Algavas saates riigita rahvas, räägib Andrus Mölder USAs elavatest hopi indiaanlastest. 2010. aasta loenduse kohaselt elas USA-s umbes 18000 hopid nendest 12000 või natuke enam kuulus siis selliste inimeste hulka, kelle esivanemad olid valdavalt hobid ja peaaegu 6000 oli selliseid kelle esivanemate seas oli erinevate indiaanirahvaste esindajaid. Hobinimi on lühend pikemast sõna ühendist hopitu, sinu muu. Ja seda võiks tõlkida kui rahumeelsed inimesed. Hobide ajalugu on näidanud, et see nimetus rahumeelsed inimesed Peab hoppide puhul vägagi hästi paika. Läbi kogu teadaoleva ajaloo on hopid tõepoolest olnud üsna rahumeelsed. Nad ei ole kuigivõrd sõdinud ei oma naabritega ega ka näiteks USA võimudega. Kõige tuntum hopi on luistevanima, kes elas aastatel 1888 kuni 1969. Ta oli pikamaajooksja, kes võttis osa 1908. ja 1912. aasta olümpiamängudest. 1912. aastal tuli ta 10000 meetri jooksus ka hõbemedalile. See mees elas peaaegu kogu oma elu hobi indiaani reservaadi territooriumil. Ja näiteks pärast seda, kui ta oli võitnud hõbemedali pöörduste kodu reservaati tagasi ja tegeles lammaste karjatamise ja teraviljakasvatamisega. 1954. aastal valiti luiste vanima USA läbi aegade paremate kergejõustiklaste hulka. Twiste vanima on muutunud hopi teoks legendiks ja tema auks igal aastal hopi reservaadi territooriumil peetakse jooksuvõistlus, kus on kaks peamist jooksudistantsi. 5000 meetrit ja 10000 meetrit. Hobireservaat paikneb hobide traditsioonilisel asualal tänapäeva Arizona osariigi kirdeosas. Reservaadi pindala on umbes 6,6000 ruutkilomeetrit ja sellest umbes 18-st 1000-st hopist elab ainult umbes kuus ja pool 1000 hobi reservaadis. Kõrvuti hobidega elab reservaadis vähesel määral ka tänavahoor ja deva indiaanlasi. See indiaani reservaat hõlmab tõenäoliselt umbes 50 protsenti sellest alast, mis hoppidele kuulus siis, kui nad esimest korda valgetega kokku puutusid. Aga mõnede hopi rahvuslaste arvates hõlmab see reservaat siiski vaid ainult umbes 30 protsenti hoppide kunagisest maa-alast. Seejuures on huvitav, et hobid ei ole oma maid kaotanud mitte valgetele inimestele või USA võimudele vaid hobid on oma maad kaotanud naaberrahvale nova Hoodele kes siis aja jooksul on üle võtnud ühe osa hoppidele kunagi kuulunud territooriumist. Toppide reservaadi puhul on väga oluline, et see paikneb vägagi keerulistes klimaatilistes tingimustes. Sisuliselt on seal kõrb või poolkõrb. Mitmel pool reservaadi alal sajab aastas vähem kui 200 millimeetrit, mõnel pool aga isegi vähem kui 150 millimeetrit. Temperatuurid on suhteliselt kõrged. Kui suvel juunipäevane keskmine maksimumtemperatuur on umbes 32 kraadi siis temperatuurirekordid reservaadi alal ületavad 40 kraadi. Teisest küljest, nagu ikka, kõrbetele kohane temperatuuri erinevused võivad kohati olla vägagi kõrged ja seetõttu näiteks miinimumtemperatuur, mida teadaolevalt on hopi reservaadi alal mõõdetud läheneb 10-le miinuskraadile. Nii et maksimumi ja miinimumi vahe 50 või isegi enam kraadi. Aga suvekuudel on seal jah, väga palav ja väga kuiv. Ja see loomulikult väga oluliselt mõjutab ka kõike seda, mida selle reservaadi alal üldse teha saab, mida seal on võimalik kasvatada ja nii edasi. Hobi reservaadi territooriumil kehtib hopi põhiseadus ja seda reservaati juhib hopi nõukogu mille liikmed valitakse reservaadi elanike poolt. Hobid elavad hobi reservaadis 12. külas ja igast külast valitakse esindajad hopi nõukogusse. Need esindajad valitakse sinna kaheks aastaks, aga samas, kui küla mingil põhjusel ei soovi oma esindajat nõukogusse saata, siis ta ka ei pea seda tegema. Oluline on vaid, et see esindaja saatmata jätmine kinnitatakse reservaadi kohtu poolt. Kui reservaadi kohus annab selleks loa, siis küla ei pea nõukogusse oma esindajad saatma. Ja näiteks praeguses hopi nõukogus on mitmed külad täiesti esindamata ja esindamata siis nende külade enda soovil. Kohtuvõimuna tegutseb hopi reservaadis, reservaadi kohus ja ka reservaadi apellatsioonikohus. Kobi reservaadis on koolid Sealne kõrgem kooliaste on meie mõistes gümnaasium ja nendes koolides on muu hulgas võimalik õppida ka hopi keelt. Lisaks tegutseb hopi reservaadis ka raadio. Aga raadiojaama saated on valdavalt inglisekeelsed. Traditsiooniliselt on hobid jagunenud klannidesse, kusjuures nendes klannides peetakse siis arvestust naisliini pidi. See aga tähendab siis, et kui mees ja naine abielluvad, siis nende lapsed hakkavad kuuluma naise klanni. Lastele on hoppide puhul traditsiooniliselt andnud nime isa klanni kuuluv naisterahvas. Kui laps sai 20 päeva vanaks, näidati last päikesele ja lapse juurde tulid kokku isa klanni kuuluvad naised. Iga naine tõi kaasa lapsele nime ja kingituse. Ja niiviisi suuremates klannides võis laps endale korraga saada isegi võib-olla sadakond nime. Lapsevanemad olid need, kes otsustasid, millist nendest nimedest laps kandma hakkab. Kaasajal sellist traditsioonilist nime andmist enam ei kasutata. Lapsele valivad nime välja vanemad ja vägagi sageli ei panda hopi lapsele mitte hobikeelset nime vaid pannakse hoopis mõni Inglise keelne nimi. Hobid ajaloo kohta enne valgete kolonistide ka kokkupuudet on teada väga vähe. Arvatakse, et hopid elasid kunagi ammu vägagi suurtes külades kusjuures hoppide käsutuses oli oluliselt laiem maa-ala kui see, mida nad kasutavad täna. Suuremates külades võis elada isegi 3000 inimest ja rohkem mingil täpsemalt teadmata põhjusel. Ühel hetkel jäeti aga need suuremad külad maha ja hobid asustasid ennast ringi ja uued külad olid senistega võrreldes juba oluliselt väiksemad. Praegusel asualal on hopid elanud ilmselt enam kui 2000 aastat. Koppide tänapäevased naabrit nõlvakud jõudsid hobide naabrusesse oluliselt hiljem kui hobid. Esimesed kokkupuuted valgete kommunistidega toimusid hoppidel 1540. aastal. Need esimesed kokkupuuted olid igati rahumeelsed. 16. sajandil. Üldiselt aitas hoppisid asjaolu, et nad ei elanud Rio Grande jõe või selle jõe lisajõgede ääres. Hispaanlased nimelt tol ajal hakkasid kiiresti koloniseerima Rio Grande jõe ja selle jõe lisajõgede ümbrust. Aga kuna hopid nendel aladel ei elanud, siis hispaanlaste sõjavägi hoppideni välja ei jõudnud. Samas juba seitsmeteistkümnendal sajandil liikusid hoppide aladele katoliiklikud misjonärid, kes püüdsid hobisid kristlasteks pöörata. Need misjonärid olid enamasti Francis Khani mungad. Hobid hakkasid miljonäridele kõvasti vastu. Nad ei soovinud, et neid kristlasteks muudetakse. Ja Francis Khani mungad olid sunnitud kasutusele võtma kavaluse. Nad hakkasid jutustama lugusid, kuidas nemad on suutnud teisi indiaanirahvaid, aga ka hobisid Haiustes päästa. Kuidas nad on suutnud läbi viia imelisi tervendamisi ja lootsid, et need lood peaksid muutma hoppide meelt ja peaksid andma võimaluse hopid kristlasteks muuta. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Hopid ei kippunud neid misjonäride muinasjutte uskuma ja üldiselt kristlust vastu ei võtnud. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel muutus hispaanlaste kohalolu hoppide asualal järjest silmnähtavamaks ja seda vaatamata asjaolule, et hispaanlaste sõjaväge kopid Alar ei olnud. Aga kohale jõudnud hispaanlased püüdsid hobisid orjastada. Püüdsid hobisid panna enda kasuks tööle. Kõige selle tulemusena vastasseis hoppide hispaanlaste vahel pidevalt kasvas. 1680. aastal algas hopid alalt mitte väga kaugel indiaanlaste ülestõus Hispaania kolonistide vastu ning kahopid toetasid seda ülestõusu. Selle ülestõusu käigus hävitasid hopid kristlike misjonäride poolt loodud kirikud ajasid misjonärid end alalt välja ja üksjagu hispaanlasi, sealhulgas misjonäre, sai ülestõusu käigus ka surma. See 1680. aasta ülestõus oli seetõttu väga oluline. Et see oli esimene kord, kui piirkonna erinevad indiaanirahvad astusid ühiselt valgete kolonistide vastu välja. Peale seda ülestõusu jäi hispaanlaste mõju hoppidele väga väikeseks. Enamus hopid aladest jäi kolonistide võimupiirkonnast täielikult välja ja seda koguni enam kui 160-ks aastaks. USA võimu all oleksid hopid alad vormiliselt 19. sajandi keskel. Kui aastatel 1846 kuni 1848 toimunud Ameerika-Mehhiko sõja tulemusena kaotas Mehhiko suure osa oma maa-aladest, sealhulgas piirkonnad, mis hiljem muudeti USA Arizona osariigiks. Esimene formaalne kohtumine USA esindajate hoppida vahel toimus aastal 1850 ja seda hopid eestvedamisel. Nimelt siis tol ajal hoppide seitse liidrid läksid Santafeeee linna kohtuma USA ametiisikuga, kes vastutas piirkonna indiaaniküsimuste eest. Hopid tahtsid nimelt saada USA võimudelt kaitset naabruses elanud lava indiaanlaste vastu. Ja USA võimud nägid sele soppide palves võimalust piirkonnas oma võimu tugevdada. Nad saatsid Nava aladele oma sõjaväeüksused ja 1864. aastal küüditasid ära kogu nõva rahva koppidele. Tähendasse mõnes mõttes võitu, sest suur naaberrahvas oli minema aetud ja hopid said muuhulgas ka võimaluse elama asuda aladele, mis varem olid asustatud nahodega. Aga see hoppide õnn jäi küllaltki üürikeseks. Juba 1868. aastal hakkasid lava Od oma kodumaale tagasi pöörduma ja hobid olid sunnitud jällegi taanduma aladele, kus nad varem olid paiknenud. USA ja hobide suhete puhul on väga oluline, et erinevalt paljudest teistest Indiaani rahvastest, kes tänapäeva USA territooriumil on elanud ei sõdinud hopid mitte kunagi aktiivselt USA võimudega ja ei kirjutanud ka alla lepingule, millega nad oleksid USA võimudele alistunud. 1882. aastal rajati USA presidendi otsusega hoppidele indiaani reservaat. Selle reservaadi algne territoorium oli üle poole suurem, kui on praegune hopi reservaat. Ja selle reservaadi naabrusesse jäi natuke suurem Navahhade reservaat. Reservaati aga hiljem mitu korda suurendati. Samas kui hoppide reservaati mõnevõrra vähendati. Ja ühel hetkel hakkas Navahhode reservaat ümbritsema täielikult hopi reservaati. Ka kaasajal on olukord selline, et hopi reservaadi ala on täielikult ümbritsetud Nava hoo reservaadis. See reservaadi loomine pakkus hoppidele küll väga head kaitset valgete kolonistide eest. Nimelt valgete kolonistide sissetung sinna oli keelatud, kuid see ei pakkunud olulist kaitset Navohode eest, sest USA presidendi otsusega jäin ava Haadale õigus asuda elama ka hobide maa-alale. Seetõttu ka peale reservaadi loomist. Jätkus hoppide Janawa Hoode vastasseis maa-ala pärast. Ja peamine vaidlus käis umbes 7300 ruutkilomeetri suuruse maa-ala pärast Arizona põhjaosas. 1887. aastal rajati USA esindajate poolt hopi lastele esimene internaatkool. Osad hopid olid lootnud, et haridus suurendab hobide võimalusi elus paremini hakkama saada. Paraku tegelikkuses need internaatkoolid hobide elu oluliselt paremaks muutnud. Nendel koolidel oli pigem eesmärk muuta hopid valgete kuulekateks käsutäitjateks. Koolides toimus õppetöö väga rangelt inglise keeles ning hobilastele ei räägitud mitte midagi hoppidelt, traditsioonidest, kommetest või elus hakkama saamise viisidest. Lisaks sunniti internaatkoolides hopi lapsi endale võtma inglise nimi ning lahti ütlema oma esivanematest. Hoppide asualast mitte väga kaugel paikneb suur kanjon, suur kanjon. Mis on siis USA üks tuntumaid loodusobjekte ja mis juba 19. sajandi lõpus muutus oluliseks turismimagnetiks. See turism sinna suure kanjoni piirkonda tõi jaga kasuga hoppidele. Nimelt turistid hakkasid külastama naabruses asuvaid hobisid. Hobid hakkasid neile müüma käsitööd ja raha eest, pakkusid ka võimalust jälgida hoppide erinevaid tseremooniaid. Turistide hulk suurenes oluliselt pärast seda, kui 1924. aastal rajati piirkonda suur maantee mis muuhulgas jõudis siis väljaga hoppide reservaadi territooriumile. 1910. aastal loendati USA-s umbes 2000 hopit. Võrdluseks naa oli tol ajal enam kui 22000. Aga mis on, võib-olla veelgi huvitavam, on see, et ainult umbes kolm protsenti tol ajal loendatud hobidest elas hopi reservaadi territooriumil. USA oli indiaanlaste alasid vallutanud küll USA tekke esimestest päevadest alates kuid kodakondsuse andis USA indiaanlastele, sealhulgas hoppidele. Olles 1924. aastal. 1936. aastal võtsid hopid esimest korda vastu hobi reservaadi põhiseaduse ja tol ajal siis valiti ka esimest korda reservaadi juhtorganid. 1940.-test aastatest alates. Teravnes jällegi hoppide konflikt Novafoodega seoses maaprobleemiga. Nimelt Lawahhod asusid elama järjest enam aladele, mis vahetult piirnesid hobi reservaadiga. Ja hopid kartsid, et ühel hetkel tuleb Kanawa horde sissetung hopi reservaati. Seda enam, et USA keskvõim ei teinud takistusi Nowahode elama asumiseks hopi reservaadi territooriumile. Alles 1962. aastal võeti vastu otsus, mille kohaselt Nava Hoodel ei ole õigust ilma hoppide loata hoppide reservaadi alale elama asuda. Aastatel 1961 kuni 64 sõlmis hobi reservaadi juhtkond USA võimudega mitu lepingut, mis andsid USA ettevõtetele õiguse teostada hopi reservaadi alal erinevaid uurimusi ja puurimisi selleks, et otsida sealt naftat, maagaasi või teisi maavarasid. Nende lepingute tulemusena anti hopi reservaadile natukene enam kui kolm miljonit USA dollarit. Aga rahast olulisem on fakt, et USA võimudele järeleandmise tulemusena võeti USA-s 1974. aastal vastu otsus mille kohaselt peaks Nava hood, kes elavad hopi reservaadi alal ümber asuma Nava reservaadi territooriumile ning hobid, kes elavad nõva reservaadi alal, peaksid ümber asuma hopi reservaati. Kuna hobisid Nacho reservaadis peaaegu ei elanud siis selline otsus oli eeskätt kasulik hoppidele. Ümberasunud naa Hoodele maksti ka kompensatsiooni ja see kompensatsioon pidi siis looma selle etnovachod ise tahaksid hopi reservaadi alalt ümber asuda. Tegelikkuses osa tasusid ümber, osa jäid aga ikkagi elama hobi reservaadi alale. Ja kuna jätkusid vaidlused maa küsimuses, siis 1970. aastal loodi USA võimudega vaidlusaluses piirkonnas territoorium, mis pidi olema hoppida ja Nava Hoode ühine ala. Kas see ühisala loomine ei toonud kaasa olukorra olulist paranemist? Vaidlused ei lõppenud ja seetõttu juba viis aastat hiljem jaotati see ühine ala kahe reservaadi vahel ära. Hopi teoks negatiivse tähtsusega oli USA 1980. aasta otsus mille kohaselt Nava Hoodel, kes ei olnud lahkunud hoppide reservaadi alalt ei olnud ka seda kohustust. Nad võisid hopid aladele edasi elama jääda. 1999. aastal sõlmisid hobid on avakokkuleppe, mille kohaselt hoppide aladele elama jäänud Navahhod võivad sinna elama jääda 75-ks aastaks kuid nad peavad sel ajal maksma hoppidele renti viimastel aastatel. Paraku on aeg-ajalt hoppide ja Nava Hoode vahelised probleemid jälle teravnenud ja seetõttu võib öelda, et see maaküsimus ei ole seal täielikult lahenenud. Ja mõned hopi liidrid isegi kardavad, et tuli hõõgub kusagil tuha all edasi. Ja ühel hetkel võib see kahe indiaani rahvavaheline vastasseis jälle saada suurema hoo. Enamus tuludest saavad hopid kaasajal loodusressurssidel. Muuhulgas saavad hopid igal aastal raha reservaadi alal tegutsevate kaevanduste poolt makstavatest maksudest. Need kaevanduste poolt makstavad maksud ei ole siiski väga suured. Nad on natukene enam kui 10 miljonit USA dollarit aastas aga arvestades, et seal reservaadis ei ela kuigi palju inimesi siis kümmekond miljonit dollarit aastas on siiski tähtis raha hobidele. Paraku reservaadi alal tegutsevad kaevandused ei too mitte ainult raha, vaid on toonud ka kaasa keskkonnaprobleemid. Ja need probleemid on mõnel pool seal reservaadis küllalt teravad. Muuhulgas on langenud põhjavee tase. Aga kui arvestada, et see reservaadi ala on niigi väga veevaene, siis põhjavee taseme langus on kohati muutunud väga tõsiseks probleemiks. Viimastel aastatel on hobid hakanud suuremat tähelepanu pöörama turismile ning turismi edendamiseks on reservaadi alale loodud muuhulgas mõned hotellid. Turistidele pakutakse giidiga ringreise opi reservaadis ning mõnedes külades demonstreeritakse ka traditsioonilisi eluviise või näidatakse hoppide tseremoniaalses üritusi. Samas oluline on, et nendel tseremoniaalsetel üritustel on turistidele keelatud pildistada, lindistada ja sündmusi üles joonistada. USA-s on indiaani reservaatides antud võimalus teenida täiendavat tulu kasiinode omamisest. Hobid on aga üks selline indiaani rahvas, kes on olnud mängu põrgute vastu. Hoppide reservaadis on toimunud mitu rahvahääletust ja kõikidel nendel rahvahääletustel on kasiinod maha hääletatud. Seetõttu siis hopid kasiinodest mingisugust lisatulu ei saa, sest neid kasiinosid seal lihtsalt ei ole. Kuigi hobid asuvad kõrbepiirkonnas on hobid edukalt tegelenud põllumajandusega, niivõrd-kuivõrd see kuival alal võimalik on. Põllumajanduse eripäraks on see, et maapinnale ehitatakse niinimetatud tuulekaitseid. Need peavad kaitsma siis piirkonda erosiooni eest ja lisaks aitama paremini säilitada niiskust. Hobid kasvatavad kõige enam maisi, aga küllalt aktiivselt kasvatatakse ka näiteks erinevaid ube kõrvitsaid, meloneid. Kõige olulisemad toidud valmistatakse maisist maisi kohta võib isegi öelda, et see on hoppida jaoks selline püha põllumajanduskultuur ja paljud hoppide tseremooniad. Riitused nii-öelda toimuvad just maisi auks. Hobid on aastasadu tegelenud ja tegelevad ka praegu kõrbetaimede korjamise ja kuivatamisega. Hoopis ala on küll väga veevaene, kuid seal kasvab enam kui 130-st liigist taimi, mida hobid erinevateks vajadusteks koguvad ja kasutavad. Muuhulgas valmistatakse mõnedes taimedes niinimetatud hopi teed mis väidetavalt on väga oluliste ravivate omadustega ja mis viimastel aastatel on muutunud järjest populaarsemaks ka hopi reservaati külastavate turistide hulgas. Karja hakkasid opi kasvatama alles pärast seda, kui neil olid tekkinud kokkupuuted valgete kolonistide. Ka kaasajal kasvatatakse eeskätt lambaid ja vähe nõudlikest liikidest veiseid kusjuures karja omab umbes pool peredest, kes hopi reservaadi territooriumil elavad. Hoppide karjad on üpris väikesed, sest suuremate karjade pidamist takistab vee nappus. Küllalt tähtsal kohal on hobide jaoks käsitöö paljud hobi, teenivadki elatist just nimelt käsitöövalmistamisega. Seda käsitööd valmistatakse siis selleks, et see maha müüa. Turistidele näiteks luuakse nukk kõike, mis kujutavad hoppide uskumustes tähtsal kohal olevaid vaime. Aga turistide seas on kõrgelt hinnatud ka näiteks hobide poolt loodud keraamika ja ehted. Eeskätt siis senised ehted, mida hobid on teinud hõbedast. Hopi keelt kasutab vähem kui 6700 inimest. Mõnedel andmetel on neid kasutajaid isegi vähem kui 5000 ja ainult umbes kolm ja pool 1000. Nendest keelekasutajatest elavad hopi reservaadis. Enamus hobisid kasutab igapäevaselt inglise keelt ja ei oska hopi keelt üldse. Hopi keel kuulub jutto streigikeelte põhjapoolsesse rühma hopi keelele kõige lähem keel on tänapäevaks välja surnud keel ja lähemate keelte hulgas ei ole sisuliselt mitte ühtegi laialt tuntud keelt. Unesco peab hopi keelt väga suures ohus olevaks. Ühest küljest on hoppide keele kõnelejaid vähe. Aga probleemiks on ka see, et hopi keelt kasutavad eeskätt vanemad inimesed. Isegi fakt, et hopi keelt on võimalik koolides õppida ei ole hobi keele positsiooni oluliselt parandanud. Igapäevaelus väga paljud hobid eelistavad kasutada inglise keelde. Hupi keeles on kuus täishäälikut A E I, O, U ja täht, mis hääldub eesti keele ö tähe. Sarnaselt. Kaashäälikute hulk on hopi keeles oluliselt suurem kui eesti keeles. Seejuures on erinevates murretes kaashäälikute hulk erinev ja kohati on see erinevus vägagi suur. Kopi keele üheks huvitavaks omapäraks on see, et lihtsamad hopi, keelsed laused koosnevad alusesti omadussõnast ehk siis lihtsalt kahest sõnast. Juhul kui hopi keelses lauses on olemas ka sihitis asetseb see enamasti aluse ja öeldise vahel. Hobikirjakeel baseerub ladina kirjal teadaolevalt enne valgete kolonistide ka kokkupuudet hoppidel kirjakeelt ei olnud. Ja hoppide kirjakeelereeglitest on huvitav. Nii nagu eesti keeles kirjutatakse ka hopi keeles pikk täishäälik kahekordselt välja. Me teame, et väga paljudes maailma keeltes seda ei tehta enamasti pikk täishäälik kirjutatakse välja ainult ühekordselt. Nagu juba sai öeldud, on hopi keelt võimalik õppida koolides sedasi sobi reservaadi territooriumil. Aga näiteks internetis on hopi keeleõppematerjale vägagi vähe. Ja Interneti laiemalt hopi keel samuti väga vähe jõudnud. Muuhulgas ka näiteks Vikipeedias ei ole tänase päevani mitte ühtegi hopi keelset artiklit. Hoppidel ilmub oma ajakirjandus, see ajakirjandus ilmub valdavalt internetis. Kõige olulisem on siis üks kuukiri. Aga see hoppide ajakirjandus on inglisekeelne. Sisuliselt tänasel päeval hopikeelsed pidevat ajakirjandust ei eksisteeri. Hoppidel on vägagi rikkalik mütoloogia. Aga selle mütoloogia puhul ei ole tänase päevani päris selge. Kas see, mida maailm sellest mütoloogiast teab on selle mütoloogia tegelik sügavam sisu või on see vaid see, mida hopi tahavad välismaailmale näidata? Ekssopi mütoloogia, mida maailm teab, see võib olla lihtsalt lihtsustatud jutukest kogum. Selliste udukeste kogum, mis on nii-öelda mõeldud uudishimulikele, mitte hopile. Hoppide loomismüüdid on valdavalt seotud päikesejumaluse tavaga aga vaatamata sellele, et hopid on väike rahvas on erinevates külades Se mütoloogia küllaltki erinev. Ka sellistes kesksetes küsimustes ei ole üldiselt sellist ühtset müüti, milles kõik hopid ühteviisi usuksid. Aga rääkides päikesejumalast haavast, siis hopid peavad teda loojaks, kes moodustas niinimetatud esimese maailma ehk lõputu ruumi ja lõiga selle ruumi asukad. Taeva poolt loodud jumalus Sotugnang lõi ämbliknaise, keda tuntakse ka ämblik vanaemana. Ja see ämbliknaine on hobide jaoks väga oluline tegelane. Ta tegutseb kui sõnumitooja ja on vahelüli inimeste ja jumaluste vahel. Oluline jumalus on hobide jaoks ka Masa u ehk luukere, mees ja maajumalus. Tema tegutseb tulehoidjana ja niinimetatud neljanda maailmavalitsejana, aga ka viienda maailma uksehoidjana. Ühe müüdi kohaselt oli just Masa Uuzee, kes aitas hoppidel elama asuda praegusele asualale. Mõned uurijad on väitnud, et kuigi kaasajal on hoppide kõrgemad jumalused valdavalt meessoost siis kunagi ammu võisid hobide jaoks tähtsamad olla hoopis naissoost jumalused. Nende uurijate hinnangul võtsid hopid meessoost jumaluste tähtsustamise üle valgetelt inimestelt. Ja nende uurijate arvates võis kunagi hobide jaoks väga tähtis olla just nimelt too nimetatud ämbliknaine, kes oli nii-öelda päikesevanaema ja tervendav jõud ja kes juhtis inimesed niinimetatud neljandasse maailma ehk praegusesse maailma. Sellele naisjumaluste tähtsusele pole siiski täit kinnitust leitud. Naised on hoppide jaoks küll tõesti olnud vägagi au sees väga hinnatud nagu sai nimetatud ka klannid. On hoppide rajatud just nimelt naisliini pidi aga samas näiteks igapäevane külade juhtimine on hoppidel väga selgelt olnud meeste ülesanne. Jaga tähtsamad tseremooniad, sealhulgas vihma, väljakutsumise tseremoonia viiakse ka tänapäeval läbi meessoost inimeste poolt. Hoppide legendide kohaselt on siis praegune maailm, kus inimesed elavad, neljas maailm ja sinna neljandasse maailm on inimesed jõudnud niiviisi, et algselt olid nad esimeses maailmas mingi aja pärast liikuse säärase teise maailma, sealt kolmandasse maailma ja kolmandast neljandasse maailma. Legendide kohaselt olid inimesed kõikides maailmades esialgu õnnelikud kuid muutusid aegamööda sõnakuulmatut, eks ja elasid vastuolus tavaõpetusega. Nad olid liiderlikud, võitlesid üksteisega ja ei elanud harmoonias. Ja seetõttu kõige kuulekamad inimesed juhiti siis madalamast maailmast kõrgemasse, ehk esimesest, teise, teisest kolmandasse ja kolmandast neljandasse maailma. Kusjuures üleminekul ühest maailmast teise toimusid inimestega füüsilised muutused. Ning ka iga järgneva maailmakeskkond erines eelmise maailma omast. Mõnede legendide kohaselt kuulekamate inimeste kõrgemasse maailmajõudmise järgselt. Eelmine maailm hävitati, kusjuures hävitati ka sinna jäänud inimesed selle kohta, kuidas hopid pääsesid praegusesse neljandasse maailma. On olemas kaks erinevat versiooni. Ühe versiooni kohaselt lõi ämbliknaine suure õõnsa bambuse kui suure õõnsa pillirookõrre, mis ulatus taevani ja inimesed ronisid seda kõrt mööda üles ja jõudsidki välja neljandasse maailma. Kusjuures koht, kus neljandasse maailma välja jõuti, on hoppide arvates suur kanjon. Seesama tuntud objekt, mis asub hobide traditsioonilisele asualale vägagi lähedal. Teine versioon erineb esimesest oluliselt. Selle kohaselt hävitas tava suure ülestõusu käigus kolmanda maailma. Enne hävingut aga päästis ämbliknaine paremad inimesed suurte õõnsate pilliroo kõrtega, mida inimesed kasutasid paatidena. Nende paatidega sõudsid inimesed järjest enam ida poole kuni jõudsid välja neljanda maailma mägisele rannikule. Pärast seda, kui hopid jõudsid välja neljandasse maailma. Nad jagunesid ja võtsid ette mitmeid suuri rändeid. Vahel ehitasid nad üles mõne asula, kuid jätsid selle mingi aja pärast maha ja rändasid edasi. Nüüdse asulate ehitamine ja maha mine ühtib vägagi täpselt selle ajalooga, mida hoppide kohta teatakse. Nagu eespool sai nimetatud hopid, on tõepoolest kunagi rajanud suuri külasid, ühel hetkel need aga maha jätnud ja elama asunud naabruskonda. Nii et see hobide mütoloogia, mis puudutab vähemasti neljandas maailmas rändamisi, omab väga otseseid kokkupuuteid ka tegelikkusega. Nüüd rännu teekondadel jätsid hopid kaljudele enda sümboleid. Need sümbolid loodi sinna selleks, et näidata, et seal on viibinud hopid. Ringi liikudes moodustasid hopid erinevaid klanne ja need erinevad klannid liikusid erinevates suundades. Kusjuures need klannid said endale nimed sündmuste või märkide järgi, millega klanni liikmed teekonnal olid kokku puutunud. Klannisiseste erimeelsuste korral võis klann omakorda jaguneda väiksemateks inimgruppideks ning jällegi iga grupp jätkas teekonda omaette. Samas võisid need klannid teekonnal ka kohtuda ja moodustada rändamiseks suuremaid inimgruppe. Legendide kohaselt liikusid hopid rännakutel igas ilmakaares maa kõige kaugemasse äärde. Kaugel põhjas asus lume ja jäämaa, mida nimetati mustaks ukseks ja mis oli hoppide jaoks suletud. Hoppide uskumuste kohaselt tulid teised inimesed, see tähendab mitte hobid neljandasse maailma just niinimetatud musta ukse kaudu. Kusjuures tänapäeval arvatakse, et selle niinimetatud musta uksena on hobide mütoloogias mõeldud Aasiat ja Ameerikat lahutava Beringi väina maa silda, mis kunagi Aasiat ja Põhja-Ameerikat ühendas. Lõbuks lõpetasid aga hopid rändamise ära ja asusid elama Arizona kirdeosasse. Ehk siis sellele alale, kus sopid on juba vähemasti 2000 aastat elanud. Kui mõelda hoppide tuleviku peale, siis hoppide keel on väga suures väljasuremisohus. Aga võib-olla positiivne on see, et hoppide kultuuritraditsioonid on üpris tugevad. Erinevaid tseremooniaid viiakse läbi ka tänapäeval. Tseremooniaid viiakse läbi kuukalendri alusel. Muidugi, mõnes mõttes on probleemiks, et need tseremooniad on täna paljuski rahateenimise vahendid. Need on Sealse hopi reservaadi turismi oluliseks osaks ja, ja seetõttu võib-olla hoppidele endile hingelises mõttes vähem tähtsad, kui nad olid kunagi. Aga loodetavasti siiski seni, kuni need kultuuritraditsioonid elavad. Seni elab ka hoppidegult suur laiemalt ja senise rahvas täiel määral välja ei sure. Samas diile hoidmiseks keele kaitsmiseks on praegu küll raske midagi väga otseselt ära teha sest tegelikult USA-s mitte kuidagi ei takistata hopi keele õpetamist mitte kuidagi ei takistata hopi keele kasutamist aga hopid elavad lihtsalt liiga hajutatult ja reservaadi alal, kus neid elab rohkem, arvuliselt koos on hobisid lihtsalt liiga vähe selleks et, et seda keelt õnnestuks täielikult kaitsta. Ja muidugi on probleemiks ka see, et hopid ei näe, et see hopi keele oskus neile igapäevaelus midagi juurde annaks. Osa hobisid töötab ka näiteks väljaspool hopi reservaati kõikvõimalikel erinevatel ametikohtadel Arizona osariigis ja, ja sealsetel töökohtadel on vaja Inglise keelt mõnel pool ka hispaania keelt, aga seal ei ole mitte midagi teha hobikeelega. Ja samamoodi suhtlemisel turistidega, kes külastavad hopi, reservaati ei ole hopi keelega sisuliselt midagi teha. Ja seetõttu siis jah, ongi situatsioon, kus paljud hobid tegelikult ei tunnegi suurt huvi hobi keele, õppimise, hobi, keele kasutamise vastu. Aga vaatamata sellele keele probleemile ma siiski usun, et lähematel aastakümnetel hopi rahvas säilib ja täielikult unustuse hõlma ei vaju. Kuulsite saadet riigita rahvas, hopi indiaanlastest, rääkis Andrus Mölder.