Lubage Kirjanike Liidu juhatuse ja propaganda büroo nimel soovida kirjanduslike kolmapäevade sõpradele head uut aastat. Mullu on kirjanduslikud kolmapäevad suurt tähelepanu leidnud ja publikuga korraldajatel hea vahekord tekkinud. Võib olla parem, kui need õhtut seda mõnikord väärinud oleks. Loodame et tänavu aastal see vahekord säilib, vähemalt sama soe, võib-olla muutub veelgi soojemaks. Laanekirjanduslik kolmapäev päev on oma kava iseloomu poolest 22. iseseisev programmiga õhtu kirjanduslike kolmapäevade sarjas ja 30. õhtu üldse selle nime all, sest osa kolmapäevi on läinud kordamisele nii Tallinnas kui Tartus. Ka tänavu on kavatsus, kui vähegi võimalik, kui erakorralised asjaolusid tule igal kolmapäeval kuni kevadhooajani siin kokku tulla. Uue aasta esimeseks õhtuks võib olla Ta sobib kõige paremini uute luuletuste õhtu millest seni veel ükski trükimusta ei ole näinud. Nad on põhiliselt kõik üsna uued luuletused ja mõne käsikirjal alles tint kuivamata. Esineb Heljo Mänd. Mäletani päev ehk heledat päev kus vanaisa põllule läks, külimid kaenlas ja terad hakkasid langemas sooja niiskesse mulda. Aga minul oli raamat kaenlas, istusin põlluveerele oma sinihallile kivile et lugeda. See oli mu esimene tõeline raamat. Temaga ületasin ma oma lapseejakünnise leheküljed, mu süles olid nägu valminud põld. Tuumakad, viljapead on ootel. Aga minu keha oli soe, niiske mull. Ja mustilmades oli päike. Minu hingeõhk oli kuum tuul ning rasked terad langesid. Rabime langesid nagu troonil, põrin. Ja rahutu maa võttis vastu ammu aimasta nende tulekut. Midagi imepärast juhtus mullaga. Ta hakkas teisiti tundma ja nägema ja armastama. Ja õitsele lõi Uuspõld. Paljude eri, tahtsin siis kasvatada, et täis külvata kõik tühjad paiga. Kõik kõnnumaad, kõrbed, jagaljused, mäed, kõik kõik tahtsin sel päeval külvata täis. Mäletan seda õhtu. Seda sumedat õhtut, kui vanaisa tuli, tühi, külinit kaenlas. Pikem näista mul siis. Ja targem ja lähedase Talib teradega kirjutanud põllu suure lehekülge täis. Muinasjutujänesed. Kui olin laps meeldisid muinasjutud mulle. Jutusta vanaema, jutusta, vanaisa, jutustage mulle muinasjutte. Aga nemad ei jutustanud. Nad olid kõik unustanud, ühtegi ei teadnud enam. Mure on seepärast ja töö. Aga minul ei olnud muret, minu päevad olid pühapäevad ja ma vajasin muinasjutte, nagu vajatakse leiba ja piima. Kuna keegi ei jutustanud, siis sündisid minus endas muinasjutud, sündisid minu muinasjutujänesed. Jutustamisrõõm ja kuulamisrõõm sulasid ühte. Üheks muutusid unistus ja tõde. Ja mul polnud iialgi iga need väikesed jänesed tulid alati, kui neid kutsusin. Nad rääkisid inimese moodi, nad kõndisid inimese moodi ja tegid vallatust, nagu minagi. Ma imestasin, et vana, kui ma neid ei näinud, et vanaisa ei kuulnud neid. Ainult pisike Marju nägi, tal olid veel selged ja suured silmad. Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad. Tegin kaasa pik seiklused kuumas Aafrikas, kollaseid Hiinamaal. Minevikus ja tulevikus. Kui sans suuremat jäi mul jäneste jaoks vähem aega. Ja nemadki hakkasid pelgama mind. Vahel harva veel söandasid tulla mu juurde. Vaikselt ja salaja, kui kedagi näinud. Aga Marjut nad ei peljanud, seal oli neil hea olla, hullata ja mängida. Siis nad ei ilmunud enam. Ja mul ei tulnud meelde neid kutsudagi. Sest ka minul tuli mure on, seepärast tulid tööpäevad ja kool ja teine ja kolmas. Kui sain nii suureks, et ei häbenenud jäneseid, Ena olid nad jäänud kaugele. Ma ei leidnud teed nendeni. Ma ei saanudki leida. Teed tagasi, lapsepõlve pole olemas. Aga jänesed elavad laste juurest edasi. Ma ei näe, aga tean, seda, ma ei kuule, aga aiman seda. Sest lapsed ei saa ju üksi nii rõkatavalt naerda ja Gilgata. Jääkidega luuletusi August Sang. Ma enne lugemist peaksin esinema väikese õienduse või vabandusega, tänase õhtu pealkiri on verivärskete värsside õhtu. Aga ausalt öelda minu omad nii verivärsked ei ole vaid umbes aasta aega tagasi tehtud. Ja sellest oleks muidugi ka midagi häda, kas, kas päeva või kuu või aasta eest tehtud. Aga häda on selles, et et On võrdlemisi sünged kirjutatud ajal, kui sõja sõja vari lasus inimsoo kohal märksa ähvardavamalt praegu, kus, kus olukord seoses Moskva lepingu sõlmimisega on muutunud. Võib öelda, et nad ei ole aktuaalsed. Ja minu kõige suurem soov on, et nad kunagi aktuaalseks ei muutukski. Unenägu. Mul pole ühtki rahulikku ööd. Üks uni on, mis alati mind painab, just nagu oleks võtnud lindile kõik olnud aja hirmu pildid, keegi ja seda filmi ette väntaks nüüd ja tagurpidi ikka tagurpidi. Mul pole ühtki rahulikku ööd paika, jälle uitan mööda teid, kust üle käinud võõras vallutaja võõraid laevu täis meiereid, võõraid mehi täis on meie maja taevas täis võõraid lennukeid ja mitte lund või vihma sealt ei 100. Delt sajab tuld. Oh jumal, aita meid. Meil inimestel elada on vaja, kuid jumalat, kus on nad, pole neid Merooma mehed jõuda üle raja, kuid okastraat on ees, patareid tuld annavad pihta kogu aja. Siis saabub vaikus keset varemeid, siis lõpuks enam kanonaad ei kaja. Nüüd otsast peale, Ohmis rõõmus leid, sa elad siiski jumal, halastaja üks maja alles on üks viimaseid kuid põlema, siis süttib seegi maja. Oh, millal unustama selle neetud aja. Aastaajad suhteliselt muretuna tunneb inimkond end talvel, kõik strateegilised punktid on siis paksu lume all veel lootusrikas. Aeg on, kevadseeme langeb mullapinda, kõik on kinni, külvitööga sõtta kevadel ei minda. Rõõmus aastaaeg on suvi. Elde muret, tuia uhke, kuni saak ei ole salves, sõjad kunagi ei puhkeaga, kui siis allkombainid valminud viljas põrisevad lennukid, kui kurjad koerad pehabel pilvislerisevad puhkuse, siis kiires korras katkestavad riigimehed sõjavägede manöövrist, teadvustavad ajalehed, paganad ja ristirahvas kuulavad ja kahvatavad kõneveskid, jahvatavad, proovipommid, plahvatavad pilvist alla, pahisevat radioaktiivsed sajud. Kartuse ja viha mürgist halvatud on kõigi ajud. Alles talve saabumine lõdvenema paneb pinge, hirmutatud inimsugu tõmbab kergenduseks hinge. Oh kui hea veel kammitseda, saime valla pääsenud vaime, tänu taevale veel aasta ajapikendust. Me saime järelpõlve, et kes ei tunne painet, mis meil asub praegu. Imestage, mille järgi hinnati kord aastaaegu. Järgnevalt esitab oma luuletusi Minni nurme. Küünlakuu laulud. Tee venib, ma käies teen sooja Teeennsooja ja trotsin lund. Külm võtaks, kui silm läheks looja. Las lauluga peletan und. Jäin vast tööd, pimeda peale. Kasvab vihinale hangede müü. Tuul ilma ei pööranud, heale ei tahaks ma hälbida, nüüd. Ja muretut viisi ei ole, mu huulil ei ollagi sa kui tuisk, kõhe ja kõle. Teed, juhata mulle muma. Lumesahk lükkab päeva raja lahti. Veerevad rattad, Monjuvad sinna oma mustreid. Ruttavad jalad vajutavad oma jälje. Lumevall jääb teepervele, teispool seda valli. Vakka on valged Vainud. Külma armas oksalt leevike endast elumäär andes lendab aknale. Kodudes köevad ahjud. Pargane varitseptuaalseine taga, et aga kuklasse karata. Kirvega halule ooppisid, jaga tali, on valim Sparata. Poja käed poolemmut pilbasteks lööksid, teenib ta kaugelt? Ei ulata. Palju on pikki ja pimedaid, öösid jääd, mida miski ei suleta. Kui ainult kevad. Mu kevade ootuspoegade peale on rajatud peast Edanud rätiku muredest kootud lootustes Noortele najatum. Ossa plika, tuisupea, ükski pidur sind ei pea. Õpid üht ja teist ja kolmat omatahtsi teed ja torm. Leer, su naerud pole naerdud Verso tantsud tantsitud. Pükstest, kisa ringis, helkad, poisse peibutab ja pilkad trügib ligi. Vatkussaga. Veel ei ole tõsi taga, tõsi, tuleb omal ajal nägu loodud iidamast iidamast-aadamast. Järgmiseks on sõna Aira Kaalu Hiroshima pomm. Ma olen haige, kuid ma vaikin sellest, sest mindki tabas Hiroshima pomm. Siis öelge, kas ma meeldin teine veljed? Mu vaikimist ju teile tarvis on? Te tahate? Te tahate ju unustada häda? Te tahate ju käia püstipäi? Te tahate end ilusana näha? Sest iluski, sest iluski on võim. Kuskil kõrgustes kuskil kõrgustes kuskil kaugustes raksab äike ja puhub tuul. Kuskil avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. On meid tüüdanud NUT rongid, kauplused, võimumehedki, laimu, suud kuskil avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. Seda rahu, mis vajab eetidel, jagab kuu neile alati kuuni vaikselt. Jabi Eteetlikult paistab haigele palati. Seda haigust, ma tunnen ammugi seda haigust ka ise põen. Külmas sõjas, neilt võeti rammu. Kes veel küsisid, Gusson tõed. Rahu, otsite öises maailmas kuu peal, rahu on külluses. Minge sinna ja toogem kaasa, sealt rahu, kandamid, üllamad. Aga tõde ei leia sealt, Gide, temal puudub ju kodupaik, teda leitakse teda, luuakse teda nähti, kuid oldi vait. Kuskil kõrgustes, kuskil kaugustes raksad äike ja puhub tuul. Kuskil avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. Järgmisena kuulete Debora Vaarandi luuletusi anni Viidingu ettekandes. Jälle nagu uneskäija äkki läbi toa, ma lähen. Jälle kuskilt unaruses tolmunud raamat, pihku tuled. Bellas ja melis Sand. Kange lugu ajast-arust, vana vana võõras, võõras, põgenevad varjukujud, kes ei puutu kellessegi. Päev käib ikka oma rada, kirju kuubia, Kebiad, sammud uksest sisse, uksest välja lehvivad ta laiad hõlma. Belgias melist Sand. Keset tuba kasvab vaikus, teispool päeva head ja kurja. Igivana kasvab kurbus ja ei puutu kellessegi. Belgias ja melissand valge raamatusse surun liikumata hingamata. Süda paisub, nõtkub raskelt nagu võõras lill mu põues. Vahest on, kui meri minuga ei kõnele, kui mäed tummalt kõrgitsevad ja mälestused nagu puuslikud vahivad nurgas, ümin selles oma puist, üminak, sinu lõbusad silmad, ainsad pilvelõhed, kust päike saab mu juurde tulla. Pilvelõhed kiirtega, kus kiirguvad kentsakad, linnud bambustehniku ääres. Paabu Terrüüsis, sabad Vikerkaar, limas läbi palmilehtede vihma. Pelikanide roosad noka londid vee kohal. Ja noored hallid luigepojad ärkava kraatsijaga kumerdumas kaelu ja peitmas tiibade alla oma suuri inetuid jalgu. Sinu naerused, silmad, hasartmängija silmad kuldse veiniga, silmad, muretust sobimuses, kõikide ookeanide ja kõikide kallastega. See oli ka külade luuletus kolmes osas. Kasinad, vast kulinglassi viise. Kõrrepõldudel kollane vaikus, raamat kaenlas, jalglampides libiseb, käin mööda kodusi paiku. Koos minuga käivad külateel loetud raamatukangelased. Küll mõni neist imestab, mõni on tumm, mõni pilkavad viletlase ülekõrre tüügastest kuldse maa läheb vanamees tavalist kasvu. Mina, kuid aimu sellest lahti ei saa. Mu kõrvale hiiglane astub küll Tšehhovi moodi, on sõbralik pilk ta näpitsprillide taga. Koos temaga astudes silmapilk. Mu süda on kahtlustest vaba. Fine lausik avarus piirita. Kuidas võtab see südame hellaks? Sibul kupleid, kuldpäikene kiiritab, kust kaiguvad õhtukellad. Helin lainetab, külatänaval helin kumiseb maamehe õues, kus Remmelgas mõtiskleb väraval valus, kaugele, igatsus põues. Pisut nukraks teeb lõputu lausikmaa kurvaks valminud viljade ilu. Ja kui külasse tarede mõnu saad, hakkab südamel raske ja vilu. Vallitare kõik längusse räpakil käest üksteisel hoiavad kinni. Aga mehed on kõrtsi ees, käpad, kõriorelit ajavad pinni. Pühapäeviti kaanivad nokatäis, kui juua, siis põhjani juua. Ainult viidasson unustust, nokkadel ainult unustus. Rõõmu võib tuua. Ja naised need musta ja rumalat kala lõpmata ootavad tite, kartes härrat ja meest ja jumalat. Ainult tööd ei karda, nad mitte. Nõnga jalutab juhmus ja pimedus nagu 500 aastat enne. Kuid ometi milleski nimetus on kaunite aegade enne. Lähed välejalg unistust õppele üle tosina aastakümne inimvaimule loovale mõttele ise südamesinise. Terve sajandi astudes. Me jõuame minu aega siin, teised on mured ja raskused. Ja küla on kõrgema laega. Igas tares käib iga päev Postimees, nailon pluusid on Triinul ja reedel nagu linnas sillerdab asfaltiga laudaman, paks Margareeta. Antennide metsas on katused, sestap teised ka kombed ja tavad. Lüpsinaised, kel suuvärgid patused riigi juhtimist arvustavad. Karjanaistel on endil kah gigandid sees. Väiksest vargusest pole miskit. Aga ei, kandeid sarjavad nagu üks mees olmeigand või sotsialistlik. Juba kolmandat küpsidentab päev läbi käidud sai Kuuba ja Hiina järg, jälje on meie kombaineri käes. Kes käpuli kummardafiina maha kanda ei saa teda päriselt kuigi tipsutanud pühadest saadik. Kombainiga laseb, mis käriseb ja on etem kui vigla Taali. Ah, noored, nad veerevad kaugele nagu herned, kuivanud Kaunast. Ei küsinad pisaratest laugetel maa õhust ei suitsu, sest saunast. Aga ilu ei panda jupata. Kui on kusagil lihtrites pidusaal kahju noorust, siis muldamata. Kord saab raskemaks teadmistepagasi ja nad tulevad hiljem või varem oma kaugesse külasse tagasi. Sest vaevalt on kusagil parem. Aga seni võib kiita või sõimata Kuldse sügise kibedas pinget, vanad jaksavad, põldusid põimata ainult nõnda et olla võiks hinges. Lõviosa võtavad ajast väes oma lojused, kaalite kapsad, aeg, ammugi oleksid need anda käest. Aga millega leiva eest maksad? Vastseid kopikaid majad saab jagada, sest rahvas käib põldudele harva. Aga rahvast käib seepärast magada, et tasu on vasekarva. Oota ime, mullake väraval pojapoega, kes tuleks ja päriks, mõõdaks, söögid kõik pilgul säraval nagu peremees tööjärje päriks. Ja ükskord patule ta tulema peal. Maa ootata noorust ja tarmu. Ta mõistlikke käsi, ta mõtlevad, pead ta ürgset maamehe armu. Seitsmest lukust võtmetega. Sõidad koju, kirjandusõhtult, lugemast, poeemi homse päeva inimeses. Sõidad õue ja panete väravalukku. Sõidad garaaži ja paned rooliluku. Astud maha ja paned masina lukku. Tuled õue ja paned garaaži luku. Lähed majja, paned maja ukse lukku, võtad kirjad ja paned kirjakasti lukku. Astud korterisse ja paned korteri ukse luku ja võtmetasku ja võtmetasku ja võtmetasku. Esikus. Kui sa seitsmenda võtmetasku paned, võtad sa teises, kust kella? Ja märkad, et täna on õieti juba homme? Imestades küsid endalt, kas kell ei käi viimaks ees? Et olla suure kruvikeeraja keerata. Pigem hammasrattake olla suurde hammasrataste hamba all pigem pigem mistahes kui pendel. Seemis võngub ning arvab Ilusa kupli see hoone on nad minu jaoks teinud naljaka nimega panteoni. Sõge pendel võngub ühest äärseisust täise ühest äär seisust teise, ühe säärseiduri ikka äärmisem pisut kui teises. Kahetsusväärne pendel, mis võngub paigale jääval pinnal. Sellal kui maailm pöördub. Laul ühe jalaga härjast. Jahile läks, Jaanikene marssis metsakuise, marssal püssi, ta võttis pihus röövliraua rinna alla, rügsi traksid rihma otsa. Õhtust saati asutas poole koiduni kobistas enne kui hakkas astuva laane poole liikuma ei jää. Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure, Sonny pauna täie põdraliha laua pääle, laia käppa tuli tuppa. Ei tuhkagi. Minaga manni maali, tarka kabu, kontseni kavala, võtsin kätte korvikese näppu põllenurgakese. Tõstsin talla trepi peale kinganina künnisele ukse, pauk, koer ei haukunud. Tasa saingi nii tulema. Jõudsin tulles metsa äärde silmal sirge sihi peale. Seal olid vahid välja pandud kaksivalvurit väravas. Üks oli Kasar tammekene, teine pihlakas punane. Tere. Tere tamme tubli poissi, tere Pihlak. Punatukka. Ma tahan lapsi laande minna, metsamemme palvel. Ei mina talla taimekesi, tee liiga lindudel. Isemina laane lapsukene, sarapuude sugulane. Mind on kuused kasvatanud, kaseoksad kiigutanud sipelgaid, mina saiul söötnud lepatriinut, leivakotist, siilid mul süles maganud. Pihlak peaga nõkuteli, tammelehed kahisesid, valdas vinnati ülesse. Oi-oi, te udused Laanet, Padriku tiidi, hämarat aurused, võsaalused, suitsuvines, Saraapikud. Harva, kui saan siiamaile harva vaid vihma, Varulla uidutusel hoitlemaie. Nii see hakkaks nurisema, rukkipõld paneks pahaksi, kui siin kuivalla kukuksin, hüval ilmal ilutseksin. Sadu käis ümber suure metsa, sadu käis ümber ja ürises siis ab päeva kuldne kämmal ilmus Rankude vahelta, heitis üles Vikerkaare. Mina ka häälel uikamaie teest eluteest, eluellerioo. Lasksin lendu rõõmu, linnud Elleru Ellera vastu laulsid kõrvekoori, üürgasid siia orelit, laaneladvad lainetasid kõikne pilvist. Ta põrutas Äramul unuski meelest, et tulinavitustanuma metsamemme palvel. Unus hetkeks ei, päriselt. Nõnda, mina kurtsin kuusikule, halisesin Aavikul. Jahile, läks Jaanikene, marssis metsaguse marssal suurt saama, jämet jagama. Ei tood koju, kirbukestki metsapiigat, peenikesed nõmmehaldjad, ilusad. Aidake aru pidada. Andke nõu natukene, mis ka Jaani turgutada, mees ta suurelista sööta. Olemul püssipasunad röövli rauda rinna all ega koertekarja kavandada. Metse mõistis vastu kostis kuusik kuulist jaguma. Küll külmanni maani tarka kavalutini kõnelejat taha sai püssil püüetavatega raual rapsitavat. Otsid näpul nopitavaid kummargile kutsuma. Puugalata pullid käsi, üheAga jalaga härjakesi. Mets oli helde, Laasoni lahke. Mets oli helde andev, aialaas oli lahke, lubamaie avas oma hallid aida uksed tädi lahti, samblasalved sahverit, sinisumedat. Tihnik täis oli tünn, tall, põõsaääred, paksu peti, paarik, vasika lihada, üheAga jalaga härja ossi. Koju kandsin korvitäie panni peale põlletäie poole veel jätsin pühadeks talveks tagumised singid. Ellen Niit laeb oma luuletuse sadamasillal, taevas on mere kohal kui poolik võrgu Bullu on meesteks saanud poisid, kes munast tulid mullu. See taevas tundub neile liig tuttav ja madal nagu üks pilguheit ja klirdi on taevaklaasis pragu. Oh oi, küll mühab sisse sealt ilma mere Muuli Nyyd Jaanusel tahmivad, puisid taevaprao äärel suuli tuuletäi soluutsuvaid laevu, kanepi köisi ja tõrva ja muudkui puhuvad neile merele minekut kõrva. Ei olekski palju neil vaja, piisaks täiesti heeringalaevast lahti tuukrite ja tünnide vahel. Südava loll saaks vaevast. Kui just mõni kaval plika taevaprao ette mõrda ei säti, on homme silla tühjad ja lautreil ainult etid.