Need aastad ei unune. 11. augustil 1944, kui vabariigi valitsus asus veel Leningradis ja rinne lähenes võrule, kirjutati alla Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu määrusele järjekorranumbriga 104 mille kohaselt tuli moodustada kolm suurt organisatsiooni. Ehitus, Trustid number üks, kaks ja kolm. Määrust viidi ellu sedamööda, kuidas punaarmee oma vabastusretkel edasi jõudis. Esimesena alustas tööd Ehitustrust number kolm asukohaga Võrus. Selle ülesandeks jäi ehitamine Tartu, Viljandi, Pärnu, Valga, Petseri ja Võru maakonnas milleks asutati neli Ehitus valitsust. Muide, see ehitustrust oli praeguse tuntud-teatud maaehitustrusti eelkäija. Kolmandal oktoobril 1944 kolis tema peakontor üle Tartusse ja jäigi alatiseks sinna. Millest Võrus alustati? Meenutama palusin Eduard Lainemäe, kes hiljuti veel töötas Võru mehhaniseeritud ehituskolonnis vanemökonomistina. Praegu aga peab pensionäripõlve. 1944. aasta sügisel oli ta esimeste ehitajate hulgas oma kodulinna ehitusvalitsuses. Võru südalinn oli siis varemetes ja paljud majad kannatada saanud. Tookord. Oligi esimesteks töödeks hoonete remont ja see võttis nüüd 44. aasta läksid need tööd edasi ka 45.-sse aastasse, segaehitusmaterjali ei olnud kuskilt saada, lammutati neid sõjas kannatada saanud hooneid. Säält saadi puitmaterjali, siis katuseplekk, puit, vasarat taoti sirgeks, läks mahematerjaliks, ehitusnaelad kisti tangidega välja, taoti sirgeks, jälle jääl, lõhuti tellismüüre, puhastati kivid ära. Niisiis hangiti ehitusmaterjale, aga siis tegelesin selle asjaga hiljem olin siis majanduskümnik, oli ka niisamuti tegelemine just selle materjalide hankimise asjaga. Suurimat varemed olid elektrijaama juures seal siis piiritusvabrik oli saeveski viljaveski riideviimistlus, seal siis lammutati kannatada saanud hoonet maha. Ehitusmaterjalide varustamiseks organiseeriti abi käitised, kasutati laudsepatöökoda, kus tehti uksi, aknaid ja üldse neid puittooteid siis ahjupotitööstus, sepikoda. Terpendi Ederva tööstus andis vajaliku materjali kõigepealt maalidele. Ega Värnitsat oli nagu praegu 100 ei olnud ja siis tärpentiini kasutati siis värvide segamiseks tärpentiini uutmisel saadi puusid, puus esilaksis kasutamiseks, sepikotta aega toovad, kivised ei olnud, tõrv läks siis katuste tõrvamiseks. Esimene mehhanisme tehti meil, nagu ma mäletan, 1949.-le aastal ehitasime Võrus Tartu tänaval asuvat kino praeguse nimetusega avangard ei saada kuskilt üks segumasin siis maalt kuskilt toodi, eks petrooleumi mootor fantisele petrooleumimootoriga käima. See oli siis esimene mehhanism, mis meil oli, muidu käis kõik käsitsi. Siis oli, oli tore asi see, kui juba võrukivi tellisetehas hakkas tööle, sealt saime juba ikak. Tolles oludes küllaltki kvaliteetset tellist siin, meie inimesed olid ka seal tööl. Ma mäletan, ma olin isegi seal asuvas saeveskis pidasid seal natuke aega metsapraak, rehe objetid. No üldiselt see kontoripersonal, kes tookord oli, see pidi olema niisugune universaalne nii mitmel erialal tegelema. Tootmisosakond, mehed, kõige tihti saadeti töödejuhataja ameti pidama. Mina isiklikult õppisin siis normeerijaks, hakkasin tegema, sest töökäske tegelikult töökäsud pididega ette olema tehtud, aga meil käis This tookord ega tagantjärgi. Siis ma olin tihti komandeeringus, ikka normi raamatut, tookord olid paljundatud suitsu maisi peale. Aga kuna siis suitsu mais ei olnud, siis pidi väga hoidma need raamatut, kui jälle suitsumehel näppu puutus, siis suitsetasid sorbi raamatut käest ära. Peitsin neid alati objektil käisin, siis oli tegenad null kaenla alla kuskile maha ei jäta. Just üks Ta oli meil, siis pärast saime need, kas oioi siit ka mõne mõne juurde kasutati ohtralt puitmaterjali. Brigaadid töötasid metsa süles, käsitsi-käsitsi saega sulle, mulle tõmmati kõik kõik maha ja veeti hobustega suur tee äärde välja ja seal siis selle ainukese veoautoga saeveskisse. Eduard Lainemäe on algusest peale olnud oma ehitusorganisatsiooni Vabatahtlik kroonik. Ta võib aastate kaupa anda ülevaate, mida ja kuhu ehitati, missuguses mahus ja mis see maksma läks. Meid siiski huvitavad ainult esimesed sõjajärgsed aastad ja kohe algusest peale. See on pärast võru vabastamist. Remondi kõrval mis esimesed uued hooned olid, need olid Võru raudteejaama juures keskteraviljasalve laohoone. Ja siis hakati taastama Võru elektrijaama. See oli kõige tähtsam objekt tol ajal ju 45. aastal. Ehitasime siis Põlva keskteraviljasalve hoone puitpostidel puitvundamendiga, laud, vooderdisega, tõrvapapp, katusekattega ja samuti 45. aastal ehitati Võru elektrijaama turbakuur. Kuna siin Võru ümbruses, kus praegu ehitatakse uut linnaosa seal oli varem turbasoo ja siis elektrijaam ka pealesõja kasutati turvast kütteks. Selle jaoks ehitati tellispostidel varjualune tuur pale 46. aastal keskteravilja salvele peale Võru ja Põlva ehitati veel Antslasse laohoone. Siis Antslas taastati saun. 47. aastal anti käiku riigipanga peahoone ja siis riigipanga tiibhoone, kus asuvad kauplused ja partei kabinetiruumid. 48. aastal. Kap remonttööd olid põhiliselt teostatud, siis hakati uusi ehitama. Nii ehitati esimese hoonena Võrus Petseri tänav 16 asuv elamu ühekorruseline mansardkorrusega Majas on ma mäletan, neli korterit oli seal. See kõik oli muidugi tagasihoidlik võrreldes tänapäevaste mastaapidega. Ehitati oma aja võimaluste kohaselt. Aga eks see oli kõikjal nii hoogoli, rohkem vast suuremates linnades, eriti kiiresti arenes ehitustegevus põlevkivibasseinis, kust tulid rajada täiesti uued linnad ja esialgu needki käsitsi ehitamine tööstuslikult eel oli veel kauge unistus. Paljud mäletavad veel, missugune oli meie vabariigi pealinn, kui vabastajad siia jõudsid ja mäletavad sedagi, kui kiiresti kadusid varemed ja kuidas kasvasid uued linnaosad. Kaua aega oli siin tehtud suure töö eesotsas praegune Eesti NSV teeneline kunstitegelane Voldemar tippel, kes alates esimesest oktoobrist 1944 oli Tallinna arhitektuuriosakonna juhataja ühtlasi ka linna peaarhitekt. Missugused olid siis esimesed ettevõtmised? Umbes 12000 maja, mis Tallinnas oli enne sõda jäi järgi, no enam-vähem pooled. Ja nendest umbes 2000 maja sai kiires korras taastatud, kus olid nüüd väiksemad purustused, aknad, uksed puruks. Raskusi oli algul tööga sellesse. Paljud meie tolleaegsed rahvakomissariaadi ja valitsused tahtsid kiires korras oma töötajatele taastada vähem kannatanud elamuid. Nendest mitmed kolme nelja korruselised kivielamud, kus karp oli alles nende hästi säilinud varemete kohta tuli teha otsuseid. Kas ta jääb tulevikus Tallinna Perspektiivse väljaehitamise juures ette või selle taastamine ei maksa niivõrd palju, et ka hiljem oleks võimalik neid lammutada. Raskem oli küsimus, mäletan Estonia vastas olev neljakorruseline kivi. Hooleterasid krohviga küllaltki hästi säilinud karp veel selle küsimusega minna kuni ministrite nõukogu, nii et mitte lubada seda taastada. Juba sel ajal hakkas kujunema Estonia teatri esise väljaku ja uue kultuurikeskuse väljaehitamise kava. Nii otsustatigi, et seda mitte siiski lubada taastada. Mõned on sai koostatud tööplaan, mida vaatas läbi täitevkomitee linna parteikomitee. Kui palju on meil linnas varemeid ja kui palju ilu nõuab see tööjõudu, et need likvideerida. Tööjõu vajadus kujunes 780000 tööpäeva. See oli tohutu suur töö ja ette öeldes, et varemed likvideeriti viie aasta jooksul kõige raskemaks muidugi kujunes Harju tänav aga seega likvideeriti väga lühikese ajaga. 75 päevaga aga oli Harju tänav sellise kuju omandanud, nagu ta praegu on, välja arvatud muidugi kõrge haljastus. Sel ajal saime kindlaks ka viisaastaku plaan, mille hulgas ka Tallinna väljaehitamine oli ette nähtud. Nonii esimesel variandi kujul tegelik kinnitamine teame, toimus 52. aastal aga see oli väga tähtis dokument sel ajal, sest siis oli juba Tallinnal võimalus orienteeruda, kuhu ehitada. Kuidas magistraalid välja näevad kus tulevad Küvendused läbi viia. Kui seda oli läbi vaadatud täitevkomitees ja esialgselt ka ministrite nõukogus siis oli juba tugi, mille najale võis toetada linna väljaehitamisel. Mäletan, et esimese generaalplaani projekt oli välja pandud spetsiaalsel näitusel, kus igaüks võis seda vaadata ja ka oma arvamuse välja öelda. Ent aega on palju möödas, linn on hoopis uue näo saanud, mõndagi on vahepeal korrigeeritud, mistõttu väike meeldetuletus ei teeks paha. Uue generaalplaaniga oli ette nähtud Tallinnas elanikud Arv aastaks 1970 300 kuni 330000 umbes kaks korda rohkem koolimomendil ja tundus muidugi projekteerijatele, et see on küllaltki suur varu ja tagavara. Ei osatud ju sel ajal ette näha nii suurt tööstuse arengut Tallinnas, nagu seda hiljem toimus tööstus on just see põhitegur ja faktor, mis elanikud arvu määrab. Kujutan ette, et 1970. aastal sai ka juba korrigeeritud tollaaegne generaalplaan kuid põhiliselt jahivad kõik alused püsiva. Nii radiaalmagistraalid nagu Narva, Tartu, Pärnu, Paldiski maantee ja kaks ringmagistraali Kingissepa tänava baasil ümber linna. Teine, mis on veel ehitamata, on rööbiti raudteega edasi mööda kitsarööpmelist vana raudteed kuni sadamajaamani välja. Esimene ring ümber vanalinna oli haljast tatud haljasring õgendamisele tuli eriti tugevasti ette näha Tartu maanteed. See osa ei ole praegu veel läbi viidud, aga Pärnu maantee kuni praeguse viadukti, nii on laiendatud, nii nagu generaalplaan ja hiljem hoonestamise projekt ette nägi. Ühe linna keskosa tähtsama magistraali tol ajal nimetusega võidualleed, nüüd Lenini puiestee väljaehitamine, see töö algas ühiskondliku tööde korras. Vastavalt Tallinna keskosa nõndanimetatud kultuurikeskuse detailplaneerimise projektile mille koostas arhitekt Alar Harman, oli minulgi võimalus ka sellest osaliselt osa võtta. Kuni Grexi tänavani on see olemas. Projekti kohaselt ehitatakse edasi ka Lenini puiestee kuni Pärnu maanteeni. Muuseas uus balleti ja ooperi hoone oli ka siis ettenähtud Lenini puiestee. Tõnismäepoolsesse piirkonda nähti ette uue Tallinna konservatooriumi ehitamine, sinna kuu on praegu ehitatud partei haridusmaja uus osa Estonia poolsesse ossa, samas kvartalis võiks öelda, oli ette nähtud riiklik keskraamatukogu. Selgus, et nende ehituste püstitamine sinna ei oleks ära mahtunud. Mõtted olid sel ajal vist tagasihoidlikumad kui tänapäev, 100 vaja. Nii on siis ka riiklik konservatoorium, nagu teame Lenini puiestee äärde juba Tõnismäe piirkonda ette nähtud ja projekteeritakse partei keskkomitee hoone oli siis ettenähtud sinna üks administratiivhoone nagu tsentraalne ehitus. Samale teljele teater Estoniaga, Teaduste Akadeemia praegused instituudid, see oli esimene ja ehitus, mis nii kapitaalselt peale sõja kohe ehitati minu arvates juba 46. aastal vist need läksid selle kava kohaselt võidu väljak, mis varem oli nii demonstratsioonide väljakuna meil ja ka praegu veel on, oli siis aga mõeldud üle viia Viru väljakule. Ta vastab, projektide võistlus toimus. Seal oli ette nähtud, kus on praegune teenindusmaja, suur ministeeriumite hoone ja ka suure isamaasõjamonument, et oli nähtud kohale, kus on praegu hotell Viru aga see töö jäi teostamata. Siis oli veel see on ette nähtud kaubamaja, mis ka praegu on selleaegse. Generaalplaani järgi oli üks väga oluline osa, see oli Mere puiestee väljaehitamine ja laiendamine. Ja see on jäänud päevakorda. Mereranda oli ette nähtud suur haljasala ja park. Seal oli ka siis ühiskondliku hoone ette nähtud, kuid palju suuremana saida ehitatud Lenini nimeline spordi ja kultuurihoone oli võimalus juba ehitada ka kolme, nelja korruselisi maju. Ja need esimesed tekkisid Pelguranda. Need kvartalid hoonestati eri metraalselt küllaltki tihedalt. Ilme oli tol ajal klassika, järe laimamine, võib-olla teatud eeskuju andis meile Leningradi omaaegne arhitektuur. Ka üldse oli, sel ajal teame liialduste aeg, kus elumajad kaunistati väga tugevalt Külpilastrite sammaste ja muundustusega. Ja nii kujuneski see esimene tihedamalt ja uushoonestuskvartal Pelguranda ja selle vasta juba hiljem natukene karja madalana. Kvartal esimest linna generaalplaanis ei olnud ette nähtud niisugust rajooni nagu Mustamäe või Õismäe. Lasnamäe oli aga osaliselt paekalda, linnapoolne osa võiks öelda mälestuste järgi umbes kümnendik territooriumist, mis praegu ehitamisel on, oli sel ajal plaanitud ka elamute alla peale sõda suur töömaht, mis nüüd avanes. Siis oli see arhitektidele tõeste loova tööna tänuväärt ülesanne. Ka arhitektide pere kasvas ju pidevalt minu mälestust mööda. Enne sõda oli meil Eestis midagi 40 arhitekti ümber, juba varsti oli neid 100 150, no rääkimata praegu, kus harv on juba liginimasse 400-le. Muidugi see kõik näitab ju ka, et tol ajal see je projekteerimise maht oli väga suurtööde maht, samuti palju oli võistlusi sel ajal monumentide võistlused, mäletana terve rida ühiskondlikke hooneid oli sel ajal võistlustel, korra oli juba organiseeritud keskne projekteerimisasutus. Mis ühiskondlikke avalikke hooneid projekteeris, praegune Eesti projekt. Samal ajal sai siis ka tööstusprojekt oma organiseerimisega. Nii kaugele tööstusehitused läksid selle rektor organisatsiooni alla. Peale selle oli ju loodud siis ka arhitektide liit. Suuremas kavad ja projektid käisid läbiarutamisel ka selles loomingulises liidus. Nii et see projekteerimise töö käis võrdlemisi laiaulatuslikult ja ühiskondlike aruteludega. Sõjajärgsed. Aastate ehitaja, see oli suurte oskustega, mitmekülgne ja tõsine töömees. Oma tööga said kuulsaks siis mitmed, kuid kahtlemata kõige nimekam oli Christian kärber, sotsialistliku töö kangelane, Eesti NSV teeneline ehitaja, Tallinna aukodanik. Juba tema isa oli ehitaja, samuti kolm vanemat venda. Tema ise asus sellele tööle 1921. aastal kolmeteistaastase poisikesena. Välja arvatud suure isamaasõja-aastad, mil Christian kärber võitles Eesti korpuse ridades, oli ta ehitustel. Pärast sõda taastas tema brigaad Estoniat, ehitas Kaubamaja ladus kino sõpruse müüre oli paljude uuselamute tellingutel. 1977.-st aastast teda enam meie hulgas ei ole, kuid tema oskused elavad edasi tema õpilastes. Meie saates on üks neist ka kuulus mees, Eesti NSV teeneline ehitaja Edgar Canits, kes 1951. aastal sai kärberi brigaadi liikmeks kooste aga püüamegi portreteerida ununematut, töö, kangelast. Ma tean, ta oli krohvija, siis maaler on olnud müürsepaga nagu te ise ütlesite, müüri ladumine meeldis talle kõige rohkem ja lõpuks ta jäigi müürseppade brigadiriks. Ja üks tema suur pluss oligi see, et tema väga tahtis nende noortega tegeleda. Üks niisugune näide on, et nagu ehitustehnikum ja siis ka polütehniline instituut, kes valmistest ehitajaid ette ja nende õpilastel oli vaja kuskil praktikal olla ja kui siis Tallinna trusti Nad tulid praktikale, siis ega teised brigaadid hästi tahtnudki tema oma juurde võtta, aga kärber võttise tegeles nendega andes neile oma praktilise kogemuse edasi. Tema üks omapära oli veel, et uutest asjadest ta võttis kinni. Ise proovisin mitmed töömeetodid müüriladumise kiirmeetodil. Sest kui meile müüritööde instruktoriks hakkasin, siis see oligi see pagas mida ma õpetasin ka teistele edasi, seal ise õppisin. Nii ta siis pani käima, mis on praegugi aktuaalne, taotles niisugust ise majanduse brigaadi omal, aga no see ei olnud sel ajal ei olnud moes ja ta oli nagu jäi üksikuks hüüdeks. Kõrbes ei olnud toetuste, sest nad oma brigaadis küll arvestades ja kõik palju ökonoomia, tali puhaga, see ei levinud kuskil. Selle vaibaga ta seda püüdisena töö kvaliteeti ka ikkagi hästi teha ja teha teha korralikult. Kui kord näiteks kipub käest ära minema, seda sel ajal juhatas mõnikord viina ja töö lillase ja ja siis, kui lohakalt tööd tegi, vaat siis oli kohe siis oli kuri karjas ja tema, tema laskis maha lõhkuda, uuesti uuesti teha. Ja ta ise oli nagu enda töö suhtes nõudlikke, siis ta võis teiste käest nõuda. Ta oli seltsiv nagu sel ajal oli kõiksuguste üritused ja tegi kaasa, poliitõppused olid õhtuti seal trustis ja ta saavutas niisuguse lood, tema brigaad täies koosseisus tuli sinna nendel õppustel. Noh, kui olid Trusti koosolekud sel ajal, need oli üsna tihti, siis ta võttis alati sõna. Ja ta kirus, kani puudusid millal neist küll jagu saab ja kõik siiralt uskus, et kõik läheb ikka paremuse poole. Ja ta uskus seda, et juba lähemas tulevikus on korteriprobleem lahendatud, kuigi see praegu veel ei ole. Ja tõesti tundus ka näiteks Narva maanteerajoonis, kui me ehitasime, seal oli meie brigaadi veel mitu suurt maja, olid, olid seal parajasti tellinguid ja siis nagu paistis mõjuma ikka sel ajal veel ei olnud ju maja ehituskombinaati, millega midagi neid. 1951. aastal sai kärberi brigaad preemia. Talle anti kasutada tornkraana. See oli siis suursündmus. See oli Tallinna trusti esimene tornkraana. Tõstejõud oli pool tonni, praegu on tavaline viie tonnini, 10 korda võimsam, kui seda kraanat hakkasid need kohalikud mehaanikud üles, panime Narva maanteel siis liiklus praktiliselt seisma, sellepärast et enneolematu asi nii palju kogunes inimesi trammi mööda autod jäid seisma. Vaadake siis, kui see kraanaga üles minema, siis oleks äärepealt tulnud neile mehaanikutel veel kaela, tõmbab seal midagi blokkide. Frandi jooksis ära, üks pool meetrit langes nagu tagasi see kraanaga, aga ta on maha kukkunud, jäid pidama ja siis ta läks üles ka. Me kuulsime, et Edgar Canits ise oli Christian kärberi õpilane. Aga kui palju temal endal on õpilasi olnud, sellest sain ma ülevaate, kui lehitsesin tema isikliku kroonikaraamatut, kus kirjas kõik aastakümnete jooksul olnud õpilased, samuti paigad, kus ta õpetamas käinud. Siin on ilmselt kõik Eestimaa linnad ja asulad. Ja õpilasi on kirjas ei rohkem ega vähem kui 2608. Nagu õpetaja oli, nii, ka õpilane on uue poolt valmis ise uut looma ja Loonudki Sel ajal ma ka proovisin müüriladumise masinat teha just tänu kärberil, tema ka õudes tagant ja ja ka tee ja peab välja tulema see masin, mis me ise tegin seal nagu kirved, kätetöö, sellega on seal müüriga loodud, nii et see müür on praegusele maja seinas. Aga hiljem, kui seal juba jooniseid tehti ja seal töökohas kehtib, see esiteks ei töötanud ja siis no need asjad ei läinud sellepärast, et ei olnudki keegi, kes sellega nagu oleks tegelenud, enam jäi nagu ehitusorganisatsiooni kaelaga, meil ju pole, niisugust peent töö kuidagi polnud ja hiljem ma olen nagu leidnud, täiustada seda ja isegi niisugune variant on olemas mis laob puhasvuugi, aga no ikkagi ei lähe, see asi ei lähe. Võib olla. Nüüd on uued tingimused tulevad ja võib-olla siis asi hakkab minema, aga siis ei olnud. Ülemiste vanakest tallinlastel enam oodata ei ole, tema käigud, küsimised oleksid tuluta. Linn ei saa valmis? Ei Tallinn ega ükski teine linn. Või asula Eestimaal? Elu läheb edasi, vajadused ja nõudmised kasvavad ikka ja jälle tuleb ehitajatel uut alustada, rohkem ja paremini ehitada.