Seal ta siis nüüd seisab mitte just noor ja mitte ka vanainimene, nagu inimene. Kah olgugi, et ilm pole just päikseline, varjamata nägu, suured sarv, droomidega, tumedad prillid paremas käes, aga eriline metallkepp, mis otsivat maad, kopsib kõrval ja taga, inimeste vool ees aga haigutab sõidude mis oma müraga kaugeltki inimsõbralik ei tundu olevat. Inimesed käivad ja tõuklevad, kiirem, masinad mürisevad kah kiire. Aga tema seisab tükk aega. Küllap ta sellepärast mulle silma tõrkaski. Ometi ma ei usu, et ta siia lärmide ja lõhnadega ökofooniasse lausa aega viitma tuli. See saab kohe ka selgeks, sest ühtäkki hakkab kepp sõidude poole liikuma. Ent siis tuleb suure hindamisega superluks, siis tuleb juba tahes-tahtmata taanduda. Tuled siis ometi keegi appi? Aga keegi ei tule, sest kõigil on rutt, kõik jäävad kuskile hiljaks ja seisab mitmele poole linnadesse ja ka siia on seotud ülesmärgid. Ettevaatust, pimedad, mis aga paraku väga paljudele midagi ei maksa. Liiklusmäärustikud seda märki sees ei ole ning trahvi selle eest ka ei saa mis lausa keelatud pole, tähendab, on lubatud nii, et muudkui vajuta ja seisab. Ja olekski just sinna seisma jäänud, kui äkki ei päästeingel Gaabriel see polnud. Ja stoppkaader esineb ainult filmis. Otse naise juures peatas vana Moskvitš, sealt hüppas välja päris tavaline mees. Võttis pimedal käest ja viis ta üle tänava. Midagi ei juhtunud. Küsite võib-olla, miks ma kõike seda niisama aknast pealtvaatajani esiappi ei lähe. Aga mul ei ole jalgu.