja nii saigi just kõigepealt oma puudest lahti. Meenub lõbus lugu jussiga. Teise ringreis esimene punkt oli Lagedil lõuna korraldatud Lagedi vallasekretäri juures. Lauas istus üle 20 inimese. Torupilli juss oli minu vasakul käel suppi süües juss, torises medanuse subseeoo. Lehm polegi sees. Ja sõi kolm taldrikutäit. Leiba muidugi ka. Viidi ära supinõud ja poodi luuaga praad lauale. Juss vaatab ja ütles. Mul Kerry supitees kosmosele lehaavil panni. Kõnekäänd ütleb, enne vats rebeneb, kui, kui hüva rooga üle jäänud. Liha oli, aga jussi meelest hüva roog. Nii oli ka torupilli jussiga. Olgugi et kõht oli suppi täis, sõi uss veel tubli portsjoni praadi. Peale seda tegi ta vesti ja püksivärvli nööbid lahti, lasi lõõtsakile vastu toolileeni, röögatas tugevasti ja ütles noor nüüd ooker reedeeis, niiet egi sepp kohe. Eks korjati ära, praetaldrikud asemele toodi magusa sööginõud ja tiringuga kompoti. Jussi kõrval istuv tüdruk tõstis jussile kohe taldrikut täis. Juss vaatas, vaatas ja põrutas. Mess kombed, oo, mul kerre täis kosmovil. Selle pani. Ekski toonud keik korraga lauale Maulis neelud, mis teil süüa oob? Juss ei ole viisakas järgi jätta. Juss mekkis korra lusikaga, ütles ei lehe Nabengedweitu teine. Juss tuleb ära, süüa ei tohi järgi jätta, pole viisakas. Juss Kohkas korral võttis lusikatäie, võttis sinepit, pani kompoti hulka, liigutas ringi ja siis vitsutad süüa, kuni taldrik oli puhas. Näiteks Kandle-Juss, minu isiklik arvamus on niisugune, et Kandle-Juss on olnud Eesti kõikide aegade parim kandlemängija. Tema kannel oli vana muuseumlik aga mängutehnika ja helid, mida just sealt välja tõi, need olid niisugused, mis otse tungisid südamesse. Püssil oli kolm põhilist mängu, tehnikat või mängu esitamisel. Laadi. Üks oli siplimise viis, mida me tänapäevalgi veel näeme kandlemängijate juures. Siis oli tal 10 näpusüsteem, mida ma peale jussi ei ole üldsegi enam kellelegi kuulnud. Ja kolmas oli nõndanimetatud nopiv mängulaad. Ka seda ei harrastata Ta ega ei suudeta osata seda teha. See võimaldab mängida niisuguseid lugusi, mida isegi klaveri peal näites kandle peal oli selle noppima süsteemiga kerge võtta Tertsis mis tahes juukse, isegi klaveriga on raskusi nende väljatoomisega. Selliseid suuri kunstnikke oli ka Peeter Kuldkepp omas Sikusarvega ja eriliigi moodustasid muidugi jutustajad. Laulikud. Meenub lugu Suure-Jaani rahvamajast. Parajasti esines laval oma Sikusarvega Pieter Kultki. Tema mängu lõppedes kõlas saalist vastu teine sikusarv. See oli üllatus. Selgus, et meie ettekandeid oli tulnud jälgima kohalik rahvapillimees Jaan Parbo kes pistnud põue komasiku sarmi. Kuulates meie sikusarvemängija lugusid, vastas ta sellele oma pilliga, näidates seega, et ta pole põrmugi nõrgem mängija. Kuid sellega lugu veel ei lõppenud. Kui rahvatantsijad esitasid Anna Raudkats raamatust õpitud düsgapolkat, siis hõika saalist jämemehel mees, paganodoškapolco see ju meie vana jooksupolka. Ettekannete lõppedes otsisime mehe üles ja tõime ta tegelaste tuppa. See oli sama Jaan Parbu, kes näitas oma naisega meile praeguseni tantsitavat jooksupolkat. Hindamatu on olnud sinu osa meie rahvapärimusliku tantsuvara kogumisele üleskirjutamisel. Sellele tööle pühendasid sa kolmekümnendatel aastatel ligi 10 suve. Kas on veel eesti varjanud paika, kuhu sinu jalg poleks ulatunud? Sellele ei olegi nii kerge vastata, muidugi küla küllalt ei ole, kogu Eestimaad läbi käidud. Aga mõningad kihelkonnad, mõningad rajoonid võiks öelda isegi näiteks Põhja-Eesti rajoon, Kuusalu kihelkond on küla-külalt peaaegu talu talus läbi käidud, sest seal meiega kõige huvitavam ja huvitavaid, kõige tantsurikkamaid, kõige rohkem alal hoidnud rahvatantse olev maakond või, või piirkond siis Hiiu saar on peaaegu üksiku taludeni kõik läbi käidud Saaremaal, suuremalt osalt ka Kesk-Eestist, Kesk-Eestis oli päämises ajendajaks see, et leida andmeid, leida elemente meie tuljaku kohta. Kui aga võtad radiaalselt ühest piiri äärest teise, siis on selliseid käimisi olnud õige mitu ja sageli, kui võtta niiviisi, et iga reis kestis umbes kuu aega, see tähendab iga korjamisemat kuu aega, seega 10 kuud ja jalgade all või jalgade vahele jätnud mootorratas. Alul oli jalgratast selleks hiljem mootorratas, siis andis iga kuu kohta peaaegu mitusada kilomeetrit seitse-kaheksasada kilomeetrit kuu kohta läbi käia. Kui suur võiks olla tänaseks kogu meie rahvapärimuslike tantsude kogu? Tundub, et 250 300 vahel võid kõikuda, sest palju on ju teisel teid ja nende hulgas muidugi tublisti teisendi mitte et iga iga number viga nimetas, annab uue tantsu kohe teda ei ole, mõne tantsukoht on kaheksa, mõnikord isegi 10 teisendit üles märgitud. On seda vähe või palju, võrreldes meie lähemate naabritega. On teada, et soomlastel näiteks on üle 100 tantsu. Rootslastel on mõnevõrra vähem lätlaste kohta, mul puuduvad andmed, aga ma tean, et nende rahva niukseid tantsu tarbulatab ka kaugele üle 100. Kui võrrelda niiviisi meid ümbritsevate rahvastel olevate tantsude arvuga siis tundub, et meie tantsuargument küllaldane meie rahvaarvu kohta. Samal ajal oleme meie aga maailmas meie etnograafide. Folkloristide väitel olime meie maailmas mitte suhteliselt vaid absoluutselt esikohal on üles kirjutatud rahvaloomingu poolest. Nende hulgas aga rahvatantsud on kõige vähem kättesaadav, see on ka mõistetav. Rahvatantsu üleskirjutamine ei olnud mitte nii lihtne, kui netis rahvalaulu või muinasloo üleskirjutamine. Rahvatantsu ülesmärkimine eeldab inimesel tantsuoskust, muusikatundmist ja selle kirjapanekut. Rahvatantsude suvistel kogumismatkadel puutusin kokku väga paljude omapäraste ja huvitavate isiksuste ka. Nagu ma tean, meenutad sa ikka alati neid suure südamesoojusega. Ja enne kui ma tooksin üksikuid näiteid sellest, ma meenutaksin meie rahvatantsu suurkuju, see on nimelt Anna Raudkats i. Kui ei oleks olnud meil Anna Raudkats, kes teab, kuidas oleks kujunenud meie rahvatantsud olukord, siis Raudkatsi teene on see, et tema suutis rahva hulgast üles märkida juba kadumisel olevad rahvatantsud. Suutis neidki kirjastada ja välja anda oma kulu ja kirjadega raamatu Eesti rahvatantsud. See raamat oli aluseks meie rahvatantsude massilisele levikule. See raamat andis aga ühtlasi ka tõuke nendele noortele. Kelledel oli kalduvus rahvatantsu harrastamiseks. See raamat näitas, et meie rahva hulgas, kui otsida kooliga, leidub veel rahvatantse ja väärtuslikke rahvapärimuslikke kombeid, laulumänge ja teisi taolisi ajaviiteharjutusi. Nii. Et. Oli järjekordne korjamise matk. Mul oli andmeid, et Muhus söanda külas pooli talus elab rahvalaulik jutustaja Leena Väärtnõu. Tema mitte üksi ei olnud rahvalaulik vaideid, tema oskavad kad rahvatantse. Ma sattusin sinna pühapäeva hommikul. Leena oli üksipäini kodus, istus laua ääres ja luges jutluse, raamatud. Minu tervitusele vastas ta võrdlemisi jahedalt ja napisõnaliselt öeldes võta poiss istet seal tooli peal. Ja luges eksitamatult edasi oma jutluse, raamatud. See oli põrgu, pikk ja põrgu igav. Ta veeris seda umbes üks, kolme tunni ümber. Kui ta jutus oli läbi saanud, siis leida raamatu laksutades kinni ja ütles. Noh, poiss, nüüd vaatame, misjaoks sa siia oled tulnud. Muide, ma olin siis noormees, nii et ma julgen enda kohta põis kasutada. Kõigepealt andis ta mulle tubli lõunas. Ja muide, kui nii võõras inimene läheb külasse ülesse kirjutama rahvalaule või, või rahvatants või mis tahes muid rahvapärimuslikke kepp kultuurloolisi andmeid hankima siis ei ole kerge saada nende rahvalaulikute otseselt kontakti, nad on umbusklikud, nad on kinnised ja selleks, et võita nende vastutulelikkust, peab kaasas olema. Ma ei, rõhutõste peab, aga soovitav on kaasas üks väikene napsipudel ja natukene ka kompvekke. Nii oli ka minul. Ja kui ma siin Leena Väärtnõu olin üks või kaks napsi seal andnud, siis toimus temas suur muutus. Ta muutus jutustavaks, ta ütles mulle. Sina, poiss tulid selleks siia. Et minu noorpõlvemälestusi üles kirjutada. No olgu, mina räägin sulle seda, mida mina oskan. Ja Leena Väärtnõu hakkas jutustama, vähe sellest. Ta viis mind talu õuele muru peale sinna ja demonstreeris Üht algupärasemat eesti rahvatantsu. Nimelt Targa rehealust. See oli nii mõjuv ettekanne tema poolt, et mul tekkis vaimusilmad ette ettekujutusest tekkis, et see tants võis olla rituaalse iseloomuga, monotoonne viis, aeglane liikumine selleks, et see liikumine oleks natukene elavam, oleks välja toodud rohkem selles tihti jalgadega, rõhk lööke. Ja see kokku jättis niukse mulje, et see võib olla meie üks vanimaid rituaalse tantse, seda enam, et Leena Väärtnõu ise ütles. See tants kujutab targa, see tähendab, vanasti nimetati nõida targaks targa tegevust. See tants, muide, kui see suurel maal juba hakkas nii levima, Bergutas ka meie Tartu noori folkloristide ja nendest, Rudolf Viidalepp tegi järel korjanduse muhusse, et selgitada, kas see tõepoolest on rituaalne tants järel. Korjandus selgitas seda, et see tants ei ole mitte rituaalne tants, vaid on Muhus võrdlemisi levinenud rehepeksmise tants, mida tantsiti siis targa talus targa rehe all. Tundub, et see muusika on olnud elujõulisem kui tants ise. On teada terve rida meie heliloojaid, kes on kasutanud Targa rehealuse motiivi oma helitöödes. Aga eks rahvaga kokku puutudes oled sa talletanud ka lustakamaid lugusid ja neid, nagu ma tean on sul üksjagu olemas ja olen kuulnud neid meie tantsurahvale ette kandmas. Muidugi üleskirjutamise juures kogumise juures. Meie kuulasime, jaa, jaa, märkisime üles, aga mitte ainult üksi tantsudega muusikat, vaid ka teisi rahvapärimuslikke juttusid rahval laule. Nii näiteks on, mulle tundub, on niukseks populaarseks lauluks kujunenud 50 vibu, 60 kubu. Kuulame selle ära. 50. Vibu 60 kubu 70 Sarapov kepi seda laulis nüüd üksik hääl. Sedasama fraasi kordasid kõik teised 50 vibu, 60 kubu, 70 Sarapu keppi. Ja nüüd ülejäänud, see on siis ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Seda kordasid kõik koos, seejuures muidugi rahvapäraselt esimese silbi vokaal esimesel kahel sõnal on venitatud ilusti kenasti neli-viis korda järjesti ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Nüüd järgneb siis laul, lõpriiniline laul. Daatara maga lükarrigee tagant, see su hobune on väsinud. Taat, ära maga. Lükka rege tagant, hobune on väsinud, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Marjoomikute tuba, pühki, seal luuavarrega ta ninalüütis Marju hommikute tuba pühkis ja luuavarrega ta nina nühkis ilusti kenasti neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ta tuli koju, taat tuli koju. Ei, tahab sind jälle näha. Tahad, tule koju, taat, tule koju. Ei, tahab sind jälle näha. Ilusti kenasti, neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Maali jooksis aga üle õuesest Johan visaltalep põue. Maali jooksis aga üle õuesest, Juhan, visanud talle vett põue. Ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Naabri kuri Muri jooksis mulle manu jomindioloosadest. Hammustas naabri kuri muli, jooksis mulle manu ja mind jalasäärest ammustas ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Oh sina kena Sohvi, keeda mulle kohvi, sest ma sõidan täna ära jõhvi. Oh sina kena Sohvi, keeda mulle kohvi, sest ma sõidan täna ära, ei õpi ilusti kenasti, neli-viis korda järjesti. Ilusti kenasti neli-viis korda järjesti kirju, lehma, saba musta lehma taga, musta lehma saba, kirju, lehma taga kirju, lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba, kirju, lehma taga ilusti kenasti, neli-viis korda järjesti ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ja sinu nimega on paljuski seotud Eesti uus loomingulise tantsusünd ja meie sõjajärgsete rahvakunstiõhtute ja tantsupidude õnnestumised. Kuigi tänavusel koolinoorte laulu- ja tantsupeol istusid sa Augusi kohal teame ometi, kui palju energiat ja vaeva seal kulutasid pidustustele eelnenud võistluse tantsimise korraldamisele. Žürii esimehena. Milline on sinu hinnad meie õppiva noorsoorahvatantsu harrastusele? Näeme ju nendes meie rahvatantsu tungla kõige lähema tuleviku edasikandjaid. Jah, see küsimus on omaette küsimus, selgus nimelt koolinoortepeo ettevalmistamise käigus, see on ka siis võistluste käigus. Nimelt toimus esmakordselt rahvatantsurühmade koolinoorte rahvatantsurühmade võistlus, mis kõigepealt viidi läbirajoonides siis ringkondades ja mille tipuks kujunes siis vabariiklik võistlus, kus ringkondades esikohale tulnud kollektiivid taotlesid laureaadi nimetust. Selgub, et meie koolinoortes huvi rahvatantsu vastu ei ole raugenud. Seda tõestab juba kasvõi see, et koli noorte rahvatantsupeost võttis osa ümmarguselt 5000 koolinoort. Aga õige mitu 1000 jäi veel ukse taha, kuna väljak ei suuda mahutada, seetõttu oldi sunnitud nii selekteerima või välja otsima paremat kollektiivide Toomani Tallinnasse. Kui oleks võimalus, et sama sama kerged, sama head, kui seda on huvikoolinoortelt meie rahvatantsu vastu. Me teame seda. Rahvatants ei ole ei kohustusliku õppeainena eiga fakultatiivse ainena koolinoorte õppekavas vaid see, mida seal tehakse, seda tehakse suurt entusiastide najal. Nimelt need rahvatantsuõpetajad on oma ala entusiastid. Võtame näiteks sellise suure entusiasti, nagu seda lille harraste Nuias. Tema tõi koolinoorte tantsupeole üheksa kollektiivi üheks suureks entusiast. Eks Megolinute rahvat tantsuga tegelemisel on salupere Kohtla-Järvelt. Tema tõi koolinoortepeol ja tervelt kaksteistkümmend rahvatantsurühma. Selliste suurte entusiastide õlul lasubki meie kooli noorte rahvatantsu viljelemine, et see on elujõuline. Me nägime ka sellest, et möödunud koolinoorte rahvatantsupeol olid esitatud kõik vanuseastmed. Vanusastme moodustavad kaks klassi, näiteks esimene teine klass annab esimese vanuseastme kolmas, neljas annab teise vanuseastme ja nii edasi kuni keskkooli lõpuni välja. Igas vanuseastmes oli väljaku täis rahvatantsijaid, kelledel oli erinev repertuaar. See näitab, et rahvatants on noorte hulgas elujõuline, selle vastu tuntakse huvi ja seda harrastatakse meeleldi. Ei tarvitse karta, et nõndanimetatud meie moodsail päivil meie tänapäeval buss liigub igat liiki muusikat, popbiit ja nii edasi, mis haaravad osa meie noorsoost, et selle muusika mõjutusel võiks väheneda või koguni välja surra. Meie rahvatantsuharrastusühiskond on mitmepalgeline ja selles leidub alati inimesi, kellede süda on vastuvõtlik ja tuksub oma rahvakunstile. Ja need sooja südamega inimesed ongi meie tulevased rahvatantsu harrastajad ja selle kandjad.