Algavas saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder lõunas Sudaanis elavatest Tinkadest, keda peetakse Aafrika üheks pikema kasvuga rahvaks. Incad on tõepoolest vägagi pikk rahvas. Näiteks 1950.-te aastate alguses arvati, et täiskasvanud inkade keskmine pikkus on enam kui 180 sentimeetrit ja arvati. Tincad on üks pikemaid rahvaid maailmas. Viimastel aastatel on andmed näidanud, et inkade keskmine pikkus on mõnevõrra vähenenud. 1995. aastal saadi keskmiseks pikkuseks umbes 176 sentimeetrit. Vähemasti nii oli see siis nendelt inkadel, kelle pikkust mõõdet. D. Ja arvatakse, et see keskmise pikkuse vähenemine viimastel aastakümnetel on tingitud alatoitumisest ja sellest väga suurest konfliktide rohkusest inkade aladel. Nii et need stressifaktorid ja alatoitumine siis jah, ilmselt on seda keskmist pikkust vähendanud. Aga sellest hoolimata. Ta Tincad tõepoolest paistavad oma suure pikkusega välja. Kõige tuntum Tinko on endine NBA korvpallur. Kusjuures see mees paistis silma eeskätt oma pikkusega. Nimelt tema pikkuseks oli ametlikult 237 sentimeetrit ja teda peetakse NBA ajaloo kolme kõige pikemamängija hulka kuuluvaks. Selle mehe nimi oli Maluute pull. Ta sündis 1962. aastal NBAs, mängis aastatel 1985 kuni 1995, aga ta suri raske haiguse tagajärjel 2010. aastal. Tincad elavad valdavalt Lõuna-Sudaanis. See riik iseseisvus 2011. aasta juulis Sudaani alt ja iseseisvus väga pikaajalise konflikti tulemusena. Ja võib küll julgelt öelda, et selles Lõuna-Sudaani iseseisvumisest mängisid juhtivat rolli just nimelt Tingas. Erinevatel andmetel elab Lõuna-Sudaanis kaasajal üheksa kuni 13 miljonit inimest ja neist kolm ja pool miljonit kuni viis miljonit on Tingad. Peamiselt elavat inkad valge Niiluse ja selle lisajõgede lähedal. Vähemal määral elavad Tincaca Sudaanis ja seda siis Lõuna-Sudaani lähedastel aladel Aviei piirkonnas. Ja see on siis piirkond, mille üle Lõuna-Sudaan ja Sudaan vaidlevad. Tinkade peamine asuala moodustab kaasajal geograafiliselt ühtse terviku kuid see tervik on kogu ja eriti kirdesuunaliselt väga pikalt välja veninud, mis tähendab, et inkad elavad Lõuna-Sudaani vägagi erinevates osariikides. Lõuna-Sudaan nimelt jaguneb osariikideks Lõuna-Sudaani pealinn ja suurim linn juba Ei asud inkade alal. See linn asub Tinkadest oluliselt lõuna pool. Võib küll öelda, et inkade peamisel asualal ei paikne mitte ühtegi väga suurt ja tähtsat linna. Veelgi enam seal ei paikne mitte ühtegi sellist asulat, mis ka rahvusvaheliselt oleks tuntud. Lõuna-Sudaani pindala on umbes 620000 ruutkilomeetrit. Ja selles riigis elab enam kui 50 erinevat rahvast. Enamus nendest rahvastest on väga väikesed ja väga selgelt kõigesuuremaks rahvaks on Tincad. Ja see on ka põhjus, miks Stincad paljuski seda Lõuna-Sudaani tänapäeval valitsevad. Lõuna-Sudaani praegune president, see on rahvuselt Tinga. Lõuna-Sudaani tipp-poliitikute armee juhtkonna seas on paljud inkasid ja seda kõike vaatamata siis asjaolule, et Lõuna-Sudaani pealinn ei asu üldsegi kingade aladel. Tincad on väga vaene rahvas väga vaeses riigis ja selle riigi väga madalat arengutaset näitab muuhulgas selline kurb fakt et kingadel maapiirkondades surev enne üheaastaseks saamist enam kui 10 protsenti lastest sest meditsiiniline arstiabi sisuliselt puudub. Aga teisest küljest aitab sellele suremusele kaasa ka inkade väike teadlikkus maailmast. Nimelt inkade haridustase on ülimadal. Lõuna-Sudaanis arvatakse, et kirjaoskamatud, võib-olla 75 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Aga naiste seas on see näitaja väga palju kõrgem kui meeste seas. Lõuna-Sudaani tüdrukutest ainult umbes üks protsent saab alghariduse. Pankade seas on see olukord pisut parem, aga ainult õige pisut parem. Tincad jagunevad enam kui 20-sse etnilise grupi kusjuures need grupid omakorda jagunevad paljudeks klannideks. Ja neid klanne juhivad klanni vanemad. Tincad elavad piirkonnas, kus on suured jõed ja selliseid jõed, mis igal aastal üle ujutavad. Tänapäeva inkad tegelevad peamiselt karja kasvatamisega, kuival aastaajal on nad rändava eluviisiga. Siis karjatavad nad oma karja jõgede lähedastes laagrites ja liiguvad ringi koos karjaga. Kuival aastaajal on paiksed üksnes inkade vanurid, haiged ja väikelastega emad. Kui aastaaeg algab enamasti detsembris, mõnel pool ja mõnel aastal, aga jaanuaris niiskel perioodil elavad kingad paikselt. Niiske periood algab tavaliselt aprillis või mais ja sellel perioodil kasvatavad Tincad erinevaid teravilju. Kõige enam kasvatatakse hirssi. Põllukultuuride külv toimub niiske perioodi algul. Saagi koristamine toimub aga juunist augustini ehk ajal, mil sademete hulk piirkonnas on vägagi suur niiske perioodi elamispiirkonna paikseteks hooneteksondinkadel elamud, loomalaudad ja mitmesugused aidad. Ja tavaliselt on kõik need hooned ümara põhiplaaniga savihütid, millel on kooniline rookatus. Need on vägagi väikesed hooned. Sinna mahub ära ainult üksnes kõige hädavajalikum. Enamasti on inkade hooned ümbritsetud aiaga ja nendes aedades kasvatatakse siis erinevaid puu- ja juurvilju. Vanasti elati paiks elamispaigaga hoonetes tavaliselt kuni 12 aastat järjest. Selle ajaga muutus hooned, et ümbritsev maa väheviljakaks ning tekkis vajadus ümber asuda. Uude vaiksesse kohta liikudes põletati vanad hooned tavaliselt maha. Kaasajal sellist hoonete mahapõletamist kohtab harvemini. Põllulapid vahetatakse küll aeg-ajalt välja, aga vaikse elamispaiga hooneid tänapäeval enam nii sageli ei hävitata. Neid hooneid püütakse teha ka järjest tugevamaid ja järjest suuremaid. Incad on väga vähe tegelenud loomade ja lindude küttimisega. Paraku kõige viimastel aastatel on toimunud muutused. Tincad on hakanud harrastama ka metsloomade ja lindude küttimist ja lisaks on metsloomi ja linde hävitanud pidev sõjategevus, mis inkade asualal on olnud. Ja kõige selle tulemusena on see Tinkade asuala metsik loodus. Viimastel aastatel üpris tõsiselt kannatada saanud. Tööd on inkade vahel väga selgelt jaotatud meeste ja naistetöödeks. Mehed tegelevad kalapüügiga, põldude ettevalmistamisega ja karjakasvatamisega. Naised tegelevad põllukultuuride kasvatamisega toiduvalmistamisega ja veekandmisega. Pinka meestel võib eriti maapiirkondades olla mitmeid naisi ja, ja see mitme naise pidamine tähendab ka seda, et tööjaotuses üldiselt üheperenaised hoiavad selles mõttes kokku, et aitavad 11 erinevate tööde tegemisel. Usulises mõttes on Tincad üsna kirju seltskond. Tinkade seas on nii kristlasi, moslemeid kui ka traditsiooniliste uskumuste järgijaid. Üldiselt arvatakse, et kristlase on viis kuni 10 protsenti, Tinkadest islamiusulisi üks kuni kaks protsenti ja kuni 80 protsenti järgib traditsioonilisi usundeid. Asjaolu, et inkad peamiselt järgivad traditsioonilisi usundeid on üheks oluliseks põhjuseks, miks Tinkadel tekkis sel ajal, kui nad elasid ühtses Sudaani riigis. Konflikt Sudaani elanike enamusega ehk islamiusuliste araablastele. Araablased nimelt tahtsid oma Istev usku ka kingadele peale suruda. Kingad ei olnud sellega päri ja seetõttu see vaenutegevus Sudaani keskvõimujad inkade vahel, aga ka lihtsalt Sudaani araablaste Est elanikke ja inkade vahel omal ajal alguse sai ja tõsiseks sõjategevuseks üle kasvus. Tinkade traditsioonilise uskumuse tähtsaim jumalus, oniaalik, kes on looja staatuses. Ta on eluallikas kui ka surma põhjustaja. Ja ta räägib inimestega hingede kaudu. Kusjuures selleks, et hinged saaksid rääkida, võtavad nad ajutiselt nii-öelda üle väljavalitud elava inimese. Tincad usuvad, et nad saavad oma religioosse jõu eeskätt ümbritsevast loodusest. Ja see on ka olnud üks põhjus, miks Stincad varasemalt ei ole tegelenud väga palju looduses timisega. Nad on püüdnud loodust hoida, sest loodus on neile religioosses mõttes vägagi oluline. Tinkade usukommete keskne rituaal on härja ohverdamine. See on selline ohverdamine, mida enamasti võivad teha üksnes väljavalitud staatusega kingad. Enamasti on seda teinud siis klanni pealikud või kogukonna vanemad. Veistega on seotud kingade paljud erinevad kombed. Aga veistega on seotud ka näiteks Tinkade nimede Tinka meestel, kui nad saavad täiskasvanuks, vahetatakse nimi välja. Tinkade sünnipärased nimed on tavaliselt seotud sünniaja eripäraga. No näiteks võib see olla seotud ilmastikuga sel päeval, kui konkreetne inka sündis. Aga, kuid hinga, mehed saavad täiskasvanuks sisse, nende lapsepõlvenimi hüljatakse. Ja see uus nimi on tuletatud nime saaja lemmikkarjaomadustest. Nii et isegi Tinga täiskasvanud meestel on nimed, mis on seotud karjaga. Ja see on põhjus, miks Tinka meeste nimede hulk on küllaltki väike. Nii sünd, abiellumine kui ka surm on kingade jaoks sündmused, mida tähistatakse mitmesuguste tseremoonia atega. Aga tseremooniaid viiakse läbi erinevate kriiside ajal, sealhulgas näiteks erinevate raskete haiguste ajal. Tinkade üheks üsna kummaliseks kombeks on täiskasvanuks saanud meeste märgistamine armistamine. Selleks tehakse täiskasvanuks saanud meestele laubale terava esemega märgised ehk siis armid. Ja need armid saavad olema sellised, mis mitte kunagi ei parane, täielikult ära seeditud too on võimalik laubale tehtud armide järgi eristada täiskasvanut inka mehi mitte täiskasvanud Tinka meestest ja täiskasvanuks saanud dingo mehed peavad neid märgiseid auasjaks. Tinkade varasemast ajaloost on teada väga vähe. Arvatakse, et kaasaja Lõuna-Sudaani põhja- ja keskosas märgade laadel sisuliselt soostikus kondingade esivanemad elanud enam kui 5000 aastat nendelt väga märgadelt aladelt väljapoole hakkasid inkad esivanemad rändama ilmselt 14. sajandil. Esialgu oli see väljaränne vähene aeglane, seda eriti võrreldest. Inkade mitmete sugulusrahvastega, kes olid elanud Tinkadega ühes ja samas piirkonnas. Tincad esivanemate asumine mõnevõrra laiemale alale on seotud araablaste tungimisega kesksudaani ning Nuubia kristlike riikide kokkukukkumisega. Tõenäoliselt tänu roomlastest kaupmeestele muutust inkade poolt karjatatav kari siis ka mitmekülgsemaks ja samal perioodil algastingad esivanemate jaoks ka rauaaeg. See tähendab, et kasutusele võeti Raude rauast esemed. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus muutus üks grupp Tinkasid nii tugevaks, et naaberrahvad hakkasid neid kartma. Ja selleks, et vältida Tinkadega b liiga tugevaks muutumist ühinesid mitmed inkade naaberrahvad inkade vastu. Samas selles traditsioonilises piirkonnas sellel märjal alal jäid Kinkad üpris puutumatuteks, sest naaberrahvad ei julgenud sellel alale eriti tungida. Ja seetõttu elasid Tincad väga pikka aega sisuliselt iseseisvalt. Ja seda vaatamata suure armee puudumisele. 19. sajandi kahekümnendatel aastatel lakkas olemast inkadest põhja pool asunud seminari sultanaat. Selle riigi kokkukukkumise põhjuseks oli Egiptuse pealetung. Egiptus oli tol ajal formaalselt Ottomani impeeriumi osa, kuid tegelikkuses pool iseseisev riik, mis paljudes valdkondades ajas üpris sõltumatult poliitikad. Egiptus püüdis enda mõju laiendada järjest lõuna poole ja 1820.-te aastate teisel poolel jõudsid Egiptuse väed Katinkade asualale. Nii said Tinkadest Egiptuse alamad ja formaalselt ka Ottomani impeeriumi alamad. Egiptus hakkas Tincad aladele rajama sõjaväe karni soone kuid reaalne egiptuse võim jäid inkade juures siiski väga lühiajaliseks. Peagi hülgasid egiptuse esindajad rajatud garnisonil ja lahkusid nad inkade juurest. Üheks põhjuseks olid senitundmatud haigused, mida siis Egiptuse araablased kingade asualalt endale said. 1851. aastal oli Egiptus välisriikide survel sunnitud Tinkade nende naaberrahvaste asuala avama Euroopa kaupmeestele ja miljonäridele. Eurooplastest kaupmehi nägid incad siiski harva. Aga hoopis sagedamini hakkasid inkade aladele liikuma roomlastest kaupmehi. Ja mõned nendest kaupmeestest rajasid inkad aladele ja naaberaladele koguni terve kaubandusesinduste võrgustikku. 19. sajandi viimasel kahel aastakümnel kehtestas oma kontrolli hilisema Sudaani üle Suurbritannia ning Sudaan muutus 1899. aastal inglise egiptuse Sudaaniks. Selle Sudaani lõunaosas elasid siis kahtincad. Se inglise egiptuse Sudaaniks muutumine tähendas, et ametlikult oli Sudaani üle võim nii Suurbritannial kui ka Egiptuse. Tegelikkuses tähendas ka Suurbritannia võimu kehtestamist Sudaanis. Kingade jaoks olid briti võimu olulised aastad üpris rahulikud. Mõnes mõttes isegi meeldivad, sest inglased valitsesid moslemitest araablaste ala Sudaani põhjaosas ja mittemoslemite alasid Sudaani lõunaosas vägagi erinevalt ning arvestasid küllalt palju erinevate rahvaste kultuuri eripärasid. Lisaks on väga oluline, et inglased ei lasknud Sudaani põhjaosa araablasi Sudaani lõunaosas asuda kõrgetele ametikohtadele. Kindlasti selline käitumine kaitses eeskätt Sudaani lõunaosa mittemoslemitest rahvaid araablaste pealetungi eest ja nende kaitstud rahvaste seas olid ka Tinkas. 1946. aastal andsid inglased araablaste survele alla ja see tähendas, et nad nõustusid integreerima omavahel Sudaani põhja ja lõunaosa. Selle tulemusena kehtestati ka Sudaani lõunaosas, sealhulgas Tincad aladel ametikeeleks araabia keel ning araablased hakkasid hõivama kõrgemaid ametikohti Sudaani lõunaosas. Kui inglased otsustasid anda Sudaani, oli iseseisvuse, kutsuti vaid üksikud Sudaani lõunaosa, mitte araablaste, sest ametnikud üleminekuaja läbirääkimistele mitte moslemite huvidega, jäeti täielikult arvestamata. Sellise olukorraga ei saanud aga kuidagi leppida Sudaani lõunaosa mittemoslemid. Selle kõige tulemusena ei ole üldse imekspandav, et Sudaani esimene kodusõda algas veel enne, kui Sudaan iseseisvuse sai. See kodusõda algas nimelt 1955. aastal ja selle kodusõja põhjuseks oli erinevate rahvaste piirkondade huvi saada võimalikult suurem esindatus võimuorganites ja mingi autonoomia uue riigi koosseisus. Kodusõda kestis pikka aega. 1971. aastal ühendati Sudaani lõunaosa vastupanuliikumised ühtse juhtimise alla. See tähendab Lõuna-Sudaani vabastusliikumise olla ja see muutis mitte araablaste vastupanu araablaste poolt juhitud Sudaani võimu vastu koordineeritumaks ja viis selleni. Sudaan oli sunnitud soovima kokkulepet Lõuna-Sudaani vastupanuvõitlejatega. 1962. aastal sõlmiski Sudaan ülestõusnute ka rahulepingu aga lihtsalt Eeva lepinguga loodi mitte islamiusuliste rahvaste aladel Lõuna-Sudaani autonoomne piirkond. Kusjuures mõnedes valdkondades sai see piirkond endale ka reaalse autonoomia autonoomia, aga aeg ei saanud aga kesta kuigi kaua. 1983. aastal kuulutas Sudaani tollane president kogu riigis ainukehtivaks islami usu ja soovis kehtestada šariaadiseaduseid. Juunis 1983 likvideeriti aga Lõuna-Sudaani autonoomne piirkond, lõpetades sellega Addis Abeba lepingu kehtivuse. Araablaste poolne usu ja võimu pealesurumine Lõuna-Sudaani mitte islamiusulistel elanikele viis otseselt selleni, et 1983. aasta teisel poolaastal loodi Sudaani rahvavabastusliikumine ja Sudaani rahvavabastusarmee kusjuures nende organisatsioonide loomisel ja juhtimisel etendasid juhtivat rolli just Tinka rahvusest inimesed. Samal 1983. aastal algas Sudaani lõunaosas Sudaani teine kodusõda ja see kodusõda kestis kuni 2005. aastani välja. Suuremad linnad olid selle sõja ajal pidevalt Sudaani valitsuse kontrolli all, kuid laiad maapiirkonnad olid esialgu keskvõimu kontrolli alt väljas. Sudaani võimude kontrolli alla läks enamus Sudaani lõunaosast alles aastal 1992. Selle teise kodusõja eripäraks oli asjaolu, et kuigi peamine vastasseis toimus justkui Sudaani põhja- ja keskosas elanud islamiusuliste araablaste ning lõunaosas elanud mitte araablaste vahel siis tegelikkuses hukkus mitte araablasi rohkem hoopis omavahelistes lahingutes. Põhjuseks oli asjaolu, et Sudaani lõunaosa mitte roomlastest elanikkond oli väga killustunud. See koosnes enam kui 50-st rivaalitsevast rahvast ja nende rahvaste ainus ühendav tegur oli viha islamiusuliste araablaste vastu ja Sudaani keskvõimu vastu. Aga iga kord peale seda, kui araablaste vastu tegutsedes saavutati mingitki edu pöörati järgmisena enda viha mõne naabruses elava, mitte roomlastest elanikkonna vastu. Nii et tuleb siis jah, tunnistada, et see kõige suurem kahju seal Lõuna-Sudaanis tekitati mitte Sudaani keskvõimu ja araablaste poolt vaid nende, mitte islamiusuliste rahvaste poolt, kes seal Lõuna-Sudaani alal elasid ja elavad. Kodusõda oli vägagi verine. Selles sõjas sai surma ilmselt enam kui kaks miljonit inimest. No peale teist maailmasõda ei ole neid konflikte olnud just mitte väga palju, kus surmasaanute hulk oleks sama suur ja arvatakse, et vähemalt 400000 tapetutest olid rahvuselt pingad. Seejuures paljud tapetud Tincad olid rahulikud elanikud, kes ei võtnud osa sõjategevusest ja kes hukkusid Sudaani araablaste poolt korraldatud massimõrvade ja niinimetatud karistusoperatsioonide käigus. Kodusõja tulemusena olid paljud inimesed sunnitud ka ümber asuma. Arvatakse, et vähemalt ühel korral oli sunnitud ümber asuma enam kui neli miljonit inimest kellest enam kui üks miljon olid jällegi rahvuselt hingad. Lisaks arvatakse, et vähemalt 200000 inimest Sudaani lõunaosast enamuses naised ja lapsed võeti araablaste poolt vangi ja viidi Sudaani põhjaosasse orjadeks. 1991. aasta novembris toimus kaasaja Lõuna-Sudaani alal ühes Tinkadega asustatud piirkonnas sündmus, mis on läinud ajalukku kui Tinka massimõrv. Peamiselt Nueeri rahvuses. Sõdalased tapsid selle massimõrva käigus enam kui 2000 Ingat. Lisaks väga paljusid Tinkasid vigastati rängalt ja arvatakse, et selle rünnaku järgselt lahkus piirkonnast enam kui 100000 inimest. Mõne aasta jooksul suri samas piirkonnas umbes 25000 Ingat nälga. Sudaani ajaloo mõttes on vägagi oluline, et 1990. ja 91. aastal toimunud lahesõjas toetas Sudaani keskvõim Saddam Husseini poolt juhitud Iraaki ja selle tulemusena keelustas USA investeeringut Sudaani ning püüdis viia Sudaani isolatsiooni. USA püüdis oma soove selgeks teha Sudaani naaberriikidele ja tänu siis sellele Sudaani naaberriigid USA toel püüdsid Sudaanile peale suruda kodusõda lõpetavad rahulepingut ja Sudaani lõunaosale eriõiguste andmist. Kõik see ei toimunud siiski väga kiiresti. Sudaani keskvõimu ja Sudaani lõunaosa ülestõusnute vahelised läbirääkimised said tõsisema hoo sisse alles 2003. aastal ja nendel läbirääkimistel olid Sudaani lõunaosa esindajatena väga aktiivsed just nimelt Tinga rahvusest inimesed. 2005. aastal sõlmiti Sudaani keskvõimu ja Sudaani lõunaosa ülestõusnute vahel rahuleping. Selle lepingu tulemusena loodi Lõuna-Sudaani autonoomne valitsus. Lisaks määratleti, et kuue aasta pärast toimub Sudaani lõunaosas iseseisvusreferendum ja jaanuaris 2011 see referendum Lõuna-Sudaani aladel. Ka toimus peaaegu 99 protsenti teeosa võtnutest hääletas iseseisva Lõuna-Sudaani poolt ja ametlikult yhe seisus riik siis üheksandal juulil 2013 Lõuna-Sudaani vabariigi nime all. Lõuna-Sudaani iseseisvumine ei tähendanud aga sugugi seda, et inkade ja teiste Lõuna-Sudaani rahvaste olukord oleks järsku oluliselt paremaks muutunud. Tegelikkuses Lõuna-Sudaan on jätkuvalt väga suurte pingetega piirkond. No üheks põhjuseks on vastuolud Lõuna-Sudaani ja Sudaani vahel. Lõuna-Sudaan on ala, kus on mitmeid vägagi tõsiseid naftaleiukohti ja Sudaan tahab nimelt osa Lõuna-Sudaani ala naftatulus saada endale Se nafta ammutamine seal Lõuna-Sudaani alal toimub valdavalt rahvusvaheliste korporatsioonide poolt. Nendelt korporatsioonidele on üldiselt üheks osanikuks ka Lõuna-Sudaani keskvõim. Aga seni naftamajandus seal Pincada igapäevasesse ellu midagi oluliselt positiivset toonud ei ole. Riik kasutab naftatulu peamiselt sõjaväe jaoks. Üheks pingeallikaks on Aviei piirkond. See on siis see piirkond, kus elanikud on valdavalt inkad aga kus igal aastal viibib ka küllalt palju araablasi. Ja kuna selles piirkonnas leidub väga palju naftat, siis niis Sudaan kui ka Lõuna-Sudaan on pidanud seda ala enda omaks. Praegusel ajal on see piirkond Sudaani valduses. Mingid aastad tagasi lepiti kokku, et selles piirkonnas toimub eraldi referendum selle kohta millise riigi all soovib selle piirkonna rahvastik elada. Aga Sudaani survel on ametlik referendum määramatuks ajaks edasi lükatud. Seal on toimunud küll mitteametlikke referendumeid, ametlikku referendumit ja seni toimunud ei ole ja selle põhjus on vägagi lihtne. Sudaan saab hästi aru, et selle piirkonna kingad soovivad ühineda Lõuna-Sudaani iga. Aga selle saab, ei, piirkonnas on ka teine probleem ja see probleem on seotud referendumist osavõtjate hulgaga. Nimelt on vaidluse all kas roomlased, kes sellest piirkonnast on üksnes läbirändel, kes viibivad seal lühiajaliselt. Kas need araablased peaksid ka saama referendumist osa võtma Ta või mitte? Viimaste aastate tõsisemaks probleemiks Stinkadele ja teistele Lõuna-Sudaani rahvastele on aga Lõuna-Sudaani sisekonflikt sisemised vastuolud. Nimelt juba alates jaanuarist 2011 ehk siis alates referendumi toimumise ajast on Lõuna-Sudaani erinevate rahvusgruppide vahel olnud väga terav vastasseis. Ja sellest vastasseisust võtavad osa Tincad. Sest vastasseisu üheks osapooleks on riigi keskvõim, mida juhivad paljuski Tincad. Ja teiseks osapooleks on peamiselt Nueerid ehk Lõuna-Sudaani arvukuse teine rahvas. Aga sellest konfliktist võtavad osa ka mitmed teised rahvad ja alates 2013. aasta detsembrist on seda konflikti hakatud nimetama Lõuna-Sudaani kodusõjaks. Selle kodusõja tulemusena on tapetud enam kui 15000 inimest. Riigisiseste põgenike arv ületab ühte miljonit ja kasvab paraku pidevalt. Üldiselt arvatakse, et selles konfliktis on kõige enam kannatada saanud Nueerid sest inkade poolt juhitud armee üksused on mõnes piirkonnas viinud läbi otsest etnilist puhastust tappes süstemaatiliselt inimesi kodudes, mis kuuluvad Nueeridele. Samas Nueerid on selle konflikti alguses ise olnud kõige agressiivsemad teistest rahvustest inimeste kodudest väljaajamisel ja neilt karja ära võtmisel. See kodusõda Lõuna-Sudaanis on nii hull, et viimastel aastatel on see toimunud Lõuna-Sudaani 10-st osariigist üheksas ja sellest võtab osa vähemalt seitse erinevat relvastatud formeeringut. Aga kõige tõsisem sõjategevus viimastel aastatel ei ole toimunud mitte Tinkade aladel, vaid Lõuna-Sudaani kirdeosas ja idaosas eksist inkade traditsioonilisele asualale lähedastel aladel. Lõuna-Sudaani ainus ametikeel on inglise keel. Dingo keel kuulub kõrvuti mitme teise keelega aga Lõuna-Sudaani ametlikult tunnustatud keelte hulka. Tinka keel kuulub Niiluse Sahara hõimkonda Lääne-Niiluse keelte hulka. Tinka keele lähemate suguluskeelte seas ei ole mitte ühtegi rahvusvaheliselt laialt tuntud keelte Tinka keelele lähim suguluskeel onu erikeel. Tinka kirjakeel baseerub ladina tähestikus. See kirjakeel loodi 20. sajandi kahekümnendatel aastatel ja Tinko tähestikus on kaasajal 33 tähemärki kusjuures koguni 13 on neist täishäälikud ja 20 on kaashäälikud. Eesti keelele omastest tähtedest ei ole Tinga keeles kasutusel. S-tähte dingo. Keele üheks eripäraks on asjaolu, et täishäälikute puhul on kasutusel kolm erinevat pikkust. Lühike, pikk ja väga pikk. Nii suur täishäälikute pikkuse varieeruvus on omane küllaltki vähestele keeltele maailmas. Vaatamata sellele, et majanduslikus mõttes on Tincad väga vaesed väga maha jäänud. Ontinko keele sõnavara vägagi rikas. Ja kõige enam on Tinga keeles sõnu nende igapäevaste toimingutega seotult ja eriti rohkearvuline andinka, keele, sõnavara karja osas. Kingakeel jaotub viieks erinevaks dialektiks. Mõned keeleteadlased peavad neid erinevaid dialekte aga viieks erinevaks, kuid teineteisega lähedalt seotud keeleks. Aga üldisem rahvusvaheline klassifikatsioon siiski ühendab need erinevad dialektid üheks keeleks. Dingo keel on Lõuna-Sudaanis küll tunnustatud, kuid reaalselt seda ametlikult kuigivõrd kasutada ei saa. Hariduse andmine Lõuna-Sudaanis toimub valdavalt inglise keeles, kuid viimastel aastatel on algharidust antud ka dingo keeles. Seejuures on huvitav, et dingo keeles on võimalik õppida viiest Inga keele dialektist koguni neljas. Ja mõnel pool antakse Tinka keeles algharidust ka neile lastele kes ei ole rahvuselt inkad, kuid kelle emakeeles alghariduse andmist ei toimu. Ja seoses sellega on viimastel aastatel Lõuna-Sudaanis olnud ka mõningaid konflikte. Väiksemate rahvaste esindajad. On nõudnud omakeelset algharidust ja öelnud, et nad ei soovi haridust omandada Tinka keeles. Et pigem võiks siis alghariduse keeleks olla inglise keel. Nii et jah, see Tinko keele laiem kasutamine alghariduses on kaasa toonud ka Tinkade ja mõnede teiste rahvastevaheliste vastuolude suurenemise. Ajaleht ilmub kogul Lõuna-Sudaanis väga vähe ja väga väikese tiraažiga ja valdavalt on nad inglise keeles ja minu teada ei ole seniajani Lõuna-Sudaanis suudetud välja anda ühtegi Kinkakeelset ajalehte, mis oleks ilmunud pikemaajaliselt. Raadiosaateid tehakse Lõuna-Sudaanis samuti peamiselt inglise keeles aga vähesel määral ka Lõuna-Sudaani teiste rahvaste keeltes, sealhulgas dingo keeles. Televisioonisaateid tehakse Lõuna-Sudaanis valdavalt inglise keeles. Vähemal määral on tehtud araabiakeelseid saateid ja üldiselt on võetud suund sellele, et tulevikus teha telesaateid ka Lõuna-Sudaani suuremate põlisrahvaste keeltes. Kui nüüd mõelda Tinkade tuleviku peale, siis ühest küljest on justkui positiivsed tunded, teisest küljest aga vägagi negatiivsed tunded. Kuna kingad on Lõuna-Sudaani suurim rahvas ja keskvõimus on Tincad vägagi tugevalt esindatud siis Lõuna-Sudaan ei tee mingeid takistusi Tinga kultuuri edendamisel dingo keele õpetamisel. Ja see kõik tekitab positiivse ootuse sellele, et inka, keel ja kultuur võiksid säilida ka tulevikus. Teisest küljest aga, kui Lõuna-Sudaani erinevad rahvad ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, kui nad ei suuda omavahel võimu tulusid jaotada siis see vastasseis võib kõikidele selle riigi rahvastele sealhulgas Tinkadele vägagi rängalt mõjuda. See aga võib tähendada, et inkade lihtsalt ei jää jõudu ega aega tegeleda oma keele ja kultuuri arendamisega, tegeleda rahvusliku hariduse edendamisega, kirjaoskamatuse vähendamisega ja muude selliste oluliste asjadega. Ja teine selline negatiivne moment on see, et ilmselt inkade rahvuslik eripära tulevikus kahaneb siis, kui Lõuna-Sudaan muutub tänu naftatuludele rikkamaks. Sesse nafta seal Lõuna-Sudaanis asub paljuski just nimelt inkade asualal. Ja mida enam seal rahvusvahelised korporatsioonid tegutsevad, mida enam sinna nii-öelda maailma kultuuri sisse tuleb, seda enam on põhjust karta, et inkad vägagi omanäoline kultuur ja igapäevane elu taanduma hakkab. Aga kõigest sellest hoolimata ma olen üpris veendunud, et inkade keel ja kultuur on elus ka mitmekümne aasta pärast. Kuulsite saadet sarjast riigita rahvas Lõuna-Sudaanis elavatest inkadest, rääkis Andrus Mölder.