Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaasõjaks, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere kuulama 400 kahekümnendat Eesti lugu, mis jutustab eestlastest kaugel idas sellest, miks oli Venemaale vaja just eesti rannas rahvast sinna elama meelitada, rääkis Venemaa Kaug-Ida riikliku ajaloo keskarhiivist leitu põhjal Tartu Ülikooli professor Aadu Must. Kuidas valmistusi tehti ja kes need ettevõtlikud mehed olid, kes maade kuulajateks välja valiti? Ehk nüüd jätkame juttu sellest, kuidas lugu tegelikult algas. Päris eesti Randlaste lugu, kogu aeg olid nad meil foonil kuskil olemas ja pidid nagu tulema hakkama. Ka päris eesti randaste lugu läkski siis lahti kohe 1897, kui tuli korraldus leida üles need rannarahvaesindajad, kes juba järgmisel aastal 1898 unistavad sellest, et nemad tahaksid sõita Kaug-Itta ja hakata saalseteks asukateks. Tegelikult oli vene keskasutuste kirjavahetus, näitab eriti just ümberasumise valitsus, kes pidi asjaga vahetult tegema. Muutub üsna kurvaks. Asi on selles, et kõigepealt, kui loeti, et oi, saab seal ka 20 rubla maja ehitamiseks ja nii edasi siis tuleb välja, et Kuramaal on öeldud, meie selles mängus kaasa lüüa ei taha kaluritega räägitud, selgub ükskõik, mida me meile räägiti, et kodumaal oli raske, sellepärast mindi, tuleb välja kurama, kalurid elavad hästi. Nii selgelt öeldakse. Tuleb välja, et ega Liivimaal see asi ka väga vilets ei olnud. Tuleb välja, et kes on kalurid, kes teevad rannasõitu, kellel on parem. Peagi lähevad merekooli ja, ja lõpuks jõutigi nii kaugele, et suudeti välja valida vaid põhiliselt paar inimest küll Pärnumaalt, aga kus tundus olevat võimalik kampaaniat teha, kus tundus olevat võimalik, et inimesed hakkavad kuhugi reisima. Need olid ikkagi kaks sellist toredat paika nagu Saaremaa ja Hiiumaa kus siis leiti, et kus on inimesed nõus minema. Muide, hiidlaste poole pealt ma võin öelda, et Venemaa arhiivides päris nagu põnevusromaan on siis kirjas see, kuidas käis kibekiire asjaajamine Hiiu saarel. Kuidas kõikidel kirjadel on peal ikka märkus kiire, kiire, kiire hiidlased ütlevad, meile see asi meeldib, aga meil aega küll. Tõsi küll, just vaatasin kirjavahetust, kuidas Hiiu saarel jutt iga hakkab levima, tegelikult on siis seal talurahvaasjade komissar Kardašov saanud kirja, kus ta pidi siis kõik vallavanemad kokku kutsuma ja neile peale lugema ja päeva pärast juba teada saama, kes sõita tahavad. Suuremõisa vallavanem Andrus Allik on öelnud, et haige laval ei saa tulla ja mis asjad seal käivad. Aga kui nad ära käisid, siis on jutt hakanud levima. Tol ajal oli selline hea komme tähtsad kroonukäsud, tuli ette lugeda kihelkonna kirikukantslist teadete pähe et kirik pidi olema ka nagu, nagu selline infosüsteemi osa ei, Hiiumaal natuke teistmoodi läinud. Andrus Allik on kõrtsis ikka meestele rääkinud, et, et sellised kirjad on tulnud. Nii et tegelikult sõnum hakkas käima kõrtsis kõrtsi. Natukene muutus. Aga üllatus-üllatus, Emmastest ongi leitud kohe mitu meest, kes on nõus minema jõuluraha eest turismireisile ja selle asja üle vaatama. Nemad on nõus vaatama, et kas need jutud ikka peavad paika või ei pea paika. Jälle, võib-olla mõni tunneb tuttavad ära need esimesed peale häkkeri seal Priidu Leisberg, Mihkel rapu, Priidu luus ja Peeter Saard? No asi on selles, et mulle küll tundub, et mõni teistelgi Christian hiljem esitatud niimoodi need asjad kõik ära ei tunne ka. Aga jäänuke Käina mehed on ka siis väljaga Alfred Kalfi, Villem Kaevatsi, kes on üldse seal hästi tähtis tegija pärast Jaan Tammeveski, Mihkli Velssoni Jaadu Miku kõrgessaare vallas, Gustav Keer, Peeter Insberg, need olid siis need, kes algul kirja pandi ja keda siis hakkas kroonu katsuma etnud kas kõlbavad, kõlbavad ja kui suured rahad ikka magama panna, noh, esialgu oli ikka väga selge taktika maksta nad üle maksta neile päris kuninglikult, et nad tuleksid ja räägiksid ja viiksid teisi taga lõpuks kroonuleid, kes ei osanud vene keelt või oska seal, tähendab kurat, noh. Ja lõpuks on siis esimestest maa kuuletaks valitud 46 aastane juba elukogenud Emmaste valla soomikri talu rentnik Peeter Saard Käina vallast Hindre talust, 40 aastane pärisperemees, hiljem üldiselt päris panime, ei tohi ära saata need, kellel oli koht oma talu olemas. Mis sa sellest saadad, dollar seal veel võis. See Hindre pärisperemees oli Villem Kaevats ja sama vallas siis veel ka 26 aastane Aaviku talu pärisperemees Alfred, kalk. Kaks esimest oli abielus, kolmas veel vallaline. Ja kui neile kaasa pandud kirju uskuda, kolid, kogenud kalurid ja rannasõitjad. Ja tegelikult tuleb välja põld, põlluharimis teadsid ka midagi, õigemini oli neist üks küll kirjutas, et et tema, naine oskab ka põldu harida. Nii. Nii ja naa. Aga Hiiumaal vist oligi nii, et et mehed pidid merd sõitma. Ja kõigi kohta on kirjutatud, et Con karsked, kohusetundlikud ja 11 tehti veel ära, kõik oskasid vene keeles ennast mõistetavaks teha. Nii et see oli nagu see suur asi. Üks tähtsamaid mehi, kes kõiki neid maakuulajaid kokku kogus, kamandas kirju, kirjutas igale poole märkuse, kiire peale pani, on veel üks Eesti ajaloos päris tuntud mees, Erasthüatsint Sinto Vene dokumentides ja kui, kui ta muidu tuttav ette ei tule, siis hiljem oli, siis ta oli ja kubermangu talurahvaasjade komisjoni tegevjuht. Seal oli küll vigaseid muid tähtsaid ametnikke, üks oli see, kes seda komisjoni asjaajamistega koos hoidis ja tema oli ju hiljem väga heas läbisaamises Konstantin pätsiga. Ja oli Tallinna linnapea. Nii et tema on siis üks need, kes siis, kes neid hiiglasi sätise kamandas ja, ja ikka vaatasid nad teise maailma otsa jõuaksid. Ja nii see lugu peale kas üldiselt tundus, et asjast asja, sõidugraafikud on paika pandud, mis vabaks peavad nad olema Odessas. Sest siis tuleb panna karantiini, sest ilma karantiini ei tohi panna kaugsõidulaeva peale ühtegi meest, sest viib haiguse kaasa, vaevlevad kõik haigeks. Noh, kui neid lugusid siis loomulikult ikkagi kroonuluba oli kavatsus küll ridade vahelt näha, et esialgu maksame üle, aga raha ometi loe. Ja, ja kui ikkagi mingid talumatsid lähevad, no on selge, et nad ei sõida Odessasse mingis luksusvagunis, reisirongis. Tuleb välja, on mingisugune jama. Lõpuks ta peab ikkagi, et kiiresti, kiiresti, kiiresti juba sõidavad härrasmehed reisirongiga ja, ja, ja, ja mingist karantiinist ei tule juttu sellepärast, et laev juba ootab. Vaatasin huviga ainuüksi sellest merereisist, kuidas need mehed sinna sinna Odessast kaugele sõitsid, võiks kirjutada kas oma, et sellise väikese Põneva raamatu reisikirja no tegelikult ka sellest, kuidas sinna Odessasse sõideti kogu sellest esimesest maakuulajad minekust. Minu arvates valiti maa, kuuled hästi, nad on jonnakad, mehed, Nad on mehed, kes iseenda eest välja astuvad. Ma olen, nimetasin nimeliselt küll ainult hiiglasi, täpselt sama käib saarlaste kohta. Ja gabariidid pärnaka kohta ja kõik on noh, ongi valitud sellised, keda oma küla ja oma rahvas usaldas, ütles, et no kui tema ikka ütleb, no siis on kõik õigesti ja siis võib uskuda. Esimene asi on see, et kui maakuulajad avastasid, et neljandik kaasa saateleht millega nad pidid rongi peale minema ja, ja lugesid välja venekeelses kirjas on saatele peal kauba sortiment. Ja siis sai sellest teada, et nad pannakse kaubavagunisse, siis nad jäid rongist maha ja kui juba kubermanguvalitsuses kergendatult ohata, nüüd on rong läinud, siis järgmisel hommikul olid mehed jälle kubermanguvalitsused meil siin midagi valesti läinud. Noh, ja siis tuligi see, kus enam kaubasortimendi käisanud sõita. Ja, ja tuli välja, et see oli nüüd tegeleti saarlastega pärnakate lugu kus ikkagi Riiast pandi sealt järgmine sel päeval iga reisirongi peale, et ikka veel kuidagi jõuaks. Ma ei tea, ma mõtlen, et kui ma sellest raamatu valmis kirjutan, siis peaks sinna panema küll palju ilusaid pilte vist. Ja mehed ise on kirjeldanud, et neile jätisse see esimene laev, millega nemad siis sõitsid, oli laev nimega, nii Novgorod vaatasin, venelastel on laevastiku arhiivis, on selle kohta ja pikkused ja laiused ja joonised ja fotod kõik olemas, on küll soliidne laev kahe masti ühe korstnaga ja pildi pealt jääb mulje, et mis esse Taurikaga kuhugi saaks nagu purjed ka panna, aga võib-olla ma sain valesti aru. Nendest maskidest nii hoolega ei hakanud vaatama. Aga siis pildimaterjali on seal ja, aga mitte kahjuks mitte meie Randlastest vaevast aga, aga sellest, et ta pidi ja suur ja uhke ja pikk ja, ja neile muljetavaldav olema, seda küll kiirust hinnati ka päris heaks, ta pidi 11 sõlmega sõitma. Ja, ja mis oli sel ajal päris head oli 1891 Inglismaal ehitatud laev ja seal olid ise peal isegi luksuskajutid, aga ainult 10. Ja, ja vist kuskil 30 jaoks olid veel teise klassis päris ülejäänud olid nagu teki kohad, trümmis olid vangipuurid sunnitööliste vedamiseks, aga need kõik olid eraldi maailmad, mis üksteisega kokku ei puutunud. Tekipilet ma algul mõtlesin, et Joipus tõesti ümber ilma sõita, siis päris laevatekil tuli välja, et ma sain valesti aru, Need olid kinni ehitatud tekid selliseid noh, ikkagi ikkagi katus pea kohal ja mitte mitte kuskil nagu mina. Ma arvasin, et päris lagedal laevalael olen merenduses ilmselt natukene lünklikuks teadmisega. Tegelikult tuleb välja, et sellel samal laeval mingil hetkel oli ka sunnitööliste mäss ja nii edasi, aga mitte sel ajal, kui meie inimesed sinna sõitsid. Hästi huvitav on neid merereiside kirjeldusi selles mõttes, et et labradori, toitlustamine oma suur ja päris ilusti nagu välja mõeldud, aga nii need esimesed maakuulajad kui ka järgnevad Eestis sõitnud tegelased ütlevad, et toitu oli vilets. Ja samas ma vaatan muudest allikatest, kuidas Vene inimesed ütlevad väga hästi toideti. Noh, ilmselt oli jutt selles, et mida oli harjunud sööma ja kui üks meie Randlane värsket kala ei olegi ainult soolakala ja seda sel ajal, kui jääks meres kala küll olema, siis ta oli ka väga pahane ja solvunud küll aga siis oligi vilets. Aga selge on ka see, et suur kaubareisiaurik ei hakanud seal vahepeal võrki vette laskma, Ma ja midagi muud ost või otsima ja nii edasi. Tegelikult on veel äss, huvitav vaadata siis seda, kuidas see maakuulamine käis, millised olid seal vastuolud, mida üks või teine pakkuse lubas või tahtis. Kõikidele Eestist läinud maa kuulajatele oli antud pidulik lubadus, et nad on üheksa kuud. Kohapeal saavad vaadata ja, ja suve ja sügist ja talve ja kui siis jälle uus laevased hooaeg algab, siis nad tulevad tagasi ja nad on ainult kõike. Kohe, kui nad kohale jõudsid, algas, paberid on reetlikud. On näha, mida üks kirjutas teisele, teine, kolmandale, kolmas neljandale kubermangu võimud on tülpinud, jälle mingit jamad kaelas. Kuidas saaks neist võimalikult kiiresti lahti? Kohe kui nad jõudsid need maakuulajad sadamasse ja esialgu on kõik korras, neile antakse väga õppinud nii-öelda piirkonda tundev ametnik kätte ja on meil mootorpaat lausa või aurupaat millega sai sõita juba esimene teade, jah, aga see laev nimega Kanyets. Vabandust, nii ei tohi ka nüüd see tähendab hoopis lõpuga kuunitsemist, kihutaja või midagi, umbes sellist. Eks ta oma uhkete mootoritega siis kõvasti kihutas. See saab jääda maa, kuulete käsutuse ainult kolmeks nädalaks. Ma mõtlesin, et suvi otsa seal lasevad võõrastel meredel nagu, nagu tõelised turistid, ei siiski kauplemine olgu-olgu-olgu keegi siis lõpuks leidis. Ta on nõus oma paadi kapral k rentima ajaks. Ja leiti selge, et rannikumere võimalikke noh, nii-öelda külakohtade otsimine ei saa võtta ju üle kolme kuu. Nii ehk teisiti sõidetakse need paigad läbi väga suur valu Öelda, et valigu juba välja saaks, neist juba lahti algab juuli keskel jõuti kohale mai lõpuks, mai lõpust, mõned päeva, mai juuni juuli keskel on juba see, et et on aeg panna mehed laeva peale. Ruttavalt ütlen, et juuli lõpus ma olen ise käinud selles piirkonnas ja enne veel mitme inimesega, kes seda piirkond tundnud, juttu ajanud, nemad ütlesid, et ära, et ei ole üldse mõtet enne augusti lõppu minna. Võiksid, milles asi on? Juuli lõpp ja augusti algusvihmad ja sisel vihmad meretuul, kui vihma 100. 100 pudu, väga vilets ilm. Noh, ja nii juhtuski, et et 26. juulil sai Liivimaa kuberner maa kuulajatelt Telegram, nii, meie maakuulajad, palume kodumaale ja ülejäänud raha kätte, mis lubati. Ja, ja, ja ongi nad laevale pandud ja kodumaale saadetud. Vaata, meie raadio saad sõime, noh, kui kui mõni teema kätte jõuab, võib ta natuke edasi rääkida, kuigi ajaline kronoloogiline liin läheb võib-olla sassi. Aga ka või olgu siin vähemalt etteruttavalt siis öeldud. Suurem osa nendest hädadest, mis hiljem Eestist pärit Randlased läbi elavad, on seotud kõik just nimelt sellega, mida maa kuuled. Augusti algul ei näinud. Kui kellelgi veel arhiivimaterjalid nii peaksid meeldima, nagu nad mulle meeldivad, siis ütlen, et Venemaa arhiivides, nii Peterburis kui Vladivostokis on toimikute kaupa sellist olmet kirjeldusi, neid peab teistmoodi lugema, neid ei saa lugeda, loed teksti ja siis tundub, et kõik on nagu. Nojah, vene keele jutt, pealegi siis tundub, et ta on lihtsalt mingi bürokraatlik tekst. Kui võtate kiire, noh, alati välismaa arhiivides olles on ju kiire, aga sundisin ennast tempo maha võtma ja võtad kõrvale kaardi ja loed neid kirjeldusi, ükski asi kaardi peal või noh, mis kaart üsna täpselt piirkonna plaanid, need vaatad kartograafilist materjali, loed neid kirjeldusi, siis tulevad Silmete päris imelised pildid sellest, mida need meie maakuulajad pärast aru annavad. Ja ma imestan nende püüdlikkust detailsust nagu tõelised luurajad, mida maha kuule, peabki olema jälle detailselt kirja pandud, kõik see, mida nad nägid. Aruande kohaselt vaatasid nad üle 300 versta pikkuse rannaala Užuuri lahe ja jaapani mere rannakul kuni priorblasenski, laheni ja ilusast ja nad ise oma plaanidele kirjutanud too koduks sobilikud kohad, kuhu pidi mahtuma 200 kuni koguni 240 kaluri perekonda. Huvid on õigest hilisemate paikadega kokku viia ja kui vaadata tänast kaarti, siis nendes paikades ongi asulad, mis tol ajal olid tühjad. Nii et need meie Randlased vaatasid sellise pilguga, et isegi see, mis neile endale kaubaks ei läinud, teistel läks, ikka, leiti ka tulevase Juuse Diantka paik kirjutati oma aruandes. Praegu elavad seal hiinlased, aga ümberasumisametnikud ütlesid, et kolonistide tuleku ajaks hiiglased eemaldatakse. Nii et see ei olnud tühi koht Peterburis mingi kerge ametnik teinud selle kõrvale väga suure küsimärgi, ta ei saanud aru, mis see tähendab, et kui on nad siis eemaldatakse või kuidas eemaldatakse. Küllap ta sai selle vastuse. Need mehed, kes tagasi tulid, keda siis küsitleti? Ma juba ütlesin ka head aruandjad, tegelikult olid nad küll noh, nagu nagu ilusad ülekuulatavad, sest küsimused on esitanud siiski siinsed ametnikud kirja pannud ametnikud, aga see jutt, mis tuleb, on detailne, põnev kliimad, kiideta, öeldis, soodus, tervislik, aga nad ei olnud ju augustit näinud. Siis olid nad ennast kaladest priskeks söönud, ütlesid, et kala on jõgedes ja lahtedes palju. Ja, ja, ja on kiitnud ka kõiki neid kalaliike kõiki kokku ja punast kala eraldi veel kiitnud, et valge kala on ka ikkagi päris hea. Aga tegelikult sellega see üksmeel lõppeski ja edasi on ametnikud hakanud vedama nende aruannete äärde, ei küsimärk hüüumärke kommentaare. Ja ilmselt nemad olid hädas, aga mina lugesin ja ma olin nagu maakuulajate poolt tekkis ühe poole valiku tuju, kus kiida teid selle eest, et nad nõuavad endale tingimusi, nad väidavad, et ilma selleta ei saa. Ja, ja juba kirjutati, et, et rannasõid Ida meredes peab kujunema üsna tulusaks, aga saage aru, praegu tegelevad sellega hiinlased ja, ja nendega on raske konkureerida. Kurdavad, et kala on Vladivostokis ja teda on väga palju. Teate ka, et ta on seal ka väga odav. Noh, ja siis loed ja tunned, kuidas sülg tõuseb suhu. Kael värsket lõhet maksab ainult kaks, kolm kopikat soolatuna juba viis kopikat nael väga head soolatud lõhet, suitsutatuna saab veel kopikat paar juurde, suitsu tatuna juba viis, kuus kopikat, aga seal see 400 grammi on see Reneese gramini nael lõhet siis räägitakse kuidas, noh, ega ma ei oskagi kõike tõlkida, peab sõnaraamatust vaatama, aga noh, Krasnov biorca seal midagi särje või vimma kanti. Kuidas Nad ütlevad ka, et kala, mis meenutab eesti siiga ja lõpuks on keegi kuskilt oma paberitüki pealt üles ka leidnud koha peal kutselise Krasnov biorgaks müüdud kopika eest viis kuni 10, ühe kopika saad, kohe maksad, saad viis, kaupled, saad 10 ühe kopika eest. Ei siis teiselt poolt jälle ütlevad, et soolakala on noh, ilma soolamata seal seda ei saagi viia, aga ütlevad, et aga tegelikult need hiinlased ikkagi ei oska. Vaat meie, meie meie soola või see ikkagi ei võrdle, siit tekib juba jälle hüüumärgid, aruande tekstiääred. Aga meie omad tulevad, noh nii-öelda teevad paremini. Siis kui algul oli räägitud, kui suurt toetusraha neile pakutakse, siis öeldakse, unustage ära hinnad teie instruktsiooni kirjutamisest, kuni meie sinna jõudmiseni on muutunud. Kui teie ütlete, et rukkijahu puuda ostmiseks läheb vaja pool rubla, siis ei puud rukkijahu, ise vaatasime, turul on 1,3 rubla enam kui kaks korda rohkem. Noh, ja kõik need hinnad tuuakse, huvitav vaadata muidugi, mida müüdi, tuleb välja eri, nii kallis on kruus, piima, mõtlen kalusaid ühe kopikas 10 tükki, aga kruusi piima eest tuleb maksta 30 kopikat, 30 30 korda rohkem kui 10 kala. Nii et aga no mereäärne riik ja, ja kogu aeg oli ju Kalarikustesse räägitud. Ja siis tulevad need pikad aruanded, mida ma raadios ei suuda huvitavat ette lugeda. Aga, aga ise lugedes oli päris tore. Noh, kuidas iga arvu üle käib, vaidlus, on argumendid ja seletatakse, meie vastikal läheks ka, aga aga kui teie räägite tähenda 100 rubla toetust, siis 400-ga saame hakkama küll. Teatud perioodi peal näiteks toiduks või millekski muuks. Vein huvitavaid asju on ka, näiteks lehma soetamiseks arvestati algul noh, sealt Kaug-Idas saadetud juhtnööridest noot tuleks arvestada, et lehma soeta, kus tuleb anda 75 rubla hobuse hinnaks 100 kokku sellega 175, kohe. Just et Liivimaa maakuulajad kirjutavad. Kui osta lehmis piima ka annab siis läheb ikka 250 hobune lehm kokku. Kui osta lehm, kes piima ei anna, heinaseemnega piima ei anna, et siis saab odavamalt nemad, nemad sellist lehma nagu ei tahaks osta. Siis majade aiade, kogu ehituslugu detailid nii kirjas, aga ma visele rääkimata, kui palju ukselingid Hoyove aknaklaasid pidid maksma? Riiete soetamisega oli ka kroonu ütles, et uute riiete soetamiseks saate kõik seal viis rubla, selle kohta seda ei laiuta. On Eesti maagulate vastus, aitäh sellegi eest. Nii et ilmselt nad päris rahul ei olnud, aga, aga noh, nii see käis. Siis planeeritakse paadid, kuunarid, kalapüügivahendid, kõik sellised. No nii, ehk teisiti võib öelda, et Eesti see maakuulajate retk oli huvitav, põnev, väärid tegelikult veel põhjalikult, põhjalikult ja põnevalt lahtikirjutamist. Aga see oli ju ainult maakuulamine. Juba enne seda, kui maa kuuled, olid tagasi tulnud, said vallavanemad juba uue kirvede portsu, kus öeldi, et kohe-kohe tulevad maakuulajad tagasi nad jõuavad alles suvel keskel või sügisel, noh, algul ei teatud, millal tulevad, äkivad alles kevadel, algne plaan oli ju see, aga juba enne tuleb hakata uurima, et kes võiksid hakata siis päriselt sinna kaugele suurimale kolima, kes siis 1899. aasta kevadel laeva peale läheks kogu oma kaasaveetava kraamiga ja kellest pidid saama esimesed päris põlisasukad. Jälle meie tuttav erasti, Sintovi juba saadab hiidlastele lõplikke tingimusi laiali ja nii edasi ja nii edasi, ja nii edasi. Noh, ja kui lõpuks jõuavad, jõuavad vaagulat kohale, siis hakkabki nii-öelda nimekirjade tegemine kogumine. Et kes siis oleks tõepoolest minejad, bürokraatliku ettevalmistamist testimistäpsust on palju, mis ei tähenda seda, et viimasel momendil ei juhtu, et kui päris ära sõita, tuli üks mees, keda kirjades ei ole. Tema tahab ka minna ja mõni oli kaduma läinud ja kogu see bürooks raatlik, täpsus ja kümnekordne taustakontroll, mõnikord läks ikkagi ka kassile. Maakuulajad tegid muidugi selgeks, et sõita kohale nii nagu nemad kus jõutakse juba suure suve alguseks kohale. Seega Me meitele mitte ei sobi, miks ei sobi. Aga kevad läheb kaotasile, terve aasta läheb kaotsi. Oot, mis mõttes kaotsi. Aga vili tuleb maha teha oioi, te olete ju kala püüdma, eino aiamaalapile ikkagi leitakse, et tuleks nagu varem minna ja, ja võrgud ja püünised kõik muretseda ei korda teha ja kala püüdma aeg ei ole mitte väga pikk, sest nagu juba enne öeldud suure sooja suvega saab seal ainult väetiseks kala püüda. Ja siis on leitud, et tuleks võimalikult vara töökohale jõuda ja juba 20-le Tal veebruaril on siis tehtud esimesed rivistus, et kui siis tulevased kolonistid tuli üles rivistuda ja ja talurahvas komissari piiratud üle üle üle vaatama. Aprillist oli juba olla Tallinnas ei, nii kähku ikka jõudnud tud. Lõpuks 20. aprillil on hiidlased Hiiumaalt Paldiskisse jõudnud sealt rongiga siis Tallinnasse sõita ja nii ehk teisiti palju kordas seda, mis oli juba. Eks sõidutee oli osaliselt sarnane nagu maa kuulajatel ja kuni kohale jõudmiseni väga, väga suuri üllatusi võib-olla isegi ei olnud. No eriti oli just see mõni mees oli. Eks meil oli juttu siin kellestki Alfred Kalfist, kes pidi olema või oli maakuulaja jonka kolonistide nimekirjas. Nii et mõnedel on ikka tee juba tuttav küll, oli esimene see päris kolonistide partii ei olnud ka päris suur. No ma vaatasin, et oli liimad oli siis kuus perekonda, kus oli 19 täiskasvanut ja 14 last. Nii et selline väike, paras rühm Odessas saadik kui Eesti riivi, loomad enne kokku ei saanudki kaks nii erinevat maad ju. Ühe pealine Riias, teisel Tallinnas, kus teekonda tuli alustada. Iseenesest kirjeldused on päris vahvad ja keegi, kes oli enne maa kuule ja nüüd päris kolonist, imestab, et eelmine kord juba vaatasid, et nii suur laev, aga see on veel tükk maad suurem, eks ole, tuleb välja, et et vabatahtlik laevastik jutumärkides, vabatahtlik laevastik, mis seda Odessa ja Vladivostoki vedudega tegeles. Et need olid huvitavad laevad ja mõnele merd näinud mehele tundus, et tema arvas, et need on lausa sõjale. Ainult et natuke ümber tehtud ja kahurid ajutiselt maha võetud, mis annab jälle tagasi panna. Ja ta ei eksinud, umbes nii see tehtud oligi. Peale Vene-Türgi sõda oli Venemaa alla kirjutatud teatud alandavatele tingimustele, kus sõjalaevastiku piiri all olemas olid laevad, mis tegelesid ka strateegiliste asjadega, aga olid ümber ümberehitatavad ka sõjalaevaks. Vaatasin arhiivis on ilusad ajalehelood sellest, kuidas nad siis kodeski Listo kogudes ajaleht kirjutab, kuidas suurem seltskond Eesti- ja Liivimaa talupoegi jõudis Odessasse edasi Kaug-Idas kohe kala püüdma hakata. Nüüd on siin ka uuesti arvud täpselt öeldud, et 41 meest on Eestimaalt ja 33 Liivimaalt, noh nüüd see on see ka lõplik nimekiri. Perekonnad kaasas, eelmisel aastal käisid kala või maakuulajad. Aga nüüd nad on siis päriselt minemas ja veel öeldakse, et neid kolonistian, ennega nähtud, mis nende eripäraks on, nemad on kaubelnud endale välja, et nemad võivad lisa, puudad kraami kaasa Ta, ja ongi sadamas see ajakirjanik, kes on läinud palju kaugele sõitma diaid, ütleb, et need on rikkad inimesed, kellel võrgud ja kõiksugu muud kalapüügiriistad juba kaasas. Samal ajal kui eestlased alles teel arenesid Kaug-Idas asjad ka omamoodi edasi. Juba saadeti välja valitud kohta maamõõtja, kes pidi välja mõõtma Mere ja Mäekülad ja, ja juba tavaliselt tõesti käisid täies täies mahus. No kindlasti meeldiks raadiokuulajale rohkem kuulda, kui nende külameestest juttu tuleks, aga arhiiv räägib rohkem ikka sellest poliitikast, mis meie Randlasti ümber käis, mida, mida ühes või teises ametkonnast kiideti või kiruti. Ja tuleb välja, et esimeste kolonistidega jäädi suhteliselt rahule, kes kohale jõudsid. Aga kas see pidi algus alles olema? Ta vend on. Ma ütlesin, et maa, kuule, tuli algus, ka esimesed kolonistid pidi alguses olema. Loodeti, et 1900 läheb ehk rohkem inimesi. Ja päris huvitav on näha ka seda, mida vahel räägitakse parlamendi kohta, et kogu aeg käib ka lehmakauplemine, lehmakauplemine tõepoolest jälle meie, meie Peab kiitma vene kroonu oli veendunud, esimesed viime tasuta kohale, maksame peale, loome head tingimused, nemad siis kiidavad oma elu, siis tulevad teised järele. 1900 leiti, et üks partii on juba läinud, järgmiste peale võix kroonu poole vähem raha kulutada. Ei Hiiumaa Randlased ütlevad, ei, meie läheme ainult siis, kui meie saame sama sama hästi makstud nagu meie eelmised läksid. Muidu meie ikka ei lähe küll. Vaatasin 1999, kui esimesed hiidlased, saarlased ja pärnakad juba omale uusi maju ehitavad, kusagil kaugele impeeriumi teises otsas, siis novembris, detsembris pandi juba kokku ka 1900. aasta nimekirju. Ja käib äge kirjavahetus, siis jälle Kaug-Ida, aga kas on ikka neile kohad juba olemas, välja mõõdetud ja nii edasi? Hästi palju on isikuloolist materjali. Nii et kui mõni perekond ütleb, et, et teda huvitab just ühe perekonna lugu vaatasin seda kõike ette lugeda, kui miili pealt mõne sellise kirja leian, siis võin ma ei tea, kas tohib lubada kohe toi, saadan terve terved koopiad kõik, aga, aga, aga noh, vähemalt arhiiviviited ja sellist kraami võib jagada küll. Mida siis ühest või teisest mehest perekonnast arvati ja kuidas nende sõidud ja soodustused ja kauplemised käisid seal hästi püüdlikult arhiivis tõepoolest kirja pandud. Aga lugu lõppes 1900. aastal. Ei olnud, ei võimudel, ei Randlastele veel, selge, kas see asi läheb lõppkokkuvõttes elu või surma poole. See Kaug-Ida koloniseerimine eesti Randlastega. Päris viimasel minutil on mitmed mehed ikkagi öelnud, et kui ühte või teist või kolmandat ei saa, siis nemad ei lähe ja, ja 1900 sõitsid välja tunduvalt vähem mehi, kui oli seda üldse kaalutud. Noh, ma ei tea, kuidas meremehed ütlesid. Maamees oleks selle peale öelnud, et see kampaania aastal 1900 läks ikka üle üsna kivide ja kändude. Emad ja meremees ütleb mööda mööda karisid võib-olla. Aga suur uus võimas sõidulaine kus kroonu rõõmustab. Nad sõidavadki puhkeb 1901. aastal 1901 on see suur sõitmiste laine kus nimekirjadesse tuleb ja hiiglasi, saarlasi ja pärnumaalasi kunagi seal üritanud ennast pakkuda mingid Rõuge talupojad, aga neile on öeldud, et unustage ära. Ilmselt ei loetud Rõuge järve ikka piisavalt. Annaks. Nii et kogu see lugu jääb ikka hiidlaste, pärnumaalaste ja Saaremaa rahva pärisosa. Loodusega tuli Kaug-Idas rinda pista, olgu merel või maal. Pärnumaa mees Paul-Eerik oli pere 11. laps ja Kaug-Itta otsustas ta minna järele vanemale ohvitserist vennale. Merekoolis sai tal sellest laevavärgist kiiresti isu täis ja ta vahetas selle metsakooli vastu välja. Mälestuskild kirjutamata memuaarides 1977. aastal. Kolm karu, maalin vahelast, Yekesed. Noh, ma räägin selles juust ja see oli 1914-l aastal ma läheksin sihti ja sealt siis hoidsin noh, nii-ütelda täisnurga all Siiduse põhja poole. Ja siis sattusin siukse lagendiku peale, kus olivad kõiksus loomajälgi ka karujahil. Ja siis oli niisugune lugu, et õhtul peale töö lõpetamist võtsin siis koeralt ligi ja ja läksin sisse sena vaatama, mis seal siis juhtunud on, selle koha peal. Valasin seal kitsi maha. Kujutise jäädvuseid või mis, mis on neid maha ei matnud. Määruseleti karu tuleb seda otsima ja oligi nii. Tulin selle välja, karu oligi välja seal. Ma andsin esimese põraga talle ära. Noh, see oli kaugel. Carroegades läks tagasi. Ja siis kaks koera tee peal said ta kätte. Kuid karu ajas nad me eemal ja, ja kobada metsa poole. Ja andsin veel ühe paugu. Ja oleks metsast kõige suurema tillikkusesse. Ja siis, kui ta oli ühest jõest üle läinud siis ma sain oma koerad kinni pidada. Ja laskis siis kaug. Oliver tuli koos tema aasta võib pihta, saad iga paugu. Ja siis karu oli läinud tuulest maha viidud puu alla. Läksime siis üle, see jõekoerad ajasid karu sealt välja. Ja kelle karu läks puutüve peale ja andsin talle Veerpaugu seisi kai Surbatega. Jaa, aga koeri talve ja minu juure koera juhuseid minu juure ja kaevuga. Samu peale ta oli puust eemal, siis andsin talle paugum. See oli õhtul juba õige käes siis ma ei suutnud ära tema nahka maha võtta. Ainult puu peale. Hommikul läksin siis tagasi oma töökohta õitsesid sealt ligi omad mehed ja. Ja siis läksin karule järele ja nulligistati ära ja siis paar nädalat seisis külmas vees ja söödi ära vaatsekule üks karu J. Paul-Eerik rääkis Lembit Laurile oma mälestusi 91 aasta vanuselt. Ja oma pika ea saladuseks ütles ta olevat selle, et ta oli ikka sport, ütlane kõigepealt, nagu te võite kuulata ka pikemalt arhiivisaatest kodulehelt. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Aadu Mustaga. Kohtume taas nädala pärast.