Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, võta mulle Eesti magi eesti lugu. Tere, eestlased Kaug-Idas on järgmiste saadete teema. Tartu Ülikooli professor Aadu Must räägib oma leidudest Vladivostoki arhiivist. Saatejuht on Piret Kriivan. Kui me hakkame rääkima eestlastest Kaug-Idas, siis võib-olla kõigepealt professor Must, me peame selgeks tegema, mis on Kaug-Ida ja mis on Venemaa Kaug-Ida. Tõepoolest, tänapäeval seda vist koolis enam ei õpetata ja siis ka meie õppisime, ega siis kõik meelde jäänud. Venemaa Kaug-Ida on see, millest me tegelikult natukene oleme rääkinud, õigemini kogu aeg ümber selle rääkinud. Kui meil oli juttu Venemaa veetagustest kolooniatest, siis see tähendas seda, et see on see osa praegusest Venemaast, kuhu saab laevaga sõita Ta ja Aasia poolt läheneda. Praegu mõeldakse selle Kaug-Ida all eelkõige Primori oblastid ka Sahhalini saart ja mõnikord läheb tinglikult sisse ka kogu amuuri maasaared. Läks sellepärast, et kogu see keskvalitsus oli siiski Amuurima kindralkuberneri käes, kellele allusid siis need praegused Vladivostoki piirkond ja sealt edasi põhja poole kuni Kamtšatka välja. Tõsi, nendel aegadel, millest me praegu rääkima hakkame hakkas see Kaug-Ida järjest lõuna poole nihkuma, millest Peterburis räägiti. Algul orgaaniliselt mõeldi seal all isegi Venemaa Alaskalt pärast, et kuni 1867. aastani kuulus ka see Venemaa valdusse. Ja 1967 müüdi küll maha. Isegi Kamtšatka ei olnud enam atraktiivne, sest Venemaa pilgud kõndisid üha enam lõuna poole soojade merede poole ja kaugidaväravaks või lausa keskpunktiks hakkas saama nüüd see piirkond, millest me rääkisime, mille vallutamisele Venemaaga liitmisel olid ideid jaganud juba Gustav Fonstandman, millest oli kinni haaranud tulevane admiral Krusenstern ja mida olid eriti jõuliselt ellu viinud vene väe esindajad ja Vene riik admiral Prangeli juhtimisel ja teadlase Middendorfi kaastööl. See kõik oligi see Venemaa Kaug-Ida mis tuundus unistuste maana muinasjutulise maana. Ja korra oli meil isegi sellest juttu, mille kohta venelased kirjutasid pärast seda, kui 1860. aastal oli see maa ka juriidiliselt kuulutanud Venemaa omaks kuulutasid, et see on imedemaa, kus Meri kubiseb kallitest kaladest ja lõhelistest tuur alistest, Jagno lõheliste kalaliigid. Mul ei tule kõikide kalade nimed isegi meelde. Kui poodi minna ja eriti eksootiliste konservide silte vaadata, siis seal tulevad tuttavad ette küll. Aga mis on siis suurima Suurima suurima nagu öeldud, et see koloniseeritavalamuuri kindralkubermang oli oluliselt suurem kui lihtsalt Užuurima suurima on vastu Hiinat ja vastu merd asetsev osa. Just see piirkond, kuhu Eesti kolonistid ümber asusid, aga kes päris täpselt tahab vaadata, jää midagi ette, võtke Kaug-Ida-kaart ette ja seal on ka need ajaloolised piirkonnad, suuri maad ja, ja amuuri maad ja Kamtšatka kenasti peal. Ja kõigi nende nende piirkondade juures oligi siis üks ainukene probleem. See oli rikas maa, tohutult suur maa, aga Vene riik oli hädas, seal peaaegu ei olnud inimesi või tegelikult ütleme natuke täpsemalt, seal ei olnud vene inimesi, seal ei olnud valgeid inimesi tolajal ja seal oli väga palju nagu veel kollaseid inimesi ja seda, et kõikides riigi tähtsates dokumentides on tugevassist sees. See on fakt, aga sinulgi midagi erilist, sellepärast kui me loeme tolleaegsed inglise koloniaalimpeeriumi mingeid raamatuid või, või mistahes siis rassi probleem loomulikult oligi tol ajal terav. Ma päris huviga hakkasin vaatama, et, et kes olid üldse esimesed eestlased, kes sinna maale sattusid ja nende ülesleidmine arhiivist oli päris raske ja keeruline või ütleme pigem suurte juhuste mäng tuleb välja kohe 1860. aastal. Vene valitsusel olid siiski Abinud valmis, kuidas teha nii, et maa tuleks täita valgete inimestega? Kõigepealt tehti terve rida sigadusi, siin oli palju vägesid viidud, vanasti oli komme, et kui keegi sõjaväe aja ära teenis, siis talle maksti kojusõidu raha välja. Ja siis tuleb salajane instruktsioon suurendada, toidurahasid Kaug-Idas. Lõpetada kojusõidurahade väljaandmine, et jääksid kohale. No täpselt, see oli nii lihtne ja selge, tuleb väljadega mõned ikka ja läksid õnge ka hakanud seiklema teise maailma otsa, kui siin on juba päris hea elada. Soldatitel jagati maad, et anti eraldi instruktsioon, kui Venemaal anti maad rendile, siis juba öeldakse, et ei, seal võib maad jagada päris omandisse põliseks. Hilisematel aegadel, kui saarlased, hiidlased hakkavad sõitma nendele maadele, siis üllatus-üllatus, leidsin arhiivist üks ja teine ja kolmas ja neljas ja 28. on saanud või pidanud kirjavahetust seal maal viibivate Randlastest. Ju nad siis ei olnud mitte erusoldatid muidu hoopis erumadrused nende eesti poistega, kes olidki nii-öelda poolest saadik Sohiga sinnamaale juba jäetud. Tegelikult küll see soldatite kava kõigele vaatamata, vaatamata isegi sellele, et sinna ja Saaremaa poiss, Hiiumaa poiss on jäänud sellele vaatamata vene riigi jaoks ei olnud see päris hea projekt. Kunagi jälle meie üks suur lemmik Tartu Ülikooli professori poegi Amuurima kindralkuberner unterberger kirjutas, et et veel 1009 kuus mõõdeti näiteks soldatitel välja seal, et nüüd tahavad ja saavad maad ja tegelikult küsiti ka, kui palju neid jääb ja kui leiti, et jääb 4399 hingema jagu soldateid, mees hingede järgi nüüd arvestati siis tegelikkus oli veidi väiksem, jäi 292, nii et ei, seega ei nagu ei töötanud veel päris hästi. Samal ajal Venemaa plaanid jälle cum arhiivis vaatasin Peterburis see, kui palju siis eelarvest eraldati, selle ma päris vene omaks muutmiseks, siis need olid fantastilised summad, nii et vahel nullidest hakkab pea ringi käima, ei saagi aru. Ja, ja, ja noh, 1875 näiteks oli ikkagi piirkonnas ainult 3500 vene talupoeg hiigelalad 3500 mõningates tähtsamates keskustes, samal ajal käivad ehitustööd Vladivostokis, tuleb ehitada noh, eelkõige sadama merekindluse kompleksse ka tsiviilehitusi ja, ja no küsimus on, kes ehitaja muide, nende ehituste kohta siiski veel nii palju, et see Vladivostoki ja selle piirkonna Kaug-Ida kindlasti väljaehitamine. Ja ma ei hakka nüüd jälle üles lugema kõiki oma lemmikuid, baltisakslastest, insenere, kes seal neid suuri töid tegid, lihtsalt ütles, et baltisakslaste osakaal mina vehitistes oli silmapaistev, märkimisväärne, aga kõige üllam suurim üllatus oli, kui ma Tartus ajaloo arhiivis vaatasin Kunda tsemendikombinaat tsemendimüümisest Lipstoki mul läksid silmad paranemise, kes tõesti ümber poole maailma kõik seda kohale veetud tuli välja, et asi natukene leebem. Nimelt Kunda tsemenditehasel olima tütreke, tütarettevõte, mida nimetati tol ajal musta meretsemendivabrikuks. Jah, Kunda müüs aga oma tütarettevõtetest ja ja kogusid tsement veeti Vladivostoki ikkagi Odessast pandi laeva peale, sõidutati siis ümber läbi India ookeani ja jõudis kohale kuskil noh, ühte laadungit, mis ma just vaatasin, olin esimese esmaüles, leidsin, oli aurik liilia, mis siis kuidas üle üle 3000 tonni oli siis seda Kunda tütarettevõtte tsementi peale pandud ja sellega olid kõik hästi-hästi põhjalik dokument, aga sellest räägime kui suurtes tünnides või kuidas see värk pandi ja kui palju sellest oli juba kohale jõudes olid toredad suured kivitünnid kusagilt vett sisse saanud ja veidi neid läheb ka vaja. Kuskil kasutati ilmselt täitematerjalina, aga aasta oli siis aasta aasta, millal see suur eesti Se Kunda tsemendi kujunda, tütarettevõttesse medi vedu läks, see oli veel 19. sajandi viimane veerand, täpset aastaarvu. Et ta 1800 viimane veerand viimane veerand kohe kindlasti, aga, aga täpne aasta ei olegi jah, päris päris spikri spikri sega kirjutatud. Nii ehk teisiti tulen ikkagi teema juurde tagasi, selles mõttes, et et, et need meelde tuleb, see oli 1008 pidi olema 1882, tõenäoliselt oli, kui eksin, siis siis öösel helistan ja parandan. Aga, aga nii ehk teisiti. Probleem oli ju selles, et vea sa tsementi, vea sa rauda vea mida tahes. Keegi peab selle ju ehitisteks tegema. Ja 1883. aastal, umbes samal ajal, kui suure tsemendivedruga käis, hakkas tohutult suur reklaamikampaania. Me arvame, et täna, et reklaam on tänapäeva tänavavõte, aga tegelikult väga palju sellest, mida nõukogude aegses kirjanduses räägiti. Rahvaliikumised või talurahvaliikumised olid ka sellised liiklus, eriti kui nad olid koloniseerimise või, või väljarändega seotud olid sellised poliikumised, mida Peterburi suurtes ministeeriumi majades teati kaks aastat enne, et kahe aasta pärast hakkab, tekib rahvaliikumine kuhugi liikuda. Ja, ja nii oli ta tol ajal järsku 1883 oli Eestis suur jama. Õigemini see oli küll Liivimaal noh, kui nii kubermangude kaupa võtta ja päris suur jama oli Riias, kus järsku kuberneri kanti ette, et Pärnumaa talupojad tahavad sõita amuuri maale. Või uus suurimale või Vladivostoki, kõik need nimed käivad seal läbi ja, ja vähe sellest, et terve hulk neist on esitanud ka palvekirja. Palvekirjad on olemas sellised toredate talupoegade varesejalgadega kirjutatud kui tavaliselt ei ole ju mõtet kõiki nimesid hakata ette lugema, kuna mõni äkki tunne oma oma vana-vana-vanaisad ära, siis no seal oli näiteks vaasis alla kirjutanud oli Aadu vabritsen Patti vallast, Aadu Adamson, uue salatsist, jaan Friido Tõraverest, Kaarel Jaakson, kergust, Henrik Reinhold Taanist, Andres pussyndist, Andres Lunge, Surjust, Andres ja nii edasi, edasi, noh, jätame nüüd ikka pooleli, muidu läheb juba tüütavaks. Eriti tuttavaid ära ei tunne. Aga millest see paanika siis tekkis? Asi oli selles, et Eestiga Liivimaal ei olnud seda kampaaniat veel avalikult avatud. Toonitan kampaanias kõik rõhutasid, on vaja vene talupoegi ja üllatus-üllatus, eestlasi tol ajal veel lasteks ei peetud. Naljaga pooleks ütlen, et hiljem seal on ikkagi peaaegu jõuti. Ja tekkis juurdlus, mis paganama väljarändamisliikumine, eriti tigedad olid muidugi balti aadlikud. Jõud tahab ära minna kahtluses, riiksusid tagant. Selleks, et leppida rüütelkonnaga pidi riik tegema lausa juurdluse, kus, kes on see ussitaja riik väidab, käsi südamel, kuberal teatab. Ma ei ole sellist korraldust andnud ei avalikult ega salaja. Juurdus teeb asja kiiresti kindlaks. Süüdi on ajaleht, gala. Tõsi, Carl Robert Jakobson äsja surnud. Neid tänasid, ametimehed tänasid taevastajaid, leht ei ole enam nii populaarne. Sa oled enne ju üle Eesti, nüüd oli ta taandunud Pärnumaa ja Viljandimaa lugejatele lugeda ringi koomale jäänud ajaleht Sakala, kes on siis teinud riigivastast kihutuskampaaniat, võetakse kohtuasi ette, Pärnu sillakohus raporteerib. Kuulasime üle, kontrollisime, kogu artikkel on truu alamlikult maha kirjutatud Moskvas ilmuvast venekeelsest ajalehest. Ja tsensor on vaadanud kui Moskva ajalehest, no siis Moskva ajalehest siis võib kirjutada. Tuli ainult üks väike salaprotokolli punkt ikka seesama. Vene talupoegadele lubati tõepoolest muinasjutulise jälle preemiaid, tulge ainult. Räägiti, kuidas viljakõik, kui palju antakse videol seemet, kui palju tööriistu, kui palju kariloomi. Kõigi tingimused ja ainult et need seekord asi lihtsalt tuli veel maha suruda, sest selliseid tegelasi sinna vaja ei olnud. Ma toonitan veel kord, kindral unterberger, Tartu Ülikooli professori poeg ja muurima kindralkuberner rääkis väga selgelt rahvustest. Tema rääkis, et on olemas härrased ja tema, muide mõtlesin endal kõiki valgesse rassi kuuluvaid Vene riigialamaid. Hiljem tekkis suur segadus, kui ega võeti kuskil 1008 96 näiteks 12 13000 ealast vene alamaks, siis nad ise ei saanud enam aru, kes need siis on, kas nemad on venelased või nemad ei ole venelased, eestlased olid venelased ja sakslasest kindral unterbergel oli loomulikult ka venelane vähemalt oma tollaste juttude ja mõtete järgi. Ja, ja rõhutan veelkord kõik need inimesed, kellega Vladivostokis tehti töölepingud. Valdav osa neist olid kollase rassi esindajad, kuid kubernerid unterberge sealhulgas rääkis neist kui ajutisest nähtusest ajutisest nähtusest, mis tuleb välja tõrjuda. Kahe sõnaga ma siiski pean rääkima, et üldse aru saada, mis paganama kompotze sel ajal seal Kaug-Idas ikkagi oli, kui sina, eestlasi hakati otsima ja ei saa üle ega ümber, et tegelikult algas seal tohutu koloniseerimise võidujooks. Meil on räägitud Vene-Hiina sõjast, meil on räägitud Vene-Jaapani sõjast, meil on räägitud Mandžuuria raudteest ja räägitud mandžuuria piirkonnast kui sellest, mille peale tegelikult ikkagi Venemaa ikka sammast ja püüdis oma kaugidaga nihkuda natukene veel lõuna poole. Mandžuuria oli muide see piirkond, mis oli Hiinas nagu eriline piirkond. Kuna valitsev dünastia oli Manšu dünastia olnud, siis oli mandžuuria nagu teatud eriseisundis, sinna ei lubatud isegi sisserännet mujalt Hiinast. Noh, nii nagu kujutame ette, kuidas siis riigis kahel kohale tulla, Kärgu siia tulgu. Ja see oli piirkond, kus käisid vene teadlased legaalselt või mittelegaalselt tegema teaduslikku uurimistööd ja pärast valmisid uhked ja täpselt topograafilised kaardid. See oli piirkond, kus hiinlased äkitselt avastasid, et pagan võtaks, venelased võtavad selle ära. Ma vaatasin, Vladivostoki arhiivis oli tehtud väga tore tõlge kätte saadud ühest hiinlaste raportist, kus Mandžuuria eest on saadetud siis Pekingisse kiri kuidas kätte saadi, head inimesed aitasid. Mina sain selle arhiivist naeratuse eest. Hästi läks aga, aga kiri ise on hästi huvitavad. Ameti kirde venelased püüavad hõivata meie maid. Ärme räägime minevikku, kibedust ja kannatustest. Ärme rebime kinni, kasvama ta haavu, vaatame silma praegusele olukorrale. Vene ohvitserid teevad kõikjal kaardistustöid, aga Vene alamad haaravad kaubanduse ja maa rikkused. Seepärast peame pingutama, koguma jõudu, et mitte anda oma maad lastele. Need on nagu pinud hiina kehas. Kui valus see ka poleks, tuleb see pind otsustavalt kehast eemaldada. Selline sõja tegelikult, ütles raport kõik. Tõepoolest ja Peterburi raport ütleb teist. Ka mitmed, nagu ma ütlesin, Eestiga seotud teadlased tõepoolest tegid väga selge sihilist seaduslikku võib-olla teaduslikes jutumärkides uurimistööd nendel aladel. Aga samal ajal kui venelased suutsid sinna napilt oma talupoegi viia, tuleb, väideti. Hiinlased suutsid selle piirkonna rahvastiku suurendada aastatel 1008 87 kuni 95 enam kui kolmekordseks. Ja lõpuks selgus, et kui kunagi, kui venelasi esimest korda mandžuuria poole vaatasid, siis oli rahvaarv 1,7 miljonit. 1008 97. aastal juba ületanud viie miljoni piiri. Nii et see oli võidujooks. See oli võidujooks Mandžuuria pärast, kes jõuab enne, kes on tugevam, kes selle ala tagasi saab. Ma kardan, et ma lähen vist sissejuhatusega liiga pikale, aga, aga siiski olgu öeldud, et see kahe rassi vastasseis see oli kümnetes ja kümnetes Vene arhiivitoimikutes kirjas. Ma olen seda maha kirjutanud, heitmed maha pildistatud, õõnestus kopeerinud mitmesaja lehekülje jagu. Aga ma pingutasin üle, see jutt jääb ennast kordama ikka ja jälle peterburi kabinettides või ka Vladivostoki ees või, või, või Habarovskis räägitakse kahe rassi vastasseisust. Ja leiti Vene tsaari piirides tegutseva hiinlastega on väga raske hakkama saada. Kurdeti, et iirlased piinlasi ühendab kokkukuuluvustunne, nad on distsiplineeritud. Nad on harjunud aastatuhandepikkuse sellise korralikkusega kadedusega räägiti kollase rassi läbilöögivõimest ja selleks, et seda, et neil ei ole omast kiruti oma omasid omavahel võib kirudega, seda siis ajalehte ei pandud. Öeldi, et kui vene kolonistol lodev ja, ja kipub vahel vedelkütusele minema, siis hiinlaste puhul Ta ei ole, nad on oma kvali teedilt palju üle allakäinud vene kontingendist, keda iseloomustab joomahimu ja kes on ilma igasuguste säästudeta. Nii et nii et see on sisemine mure ja valu, millega kõiki neid asju vaadati. Ja, ja seetõttu leiti, et, et midagi tuleb väga suured ja oluliselt ette võtta. No võib-olla ühe sellise tausta, äkki ma nüüd kordan ennast, aga võib-olla meeldetuletuseks hea maad Kaug-Idas kündsid tõepoolest juba vene talupojad. Aga kui nad tahtsid oma vilja või oma saadused saata, noh, näiteks Vladivostoki siis tuli välja, et teid ju ei ole. Tuleb välja, et see piirkond ela siiski näoga mere poole seljaga maismaa poole. Tõeline meretagune koloonia, eks ole. Ja kui on vaja midagi müüa, siis ongi hiinlaste väike ja just nendes vetes väga kohane Shalanda siin madala põhjaga purjepaat kohal. Hiinlane naeratab, ütleb veerand müügitasust vedamise eest ja veab selle ära. Kurdeti veel seda, et kui keegi teine tahab paati teha, siis juhtub see, et need paadid hakkavad nagu põhja minema või, või kas seal oli oskamatus või mis seal oli tegelikult kiruti hiinlaste ülimalt head kokkuhoidmist. Ja lõpuks, kui oma tahab veost rohkem veel saada, kui hiinlane siis ikka teeb seda hiinlane. Täpselt sama lugu kaladega püüad kala, tahad seda kuhugi müüa, selgub ootamatu tõsiasi. Suur osa kalade kokkuostjatest, jaapanlased viivad seda oma maale. Kui palju täpselt ei tea. Statistikas öeldakse, et väga palju. Ja keegi ei tea, kui palju seda asja on. Igatahes ühel aastal loeti seal kokku jaapani purje kuunarid ainult 150, aga juba 160 auru kuunarid ka. Ja, ja kes kõik sõitsid, ostsid kokku kala külge nihvidelt ja kohalikelt rahvastelt, tegelikult mitte kalapüügiga, venelased väga ikkagi ei tegelenud. Ja sama uhkusega rääkisid, aga kolm vene laeva käisid ka jaapani sadamas juba midagi müümas. Tuli välja, et ega neid välja konkureerida ei saagi. Aga miks ei saa, aga sellepärast, et need jaapanlased hoiavad. Ja isegi kui võõras pakub poole madalamalt oma kaupa müüa. Ei, ei noh, väga naeratuse saatel, aga midagi edasi ei juhtu, võib kaupa ikka ajada ei saa. Vaatasin, et 1910 on venelased teinud siiski ka statistikat ja seal juba ka täpne statistika, kus Nikolai Veski sadamas käis 94 eri nimega laeva, noh, mõni võis, tähendab mitu korda seal sadamas käimise kordade arv vaid 94 erinevat laeva ja neist juba 15 olid vene lipu all. Nii et midagi oli jama küll. Mingis muus kontekstis me korra oleme maininud seda, et Vene koloniseerimine selleks merele jõuda jõudis juba selline, et sinna veeti kohale Astrahani kalurid, kes ütles, et sinise kala püüda siin ei ole mudast põhja ja sogast vett. Ning see tõepoolest oli, kui me loeme kindralkuberner Paul unterbergile kunagise tartlase raamatut, siis tema, tema kirjutab nendest koloniseerimise sammudest terve kadalipu. Kuidas ja siis tegime midagi ja siis tegime midagi ja siis tegime midagi. Mind ajas eriti muigama, kui leidsin, et üks tubli Vladivostoki ajaloolane teadis kõike. Tema teadis, et Balti randaste sissevedu algas sellest, et kipper Eriksson ütles kohalikule ülemusele. Siia tuleb tuua balti Randlased eskanti tsaari, Lätti toodigi, tal on kõik nimed teada ja kõik muu on hästi paika pandud. Ma isegi uurisin, et kas arhiiv midagi kinnitab, kinnitas küll. Kippereeriksus soovitas tuua soomlased, kes sealt ruttu jalga lasksid ja leidsid, et, et kodus on ikka parem. Aga tõepoolest hakkasin unterbergist rääkima, kes siis kirjutas sellest, kuidas ta uurijas toodi inimesi ja valge mere äärest ja, ja neidsamu Soome kalureid ja kõik need etapita kirjeldab läbi ja näitab, et tegelikult Need, keda taheti saada amuuri suudmesse, ei jõudnud sinna isegi kohale, ei tea, kuhu kadusid, neile ei meeldinud nemad sinna kohale jõudnud, teistest saanud röövpüüdjad. Täpselt mõistetakse ka väga lahti, jutustab ma jagan seda eraldi otsima. Kolmandat müünud kõik püütud kalad endiselt jaapanlastele ja kui see neile võimude poolt nagu pahaks pandi, seda võimude poolt pandi neile pahaks, siis sõitsid ise jälle minema ja lõpuks jõudiski asi sinnamaale, et ümberasumise või noh, ümbruses on peavalitsus või koloniseerimise ametkond. Lõpuks leidis, et, et tuleb teha otsustav ponnistus, leida sinna meresõidu ja kalapüüki kõlblike koloniste. See otsus on 1897 alla kirjutatud ja istet ikka väga täpsed nõuded juba lausa deklaratsioon koostatud elanikuna põlistamiseks Jaapani mererannal ei piisa sellest, kui asustada sinna tavalised tööinimesed, vaid need, kes tulevad toime kalapüügi ja töötlemisega. Isegi neist on vähe, nad peavad hakkama tegelema ka laevaehituse ja meresõiduga on võimelised alistama peaaegu leitsilikud, asustamata alad, kes suudavad järk-järgult lülituda ka kaubandusse. Noh, ja deklaratsioon läheb aina edasi edasi edasi. Ja lõpp on siiski päris huvitav, nad peavad suutma välja tõrjuda välismaised ja võõrastest rahvustest kaupmehed. Inimestel, kes sinna ümber asuvad, tuleb pidada võitlust mitte ainult oma tootmise arendamise nimel vaid peamiselt selleks, et sealt välja tõrjuda meie kollased vennad, vennad jutumärkides. Ja siis üllatus-üllatus, selle peale on kogu operatsiooni või selle kampaania taga olnud nagu ka mitmed väiksemad tegelased. Aga kirja, mis siis ütleb, et annab Balti kubernerile korralduse teie nüüd leiategi need inimesed? Me teame küll noh, erinevatelt tegelastelt on selle kohta andmeid ja unterbergi, sealhulgas kes oli ikkagi ülimalt mõjukas nende asjade otsustamisel ja kirjutas balti rataste kohta ikka päris huvitavaid kiidulaule. Ma ei tea, kas oli taandasimegi Tartust pärit, oli, aga see selleks. Aga aga lõpuks on ettevõtmise taga üks huvitav mees, kes käis meil hoopis muus kontekstis ka selles Raadi jutus läbi selle mehe nimi oli Ivan Core mõõtkin. Ta oli tollal Vene riigi siseminister, meie rääkisime temast kui 1915. aasta Venemaa peaministrist, kes ütles, et, et luterlikud, piiskopid vähemat võiks ikkagi Siberist tagasi tuua, sest nemad küll kahju ei tee. Nii et ta on nagu selles mõttes siinsetes provintsides suhtunud Leenu sõbralikkusega ja tema oli see mees, kes võttis Adolf Pilar vabil aukirja ja ütles, et teeme siis niimoodi, et ei kasuta ikkagi Baltikumis põletatud praktikat ja jätame inimesed inimeste toitlustus elatis alles ja sama Jon parem õpin, on siis andis käsu Liivi-Eesti- ja Kuramaa kuberalidele teatas, et tuleb välja valida kolonistid, kes hakkavad tegelema Joosse samaga, millest äsja juttu oli hiinlaste, jaapanlaste väljatõrjumisega kalandusega rannasõiduga ja asustavad need alad valgete inimestega. Arhiivis oli tohutult huvitav lugeda neid materjale, vahel öeldakse, et ajalugu on ise põnev. Vahel on olemas veel see kontra faktiline ajalugu. Kui oleks natuke läinud teisiti. Ja ma vaatasin, kuidas, kuidas siis ümberasumisvalitsuse ametnike laual on toimikud oli selge, et noh, erinevaid toimikud oli sellest selgelt neist viis lähevad arhiivia, kuues läheb töösse. Ja, ja tõepoolest kogu see jutt ja siis nad sõitsid ja siis on kena randa, siis nad selle valisid. No ei ole päris adekvaatne, tegelikult need toimikud, mis räägivad, kuhu Baltikumi Randlased tuleb elama panna. On erinevaid toimikud ja erinevate piirkondade kohta. Kõigepealt üks projekt eraldi amuuri projekt. Hästi, huvitav, kuidas räägitakse, kus kalapüük on keskendunud Habarovskist Nikolajev, skini, kus peluugad, mitmeseid lõheliselt, kõik need on üles loetud, on näidatud, mitte ainult keedad Corbushad ja mida, mida, mis panevad suu vett jooksma, eriti kui lõuna lõunasöök ei ole veel söönud. Aga, aga kurdetakse ka, et, et, et on tehnilisi raskusi. Loen toimikutele, mis on tehnilised raskused. Kala saab püüda ikkagi ainult et kuskil 20.-st maist kuni kuni juuni keskpaigani vei, vabandust aprilli viimastest päevadest kuni 20. maini. Nii oli niipidi oli natuke vähem kui kuu aega, miks siis läheb soojaks ja siis see kala hakkab, läheb halvaks, teda ei saa kõlblikuna ära vedada. Tuleb välja, et, et jälle see süüdistus, pärismaalased on seda püüdnud ja jätkan püüdmisega pärast, aga mis nad pärast põllu Rammuks aiamaal ikka läheb? Mis jälle solvab vene inimest, kes loeb nende kallite kalade lugusid, on mainitud Hanka järve piirkonda, seal saab teada, kui palju kalad jäävad külamuuri alla, aga üks helieelis on ka, nad on pärisus, suurima piirkonnad on konkurentidest eemal sõjalisega jaapanlased, hiinlased, see projekt on maha kantud, leitud, et miinuseid on rohkem kui plusse. Õigused on pandud arhiiveid pärast välja võtta, mis tähendab pärast välja võtta. Esialgu oli vaja niinimetatud pioneere, neid, kellel läheks hästi või mida nad hästi vaid, või nagu nagu kolonel mõnes ametkond kirjutab, kel läks väga hästi ja kestis, kiidaksid seda ka oma kodumaale ja üle maailma ja oleks peibutuspardid, kelle peale siis kõik nagu kohale tuleksid ja vaat neid võib siis panna ka sinna kas või siin Amuurile või mujale. Teine suur ja uhke projekt. Me oleme Kanghakast ka rääkinud, küll oli meil seal Hiiumaa Väike-mõistlikust Carl Magnus von Bööm omal ajal ja külge seal. Karl von Ditmann oli kuulsamaid uurijaid ja tõsiseid mehi. Lõpuks oli seal ju kuberneriproua neiuna Angel ja proua, sa võiko, täpselt on siis üks suur projekt, mis näitab, kuidas nüüd lähevad Baltikumi Kamtšatka-le viiakse kohale seal kohapeal vaid külvad Uiv, meie küla mahub just vaat selle lahe äärde, see vabadus oleks neile antud. Aga kohe hakata. D see toimikul kõige õhem. Ma lootsin, et Kamtšatka ja asustamine ja et äkki on midagi ajaloost, ei ole, seal on üsna selgelt öeldud, et on kauge ja kaubandusega nii seal kui lootusetu olukord. Hästi põnev, kõige põnevam toimikuid, tõsi küll, ka teiste rahvaste ajaloouurijatel võiks põnev olla. Ma vaatasin seda enne, ei ole loetud, aga aga ma mõtlesin, et seda võiks olla jaapanlastel huvitav lugeda. Näiteks on siis Sahhalini toimik see, kuidas nüüd kõik Baltikumi Randlased lähevad kohe sahaliinile. Ja seal ka peale selline poliitiline või ütleme jälle teatud salaprotokoll, kus jälle esitatakse vastuvaidlemist mittesalliv, et põhimõtteliselt, miks tuleb see projekt esialgu edasi lükata. Öeldud, et seal on juba massiline kalatööstus, kõik on jaapanlaste käes. Neid on pandud peale kõrgendatud maksud, pool päris poolteist korda oli 1,4 korda suuremad maksud, kui kellelegi teisele nuheldakse. Sool on kallis, et seal on juba soolapuud viis rubla. Ja, ja mis seal kõik on, jaapanlased keedavad midagi mereveest aurutavad välja jäi, raiskas soola peale raha. No tuleb välja, et kui rahaliselt hakata vaatama, siis öeldakse, ta võib olla vene kolonist, kes sinna läheb, peaks hakkama ka soolaurutamatuleb väga palju kordi odavam ja nii edasi, aga põhiline, mis ikkagi on, on see, et ei arvata, et suudetakse jaapanlasest lihtsalt veel üle käia, üle olla ja seetõttu lõpuks leitakse kõige priviligeeritud, kõige soositum paik on see, mis jääb suure, kasvava võimsa linna, Vladivostoki vahetusse naabrusse. Ja siis leitaksegi, et nüüd viime need kolonistid teisele poole lahte. Aga nii, et nad moodustaksid Vladivostok yle orgaanilise taga, ma mäletan, käisime arhiivis mõne tunni sõit rongiga ümber lahe ja olimegi selles Juusnajalibriantkaks nimetatud külas, kus enne oli kobaras koos mitu eesti küla 1963. aastal käis esimest korda Kaug-Idas Vladivostokis Eesti Raadio Päevakaja. See oli esimene kord, kui raadio nii kaugele jõudis. Reporter oli Ülo Koit, hilisem ETV ja Eesti raadiokomitee esimehe esimene asetäitja ja väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu esimees. Aga toona siis Eesti raadioajakirjanik. Ülo Koit vestles Vladivostokis vana kaluri Juhan Piheliga kolhoosist Novõi Mir. Paneb paneb seal jälle ebakurvad, türad tuleb vällima. Kuradi põrgu. Jääd võta midagi. Aga vot nüüd veel meil oli enne juba juttu eestist tulemisest. Laeva peale ja Vladivostoki ja kui te nüüd siia päris selle kolhoosi praegusesse asupaika saite, siis siin ei ole muud midagigi lagema. Oh maja ehitama, igatahes mets oli ligidal. Ja hakkasite kala püüdma, kala paarituda, kanal teha, ka teha, aga ikka oli nii et vanaisa oli vadi lehter. Ja tegi ka siin korraga eetiline ja läksime kala püüdma. Kas metsloomad sind kimbutama käisid algusaastatel? Metsloomad ei kimbutanud meil mitte midagi. 20 18 kuud oli, 18 kuud, oli, jääkarusid vähe hunti leid, väga arv oli kuulda küll. Nii, aga leidunud. Palju aastaid ja tervite valge on ikka majandeid ilusas kohas mere kalda peal. Maja on mul ilusad kohad, küll lesta. Kõik räägivad nii. Kes tulevad, nii lõivastokiste käivad siin. Rääkis Kaug-Ida-eestlane Juhan Pihel 1963. aastal Vladivostokis Eesti raadio reporterile Ülo koidule. Professor Aadu Must jätkab nädala pärast laupäeval ja korduses esmaspäeval tund enne südaööd. Jutustamist Kaug-Ida eestlastest pilti näeb kodulehelt ja saate Facebooki seinalt, millele pääseb igaüks ligi, kes soovib kõike head kuulmiseni.