Olgu täna mõtisklus, laieneks meie muusikalise kasvatuse momendi seis ja selle võimalused. Kerge ja tõsise, vokaalinstrumentaalse aktiivse ja passiivse modifitseerimise vahekorrad, probleemid. Sügiskontserdihooaja järjekordse alguse aeg. See on soon kusagil välja tulnud niisuguse mõtte. Kui täiuslik poleks ka muidu inimese haridus. Ilma muusikata, jääb ta ikkagi paratamatult poolikuks. Seepärast peaksime me tegema kõik, et muusika leiaks süsteemse kindla koha inimese hingeliste väärtuste kujundamise protsessis kõige varasemast lapsepõlvest peale. Nii ütles tuntud Moskva muusikateadlane ja lektor Žanna Toodortseva, kes on populaarseks saanud huma muusikalektuurimidega mitmetes NSV Liidu linnades ja Moskvas konservatooriumi suures saalis Tšaikovski nimelises kontserdisaalis kes kontserdisaalis rassiia ja ametiühingute maja sammassaalis. Viimased kannavad teatavasti üle ka kesktelevisiooni üleiline raadio. Aastaid sõitis Žannad, osalt see abonomendiga noortele ka meie vabariiki. Järgnevalt võime kuulda, kuidas võtab ta kokku oma muljed ja mure Tallinnas käikudest. Tallinna filharmoonia puutusin kokku auditooriumiga, kes väga armastab muusikat, kes suurepäraselt oskab kuulata. Seepärast lahkusin Tallinnast alati pidupäevatundega. Mis tegi aga meele kurvaks? Kõigepealt see, et üle poole saali ei kogunenud kunagi publikut aga ka see põhiosa selle noortele määratud vabaneda. Rendikuulajaid moodustasid hoopis vanema põlve intelligentsi esindajad kellele kontsertidel käimine on nähtavasti sisse kasvanud vajadus. Aga mis saab siis, kui see vanem põlvkond ükskord kaob? Küsis aga õigustatult, siis on nad osaltsa. Kas tõesti nii ükskõikselt leppida sellega, et meie noore põlvkonna ja sajandite hinnalise muusikavaramu vahele jäädki haigutama, põhjatu kuristik? Mulle tundub, et on vaja tõsiselt mõtelda selle üle, kuidas muusika juurde tuua vanemate klasside tehnikumi õpilasi, üliõpilasi praegu saalides, inimesed, kes on ise jõudnud Vajaduseni suhelda muusikaga. Ülesandeks peaks olema tuua muusika juurde ka need, kes mingil põhjusel pole temaga kontakti leidnud. Et kokkuvõttes annad ozartseva ja leiab, et see peaks saama. Kookide kui ka parteiorganite üheks tähtsamaks ülesandeks eriti uue koolireformi valgusel Niimoodi arvas siis Moskva muusikateadlane elektoršannade osaldsema. See arvamus puudutas muusikaga tegelemise passiivselt poolt kuulamist. Et sellega meil asjad kaugeltki korras ei ole, vabariigis teame juba hulk aega. On tõepoolest nii, et kuni jätkub jõudu ja hindu veel vanemal põlvkonnal kontserdipaiku, kus toimuks ka midagi tõsisema muusika poole pealt, päris kinni ei tule veel panna. Aga tõepoolest, mis saab siis, kui praegune noorem põlvkond saab ükskord selleks vanemaks? Vanarahvas asjata ei ütelnud. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Vahest mõtiskleme täna natuke nendel teemadel. Kõigepealt vokaalse instrumentaalse musitseerimisega pärast meie tänases muusikapildis. Kuidas on lood lokaalse instrumentaalse muusika viljelemisel vahekorraga ja kas maestro ise helistab ühte poolust teisele? Sellele vastas Meie maa kõige suurem autoriteet laste ja noorte muusikalise kasvatuse alal helilooja ja muusikapropagandist. Suur kooli muusikareformi ja mitte ainult teoreetiliselt paberil, vaid ka praktikas on ju meetriga paleski oma ideid kontrollinud praktilise tööga üldharidust, kus koolis järgmist. Ma armastan väga lastekoorilaulu, mis on üks kaunimates kunstidest. Minu arvates on sellel praegu pisut ülepaisutatud osa võrreldes mitte vähem tähtsa instrumentaalmuusikaga pillidega tegelemisega ansamblimänguga kõigis tema variatsioonides kuni orkestris musitseerimiseni välja mis ei ole sugugi vähema kunstilise ja kasvatusliku väärtusega. Ja minu küsimuse peale, kuidas ta arvab, kas on see kaalukauss praegusel ajamomendil instrumentaalse tõsise muusika harrastamise kahjuks tema tähelepanekute järgi samane kogu meie nõukogude liidu ulatuses ütles niimoodi. Julgen arvata, et kaalukauss kipub meil tõesti praegu kõikjal instrumentaalse kahjuks olema. Ja sellel on ka omad põhjused organiseerida orkestri kollektiivi on mõõtmatult keerulisem, kui kasutada looduse poolt inimesele antud hääleorganid, see tähendab laulda. Seepärast peab maestro vajalikuks rõhutada meie vabariigis eksisteeriva vabariikliku noorte viiulat ansambli positiivset eeskuju kes oma 20 aastase eksisteerimise on tõestanud, et hea tahtmise oskusliku pea kuhugi käe ja asja vajalikkuse mõistmise puhul nii pedagoogide eneste kui ka kõrgemalt poolt on võimalik jõuda mitte ainult hiilgavate kasvatuslike, vaid ka sama hinnaliste kunstiliste tulemusteni mida meie ansambel näiteks veenvalt demonstreeris 1970. aastal Moskvas nii rahvusvahelise noorsoomuusikalise kasvatuse ühingu konverentsil. Ja mitte ainult üleliidulisele, vaid ka rahvusvahelisele muusika üldsusele. Eriti märkimisväärseks peab auväärne maestro, et kollektiiv haarab mitte ainult linnalapsi vaid ligi kolmekümmet, vabariigi eripaika, sealhulgas ka maakoolide lapsi, mis on unikaalne tegutsemisvorm mitte ainult meil Nõukogude Liidu, vaid ka maailma ulatuses. See kõik tõestab veel kord, et tegutsemisvorme on rohkem rikkamaid, kui oleme oma mõttelaiskuses harjunud. Arvama jäädi, instrumentaalmuusikaga tegelemine võib hea tahtmise juures kauneid vilju kanda. Nii teeb lõppkokkuvõtet miitriga paleski. Pöördume nüüd meie auväärse maestro laulupidude ja koorimuusika hinge aga ka entusiastliku keelpillimängu arendamise eestvõitleja professor Gustav Ernesaksa poole ja küsime, kuidas oli pillimänguga ajal, kui tema ise koolide tallas Ma pean ütlema, et koolides oli sümfooniaorkestrid, aga poiste koolides oli, ma ei tea, Tallinnas võis oma kümmekond puhkpilliorkestrid olla ja ma pean tähendab seda, et Need orkestrijuhid olid kaunis tugevad, mitmes koolis olid kutselised pillimehed ja mis veel tähtsam kooli direktorit, siit väga huvi, tema kool, kui nad lähevad läbi linna, et tal oleks uhke selle orkestri ees astuda, mäletan, oli tööstuskoodi orkester, ussisoo oli selle direktor ja siis kroonuorkester kaebas nende peale, et kuidas nad tohivad Tomfaaridega nii uhkelt minna, nendel on fanfaari. Aga direktor oli uhkelt, käis oma orkestreerida ja kui need kevadel ekskursioonid noorlinnast välja marsity, siis oli see pidupäev ja ma mäletan, poistel oli tore marssida. Peale puhkpilliorkestrit oli ta veel vilja, kes meie koolis oli sümfonietta, orkester juhatas Voldemar Uustal, võiks, õpilane ise mängis seal klaverit. See töötas väga edukalt ja ta kava oli päris suur ja mitmed nendest osavõtjatest, ka puhkpilliorkestrist osavõtjatest, tõusis hiljem meie sümfooniaorkestri ridades. See on siia juurde veidi Heino Rannapi raamatut muusikaõpetus eesti koolis. Uurimusest loeme tõepoolest, et sajandi kolmekümnendatel aastatel olid sümfooniaorkestri peaaegu kõigis suuremates keskkoolides nii orkestri kui ideaali poole püüelda iga hinna eest, eriti perifeeria keskkoolides, kus puudusid sümfoonilise muusika kuulamise võimalused. Koolid rakendasid oma sümfooniaorkestreid eelisjärjekorras leheküljelt 158 loenet. Ainuüksi Tartu keskkoolides anti ühe õppeaasta jooksul võimalus sümfooniaorkestrile esineda Kaheksateistkümnendal koolipeol 22 etteastega. Samal ajal kui puhkpilliorkestrit veel oli sel ajal võimalusi seitsmel peol vaid kaheksa etteastega. Kas ei tee natuke kadedaks, kui loed, et Pärnu gümnaasiumi sümfooniaorkester juba möödunud sajandi viimasel aastakümnel oli võimeline koos kooriga ette kant moratooriumi, katkendeid ooperites. Koos kooliga esitati kandidaate Valga ja Viljandi gümnaasiumides. Beethoveni Edmond Sibeliuse Finlandia kõlasid Narva ühisgümnaasiumi sümfooniaorkestri esituses. Klassikalist orkestri repertuaari mängisid Paide ühisgümnaasiumi, Räpina Gümnaasiumi, kooli ja täiskasvanute ühisorkester Tartu gümnaasiumi Tartu koolinoor, soliidu orkester. Raamatust võib lugeda, et veel õppeaastal 1940 41 eksisteerisid head õpilasorkestrit 33-st Tallinna üldhariduslikus koolis pluss tütarlaste ja poeglaste kommertskoolides. See tähendab, et orkestrid olid peaaegu igas Tallinna koolis. Koos käis ja kontserte andis ka Tallinna koolidevaheline sümfooniaorkester, mille koosseisu kuulus tervelt 99 mängijat, neist 24 esimest viiulit. Siit on muuseas võrsunud ka hilisemaid professionaalseid muusikuid Vallo Järvi, Emil Laansoo, Felix Randel ja mitmed teised. Kuigi suure isamaasõja-aastail hävines enamik orkestripille ja puudus oli ka kvalifitseeritud muusikaõpetajatest haridussüsteemi suure laienemise tõttu mis tõttu valdavaks musitseeris vormiks koolides, tõusiski koorilaul raamatus andmeid ka hilisemate keelpilliorkestrite kohta. Tombi nimelises kultuurihoones, Põltsamaa keskkoolis ja mujal. 1946. aasta koolinoorsooisetegevuse ja oma loomingu olümpiaadi lõppvoor jõudis raamatu muusikaõpetus eesti koolis andmetel seitse õpilasorkestrit. Kuigi hävinenud pillitööstus, eriti keelte puudumine, oli suureks takistuseks keelpilliorkestrite edasi arenemisele. Tähtis neil aastail sageli orkestrijuhi isiksus, entusiasm. Üks esimesi sõjajärgseid kooli õpilaste sümfonietta, orkestri tuli näiteks tapal. Orkestri organiseeris Endel viirsalu ja orkestrantide arv selles kollektiivis on ulatunud kuni 100-ni. Tapa sümfooniaorkester oli väga edukas 1964. aasta ülevaatusel. Üleliidulisel festivalil saavutati teine koht. Orkester kohtus Eesti raadio ja televisiooni sümfooniaorkestriga, esines televisioonis. 60.-te aastate lõpul oli orkester peaaegu seitsmekümneliikmeline. Koos orkestri õpilastega kuulus kollektiivi Aga 100 ühe kooliõpilast. Hakkasin sümfoonilised muusikat hindama, kui tulin Tapa esimesse keskkool ja kuulsin esmakordselt orkestri kontserdisaalis. Paaniline pala paneb mõtlema. Kõige ilusam ja kõige võimsam on sümfooniaorkester. Need on mõningad väljavõtted sama kooliõpilaste kirjanditest. Need on kirja pannud tolleaegsed noored ise. Niisiis ka rasketes tingimustes juuti väljapaistvate kasvatuslike kunstiliste saavutustena, kui oli olemas ja ühinesid pedagoogi talent, vajalikud teadmised, võimed ja kõrge tööjõudlus orkestrijuhi isikus. Lisaks üldsuse soosiv hinnang, haridusministeeriumi organisatsiooniline moraalne ja rahaline toetus ning kooli juhtkonna positiivne hoiak ja abi teeb järelduse Heino Rannap. Ja küllap see ka õige järeldus on. Konkreetse Tapa sümfooniaorkestri näite puhulgi tuleb nentida, et kui hilisem orkestri juht Arsi Aarma õppeaastal 1974 75 pensionile läks eksisteeris orkestri esialgu veel edasi 35 liikmelisena võrdle endise 100 või 70 liikmega järgmisel aastal juba 25 liikmelisena. Ja nüüd ei ole Tapporkistest, nagu põhjustel on juttu teha. Kuhu küll see kõik jäi võimalus küsida. Sotsialistlik ülesehitustöönõukogude maal nõudis peatähelepanu pööramist esmajärguliste tarbekaupade valmistamisele. Muusikainstrumentide tööstus ei suutnud kuule pillidega varustada. Muusikaõpetajate haridustase ei võimaldanud muusikapalasid orkestreerida. Hakkasid kuuekümnendatel aastatel levima peamiselt mandoliiniorkestrid. Loeme raamatust muusikaõpetus eesti koolis. Ühe suurema ja parema mandoliiniorkestrile nimetatakse 180 liikmelist kollektiivi Haapsalus, mis töötas kohaliku tuntud muusikaõpetaja Tõnu maometsa juhtimisel ongi haapsalu suures osas päästnud Eesti kui muusikamaine. Haapsalu keskkooli muusikateatrit tuntakse praegu ju mitte ainult vabariigis, vaid ka väljaspool selle piire. Ta oli nagu päris diaatril ikka, on ka oma orkester. Nii etendusjahti olemasolu ja hea tahtmise korral saab ka praegu eksisteerida midagi nii südantsoojendavat. Lastemuusikateatri positiivne näide üldhariduslikus koolis on õnneks praegu meie nii vabariigis. Maja konto, teie olete Haapsalust? Haapsalu kuulsate muusika traditsioonidega linn ja seal eksisteerib juba 15 aastat kooli muusikateater oma orkestriga. Kuidas te arvate, kuidas niisugune väike linn on niisuguse asja välja kandnud? Ma arvan, et see on lihtsalt olnud õnnelik juhus, et Haapsalu esimeses keskkoolis töötas selline suurepärane inimene ja pedagoog Tõnu Paomets, see on kõik tema teene muidugi. Et ta selle orkestri kokku pani. Ja muidugi nüüd teater kavatseb juba kahju jätta seda toredat traditsiooni pooleli ja võttis tema töö nüüd endale jätkamiseks. Äsja konservatooriumi lõpetanud noor muusikaõpetaja Andres Ammas, kes väga kenasti töötab edasi. Tähendab on ikka võimalik ka keelpillimuusikat elus hoida. Ja tundub, et lastele väga meeldib seal mängida. Ja ma usun, et need pillimängu traditsioonid, mis Haapsalus praegu on, kindlasti jätkuvad. Ja seoses selle suure keelpilliorkestri loomise plaanidega peaksid ka veel süvenema. Kas teie oma õpilasi mängib kooli orkestris, kooli orkestris, põhiliselt mängivadki muusikakooli õpilased? Kuna partiid on siiski sageli üsna keerukad ja teised, võib-olla ei saaks sellega hakkama? Koolis ka neid partiisid arutate läbi mängite. Teinekord, kui ma küsin laste käest, et kas neil on raskusi, siis nad võtavad kaasa need raskemad osad ja siis me vaatame neid. Aga üldiselt nad ütlevad, et proovid lähevad sellise töö tähe all neil koolis. Et tegelikult nad mängivad juba nende proovide najal täiesti need lood ära. See oli siis nüüd niisugune ilus näide, kus traditsioonid, entusiasm ja laste muusikakool linnas astuvad käsikäes ühte sammu ja tulemused räägivad ilmekat keelt iseenda eest. Minu jutukaaslaseks on veel kord mütsiga paleski. Küsin, kas talle ei tundu väga ebasoovitavas ulatuses on paigalt nihkunud tasakaal aktiivse ja passiivse musitseerimise vahel. Jah, vastab auvere, maestro, teil on täiesti õigus. See on mitte ainult üks tähtsamatest, vaid ka valusamatest küsimustest seoses meie tänapäeva muusikalise kasvatuse olukorraga tõepoolest aasta-aastalt üha enam harjutud passiivselt kuulama, selle asemel et ise musitseerida aktiivselt muusika sees, olla loominguliselt osa võtta muusika tegemise protsessist mis on ka väga tähtis mitte ainult inimese muusikalise harimise vaid ka tema üldkultuurilise arendamise seisukohalt. Meie kaasalöömine muusika tegemise protsessis, see on väga suur, edasiviiv jõud. Ja kurvamatuks kaotuseks on inimesele selle puudumine, eriti nooruk, eas. Samuti pole tähtsusetu, milline, mis liiki on aktiivne musitseerimine millises žanris ja millisel tasemel. Mis puutub koolides praktiseeritavaisse vokaal-instrumentaalansamblites? Minu tähelepanekute järgi lokkab enamuses neist vaid jäljendamine, jäljendamine, jäljendamine ning loomingulist alget on selles väga minimaalselt. Pealegi Nende ansamblite repertuaar, jaga ansamblite eesmärk ise ainult meelelahutuslik. Kas ei ole siiski valus nentida nii väikese ja tühise osaga muusikavaramu tõelistest rikkustest rahuldatakse. Ja mis peamine, õpetatakse rahulduma juba noorest east peale. Kunst ja muusika on võimelised inimesed ka rikastama, mitte ainult lõbustama kui maast madalast õpetatakse rahulduma vaid neelahutuslik osaga muusikast mis tegelikult on vaid muusikarikkuste üks ülipisike osake. Niisuguse kasvatuse suhtumise viljad nii ohutult kui arvatakse ja kui esimesel pilgul paistab. Sest see suhtumine saab kergesti maailmavaateks, laieneb kõigele inimese hilisemas tegevuses tema suhtumisele maailma ja selle probleemidesse ja nii edasi ja nii edasi. Kasvatab pealiskaudset suhtumist mitte ainult kunsti, vaid ka üldse elu probleemidesse. Muusika on üks inimkonna poolt loodud imedest ja valida selle grandioosse dist rikkustest vaid imepisike osa, mis meelt lahutab, säilitab kahtlematult meie muusikalise kasvatuse suurtele võlgu jäämistele noorte ees ütles lõpetuseks Dmitri kavaleski. Ja tõi veel kord näitena eeskujuna meie vabariikliku noorte viiuldajat ansambli töökorralduse saavutused. Ma usun, kui me kõik tahame, kui tahab, televisioon, kui tahab raadio, kui tahab ajakirjandus et viiulimäng läheks rahva sekka, siis tehku sellest juttu ja näidaku neid orkestreid ja, ja, ja rääkigu nendest, sest kui see aukohal, et ei kuuleks ainult niisugust muusikat, mis on nii moeasi, ainult täna on värske, aga homme ta kaob. Et oleks, millest lugupidaja? Need sõnad ütles meie 28. oktoobri saates, mis oli pühendatud 1985. aasta üldlaulupeo uudis ettevõtmise 500 liikmelise viiulikoori organiseerimise küsimuse valgustamisele ja üritusele sellega kaasaaitamisele. Maestro Gustav Ernesaks. Meie jutuajamine toimus Eesti NSV kooriühingu presiidiumi koosoleku päeval. Nii et meie kooritegelasi oli üsna hulganisti kuus. Muutasin seepärast vaid koorijuhi jutte kooriliikumise küsimuste ümber põlemist. Aga tuli välja, et kuuri juhidki valutavad südant selle suure tühimiku pärast, mis juba ligi 20 aastat haigutanud instrumentaalmuusikas. Kui välja arvata puhkli liikumise elavnemine viimasel ajal ja mõningane rahvamuusikaansamblite teadvustamise tendents. Vabatahtlikku ja asjasse väga pühendatud ja pärast südant valutava intervjuu andja Heino Kaljuste, saingi kohe sealtsamast Gustav Ernesaksa lisaks. Sest toredasti meie noorsugu on valinud kogu muusika rikkustest ühe pisikese osa, mis on meelelahutuslik ja kõik hooletud, mis rikastab. Aga seda, mis me hästi populariseerimine, see tuleb ka hästi välja ja mida meie populariseerib, see ei tule hästi vett. Ma ütleksin, et muusika tervikuna koosnedes kahest suurest poolusest vokaalsest ja instrumentaal, sest ja minu arusaamise järgi meie oma eritama noorte muusikalist kasvatust silmas pidades olemegi rõhu pannud põhiliselt praegu sellele esimese pooluselisele vokaalsele poolusele. Ja samal ajal teades ise teise, kuulusid kõigi tegeleda ja oleme aus üldhariduslik kool pole teisi puuduse heaks seni minu kolmekümneaastase praktika jooksul küll peaaegu et lillegi liigutanud. Peale selle kui üldhariduskoolidest, Me andsime õpilased kenasti laste muusikakoolidesse õppima viiulit, enamuses küll klaverit, akordioni, nõnda edasi. Sellega haridusministeerium võttis nagu endalt mingisuguse kohustuse ära tegeleda instrumentaalmuusikaga. Tõsi küll, 20 aastat hiljem loodi üldkoolide juurde ka muusikaklassid, kuid need tänase päevani töötavad ikka märgatavalt madalamal tasemel on anud madalamat kvaliteeti ja sealt ei ole ka produkti tulnud erilist. Tähendab instrumentaalmuusika tegeldakse praegu lihtsalt lokaalselt, Kultuuriministeeriumi liinis, laste muusikakoolides ja koolimuusikaklassides. See viimane allub küll haridusministeeriumile, kuid nende mängijate instrumentalistina rakendusega on küll peaaegu SOS olukord laboriks, sest sest praktiliselt neid ju mitte, mitte ainult see, et pärast kooli lõpetamist neid ei kasutata, neid ei kasutata isegi sel ajal, kui nad, kui nad õpivad, ainuke positiivne näide ja nagu juba professor, et me saaks ütles, on Erich Loidi ansambel, kui seda ei oleks, siis, siis ei oleks nendel mitte midagi teha. Ja teine näide on ka lastemuusikul liinis siiski Ilmar Tõnissoni puhkpilliorkester, vabariiklik, mis, mis käib ka koos, kuid see minu arust ei ole see, mis lahendaks ära kohaliku instrumentaalmuusika viljelemisel. Sest siit hakkab minu arust peale ka kõik probleemid, mis on seotud puhkpilliorkestri arendamisega kohtades ja kogu vabariigis. Sest kui ei ole seda väikest ansamblikest väikest kvarteti kest väikest üksust, mis, mis linnas või alevis mängib siis ei ole mõtet rääkida ka suurest orkestris puhkpillist ja rääkimata sümfonetest või sümfooniaorkestrist. Nii et minu arusaamise järgi on siin töö number üks praegu kõigepealt haridusministeeriumil võtta see asi uuesti käsile, kõigepealt minu arust võtan need õpilased, kes praegu õpivad koolides, laste muusikakoolides ja muusikaklassides, võtan need spetsiaalselt arvele ja rakendada neid oma üldhariduskoolis. Ühest kui laste muusikakoolis õpib näiteks ütleme neli viiul, tead ja seal kolm puhkpilli mängid mõnda pilli veel juures võtta, need samad seitse kaheksa õpilast kokku ja tee oma kooli mingisuguse orkestriga algorganisatsiooni ei hakka sealt edasi arendama. Ja nõnda edasi, kuni kuni see asi muutub populaarseks, sest me oleme lasknud selle populaarsel poolel praegu möllata ainult praegu kitarristidest, kui koolis on üks huvitatud poiss, kes pisut veidiks oskab, muusikaõpetaja omavahel ei oska, ei tunne seda värgist, seda teevad õpilased ise. Aga, aga see poiss teab, nii hästi, teda lindistab, sisin ansamblit siit seal ja, ja tema tahab oma koolipoissi ja kõiki neid, kes võiksid mängida tõsist muusikat, temaga nõndenud punti ja on kogu asi rikutud, tähendab muusikaõpetajapoolse liikumine juhendajatega juhitud ei ole, see on täitsa täielikult anarhias nii-öelda. Selles mõttes ma leiaksin, et haridusministeerium peaks, nagu ma ütlesin, laste muusika peavad mängijad arvele võtma ja ohustama muusikaõpetajat mitte neid pille õpetama, vaid nende õlide mängijatest tegema oma kooli ansamblite. Minu arust siit hakkab asi peale. Teine asi on see, et peale selle saab üldhariduskool teha väga palju, kui ta muretseb oma esimese, teise kolmanda klassi õpilastele lastepäraseid pill olgu seal ksülofoni, metallofonide nõnda edasi, nõnda edasi, mida küll nõukogude liidus tehakse praegu siin kuid väga madalal kvaliteedilt neid tehakse kui, kui laste mänguasju ja neid võib osta siit-siit-sealt ka kuskilt laste mänguasja kauplusest üks pillil häälest, teisega mina isiklikult näiteks töötades 20 esimeses koolis, praegu selleks, et saada korralik ksülofoni, ostsin laste mänguasjadega, sest neli ksülofoni ja selle nelja puu ksülofoni taustal ise häälestasin ühe grammatilise seisu mul praegu 20 esimeses koolis kasutusel. See oli esimene pill minema lastele, pakkusin pärast seda, ma sain ksülofoni metallofone, aga neid olen ma lihtsalt ise muretsema. Mitteministeeriumiga ega kool olen ma saanud hulgaliselt plokke ja mida ma ka isiklikult olen muretsenud, aga see on suur vaev töö organiseerida ja leida. Seda võiks teha kõik ministeeriumid fondide ja ministeeriumi plaanide alusel. Ja kui see asi kord sellest liinist liikuma hakkab, ma usun, et siis me saame tulevikus rääkida ka instrumentaalmuusika taas renessansist koolis ja jõuame nii kaugele välja, et me taastame need, mida me, mida meie Eesti koolis on olnud aastakümneid tagasi. Võib-olla on aeg praegult nende asjadega tõsiselt mõtelda, lõps nüüd tuli uus koolireform, me peame nende asjade peale laiemalt ja tõsisemalt mõtlema. Päris kindlasti, uus koolireform peab ka siin selles osas oma sõna kaasa rääkima ja ma usun, et et kui üldhariduskool tahab siin selles lõigus nüüd näidata ennast ka nii-öelda uues valguses ja paremas valguses, siis on siin selles osas palju omapoolset ära teha omapoolseid ettepanekuid, ettepanekud teha Moskva haridusministeeriumile kõigepealt selle näol, et, et leida see firma sees baas ja see paastab ütlema, kus on häid pille saada. On ka sotsialistlik riikide seas. Tšehhoslovakkias valmistatakse muuseas väga häid pille ja Saksa demokraatlikus vabariigis Häid plokkflööt ja mida aeg-ajalt on ka Tallinna muusikakaupluses müügil. Kuid see on kõik niisugune juhuse kaup, kui tuleb ja ostab see, kes ette juhtub, aga selleks, et, et see asi võtaks süsteemse kuju, peaks nüüd haridusministeerium tõesti midagi siit kardinaalselt ette võtma ja veelkord rõhutatud, koos selle uue koolireformi kehtima panekuga. Ja veel, võib-olla üks asi. Meie muusikaõpetajate ettevalmistus peaks sinnapoole tüürima. Et need õpetajad oleks kõik orkestrilembelised. Need ei hakka mitte ainult neid ansambleid tegema, mis hakkavad. Orkestrimuusika kõrval ka ilusat kvarteti laulu, mis meil on peaaegu ära surnud. Küll ütleb meile ansamblit nõndaks, aga nende ansamblite kava on 95 protsendiliselt ainult nii estraadile suunatud. Tahaks, et muusikaõpetajat kuidagi ise võtaksid. Need küsimused armastaksid orkestrimuusikat ordesse, muusik, nendest oleneb kõik. See on tõsine probleem. Muuseas Tallinna riiklikus konservatooriumis, kus me praegu valmistame muusika, õpetad ette, oleme sellega mõtelnud. Nimelt juba kolmandat aastat õpetame noortele tulevastele muusikaõpetajad mitte ainult dirigeerimist ja muusikaõpetuse metoodikat vokaalses mõttes vaid koos helilooja ja puhkpillientusiastid, blockweli entusiastid, Heino juriisaluga. Oleme viinud sisse ka kohusliku Orphy instrumentaariumi õppimise. Ja peab ütlema, et tulevased muusikaõpetajad saavad seal ettevalmistuse küllaltki soliidselt. Jääme lootma, et soliidsem muusikaõpetajate ettevalmistus ka varsti vilju hakkab kandma. Kar Sibul, teie olete nüüd vanema generatsiooni esindaja, võib-olla te oskate öelda, millest see tuli ette. Näiteks teie põlvkonnas oli siiski nagu muusika tegemine suurema au sees ja keelpillimängija üldse muusikal, nagu ka parem maine. See võib olla sellest, et muusikat oli vaja igale poole, mingist mehaanilist pilli ei olnud ja siis pillimees Liiva külas väga nii kuidagi erilise au sees manni kangesti mäletan, kui poisikesena sain naabritallu, sa oled talgud ja ja vaata, see mängib seda lugu, terve rahvas, kõik tantsivad viiuliga kandlega. Külmast. Anna korraks viiul ka ja kui ma seal õhtu sai paar lugu tõmmata viiuliga, siis on hea tunne küll, kohe vaatasin nagu ikka palju kangemiga teistes kohe kõik vaatavate sinu pilli järgi tantsisid, siis läksid pärast kodu ja õppisid veel uued lood selgeks, et vaata kui järgmine pidu, sest ja kevadel siis olidki meil, et kiigeõhtut kõik külarahvas pakkuja, siis, kes Piliostapsi mängib, tavalises viiul ja kannel. No siis juba oskasin tervelt rodu lugusid ära mängida, uhke tunne ka vapper meil siis vaatad, kes paremini, aga kuidas tema, need käed päeva, kuidas tema siis atronitel mingis positsioonis uurit järgi. Proovid kodus tuleb välja küll siis oli üks juba, kes oli natuke rohkem plaanis me meie kandis kuulus rahvamuusikamees oli jaanihüvask norsis jaanikuule, näita, kuidas viiulimängija õieti käib, näitab, kuidas saksa palli võtta, see siis näitab kodus. Järgi jäi juba järgmisel kuskil tantsupeo mängitav, tähendab siis oli väga suur nõudmine pillimehe järgi ja siis vastavalt ka pakkumine. Tean, et te olete pidanud mitmeid ametis olnud küllalt vastutavatel kohtadel. Antsla kultuurimaja kunstiline juht, Antsla laste muusikakooli asutaja ja esimene direktor praegojate ametilt pensionär, kuidas siis pensionipõlv ka läheb? Väga toredasti ja nüüd ei jää aega sugugi. Nüüd on need ametid, mitte tööd palju rohkem, küll küla kapelli juhendam, sisene õpilaste külakapell, see küla keerukas trehvas niit isegi üle vabariigi basseini silma oma liinis, noh ja siis on kogu aeg musitseerimist, on küllaldaselt siis pääle selle videoga, kuna Võrus meeslauljatest natukene puudus õpetajate segakooris käin ka seal veel laulmas. Need tööd ja tegevust on küllaldaselt ja ajutiselt puudub meile klubi juhataja, praeguse klubi juhataja ametit ka veel pean. Ja käin siis vastavalt veel seminarid, joon ära käia ja muud organiseerimistööd välistada Loe musitseeris jätku kaega. Kutsekeskkool ja siis Doramine noortega töötada seal põhiliselt ansamblit ja musitseerimine, siis külaga, Bellis ja teisi pillimehi välja ja noorte seas tunnen ennast kogu aeg. Noorena ma tunnen, et elu on palju huvitavam ja sisukam Janise mõelda pensioni raa pääle pensi aja peale, nagu seda aega ei jätkuvat, kuidagi tuleb piga ajast puudus hoopis peaks võib rohkem aega olevat, saaksin siga pilli harjutada rohkem ja ka piiri mängib veel paremini, kätte pidi ta, aga noh. Tore. Räägiti vist ka vabariiklikust rahvapilliorkestrijuhtide orkestrist. Selles mängib kaasa ja no kuna elu on nii pikk olnud, siis on kõigis neis Vabariks suurtes kollektiivides, ütleme, koorijuhtide segakooris, laulnud, puhkpilliorkestri juhtide orkestris olnud ja nüüd siis nagu vana meelepärast, siis mängin viiulit. Vabariigis rahvapilliorkestris tegevust jätkub. Ja väga huvitav on see, et kohtud väga huvitavate inimestega vilevabariik omataoliste muusikutega. Huvitavaid mõtteid tekib ja hea kogemuse ja Jereisega huvitavates kodades.