Räägime täna ühest väga tõsisest asjast, mida ma kardan tänasel Eestimaal on üle elanud üle elamas päris palju inimesi. See on situatsioon, kus töökollektiivis teavad kõik, et varsti ootab ees üks suurem koondamine. Aga keegi õieti ei tea, keda, millal ja kuidas siis koondatakse. Meil on tänases saates ära kuulata kaks intervjuud sellel teemal. Aga palusin stuudiosse ka psühholoogi. Helle Niit on siin mikrofoni ees, et tema käest ka küsida selle situatsiooni kohta kuidas sellistes olukordades käituda. Kuidas peaksid käituma need, kelle otsustada on asjad kes peavadki Eli otsustama, kellele see ka võib-olla ei meeldi, oma kolleege nii-öelda lahti lasta kellega aastaid on koostööd tehtud ja head tehtud sageli. Ja kuidas siis peaksid selles olukorras olema need, kes veel ei tea, mis minust homme saab, kus mina olen see, kellele tööandja ütleb, et nüüd kahjuks meie sinu teeneid enam ei vaja, aitäh, aga peame oma töö vahekorra lõpetama. Psühholoogina, kas sa oled pidanud selliseid inimesi nõustama? Tänast teemat koos ette valmistades oli minu esimene seos kohe see, et ma mäletan Kadrioru perekonnanõuandlas perioodi kui kõik need ümberkorraldused tasapisi algasid ja kui tõepoolest olid toda uut aastat ise loomustamas uued kliendid, inimesed, kes olid jäänud töötuks. Nii et see sotsiaalne probleem on toonud kaasa kahtlemata vajaduse nõu saamise järele ja psühholoogilise abi järele. Aga meie tänane jutt ei ole võib-olla nii palju nendest inimestest, kes juba töötuks on jäänud, vaid sellest situatsioonist ühes töökollektiivis. Ma kardan, et Eestis on praegugi neid päris palju, kus kus kõik see õhus alles on ja kuidas ennast säilitada, kuidas säilitada kolleeg? Kes selle võimaluse õhus hõljumine on see, mis kahtlemata suhteid pingestab ja ka inimesi endid rivist välja viib. Ja nii nagu siin ühes nendes jutuajamistest ka selgelt välja tuleb, et see peaks olema üks otsene Aga enne kui me nüüd hakkame analüüsima neid, neid jutuajamisi, mida me veel kuulanud ei ole, ma arvan, et ega meil vist enne tõepoolest palju enam öelda ei ole, kuulame nad ära järgemööda. Kui palju teid oli seal väikses kollektiivis, kui te teada saite, et midagi hakkab muutuma, et teid veel vähemaks. Neid oli kaheksa inimest, käisime kahekaupa vahetuses, tööl, leiti kokku hoida, kus annab, otsustati koondada osa ära, kuid mitte koondamisraha maksta, koondati ära kohad, aga mitte inimesed. Meittle teatati, edaspidi saab olema kuus kohta. Sellepärast otsustage nüüd ise kestis, tahab lahkuda omal soovil. Kuna keegi vastu talve lahku ei tahtnud, läks lakke lahjemaks. Kaheksa inimest tegid kuue inimese tööd ja said selle arvel vähem palka. No tegelikult oli tööga siis niimoodi, et noh, kuus inimest võinuks seda tööd teha, v8 oligi nagu liig. Algul oli nii, et katlamajas olime ikka kahekaupa vahetus, päeval kui öösel, siis otsustati, et peale võib-olla ka üks inimene öösel ainult kaks, kaks inimest, nii et kui ühel on vaja ära käia või juhtub, et on vaja mingit salt pisi jooksvat remonti teha. Üks võib värvida, võib puhastada suitsukäike või pesta ökonoma Iisrid läbi. Ja kui midagi katlaga juhtub, siis üks jääb, vallur, teine läheb, kutsub kedagi tavalist. Just öösel on selleks tingimata vaja kahte inimest, sest siis saab ka kordamööda paar tundi magada. Mis on üsna tähtis. Sest lõpuks, kui ikka 12 tundi järjest katlas istud, jälginud v klaarsel müra sees, mis mõjub üsna uinutavalt ja käib närvidele, siis kurnab inimesi ära. Nii et ühtepidi tundub, et kahe mehe jaoks tööd päriselt ei ole, eks ole täiskoormust olnud kunagi. Päeval poleks tõesti vajavad, sest seal oli näiteks veel oleme lukksepp, elektrik, keda võiks hädapärast jätta katla juurde, kui on tarvis natuke ära käia või abi vaja. Aga öösel peaks tingimata olema kaks, siis aga kevadel teatati, et nüüd katla pannakse seisma, teid kõiki saadetakse palgata puhkusele sügiseni, kuid hoiatati, sügisel koondatakse veel kaks kohta. Tähendab see oli siis juba sellel hetkel, kui oli juba nagu kuus kohta jäänud kaheksast kaheksa inimese peale. Alguses oli kohe teada, et kaks inimest otsivad endale uue töökoha. Sügiseks oli teada, et veel kord kaks tükki ära koonduma, sest otsustasid ka öösel, võib-olla üks inimene, nii leidis keelegaks inimesi sotsid endale selle suvel palgata puhkus endale uue töökoha. Koondamise rahad jäid jälle ülemustel alles, inimesed läksid ise ära? Jah. Et mitte koondamisraha maksta, koondati mitte inimesed, vaid koondati kohad. Ka selline asi on võimalik ja tähelepanu mitte midagi. Mis sa siis teed? Muide, seda oleks huvitav teada, kes need inimesed siis olid, kes otsustasid lõpuks ära minna ja kes need olid, kes siis siiski kangelaslikult ja kangekaelselt paika jäigi oma koha siis nüüd säilitasid? Ära läksid need, kellel oli olemas kas mingi teine eriala, näiteks üks oli õppinud rätsep, kuid töötas katlakütja vabadel päevadel haltuurat teha. Tema muidugi leidis töökoha. Üks naisterahvas läks näiteks kohvivabrikusse, Pauligisse sai sealt parema töökoha. Ülejäänud kaks oli siis sellised mehed, kes lihtsalt kas tutvuse kaudu või muidu leidsin talle midagi meelepärast. Võis olla ka väiksemapalgaline kutt. Nad vähemalt said edaspidi öösel kodus magada, oli päevane töö, mitte ei pidanud 12 tundi öösel järjest üles. Nii et omamoodi need, kes ära läksid, said parema koha elus nagu mingis mõttes. Kuidas nüüd võtta palk võib-olla isegi natuke väiksem, kuid kindlasti tervise koha pealt. Nad võitsid, sest kunagi töökatlamajas või tervistkahjustav pärast kahtteist aastat tööd lubati 50 viieselt pensionile. Praegu on see seadus ära muudetud, justnagu oleks vibratsioon müra masuudihais masuudil lisatav pari mürk ja elavhõbeda aurud kõik kuskile ära kadunud. Koos sotsialismiga. Ma usun, et nii mõnigi kord nii mõnigi teist kest ära läksite oli sellest mõelnud, et noh, millal see ükskord lõpeb, need öövahetused, see vibratsioon, noh, see, mis kõik siin ette sai loetud müra. Kas on raske muuta ennast muuta nüüd seda harjunud rütmi harjunud käimist tööl ühes kohas? Kas me ei ole siiski paljus just nimelt harjumuse ohvrid, et see on üks kindel asi ja ma hoian sellest kõvasti kinni? Harjumus, võib-olla see, et kui oled harjunud käima vahetustega päev tööl, teine vaba, siis on väga raske käia tööl iga päev jälle terve nädala jooksul viis päeva jutti. Hommikust õhtuni. Sellepärast muidugi otsin sellise töö, kus oleks samuti vabad päevad. Praegu on mul selline töö, kus ma olen kaks päeva tööle. Tööaja suhtes mul pretensioone ei ole. Muidugi, eks ta on natuke harjumatu ja võib-olla mõjutab teistpidi. Füüsiliselt väsitavad. Kuid ma arvan, saan hakkama. Kuidas tuleks niisuguseid asju teha inimese moodi? Kui me mõtleme nüüd neid inimesi, kes ütleme, on tõesti huvitatud, et kõik oleks tootmine nii-öelda ükskõik mida siis toodetakse ökonoomsem. Et need inimesed, kes on paigal, teeniksid paremini, elaksid inimväärsemalt kogu firma kosuks ja elu läheks kenasti edasi, noh selleks nad peavad vahel tõepoolest koondama, eks ole. Kuidas seda teha, inimese muud siin ei olnud tegu koondamisega üldse, kas oleks tulnud koondada või mis oleks tulnud teha? Kui ma ostaksin kõikidele nendele küsimustele vastata, siis ma praegu istuksin mitte siin, vaid kuskil valitsuse laua taga. Ma olen ainult keskharidusega inimene, ma tunnen, et midagi on mäda, kuid ma ei oska leida lahendust. Nüüd me kuulasime ära selle esimese intervjuu, see ei olegi see selles mõttes tüüpiline koondamise eelne jutt, mida see mees rääkis ometigi kuidas psühholoogina sellele läheneksid sellisele olukorrale, selle koondatud kedagi, eks ole, ka? Ja ma arvan, et siin on kindlasti kõige suurem koormus olnud just sellel töökollektiivile enesel, kes on siis pidanud suutma vastutuse võtta enese peale ja, ja noh, nii-öelda enesest siis emalduma irduma ikkagi need inimesed, kes on siis nagu leidnud uusi võimalusi. Muidugi siin tuleb ju kohe mängu neid, neid momente, et ilmselt on suurem paindlikkus inimese jaoks, omadus, millega ka teisi võimalusi saab leida ja näha Kas sul ei tundunud, et siin mõned inimesed tegelikult lahendasid ära probleemi, mis neid vaevas? Ja sellega, et nad ära läksid ja, ja terve rida ja mis on ju alati igasuguste muutuste, olgu see siis töökoha vahetus, kolimine, mis iganes puhul oluline on see, et päris kindlasti tekivad mingisugused uued šansid. Ma mäletan üht nihukest naljakat võrdlust ühe inimese kommentaari väga tõsise haiguse järel, et kõrvalt vaadates ta on jäänud ilma oma tavapärasest töökohast oma tavapärasest elustiilist. Ja ometi on ta leidnud selle asemele midagi, mis on tema jaoks enne olnud avastamata. Tähendab, peab olema julgust midagi enda elus muuta. Ja ma arvan, et sellega on inimestel olnud alati jõuvaru, mis aitab paljudest probleemidest üle. Aga siiski vaatame nüüd seda kaheksa inimesega väikest töökollektiivi, eks ole kus nad äkki seati üksteisele vastu tööandja poolt. Ja te peate ise oma probleemi lahendama. Te peate kas kedagi enda hulgast välja lööma või välja sööma. Või lihtsalt siis koos seda lahjemat laket sööma ja ma arvan, et siin on üks võimalus tõepoolest see, et, et kui on kollektiiv, kes leiab, et sellise olukorra lahendamine ei tule üldse kõne alla, siis on alternatiiv on see, et tõepoolest jäädaksegi kokku ja suudetakse ta siis alles seesama kollektiiv, millest on teisel moel tuge, päris kindlasti on siis see olukord, kus tuleks kasutada oskust läbi rääkida. Muidugi on ilmselt palju raskem ja ka palju kahjulikum see olukord, kus on teema nagu tuha all hõõguma, seal keegi nagu sellest ei räägi, pinged on kõrgel, palju mõistlikuma selliseid kaheksakesi ikka kokku hakata ja proovida siis. Poolakad on ta, jah, kas sina nüüd näed, et need kaheksa inimest oleks võinud ka oma tööandjale vastu hakata, ongi üks nendest selliseid vallandamisi või koondamisi väga raskeks tegelevatest asjaoludest see, et, et ei ole enam ju sellist organisatsiooni nagu vanasti oli ametiühing või mis minema järgi, eks, ja et, et see on ju näha, et kui palju kasu on sellisest ühendusest, kes ikkagi lähtudes olemasolevast kehtivast seadusandlusest paneb täpselt paika, et on küll ette nähtud koondamistasu, on see praegu tüüpiline meie ühiskonnas, et inimesed pannakse tööandja poolt sellisesse seisu, et lahendage ise oma probleemid? No neid tuleb ette ja üsna sageli, see on tõesti üks tüüpilisemaid situatsioon, ainult et mitte just eetiline, mitte just eetiline ja inimeste jaoks väga palju sellist psüühilist üleelamist kaasa toob, need keeruliselt. Sugulussuhted, ja mul ongi siin selle koha peal ka kuulajale ettepanek, me täna võtame teie telefonikõnesid vastu, lindistame muide neid ja nädala pärast me tahaks seda asja edasi arutada natuke juba koos teiega siis teie oma elukogemusest ka sellest, mida te kõigest sellest arvavad. Ja võib-olla ka, et kuidas selliseid sõlmi siis lahti harutada enda jaoks, et oleks kõige valutum. Aga kuulame nüüd järgmist kõnelust, siin ma küsisin. Nõnda, et kuidas võib näha välja olukordades töökollektiivis, kus on niisugused asjad, mitte tunda ja teada tõepoolest, et need tuleb suurem koondamine. Kas on tunda, et midagi käärib, midagi inimeste omavahelistes suhetes toimub? Midagi on teistmoodi. See on, ma arvan, igas kollektiivis, kui niisugune oht on olemas, on tunda kuidas inimesed käituvad, siis kindlasti on nad täiesti põhjendatult närvilised, sest inimese kõige suurem vaenlane, teadmatus, kava, niisugune teadmatus võib kesta talle inimpsüühikale taluda üldse. Ma arvan, et mõni võib-olla noh, kas lõpmatuseni, aga kindlasti väga pika perioodi. Aga mõni inimene kindlasti teatud aja jooksul lihtsalt närvid ütlevad üles, tegelikult paistab välja niimoodi, et käiakse, istutakse ja arutatakse ja sõlmitakse intriige. Kuidas õieti, mis toimub ikkagi inimestele tehakse võib-olla vihjeid ja kas võib-olla just otse, mitte võib-olla ka otse nendele, kellest arvatakse või nii, aga noh tehakse ka lihtsalt lihtsalt vihjeid, igasuguseid mõistaandmisi, igaks juhuks. Ma ei tea, lasendeeritakse pinda, kui tugev närvisüsteem kellelgil on vä, võib-olla keegi võtab ise kätte paberi ja pliiatsi, kirjutab avalduse, läheb minema lihtsalt ja teatud enesekaitse ka, et kui ründan teist natukene näitan temana võiksime kohti kätte, siis ise olen sellest parem. Ei, ma seda ei usu, ma arvan, et noh, pinna sondeerimine käib rohkem sellel pinnal, et inimesed, kes peavad seda otsustama sõnana rohkem sellel pinnal, lihtsalt et vihjavad nendele, kelle saatust nad peavad otsustama. Igas seltskonnas on sisi olemas, eks ole, need, kelle üle otsustatakse, need, kes otsustavad tuledeni välja. Elu on juba nii seatud, kummalgi lihtne kindlasti mitte. Nii, sellel, kes peab otsustama, kui see, kelle üle otsustatakse, kuidas nüüd ikkagi käituvad, just, alustame siis sellest ikka vead, need, kes otsustama peavad, mismoodi oleks see niisugune vastuvõetav käitumine, tegutsemisjoon reegide suhtes? Osa on ju tegelikult ikkagi vaekausil kogu aeg, sest teada on, et keegi peab ära minema, peaks asi minu meelest käima väga kultuurselt. Seadus näeb ette, kui palju tuleb ette öelda, kui palju inimene saab, sest hüvitist nii või naa, eks ole. Aga ma leian, et ise konkreetne kuupäev kätte jõuab, siis ülemus peab olema juba varem endale selgeks teinud kuidas ta selle inimesega käitub. Ta peab olema oma kollektiivi täielikult tundma ja peab olema endale selgeks teinud, kuidas ta vastav inimesega käitub. Kas ta ütleb seda talle tööpäeva lõpus mingisuguse, ütleme perioodi seal viimane tööpäev, ütleb ta seda algul või keskel sest minu meelest see sõltub täiesti sellest inimesest, kellele seda öeldakse. On inimesi võib-olla, kes taluvad selle täiesti külmalt ära. Aga võib-olla on inimesi, kes pärast seda kõige hullem juhus muidugi vajavad lihtsalt meditsiinilist esmaabi. Sest et nii mõnelegi võib see ikkagi tulla ootamatult. Ja on minu meelest täiesti ebaeetiline jätta see inimene, kes nõrgema närvisüsteemiga lihtsalt saatuse hoolde kes võib-olla seal täiesti meeltesegaduses töölt koju minnes võib-olla astub seal auto ette või tont teab veel, mis võib juhtuda, kui ta tähelepanu on täielikult kadunud ümbritseva suhtes. Minu arvamus, et siis tuleb teha konkreetne jutt, neljasilmajutt kindlasti see ülemus peab tegema sellele inimesele selgeks, milleks või mis selle asja esile kutsub, ühesõnaga selle koondamise, kas seal palgafondi koondumine, teatud kohtades ärajäämine, töömahu vähenemine, ükstaskõik, mis ta peab talle selle ausalt selgeks tegema. Ka oluline, et inimene lahkub või saanud selle lahkumist teate selliselt, et Ta tunneb, et ta tegelikult ei ole olnud halb tööta ja asjaolud on lihtsalt niisugused. Paljudel juhtudel see ju niimoodi ongi, et ega see inimene ei pruugi lihtsalt halvasti töötada, lihtsalt kas asutuse töö maht väheneb, vibrofileeritakse ringi ja noh. Aga ta on endale ikka niimoodi, et mul on kehvakene ja sellepärast soovitakse minust vabaneda, on, ma arvan, et see tunne jääb sel juhul muidugi kui see edasi viiakse niimoodi ebainimlikult läbi. Aga, ja ma usun just, et kui see inimene on ikkagi seal, ütleme, töötanud ka viis aastat, 10 15 20 ja rohkemgi veel. Et see oleks ju väga ilus, lihtsalt, kui see ülemus seletaks selle asja kõik ära ja arvan isegi, et ei ole üheline mingi mälestusese, sest see inimene on oma töö ikkagi teinud selles asutuses, ükskõik kus ta siis ka edasi tööle läheb, leiab ta töökoha, mismoodi? See on muidugi mure, minu meelest niisugune usalduslik vahekord peaks nende inimeste vahel siiski jääma, kuigi võib-olla tahame kohtu, aga et nad ei läheks lihtsalt lahku teineteise suhtes negatiivsete emotsioonidega, sest see on minu meelest ju täiesti reaalselt lahendatav. Kõik selline suhtumine saab olla ometi. No nüüd me kuulasime selle intervjuu ära, mida selle kohta öelda. Ma tuletan kuulajatele vahepeal meelde, meie saade on juba jooksnud üsna tükk aega, et meie tänase saate teema on, et kui ees on koondamine ja praegu minu vestluskaaslaseks psühholoog Helle Niit Vallandab ja selline ootamatu muutus, see tähendab võimalus jääda ilma oma töökohast eriti veel, kui sellega ollakse päris pikka aega harjutud vallandab ju hulga negatiivseid emotsioone ja need võivad olla seotud siis oma kolleegidega, aga loomulikult ka tööandjatega ja selles niisuguses segaduses ja just ebameeldivate emotsioonide virvarris kipub tekkima see arusaamine. Kogu inimese elusaatus ripub ainult selle küljes ja ma tean, et tõesti on kriitilises olukorras tunne just selline. Tundub, et mitte midagi kõrval enam ei mahu, aga ometi on olemas neid olukordi, kus, kus jah, nii nagu meie esimese intervjuu põhjal oli näha midagi võib-olla isegi parem kui pöörduda otsima ja mitte jääda ainult kramplikult klammerdunud. Mulle tundub, et inimestes vallanduvad vahetevahel sellistes piirsituatsioonides niisugused halvad kired ja emotsioonid, mis iga päev üldse muidu välja ei tulekski. Jah, no tähendab, olukorras, kus on teada, et kedagi peab koondama või lahti laskma siis on ju loomulik käitumine, kaitsepositsiooni võtmine ja mis on parem kaitsepositsiooni võtmine, kui proovida näidata oma kolleegi tunduvalt kehvemana ebapädev omana, nii et igal juhul peaks saama lahti lastud tema, mitte mina ise. Ja sellise teed ja tagajärjeks on kahtlemata siis nii suured pinged, kui üldse saab olla kollektiivis, mis on enne olnud võib-olla väga üksmeelne, väga sõbralik. Nii et, et siin on see koht, kus näiteks kindlasti võiks soovitada nii sihukest meeskonna nõustamist või. Vähemalt tuletada endale aeg-ajalt meelde seda, et küll on hea, kui on olemas hea kolleeg, kes sulle vahel hea sõna ütleb kehvas situatsioonis just nimelt, et ole ise samasugune kolleeg teinekord just sellele, kes noh, praegu ollakse sattumas olukorras. Ja, ja teine asi on muidugi see, et kindlasti õnnestub vot sellise sellise pinge kaudu näha ebameeldivuste süüdlasena omaenese kolleege ja ennast, mitte iseennast loomulikult tähendab kõik on nende tõttu, tähendab et nüüd on nii, et keegi peab minema ja ja umbes niimoodi, et, et nad ei ole mina ka tema tõttu veel just nimelt. Aga siis on väga hea, kui on olemas väga arukas ülemus, kes suudab probleemi ette seada, ükskõik, mis see siis ka ei oleks, mis põhjusel ei toimuks nüüd koondamine või uue struktuuri moodustamine ja näidata seda kui töökollektiivi ühisprobleemi, mille lahendamise võimalusi on kahtlemata mitmeid. Mitte nii, et ollakse probleemiks üksteise jaoks, vaid probleem on see meile EOK seisab ja kogu mees. Tähendab ülemusest ehk ametlikult öeldes tööandjast, kes peab ju lõppkokkuvõttes ikkagi asjad lõplikult ära otsustama, sõltub väga palju ja vot sellest eelmisest intervjuust meeldis mulle mõni asi eriliselt. Tähendab see mõttetasi tuleb teha konkreetselt aga siiski inimlikult ja selliselt, et inimesele jääks ka siis, kui tema osutub koondatuks sellist meki suhu, et noh, ma olen teistest kehvem ja ja eemale tõugatud ja kogu mu elutöö tegelikult, mida ma võib-olla olen aastakümneid seadustatud tusest teinud, ei olegi mitte midagi väärt. Ja ma arvan, et, et see ei olegi mitte nii palju inimlikkuse puudus, kuivõrd oskamatus selles olukorras käituda. Ma olen päris kindel, et need on olukorrad, kus on kõigil tööandjatel ebameeldiv ja nad elavad üle oma tundeid. Ja kui on midagi ebameeldivat, siis jah, on tõepoolest lihtne keerata selg ja lasta sellel inimesel välja astuda. Vabanedes siis sellest näiliselt nii ruttu kui võimalik ka ma ei usu, et see läheb kellelegi niisama mööda. Aga, aga nii nagu igasuguste asjadega on sageli ei ole ju tapaks või raskeks see, mida tehakse, aga see, kuidas tehakse ja siin on nüüd küll palju, mida ka meie selles kapitalismile suunduvas majanduselus tegelikult annaks teha ja mida me veel õppima peame. Ojasesse kõikuse ütlesid alguses, et, et see on midagi, millega ollakse juba kokku puutunud ja mis praegu kestab, siis paraku tuleb ka tuleviku mõõda sisse tõmmata. Tänaseks on meie saateaeg läbi Me jätkame sellel samal teemal, kui ees on koondamine nädala pärast, see on siis 30. oktoobril samal ajal algusega kell 16 null viis vikerraadiost. Täna ootame me järgneva tunni jooksul teie kõnesid. Mis Teie arvate nendest asjadest, millest me täna siin rääkisime? Kuidas need teid isiklikult on puudutanud või puudutavad ja kuidas oleks seda kõike võimalik inimeste jaoks inimlikult lahendada? Täna oli stuudios psühholoog Helle Niit, ütle, Helle, kas sa oled nõus, kui me oleme need telefonikõned kokku kogunud egaa siis järgmises saates natukene analüüsima neid olukordi ja hea meelega me kuuleme siis nädala pärast, nüüd aga on teie telefonikõned oodatud.