Mozor vasar alasile. See see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios, kas saatejuht Urve Eslas, tere, Urve tera ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud Alari Allik ja Tõnu Viik. Tere. Tere. Vene keele. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituut lühendub tühi ja järgmisel kolmapäeval kell 18 toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis üritus nimega tühi saal. Selle pressiteates öeldakse, et tühja saali täidavad vastloodud Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud Tõnu Viik, Alari Allik, aurica Meimre ja Marek Tamm, kes arutlevad selle üle, mida tähendab tühi Lääne filosoofias ida kultuurides vene kultuuris ja räägivad ka hirmust tühjuse ees. Seega on ka tänase saate teema tühjus kuid enne tühjusesse astumist vaatame, mida on pakkuda tänasel sirbil. Konkreetselt ühestki sirbi teemast. Me ei lähtu aga väita, et tänane sirp oleks kuidagi tühi, küll nüüd ei saanud. Mis siis silma on jäänud? See on üsna mitu mitu sellist lugu, millel võiks ka pikemalt peatuda, aga ma tahaksin kaks, kaks intervjuud siit esile tõsta ja välja tuua. Ja need on üsna sirbi eesotsas, et kohe ma nendeni jõuan. Esimene Jaanus Piirsalu intervjuu, mis räägib Venemaa MTÜ-dest, MTÜ-dest ehk siis nii-öelda kodanikuühiskonna sellistest kooslustest, mis siis peaks lahendama neid probleeme, mida siis noh, kas riiklik tasand ei lahenda või siis mida, mille kohta puudub kas riigi enda huvi või siis näiteks ka rahaline rahaline võimalus. Ja mis siit intervjuust selgub, sellest esimesest intervjuust on see kodanikualgatuse sfäär Venemaal üldiselt nõrgeneb seetõttu, et juhul kui see rahastus näiteks sellele kodanikuühiskonnale juhtub tulema väljastpoolt Venemaalt, siis näiteks lääneriikidest siis on üsna kerge kuulutada poliitiliseks ja hakata seda seetõttu süstemaatiliselt taga kiusama. Ja ometi on ka, no selge see, et üks riik, kus selline kodanikuühiskonnast Laar hakkab kaduma see nõrgestab ju riiki ennast ka üsna palju. Ja sellega nüüd kõlab kokku teine intervjuu. Mis on Maša, kes on ikka tehtud ja tema ütleb siin nõndaviisi, et peamine on tegelikkuse muutumine Venemaal täiesti ennustamatuks inimese desorienteerimine, nii et ta kaotab kontrolli oma elu üle kõige väiksemate sky asjades ja see on just nimelt see, mida Venemaa teeb. Nii et need kaks asja mulle tundub kõlavat kokku üks on see kodanikuühiskonna nõrgenemine, sest inimesed ei usu enam, et nende tegevusest üldse midagi kasu on. Ja teine on siis just nimelt see, et selline üsna süstemaatiline tegelikkuse muutmine ennust ennustamatuks, mis tegelikult, kui me nüüd mõtleme, kõlab natuke kokku meie selle tühjuse teemaga ka sinna juurde jõuame. Tõnu sulle vist jäi ka üks artikkel silma. Ja siin tagapool teaduse lehekülgedel on, on Rainer Kattel, Erkki Karo ja Veiko Lemberi tekst pealkirjaga, kas Eesti ülikool lahendab kõik probleemid ja see artikkel siis adresseerib jällegi Oki raportit, mis on mis pakub siis sellisest Meoliberalistlikust, vaatanurgast ratsionaliseerida Eesti kõrgharidus ja teadustegevust ja see kujutab siis ühte ühte vastust sellele Oki hokiraportile. Ja, ja üldiselt nii, arvan minagi, et ühelt poolt ei jõua ära kiita seda, et ühe niisuguse väga põhimõttelise poliitilise otsustamise kohal käiakse tõepoolest ka kõigepealt välja need mõtted, mille, mille pinnalt me neid asju mõtestame. Ja, ja teiselt poolt ei jõua muidugi ära kurvastada selle üle, et nii nagu kõikide seniste meiega kõrgharidus ja teadusotsuste puhul siis eesti keelde ja kultuuripuutuv ning ning humanitaaria valdkond selle tõttu on jäänud nagu, nagu tahaplaanile, kui üldse, kui üldse mitte välja. Mulle jäi veel silma, eks raamatuarvustus, nimelt. Mart Soidro arvustab Kalle Muuli raamatut kodanike riik Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Artikli pealkiri on töö tellija materjalist ja ega Soidro väga õnnelik selle raamatu üle ei ole. Ütleb, et kuigi Kalle Muuli on kuskil uhkustanud, et tal on olnud kasutada Reformierakonna arhiiv siis väga sellest siin raamatus mingeid jälgi just ei ole. Ja et tekst on palju ühe ülbalisem kui sellise kaliibriga autorilt nagu Muuli võtaks. Aga Soidro enda artikkel on igatahes väga vaimukas. Tegelikult ja öelda, et tänases sirbis on veel päris palju igasuguseid arvustusi, mis ilmselt nihkusid sellesse numbrisse, sest eelmiste numbrite jättis ju hariduspoliitika, millest me siingi saates rääkisime. Ma tahaks ühe asja veel välja tuua, lihtsalt tähelepanu juhtimiseks, pikalt sellest rääkida vast ei jõua, on see, et lehe vahel on ka diplomaatia, kus on üks nagu üksjagu head lugemist. Enda huvidega seonduvalt tõstaks esile siin Heidi Mõttuse artikli Šotimaast, mis on Briti euroreferendumi keerises, sest tõepoolest erinevalt ju näiteks Inglismaa osas Suurbritannias šotlased on siis Šotimaa on pigem olnud alati Euroopa liidu poolt ja samal ajal kui Inglismaa osa on siis enamasti või siis suures osas euroskeptikute pesa Suurbritannias. Ja siin on siis selline ka üleskutse, et Eesti huvides on toetada Šotimaa püüdlusi hoida Ühendkuningriik tervikuna Euroopa liidus. Sest jah, ega selline tükkide kaupa puruks kukkumine ei oleks ost kellegi huvides. Aga selge aitäh, nii et lugege sirpi, lugege diplomaatiat, siin on palju Nemad, aga meie läheme kohe edasi ühe natukene teise teemaga. Vasar. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios veel Urve Eslas ning Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudist jaapani kultuurile lektor Alari Allik ja filosoofiaprofessor Tõnu Viik. Algul lubatud, räägime tühjusest. Inspiratsiooni selleks saime siis teatest, et selle hooajakirjanduslikud kolmapäevad Tallinna Kirjanike Majas ja siis algavad 16. septembril üritusega, mis kannab nime tühi saal ja seal esinevadki siis tühi ehk Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud. Aga kui me räägime tühjusest, siis millest me räägime? Vaatasin hommikul, aga mida on siis üks budismi pühasid tekste Tammapaada tühjuse kohta öelnud? Seda mõistet mainitakse seal paaris kohas, kus tuleb juttu väärikast inimesest ja kui ma õigesti aru sain, ega mina tegelikult ida mõtteelust midagi ei tea, aga mul on see Tammaphada Linnart Mälli tõlkes kodus lihtsalt olemas. Igatahes öeldakse seal, et väärikas inimene näiteks elab tühjuses ja nii palju, kui ma aru sain, tühjust peetakse selliseks positiivseks kategooriaks. Ja Palestiina kõrvale nüüd Lääne mõtteloo ja Lääne mõtteloo kvintessents, milleks teatud mõttes on saksa filosoofia, siis saame natuke teistsuguse jutu. Võtsin ühe teise raamatu ette, mis mul kodus olemas on väga aukartust äratav välja. Tõepoolest raamat on siis teos, mis kannab pealkirja reaalentsüklopeedia Oder konversatsioonileksikon ja see on siis 1000 830822. aastal ilmunud entsüklopeedia, mis on tänapäeva Brok house'i entsüklopeedia üks esimesi väljaandeid ja siin on olemas artikkel, artikkel nimega tühjus, leiere leere Raum ehk siis tühi tühjus, tühi ruum. Siin lähenetakse asjale hoopis teist muidugi ida mõtteloos. Nimelt artikkel tühjus käsitleb siis ruumi ja siis jooksvalt tõlgin tühjus, tühi ruum tähistab sellist ruumi mõistet, milles ühtegi keha ei leidu. Ja järgmiseks küsitakse, kas selline ruum üleüldse võimalik ja leitakse, et absoluutse tühjuse ka ruumi võib endale ette kujutada, võib oletada, et kosmosest tähtedevahelises ruumis selline on, aga kuna valgustada siiski läbib sisi, saame rääkida täielikust tühjusest. Nii et siin lähenetakse hoopis füüsikaliselt sellele küsimusele. Nii et millest me siis räägime, kui me räägime tühjusest? No eks see tühja teema on intrigeeriv küll juba selles mõttes, et me peaksime hakkama nüüd sisutühja juttu ajama ja, ja ei taha ja sellise tühja jutuga inimesi inimesi väga kaua kurnata. Aga, aga tegelikult on vaja meil õige õige väikest nihestust ainult ainult ühe välte võrra, et räägime mitte tühja juttu, vaid tühja juttu tühja enda juttu. Ja, ja tõepoolest, kui vaadata, millist rolli see kategooria nüüd mängib füüsikas filosoofias, idamaade mõttetarkuses, siis tundub, et tundub, et päris sageli ka sellist positiivset argitarkusest me oleme harjunud mõtlema tühjusest Vistki millegi puudumisest, et noh, et kui pudel on tühi, siis selle sisu ära joodud. Kui pea on tühi, siis mul justkui ma ei, ma ei suutnud kontsentreeruda. Aga, aga see tühjus, mis filosoofiast, et ette tuleb ja ja mujal on positiivne, sest meenutagem tegemist millegi millegi väga vana, aga nii maailma loomise mastaabis, et et juba juba kõige kõige algul oli, oli, oli loodud ju tühjus veel enne, see oli muuseas, isegi piibli järgi veel enne valguse eristamist pimedusest ja maha oli tühi ja paljas. Nii et tühjus on mingisugune väga vana Hontoloogiline kategooria siis meie meie niisuguseks kosmogoonias Et see on peaaegu nagu sihuke päris olemine, siis võiks öelda. No sellega ju algaski vaidlus paremini teise ja Democrituse vahel, et kas siis et kas siis olematust on või ei ole. Ja noh, ma meenutan siin parmeniides argumenti, et olemine on olematust ei ole noh, kas nüüd sellel lihtsal põhjusel, aga, aga, aga utreerides seda mõtet see, mis Hanson vähemalt ei ole demogrites, vastab, et ei ole, nii, on ka olematus ja mis asi see olematus siis on, vaat see on tühjus. Ja tema tema argument seisnes, seisnes selles, et tegelikkuses on olemas aineosakesed aatomid, nimetas ta neid ja need liiguvad siis selleks, et nad saaksid liikuda, peab olema mingisugune koht, kus need liiguksid ja see koht olema tühi, sellepärast et muidu nad ei saaks liikuda, sest neil oleks mingisugused muud asjad ees. Järelikult tühjus on siis niisugune liikumist võimaldav mõiste ja sellest sestpeale me siis mõtlemegi vist tühjusest enamasti kui tühjast ruumist. Nii nagu nii nagu sina ka siin tsiteerisid seda entsüklopeediat justkui tühjus oleks jah, siis nagu vaakumruumilises mõttes ruumiosa, kus, kus ühtegi osakest ei ole. Ja siinkohal ongi just väga hea hiina filosoofia väga levinud eristused lihtsalt olemas, mis vastandub mitteolemisele, on teatavat ühte liiki tühjus ja hiinlased kasutavad hoopis teist sõna tühjus selle kohta, kui me räägime näiteks tühjast klaasist või mingisugusest mida võib isegi nimetada praktilisest praktiliseks tühjuseks. Et kui me räägime tühja Ühest ruumist, kus ei ole mitte midagi, siis sellist asja tõepoolest ei eksisteeri kusagil meie ümber ja hiinamaterjali praktiline alati räägiti tühjusest, mille kaudu asjad saavad olla need, mis nad on, näiteks tüüpiline näide, mida loudze kasutas, oli vankriratas. Vankriratast saab veereda või liikuda, ainult olete tühjusele, mis on tema keskel. Nii et kui me mõtleme rattaesituse peale, siis siis tühjust tema juures on peaaegu et kõige olulisem element ja sellepärast tekkis hiina mõttes tegelikult tühjusest rääkimise nagu kaks suunda, budismi-mõjuline vastandati mitteolemisele räägiti sellisest absoluutsest tühjusest ka aga teine on siis selline, kus tühjus vastandub täis olemisele mõeldi pigem selle peale, kuidas tühjus on mingisugune, väga positiivne asi, mille tõttu asjad saavad üle olemas olla, nii et kinofilosoofiaks maja juures ei ole oluline mitte katus, head maitsevahemik seal seinte vahel, kus tegelikult viibime teatavas mõttes eluruumi Belatavaks näiteks Akeni oks, mis lasevad valgusele õhu tuppa saada, seetõttu ka näiteks arhitekt ei peaks nii palju keskenduma tegelikult selle peale, millised need seinad on, küll aga ta peab mõtlema selle peale, et ruumist käiks õhk ja valgus läbi, et see vahemik, milles inimesed tegelikult oma aega sisustavad, oleks nagu hästi toimis. Ja mulle tundub, et näiteks siit on nii mõndagi õppida tänapäeval, kus pihtida arhitektuuris igasuguste asjade lahendamisel see väline külg ehk siis vormile või asjale pannakse tohutult rõhku. Aga väga vähe mõeldakse selle peale, et mis me selle tühja sega peale hakkame, kuidas seda struktureerimine liigendame, sest tühjus on ka asi ja seda saab ka kultiveerida kasutada. Tühjust saab liigendada väga hästi oma huvides ja muuta seda nagu vägagi reaalseks asjaks. Ja kuna selline mõte tekkis, siis hiinlased lõpuks ei olnudki võim lihtsalt mõtlema enam tühjusest millestki mitte olevast, vaid tühjus oli alati väga konkreetne, praktiline asi, praktiline probleem, mis tuli igas olukorras mingil kindlal viisil lahendada. Just nimelt mulle tundub ka, et, et see, kuidas, kuidas seal nähti tühjust, see oli just see osa, mis annab kasutuse selle kasutusväärtuse, eks ju, mis teeb asja kasutatavaks. Et muidu noh, tõepoolest näiteks kas väsi näide, mis on veel yks sellistest tuntumatest selle maja ja rattaga päeval, on see, et kui ei oleks moosi sees seda tühikut, siis see ei oleks ju tegemist üleda, mitte faasiga või vähemasti ta ei saaks kasutada masina. Nii et selline täiesti praktiline pool tühjusel on täiesti olemas. See on mingis mõttes väga utiliteristlik lähenemine, et kuidas me saame kasutada seda, mille puhul võib-olla naiivne mõte ütleb, et seda pole olemas. Aga ometigi just ainult seda saabki kasutada, sest kui, kui, kui vaas oleks niisugune, mis sisaldaks tühimikku vee jaoks siis mille jaoks me seda veel kasutaksime. Ja samamoodi noh, kui me mõtleme kunsti peale või noh, tänases sirbis oli ka juttu jälle Arvo Pärdi muusikast, siis seal on ju ka kogu aeg rõhutatud, et Ta oskab oma muusikas kasutada vaikust. See oleks midagi sellist, mis Hiina muusikutel oleks kohe vahetult mõistetav, et muusika ei ole mitte need noodid, mida mängitakse, vaid pigem see intervall, mingisugune viivitus, eelnev järgnevat looti, kus tekib teatav ootus selle suhtes, kuidas meloodia areneb, mis edasi saab. Ja tänu sellele tekkis lastel ka tunne, et ei peaks nii väga seadmegi ennast sellesse positsiooni, et ma kuulan mingit loota, vaid ma pigem proovin ennast ka kuule, saad seada sellesse ootuse positsiooni ehk siis teha muusika suhtes ühe sammu tagasi jällegi sedasama tühjuse suunas lasta asjadel vähehaaval kujuneda või, või näiteks maalikunstis Hiinas jällegi täpselt samasugune loogika, et et see tühi paberi pind, riisipaber on ise palju olulisem, tihtipeale kui see pintsli üks pintslitõmme, mis sinna peale tehakse. See pintslitõmme on seal tihtipeale ainult selle jaoks, et paberit esile tuua või tuua esile seda tühja pinda, mis tegelikult maali ennast strukt Loob see vist ongi selle tõsiseks positiivne pool, et ta täidab, täitub kohe ootusega. Mõtleme pausi peale muusikas. Luules, tekstis mõtleme puhtale paberilehele ja tegelikult tühjale peale olen ka katsuge hoida pead tühjana väga raske aga väga raske, sellepärast, et ta kohe täitub millegiga, eks ole, kohe-kohe tuleb nagu midagi sisse, vähemalt ma midagi ootan, midagi, mind segab mingisugune minema. Veiko mõte aga, aga hoida seda hoida seda tühjust päris vähe kannavad välja nii meditatiivse harjutusena kui ka kui ka tekstis, eks ole. Kas suulises või kirjalikus kanda välja pausi on üks kõige kõige raskemaid seksuaalseid praktikaid. Aga võib vist öelda, et lääne ja ida mõte ei olegi nii erinevad, lihtsalt ühele samale probleemile lähenetakse eri nurga alt. Kui Läänes küsitakse, et millega me täidame selle tühjuse, siis idas pigem küsitakse, et mis on see, mis selle vahele jääb, millega me oleme, mida me oleme ehitanud näiteks. Ja nende näidete puhul me vist mõlemal juhul mõtleme tühjusest kui sellist sellisest vahel ruumist või, või kohast, mille me korraks saaksime tühjaks, aga mis kohe täitub noh näiteks näiteks siis pea see see omadus kandubki. Me tahaksime sügavamale metafüüsikesse ja bioloogilisse mõttesse minna, siis siis niisugune Talmudistlik interpretatsioon vanast testamendist ja, ja sellele järgnev filosoofiline spekulatsioon veel eristab tühjuse tühjast ruumist ja see toimub siis, see toimub siis niimoodi, sellesama sellesama võtab üles teema Roy sisekama teoses Lester Nothing. Vähem kui olematus ja argumentatsioon entsi umbes selline, et selleks selleks, et maailm sai tekkida, pidi olema nagu koht, kuhu ta, kuhu ta välja paiskus. Nüüd kohe pärast seda, kui maailm hakkas laiali paiskama, sellest suurest paugust tekkis ka ruum seoses sellega, et osakesed lendasid ja ruum on teatavasti osakestevaheline, niisugune niisugune dimensioon, aga see koht, kuhu paiskuda pidi olema juba enne enne ruumi. Ja tõmbame selle mõtte nüüd tagasi sinna juurde, et ja algul oli maa tühi ja paljas. See, see eksisteeris enne kõiki teisi loomisakte. No vot siin mõeldakse siis ka jumaliku loomisakti peale, kui, kui kui sellisele. Sündmusele, mis peab leidma aset tühjusest sellepärast et muidu ei ole võimalik kreatsioon, eks nihilo loomine eimillestki, kui seal juba midagi ees oleks, siis oleks looja nagu Demi org ta konstrueeriks neid asju lihtsalt ringi paneks kokku, võtaks lahti. Aga tühjust on vaja just nimelt selleks, et oleks võimalik midagi luua eimillestki. Ja vot selle tühjuse suhtes on nüüd tühi ruum juba sekundaarne mõiste. Aga see eimiski on ju ka selles kontekstis miski, et kui nüüd haide ker, keda ma väga vähe ise ennast tunneb, mängu tuua, siis ma annan tema, ütleksime, et näed, et siis see tühjus vajab ju ka olemist, et olemas olla. Jah, no see on keeruline, kuidas selle tühjuse olemisega on, noh, kui me läheme heegeli loogika juurde, eks ole, siis olematus Mul on sellepärast, et ta on olemise eitus. Need kui olematus on olemise eitus, siis seda ei saa tühjuseks pidada, sest tühjus oli enne olemist. Ja need kategooriad seetõttu seetõttu eri eristuvad. Sellepärast arvab ka näiteks, et, et see, see tühjust tühjust ei saa tegelikult tühja ruumina mõelda, sest ruum on ikkagi juba selline loomisjärgne moodustes, kas siis suure paugujärgne või, või jumaliku loomeaktijärgne. Aga, aga tühjus oli siis justkui see üsk, milles loominguline alge leidis koha nii, et sealt midagi siis maa ilmana välja purskaks. Selline ürg. Misk ma tõmbaksin hea meelega seda juttu natuke tänapäevale lähemale, aga jääksin kaudselt ikkagi sinna noh, sinna filosoofia lainele või siis või siis laiemalt sellisele kultuurilisele, lähenemisnurgalainele tõepoolest tühjuse puhul on, on üks huvitav asi, et ta tegelikult on selline väga täis kontseptsioon ja samas ka väga mahlakas, sest kui me vaatame seda, et kui palju see mõista endast haldab ja kui paljudes erinevates versioonides ta on, siis kaasajal ütleme siis 20. ja 21. sajandil erinevates kultuurikontekstides ilmnenud et Poolast, Tõnu, ilmselt sina suudad seda klassifikatsiooni paremini edasi anda, kuidas klassifitseerida tühjust. Mõned sellised märksõnad, võib-olla. Et üks on see selline psühhoanalüütiline lähenemine, mis tõepoolest ütleb meile, et niipea kui meie selline täiskõne ehk siis see, mida me, millega me siis igapäevaselt justkui püüame oma maailma maailmas hakkama saada sel hetkel, kui sellesse tekivad tühikud pausid, siis läbi selle kerkib üles hoopis midagi mingi hoopis teistsugune kõne mida siis omakorda saab kuidagi kirjeldama hakata, et see on selline psühhoanalüütiline lähenemine, teine on tühjus vastavalt vastanduvana sellele, mida me ootame, eks ja siin on see šampol märtri näide selle kohta, et kui ta hilineb veidikene kokkusaamisele ühes baaris näiteks siis ta märkab seda, et see, kellega ta pidi baaris kokku saama, teda ei ole kohal. Ehk siis ta ei märka mitte seda, mis paaris on teisi asju ja ta ei märka ka teisi inimesi, keda ei ole kohal. Ta märkab just nimelt seda ühte inimest, kes peaks seal olema, aga miskipärast ei ole. Ja samamoodi võib elulistes situatsiooni kui nendest tuua näite, et, et vahel kohati telefoni puhul kõige olulisem omadus, see ta ei helise või kirja puhul kõige olulisem omadus, see, et ta ei saabu. Ja siis sa istud arvuti ees ja klõpsida, klõpsid seda nuppu, mis peaks sulle uued emailid arvutisse tooma, aga kirja ei ole, eks, et see on selline tühik koodi tühjus, mis tegelikult praktiliste praktiliselt igapäevast igapäevaselt ju kohale jõuab, sellise ootusele vastandas vastanduse läbi nüüd ka siit edasi vaadata, näiteks semiootikasse sisse. Nutikas, tekib ju kohe küsimus sellest, et sellest tühjusest võib saada järsku märk ja sellest tühjusest võib saada järsku sõnum. Ja see tähendab, et kuidas siis lõppude lõpuks tõlkida seda puudu olemist. Ja tuleb välja, et see vaikus või see siis nagu heli puudumine jah, sõnumi puudumine, mida romaanides nimetatakse sageli tähenduslikuks jah, et seal ruumi tekkis tähenduslik vaikus. Et see tegelikult kõik on tähenduslik ainult üldiselt sel juhul, kui see sõnumi saatja sõnumi vastuvõtja sellest vaikusest ühtmoodi aru saavad ja aga noh, üldiselt me teame, et see niimoodi ei ole, mis tähendab, et kõige kergem on seda puudu olemist tõlkida täiesti valesti. Ja loomulikult, ja see, et, et mis jääb siis, kui järgi, kui on midagi kaotatud, eks Tõnu sa enne rääkisid sellest, et sul oli peas mõte, ühelebki mõtet enam ei ole, aga samamoodi on näiteks kodu kaotamine, eks, et see jätab järgi sellise väga tulemusliku puudu olemise või Isamaa kaotamine näiteks inimeste puhul, kes on põgenenud oma kodunt läinud kuhugi elama, kuhugi mujale, siis see suurem on see, mida sa kaotad, seda suurem jääb järgi sellesse kohutav tühjusetunne, mis mis, mis tegelikult ka selle pagulastemaatikaga peab praegu seondub. No ja siis lõpuks see kõige suurem tühjus, mis, mis 20. sajandil pärast niitsed nii-öelda siis filosoofiasse jõudis, ehk siis see, et ei ole ka seda loojat ennast, eks ei ole üldisi, alati kehtivaid seadusi, ei ole ühte kindlat tõde ja see tunne, et maailma ei hoiagi mitte miskit koos. Et siis justkui on selline läinud sajandi kõige suurem tühjuse tajumine üldse, mis sisene palju kõigele muule muule ka tooni andis. Aga see viib meid ka muusikapala, mille me Burvega välja valisime, selle saate, kes kohta nimelt kandis ju ETV kaks üleeile ülefilmile Nende Belledza kohutav ilu, minu teada on see vist järelvaatamises veel ka täiesti olemas seal, nii et kes ei ole näinud, kasutage juhust. Te koondises 2013. aasta Itaalia filmiga, mis võitis kõikvõimalikud auhinnad, kaasa arvatud parima võõrkeelse filmi Oscar parima võõrkeelse filmi kuldgloobus, parim Euroopa film, PÖFF, priiauhind ja nii edasi ja nii edasi. Ja see film räägib iga tühjusest, nimelt selle peategelane siis filmi lõpupoole ütleb, et miks ta rohkem ei kirjutanud romaania peale oma põlveraamatus, sest otsis siis sellist kohutavat või suurt ilu ja ei leidnud seda. Ja mingis mõttes elab ta ju sellist tühja elu. Ja seda tühja elu iseloomustab suurepäraselt siis popsilkleerija Rahva Ella karra pala sealt filmist nimega Lamoore. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios veel Urve Eslas ja Tallinna Ülikooli õppejõud Alari Allik ja Tõnu Viik. Kuulasime just ühte vapustavat muusikapala, mida kasutati 2013. aasta filmis randa Belledza kohutav ilu. See lugu oli küll väga ilus, aga seda päris lõpuni siiski ei kuulanud, sest et siiski mõningane monotoonia, mis viibist mõtet tühjusele jäi kõlama. Aga Tõnu, ma tahtsin veel öelda mõne sõna selle filmi kohta, mis on ju ka üks tühjuseteemaline film. Just nimelt, see on esiteks suurepärane film ja, ja teiseks tõesti tühjuseteemaline film. Nii nagu nii nagu see pala kõlaski, eks ole, natukene natukene siiski nüri oma sellises korduvas monotoonsus ja, ja nii nii kogu film, kus, kus siis niisugune sära. Sära seltskond, kuulsus selle, selle taustal tuleb välja siis peategelase eksistentsiaalne tühjus siiski, kus kõik need asjad, mis ta teeb, on sisutud. Ja, ja ma ei ole vist nii head 20.-st loendi eksistentsi jalismi, sellise klassikalise eksistentsi Elismi, nii nagu ta on ka müüljasaatril, ma ei ole, ma ei ole sellise eksistentsi Elismi taaselustamist nii head nagu näinudki, et see siin päris vapustab mind see, kuidas ma vaatan ringi ja kõik fassaadid ikkagi varisevad kokku. Näen tühjust nii inimestes, nende tegudes, institutsioonides ja kõiges kõiges muus. Jah, seeläbi läbi puudu olemise millegi kirjeldamine, eks, aga huvitav, et kui mulle see film ka väga meeldis, aga ma tooks ühe sellise aspekti siia juurde veel, mis on võib-olla veidikene niisugune ajalooline ka filosoof, ajalooline aspekt, et kuidas, mis, mis hetkel muutus tühjus või puudu olemine kurjaks või halvaks. Ja see on, see on niisugune üsna huvitav küsimus, eriti kui me vaatame korraks selle peale, kuidas tühjus sai noh, peaaegu sihuke saatanliku saatanlikud jooned keskajal endale ja natukene ka eesti keele puhul on see ju nõndaviisi, sest meil on ju vanatühi, eks. Kes on just nimelt midagi sellist kurja, kurja ja halb ja samas samas näiteks antiikfilosoofias ju meil saime rääkida näiteks ilu puudumisest. Jah, aga me ei saanud rääkida inetusest. Sest mingi asi oli ilus, täpselt nii palju, kui ta osales selles või oli lähedane sellele iluideele. Aga ei, menetlusega siin teed ju ei olnud, eks. Ja samamoodi Mondeo kurjuse ideed oli headuse idee, millele siis keegi võib-olla nii lähedal kui võimalik. Aga ta ei, Saul kuri. Ehk siis ja sellest siis järsku keskajal sai just nimelt selline kurjus sai mingisuguse omaette eksistentsi, sellest headuse puudum puudumisest. Just nimelt, aga eksistents, eks ole, on sellise, sellise nipi, kaitsesin sõnastasidki ära selle, kuidas, kuidas antiikse filosoofia teooriad jõuavad bioloogilisse mõtlemisse ja, ja tõepoolest, kui me nüüd tühja juurest vanatühja juurde läheme, siis selline selline kristlik doktriin ütleb, et kurjust olemas ei ole. Et On olemas headus, headus on jumal ja, ja kurjus on lihtsalt headuse puudumine või väga suur kaugus sellest headuse allikast. Nii nagu pimedus on lihtsalt valguse puudumine pimedal endale jõle substantsi ehk siis olemist ja vot siit siis tuleb argument, et, et tühi peaks justkui olematu olema, millega me siin enne natukene juba juba rinda rinda pistsime, aga mingis mõttes siis on nagu ütleb ka Aristotelese, mingis mõttes ei ole. Aga kuidas need seksistantsialism sinna sellega suhestub, sellepärast et siin on, nüüd jälle tundub, et see puudumine ei ole enam kuri. Tan lihtsalt parata. Ja no selle argumendiga tegelikult me elimineerimine kurja kui eraldiseisva alge, eks ole, ütleme siis, et kurjus on põhimõtteliselt alati ainult puudulikkus. See on mingi väga kaasaegse poliitilise näite inimvihkaja tegelikult sõnavõtud pagulaste vastu on sisuliselt ikkagi lihtsalt ainult empaatia ja hariduse puudumine seal taga, eks ole. Või, või teadmiste puudumine, et iseseisvalt niisugust halba mõtet, kui kui seal oleks kohal faktid, haritus ja informeeritus, siis niisugust seisukohta olla ei saaks. Samaga valgustusaegne mõte muidugi. Ja muidugi see baseerubki puhtal sellel kristlikul dioloogial, mis selle omakorda baseerub kodanikul mõtlemisel, ideedest, et olevad on ainult ülevad asjad ja need, mis on justkui kui, kui, kui koledad ja viletsad ja närused. See kõik tuleneb lihtsalt sellest, et me ei ole nendele ideaalsetele asjadele piisavalt. Lähedal, aga siit ma tahaks võib-olla siis tuua sisse ühe sellise tühja kasutuse veel, kui me rääkisime sellest, et see tühi või või muudu olemine, et sellel on tegelikult kasutusväärtus, siis üks aspekt, mis seondub just nimelt sellise kergelt poliitilise kasutusega on ju ka see, kuidas pudrjaari sellist puudumist või siis tõe puudumist ühtse tõe puudumist, demone, selliseid simulaator pakume on siis vene poliitikas omakorda kasutatud Surkovi kaudu ära just nimelt sellise ühiskonna enda pinna aluspinna lõhkumiseks. Et ka needsamad kaks intervjuud, millele päriselt alguses viitasin, kui sirpi sai Hervitud olid ju ka natukene just nimelt sellest, et et see eba kindluse suurendamine läbi selle, et nii-öelda faktid või tõed tunnistatakse noh, mitte päris olevaks. Et sul ei olegi enam kuhugi kuhugi jalgadega toetuda, mitte ühtegi tõde päriselt. Ja see natuke seondub ka sellega selle kurjusega, eks ju, mis mis ilmneb justkui nende pagulasvastaste sõnavõttudest sa ütled, et kui punkt, millele toetuda, siis tegelikult ei saa teha kurja hääldus selle kõne, aga ütle, mis siis saab, kui fakte enam selliselt ei ole, kui neid on kasutatud, justkui on seda tühjust kasutada nende faktide kaotamiseks? Ja no siin ju sellise jutu peale la Klauju hõikab teiselt poolt lauda, et siinse siinse tühi tähistaja ongi ühesõnaga tema ideoloogiateooria järgi on, on siis nii, et et kõik meie ja kõik meie narratiivid erinevad lood sellest, millised on faktid, kuidas tuleks suhtuda pagulastesse, milline on meie Mei oht ja meie rahvusele ja nii edasi. Kõik sedasorti jutud ristuvad ühes kohas kõige mille, mille keskel on siis tähistaja, mis ise tegelikult midagi ei tähista, see on see, see on see meie või meie-tunne või või, või need, kes on ohus või kuidagi veel, aga talle talle ei saa isegi nime anda. Või siis, või siis saab nime anda ja sellest ei juhtu midagi. Aga selle tühja tähistaja kontseptsioon on vist tänapäevalgi üks kesksemaid ideoloogia teooriaid kus siis öeldakse umbes lihtsustatult, nii et kõik maailmavaatelised seisukohad tegelikult kõige keskel sisaldavat pimetähn või, või, või tühikut, mis, mis neid tervikuks seob, samal ajal ise tabamatuks ja ja tunnetades tunnetamatajat jäädes, et kui me mõtleme näiteks kõige selle peale, et mis, mida meie eestlased siin ikkagi nüüd teeme ja millised on meie vaenlased ja millised on meie sõbrad ja millised on meie meie minevikku jutustused, millised on meie tulevikuväljavaated, siis kõikide nende jutustuste keskmes on keskel on üks meie, mille kohta, kui küsida, et oot, aga, aga kes need meie siis ikkagi oleme või et või et kuidas defineerida eestlust, milles seisneb eesti kultuur? Kõikidele sedasorti küsimustele on päris raske sisulisi vastuseid anda, nad on selleks liiga iseenesestmõistetavad, liiga palju kasutatud, liiga palju meie jaoks eksistentsiaalselt siduvad. Nii et see misse toob, jääb, jääb alati nii nagu lakkaaniniga nigela klau jaoks siis inimese enda jaoks ikkagi nähtamatuks. Kas sellest võib siis niimoodi aru saada, et selleks, et selliseid suuri abstraktseid üldistusi teha põhinevad siis faktidel või arvamustel vahet ei olegi, selleks on meil vaja midagi, mida võib nimetada siis nagu siduvaks tühjuseks. Kui lakk laul ei ole ka neil on õigus, siis jah, meenutagem, et lakkaanil on ju see, see tühik suisa see ainus reaalne element, minu, minu, mina konstrueerinud. Just nimelt jah, inimene ongi defineeritud selle tühiku kaudu, et see ongi ainuke asi, mis teda üldse üldse kirjeldab. Ja kõik need kõik need jutud, mida ma räägin, kõik need maskid, mida ma kannan, kõik need rollid, mida ma täidan, noh, need on lihtsalt varjamaks seda tühjust, mis ma tegelikult olen. Aga see ei ole ju positiivne kontseptsioon, kui tõesti võrrelda seda sedasama Tammopaada tsitaadiga, mida ma saate alguses tõin, et kui räägitakse, et väärikas inimene elab tühjusest, siis tähendab see hoopis midagi muud. Aga sellega ei oska paralleeli tuua, aga, aga kas see on positiivne kontseptsioon, võib-olla tõesti ei ole ta optimistlik kontseptsioon on siiski positiivne vast selles mõttes, et just selles keskmes asub see minu elujõud. Seksuaaltung Freudi terminites, see ongi see, mis paneb mind kõike seda järgmist juba tegema, rolle kandma, lauseid, lauseid, sõnastama. Mis on see huvitav, et sõna inimene Ningem ise tähendab nagu inimvahelisust vahepealsest mis me siin praegu kõik stuudios teeme, on ka tegelikult teatav asi, mis sünni nagu ühestki neist eraldi, aga on, on selle vahepealsuse tõttu võimalik, mis siin stuudios tekib ja seetõttu saab öelda tõesti, et kui tähelepanu fookus nihutada ühedus objektilt natukenegi kõrvale siis me näeme, et alati on mingisugune teatud pind, millal tegelikult see kõne sünnid, mis ei kuulu tegelikult ühelegi indiviidile eraldi. Noh, sellest pagulasküsimusest tuleb eriti ilmselt esile, et et inimesed on kinni kiilunud, tihtipeale mingisugustesse rääkimisviisides mõtlemisviisides mingisugune kangestumine on toimunud ja siis jällegi on vaja tegelikult nendelt juba valmis kujunenud rääkimisviisidel, mida kuidagi nagu palli hüpitatakse, ühe inimese käest teise kätte natukene taganeda, distantseeruda ja tegelikult jällegi selle tühja pinna pealt suutega kriitiliselt distantseeruda. Omaenesekõnest on tegelikult üks olulisemaid oskusi selliste keeruliste asjade puhul. Nendele arutlemisel Aga kas sellest võib siis niimoodi aru saada, et jaapanlaste ettekujutuses inimene ongi see, mis sünnib omavahelises suhtluses? Jah, võib küll nii öelda ja tegelikult see budistlik tühjus, millest on seal tomopaadas juttu, see tähendabki tegelikult teatavat suhtelisest, et asjad saavad selleks, mis nad on tegelikult teatavas suhtes ümbritsevaga mingisuguses liikumises. Budistlik, põhiline on see, et kõik on püsitu ja iga hetk meid nagu teatavas mõttes luuakse uuesti, et ei usu sellesse, et asjadel on mingisugune oma olek, mis kestab stabiilselt kuidagimoodi edasi. Praegu siin stuudios. Me oleme olemas teataval seal ainult sellel ajahetkel ja järgmisel hetkel see võib olla asendub mingi teist tüüpi tegelikkusega tühjusega tegelikult tahetakse osutada sellesse, et asjad sünnivad suhtes teineteisega eraldi võttes, nad on tühjad, need ei saaks olla üksinda kuskil vaakumis, nad tekivad ainult tänu sellele, et me räägime, et me oleme siin kuidagi teataval moel kestame. Mis omakorda tähendab siis nii-öelda antiikfilosoofide juurde naastes et tühjus on olemas, kuna me ei saaks ju saada millekski muuks, kui ei oleks seda tisse kohta, kus me selleks saab. Muidu ei oleks liikumist, muidu ei oleks saamist. Jah, eks see on ka mitte ainult anteegis, vaid ka tunduvalt hilisemal ajal seal ikkagi ju ka Läänes Läänes selline üsna aktsepteeritud arusaam sellest, mis annab asjadele tähendused. Et keeles me teame, et meil ei ole, ei saa olla sõnadel eraldi tähendusi, need on kontekstis, eks alati. Sõnale annabki tähenduse need teised sõnad, mis on tema kõrval. Sest teisiti, ilma nende eristu erisusteta sõnade vahel ei olekski võimalik aru saada, mida parajasti öeldakse, mida silmas peetakse. Nii et kui need saadet kuidagi kokku võtta, siis kui me räägime tühjusest, millest me siis räägime? Me oleme rääkinud synni tühja juttu, kui tühja juttu tühjusest tühje tühjadest, asjadest, tühjusest kui asjade võimalikkusest. Et see tundub olevatki üks läbiv läbiv mõte tühjuse juurde. Ta on väga plahvatuslik, ta justkui kohe täitub, ta justkui paneb kohe asjad käima, et et tundub, et ma olen, ma olen vist selle ida mõttega kooskõlas, ütlen, et kui õnnestuks mingi plats täiesti tühjaks saada, no näiteks pea näiteks mõte siis siis uue sünd oleks oleks võimsamad raamilisem kui lihtsalt olemasolevate kategooriate edasi ragistamine. Kas mingeid selliseid jutte võib teelt siis oodata ka järgmisel kolmapäeval Tallinna Kirjanike Majas, ma loodan, et ei rääkinud, mõtlesin, kes kõiki neid mõtteid ära, mida te siis tahate jagada inimestega. Ma arvan küll. Ja pealegi tühjus on ammendamatu, ütles laotuse. Mida tühjem maksma selle pinna saame seda rohkem. Et siit alles kõik algab. Seda on rõõm kuulda, aga ma tänan siia stuudiosse tuleku eest. Alari Allik ja Tõnu Viik. Väga põnev oli. Aitäh, Urve, sulle. Mina olen Peeter Helme ja sellega lõppeb siis selle septembri teine vasar ja siia saate lõppu jätame veel mängima ühe teise muusikapala, samuti filmist kohutav ilu. Selleks on siis Elgaotodyyczey ehk kas plaadikeerutaja pala nimega mu Eve lakoliit ehk liigutega oma saba kuulmiseni.