Kevadega on Tartus nii et tihtipeale tabagi päris täpselt seda hetke ära. Millal te kohale on jõudnud? Ühel hetkel lihtsalt tunned, et ta on siin ja vahepeal sinu südamesse pugenud. Ja olgu siis maa veel vaevas või sündigu raskesse kohmetunud käsitaskute sügavustes varju otsima. Ikkagi ütleb miski su sisemuses. Siin ma nüüd siis olengi. Kõige kindlam indikaatorrannaga Toomemägi, mis kevade tunned, sinusse nii tugevalt süstib ja südame nõnda helisema paneb et pahatihti end loengu või seminari asemel tema käänulistele kõnniteedele jalutama unustad. Siis tunned tõepoolest, kuidas loodus elab. Kuidas iidsed puud eneselt aeg-ajalt lund maha raputavad. Kuidas me usume groti kivide vahelt kevaded endale teed rajavad? Kuidas päikesepoolse mäeveeru paljendanud kohad justkui ärganalt ringutaksid. Kuidas puudel põõsastel pungad pakatavad, kuidas esimesed lumikellukesed maakamara seest välja piiluvad. Ega hakkide argina kraaksumine on hoopistükkis teeningu muidu. Kui aga veel hoolikamalt kuulatada, siis kostab kraaksu koorile sekka ka mõne päris kevadekuulutaja siristamine. Ime siis, kui hallipäised, professorid ja dotsendid teadvangutavad, et loengus 30 asemel kümmekond kuulamishuvilist on, needki alatasaaknast välja piiluvad, et räästaaluste tilkumist nautida. See linnakodanik, kes aga toomel ei käi, kellel muude askelduste kõrval vähe jääb mahti ringi vaadata tuleb kevade saabumisega selle järgi ära. Mida enam linnapildis sinipunavalgeid või rohelise musta kollaseid tudengimütsikese veikemas näha. Talvine karvamütside ühetaolisust ja igavus Hollasendunud rõõmsa värvi erksusega. Ja kui nüüd seda värvirõõmu kuskil rahvarohkemas kohas kas või raekoja platsil mõnda aega jälgida ei jää enam kahtluseraasugi. Tartu on tõepoolest noorte nooruse linn aga on veel miski, mis Tartu kevadele juba kaheksandat aastat nii oman, on, mis tema nooruslikkust veelgi rõhutab ja tähele panemata vististi kellelegi, kes vähegi lahtisilmi linnas ringi liigub. Ei, mitte ainult selle järgi, et tekli kandjad tavalisest pisut erksamad ärksamad on vaid, et linnavahel on kuulda harjumuspärasest rohkem võõrast keelt. Et ülikooli hoone pidurisson ehitad ja et peahoone teadetetahvelüritustele kutsuvaid kuulutusi sedavõrd paksult täis on. Et pole need naeralegi enam ruumi. Kõik see kokkuvõetuna aga tähendab, et ülikoolis on rahvaste sõpruse päevad. Ausalt öeldes ei oskakski paremat ühendust leida, kui seda on kevadnoored ja sõprus. Ja kui see kõik veel Taaralinnas ühekorraga kokku juhtub, saame lõpptulemusena säärase jõu, mida vabalt aprillikuise Emajõega võrrelda võib. Ja nakkav on see ka. Igatahes kui raekoja platsil sõpruspäevade miiting ning noorse poliitiliste laulude festival pihta hakkas lisandus pooleteisele 1000-le tudengile veel vähemasti pool 1000 linnainimest, kes noorusrõõmust, muusikast ja isetegemisest osa saama tulnud. Ja ilm ei olnud tol pärastlõunal sugugi mitte soe ja tuuleta. Aga tundus küll sedamoodi, et ta osasaamine lõi soojaks nii mõnegi eakama südame, kel tänapäeva noorusest ehk paha maik man olnud. Kevadest pakatava toome ingli ja kuradi sildadel aga laulis mees- ja naiskoor. Sellest, et noor olla on kevadet rinnases kanda. Ja kui ma andis oma Petroskoisse sõpradele tõlgiks, pakkusin, raputasin pead. Sõnu polnud vaja, muusika ütles kõik. See, aga, mis juhtus pärast kontserdi ametliku osa lõppu ületas kõik piirid. Heas mõttes muidugi. Eestlastega on juba kord nii, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Oli võimas pilt küll, kuidas koorid käest kinni hoides Toomelt alla liikusid. Ikka selle järgi, et kauneim linn on Eestis Tartu. Ja kui siis raekoja purskab ümber, kas tunned maad elama hakkas, oli vaevalt mõnda, kes sisimas kooridega koos hõisata tahtnud poleks. Mis siis rääkida meile tihtipeale omistatud tagasihoidlikkusest ja vaos hoitusest. Vaat milleks kevade ja noor suutelised on. Meid oli kümmekond, kes Me õhtuhämaruses ülikooli vana kohviku trepile maha istusime. Küünlaringi keskel asetasime ja ühtäkki avastasime, et on üsna palju laule, mida me kõik üheskoos laulda saame. Kogu sõpruspäevade mõtte mahtus ära kas või sellesse samasesse islamisse. Kui ütlemata hea tunne, et me kõik oleme noored. Et me oleme paari päevaga sõbraks saanud.