Algavas saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder Venemaal elavatest liftides. Meie tänase saate rahvas elab Sahhalini saare põhjaosas ja Habarovski krais. Habarovski rais elavad nad amuuri jõe alamjooksul ning suudmealal, sealhulgas amuuri jõe lisajõe Anguni jõe ääres. Nihvide asuala ei ole kaasajal kaugeltki kompaktne. Enamasti elavad nad läbisegi venelaste ja teiste piirkonnas elavate rahvastega. Sahhalinil elavatel Niffidel on huvitavad nimed saalini saare kohta. Peamiselt kasutavad nad kahte nime. Õhmif ja lörmif. Mihv tähendab nifi keeles maad. Õhmi tähendab aga musta maad. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 4652 Niffi neist 2290 Sahhalini saarel ja 2149 Habarovski krais. Viimase 120 aasta jooksul on nihvide Arv üpris vähe muutunud. Näiteks 1897. aasta rahvaloendusel loeti Venemaal kokku 4549 Niffi ja 1989. aasta rahvaloendusel 4673 nihvi. Nii saalini saarel kui Habarovski krais moodustavad nihvid väga väikese osa elanikkonnast näiteks Sahhalinil umbes 0,5 protsenti saare elanikest. Samas on saarel siiski põhjaosas külasid, kus nihvide osatähtsus on isegi 50 protsenti. Tõenäoliselt elab Nif vähesel määral ka Jaapanis Hokkaido saarel kuid nende tänane arvukus seal täpsemalt teadmata. Samas 1920.-te aastate keskel loendati Jaapani kontrolli all olevas Sahhalini lõunaosas 111. Niffi nihvide asuala nii Habarovski krais kui ka Sahhalini saarel on küllaltki karmi kliimaga. No näiteks amuuri jõe ääres on talved väga luised ja väga tuulised. Sealsed talvised temperatuurid on sageli madalamad kui 20 kraadi. Suved on aga väga niisked ja ainult mõõdukalt soojad. Keskmised päevased maksimumtemperatuurid jäävad ka kõige soojematel kuudel 20-st soojakraadist allapoole. Amuuri jõeäärsed metsad on vägagi rikkaliku taimestikuga. Puudest on madalamatel aladel esindatud lehised, jugapuud kased. Merepinnast kõrgemal on ülekaalus kuused, nulud ja pärnad. Veelgi kõrgemal aga eeskätt Seedride samblikud. Sealsetes metsades liiguvad ringi karud, põdrad, hirved, sooblid, jänesed, rebased, Amuuri-äärse ala kõige kuulsam imetaja on aga Moore'i tiiger, keda paraku on piirkonna metsadesse jäänud üpris vähe. Amuuri jõgi ja tema lisajõed on ka kaasajal küllaltki kalarohked, kusjuures Amuuri jõgi on selline jõgi, mis vihmastel perioodidel ujutab üpris tugevasti ülesaalini. Saare põhjaosa kliima on amuuri jõealade omast veelgi karmim. Talved on seal veelgi pikemad, suved veelgi lühemad. Talvine keskmine temperatuur on 20 miinuskraadi lähedal ja suvine keskmine ei tõusega soojematel kuudel enamasti üle 15 plusskraadi. Talved on enamasti väga niisked ja ka väga lumerohked. Sahhalini saare põhjaosa taimestik on oluliselt vaesem kui amuuri jõe ääres. Saare päris põhjaosas on üpris viljatu tundra. Kõrgemaid taimi on seal väga, vähepuudest on esindatud eeskätt madalamad kased ja lehised. Natukene lõuna poole liikudes kohtab aga enam kuuske. Nulgu imetajatest elutsevad sealsetes metsades karud, rebased, põhjapõdrad, ilvesed, saarmad. Sealsed jõed on kohati üpris kalarohked. Sahhalini saart Aasia mandriosast lahutav Tatari väin on kitsamas kohas ainult 7,3 kilomeetrit lai ja vähem kui 10 meetrit sügav. See tähendab, et talveti jäätub väin ära ning võimaldab inimestele loomadel liikuda jalgsi saarelt mandrile ja vastupidi tõenäoliselt juba vähemalt 12000 aastat tagasi ehk ajal, mil see tänapäevasaar oli maismaa silla kaudu ühenduses Aasia mandriosaga rändasid nifid saalini põhjaossa. Tol perioodil moodustas nihvide asuala Sahhalini saare põhjaosas ja selle vastas oleva mandri rannikul ilmselt ühtse terviku. Nihvid olid tõenäoliselt ka piirkonna esmaasukad. Peale seda, kui viimane jääaeg lõppes, hakkas ookeanide veetase tõusma ning nihvid jäid elama kahe isoleeritud grupina. Üks gruppi elama Sahhalini saarele. Ja teine grupp tänapäeva Habarovski krai aladele oota mere ääres ja amuuri jõe kallastel peale viimast jääaega, kui ilm hakkas muutuma soojemaks, hakkasid piirkonna erinevad rahvad liikuma. Muuhulgas hakkasid liikuma ka tunguusi rahvad ja tänu nende rahvaste põhja poole liikumisele jõudsid teised rahvad välja ka aladele, kus elasid nihvid. Seega nihvide kokkupuuted naaberrahvastega on kestnud ka juba väga pikka aega. Arvatakse, et ürikutes on Nif kõige varasemalt mainitud vähemasti 12. sajandil Hiina ürikutes. Aga võimalik, et see on toimunud isegi juba seitsmenda sajandi Hiina ühes kroonikas. Kunagine nihvide asuala oli praegusest oluliselt suurem. Eeskätt oli ta suurem tänapäeva Habarovski krai aladel. Aja jooksul on nihvid osa oma territooriumist sunnitud loovutama Mansudele hiljem venelastele. Nihvide varalised kontaktid Sahhalini saare lõunaosas elanud ainudega olid üldiselt vaenulikud. Samas need vaenulikud suhted ei takistanud Nif ainusid omavahel olema tihedates kaubandussuhetes. If esimesed kokkupuuted venelastega toimusid seitsmeteistkümnendal sajandil. 1807. aastal kuulutas Jaapan kogu Sahhalini saare enda valduseks. 1845. aastal kordas Jaapan enda õigust kogu Sahhalini saarele. Samas reaalselt jaapanlased nihvide aladele ei tunginud. Välja kuulutatud võim kogu saalini üle jäi siiski formaalseks. Kontaktid Mansude riigiga ainudega ei muutnud nihvide elukorraldust. Samas 19. sajandil hoogustunud kontaktid Venemaa kasakatega muutsid nihvide eluviisi oluliselt ja tõid nihvidele kaasa ka palju erinevaid kannatusi. Saalini saarele hakkasid vene kolonistid suuremate gruppidena tulema alates 1850.-te aastate algusest. Tänapäeva Habarovski krais saavutas Venemaa nihvide maa-ala üle lõpliku kontrolli 1858. ja 1860. aasta lepingutega kui määrati kindlaks Venemaa ja Mansude poolt juhitud Hiina vaheline piir. 1857. aastal rajas Venemaa-Sahhalini saare põhjaosasse karistusaluste koloonia. See tegutses kuni aastani 1906 ja selle ligemale 50 aasta jooksul saadeti kolooniasse suurel hulgal nii kriminaalkurjategijaid kui ka poliitvange. Peale Venemaa-poolset nihvide ala vallutamist hakkas nihvide arv kiiresti vähenema. Eeskätt surid nihvid venelaste käest saadud nakkushaigustesse hulgaliselt niffesuri rõugetest grippi osa nihve, kes olid Venemaa poolt tööle võetud karistuskoloonia vangi valvuritena said surmavaid haiguseid aga vanglas töötamise käigus sest karistuskoloonia oli selgelt ülerahvastatud ning seal valitsesid väga ebaZenitaarset tingimused. 1855. aastal Jaapani ja Venemaa vahel sõlmitud lepinguga jäi Sahhalini saare staatus määratlemata. Selle lepinguga kinnitati, et Saarele võivad asuda nii Jaapani kui ka Venemaa kodanikud, venelased eeskätt saare põhjaosasse, jaapanlased saare lõunaosasse. Samas jäi konkreetne piir Venemaa ja Jaapani vahel Sahhalini saarel määratlemata. Sisuliselt võisid Venemaa ja Jaapan saart ühiselt valitseda, kuid reaalselt jaapani mõjuala piirdus siiski ainult lõunasahaliiniga ja ei ulatunud nihvide asualale. Sahhalini põhjaosas. 1865. aastal teatasid jaapanlased jälle, et Jaapanile on õigus kogu Sahhalini saarele. Ent Venemaa kasvava surve all. 1875. aastal oli Jaapan sunnitud alla kirjutama lepingule, millega kogu Sahhalini saar läks üksnes Venemaa kontrolli alla. 19. sajandi viimasel kümnendil hakkas Venemaa piirama nihvid õigusi rannikul ja suuremate jõgede ääres kala püüda. Mõnel pool keelati kalapüük täielikult ära. Seal, kus kalapüük lubati, rakendati välja püütud kalale aga väga kõrgeid makse. Nii olid nihvid esiteks sunnitud loobuma enda traditsioonilisest toidust. Ja teiseks olid nad sunnitud nõustuma vene võimude all töötamisega, et teenida raha, millega oleks võimalik vene kohalikelt võimudelt väga kõrgete hindadega toiduaineid osta. Osa nihvidest surid Venemaa võimude kalapüügikeelu tõttu aga suisa nälga. Alates veebruarist 1904 kuni septembrini 1905 toimus Vene-Jaapani sõda. Juulis 1905 tungisid Jaapani väed 14000 mehega Sahhalini saarele. Sel ajal elas Sahhalinil umbes 30000 elanikku. Nihvide arv on täpsemalt teadmata, kuid samas on teada. Saare lõunaosas elas tol ajal umbes 4000 ainult saarel olnud vene garnisoni suurus oli peaaegu 7300 meest. Venelaste võitlusvaim, saal liinil oli väga madal ning seetõttu suutis Jaapan vähem kui kuu ajaga Sahhalini ära vallutada. Ühtlasi kaotas Venemaaga kogu Vene-Jaapani sõja. Ja septembris 1905 kirjutati alla rahuleping, mille kohaselt Sahani saarealad, mis jäid 50.-st põhjalaiusest lõuna poole Läksid Jaapani kontrolli alla. Nihvide ala Sahhalini põhjaosas jäi aga endiselt Venemaa kontrolli alla. Samas on huvitav, et Venemaa lubas ka peale 1905. aasta lepingut saalini põhjaosas jaapani kaluritel tegutseda sest Venemaa ei suutnud Sahhalini saarele saata piisavalt palju oma inimesi. Ehk siis ei suutnud saart sellises ulatuses koloniseerida, nagu ta tahtis. Aastatel 1920 kuni 1925 oli Sahhalini saare põhjaosa ajutiselt jaapani kontrolli all. See tähendas, et sel perioodil kuulus kogu saar reaalselt Jaapanile. 1925. aastal Aga sõlmis Jaapan diplomaatilised suhted NSV Liiduga ja andis Sahhalini põhjaosa NSV liidule nippide alale saabunud nõukogude võim püüdis Nif enda poole meelitada ja andis neile mõningaid õigusi. Muuhulgas loodi nimeliselt autonoomne piirkond, millel mingit sisulist autonoomiat siiski ei olnud ja nihvidel Antiga üpris suured kalastusõigused. Seejuures Need kalastusõigused kehtisid kuni 1950.-te aastate lõpuni välja. Nõukogude võimupoolsed negatiivsed teod olid nihvide jaoks siiski olulisemad. Muuhulgas hakati nihve väevõimuga ajama põllumajandusega tegelevatest kolhoosidesse. Esimesed sellised kolhoosid rajati 1930.-te aastate algul. Paraku põllumajandusega tegelemine ei olnud nihvidele üldse omane. Nad ei olnud varem ajaloos kunagi põllumajandusega tegelenud. Lisaks uskusid nihvid, et maaharimine on väga tõsine patt. Seetõttu võitlesid nihvid põllumajanduslike kolhooside vastu, kuid olid lõpuks sunnitud siiski järele andma nõukogude võimule alistuma ja kolhoosidesse astuma. See aga tähendas, et nihvid olid paljuski sunnitud loobuma eluviisidest, mida nad olid harrastanud paljude sajandite jooksul. Nõukogude võimu ajal muutus nihvide jaoks väga tõsiseks probleemiks ka venelaste massiline migratsioon nihvide aladele. Nii tänapäeva Habarovski krais kui ka Sahhalini saarele saatis nõukogude võim suurel hulgal migrante, kes said kõik juhtivad kohad kohalikus võimuaparaadis. Nihvide osatähtsus piirkonna elanike seas muutus väga kiiresti marginaalseks ning nad muutusid omaenda ajaloolisel kodumaal teisejärguliseks rahvaks kes sobisid vaid kõige lihtsamad ja vähem tasustatud tööde tegemiseks ja keda ei olnud sisuliselt üldse piirkonna võimuaparaadis. 1900 viiekümnendatel aastatel ja 1962. aastal asustas nõukogude võim nihvid sunniviisilised suurematesse asulatesse. Kui varem oli Sahhalinil olnud enam kui 80 asulat, siis näiteks 1986.-ks aastaks oli neid järele jäänud ainult 13. See tähendas, et nihvid, kes olid elanud varem väikestes külades pidid enda elamise maha jätma ja ümber asuma suurematesse asulatesse, kus oli tuhandeid elanikke. Selline ümberasumine tähendas nihvide rahvuskultuurile lõplikku lööki sest suurtes asulates moodustasid nihvid väga väikese osa elanikest. Enamus selliste asulate elanikest olid venelased ja väga suur osa nihvidest venestus täielikult küllaltki lühikese ajaga. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel kadusid nihvide aladelt tasapisi kolhoosid. Viimastel aastatel nihvid seetõttu elanud suurtes rahalistes raskustes sest paljud nihvid lihtsalt ei oska suurt midagi teha. Teiseks, raha, mis Nõukogude Liidu lõpuaastatel või peale Nõukogude Liidu lõpu on piirkonna põlisrahvastele eraldatud on enamasti kadunud. See ei ole reaalselt abivajajateni jõudnud. See Niffide rahaline olukord viimastel aastatel on vägagi keeruline. Järjest enam toimib piirkonnas naturaalmajandus, kus kaupa vahetatakse kaupade vastu. Viimastel aastatel on nihvide tulevikku ohtu seadnud ka suured rahvusvahelised naftafirmad. Nimelt mitmed suured ja tuntud rahvusvahelised naftafirmad on koostöös Venemaa naftafirmadega ette võtnud plaani, mille kohaselt Sahhalini saare kirdeosas ja Sahhalini kirderannikulähedastes vetes soovitakse senisest hoopis suuremal määral võtta kasutusele nafta ja maagaasi leiukohad. Paljude rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide hinnangul on Sahhalini kaks peamist nafta ja maagaasiprojekti aga väga suureks ohuks nii kohalikule keskkonnale kui ka sealsetele põliselanikele. Seni on nihvid naftafirmade tegevuse vastu avaldanud rahumeelset protesti. Organiseeritumalt on see toimunud alates 2005.-st aastast, ent paraku kõige viimased arengud näitavad, et need protestid võivad muutuda ka vägivaldseteks. Nimelt 2014. aastal muutus konflikt Sahhalini saare võimude ja nihvide vahel teravamaks. Nihvid süüdistasid avalikult võime, et need ei võta mitte midagi ette keskkonna kaitsmiseks ja saarel elavate põlisrahvaste kaitseks. Ja seetõttu lubasid nihvid, et kui olukord ei parane, siis nad hakkavad korraldama massilisi protestiaktsioone. Ja viimase aastakese areng on näidanud, et nifid on nendeks protestiaktsioonideks ka täiel määral valmis. Nihvide omaaegne eluviis, mille oluliseks osaks oli kalapüüdmine ja mereimetajate jahtimine on vägagi sarnane Kamtšatka poolsaarel elavatele Itelmeenidele ja korjakidele. Koerte rakenditega kelkude kasutamine liikumisel on aga sarnane Itelmeenide korjakide Tšukside tegevusega nihvide uskumustes. Samal ajal on palju sarnasusi Põhja-Ameerika looderanniku rahvaste uskumustega. Enamasti oli neil olemas eraldi eluase suveperioodiks ja eraldi eluase talveperioodiks. Nihvile külades oli tavaliselt ainult kolm või neli suurt majapidamist kusjuures igat majapidamist kasutas mitu leibkonda. Suuremaid külasid oli väga vähe. Ühe leibkonna võisid moodustada mitu perekonda, kusjuures need perekonnad ei pidanud kaugeltki olema omavahel suguluses. Suveti tegeleti eeskätt kalapüüdmisega. Hilissügiseti läksid aga mehed ümberkaudsetele jahimaadele, jahti pidama ning naised läksid metsa korjama marju ja taimi. Talveks asusid nihvid enamasti elama mere rannikust, kaugemale sisemaale jõgede lähedusse ja ka talvisel ja kevadisel perioodil püüti eeskätt tegeleda kalapüüdmisega. Nifid, eriti amuuri jõe ääres elavad nihvid olid naaberrahvaste suhtes vägagi sõbralikud ja abivalmis. Nii võisid nihvide juures talvituda ka piirkonna teiste rahvaste hulka kuuluvad inimesed, kusjuures sellisel juhul aidati 11 kõikides igapäevastes toimingutes. Nihvidon traditsiooniliselt jagunenud klannidesse. Ühe klanni moodustasid abielude kaudu suguluses olevad inimesed, kusjuures need klannid jagunesid omakorda alamklassideks. Kõik Lannis esile kerkinud erimeelsused lahendati klannisiseselt. Väga paljusid töid tehti klanni siseselt. Aga küladest eemal, jahipidamisel või kalastamisel võisid erinevatesse klassidesse kuuluvad inimesed teha ka omavahelist koostööd ja 11 aidata. Nihvide talvised elamud on põhiosas olnud kahte tüüpi. Neist vanem tüüp oli ümmarguse põhiplaaniga ehitis, mille diameeter oli tavaliselt enam kui seitse meetrit. Hoone tugiraamistiku moodustasid puidust postid ning hoone oli kaetud muru mätastega. Tulease selles hoones asus keskel ning hoone laes. Keskosas oli auk valguse sisse pääsemiseks ja suitsu välja pääsemiseks. Nihvile uuem hoone tüüp oli üle võetud Amuuri äärde jõudnud maisudelt. See oli ühe ruumiga vii katusega ja suure ahjuga hoone, mis oli pindalalt aga küllaltki väike. Nippide traditsiooniliseks riietusesemeks on olnud pikk mantel. Talverõivad valmistati kala, hülge ja soobli nahkadest ning saarma ilvese, rebase ja koerakarusnahast. Naistemantlid ulatusid enamasti allapoole põlvi. Need mantlid olid heledad ning mitmevärvilised. Naistemantlite olid eeskätt varrukaid ja kraed kaetud erinevate kaunistustega, sealhulgas tikanditega. Kaunistuseks kasutati ka puidust klaasist või metallist ehteid. Sageli olid need kaunistused ostetud Hiina või mandžuuria kaupmeestelt. Meestemantlite värv oli tumedam ning need mantlid olid naiste omadest lühemad. Kaunistusi nendel mandritel polnud või oli neid kaunistusi väga vähe. Mehed kandsid ka avarat seelikut. Nihvide jalanõud olid valmistatud kala, hülge või hirvenahast ja olid vägagi veekindlad. Talvel kandsid nihvid karusnahast mütsi. Sellise mütsi küljes oli sageli kaunistuseks looma saba, vahel ka looma kõrvad. Koonilised suvemütsid valmistati aga tavaliselt kase tohust. Kuna nihvide kõige olulisem igapäevane tegevus oli kalapüüdmine, siis Caniffide peamine traditsiooniline toit oli valmistatud kalast. Nihvid sõid kala tavaliselt toorelt või kuivatatult. Piduroaks oli jahvatatud kuivatatud kala, mis olid segatud vee, hülgerasva ja metsamarjadega. Nihvide asualajõed kui ka rannikuäärsed mereveed olid kunagi väga kalarikkad. Kaasajaks on aga kalarikkus meres praktiliselt kadunud ja seda nii Venemaa kui ka jaapanipoolse ülepüügi tõttu. Õnneks on piirkonnas siiski jätkuvalt küllalt palju jõgesid, mis on ka täna suhteliselt kalarikkad. Tänu kontaktidele jaapanlaste hiinlaste emonsudega õppisid nihvid kasutama soola, suhkrut, riisi, hirssi, mitmesuguseid kaunvilju ja teed. Kontaktid venelastega tõid nihvide toidulauale, hiljem aga kartuli, leiva või juurviljad ja ka viina. Nihvide abielud olid tavaliselt ekso kohamsed. See aga ei tähendanud, et abiellute teise klanni kuuluva inimesega vaid hoopis seda, et abiellud inimesega, kes kuulus küll samasse klanni kuid ei kuulunud selle klanni samasse alamklanni. Samas eksisteeris nihvide vahega abielusid, mis olid nõbude vahelised nippide. Ühiskonna eripäraks oli see, et enamasti oli mehi küllalt palju rohkem kui naisi. Seetõttu olid naised kõrges hinnas. Jõukamatel meestel võis olla mitu naist, kuid paljudel vaesematele meestel ei olnud üldse naist. Nihvide traditsioonilised uskumused põhinesid animismil. Kõrgelt hinnatud olid šamaanid vene kolonistid, püüdsin nihvides teha õigeusklikke kristlasi. Osa nihvidest õnnestuski kristlasteks pöörata, kuid palju Nif jäid truuks traditsioonilistele uskumustele. Nõukogude ajal ei saanud nihvid oma traditsioonilisi uskumusi avalikult järgida. Siis tehti seda salaja. Aga peale nõukogude perioodi lõppu on need nihvid, kes ei ole lõplikult ära venestunud järjest enam hakanud jällegi järgima oma traditsioonilisi kombeid ja ka tänapäeval siis korraldatakse traditsioonilisi rituaale, näiteks nihvidest. Animistid uskusid, et Sahhalini saar on suur kõhuli lamav loom. Sellel saarel kasvavad suured puud pidavat olema aga selle looma juuksed. Kui see loom saab häiritud, siis ta ärkab ja liigutab ning põhjustab seeläbi maavärinaid. Nihvidan traditsiooniliselt taustanud tuld. Tuli on neile olnud ühtsuse sümbol ja esivanemate kehastus. Tuli on kaitsenud niffeni, halbade vaimude kui ka hädade eest. Nihvide šamaanide peamine ülesanne oli haiguste diagnoosimine ja ravimine. Haiguste ravi juures oli väga olulisel kohal talismani kasutamine. Šamaani ülesandeks oli ka võidelda pahade vaimudega, mis põhjustasid surma. Somaanile maksti tavaliselt toiduga ja erinevate esemetega, mis maksjal olemas olid ja mida tal oli võimalik somaanile ära anda. Šamaanid olid ka jaanuaris või veebruaris toimuva niinimetatud karufestivali eesistujad. Kinni püütud. Karu kasvatati nifi naiste poolt loomade Koplis mitu ja mitu aastat. Karu oli üldiselt nihvide jaoks püha loom sest karu oli esivanemate taaskehastus ja ka jumalad ilmutasid end nihvidele sageli karu kujul. Karu festivali ajal riietati üles kasvatatud karutseremooniaks valmistatud riietesse. Tseremoonia lõppedes see karu aga ohverdati, mis tähendas, et ta tapeti Vivust lastud nooltega. Ning seejärel toimus pidulik sööming, kus söödi sellesama karuliha ohverdamise läbi, pöördus Karu hing jumalate juurde tagasi ja suurendas nihvide metsade rikkusi nii loomariigis kui ka taimeriigis. Nõukogude ajal keelati nihvide karufestivalid ära pärast NSV Liidu lagunemist osa nihvide esivanemate kommete juurde tagasi pöördunud ja mitmel pool peetakse ka viimastel aastatel jälle karufestivale. Nihvide keel on isoleeritud keel, see tähendab, et nihvide keelel ei ole teadaolevalt täna mitte ühtegi suguluskeelt. Samas nihvide keel on paigutatud paleo aasia keelte hulka, aga see paigutus baseerub üksnes asualal, mitte aga kuidagi mingite sugulussidemete. Nifi keelel on sarnasusi ainukeelega korea keelega, mõnede tunguusi keeltega. Aga kõik need sarnasused on siiski liiga vähesed, et nifi keelt mõne teise keelega suguluskeeleks pidada. Jaapani mõned keeleteadlased peavad aga nifi keelt keeleks millest on välja arenenud tänapäeva jaapani keel. Tänapäeva nifi keeles on väga palju sõnu, mis on üle võetud vene keelest aga sisuliselt kõik need sõnad puudutavad kaasaega on seotud tehnikaga, on seotud tänapäevast eluviisidega. Kui vaadelda nifi, keele ammus, sõnavara, seda sõnavara, mis puudutab elusloodust ja nihvide traditsioonilist eluviisi siis nendes sõnades ei ole peaaegu üldse laensõnu. Enamikes keeltes on laensõnu naaberrahvastelt, aga selles ammuses keeles on väga vähe laensõnu. Kusjuures teisalt nifi keel on eluslooduse ja näiteks kalapüügi osas vägagi rikkalik sõltumata sellest, et nifi rahvas ei ole kunagi olnud väga suurearvuline. Tänasel päeval enamus nihvides seda keelt ei kasuta. Nihvid on ka keeleliselt peaaegu täielikult venestunud. Näiteks 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas venemaal nifi keelt ainult 198 inimest. 120 aastat tagasi rääkisid kõik nifid nifi keelt. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel kõneles aga nifi keelt peaaegu veerand nihvidest ehk umbes 1200 inimest. Praegusel ajal nihvi keele kõnelejad on Amuuri ääres peaaegu eranditult väga vanad inimesed. Sahhalini saarel on keelekasutajate seas vähesel määral ka noori kuid Unesco hinnangul on nihvi keel lähiaastatel ilmselt täielikult väljasurev. Kusjuures nifi keel on väljasurev vaatamata tõsiasjale, et Venemaal on olemas mõned üksikud koolid kus kuni kolmanda klassini on võimalik nishi keelt õppida. Samas enamus Nif tänaga kodudes kasutab vene keelt. See tähendab, et kuigi see laps Esimeses teises klassis nifi keelt natukene õpib siis järgnevatel aastatel unustab ta selle keele ära. Nii et reaalselt sellest nifi keele mõneaastasest koolis õpetamisest kasu ei ole, sest igapäevaselt seda täna ei kasuta. Kuna nihvid elavad piirkonnas, kus enamus elanikest on venelased ja kuna sealsete piirkondade ametikeel on vene keel, siis nihvidel ei ole nifi keelega mitte midagi peale hakata. Nihvi keele olukorra teeb keerulisemaks ka fakt, et selles keeles on olemas lausa neli murret. Amuuri murre, põhja-Sahhalini murre, Lõuna-Sahhalini murre ja Ida Sahhalini murre nihvidel ammustel aegadel ei olnud kirja. Ei ole ka leitud mingisuguseid selliseid märke, mida võiks pidada vähemärkideks. Nii et nihvide uskumused, nihvide ajalugu on suuresti edasi antud suuliselt. 1931. aastal loodi nifi kirjakeel ladina tähestiku alusel ja see kirjakeel loodi Amuuri murde baasil. 1937. aastal viidi kirjakeel üle Cyrillitsale. Praegune nifi kirjakeelt, mis baseerub kirillitsas, võeti kasutusele alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Nimelt 1937. aastal kasutusele võetud kirillitsa baseerus Amuuri murdel. Aga seitsmekümnendatel aastatel võeti siis kasutusele selline kiri, kus olid olemas ka tähemärgid, mis olid vajalikud Sahhalini murrete jaoks. Nihvi tähtede seas on traditsioonilised kirillitsa tähemärgid ning täiendavalt on lisatud nifi keelele omaseid tähemärke. NSV liidus ja Venemaal on välja antud mõned nifi keele õpikud ja sõnastikud. Näiteks 1983. aastal anti algkooli lastele välja nifi vene ja vene nihvi sõnastik kuid see sisaldas ainult umbes 4000 sõna. Positiivne on aga see, et tänasel päeval On see sõnastik kõigile kättesaadav. Sesse sõnastik on üleval ka internetis. Sahhalini saare ühes külas ilmub kaasajal kord kuus Niffi ja venekeelne ajaleht mis kannab nime Niftif ehk nihvi sõna. Ajaleht asutati Sahhalini oblastivõimude poolt ja hakkas ilmuma 1990. aastal. Sellel ajalehel on neli külge ja tiraaž on 250 eksemplari. Külas, kus see ajaleht ilmub, elab umbes 450 Niffi ja nad moodustavad küla elanikkonnast umbes 50 protsenti. Varasemat ilmus Venemaal nifikeelne ajaleht lühiajaliselt, 1900 kolmekümnendatel aastatel. Aga hiljem nõukogude ajal oli nifi keel avalikus ruumis sisuliselt keelatud. Seda ei tohtinud kasutada koolides. Seda ei tohtinud kasutada väljaspool kodusid. Õnneks siis ja tänapäeval nifi keele kasutamine Venemaal mitte kuidagi keelatud ei ole. Internetti on nifi keelt jõudnud väga vähe. Üheks põhjuseks on asjaolu, et nifi keeles on kasutusel ka selliseid tähemärke, kõike, mida traditsioonilises kirillitsas ei ole ja mida internetti üles panna ei ole kuigi lihtne. Seetõttu enamus sellest materjalist, mis nifi keeles internetis on, on PDF-failid, sest seal on võimalik esitada ka neid küllaltki ebaharilik ja tähemärke Vikipeedias nifi keelseid artikleid seni veel ei ole. On juba juttu olnud, sellest nifikeelse Vikipeedia võiks osutada. Iseküsimus on see, kes sinna neid artikleid kirjutama hakkaks. Sest inimesi jah, kes nifi keelt oskavad, nagu ma juba enne ütlesin, on täna tõesti väga vähe. Nüüd, mis puutub nihvide tulevikku, siis ega seal midagi väga rõõmustavat ei ole. Nihvid kaotavad oma keeleoskust väga kiiresti. Nihvide kultuur on väga venestunud. Nihvide osatähtsus nii Sahhalini saarel kui Habarovski krais on väga väike ja nihvide arvukus sisuliselt ei kasva. Kõik see tähendab, et nihvid on väga-väga suures väljasuremisohus ja seda vaatamata tõsiasjale, et piirkonna suurim rahvas, venelased on viimastel aastatel väga kiiresti vähenenud nimelt nii Habarovski krais kui ka Sahhalini saarel. Venelased on viimastel aastatel lahkunud, aga kuna venelaste osatähtsus on siiski väga suur ja piirkonna põlisrahvaste osatähtsus on väga-väga väike, siis segase jah, Nendele põlisrahvastele midagi juurde ei anna. Ja oluline on ka see, et, et põlisrahvad elavad täna vägagi vaeselt. Nende oskused on küllalt kesised, neid võetakse tööle ainult lihtsatele ametikohtadele. Nende seas on küllalt suur tööpuudus. Samas enamasti ei oska nad elada nii, nagu elasid nende esiisad sadakond või rohkem aastat tagasi. Kõige selle tulemusena jah, see nihvide elu ja olu seal täna või ka lähemas tulevikus midagi väga ilusat ei ole. Nippide olukorra parandamiseks on küllalt raske ka midagi ära teha. See olukorra parandamine nõuaks väga suuri investeeringuid. Neid investeeringuid Venemaal täna kuidagi. Ta ei ole pealegi neid alasid väheasustatud alasid, mis arendamiseks nõuaksid suuri investeeringuid, on Venemaal valju. Niiet et paraku on nihvid meie saatesarja üks nendest rahvastest, kes küllalt suure tõenäosusega on lähematel aastakümnetel lõplikult väljasurev. Kuulsite saadet riigita rahvas Venemaal elavatest missidest, rääkis Andrus Mölder.