Õhtu avas Eesti riikliku kirjastuse peatoimetaja Meinart Teder huumoriküllase sõnavõtuga kirjaniku ja lugeja vahekorras. Pärast ilukirjanduse ja populaarteadusliku kirjanduse vahekorrast esines füüsika-matemaatikakandidaat Harry Õiglane, kellelt hiljuti ilmus raamat mikromaailmasügavusse. Minu sõnavõtt siin tänasel kirjandussõprade kirjandushuviliste kokkutulemisel põhineb õieti kahe mõttelisusel nimelt sõna kirjandus kahel mõttel ühelt poolt me võistleme ju kirjanduse all, ilukirjandus, seda kirjandust kitsamas mõttes teiselt poolt tihti me kasutame ka sõna kirjandus selle no peaaegu kõige selle tähistamiseks, mida kirja pannakse. Ja siit ka muidugi sõna kirjastus tuleb ka ilmselt selles teises tähenduses, tähendab see on see asutus, kus pannakse trükikirja ümber kõike seda, mida on kirja pandud ka päris kirjanduse kõrvale. Ja nii enam-vähem loomulikult vist välja kukkuski. Et kui kirjastus korraldas siin kirjandusõhtu, siis päris kirjanduse kõrval. Mulle sattus ka populaarteaduslik kirjandus. Milles ma näeksin vahet populaarteadusliku kirjanduse ja ilukirjanduse vahel? No mul kui nii täpsemate asjadega tegelejale lubatakse siis tuua ka natukene niisugune abstraktsem skeem selle kohta. Kujutame ette, võtame kõik kokku, kõik meie kirjutajaskonna, tähendab, see oleks siis kirjanikke, ütleme, Kirjanike Liit ja muidu aktiivsed kirjutajad. Ja loeme selle siis keskpunktiks punktiks idealiseeritud juhul võime lugeda punktiks ja hakkame selle punkti ümber mõttes tõmbama ringe. Esimene ring haarab kirjandushuvilisi kirjutamishuvilisi kes tegelevad asjaga aktiivselt inimesi, kes kirjutavad, ütleme sellel võib-olla laiema lugejaskonna jaoks. Edasi järgmised ringid haaravad inimesi, kes kirjutavad, kirjutavad ikka kitsama ja kitsama lugejaskonna jaoks kusagil seal on ka olemas kõik kirjandusteadlased kirjanduskriitikud kusagil veel kaugemale perifeeria poole satuvad juba inimesed, kes kirjutavad ainult iseenda jaoks ja loevad ka ainult iseenda jaoks. Et see on niisugune reaalne protsess, mida võiks mõtteliselt lõpmatuseni jätkata ja võiks siis öelda, kui me matemaatika keelde ümber paneksime. Meil oleks nagu niisugune tore, ideaalne ülesanne, kus on antud ääretingimused kusagil kaugel ja siis nende tere tingimuste järgi tuleb ära määrata selle kirjutajaskonna käitumine seal keskel. See oleks äärmiselt ilus matemaatiline ülesanne, kui meil oleks olemas üks diferentsiaalvõrrand, mis kõike seda probleemi kirjeldab, võrrand on olemas, töötingimused on olemas ja siis meil võiksime ka seda uurida, lahendeid leida ja vaadata seal muuhulgas ka niisugust asja, kas seal näiteks sihukest kõrval lahendit üldse on olemas nagu populaarteaduslik kirjandus? Õnnetuseks meil seda diferentsiaalvõrrandite ei ole. Ääretingimus tegema ka lõpmata kaugele minna ei saa vaid praktiliselt me võtame ääretingimusteks siis mingisuguse keskmise lugeja, kus kohal see keskmine lugeja on, seda keegi ei tea, aga kuidagi praktiliseks kriteeriumiks ta siiski sobib. Nii. Ja kui me nüüd võtame siis selle keskmise lugeja seisukohalt siis juhtub. Keskmine lugeja võib lugeda ilukirjandusliku teose suure huviga läbi Ilva, et ta aru saaks, et ta sellest loetust kõigest aru ei saanud. Aga populaarteaduslikku raamatu korral niisugust asja ei ole võimalik. Populaarteadusliku raamatu korral lugeja, kui ta asjast aru ei saa, siis ta taipab seda kaunis varsti. Konkreetsemalt siis sellest raamatust, mida nimetati mikromaailmasügavusse. Ma püüdsin seda raamatut niimoodi kirjutada. Et teda võib-olla lugejat niisuguse Noh, alguses haarata võib-olla natukene ilukirjandusele omaste võtetega lugejat nii haarata, et ta läheks üle Nendest kohtadest, millest ta aru ei saa. Nii nagu see ilukirjanduses tihti on. Õieti ma tahtis selles raamatus näidata seda, kuidas on läbi aastasadade ja võib-olla isegi aastatuhandete kantud ideesid ja teooriaid aine ehitusest. Inimese jaoks on ju see inimlik maailm või nii, nagu teda populaarteaduslikus kirjanduses nimetatakse, makromaailm see on maailma keskpunkt. Suurte kosmiliste kauguste poole hakkab inimene minema alles nii meie silma nähes sinna megamaailma mikromaailmaga aatomituuma sisse ja nii edasi ja nii edasi. Sinnani inimene juba aastasadu öelda, sammunud ja küllaltki edukalt sammu raamatus, ma tahtsin just näidata, kuidas neid ideesid ja teooriaid, mis oli, kuidas üksikud teadlased neid oma õlgadel kandsid, kuidas nad vahel võib-olla õigelt teelt ära eksisid, kuidas tulid jälle uued mehed, kes need teooriad oma õlgadele võtsid ja kuidas need asjad siis päevani välja kanti. Muidugi, seda raamatut niisugusel kujul ma pean ütlema. Ei, mul ei olnud kerge kirjutada. Sellepärast igas raamatus peavad olema nii nagu heas heliteoses peavad olema omad rütmid ja pausid oma taktimõõt ja omad akordid. Püüdsin seda kõike jõudumööda arvestada. Et lugejal oleks kergem, no muidugi nii mõnigi asi ei tulnud niimoodi välja, nagu ma seda alguses tahtsin, aga ma loodan, et üht-teist mul siiski õnnestus sinna raamatusse panna. Mis näitab seda, kuidas otsib ja loovinimese mõte on aastasadade jooksul püüdnud lahendada aine ehituse mõistatust. Seltsimees õiglane, ähvardas kirjandust diferentsiaalvõrranditega. Kirjastuse inimesed muidugi võiksid mõelda selle peale, et amet maha panna. Kui ei oleks suuna lahte, kes on kunagi öelnud nii, et öelda võib otse öelda või mööda kuidagimoodi võib kõike öelda. Mis seos on sellel una lahe kolmikread? Nimelt see, et ka teaduse probleemidest teinekord võib kõnelda mitte ainult populaarteaduslikult, aga vallatult kirjastas tahaks teile tutvustada raamatut lustakas piibel mille autoriks on Leodaxil ja mis iseenesest on teaduslik raamat, see on filosoofia ainult mitte päris teadusele omasel viisil kirja pandud, aga nii valatult ja lobisevad kirja pandud. Aga siiski tõsine raamat. Raamat, mis kaitseb materialismi, selgitab materialismi, võitleb idealismi vastu. Kui lubatakse, siis kaks sõna selle raamatu autorist Leodaks sellist. See on sajandivahetuse prantslase, publitsist, kelle elulugu on väga huvitav paljude pöörakute tõttu, mis selles elus olid. Ta oma perekondliku päritolu sai tõsise vaimuliku, Jewiitliku hariduse. Aga noormehena hakkas kahtlema religiooni tõdedes, kirjutas terve rea antinglerikaalseid raamatuid. Siis aga tuli jälle püha vaim tema peale ja ta muutus fanaatiliseks usutegelaseks. Ta kirjutas terve rea raamatuid usu kaitseks ja see oli mõni aasta aastakümneid enne käesoleva sajandi alguses. Kusjuures need raamatud said niivõrd populaarseks ja vaktsiin sai niivõrd silmapaistvaks isikuks usu propageerijate hulgas, et ta võeti vastu paavsti poolt ja ta kujunes ühesõnaga usuvõitluse üheks keskseks kujuks maailmas. Siis aga aastal 1897 Leodaxill kogus Pariisi geograafiaühingu saali suure hulga inimesi Vabamõttelisi ja, ja nii nii laheda laheda mõtlemisviisiga inimesi ja tegi teatavaks, et kõik need 12 aastat, mil ta oli Maluliselt kaitsnud, usutõdesid ja oli patust pööranud terve rea hingi, oli ta tegelenud müstifikatsiooni ka samal aastal 1897 valmibki taksellil raamat, lustakas piibel, mis kujutab siis nüüd niisugust raamatut, kus öelda võib otse öelda vaid mööda, aga kuidagimoodi võib kõike öelda ja siiski asja rajada. Nimelt lustakas piibel, raamat, kus ei ole tegemist piibli kommentaariga ega, ega tõsise poleemika piibli vastu, aga kus natuke Feljetonisti, natuke vestemehe ja publitsisti kombel antakse üks, paralleelne piibel. Mis laadi see raamat on, sellest annab ettekujutuse. Katkend, mille te kuulete kohe. Aga nii, reklaamikorras olgu veel öeldud, et 64. aasta lõpul see tähendab järgmise aasta lõpul ilmub veel üks Daccini raamat, nimelt raamat. Lustakas evangeelium. Olev Eskola esitab katkendi lustakas piiblist. Piibel ei anna edasi sõnu, millega madam Aadam keelitles oma meest koos temaga keelatud vilja sööma. Püüame seda lünka täita. Kujutlege esimest naist, kelle uudishimu oli madu äratanud. Ta läheneb aia keskel elupuuga kõrvuti seisvale hea ja kurja tundmise puule. Kaua vaatleb ta kõheldes puud ja siis lausub. Ta ei ole kuigi ilusse madu, kes mulle äsja ligitükis tänu, tõsi küll, head kombed ja ta ei kõnele halvasti. Mulle näib, et võib tema nõuande järgi käia, sest jumala eest on päris rumal mitte midagi teada. Me elame Aadama ka kalkunid. Võiksime aga elada nagu jumalad. Ahvatleb pilt ei ole aias sellest kaunimat. Kuid kui madu ning tüssas, siis oleks väga kurb. Elu on nii meeldiv. Tahaksin taga õuna süüa. Kuid mis siis, kui ma selle tõttu pean surema? See on juba palju halvel. Naine käib ja käib ümber puu. Lähedale põõsastesse peitunud madu jälgib kõiki ta liigutusi. Ei oleks mõttetu, kui me selle tühise asja pärast peaksime suma surema. Jumal ise tõstab meid. Lõppude lõpuks on tal selle vana meel kaunis kaval nägu. Kuid madu? Temal on väike armas pea, heasüdamlik ilme. Silmad Aivas säravat tarkusest. Vanamehel oleks muidugi kasulik, kui me kogu aja elaksime. Teadmata midagi toredatest asjadest, mis on jumalate eesõiguseks. Tema ähvardusel oli arvatavasti mõte meid hirmule ajada ja asun ükskõik. Ta ei taha. Kõik teaksime. Oi neid vanamehi. Kõik nad on ühesugused, neid ei või valdada. Naine tassib puu juurde aiapingi, ronib sellele ja nopib õuna. Algupärase ilukirjanduse toimetust juhatab kirjanik Einar Maasik sõna nüüd temal. Kahjuks ei ole veel kirja pandud meie kirjastuste ajalugu mis tegelikult on juba ikka oma ja mitusada aastat vana. Eks siin ole kuulanud ju šnacenburkja Mattiisen mõtte, kirjastus istandiku, kirjastus Mutsuja varraku kirjastused Noor-Eesti looduselu ja veel palju-palju muud teisi kirjastusi kuni Eesti riikliku kirjastuse nii välja. Aga kui uskuda, tead jamate meeste sõnu praegugi Eestis üle 120 kirjastava asutuse Nendest riiklikule kirjastusele kõige tugevam konkurent, küll tipa-tapakirjastus Tartu kaheksandast keskkoolist. Ja küllap oleks seegi uurimist vääriv, mismoodi kunagi raamatuid välja anti. Kuidas neid tehti ja milistena tehti. Sest kui nii võtta, siis on ju iga kirjastus ainult üks inimeste mõtteid, ideid tuhandetes, aga ka kümnetes tuhandetes eksemplari des paljundav asutus. Sest iga luuletuskogu või novelliraamat või mälestusteraamat on ikkagi kas ühe või mitme inimese elutunnetuse, elamuste ja elule hinnangute andmise väljendus. Nii on see vanasti olnud ja nii on see praegu. Kuid ikka on ka nii olnud, et aegade jooksul on edasiliikumine ühed mõtted kõrvale lükanud. Ka valeks nimetanud, teised unustanud kolmandad aga elulistena säilitanud või isegi unustusehõlmast uuesti üles päevavalgele toonud ja jälle täita, elu elama pannud. Ja nii on meiegi ülesandeks olnud anda uuesti trükituna välja seda, mis kord aastate jooksul on kulunuks. Loetud. On kadunud ajapikku lugeja raamaturiiulilt või pole kättesaadav neile lugejatele, kes alles astuvad iseseisvasse ellu ja tahavad täita oma alles tühja raamaturiiulit. Nii anname me välja Tammsaare teoste uustrükke. Olgu märgitud, et juba järgmisel aastal hakkab ilmuma tema tõde ja õigus algusest. Ja ma armastasin sakslast. Me jätkame Oskar Lutsu mälestusteraamatute avaldamist. Mait Metsanurga kirjanduspärandi trükkimist. Ilmuvad Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused ja veel mõndagi muud mis viib lähemale meie tänast lugejat, meie vaimse kultuuri minevikku. Kuid paljugi sellest, mis unustuse hõlma vajunud väärib ja tasub uuesti trükkimist ei ole ju meil kuigivõrd kättesaadav enam see materjal, mis omal ajal on ilmunud ajalehtedes, ajakirjades. Näiteks kirjandusteadlane Johannes Käosaar on kogunud paljudest ajalehtedest ja ajakirjadest kokku Eduard Vilde artikleid, millest meil varem aimugi polnud, mis oli unustatud või teatud ilmumise ajal kett. Nende autoriks on Eduard Vilde. Miks sellepärast, et Eduard Vilde kirjutas õige paljude varjunimede all. Ja paljudes ajakirjades. Kui ilmuvad Eduard Vilde kogutud artiklid siis mõistame paremini seda tordilt ei olnud ükskõikne pealtvaataja igapäevasest jooksvast võitlusest. Ja mõistame sedagi paremini, et ta oli aktiivne ja hea publitsist. Andekas ajakirjanik, mitte ainult kirjanik. Eduard Vilde artiklite kogu ilmub samuti 1964. aastal. Trükkimist aga ootab Carl Robert Jakobsoni-kirjade kogu. Kirjavahetus. Aga on veel sellistki materjali, mis kord on ilmunud. Aga mis ootab läbitöötamist ja taasleidmist isegi. Ja alles siis publitseerimist. Kirjanik Richard Roht kirjutas oma elu jooksul üle 30 romaani. Novellikogu jutustuste raamatu. Sõjajärgsel ajal. Viimase 10 aasta jooksul on kordus trükkidela leidnud tee lugeja juurde ainult kolm nendest romaanidest. On see tõesti kõik, mida rohust vääriks tänapäeval avaldamist? Päris kindel, et mitte. Tal on huvitavaid ja omapäraseid mälestusteraamatuid kooliaastatest lapsepõlvest. Talon romaan, vastsed rajad, ühiskonnakriitiline lugu kriisiaastate elust, kodanlikus Eestis, metsatöölistest elu vaeslastest, nendest, kelle elu vabas Eestis oli rasketes leivamure kammitsates või romaan, kuldsed päevad, ühe suve mälestusteraamat kus loodus ja inimene ja aegul keerulistes vastastikuste suhetes. Ka seegi on raamat, mis oma erksa loodusetajuga võiks pakkuda eeskuju meilegi. Olgu Richard Roht vaid üks näide sellest kui palju on ees tööd, publitseerida, kõike seda väärtuslikku, mis on kurt tehtud. Mis lahutamatu osa meie kultuuripärandist. Kuid meie peamine töö on anda välja neid raamatuid, mida varem pole veel olnud. Mis on alles ellus sündimas, mis jutustavad meie tänapäevast või siis minevikust tänase päeva elutunnetusega. Küllap pakub siingi järgneva aasta mõndagi uut. Aadu Hint annab lõpuköite oma rannarahva epopöast. Aimee Beekman, Väino Ilus, Raimond Kaug-ver, Veera Saar. Igaüks neist näeb maailma oma kogemuste oma läbielamuste kaudu ja kujutab oma romaanis lõigukest elu kord suurema, kord kitsama vaatenurga all kuid ikka omanäolisena, pakkudes lugejale nii tunnetuslikku kui ka tundmusliku materjali. Rudolf Sirge, Mart Kalda, Silvia rannamaa ainult toomas poja jutustused ja novellid. Tatjana ilmanovitsi olukirjeldused meie tööstuse juhtidest ja spetsialistidest. Eduard Männiku humoreski följetonid. Hans Kruusi, Eduard Türgi mälestusteraamatud Lilli Prometi laastud Vladimir Beekmanni ja Lennart Mere Max Laosson, Yola vutireisiraamatud Manivald kesamaa Ralf Parve, Debora Vaarandi ja venda sõelsepa ning noorte autorite luuleraamatud. Eks see kõik Cocole jälle värvi rikkaks pildiks. Eks ole, mõteteks elutunnetuse kogumikuks meie tänasest päevast ja tema ehitajatest ja tegijatest olijatest. Aga see kõik kokku, millest ülalpool põgusalt räägitud oli mõeldud ka ühe killuna meie kirjastuse tänasest päevast sellest, millele me mõtleme ja millega me tegeleme. Kuigi mõnikord näib, et kirjanduse ajalugu on põhjalikult läbi uuritud ning suurte avastuste aeg juba seljataga esineb ometi siingi suuri üllatusi. Üks neist on Ernst Särgavamahuka romaani Lähme linna kirjutama oma elu kergendama käsikiri, mis leiti alles pärast kirjaniku surma. Teos oli vanameistreid juba mõnda aega valmis, kuid ikka leidus siin-seal midagi viimistleda ja nokitseda, mistõttu ta ei tahtnud seda veel käest anda. Nüüd loodab Eesti riiklik Kirjastus romaani lugeja lauale anda. Esialgu võtab see siiski veel aega. Tõnu Aav esitab praegu katkendi särgavaromaanist Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama. Romaani tegevustik sünnib Vändra kandis aastatel 1841 kuni 1860. See on memuaarromaani on õieti mitte puhtal kujul, memuaarromaan ta muidugi ei räägi särgava enda elust, vaid särgavavanemate elus ka selles katkendis vist tuleb korra sisse särgavanimi ja see on, see on siis särgava isapoolse isapoolse pere üks esindajaid, aga selle katkendi teadera langeb ühe vana Soldoni Mihkli peale. Mihkel on umbes seesama, mis Kunderi kroonu onu son on eesti rahval juba tuttavaks teinud. Vana vene kroonus tellinud soldat, kellel on hulk luiske lugusid ja kellele meeldib formuleerida, sest tema on mees, kes on ilmas käinud ja ilma läinud. Ühesõnaga, see on üks neid luiske lugusid. Ja Peetrist on siin juttu, on mõeldud Peeter Peeter esimest tuletan meelde aastaid 1000 841860, villase tegevus sünnib ka sellest tuleb väike nali. Sel ajal väidab mees, et ma olen Peetrit kindlalt näinud. Mihkel rööpadele kapast jutustas alguses ärritatult, siis aga rahunes pikkamööda ja seletas. Vaat kuidas mina sain Peetriga tuttavaks. Sel korral tehti Peterburi linna Sooma bee nagu pori, Tupu ära veeti igal pool. Mina nagu Vändra mees, tean küll, mis vaja, kraabid vaja, vesi, laske mööda, raabisid alla. No ja kord, kui olime valvel, Peetri maja juures, tuleb tema koju. Purjus. Ta armastas viina võtta ja siis, kui paraja auru all soldatite juttu puhuda tuleb minu juurde, küsib Kaczzee pääsabut. Mina vastu Mihkel Lepmann vasse imperaator sky Velitsest. Atkuda Is Vändra vastane malad jäts ütleb. Meeldis vist minu vastus hakkab kaebama, et vett on palju, ei saa midagi teha, upu ära. Mina. Mina seletan, et meil Vändras on ka palju vett, aga saan hakkama. Tõmbame aabits sisse, vesi jookseb maha, teede peale, laome hagu ja kui väga pehme, siis paneme palgid peale läbi lõbu saab. Ja et nii võis ka Peterburist teha aabits sisse ja uulitsa Gibi tasemele, puupakud meil mütsi palju, siis võiks pakkuda püsti panna peavad kauem vastu ja libedam sõita. Tema tõsiseks, ütleb Mihkel tõrjumneidsel Alec võrds passimu. Teate kogu Peterburi laskis peet Räveraavitada püstpalgist sohu ja rappa taguda Ulselt pakku otsadega ära sillutada, et sõida kassaaniga kesksuvel. Vaat nii on lood, tema tuleb mulle ütlema, et peetele ta elas 100 aastat tagasi. Need, Peeter, mitu üks oli Peeter esimene ja teine ja kolmas ja see, kes minuga rääkis, oli Peeter, see suur. Teiste naissellest hea meel olevat ja Aadu kiitis õige õige mihkel. Aga kuidas selle koera koonupaga? E Bratjets hobuljet, rääkis Mihkel küll ma jõuan sinna maaniga. Nagu ma ütlesin, meie saime headeks sõpradeks, näed, selle uuri, sain kohe tema käest kingituseks. Ja Mihkel näitas oma hõbekella, mille kaanele oli riigikull paigutatud. Näete, siin on kink Peetri enese käest. Ja seda kella hoian ma nagu oma silmatera ja torupilli. Hilja kell ja Mihkel pistis kella jälle põue. Alati ühes läks tema välja, kutsus minu ühes kõva viinavõtja, õpetas minuga võtma, andis pudela minu kätte hoida ja kui vaja, oli, võtsime. Aga kuidas te küll koguja Jüri uudishimutseda saadu? O nad joovad ju kõik ja ega kes saab teise keelde, läheb keegi mööda uuritud pudelikaeltaskust väljas, läheb juurde, tõmbab pudele taskust välja, joob. Ega sa keedised sa keelde ja vaat nii õpivadki jooma. Oinaäärsed kuulajad põllekest mihklil naissellest hea meel olevat, naeratas ise ka, jätkas esiti, vedasin ikka pudelit paar ligi. Pärastpoole, kui sellest jätkunud, siis muretses niukse 10 toobilise potsiku. Riskisin õlale ja nii, läksime. Oli sulle põllekest, kiitis ta üsna, ujusid viina sees. Aga millal ta tööd tegija papreid kirjutas, ta pidi siis alati päris purujommis mees olema, uudishimust haru. Isa. Käi selle ringi ja meeste tuju tõusis isuga, kuulati Mihkli jutustust, Mihkel märkas seda, toppis piibu jälle täis, süütas tule asemel peene oksakesega ja kui suits tossas, jutustas Mihkel edasi. Paljuks. Tal enesel on paper'it kirjutada, muidu natuke pikk teevad abilised, ministrid, kindralid, rehtrad ja teised suured isandad. Mihkel hüüdis Väike-Janss haleda häälega. Räägin koera koonupast. Naerdi ja tahad soovis ka, et Mihkel räägiks koera koonupoloo ära. Ootootoot köik tuleb, Soobudjat rahustas Mihkel Satsem Kareetsetesse. Ja Ants tahab magama minna, arvas Tõnis. Pahandas Mihklile täkvaga aitas, et sa ütlesid, et abilised teevad töö ära. Aianojanuna hakkas Mihkel jätkama. Ega tal enesel kodus tööd palju ei ole. Aga kui on väsinud, siis on tal valmis väike tõld. Kaks pisukest poni hobust ees, niuksed, ilusad mustad. Keiser istub sisse, laseb ühest trepist üles, teisest alla. See tekitas imestuse. Kas toas. Oh künnitas mihkel ja märkas ise, et oli vähe liiale läinud selle trepist alla minekuga kahe poniga. Seda oli vaja parandada ja tõenäolisemaks teha. Joo sünnitas ta, ega seal trepid muidugi Räpid, niuksed, järsud ei ole nagu meil kiriku torni köisi lossis on üsna längus trepid nagu meil lodjaotsast ülesse minna. Ja ilusad paksud pehmed kangad, pealeti põrutaks. Saada need, mis neilgi Giule imestust täku. See julgustas mihklit, kõik on neil missaga, süda soovib viina ja õlut ja saia ja suhkrut, kiitis täku ja lisas juurde sealiha ja kanamuna. Jõuluõhtul joob sularasva ja magab kahe kasuka vahel. Lastekirjanduse toimetaja esindajana oli kohal Eno raud. Lastekirjandus on viimasel ajal päris asjalikult ja põhjalikult olnud, kriitikutel hambus. Ja meie lastekirjanduse puudused on kindlalt kirjas loomingu keele ja kirjanduse, sirbi ja vasara viimaste aastakäikude lehekülgedel. Kui neid puudusi püüda kuidagi lühidalt ja ümmarguselt kokku võtta siis võiks nähtavasti öelda, et esiteks meil on lasteraamatuid vähe. Teiseks paljud neist on igav, vanad ja hallid. Kolmandaks, meie lastekirjanduses puudub veel ikka. Tänapäeva Toots tähendab meie tänapäeva kaasaegsete noorte kaasaegne kangelane tänapäeva koolist. No mida lastekirjanduse toimetuse esindajana selle süüdistuskokkuvõtte kohta öelda? Raamatuid on tõesti vähe ja nähtavasti, ega neid lähematel aastatel palju rohkem ei hakka ilmuma, kui neid seni on ilmunud. Siin on terve rida ka meist sõltumatu põhjuseid nagu paberifond. Trükibaas võib olla, mis ei suuda nii kiiresti lugejate vajadustele järele jõuda kui tarvis. Aga nähtavasti jääb meil lohutada siin endid sellega, et mõnevõrra siiski raamatuid igal aastal ilmub. Et nad lisanduvad juba olemasolevale ja et niimoodi tasakesi meie lastekirjanduse maht ja kasvatuslik mõjusfäär siiski suureneb. Et lasteraamatud on igavad ja hallid. Selles osas meie lastekirjanduse toimetus tahaks enda peale võtta ainult pool süüd ja teise poole panna autorite arvele. Ma mõtlen pool süüd selles mõttes, mis puutub tõlkekirjandusse, sest originaalidega meil ju eriti midagi meie võimuses ei seisa peale hakata. Ja ega meil ei jää nähtavasti muud üle, kui lihtsalt lubada, et me püüame igavaid, halle raamatuid igal aastal ikka vähem ja vähem välja anda. Mis puutub sellesse süüdistusse lastekirjanduse vastu, et meil puudub tänapäeva Toots, siis nähtavasti tuleb siin võib olla põhjust otsida ka selles, et meil lihtsalt puudub tänapäeva Oskar Luts. Ja paistab, et et kas siin tuleb rohkem oma pilgud pöörata kirjanikke kui kirjastuse poole? Muidugi, eks kirjastuski või siin mõnevõrra mingisugust turgutavat või organiseerivat osa etendada. Ja niimoodi meie asutuse initsiatiivil kuulutatigi mõni aeg tagasi see välja laste ja noorsookirjanduse võistlus mille vilju me praegu parajasti juba toimetuses usinasti lõikame. Meid rõõmustas hästi, Teet Kallase tubli saavutus, romaan abiturientide elust. Nii palju päikest. Aga võib-olla kõige enam. Jaan Rannapi teos. Salu Juhan. See on hästi mõnusa huumoriga kirjutatud asi autor näeb oma tegelasi ja sündmusi läbi omapärase vaatenurga. Ja aga võib-olla ma ei räägigi selle jutu ümber nii palju üldsõnalisi sõnu, vaid palun seltsimees Mikiveri esitada sellest teosest üks pisike, katkenud. Salu Juhan mõtleb, et õiget kangelaslikkust tuleb otsida visadusest. Et suur visadus ongi juba väike kangelaslikkus. Selle kohta ei ole ta midagi raamatutest lugenud. Ta arvab seda iseenesetarkusest. Nüüd mõõdetaksegi avaras kolme voodiga toas tammekännu Pauli visadust. Paul on selili voodis ja koputab parema käe sõrmeotstega seinale. Mitte nii, kuidas juhtub, vaid valsirütmis, üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm. Kui ta nõnda hommikuni koputab siis on visaduse proov läbi tehtud. Salu, Juhan ja mürgli. Paul on vahekohtunikud. Ilma vahekohtunikud ei saa. Kes siis kinnitab, kas visaduse proovija ikka koputas hommikuni. Võib-olla vahepeal tukastest tunnikese ilma vahekohtunik, et ta ei saa kohe kuidagi tammekännu. Paul ütles, et kui vahekohtunikke pole, siis tema ei hakkagi koputama. Koputamise kohta on täpne kokkulepe. Kella 10-st õhtul, sealhulgas kella kuueni hommikul. Peab kestma. Ja koputada tuleb tingimata valsirütmis. Paremat kätt ülal hoides. Vasaku käega võib paremat toetada. Kui tahtmist on, aga koputada ei või. Valsirütmi peavad lööma ikka parema käe sõrmeotsad. Kui koputamisele kasvõi minuti pikkune vahe tuleb, siis on kõik läbi. Siis ei ole tammekänd visaduse proovile vastu pidanud. Niisuguse proovimise mõttes tammega end ise välja. Ega selles asjas ei saanudki kelleltki nõu küsida. Tammekänd korra rinda Heimar rääkis. Heimar ütles, et katsugu Tammegend inglise keele puudulikest lahti saada olevat paras visaduse proov. Nüüd on tammekänd juba poolteist tundi seinale valsirütmi koputanud. Salu Juhan seda ei näe, kuidas ta koputab? Salu Juhani voodi on otsapidi kapi taga. Seal võiks küll padjad jalutsis ümber tõsta, siis ulataks vaatama. Aga seda ei tehta nimelt. Salu Juhanil on plaan pärastpoole magajat teeselda. Ta koguni norskaks veidi mitte väga kõvasti. See võiks näida ebatõenäolisena ikka tagasihoidlikult, vaikse vilinaga õhku sisse ja kõrinaga välja hingates. Kui siis Peeter ka magajad teesklex, võib-olla katsuks visaduse proovija käele vähe puhkust anda. Magajat on Salu Juhani arvates parem teeselda, kui nägu näha ei ole. Ega salu Juhanil olegi midagi tammega voodist vaadata. Sõbra nägu on tal vaatamatagi silmade ees pisut kandiline, nägu teravate suunurkadega. Kui tammekänd midagi ette võtab, surub ta ikka hambad kokku. Selles paistab ta suu veel pikemaks venivat. Ehkki Salu Juhani arvates peaks väiksemaks muutuma. Salu Juhanil on kunstniku silma, tema näeb ka seda, mida teised tähele ei pane. Tammekännu juures näeb Salu Juhan et kandiline pea sobib tammekännu iseloomuga iseloom on tammega ka kandiline ja kõva, nagu juurikas järgi naljalt ei anna. Salu Juhan ei ole sugugi ükskõikne vahekohtunik. Temal ei meeldiks rohkem, kui tammekänd ei suudaks hommikul kella kuueni valsitakti koputada. Salu Juhan enda kohta teab, tema ei suuda. Temal tuleks enne kuut uni peale kindel, mis kindel. Sellepärast ta tahab, et toanaabrile ka uni peale tuleks. Et toanaaber ka ei suudaks koputada kella kuueni. Eks siis näe, kas tahtmine läheb täide. Kokkuleppe kohaselt võib tammekänd ainult selili olla ja koputada. Midagi muud ei tohi ta teha. Vahekohtunikud võivad teha kõik, mis tahavad. Aga nad ei tee. Nad ei vaheta omavahel sõnagi, sest jutuajamist kuulates oleks tamme kannul kergem ärkvel püsida. Sõna said veel tõlke ilukirjanduse toimetuse juhataja Viktor Tomberg, kes jutustas tõlkide ja toimetajate töö vahekorrast. Mari Möldre, kes luges lõbusaid lugusid oma raamatust eesriie avaneb ja August Sang, kes esitas oma tõlkes Bertult priski luulet. Õhtu lõppes 1963. aasta luulekasseti autorite tutvustamise ning nende teoste esitamisega. Ühiste kaante vahel annavad seekord oma isiklikud välja Helgi Muller, Rudolf Rimmel ja Aleksander Suumann.