Juba pisut üle aasta on möödunud sellest päevast, mil ametlikku käskkirja vormi sai üks mõte, mis tegelikult üsna ammu hõljus õhus, mõlkus meeles ja aeg-ajalt kippus keelelegi taastada viiulikooride esinemised meie üldlaulupidudel. Seda välja laiaulatuslik liikumine massilise koorilauluharrastuse kõrvale tõsta hiiule viiulimäng jälle ausse Eestimaal. Üks selle mõtte avalikke väljaütlejaid oli keegi, kui meie laulupidude hing maestro Gustav Ernesaks. Mate veeres lingist eel teisigi toetajaid, ürituse vajalikkuse mõistjaid. Pealegi kui mõte ei olnud rajatud tühjale kohale. 20 taastat oli näidanud asja perfektiivsust ja elujõudu vabariiklik noorte viiuldajat ansambel Eesti NSV teenelise kunstitegelase Erich Loidi juhatusel. Kollektiiv, kes on nende tegutsemisaastate jooksul kinkinud ilusaid musitseeris rõõmupäevi 1000-le noorele keelpillimängijale ja pole kunagi külmaks jätnud ka kuulajate südameid, kus ka poleks üles astutud. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi käskkirjale jagultuuri hirme ning kooriühingu üleskutsele ajakirjanduse veergudel konkreetselt reageerida kohtadelt, sest olgu üleskutse õige ja hea, kuid aga muidu on selle realiseerumise otsustab asjade käik Kohvel valmisolek ideest kinni haaramiseks kaasaminekuks, entusiasm, organiseerimisoskus, kohalike võimaluste ärakasutamine ja palju ülesanne, mis seati käskkirjaga kohalike laste muusikakooli, viiuliõpetaja teete, polnud kergete killast. Ühiskondlikus korras lisaks oma kooliviiuldajat, ansambli juhendamisele enda peale ka kohustus ümbruskonnast vilistlasi ja vanu keelpillimängija kaasa mängima, agiteerida nendega proovi teha kõike paavstide, pillide, puugade, keelte ja muu säärase ka arustada, aidata ümbruskonnast. Kuule, võta kõik mõeldavad kandidaadid selle suure ansambli jaoks üles otsida endisi õpilasi, kes mööda maad laialikeskus. Kuidas keegi seda ülesannet tööd võttis, eks ole, igaühe enese südametunnistuse peale. Eks mõni kindlasti agaramalt ja teine rohkem käega lüües, et kust mina neid otsida tean. Sügiseks muutud registreerimise lehed, kultuuriministeeriumisse siiski saabusid. Ja asja tulite suureks üllatuseks küllalt suurte lubadus harudega. Et paber on aga ikkagi ainult paber ja mitteoodatud-loodetud suur ansambel ei jäädud loorberitele puhkama, vaid süvendati veelgi agitatsiooni ja selgitustöös vajaliku reservi kujundamiseks. Kaasa arvatud saated meie raadios. Nüüd meiegi sõitnud läbi üsna palju Eesti paiku, uurinud, kuidas asjalood kohtadel, kuidas perspektiivid lubaduste paberilt tegelikkuses sünniks. Mis mureks, millised probleemid. Oleme tutvustanud, lindistanud mitmeid kohalikke ansambleid, rääkinud kogemustest, saavutustest. Mis siit poole aasta jooksul sõelale jäänud, tuletagu meelde see väike montaaž raportitest kohtadelt? Heli rändläheb Pärnu lastemuusikakool. No üldiselt ma olen tegelenud ansambliga juba hulk aastaid minu meelest see on selline üritus, mis peaks ikke edasi kestma väga selline progressiivne minu meelest selles mõttes, et õpilased väga tahavad mängida nagu stiimul lastel mängida. Teiseks meie oma õpetajat ka nagu saavad omavahel tuttavaks, vahetame siin kogemusi ja käime laagris ja igati tore üritus. Kui palju on teil praegu lapsi kooli ansamblis? Praegu õpilasi on mul 12, meil on Kammerorkesterit, ehkki seal on niisugused tublimad õpilase, sealt ma olen haaranud ansamblisse ja katsun veel püüda, keda, nagu on jäänud laste muusikakooli lõpetanud õpilasi ja osa ei olegi võib-olla Pärnu linnas, aga vanemad on ja siis ma olen ikka vanemate kaudu veel püüdnud neid ansamblisse kaasa tõmmata. Teie olete ka nagu regiooni üks juhte. Kuidas on perspektiivide rajoonist regioonist? No päris nii, arvuliselt praegu kursis ei ole, aga rõõmustav on see, et nagu need väikesed koolid siiamaani ei ole kaasa löönud Pärnu-Jaagupi ja Vändra ja on nüüd päris arvuliselt kenasti esindatud ja löövad aktiivselt kaasa. Viljandi on olnud tugev, ma arvan. Me saame ma pandud ülesandega hästi toime. Tartu teine laste muusikakool, õpetaja tabalaselg. Meil on väike kool suhteliselt ja sellepärast on veel vähe viiuldajaid kaagis ansamblis võiksid mängida, neid on üheksa, kuid noh, järelkasv on küll olemas, ise olen ta neljas aasta siin. Aga kuna lapsepõlvest on see pisik sisse juba saanud ja dirigent maestro Erich Loit on niivõrd tore läbi aastate siiamaani, siis ma ei saa lihtsalt sellest ansamblist kõrvale jääda. Nii et tegutseda. Tartu esimese laste kooliõpetaja Tiiu Koitla, mina viiuldajad ansambliga tegelen esimest aastat, ise olen mänginud esimeses koosseisus kunagi 20 aastat tagasi, meie teeme kahekesi, õpetaja Kai Rebasega seda ansamblit. Nüüd me tahaksime, et meie käe all see ansambel saaks natukenegi selle moodi, nagu on meil mälestused sellest esimesest-teisest-kolmandast aastast, mil me tegime seda õpetaja Renate Piho käe all praegu ansamblis on meil kuskil 15 liiget, loodame, et saame vanade vilistlaste kokku 20 ringis. Mina esindan õlva laste muusikakoolis. Minu nimi on Urmas karu ja ma töötan seal juba kümnendat aastat. Kuna meil on pisike kool, siis on meil ka viiuldajaid hästi varal, vahel on isegi raskusi ansambli komplekteerimisega, aga neli kuni kuus ansambli liiget on meil pidevalt olemas ja võtame osaga viiuldajat laagritest. Samuti esineme igal võimalikul juhul linna üritustel kujun, kooride kontserdid, vahetevahel oleme osa võtnud koolisiseselt, muidugi ka jääb ainult soovida seda, et huvi meil viiulimängu vastu kasvaksid, tuleks rohkem viiuli õpilasi praegult, õpilaste vähesuse taga seisab asi, propagandat on küllaltki tehtud, aga linn on väike ja kuulun lõike, aga loodame, et edaspidi asi paraneb. Mina lähen Pärnu-Jaagupi laste muusikakoolist elamusika, meie kool tegutseb alles neljandat aastat ja mina isata alles kolmandat aastat, tegelikult juhendamast ansamblite alles esimest aastat ja liikmeid on meil praegu viis, aga püüame nendega hakkama saada, lastel nagu polnud üldse aimu sellest, mida see võib endast kujutada. Ja ma arvan, et kui nad nüüd siia tulid, sa neile üks suur elamus juba tegelikult nad olid väga innustunud, kui kuulsid, et selline üritus leiab aset, et nemad võivad ka seal mängida, et väga tore. Ma ise pooldan seda, endal on ka siin praegu hea kaasa mängida. Mina olen tõrvast, praegu me palga. Filiaali all aga meie kool, nüüd pidi avatama tõrva, laste muusikakool, lõkse, annan seal siis ka riiulit ja organiseerinud seal siis oma kooli. Meie oleme siin ka nüüd esimest aastat ja kuna ma olen seal kolm aastat nüüd olnud ja olen nagu nullist alustanud, siis on esimesed lapsed ka siia kaasa toonud. Ja meile jätab see kollektiiv ja see meeleolu, mis siin on väga meeldiva mulje. Maestro Erich Loit väga ekalt ei proovi läbi, nii et me ei saa aru, kui on juba üle tunni istutud. Mängitud lapsed läksid täitsa särava näoga, siit praegu vaheajale. Et väsimust ei olnud tundagi. Arvan, et see üritus annab lastele väga palju niisugust hindu, et nad tahavad harjutada ja räägivad seal teistele ka, kes on väiksemad, et need samuti tulevad ja tahavad sellest ansamblist osa võtta. Mikrofoni ees on Paide laste muusikakooli viiuldajad juhendaja Aino Tamm. Raua töötate selles koolis kõik 25 aastat, 26. läheb niikaua, kui kool on eksisteerinud. Kui kaugelt teie koolis käib lapsi õppimas isegi väga kaugelt nendes Koerus seni 30 kilomeetri kaugusel. Ja kui palju on teil praegu ansamblis viiuldajaid? Praegu on 12 laulupeo repertuaar juba täie hüljes õpitud ja enam-vähem viimistleda ja pähe õppida muidugi paremini. Kuidas teil on need lood, kas mängida ansambliga ainult laulupeo repertuaari või on teil kavas ka teisi teoseid? Neid ei, peaaegu teisi rohkem praegu mitte äratiivseta eelne kevadeks säilisele. Kas teie ansambel eraldi üksusena esineb ka on kutseis esinemisteks ja isegi väga palju, võib-olla rohkem ei oleks tarvis sel aastal neid ei ole veel olnud, siis anti laulupeo repertuaari õppimiseks, aga nüüd on kohe võtata varsti. Üldiselt jah, ikka päris palju. Et teil ei ole seda kartust, et ansamblit ei vajata tuhhi sedagi kui palju olete saanud Oudova ansamblile lisaks vilistlasi? Praegu on niiviisi, et neid registreerus isegi 17, aga ma ilmselt kõik tulevad, sest juhtub ju ikkagi ei saa jälle 10 ringis ikka tuleb paidesse ja nad käivad, osa oli Tartus ja seal ligemale. Aga näiteks paides vehitakse viisakust. Juta Helilaid, mida meil on õnnestunud senini ära teha. Senini meil on niivõrd ansambel juba täitsa suureks kujunenud üks 16 kastaneid, pluss need siis need vilistlased, kes kooli lõpetanud. Ja need vilistlased veel juures, kes on tulnud ka seal elama. Meil on kutse, kolavatisi alaneks neiu, kes mängib viiulit ja siis on veel Kehra laste muusikaõpetaja, samuti mängib nii, et tulete arvele võtnud siis kõikmõeldavad kandidaadi selle ansambli jaoks regionaalselt olema võtnud kõik laste muusikakooli lõpetajad arvele ja nendele teatanud ka õpetajate kaudu, et nad võiksid tulla sellesse ansamblisse osalema ja kõik siiamaani nõustunud, kuigi mehena ma veel kord kordan, et lastemusklid rajoonis on noored lõpetajaid on vähe ja selle tõttu on meil ka kontingent Väiga äike. Te rääkisite, olete sattunud kõigile nagu kirjade kõikidelt vastuse saanud, kui palju neid siis, mis on kirjamaale saatnud oma tuttavatele, vilistlastele ja õpilastele, nii et vastused on umbes nii, et koselt peaks umbes ligi 40 inimest välja minema koselt üksipäini, aga regionaalselt vast umbes 80. Nii väikese koha kohta nagu on kose, on see 40 ikka täiesti suur arv. Nüüd veel selle regiooni esinemiste, te ütlesite, et teil on juba toimunud paar esinemist, mis koos jah, meil, Haapsalu Rapla rajooni Harju rajooniga toimus kõigepealt suurem kontsert Haapsalu kultuurimajas kus meil oli niinimetatud riiuli muusikapäev ja veel mitte ainult ansambel ei esinenud, vaid esinesid kõikide koolide solistid. Ka Harju rajoonis oli veel suurem esinemine aprillis Tombinimise skulptuuri palees kus osalesime Harju üldkoolide kontserdil. Ja kõige suurem esimene 40 õpilasega oli meil Harju rajooni laulupeol. Siis kui me esitasime kolm pala terve kontor keskiga. Ja kuidas vähemalt plaanis. No me tahtsime isegi oma regiooniga iseseisvat laagrit teha paari päevalist, kui see õnnestub ja Haapsalu rajooni täitevkomitee neile vastu tuleb, et me saaksime arvesse linna. See intervjuu maja kontugali meile seitsmendal oktoobril Rävala regiooni mitteametlikul omaalgatuslikul kokkutulekul. Kas on ka uudiseid? Esimene suurem esinemine koos vilistlastega toimus meil Haapsalu laste muusikakooli 30. aastapäeval. Oli tore pidulik kontsert 24. novembril ja kõik vilistlased, kelle poole ma pöördusin palvega sellest kontserdist ja sellest ansamblist osavõtuks. Kõik tulid, mitte keegi ei keeldunud, kõik mängisid väga suure rõõmuga, käisid proovidel ja leidsid, et see oli üks väga tore ettevõtmine, sai jälle natukene pilli kätte võtta, meelde tuletada kõike seda, mis kunagi sai muusikakoolis õpitud. Ja kõik jäid väga rahule, nii mängijad ise kui ka kuulajad. Ja siis järgmine üritus, mida järgmised üritused on põhiliselt seotud nüüd ikkagi laulupeo eelproovidega laulupeo repertuaari omandamise. Aitäh, jõudu. Kui vana on nüüd Kiirovi nimelise näidiskalurikolhoosi laste kool, meie kool on nüüd kaheksas aasta ikka töötab ja esimesed viiuldajad on jõudnud sellesse klassipildi peale. Ja nüüd lõpetavad esimesed lapsed, neli õpilast. Keeruline oli nagu alustada, muusikatraditsiooni ei olnud aga väga toredad lapsed ja kui õpetaja on ise niisugune natukene aktiivsem, siis on loota, et meil neid nii-öelda, et siis ikka jätkub. Mitmeliikmeline on praegu teie kooli ansambel. Ansamblis on neil praegu üheksa last, igas kolmehäälne, igas rühmas on kolm last, kast ansambliga, kusagil eraldi tualetti, siin me oleme esinenud, aga üldiselt on tõesti nii, et see linnalähedus on nii, et vähem neid nagu vajatakse, aga me oleme käinud meie oma kolhoosiüritustel siis meil on seal lasteaed, jaapani sõnak ja Viimsi keskkool, nii et me oleme ikka esineda saanud. Aga lapsed muidugi nemad tahaksid rohkem, kas mängiti ainult ansambliga nõutud repertuaari? Ei Me püüame ikka oma tööd hästi mitmekesistada, sest muidu lapsed väsiksid nagu ära ja kuna see aasta esimesed neli lõpetajat, siis võtsime niukse tõsise ja toreda ettevõtmise hakkasime õppima Vivaldi nelja viiuliga, Kontsert lastel on endal kohutav huvi ja nad on nii toredad selle juures õpetaja muidugi palju vaeva, aga ma loodan, tuleb üks tore number. Kuidas on Keilas lood, tuleb välja, et keel on mõni aasta lähim kool, meil oli esimesed omad õpetajad, nagu eelmine aasta panid juba, sel aastal on ka vanemaid lapsi niimoodi, et orkester töötab koolis, aga me oleme püüdnud ja ka niisuguseid asju, mis saavad nagu päris väikesed osaleda, näiteks sel aastal on nüüd siis meil organiseeritud nii et suuremad õpetavad väiksematele neid päris niisugusi lihtsamate lugude partiisid, et siis saaksid nagu kõik koolis viiuldajad mängida, nii palju, kui neid seal on. Meil on praegu 14 last, koolist päris väikesed ei tule, mitte vere ei saa osaleda, aga ühesõnaga ülejäänud Nende ansambli paladega me nagu lausa esinenud ei ole niimoodi oma üritustel, aga siis nende ühisansambliga, seda me oleme küll nagu teinud. Ja kuna meil on samamoodi, see Tallinna lähedus soodustab seda, et kõik omad kontserdid käiakse ikka Tallinnas kuulamas tegema, seal samamoodi kutsutakse nagu asutused kutsuvad tavaliselt ikka endale kohe professionaalseid esinejaid eriti palju neid võimalusi ei ole muidugi meile andnud ka esinemiseks. Aga ma usun, et juba nende laste ja nende lastevanemate kaudu hakkab see huvi ka juba noh, nagu Keila elanikkonnas tekkima ja et need võimalused esinemiseks soovid, nagu sellega siis ka laienevad. Need võimalused tähendab Keila kultuurimajas eriti suur huvi tõsise muusika vastu ei paista silma. Ei ole jah, kuigi menüüd organiseerisime kontserti tähendab filharmoonia ka koos ja siis meie muusika kor seisis hea selle eest, et neid pileteid levitada ja et siis nii laste, vanemate kui isetegevuslaste hulgas neid pileteid levitades kontserne tuli hästi välja, me loodame, et me saame ka filharmoonia, pidin niisuguse kokkuleppeid ja endale sinna toredaid kontserte, nii et Keila inimesed harjuksid käima kiilas kontserditel ise. Täna oleme viiuldaja tuuris, küsime juhendaja õpetaja käest, kuidas on siis nüüd olukord Võrus üldlaulupeoks valmistumisel ja missugused on perspektiivid? Valmistusime hoolega, koosseis on meil praegu päris suur, 18 õpilast, kaks lihtsalt mängib kaasa, rohkem praegu ei ole võimalik rakendada, on läinud edasi õppima Tallinnasse ja Tartusse pärast lasuur lõpetamist siin linnas ei ole rohkem nagu võimalik rakendada. Repertuaar enam vähem on meil kõik läbi mängitud juba laagris õppisime samas viimistlesime eesti tantsu. Kas teil mingeid probleeme on tekkinud? Selle ettevalmistuste käigus? Praegu küll ei ole, oleme saanud kõik nii oma jõududega hakkama ja kollektiiv on Loomingu kollektiivi tunne olemas. Ma arvan küll, lapsed ise ka väga tahavad ansamblis mängida, võib küsida vilistlaste käest, miks nad mängivad nii kaua ansamblis, mida ütlete Anneli veini ja Katrin saaks. Tore mäng. See on tõesti, et peale laste muusikakooli lõpetamist või õieti nagu edasi ansamblisse õppides keskkoolis edasi ja nagu ma näen jäätidega sümfooniaorkestri proovile nii mängitega, sümfooniaorkestris. Kasvõi eto tammest ja kilbikoor oli olemas juba selle sajandi alguses ja seda kõvasti arendatud edasi ikka need väiksed eraõpetajad, ungarlased, koondunud muusikakoolidesse, meil on muusikakool juba 25 aastat ja nüüd, kui on juttu sellest suuremas orkestrist siin loomisest, siis me peame muidugi kaasa sellele. Sümfooniaorkester hoiab nagunii meil juba kõiki neid keerulisi mängijat, kes muidu rakendust ei leiaks kuskil tavaliste teiegi mängija siis meil voorust leiab see mängija rakendust kas siis viimases puldis või esimeses puldis ja meid, meid on päris palju siin koos ja kui nüüd veel nagu veel lahutaksegi banaan veel juure. Nii et see 500, millest siin jutt on kõrgemalt poolt või ka üks, 10 20 juurde oma koolile, siis seni väga võimekas ei ole. Niisiis regioonile tundub kõige aktiivsemalt tulemuslikumalt töötanud olevat Rävala regioon. Siinkohal tahaks ära märkida nende omaalgatuslikke kogunemisi kuus mänguks aktiivsust vilistlastega kontakti otsimisel, nende kaasa haaramisel, algatusvõimet, töölusti, organisaator, natuur on Kose õpetaja Juta Helilaid. Südamega asja küljes kinni kama aia Guntu Haapsalust, liid amme Keilas Gret Liinusti kiro nimelises näidiskalurikolhoosis ja mitmed-mitmed teised. Seepärast pole ka tulemused ennast oodata lasknud. Südantsoojendav on võru keelpillimängu traditsioonide loomulik sisseviimine ka noorema mängijate kategooria hinge, nagu see toimub praegu mõru teeneka sümfooniaorkestri koostöös kohaliku laste muusikakooli, viiuliõpilaste kooli õpetajatega. Kuidas õpetaja ees nii lapsed järel? See ütlus kehtib Võru kohta sõna-sõnalt. Viiuliõpetaja Sirje Tamra sümfooniaorkestri kontsertmeistripuldis, Ako Tamra, samuti mängija ridades jäänud õpilasedki kõik riburadapidi orkestris mängimas tundmas oma eriala võlu ja valu juba varastest pillimehe aastatest peale. See annab vajalikkuse tunde ja kindlasti teise hooga õppimisele. Siin ei olnud ainult õpilane ja õpetaja, siin ollakse ka kolleegid. Ega igal pool kohtadel iseseisvalt eksisteerivad viiul, ansamblit luua polegi nii lihtne. Keebi lõples meie lasteni koondis ikka peaaegu igal pool, kõige vähem. Igal aastal muutuvad koosseisus, vahel on liiga palju, algajaid, vahel ei ole mängijaid. Igasse häälde. Vaatamata on rõõm märkida, et mitmeski vabariigi paigas on noorte viiuldajad, ansamblid muutunud arvestatavaks muusika kollektiivideks. Kelle esinemisi oodatakse, keda meelsasti esinema kutsutakse, keda mitmetel puhkudel kasutatakse ja kellel on seega kohalikus kultuurielus märkimisväärne koht ja osa on. Eelkõige tahaksin nimetada Põlva laste muusikakooli viiuldajad ansamblid, kelle üle on uhke kogu koolikollektiiv ja suuresti, kellele just tänu võlgu Põlva laste muusikakool ka tänavu rajooni töisindasti autahvlile kanti. Tublit tööd teevad Valga laste muusikakooli viiuli lapsed õpetaja Vaike Pika juhtimisel. Tore nende koostöö ka piirilinna Valka Läti Valka laste muusikakooli viiuldajad ansambliga. Kõikides kohtades pole jõudnud veel lindistamas käia. Täna mängivad siis Valga noored viiuldajad viie kooli viiuldajad, ansambel mängib Basneri, millest algab kodumaa. Nii palju tänasest saavutustest, arunatest kohtadel. Kuidas võiks võtta kokku probleemiga, mis on senini üles kerkinud neil, kellega kohtutud, teeksime sedagi väikese Mondaašina kuuldust? Juta Helilaid, kas on ka probleeme? No probleeme on ikka mitmeid, siin natuke tegemine olen muidugi riiulitel parandamisega, sest järjekorrad on parandamisel pikad. Ja kui nüüd viimane kord läksin poognane jõhve panema, siis öeldi, et jõhva tuleb endal kaasa võtta, nagu oleks õpetajal mingisugune hobusekasvandus olemas, kodus noh, ma ei tea, see on siiski katastroofiline. Me peame mõtlema, et kusagilt ka ametlikus korras jõhve saaks ikka muretseda ja muid igasuguseid vidinaid, mis läheb vaja häälestuspulki Roope. Sest vot ei ole neid saada samuti häid poognaid. Ja mida me siis lastelt tahame ja nõuame, kui neil ei ole lihtsalt millegagi mängida. Reet leenusti, kas on ka probleeme? Meil on niisugune probleem, et kõik lapsed käivad ühest koolist seal siis Viimsi keskkoolis. Ühes varasemas saates ma kuulsin väga toredasti üks koori juhtunud ja koolimuusika pärast valutas südant. Heino Kaljuste ütles, et just, et need instrumenti õppivad lapsed peaks nagu arvele võtma et instrumentaalmuusikat peaks nagu arendama. Aga praegu on meil niisugune probleem, et koorilaulust Nad peavad käima koorilaul, teeb lisaproove ja isegi korraldus saadeti muusikakooli, et me ei tohi alustada. Need olid enne kella kolme, kuna lapsed on seotud õppetööga, see tähendab koorilaul on niivõrd tähtis, et küsitav on, kas me suudame ehk laulupeost võtta osa viiuldajatena. Nii et need lapsed nagu paralleelselt teevad ka käima koorilauljad ja näitlejad peavad minema laulupeo koorilauljad. Ja see mure meil on. Et kuidas seda korraldada. Sinna nagu oma jõud peale ei hakka ekskantsler, et kool on huvitatud ainult koorilaulus. Et nad ei toeta lapsi nende hobidega. Sellele tuleks nähtavasti jah mõelda või vastust otsida kusagilt. Kas on ka probleem ja nüüd selle suure ansambli moodustamisega organisatoorse külje poolt see ei ole nagu midagi, aga minu arvates need vanad vilistlased peaks olema natukene julgemad ja mitte et ma oma viletsa mängu ostesse pärast ja et nüüd ei tule välja või midagi. Selle jaoks on hea hulga aega veel, et kõiki asja viimistleda ja omavahel arutleda. Nii et minu arvates vaata, kui igaüks oma noorust meelde ja minu arvates see üritus tasub seda, et kaasa teha. Kas tilga ei ole just pillide probleemi, eks see on ikka sellepärast, et osad on juba ammu nagu selle mõtte maha matnud ja nüüd on selline probleem, et osadel inimestel ei ole lihtsalt, millega mängida ja nüüd on niimoodi selle probleemiga tegelikult nagu ei osanud arvestada, nii et nüüd me peame nagu käigu pealt midagi leidma asendusi või organiseerima kellegi käest või midagi, peame leid, kuidas te arvate, kas laste muusikakool saab nagu selleks kaasa aidata, ütleme tõesti, et vilistlased, kes on nõus mängima, saaksid nagu selle Billie poogna? Jah, ega meil ei ole midagi selle vastu, kui meil endal oleks lühid Pille Lee, et me saaksime lahkelt abivajajatele välja jagada, sellepärast et me oleme selle ise väga suures kitsikuses eriti täis iilite puhul ja teine asi veel, mis poe viiulit on või tšellod, need on ka niisugused, et nende peal ju võib mängida, aga eriti hea nende peal mängida küll ei ole ja sellepärast neid täis viiuleid meil koolis nagu eriti palju ei olegi, sellepärast et igaüks püüab muretseda endale juba ise sellodega on sama probleem. Kahju, et viiulimängud paljudel viiuli õpilastel lõppevad laste muusikakooli lõpetamisega. Mõni paneb pilli pärast rasket lõpueksamit koti, et eksam selja taga ja ongi kõik. Muidugi see on kurjast, peaks rohkem ära kasutama konservatooriumi üliõpilasi, kes õpivadki. Pille võiksid omakorda luua keelpilliorkestreid tehnikumidest kõrgkoolidest, sest kindlasti leidub niisugusi, õpilasi ja ka üliõpilasi, kes mängivad keelpille. Vilistlasi peaksime nendes koolides siiski olema. Mis te arvate, kas on palju niisuguseid keelpilli mängijaid, kes kunagi õppides keelpilli on nüüd sellest täiesti eemale jäänud? Kahtlemata on lõpetanud sind rööja, tippi ja teisi koole ja väga paljud on eemale jäänud. Meil oli alles 20 aastat jõudvate ansamblil vilistlaste kokkutulek ja kuuled ja näed, kahju on, et inimene enam selle asjaga üldse ei tegele. Niisiis, nagu kuulsin, on põhiprobleemiks praegu pillid, poognad Jõhvis ja muud vidinad, mis külvihinnangu juures vajalikud kurtmise pilli parandamisega küllalt palju raskusi juba Tallinnaski siis rajoonidest rääkida. Pillide poograte, jõhvide, pilli, päranduse ja muud sellised probleemid, loodame võtta vaatluse alla ühes meie eraldi saates külas siis ka vastust otsida küsimusele, kuidas neid muresid lahendada oleks võimalik. Täna tahaks haldur päeva vahendusel jõuda ära käia neil Viru regioonis, et kuulda, mis sealmail aktiva passiva pooles ja siis ära kuulata, mida ütleb koondansambli juht praeguse hetke organiseerimistöö ja taseme kohta Naudi selle kohta, mida ootab ta momendil oma kõigist vapradelt kaaskolleegidelt kohtadel. Kõigepealt käivitame sisalduv Pääru saadetud lindi Kohtla-Järvelt tehtud Viru regiooni laste muusikakoolide ülevaatus kontserdi ajal kohalikus kultuuripalees. Narva mees Paul Sarv, teie olete vist juba pensionär, aga tulite siia ka esinema kontrabassiga. Nii et lööte ka muusika osas kaasa. Ja eriti laulupeod on ikka mul mitu korda olnud kaasav mängitud mitmel alal, kontrabassiga veel ei ole kaasa mänginud. Mis pillid teil tavaliselt? No ma olen selleks puhkpilliorkestris mänginud, tulin jälle väikse naiste koori juhataja olin, võtsin osa Narva-Jõesuu naiste koor kahoti seest laulupeost osa ja mina olin juhataja. Te olete kunagi olnud ka Narva laste muusikakooli direktor ja nüüd siis ka ikka kusagil orkestris mänginud? Ei, praegu ei mängi enam kuskilt, aga kui sellised esinemise võimalused on siis lööte kaasa ja eriti see viiuldajad, ansambel, see on minu arust ikka niisugune hea asi, et kui veel taheti, et 500 inimest kokku tuleks, ma olin hea meelega nõus kaasa tegema, Narvas ongi viiuli ja tšello suhteliselt hästi vist arenenud. Hästi mängivad. Nii et nähtavasti on lastel tahtmist ja õpetajatel on võimeid, nii et on täitsa kiita, võib millest tuleb. Igas muusikakoolis ei ole tšellomängijaid ja no ka viiulimängijaid ei ole eriti palju. Ja Narvas on Narva kuul on üldse väga suur, sel ajal, kui mina olin direktorist, oli pisikene kääbuskuul, aga pääle mind siis ta on kasvanud nii suureks. SEO ansambel puudet, Nabudusse, papolse yli-yli. Ja nüüd saab sõna veel nagu lubatud üldlaulupeo 500 liikmelise viiulit On üldjuht. Eesti NSV teeneline kunstitegelane Erich Loit. Suur pidu läheneb, on jäänud veel mõned kuud ja siis astuvad laulukaare alla lauljad ja pillimehed nende seas ka vabariigi tublid keelpillimängijad. Kas kõik on selleks tehtud, et pillilood kõlaksid hästi, et neis oleks ilu ja mängulusti, tehnilist vabadust ja üleolekut? Milline on hetkeseis laulupeo aasta kolmanda kuu algul? Mingisugust üldistust võib teha regiooni proovide esimese vooru tulemuste, laste, muusikakoolide, piirkondlikke, juubeli, kontserdite ja isiklike kokkupuutumiste põhjal. Kollektiividega. On põhjust oletada, et kui nii hoolikalt organiseeritakse kui Rävala regioonis ja nii tublisti töötatakse, kui Narvas, Kohtla-Järvel, Paides, Võrus, Põlvas ja veel mõningates kohtades siis võiks pidu tulla. Öeldust ei pruugi aga järeldada, et kõik ja igal pool on ühtlaselt korras. On veel põhjendamata rahulolu ja minnalaskmist. On kitsaskohti, mis vajaksid enam tähelepanu kätte võtmist ja paika panemist. Neist probleemidest olekski paras aeg just praegu rääkida. Eelregistreerimisel saime vabariigist vaevata kokku 543 mängijat. See on suurepärane arv, mis ületab 43 võrra keelpillimängijate lubatud limiidi laulupeol. Kui arvestada, et tänu raadiosaadetele, ajaleheartiklitele, kohalike laste, muusikakoolide ja kultuuriosakondade üleskutsetele mängijate juurdetulek jätkub aga mängijaid on meil vabariigis juba tublisti üle 1000 siis nagu polekski põhjust eriliseks nurisemiseks. Murelikuks teeb aga asjaolu, et mitte kõik registreeru nuist ei osalenud piirkondlikel eelproovidel. See puudutab eriti neid, kes on juurde haaratud juba tegutsevatele ansamblitele. Muidugi on siin küllalt tõsiseid kaalukaid põhjusi nagu haigustransport, lennuilm, alb organiseerimine, liinibussist, mahajäämine ja muud sarnast. Enamik neist subjektiivsetest ja objektiivsetest põhjustest on aga hea tahtmise ja parema organiseerimise puhul kõrvaldatavad ja sellele peaks juba nüüd hakkama mõtlema ja väga tõsiselt mõtlema. Aprillikuus toimuvatel regioonide koondproovidel tahaks seekord näha kõiki kõiki laulupidulisi keelpilli mängijaid. Ja mitte ainult näha. Hästi kõlab pala siis, kui on mängitud õiged noodid ühtsest visiia, ühtse tunnetuslaadiga. Sellepärast on viimane aeg õppida juba praegult nooditekst selgeks. Muidugi õppida selgeks õigete poognatõmmete ja nooditekstis esinevate dünaamiliste märkidega. Kahjuks on veel praegult palju kollektiive, kus palad on kuidagimoodi omandatud. Võib liialdamatult öelda, et ka mitte iga registreerunud ei ole veel valmis laulupeole tulema. Ühe piirkondliku prooviga ei tee aga midagi ära, kui varemalt pole nooditekst omandatud, sellepärast tuleb arvamus. Ah küll jõuab juba täna asendada aktiivse repertuaari õppimisega. Selleks, et aprillikuus toimuvad piirkondlikud proovid hästi korda läheksid, tahaks eelkõige vastutuse panna regioonidejuhtidele. Ärgem olgem siin kõrvalseisjad, pealtvaatajad on vaja teie aktiivset organiseerivat kätt. Juba praegu, selgitage välja teie regiooni mängijate tegelik seis. Teatage kõigile kollektiividele ja üksikmängijatele. Eelseisvate proovide aeg ja koht. Võtkem erilise luubi alla, aga need kollektiivid ja mängijad, kes eelmistel proovidel puudusid või olid väga väikesearvuliselt esindatud, et pidu hästi korda läheks ja keelpillimäng ladusalt kõlaks, on suur osa kohalikel laste muusikakoolide õpetajatel täita. Sellepärast lugupeetud õpetajad, ärgem laskem vaibuda sellel suurel entusiasmi tulel, mis vallandus selle uudse ürituse organiseerimispäevadel. Hoolitsege, et kõik registreerid tuist tuleksid laulupeole. Kui mõni välja langeb, siis püüdkem tema asemele kohe leida piirkonnast uus aga võib-olla koguni kaks uut. Jäägu teie austavaks ülesandeks, et nad tuleksid hästi ette valmistunud laulupeole. Kultuuriosakondade juhid ja laste muusikakoolide direktorid selles uudses ürituses on kohalikel laste muusikakoolidel suur ja vastutusrikas osa täita. Võib-olla kõik viiuliõpetajad ei ole oskuslikud organisaatorid, aidake neid. Ulatage neile oma abistav käsi ja tunnetagem, et selle ürituse kordaminek sõltub meie kõigi ühistest tegudest. Ka laulupeo ettevalmistuse käigus loodud uued keelpilliansamblid Vana-Antslas Viljandi rajoonis, mujal ärgem heituge esimestest raskustest, ootame teid täisarvuliselt keelpillimängijate ridadesse. Üldlaulupeol. Aprillikuus toimub eelproovide teine voor. Selleks, et anda neile rohkem kaalu. Et oleks aega rahulikumalt tööd teha, toimuvad nad kahel päeval aprillikuu esimesel laupäeval ja pühapäeval, see tähendab kuuendal ja seitsmendal aprillil Tallinas aprillikuu teisel laupäeval, pühapäeval, see tähendab 13. ja 14. aprillil Kohtla-Järvel. Ja aprillikuu kolmandal laupäeval, pühapäeval, see tähendab 20. 21. aprillil Tartus. Nendest proovidest on vajalik kõigil regist veeninud mängijatelt täisarvuliselt osa võtta. Eriti ootame sinna vabariikliku noorte viiuldajat, ansambli vilistlasi, viiuliõpetajaid ja muidugi muusikaentusiaste harrastusmuusikuid. Oleks aeg rääkida ka ühtlasest riietusest. Noorte kollektiividel on pidupäevadel ühtlane valge riietus. Noormeestel valge pluus, valged püksid, neidudel valge pluus, valge seelik. Väga tore ja meeldiv oleks, kui kõik keelpillimängijad püüaksid võimaluse korral joonduda samasugusele riietusele. Laulupidu toimub 20. ja 21. juulil Tallinnas. Kõik keelpillimängijad saabuvad Tallinna 18. juunil. Vabariiklikule noorte viiuldate ansamblile toimub suvelaager vahetult enne laulupidu, see tähendab 10.-st juulist. Oleks väga ja väga vajalik, et kõik suvepuhkused, pioneerilaagrid, matkad, ekskursioonid saaksid korraldatud nii, et kõik keelpillimängijad saaksid osaleda laulukaare all.