Maailma kõige kuulsam detektiiv, belglane Eric ülbaroo saabub ühel ilusal päeval oma kodulinna Brüsselisse ja seisatab hetkeks avanevat tuttavat vaadet nautides linna uhke raudteejaama trepil. Vale puha. See stseen Agatha Christie Buaroo telesarja loost šokolaadikarp komitee koos ainuõige boa roo kehastaja Davidsužeega hoopis Antwerpeni keskraudteejaama trepil. Maailmas on lugematu hulk raudteejaamu, kuid vaid üks ja ainus raudteede katedraal. See on Antver pen. Tsentraal ikka ilusat pühapäeva. Raadio Helgi Erilaid ja järjekordne Aja jälg kivis. Antwerpeni seisab Põhja-Belgias selle alamjooksul ning pikalt Mandrisse ulatuv vesterschelde suudme laht tähendab seda praegu Euroopa suuruselt kolmandat sadamat Põhjamerega. Olemas igasuguseid lugusid selle kohta, kuidas Antwerpeni linn oma nime sai. Kõige huvitavam on päris julm legend. Hiiglasest anti koonist, kes elas seal jõe ääres. Ta nõudis jõel sõitvatel paadimeestelt tollimaksu ja neil, kes ei maksnud, räiustage maha ja viskas jõkke. Noor kangelane Silvi usbarbo raius aga julma hiiglase enese käe maha viskas selle jõkke ja ta Pisandi kooni, nii et sai väga palju jõkke visatud käsi. Vana flaami keelehunt Verpen on tõlgitud kätt viskama ning arvatakse, et siit ongi linn oma nime saanud. 1291. aastal linnaõigused saanud andverpenist kujunes peagi suur ja tähtis. Keskus on kaubalinn ja vabasadam, kus juba 1400 kuuekümnendatel aastatel hakkas tegutsema maailma esimene börs. Värske läänetuul tõi kaugelt merelt soolahõngu vantide jää, raadennaagin ankru kettide kõlin hüüdeid ja vaidluservilejad ja naer. Sadamasse saabuva Ida-India laeva võis ära tunda pikka vappide ja ornamentidega kaunistatud kahedipulise plagu järgi. Mastikorvis peaaegu tekkini alla rippus. Varsti oli laev ankrus purje trehvitud. Uudishimulikud, kes ikka kohale tõttasid, kui mõni uhke laev sadamasse tuli, olgugi, et see sündmuspäevast päeva oma tosin korda aset leidis. Loomulikult ei läinud veel laiali, sest suur kraana hakkas tööle. Nagu alati oli, sädan täis lärmi ning tõrva ja praetud kala mõrkjat lõhna. Enam-vähem sellise pildi loob Antwerpeni sadamast umbes 1500 viiekümnendatel aastatel Gerhard mentsel oma raamatus kunstnik Pieter broigelist. Antherpenit kutsuti noil ammustel aegadel imelinnaks lääneaken veel Gerhard mentseli sõnu. Varem nii hiilgava ja erakordse kauplemiskeskuse Veneetsia saadik ütles nukralt, et laguunide linna õnnelikum konkurents selle kaldal on teemantmaailma sõrmuses. Hiigellinn, sirutus ja laienes, igasse külge. Muutus esinduslikumaksja toredamaks. Uusrikkad, parunid, advokaadid, rahavahetajad, liiakasuvõtjad lasksid endale ehitada paleesid, mis varem olid ainult aadlikel. Iga päev veeres läbi linna saavad 1000 talupojakaarikut. 100 suurt merelaeva tuli iga päev sadamasse, tuues inglise kalevit, Hispaania villa, Ida-India Pipa, part prantsuse veine. Sälde sädama. Sildadelt väljusid esinduslikud merelaevad Brüsseli vaipade lutichi Acerbuuside ning Hollandi juustuga terved laevatäied. Kodumaist Flandria lõuendit läksid laia maailma. Nii on kirjeldatud imelinna Antwerpeni Kuueteistkümnendal sajandil. Lisaks sai Antwerpeni st ka Euroopa suhkrupealinn. Siia toodi tooraine Portugali ja Hispaania istandustest ning siit toimetasid laevad valmistoodanguga mujale Euroopasse. Üleaegadel oli Antwerpeni kõige rikkam linn kogu Euroopas, kus võis kohata Veneetsia räguusa, hispaania ja portugali kaupmehi. Aga ajalool pole kombeks häid aegu kaua alal hoida. Ajalooarenguid uurides tuleks pisut kaugemalt alustada. Inglismaa ja Prantsusmaa võitlesid Flandria pärast saja-aastases sõjas 1337 kuni 1453 14. sajandi lõpul ühendati Süüria ja hiljem ka trabant Burgundia hertsog konnaga, mille piirid ulatusid noil aegadel Põhjamerelt Vahemere kallastele, muutusid pidevalt, sest krahvkond ja hertsogi riike vallutati, osteti või päriti, saadi kaasavaraks ja kaotati sõdades. Nii juhtuski, et 1477. aastal Burgundia hertsog Charles südi lahingus langes, abiellus tema tütar Marii ja Saksa-Rooma keisri poja Maximilian absburgiga. Maria kõige hinnalisem kaasavara oli Burgundia, kuid aastal 1556 läks Habsburgide impeerium jagamisele ning Flandria ja Brabandi jalad sai endale Hispaania. Hispaania tollane kuningas Felipe oli halastamatu valitseja inkvisitsioon Nonii kohtu kehtestada ja kindel katoliiklane. Madalmaadel elavad alamad jäid talle võõraiks, ta ei osanud nende keelt ja jäi kodumaale Hispaaniasse. Kuid see ei takistanud tal siinse rahva õigusi kärpida ega makse suurendada. Ning asemikuks oli Madalmaades Felipe ebaseaduslik poolõde paarema Margaret, kellel polnud jõudu Madalmaade protestante ohjeldada. Margareti asemele tuli uus asevalitseja halastamatu Alba hertsog, kes laskis protestantide ülestõusu mahasurumiseks tuhandeid inimesi hukata. Kaubavahetus Antwerpeni ja Hispaania sadama Bilbao vahel muutus sellises olukorras võimatuks. Eriti pärast seda, kui Hispaania sõdurit 1576. aastal linna põhjalikult rüüstasid ja põletasid ning 7000 elanikku mõrvasid. Antwerpeni kogus end ja hakkas vastu. Tekkis protestantide ülestõusukeskus, kuid 1585. aastal vallutas armajja peadženza hertsog Alessandro farmeese pärast pikka piiramist linna ja protestantide-le anti kaks aastat aega mujale kolida. Enamus suundus põhja poole ja Madalmaade uueks kaubakeskuseks kujunes nüüd Amsterdam. Madalmaade põhjapoolsete ühendprovintside iseseisvuse tunnustamise tingimuseks 1648. aastal oli peaaegu täielik liikluse sulgemine sselde jõel mis tähendas kunagi nii suure ja uhke Antwerpeni kaubalinna hääbumist. Aastaks 1800 oli Antwerpeni jõudnud kõige hullemasse madalseisu, kui tollane prantsuse vabariigi esimene konsul oma sõjakäikudel suure osa Euroopast vallutanud Napoleon Bonaparte Ta taipas, kui strateegiliselt tähtis on. Antwerpeni linn laskis sadamasse uue maabumissilla ehitada, mida praegugi parti sillaks kutsutakse ning Nende jõge süvendada, et linna suuremad laevad saaksid sõita. Jaanil olid omad plaanid ja lootused. Ta tahtis Antwerpeni sadamast taas kord Euroopa suurima ja uhkeima teha ja niimoodi meredel valitsema kippuva briti kuningriigi tõusu takistada. Aga enne, kui Napoleon oma plaane teoks jõudis teha, tuli ellu vaatamata ka 19. sajandi alguse sõdadele ja erinevatele valitsejatele Antwerpeni sadamalinnaks ning sai edasi kasvada ja areneda juba siis, kui 1830. aastal loodi iseseisev neutraalne belgia riik mille kuningaks sai Saksi kooburgi dünastiasse kuuluv Leopold esimene Jenesesse. Laevade tõlgade ja kaarikute linn hakkas vähehaaval tekkima uus liiklusvahend. Tööste soovi väravate ja aia tagant piilus oletusi sumisev rahvas. Köik pöörasid kui üks mees peadelt jälgida, raudset relssimis muutkui Chuchitas edasi ning õhk oli täis tahma ja lõhnu. Kee prodesteerinud keegi ei kartnud, kuigi nende mees oli teadmata, kust tulnud koletis tuldpurskav lohe, kes ajas välja suitsu ja söepuru hakkas juba hämaraks minema. Kuid pealtvaatajate pilgud jälgisid endiselt raudset relss, kes sõitis mööda oma rada ja pildus õhtuhämarusse sädemeid. Nagu tahaks universumile märku anda, et ta on tulnud selleks, et jääda. Nii nagu just kuulsime, tuli rong Pratchetti kettamaailma Ankmorporki linna raamatus auru juurde ja pole ju põhjust arvata, et ta 1836. aastal Antwerpeni just väga teistmoodi oleks tulnud. No võib-olla natuke ja täpselt kolmandail mail 1836 tossutes esimene rong läbi perpeni linna. Jaamahooneks oli tol ajal väike ajutine puubarakk linnamüürist väljaspool plaanide järgi pidi alaline jaamahoone tõusma juba linna sisse. 1854 pikiaines Antwerpeni läbiv raudteeliin. Tunduvalt ehitati uus puust raudteejaam, mis oli juba hoopis suurem. 100 meetrit pikk ja 18 meetrit kõrge. Leppen kasvas 19. sajandi teisel poolel väga jõudsalt ja raudtee liinid ulatusid üha kaugematesse lähiasulatesse. Alates 1880.-st aastast arutati linnanõukogus pikalt ja põhjalikult uue, suurema ja võimsama raudteejaama ehitamise vajadust ja võimalusi. Muidugi vaieldi tuliselt ka uue jaamahoone asukoha üle ja otsustati lõpuks, et see peab jääma enam-vähem samasse paika, kus oli seisnud eelmine puust raudteejaam. Insenerid ja arhitektid tegid vahepeal innukalt oma tööd. Clement Fan poogart oli juba mais 1889 saanud valmis tohutusuure poolkaarekujulise rauast ja klaasist Ongi platvormide varikatuse projekti. Seda asuti ehitama 1895. aastal. Jaamahoone projekteerijaid oli mitmeid, kuid see au langes lõpuks prügest pärit Belgia arhitektile lõi Nelatsenserile. Arhitekt elas žürii oli 1862. aastal oma arhitektuuriauhinna võitnud ja kuningas Leopold teine ise olnud üks tema talendi austajaid oma reisidel Pariisi, Itaaliasse ja Kreekasse Said elassenserii sealset võrratut arhitektuuri imetleda. Varasemat tööd arhitekt teinud uusklassikalises stiilis, hiljem aga huvitas teda üha enam belgia uusgootika. Velassesseri oli põhjalikult uurinud keskust aegsete arhitektuuri Jakootikat ning suutis seda ajaloolist stiili kõigis selle deta meilides suurepäraselt emiteerida, kasutades oma ehituses siiski uut tehnikat ja uusi materjale Antwerpeni keskraudteejaama. Projekti puhul leidis nelansenserii asjatundjate arvates päri Seklektilise uusrenessansi stiili, mis sobis hästi linna 16.-sse sajandisse jäänud parimate aegadega. Kuid näiteks värvide ja materjalide valikut mõjutas kindlasti ka juba arenev Aagnowoo, mida meie juugend nime all tunneme. Niimoodi see rong kihutab aga aastaks 1894 olud luid elasenserii Antwerpeni keskraudteejaama konid valmis. 1895. aasta veebruaris kiideti need ka heaks. Antwerpeni elanikud aga ei näinudki neid plaane enne hoone valmimist. Kummalisel kombel nägid ka linnanõukogu liikmed uue jaamahoone plaane alles 1899. aastal, kui ehitustööd juba käisid. Läppolid eluline üllatus ja imetlus seda suurem, kui monumentaalne jaamahoone lõpuks valmis sai. Eklektilise Antwerpeni tsentraali looja oli leidnud innustust lutsernijaamahoonest ja rooma panteoni ist. Tohutu nelinurkse hoone katuse keskelt tõuseb taeva poole määratu neljal nurgas hambal seisev ja jaamahoone ooteruumikeskuse kattev Bel mille igasse külge avaneb katusel vägev kaunistatud aknakaar. Selle kõrval katuseäärtel seisab V8 väiksemat torni. Kogu suursugune jaamahoone on solissest hallist kivist, mis eredas päikesevalguses, kohati lausa valkjana tundub eeldunud Fasse Nad ei keskosa, mõlemas küljes tõusevad vägevad nõrgelised sammas. Tornid, mis lõpevad katusest pisut kõrgemal madalate kuplite ja ümarate tornikestega akendi abil neljaks erineva kõrgusega korruseks jagunevad fassaadi tänavakorrusel varjab pea uksi pikija kõrgeima arvetekaartega sammaskäik erineva kõrgusega aknaridade vahel. Sammas, tornidel ja kukli äärtes võib näha kiviseid ornament kuid jaamahoone fassaadi ja väliskülgi just üleliia ehitud selle hoone vormide pidulikuses neid piisavalt, et seda raudteede katedraalis kutsuda. Alles Antwerpeni keskraudteejaama siseneja mõistab, millega see hoone on tegelikult ära teeninud raudteede katedraali nimetuse, olgugi et asjatundjate meelest on selle looja luid Ellesseri omal kombel vaimustav eklektika hoone ehitusstiili kindlaksmääramise lausa võimatuks teinud. Tohutu sisehalli kaunistamiseks on läinud rohkem kui kahtkümmet sorti marmorit, mis hallidele kiviseintele erinevaid toone ja mustreid loovad. Sisehallist viib üles algusest peale jaamahoone uhkuseks olnud väga pikk ja Laidre mis hargneb kõrgemal korrusel kaheks, pisut kitsamaks palustraadidega piiratud treppi oleks. Need juhivad inimesi kahest küljest seisvatesse ooteruumidesse, kus algselt asusid ka puhvetid. Rohkem kui 100 aastat hiljem on jaamahoone sisemuses mõndagi muutunud, kuid Velazzenzeri trepp ja selle kohal kõrguv uhkelt kaunistatud sein oma ümar kaareliste sammas käikudena kujundatud galeriidega on alles alles on ka kõige selle kohal kõrguva tohutu akna. Imepärane poolkaar, mille ümaratega juurtega ääristatud sektorid moodustavad otsekui avatud paabulinnu saba seal ees seisab, palus traadiga piiratud rõdul jaamahoone katuselt kerkivat kuplit matkiv kuid muidugi mitmekordselt väiksem kuplikujuline kaunistus, mille esiküljel näitab täpset aega ümara numbrilauaga kell. Selle all on aga kuldses raamis vapp ja kiri Antwerpen. Saabujaid ka täpselt teaks, kuhu ta jõudnud on. Algselt oli Antwerpeni keskraudteejaama tänavakorrusel suur avar hall pileti kassadega, järgmisel korrusel aga ooteruumid ja rongiplatvormid rättis. Insener Clemens von puugarti konstrueeritud 185 meetri pikkune ja 44 meetri kõrgune poolkaare kujuline raudribidega klaasist varikatus. House amsterdami keskraudteejaam avati pidulikult 11. augustil 1905. Aeg muudkui voolas ikka ainult ühtpidi nagu tal kombeks rongidega Eina kihutasid Amsterdam tsentraali ikka jaama sisse ja välja kaugustesse. Ning nagu teada, kõik, mis liigub, kulub ja 1960.-te alguseks näitas Amsterdam tsentraali hoone juba päris tugevaid kulumise märke. Just kuldsed kuuekümnendad aga juba 1953. aastal kukkus sama hoone katusel troonivad ohutu kupli nurgakaunistuse kive hoone katusele. Hullem lugu oli 1957., kui üks õnnetu rongireisija jäi katuselt langeva kivi alla. Kahtlased liikuvad kaunistuskivid eemaldati väiksemat dekoratiivset torni leiti nii halvas seisus olevat, et needki tuli maha võtta. Avastati igasuguseid probleeme ja pisut rohkem kui pool sajandit pärast amsterdami katedraali meenutava keskraudteejaama pidulikku avamist jõuti järeldusele, et üks jaamahoone ei pea ju tegelikult nii klassikaliselt uhke välja nägema. 20. sajandi keskpaiga belgia raudteeinsenerid leidsid, et raudteejaama arhitektuuriline esteetika peaks teenima tulevikku. Mitte minevikku. Seisis raske otsuse ees. Õnneks ei tehtud seda kiiruga ja ülepeakaela. Lõpuks alles 1975. aastal otsustati ajaloo kasuks. Selle aasta 12. märtsil ilmus kuninglik dokument, mis kuulutas amsterdami keskraudteejaamahoone linna kaitse all olevaks maanergiks. Asi võtab aega, nii et alles aastal 1981 asus tööle jaamahoone. Restaureerimisvõimalusi uuriv komitee tuli arvestada ka sellega, kui kalliks selline tohutu töö läheb. Naturaalsetest kividest fassaad muudkui lagunes ja pragunes. Niisiis tuli leida kunstlik materjal, mis sarnaneks looduslikuga, kuid peaks pikalt vastu ja leitigi. Aga iga asi võtab aega ja tohutu raudteejaama restaureerimine oli ju tohutu töö. 12. detsembril 1985 kirjutas ajaleht Kased Antwerpeni kuju restaureerimise probleemides kokkuleppele ei jõuta. Suletakse Antwerpeni keskraudteejaam 31. jaanuaril 1986. See oli pommuudis kümnetele tuhandetele nendele reisijatele, kes olid harjunud igal hommikul rongiga Antwerpeni tsentrisse realist lahkuma ja õhtul sinna tagasi jõudma. Ajutise lahenduse pakkusid linna ida ja lõunajaamad. Jaama sulgemise otsuse põhjuseks olid ainult langevad fassaadikivid. Vaid iga päevaga muutus ohtlikumaks karongi platvormide kohal seisev klaasist ja metallist varikatus. 86. aasta kevadel algas lõpuks restaureerimistööde esimene järk ja alustatigi platvormide kohal seisva 185 meetri pikkuse varikatuse parandamisega. Terasest ja klaasist varikatus kaalus 39000 tonni. See oli insener Klemenfan Pagarti loodud ilmatu suur efektne kaarekujuline konstruktsioon, mille punaseid terasribisid hoidis koosnema miljon neeti. Restaureerimisel asendati varikatuse 11000 klaaspaneeli plastikdetailidega, mis olid hoopis vähem ohtlikud ja purunemiskindlad. 1993. aastal remonditi ehka Antwerpeni jaamahoone, välis ja siseseinad. Kivist kaunistused asendati kunstlikega ning hoone näis taas sama suursugune ja majesteetlik nagu sajandi alguses. Kui kõige suurem töö oli siis alles ees. Senisest kuuest rongiplatvormist oli juba ammu liiga vähe. Nii pidi osa Antwerpeni tsentraalist maa alla kolima, sest vaja oli vähemalt 14 rongiplatvormi. Algas raske ja keeruline maa-aluste tunnelite ehitus neetult rajada olemasolevate platvormide alla. Kraanasid ei saadud selles keerulises protsessis kasutada, niisiis võeti appi käivad puurimismasinat. Neid oli kaks. Neile anti hellitusnimed Sanfreeteria Grabegokker, mis pidid viitama tõigale, et need 680 tonni kaaluvad mehhaanilised ime. Elukad neelavad, küünistavad ja hammustavad oma tee läbi igasuguste takistuste. Sellega said nad tõepoolest hakkama, kuid kogu keeruline tööprotsess, meie jututundjaid voolu. Oluline on see, et aastaks 2007 oli Antwerpeni keskraudteejaamas neli erinevat elutasandit. Kõigepealt tänavatasand, mis kannab jaamas numbrit null, siin on piletikassad ja kaubandustasand pluss üks, kõige kõrgem, kus olid varem ja on ka praegu ooteruumid. Ja kust pääseb, olengi kuuele platvormile rongide juurde. Kolm platvormi jääb ühele, kolm, teisele poole. Vahele on tekkinud suur avatud galerii vaadetega alumistele. Tasanditele tasand miinus üks laiub seitse meetrit tänavatasandist allpool. Siin on neli paarikaupa asetsevat rongiplatvormi ning üle ilma kuulsaks saanud Kahejärguline ekskalaator mis algab tõusuga, kulgeb sirgelt, edasi jätkub taastõusuga. Lõpuks tasand miinus kaks 18 meetri sügavusel tänaval. Neli siinset raudteed viivad linnaalustesse tunnelitesse ning siin kihutavad vaid kiirrongid ja rahvusvahelised Ekspressid, mis Amsterdam tsentraalis ei peatu. Amsterdami pearaudteejaama tänavatasandil asuva suure halli kaunis mitmedoonilisest marmorist mustriga põrand tuli suurte ümberehituste ja tunnelite rajamiseni. Peaks eemaldada. Selle töö tõttu said paljud põrandaplaadid kannatada. Terveks jäänud plaadid nummerdati hoolega paketti ja viidi oma hoonest välja, kuid osa neist ei talunud õues vahelduvat temperatuuri ja purunes. Alles jäänud plaadid paigutati siiski originaalmustris halli keskpõrandale. Et algse 1905. aastal valminud jaamahoone suurejooneline põrandakate päriselt meelest ei läheks. Kuid aastaks 2007 õnnestus peahalli marmorpõrand kogu selle hiilguses täielikult taastada. Samaks aastaks said jaamahoones paikaga kõik 1900 kuuekümnendatel kukkumisohu tõttu eemaldatud kaunid kiviornamendid. Nõelad, pronkslõvid jaama kella kohal, ühel katusekupli küljel ja 75 meetri kõrgune 40 kolmemeetrise läbimõõduga kuppeljaamahoone katusel. Väärt, et sellest veel kord juttu teha. Antwerpeni tsentraal katuselt tõusvat kuplit on selle ehitusviisi poolest võrreldud ka Itaalia meistri Cronel leski loodud Santa Maria delfiore katedraali kupliga Firenzes. Pole ime keskraudteejaama looja, Belgia arhitekt lõi Anzori käis Itaalia arhitektuuri meistriteoseid imetlemas kuid aeg ei andnud armuga Antwerpeni keskraudteejaama kuplile. Aeg ja elu saksa okupatsiooni ajal teises maailmasõjas kadus kupli punasest vasest kaarte suure renoveerimise ajal endise tagasi. Kopli sisepinnale anti tagasi selle algsed värvitoonid. Nelja ilmakaarde avanevad kaaraknad löödi särama ja rikkalikult kaunistatud raudtee katedraal oli lõpuks taas oma hüüdnime väärt. Majesteetlik kahe maa-aluse tasemega tohutu naatrium on avatud kuni kõrge kuppel laeni. Lihtsalt tänapäevased alumised platvormid sobivad nii kummaliselt hästi halli suursuguste kaarte ja sammaskäikudega ning tohutu suur avatud ruum muudab lihtsamaks reisijate orienteerumise selles raudtee katedraalis, kus sagib iga päev ringi ligi 50000 reisijat ning kuhu saabub ja kust väljub ööpäeva jooksul 800 rangi. Küllap Antwerpeni keskraudteejaamas oma töötut Need ja rahulikumad hetked kuid alati käib siin vilgas elu. See on kohtumiste ja lahkumist debaik. Energiat tulvil. Meeldiv ja turvaline. Jaama fassaad avaneb suurele kuninganna Astridi väljakule. Lõunaosas on jalakäijate piirkond, põhja pool leidub aga rohelust ja lilli. Siit vaadates paistabki Antwerpeni tsentraal tõepoolest päris ehtsa katedraalis.