Aeg kerib aeglaselt, kuid pidevalt oma lõnga. Kevadest saab suvi suvest sügis, siis tuleb talv, jälle uus kevad. Aasta järgneb aastale ja iga uus päev iga uus aasta viib meid edasi, teeb targemaks, õpetab uutmoodi hindama kõike ümbritsevat uutmoodi hindama elu mitmesuguseid külgi. Peagi on meil, millele tagasi vaadata. Me näeme juba nagu eemalt esimesi aastaid oma elust, mida üldse mäletame, kes näed vana rohtunud õunapuuaeda, kes linna asfalthoovi, aga igaüks hoiab kujutluses oma esimest mäletatavat kodu. On meeles üksikud pildid sellest kodust. Vaade aknast, voodi, laud ja oma esimene pildiga piimakruus. Mõned esimesed mängukaaslased ja muidugi vanemad isa, ema. Lapsepõlvepiltides on nad selged mõisted tahavad väga tuttavad, kõige tuttavamad inimesed. Nende õpetused kõlavad selgelt ja arusaadavalt kõrvus. Ja tundub, et on meelde sööbinud igaveseks. Sest kõik see puudutab aega. Meil ise veel nagu midagi otsustada, ei osanud teada, ei võinud uskuda, ei julgenud. Ja kui siis isa ütles, et asi nii on, oli see kõige suurem kõikidest tõdedest kõige kindlam kõigist teadmistest. Või kui siis abi või lohutust vaja oli, võis seda kõige paremini anda ema, ainult ema. Minu ema ei oska joonistada, ei ole kunagi osanud. Aga kui ta minu lapsepõlves mu haiguse ajal voodiserval istus, ma parandasin juba siis võisin nimetada ükskõik missuguse lille ja ta joonistas, need kõik joonistas maikellukese, joonistas karikakraristikheina õie sättuulibi ja kui ilusasti kõige ilusamini maailmas. Aga siis kus õieti algab see aeg, mis ei ole enam minevik, lapsepõlve mälestused, mis on praegu, kus me nagu kõike seda, mis meid ümbritseb, nii kategooriliselt ja jäägitult enam hinnata ei oska. Meis on mingid kahtlused ja trotsi tuuled. Ja äkki enam ei ole vanemad meile nii kõikvõimsad tarkuse allikad ja vägimehed. Näeme, et nemadki kõhklevad ja kahtlevad. Näeme, et on muresid, mis murravad neidki. Ja kuuleme võib-olla isegi et igale küsimusele ei oska nemadki vastata. Kuid siis läheb veel mõni aeg ja äkki tunneme, kuidas kõik ümber kirgastub, kuidas mäki seletamatu lihtsusega mõistame, miks see nii on, hakkame kuidagi paremini aru saama, oma vanematest hakkame nendega läbi saama, kui ühe väärsetega hakkame taas tundma, et kõige väärtuslikumad alged meisse on istutanud nemad. Ja siis kunagi tulevad aastad, kus kirjutame neist oma vanematest raamatuid, maalime just nendest oma parimad maalid ja loome oma ilusamad heliteosed. Ja tagasi vaadates meenutame nii. Mu isa oli ametnik, ta kulunud, kuid puhta kraega Taevotseistus kantseleis, tal oli vähe vaba aega Kuu lõpu poole, eriti siis päevad alati jäid napiks ja koduski veel pooled ööd. Ta küürutas, et arvud klapiks. Ja alati, kui noomiti ja tervisele mõelda kästi. Ta vastas oma vaiksel moel. Kui juba teed, siis tee ka hästi. Tast au ja rikkuse mööda läks, ei mõistnud elus sisse seada maailma kõigist naudinguist, üksainus oli talle teada, see oli nauding tehtud tööst. Ja kui see oli meeldiv töö veel, kui lõbusalt, siis laulis saag kui vallatult, siis välkus, röövel. Nii õnnelik ja muretu ja hoopis noorem tuldus sista, kui jõude tunnil meisterdas mõnd igapäevast tarberiista. Talastelegi leidis tööd ja nagu lõudlike õpetaja meid juhatas ja manitses, kui teed on hästi teha vaja. Kui asi on, kui valatud, siis seda vaadata mõnu. Hea töö on nagu ilus laul, kus sees ei ole liigseid sõnu. Kes armastab ja oskab tööd, see imeasju teha suudab töötasapisi kaunimaks ja rikkamaks maailma muudab. Ja inimene, isegi kui tal on töö, ei jää ju samaks, ka tema muutub targemaks ja paremaks ja ilusamaks. Kui isa välja käima läks, ta ikka suundus sadamasse või mujale, kus kehas töö seal teine elu tulitasse. Kui mehed seinu, ladusid või kõrgele harjal katust katsid. Nii kiindunult, kui oleksid need tema ehituse platsil. Ta seisis all ja jälgis tööd. Ei väsinud sellest vaatest ära ja helendama, kõhnal näol lõi mingi sisemine sära. Ma arvan, isa aimas vist, et tulevad kord, teised ajad. Nüüd, need on käes ja kõik, mis on nüüd, mulle kuulub maa ja majad jõudetunnil alati, kui lähen välja jalutama, ma rõõmu tunnen tellinguist. Kuid süda hakkab valutama, kui näen, et keegi kusagil ükskõikselt oma töösse suhtub, ei pane hinge sellesse, vaid viskab valmis, nagu juhtub. Ma süüdlasena tunnen end, mul tunne on, et kogu aja jään nagu võlgu midagi. Et ma ei ela nagu vaja. Ei ole õige peremees mul isa põrmu ees häbi. Mul on kui tema mõtlik pilk mind vaataks otse hingest läbi. Mul on, kui kuuleksin ta häält. Kas olgu raamat see või maja meist maha jääb ju ainult töö ja tööd on hästi teha vaja. See oli August Sanga luuletus laulisast. Debora Vaarandi on kirjutanud kaunid värsid oma soojas ilmsest memmest. Juhan Smuuli esimeste noorukipõlve luuletuste hulka kuulub mälestusi isast. Friedebert Tuglase väikese Illimari ridades elustavad tema vanemad, edumeelne ja avara silmaringiga isa, kes koguperepühapäeva õhtupoolikul loodusesse jalutama viib ja lastele muistsetest aegadest jutustab. Hell ja töökas ema. Ühe meie tänapäeva eesti mahukama ja sügavama romaani Aadu Hindi tuulise ranna teise köite tiitellehel seisab ainus sõna emale. Jah küla soo, Mare töökas ja truu, ilujanune ja luulemeelne saare naine, kes Juhan Liivi luulet kalliks peab ja oma suure lastepere saatust ja käekäiku ka romaani teistes köidetes visa ja väsimatu jälgib. See on kirjaniku ema. Ja kõrvus helisevad veel Gustav Suitsu kogell Juhan Liivi üks suu kaunimad ema mälestuseks loodud laulud. Aga need emad ja isad, meie vanemate emad ja isad, eks ole neis midagi nagu ühist, midagi, mida tõesti võivad üldistada kirjandusteoste tegelased Vargamäe Andres ja Krõõt, või külasoo Mare ja Sander. Ikka üks võitlus, üx, igavene võitlus leiva pärast, olgu siis maaga või merega. Võitlus selle eest, et lapsed hariduse valgust näeksid. Võitlus selle eest, et neil pisutki parem põli oleks. Tartu Ülikooli professor kirjandusteadlane Villem Alttoa meenutab oma lapsepõlve kooliteed. See oli väga vilets koolitee, tuli käia läbi soode läbi heinamaade kevadel-sügisel vahel oli sumbata vees mõnikord kolm-nelisada meetrit, et läbi pääseda ja vahel ei tee ka siis, kui nad ei pääsenud üldse kooli, mitte talvel või samuti nuhtlus käia mispärastele vastet. Läbi metsa käis ainult jalgtee ja see oli vahest nii täis tuisanud, et ma mäletan, mitu kord meie lihtsalt ei pääsenud läbi õega kahekesi käisime väiksed põnnid nagu olime lihtsalt veeritasime üle hangede ja nii pidasimegi vastusi ühe aasta pärast isi saatis meid Viru-Nigulasse veel tükk maad, küll eemal kihelkonna kooli. Raske oli muidugi isal hobust ei olnud, tassis nii sammati meie kraami seljas ja kui oli läbi v vaja minna, siis võttis lapsega veel selga, tass niiviisi ära, aga isalik luur, aga sel ajal kui mina kasvasin, siis ta enam kaluri olnud Taali kala püünla meile seal kaunis kehv oli, kalasaak olnud seal, rääkis kohastavali, vahest paar nädalat kalapoegagi saanud. Ja ise oli väga rasket elu elanud ja ta nagu ta rääkis, ikka lootis, et lastel natukene kergem oleks. Ja nii ta meid siis katsus koolitada, nii raske kui see ka ei olnud. Karmilt ja lihtsalt ütleb seda poeg, kes raskusi trotsides on tõsise töömehena jõudnud doktorikraadini. Värvikamalt ja luulelisemalt annab edasi soojad tunded ema vastu oma mälestusteraamatus. Näitleja Liina Reiman. Minu meelest oli mu ema imeline olek. Tali väike kõhn naine, ta juuksed olid tumedad ja silmad suured ning sügavsinised unistaja ja romantiline. Ta oli selles vaeses järgi päevases elus, milles me elasime. Ei olnud just palju, mis oleks võinud teda rõõmustada. Seetõttu vaiuste tihti mõttekujutuste avarasse maailma. Tal oli ka kunstniku kalduvusi. Tal oli hea lauluhääl Alt. Ta laulis ta näitles, ta luuletas. Ja tal oli ka lavastajaoskusi. Argipäevase hulgas oli pidulikke kihedki näiteks sünnipäevadel, eestiste, laualillede ja pärgade. Laual oli muidugi saiad ja kringlid. Kui aga oli sügis, siis peaasjalikult looduse ande, marju ja õunu. Kui olid tulemas kauged külalised nagu vanemad lapsed, siis ehtis ta uksepiidad pärgadega ja tõi tuppa kaski ja lill ise, ta oli pidulik ja deklameeris improviseeritud luuletusi. Peenetundlikkus oli temast mulle meelde jäänud lapsepõlveaastaist saadik. Üks omapärane juhtum sunnib mind veelgi tedagi imetlema ja austama. Äärelinnas oli palju lapsi ja ainult harva teemad olid võimelised neid kasvatama. Meie õues ei olnud lapsesilmadele midagi ilusat vaadata. Kõrts, jäli, hunniku tall, lõhnavad vorstid, lihuniku väikeses liha karnis ja ilustatud kompvekid ning kringlid kõrtsi akendel äratasid lastes kiusatusi. Tüdrukud vaatasid aknaid, vesi keelel. Poisid kogunesid rühmadesse ja nende ilme muutus mõtlikuks. Omandamissoov paistis selgesti nende nägudelt. Poisid olid leidnud lihapoeseinas oleva väikese tuulutamis luugi. Roniti seina pidi üles, pisteti käsiaugust sisse ja vorstikamakas oligi pihus. Ühel ilusal hommikul vaatasime koos emaga katusekambri aknast hoovile ja nägime, kuidas üks poisijõmpsikas oli just ronimas saagijahile. Ja oh häda, see poiss oligi mu oma vend. Retk õnnestus, kedagi ei olnud nägemas. Ema nägu oli väga tõsine. Olin põnevil ja kartsin, ma teadsin, et karistus pidi tulema. Maja hoov oli kohtusaaliks. Kui mõni laps oli teinud paha, karistas lapse ema teda hoovil suure lärmi saatel kõikide teiste laste ja täiskasvanute nähes. Kuid minu ema ei vaadanud sellist karistuse jagamist kunagi pealt ja kiilas Miiki vaatamast. Ja mu venna karistamine toimus sellel korral niiviisi. Poiss kutsuti sisse ja ema andis talle kohe kere täi. Selle järel pidi ta uuesti ronima üles luugini ja sealt sisse pistma raha, mis vastas vorstihinnale. Ning lõpuks pidi poiss andma lubadusi edenam kunagi nii visiidi minu mälestuse järgi seda ka ei toimunud. Olin juba aastaid tegutsenud näitlejana ja reisisin koordi välismaale ning murrang läks Valga kaudu. Olin emale oma reisust ette teatanud, kuid täpne kuupäev oli jäänud mainimata. Kui rong seisis tolli tõttu kella kahe ajal öösel jaamas. Näen äkki, et mu ema ilmub kupeesse nägu kohtumisrõõmust särades. Kuidas sa oskasid just nüüd siia tulla. Ja mu süda hakkas valutama, heites mulle süüdistusi teatamata jäänud kuupäeva pärast? Ei, ega ta polnudki teadnud, ta oli ainult käinud igal ööl terve nädalad, päevad rongil vastas ja otsinud selle otsast otsani läbi. Ükskord sa ju ometi pidi tulema ja tulidki suure armastusega valmistatud toidupakki hoida, pidanud juba mitmendat korda uuendama? Ei ühtegi läikivat sõna, ainult rõõm ja armastus. See oli ainult üks juhtum neist paljudest ja mainimata jäänutest, kus ta ebaisekas lõppematu armastus väljendus. Tema iseloomu kuulus veel muidki liigutavaid jooni. Korda olin ma kaugele välismäel ema mõttes mulle tihti. Arvan, et väga tihti. Kord oli ta metsas kõndides ja linnuparve nähes lehvitanud lindudele käega ja hüüdnud. Viige tervisi, minul liimale. Linnud. Dante kutsus teda. Jalamatkad olid ema eriliseks harrastuseks maanteel, ta tundis end koduselt. Ta jalgadel olid kui tiivad. Teel kõndides jutustas ta rõõmsaid lugusid. Tee viis teda edasi. Kuigi isa raudteelased said priipileteid, ei olnud midagi, mis oleks võinud ema takistada isegi kae linna vahelisele jalamatkale asumast. Mõnikord käisin minagi temaga koos, lühemaid otsi. Üks mu ema kauaaegseid unistusi ja vanaduses peaaegu ainus soov minu suhtes oli see, et me kord läheksime jale matkale, tema sünnikohta. Seda soovisin minagi alati ja lubasingi minna. Aga mina sama tüdruk, kes lapsena oli mõttes lubanud ema panna istumas suurde mugavasse leentooli ja riietada ta siidkleiti. Mina ei saanud nii kaugele, et oleksin tema nii tagasihoidlikku soovi täitnud. Nii pööravad paljud pilgud tagasi vanemate poole neil hetkedel mil nad on ületanud mingi järjekordse kõrguse oma elus. Jõudnud mingi teetähiseni. Kui paljude nimekate teadlaste elutöö trükisel on, pühendus vanematele oma juubeliaktusekõnes ülikooli aulas. Mõned aastad tagasi meenutas arstiteaduse professor Valdes oma isa. Isa õpetas meid, vitagijad, tundlik vaip tarnitama, hea töö väärtust tunnetama, et kuidas paremini teha. Ma toon näite veel oma vennast, vend oli minust mitu aastat vanem, aga kui tema oli nii umbes 11. aastal siis isa ütles tema sealauda aken. Vend tegi selle valmis, mis sa vaatad, teisi ei kõlba kuhugile viltu ja siis jalad oli küll. Senini köökesime, Emalase vabaneb pliial, vend tegi teise akna, isa vaatas ja see on parem, aga ta ei ole veel mitte hea. Teili luus, seal juhtusid olema väljastpoolt inimesi, mehi seal. Ja nüüd ütled Isaronoomis, missa poisikese käest, nõlvad, soni, poisikese töökohti, mina ei oskagi niimoodi teha ja sea lada aken, no kas see aitab, kes jalauda? Isa ütles ka sealauda, aken peab olema täiesti korralik. Ja läbi nutma hakkas. Minu vend tegime aga kolmanda. Ja kui see oli malmist sisi, näe, see oli täiesti korralik ja puhas töö ja lähme paneme niideti ja seda, et ta nii õpetas, see on minul on nii tuul või? Asjaoluks edaspidises töös. Niisugust tunnetamist olen püüdnud mina mitte ordeni suhtes rakendatud edasi arendada, vaid ka kasvatada oma õpilastesse. Peab olivad veel visadus visadus, Elise kallal töötada, meisterlikkust kasvatada eneses, aga kõik see nõuab käia iti tüürida seedub tasu. Toobal, rõõmu. Meie rahvale, Nõukogude riigile on edasi õppida edasi. Tähtis on see, et iga tööd, mis tehakse, et see oleks hea. Kas või võtry tegemine kuskil treipingil ajulgse heade ööde diivanijalgu, tema poes, missugune on ainult see viib edasi ja seda on meil tarvis. Pilgu oma lapsepõlve heidab meile kõigile tuntud laulja Heli Lääts. Teie lapsepõlvekodu oli Saaremaal. Ja minu lapsepõlvekodu oli Saaremaal Mustjala lähedal sauvere külas. Ema nimel külakooli õpetaja. Meil ei olnud eriti suur pere nõnda ja mina, isa oli meil linnas Kuressaares mrali tisleri õpilane, sel ajal tegelikult juba, kui mina nii mäletama hakkasin, ta oli juba iseseisev töömees linnas Kuressaare linnas. Ema oli maal meie koos emaga. Ema oli mitte ainult meile kasvatajaks ja hoidjaks. Ta oli kui nii võiks öelda, kogu külahingeks tol ajal peale selle, et oli õpetaja. See oli neljaklassiline kool, Dali ainsaks õpetajaks selles koolis oli ta veel külanoorte, kultuuriliste meelelahutuste organiseerija ja eestvedaja. Ta ise laulis väga hästi. Ma muidugi väga selgelt ei mäleta tema häält, sest et sellest on küllaltki kaua aega tagasi. Kuid tal olevat olnud väga suure ulatusega pehme, ilusa tämbriline kontraelt. Koolimajas käisid tihti koos küla noored laulmas. Ma hakkasin ise juba viieaastaselt küla noortekooris kaasa laulma ja koolitundides oli väga tähtsal kohal meil laulmine. Ema ise mängis pisut harmoonium. Ei, meil oli klassiruumis väike harmoonium. Lapsed laulsid, ema saatis armooniumil. Ja peale selle veel oli väga palju alasid. Küla noored tegelesid koolimajas nagu näitemäng käsitöö, toidu keetmise kursused, pesu pesemise kursused siis igasugused seltskondlikke mängude õpetamised ja mängimised. Õhtuti, ma mäletan tihti, pealegi jaanuarit käisid koos koolimajas. Mängite ahjupaistel mitmesuguseid seltskondlikke mänge ja seda kõike siis juhatas, eks inimene, ta pidi olema väga mitmekülgne. Jah, seal tollal peale tema ei olnud kedagi, kes oleks seda asja seal. Kuna teie ema oli õpetaja, siis on täiesti loomulik, et esimene kooliõpetus on teil ka kõik tema käest. Jah, kaks esimest klassi ma õppisin ema ema juures. Ma ei oskagi öelda, kus kohal ja, ja mis aastal täpselt algaski minu koolis käimine sest seal klassiruumis, kus minu ema töötas, oli suur ahi. Ja sellel ahjul oli suur ahjukapp või õigemini ahjuauk, nagu me seda kutsusime. Ja mina pisikese pligakesena armastasin väga istuda selles ahjuaugus ja pealt kuulata ja vaadata, kuidas ema tundi läbi viis. Kindlasti tundus teile, et ema on väga hea õpetaja. Ma ei mäleta enam, mis mulle siis tundus ja mis mulle näis. Kuid ma mäletan seda, et ta oli alati väga, väga rahulik. Kunagi ei tõstnud häält, alati oli heas tujus. Ja mulle näib praegu, et lapsed vist teda väga armastasid. Nüüd on teil endal väikesed lapsed. Kas mõtlete vahel sellele rahule ja tasakaalule, millega teie ema teid kasvatas ja nagu püüate sellest? Nii eeskuju võtta? Kahtlemata kindlasti püüan, aga see iga kord ei õnnestu. Meistersportlane peet, kustel, Kahekordne, Nõukogude Liidu meister ringrajasõidus ka teie poole pöördudes on meil täna üks küsimus. Missugune oli vanemate isa ja ema osa teie suures ja sõbralikus perekonnas? No kuna meil pere oli suur, kui me kasvasime ja meie kasvuperiood langes nii suures osas sõja aastatele siis muidugi mingisugusest luksust ei saanud juttugi olla. Ja ise pärast on jäänud niisugune mälestus ja mõte, et nemad väga õpetasid meid nii iseseisvad olema. Iseseisvalt mõtlema, tuli kokku puutuda varakult juba raskustega ja kuningas öelda isegi teatud määral majanduslikult võib-olla mõtleme. Ja muidugi eriti, mis puutub isasse talvel väga nõudlik on muidugi oi seda. Ja tänu sellele ei olnud veel kellelgi lastel koolis erilisi pahandusi. Õppimisega oli meil alati korras ja võib-olla see oli nii kõige suuremaid plusse selle karmuse juures, et. Just ei kaldunud nii ulakustele. Nii kas olite nii kodus omavahel jaotatud ka mingisugused kodused ülesanded, tööd? No tööjaotus, isa rääkis alati, et kes tööd ei tee, sellest saab looder, kes varakult tööd ei õpi tegema, sellepärast ei taha enam teha. Ja sellepärast juba isema püüdsid varakult meid nii panna võimetekohast tööd tegema, muidugi õdesid majapidamises ja mind siis samuti füüsiliselt, raskematel töödel, nii kui seal puude lõhkumine ja muu taoline. Aga neid küsiksin. Arvestades teie rasket ja ohtlikku, väga suurt mehisust ja julgust nõudvat spordiala. Kuidas oli, kui hakkasite mootorispordiga tegelema? Kuidas suhtus teie ema sellesse? Seal all on linn veel iseseisvusest kaugel. Ja muidugi isa ema juures elades tuli arvestada ka nende arvamusega. Arvamus muidugi ei olnud heakskiitev ja väga palju tuli ennem tiiki murda. Kui viimaks siis nii pool vastava eest nad mulle andsid nõusoleku siis või sõiduga tegelemiseks. Ja muidugi ta nii suure mure ja kaasaelamisega jälgis teie võistlusi ja teie treeninguid ja kindlasti oli ka tema rõõm ning kõige suurem, kui teil jälle hästi oli läinud. Ja muidugi esimeste õnnitlejate hulgas on alati olnud isa ja ema. Ja nad on elanud kaasani möödav laskmistele, spordis kui ka minu edusammudele mõlemile alati nii täie hingega ja südamest. Nad on alati võistlusraja ääres viibinud, kui võistlused on Tallinnas toimunud ja tõesti tunnen isegi, et on tore, kui tuntakse nii huvi. Ühesõnaga tunned nagu mingisugust toetust ka nii koduste ja sõnaga, vanemate poolt. Nii korjab meist igaüks iga päev mälestustesse killukesi oma kõige lähedasemat test inimestest et siis tagasi vaadates meenutada.