Need aastad ei unune. Möödunud kooli ärev nädal ajendas meidki täna meenutama õppimist ja õpetamist. 40 aastat tagasi. Kõigepealt aga tahaks kuulajani tuua ja ma teen seda kindla tagamõttega. Kaks helilõiku arhiivilindist, mis on salvestatud esimesel septembril 1946 räägib väike kooliastuja. Mina läksin täna esimest päeva kooli. Senini käisin lasteaias, seal oli ka nagu koolis, aga täiskoolis on ikka toredam. Tahan hästi, õppige ja hästi targaks saanud. Ma juba tean, kelleks tahan saada, aga seda ma veel ei ütle. Ja teine sõnavõtt räägib neiu, kellest samal esimesel septembril sai abiturient. Tänavu alustan koos palju, 1000 tehti koolinoortega viimast kooliaastat üldhariduslikus keskkoolis ja tuleval aastal loodan olla juba Tartu riikliku ülikoolinoori üliõpilane. Selleks pole mingit takistust, kui vaid hästi õppida. Ning see on meie noortekohustus kodumaa vastu ja seda ka täidame. Meie rahvas ja kodumaa loodab meid head tööd ja me täidame tema lootuse. Tuntav on, et need eakad sõnavõtud loeti maha paberilt nagu tollal mikrofoni ees tavaks. Aga eks nad väljendasid seda viisigi esinejate endi mõtteid uue õppeaasta alguse pidulikul päeval. Kahjuks ei ole meie arhiivis mingit märki selle kohta, kes need esinejad olid. Sõnavõttude taasesitamise tagamõte ongi ehk kuulajatest, mõni tundis rääkijad ära, võib-olla nad ise olid parajasti ka raadiovastuvõtja juures. Siis võiks meilegi teatada. Oleks ju tore pärast pikka nelja aastakümmet uuesti mikrofoni ees kohtuda ja kõnelda kas või noorus unistuste täideminekust. Meie saate esimene abiturient minevikust oli anonüümne. Edasi aga juttu kahe inimesega, kes ka esimesel septembril 1946 hakkasid õppima üheteistkümnendas klassis ja kelle nime me saame teadvustada. Esimene neist oli siis Saaremaa mees, õppis toonases Kuressaare keskkoolis. Praegu on ta tõrva, keskkooli direktor ja tiitlit Eesti NSV teeneline õpetaja nimega Aadu Sepp. Mõned mälestuskillud abitooriumi aastast. No kui mina oleks Kuressaare seejärel uuesti kooli läksin, oli pilt muidugi üsna sünge, koolihooned olid ju põletatud, oli ainult võimalus algkoolimajas mitmes vahetuses käia. Kõige raskem oli ju see abituurima alustada, et ei olnud ju päris kindlat perspektiivi praegu, abituriendid teavad ju ärksamad vaimud juba kuskil üheksandas, kümnendas klassis mida nad kavatsevad, aga tol ajal oli asjad ikka üsna kahtlased. Mis edasi saab kõige rohkem majandusmured? Mis selga panna, mille peale kirjutada, mis jalga panna, kus kord, kus elada, sest internaat ei olnud. Ja mina mäletan, et minul olisi elamise probleem ikkagi ikka väga tähtis ka kuskil ei olnud. Ja õpilaste koosseis oli muidugi hoopis teistsugune, olid vanemad mehed, käisid ju koolis ka need mehed veel, kes olid isamaasõja kaasa teinud. Aga oli ka neid mehi, kes olid teisel poolel olnud koolivendade hulgas, sellepärast oli see eriti poistepoolne osa, oli ikka väga, väga segane jaa, jaa, kirju ja nii ealises kui ka vaimses mõttes ja muidugi bioloogilises mõttes veel hullemini. Aga küllap oli mingisugune entusiasm tol ajal vist vist ikka suurem, kui kui ta praegu on, praegu on kuidagi küll vanemad ja kool ja hoolitsevad, lükatakse läbi, aga siis tuli ikkagi iseenda eest hoolitseda ja vähemalt tol ajal oli Kuressaare keskkoolis selline mentaliteet ka õpetajate hulgas, et õppimine on ikka iga inimese endasid. Tahtsid vee peal püsida, siis pidi tööd tegema. Meil oleks nimekaim, Aleksei Sepp oli matemaatikaõpetaja klassijuhataja. Tema siis lohutas ikka poisse sellega, kui me kurtsime vahel klassijuhatajal oma muresid, et elu on raske ja tšekitoit oli ka muidugi leivamure oli igapäevane asi ikka. Poisid, mis te, mis te muretsete, et kui tema noore mehena tuli Kuressaare keskkooli tööle 21. aastal esimese maailmasõja järel et siis olid koolis sellised poisid, kellele hüppas krae vahelt põrandale kassiga kaklema. Praegu on ikkagi viisakad inimesed koolis, vanade koolmeistrite tarkuse andis, andis vahel võsa, palju jõudu. Seal olid siis väga suurte kogemustega pedagoogid, aga siis väga palju ka noori. Päris omaealisi pedagoogi oli ja imelik koolipoisi, tunnen, et need omaealised noored jäid ikkagi vanadeks eesti keele põhja. Pani minule ja meie klassil ALLA Aarne Vinkel kes on küll kirjanduse peale üle läinud, aga keelereegleid teadma praegu ikkagi vinkli käsitluses omapärane mees, kes isegi öösiti siis käis koolimajas õpilaste vihikuid parandamas punase pliiatsiga kirjandit, temale kirjutasime siis rohkem oli sellel punast juurde kirjutatud, seda muud teksti oli oma teksti. Kusjuures väga hästi võiske sellel veel viis allus. Ja edasi on juttu voorus teine selle õppeaasta abiturient, praegune teeneline kultuuritegelane Vilma valdkonen, keda tallinlased teavad kunagise komsomolijuhina ja marksismi-leninismi ülikooli kauaaegse direktorina. Pärnus ta oli aga koolijuht. 40 aastat tagasi õppis Vilma valdkonen Tallinna neljandas keskkoolis aga sügisest 1946 töötas ühtaegu palgalise konsorgina viiendas keskkoolis, mis oli kodanlikus Eestis tuntud Lenderi gümnaasiumina. Selle kooliga on seotud ka tema mälestuskild. See oli niisugune vastuseisu pool arvestades seda kontingenti, kes seal õpib, pisid seal ikka erakool ja seal õppinud töölislapsi peaaegu üldse seal ikkagi noh, ametnikud vaid nutud materiaalselt ikka paremini kindlustatud kihi laste õpetamise kool. Esiteks, ja teiseks muidugi ta oli heas kirjas oma õppetööga ja eks siis see kasvatuste vastad muidugi sellele vaimule, mis seal koolis kodanliku Eesti aeg valitsuses ja muidugi ta jätkus ju ka siis õpetajad olid seal väga heal tasemel oma töö suhtes, aga komsomolikasv oli seal ikkagi väga visa tulema. Kommunistlik noor oli seal kolm, üks nendest oli, kes tagalast oli tulnud. Üks oli siis astunud siis siin, et me olime kolmekesi esialgu, jaga klassides tuli väga palju esineda. No praegu näiteks küll mõtlen, kuidas ma julgesin minna ja mis ma ise siis tol ajal teadsin. Aga minna tuli ja juba see teadmine tuleb minna ja tuleb teha, siis tuli minna ja teha, kui hästi see välja tuli, seal muidugi hoopis iseasi ja oskust ja elukogemust polnud ju ollagi. Aga noh, teha tulija kuidagi tahtmist oli teha, aga muidugi eks me eksisime ja eks neid parandati ja ega siis meil sugugi ei läinud kõik niimoodi hästi ja ega selles koolis niisugust tugevat komsomoliorganisatsiooni siis ei, ei tulnud ja seda oli vaja veel ikkagi üsna pikka aega, enne kui seal korralik komsomoliorganisatsioon tekkis. Nagu kool seda ikka on, oli ta ka tollal ühiskonna peegel ja seetõttu ei läinud temast miski mööda, mis elus olemas, oli ka võitlus progressiivse ja konservatiivse edasiviiva ja iganenud vahel. Ainult et noor inimene läks uuega kiiremini kaasa kui vanem inimene. See muutis kiiresti ka kooli palet ja oli tuleviku jaoks. Ja nüüd siis teise poole õpetamise poole pealt. Mõne sõna lubas ruutliiv, kes pärast punaarmeest mobiliseerumist asus taas oma kodulinna Võrru ja on pühendanud kogu oma elu sealse haridus põlluharimiseks. 40 aastat tagasi oli ta Võru maakonna koolide inspektor ja mäletab hästi neid raskusi, millega tuli rinda pista. Ja muidugi, eks õpetadelen esijoones ka endalendust kütma, õpetajate puudus oli, pandi sinna siis kohtadele keskkooli lõpetanuid ja mõned võib-olla küll väiksema haridusega. Õpikute puudus olija ja samuti kirjutusmaterjali vähesus oli. Tookordsed külal nõukogud võimelist kõike seda ära tegema hakkab ütlema, tookord oli niisugune seal lahe ja hoog oli küllalt suur ja inimesed võtsid aktiivselt osa lapsevanemaid, kes lapsed koolis käisid ja tegid kõik võimaliku ja mida suutsid teha jaapa tase ei olnud mitte halba minu arusaamise järel tookord õpilased olid hästi püüdlikud. Mõneski koolis eksamitel, kevade olin siis inimeste kajastus hästi vastasid ja nii et õppetaseme, seal ei olnud küll suht nuriseda. Midagigi. Õieti mäletan riietusesemeid ja, ja jalanõusid, mäleta sedagi, et siin osakonna juures jaotate nendel jalanõudeks nahka ja kus sellest tehti paslaid või seda Mai Väljataga. Tehti vastladki, sestap paid polnud varnast võtta ja majanduslike raskuste ületamine oli sõja järel igas koolis ja igas perekonnas probleem number üks. Lihtsamaks tegi küll asja see, et inimesed olid vähesega harjunud ega nõudnud suutia võimatu. Seda sisendati lastessegi, aga elementaarne ihukate ja toit pidid siiski olemas olema. Ruut Liiv nimetas kutseta õpetajate rohkust Võrumaal. Neid oli igal pool mujalgi. Üks, kellest 1946. aasta sügisel koolmeister sai, on praegune teeneline õpetaja Ellen kuum. Aasta kevadel oli ta lõpetanud Tapa keskkooli seega ka siis kutseta õpetaja. Miks just kooli tööle? Minu kadunud ema ikka ütles, et kui ma esimesel päeval olin koolist koju tulnud, olevat ma öelnud, et ma nüüd tean, kelleks ma tahan saada. Ja öelnud siis välja kohe õpetajaks saamise soovi. Elu vahepeal tahtis natukene teistmoodi, minu panema tulid eakad inimesed ja seetõttu majanduslikel põhjustel ma Tartu Ülikooli ei saanud edasi õppima minna, kohe hakkasin siis tööle kohta otsima. Sain tappa tolleaegse rahva kohtusse, isegi koha ei mäleta enam täpselt, mitu päevama seal tööl olin. Aga siis järsku ilmus ajalehes teade, et Tallinnas toimuvad õpetajakutset mitte omavad teleinimestele kuised. Suvekursused. Kuna mul õde elas Tallinnas ilma mõtlemata pikalt kaalumata, ütlesin oma endise töökoha siis ja võtsin suuna Tallinna poole. Nuias siin sain siis tuttavaks ka ühe kursust lasega, minust märgatavalt vanema kolleegiga, kes hakkas mind ahvatlima kooli, kus tema töötas. See tähendab praeguse Rapla rajooni Raikküla tol ajal seitsmeklassiline kool sinna õpetajaks, et neile noort õpetajat tarvis. No ja nii siis juhtuski. Sõitsin siis augustis oma esimest töökohta sinna vaatama ja nii saigi minust siis selle omaaegse Harjumaaõpetaja. Võib-olla kõige nii omapärasem jälle on see, et seitsmendas klassis, kus andsin saksa keelt ja ajalugu ja konstitutsiooni ja geograafiat ja oli kaks õpilast, kes olid minust kaks aastat nooremad. Enne sõda olid lõpetanud kuueklassilise kooli ja pärast siis tulid seitsmeklassilist haridust omandab praegu ei oska isegi seda ette kujutada, et oli mul vaja tund anda ka liitklassis, kus oli esimene ja teine ja kolmas klass koos ja kuidas mõned noored inimesed, ma mõtlen, need esimese klassi lapsed lugema ja kirjutama, õpetasin siis teistega oli juba see eeltööjõu tehtud. Seda ma ei oska praegu tagantjärgi enam mitte mõtelda, sest kui praegu käsiks keegi minna sellisesse liitklassi, siis ei julgeks vist küll seda nii kergekäeliselt enam teha, aga siis elu nõudis, vaja oli ja ei pea nagu noor inimene ikka muiste ja tänapäevalgi ega tema alati kartma Ta ei oska. Eks minu kõige suurem ilukuul oligi Raikküla vallas noorukesena. Sinna jõudes hakati mulje valla täitevkomitee ja parteiorganisatsiooni poolt andma kohe väikesi ülesandeid. Vana kommunist ümbruskonnas väga lugupeetud mees Jaan Vahisalu oli tol ajal täitevkomitee esimeheks ja esimese suure ülesande, mis ma sain, oli siis 47. aasta naistepäeva kõne Te valmistada valla täitevkomitee aktiivile. Hästi või kurjasti, see ülesanne täidetud sai ja innustas igal juhul väga ja on praegugi veel meeles, kui vanapapi Vahesalu pärast, siis patsutas õlale ja ütles Puleviko päris kenasti läks korda. Nii mõnigi hiljem öeldud kiitus on nagu jäänud varju sellele lihtsa maamehe lihtsale ja toredale, aga südamest öeldud ütlemisele. Edasi tänase saate kolmas helilõik arhiivilindilt. Muidugi sügavalt ja hästi ettevalmistatud kaadreid loomel, kunstnikke, kes vastutustundlike kodanikena loobude patriootidena oleksid võimelised täitma neid suuri ülesandeid täita akrüül Eesti rahvusliku kultuuri tõusuteel. Kes rääkis, mis puhul ja millal sedapuhku ma ei esita küsimust nii-öelda suurele ringile vaid palusin selgitajaks teenelise kunstitegelase Gunnar Kilgas, kes sündmusega vahetult seotud oli. Rääkija oli Eesti riikliku teatriinstituudi direktor professor Priit Põldroos. Ja räägitud on see arvatavasti selle õppeasutuse avamisel. 1946. aastal. Tõsi, aga see avaaktus ei toimunud mitte esimesel septembril, vaid 23. septembril 1946. Arvatavasti õppetöö siiski algas õigel ajal, aga nähtavasti oli põhjusi, miks pidulik toiming viibis. Riiklik teatriinstituut oli üks neid kõrgkoole, mis sõjajärgsetel aastatel Eestis avati. Et ta olemasolu on paljudel meelest läinud või teadmata, palun Gunnar Kilgas meenutada misse, õppeasutus see oli ja missugust elu ta elas. Rääkija ise oli esimesi üliõpilasi seal. See instituut loodi 1946. aastal. Ja see oli esimene kõrgem teatrialane õppeasutus Eestis. Tema esimeseks ja ka viimaseks direktoriks oli Priit Põldroos. Sest see kool eksisteeris üldse väga lühikest aega. 46. aastal pandi talle alus ja 51. aastal andis ta siis viimase lennu. Aga peale Põldroosi olid seal õppejõududeks Ants Lauter, Leo Kalmet, Kaarli Aluoja, Alfred Rebane, Eduard Tinn, Johannes kaljule. Nii et ühesõnaga võiks ütelda, et lavapraktika õppejõududeks olid selles koolis muidugi meie tolleaegsed kõige paremat ja kõige kogenumad lavainimesed ja pedagoogid. Muidugi neil ei olnud õppejõududel sellist kõrgemat, et hariduse ja kõrgema hariduse diplomi, aga nad olid ise ka tegelikult saanud väga hea teoreetilise ja praktilise ettevalmistuse teatris. Ja kui ma nüüd hiljaaegu lugesin Priit Põldroosi mälestusteraamatut, kui ta kirjutab oma õpingupäevadelt draamastuudio õppestuudios mis Paul Sepa juhtimisel töötas, siis lihtsalt mind nagu üllatas see, kuivõrd tugevad õppejõud neil olid missuguste probleemidega nad seal kokku puutusid, kuidas nad kunstist arutasid ja rääkisid ja nii et tegelikult see õppejõudude baas ei olnud mitte sugugi nõrk, sest see oli ikkagi meie, meie eesti teatri paremik. Selle kooliprogrammis oli ka väga suur osa teoreetilistel ainetel. Võtame kas või esteetika alused kunstiajalugu, kirjandusajalugu teatriajalugu muusika ajalugu ja ka nendeks õppejõududeks olid väga nimekad mehed nagu kirjanduse ajaloo alal. Oskar nurgalt lühikest aega ka Oskar kuningas, teatriajalugu andis Albert Üksik, Karin Kask Eesti teatriajalugu. Kunsti õppejõuks oli Leo Soonpää muusikaajaloo ja muusikaliteratuuri alal Karl Lester ja nii edasi, nii edasi. No siis veel niisugune nimekas mees andis meil avakõnet nagu Felix Moor. Meie kõnepedagoogika isa võiks ütelda, hääles headjatena, lauluõpetajana tegutsesid Karl Ots, Ott Raukas ja vist veel mõned selle kooliruumid olid võrdlemisi kasinad, asusid Säde tänavas. Ühes niisuguses endises erakorteris, seal oli kaks suuremat ruumi, kus sai siis nagu teha proove, õppetunnid läbi viidi, peale selle olid siis kantselei ruumid veel direktori kabinet, siis noh, see muidugi oli, oi, ei mahutanud ära kõiki õpilasi ja kõiki neid tunde ja sellepärast ruumid olid laiali. Üle terve linna võiks niimoodi ütelda selle kohta, Kulno Süvalepa muide, on isegi üks laul, tema oli ka selle instituudi kasvandik. Oma teatris, sest õppejõud olid draamateatri näitlejad enamasti laialt tänaval laial, kus praegu asub nukuteater asus tol korral asutus nimega noortemaja. Sealt oli meil üüritud ruume. Siis Niguliste tänaval asus koreograafiakooli mingisugune harjutussaal, vot seal olid meil tantsutunnid ja nii edasi, nii edasi. Osatund oli Estonia teatris mitmel pool laiali, käisime. No aga, ega see nii väga haruldane ei ole. Praegu Tartu Ülikooli jookseb kah mööda Tartu linna ringi, küll on neil loengut peahoones küll küll Vanemuise tänaval ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi see ruumikitsikus oli jah, üsnagi juur, aga Tahtmine oli suur ja ega see nüüd nii väga ei seganud, sellele ei pööratud erilist tähelepanu. Lisaks öeldule veel küsimus kui palju ja kes õppis selles instituudis. Kõigepealt esimene lend? Lõpetajaid oli meid kuus, 17 või midagi alla 20. No küllap see esialgne koosseis oligi natukene suurem partii 20 inimese ümber vastu võeti seal iga aasta, tähendab see, õppeasutus andis kolm lendu. Esimene, teine, kolmas, esimene lend lõpetas 49. aastal teine 50., kolmas, 51., oh esimene lend on nüüd jõudnud juba niukses sügavasse pensioniikka, üldiselt suur osa on juba teatrist lahkunud. Mõned on ka juba manalasse läinud. Aga nendest, kes teatri alal veel tegutsevad ja on tegutsenud, võiks sellest lennust nimetadagi ennekõike vast Jüri Järvetit praegust teatriühingu esimeest. Heiki Haravee töötab Vanemuise teatris. Heino Kulvere Eesti raadius, hinnad. Aarna on Pedagoogilise Instituudi õppejõud. Hiljuti lahkus teatrist Ellen Alaküla. Valdur Himbek töötas kaua aasta teesi televisioonis, Priit Ratas rahvaloomingu majas rahvateatrite alal. Johannes Rebane praegu töötab Draamateatris. Väga andekas lõpetaja oli meil Ellen Kaarma, kes kaua aega töötas ka Vanemuise teatris, aga surnud juba nooremaid nii täpselt ei mäleta, tähendab praegu neid tead küll, aga isegi ei tea, kumbas lennus, nad olid minu teada minu mälu järgi, teisest lennust pärinesid Linda Rummo Einari Koppel, Elvi Koppel ja kolmas ratast lennust. Vast nimekamad on Eino Baskin, Kulno Süvalepp, kes ka praegu nii nagu veel aktiivselt teatris töötavad. See oli väga tugev, tugev õppeasutusi ja sealt on ikkagi tulnud üsna palju ikka neid inimesi, kes on Eesti teatrit edasi viinud. Pärast seda Võidakse muidugi küsida, miks selle instituudi eluiga nii lühikeseks jäi. Küllap tema saatuse määras ära rohkem kui üks asjaolu, kuid peamine oli siiski see, et eesti teatriga Katri vajadus ei olnud pärast sõda veel nii suur et oleks suutnud riiklikku teatriinstituuti tyh ära elatada. Pealegi hakati näitlejaid ette valmistama ka Moskvas Lunatsaski nimelises teatriinstituudis ehk Kitises, nagu seda kutsutakse. 1953. aastal tuli sealt väga tugev lend noori näitlejaid, kes kohe hakkasid lavalaudadel ilma tegema. Ent ka sead pärast esimest lendu kedagi juurde ei tulnud, nii et mõneks ajaks tekkis näitlejate ettevalmistamisel isegi vaakum. Paarkümmend aastat tagasi lahendati olukord lõpuks konservatooriumi lavakunstikateedri asutamisega ja see eksisteerib tänaseni. Küllap elavad seal edasi. Mõnedki traditsioonid, mis omal ajal said alguse riiklikust teatriinstituudist Nii palju siis hariduselust aastal 1946. Saadet lõpetades aga tekkis mul väike kahtlus. On selge, et poole tunniga pole võimalik anda tervikpilti hariduselust 40 aastat tagasi. Kuid kas edasiantu suutis vajalikku kujutlust luua? Kas ehk ei tulnud nii välja, et vaat kui kanged me siis olime, et raskused ei maksnud meile midagi? Tahtsime ja suutsime teha kõike. Ranget oponenti näen ma noores kuulajas, kel noist aastaist Valgas õige hämarik ettekujutus või pole seda üldse. Ja ta võib süüdistada, nagu püüaksime ennast paremas valguses näidata. Rõhutasin sõna püüaksime seepärast, et tänased meenutajad peale ühe on kõik minu eakaaslased koos nendega võin tunnistada, et raskuste kiuste sai tõesti tublisti tööd tehtud. Kas me siis seda õigesti mõistsime? Aga elu oli meie jaoks kujuteldamatult perspektiivikaks muutunud.