Te kuulate raadio, kahte eetris on saada kõik puhuvad ja meie külaline on stuudiosse jõudnud näitleja Elisabet Tamm, väga hea meel on teid siin tervitada. Tere tulemast terist. Elizabeth teile vaatan praegu otsa ja no andke andeks, ma ei saa mitte midagi muud öelda, kui et mulle meenub see teie uurija roll selles hiljutises teleseriaalis. Kui tihtilugu inimesed teil tänaval nii-öelda varrukast kinni võtavad, öeldad inspektor, aidake, palun aidake. Ei, seda ei ole olnud, aga noh, muidugi eks teletöö toob tuntuse endaga kaasa, et ikka tuntakse ära ja lapsel seal lasteaias järgi käia on. Lapsed on nagu eriti siirad ja sellised otsekoheselt, et lapsed tulevad pigem rohkem juurde juurde ja ütlevad, et ma olen näinud sind telekas. Ja siis ma imestan, mina oma lapsele ei lase vaadata seda, sest seal on küllaltki palju ikkagi nagu tulistamiste tagaajamiste paugutamist, põmmutamist, et noh sellised nelja aastased, kolme aastased tüdrukud vaatavad seda ohtlikku, lendad. Tütre nimi on teil, Nora ignorayantan, praegu saab kohe näljaseks nelja aastane ta ikka juba selles mõttes jagab ära, millega ema tegeleb ja kes ta on. Jaa, seda küll jah, et ta on ise ka rääkinud, vahel, et kodus mängin, mõtlesin, mis sa teed siis, mis sa mängid, siis ma mänginud, ma lähen tööle ja siis ma küsisin, kus sa tööle lähed, lavale? Seda ta saab aru, et tema töö on seal teatris ja seal on garderoobi grimmituba ja lava ja see on tema jaoks nagu normaalne, nagu minu jaoks oli normaalne, et minu ema töötas teatrisse, töötab teatrist siiamaani. Aga seal lasteaias ei ole tekkinud kiusatust, et mängida küll nii-öelda oma rolli ja korraks mängukorras lihtsalt kellelgil käed raudu. Ei ole, see jääb ikkagi nagu sellest päris elust välja, et see on töö. Elizabeth, kas sa oled nii-öelda telekuulsus, maitseb parem kui teatrikuulsus või tuntus mis sõnama iganes kasutaksin. Kuna televiisorid lihtsalt vaatavad suurem hulk inimesi, eks et siis enne ma olin teatris näitlejatööl viis aastat jah, viis aastat. Ja ütleme, ma ei tundnud enda nahal sellist tuntust, eks ole. Aga loomulikult see teletöö toob selle kaasa, kuna massidesse läheb see, eks ole, oleneb, kuidas sa sellesse suhtud, eks ole, ma ei saa nagu aru nendest inimestest, kes räägivad, issand, see kuulsus on nii raske, see nii tohutu paine on mul peal, ma ei saa ma ainult öösel poes käia, vest, Manierisson süüa osta, eks ole. Ise me oleme selle amet ju endale valinud ja ma arvan, et need inimesed, kes nii räägivad, need ikkagi natuke poolset, sest et see kuulsus ja tuntus on ikkagi ju magus ja reeglina inimesed on ikkagi üsna meeldivad ja toredad, kui sind ära tuntakse, siis on tore ja see, kuidas sa sellesse ise suhtud, eksole? Õnneks keegi mind ei ole ahistanud ega mul järel käinud ega mingisuguseid haiglaseid, sõnumeid ega kirju mulle saatnud. Et võib-olla, kui tõesti ma oleksin seda omal nahal tundnud, et siis ma räägiksin teist juttu, et tõesti on ka nii kurna ja nii vastik. Et ei ole, see sõltub sellest, kuidas sa sellesse ise suhtud. Teie CVs on lisaks seriaalile ohtlik lend ka filmidest kindlasti nimed marmortahvlil, eks noh, see oli selline episoodiline, midagi, midagi mahub vahele veel. Kunagi, kui ma olin 14 või 15, siis Roman Baskin lavastas sellise filmi nagu Rahu tänav. Seal ma mängisin, siis mängisin hiljem ühes tema filmis uuesti seal vana daami visiit. Siis ma olen mingis vene filmis ka ühe sutsaka teinud. Jantarni Krulja oli selline film Eestis seda üldse näidatudki, sest seda filmiti Eestis osaliselt. Aga see läks vist Venemaale rohkem, nagu vene näitlejad olid seal peaosades, mina kehastasin seal mingisugust ettekandjat. Kas teatritöö nüüd filmitööde taustal on oma tähendust kuidagi teie jaoks muutnud ka, et puht tehnoloogiliselt on, et küll ju sarnased asjad, aga, aga töö iseloom kui filmis, nagu ma olen teie kirjeldusi lugenud, tuleb tunde ja tunde jama kallal vaeva näha, et saada, ma ei tea, neli sekundit filmi siis teatris, käid õhtul laval ära, mis läinud, see läinud, selles mõttes on asi konkreetne. No nad on erinevad jah, need tööd põhiolemuselt ikka sarnased, sellepärast et sa pead mängima ikkagi hästi. Et see nagu ja üks ja ühene, aga loomulikult teletöös on võib-olla tõesti kurnav sed sõltud seal ajast valgusest ja helist, et sa pead ootama. Ja ka filmis on see nii, aga noh, võib-olla ma olen liiga palju virisenud selle kohaga läbi lipsanud kuskilt mõnedest muudest intervjuudest, tegelikult on minu jaoks väga vinge kogemus, ohtliku lennutegemine ja ma pean ütlema, et see andis mulle sellist professionaalset enesekindlust ja ja sellist vabadust teatrirollides hiljem see oli iga, igal juhul minu. Kui nii saab rääkida, siis minu karjääris selline nagu oluline roll, mille eest ma väga tänan, režissöör Ain Prosa, deta mind sinna kutsus ja mind usaldas nii palju, sest et enne ohtlikku lendu olin ikkagi nagu teletöös või siis kaamera ees olemises üsna algaja. Kui palju te üle vaatasite, ise neid osasid, et nii-öelda noh, õppida või, või ennast kriitiliselt hinnata ja vaadata, et kuidas siis võib-olla mõnikord. Ei vaadanud sellepärast, et tempo oli hästi kõva nagu peal, et seal ei olnud aega eriti seal monitori ees seista ja vaadata, kuidas mul läks, kuidas ma suud maigutasini, kuidas ma silma pilgutasid, need kodus pärast kodus muidugi vaatasin jah. Kes enda ekraani pealt vaatamine tundus, oli see natukene nagu õudne ka oma häält kuulata ja vaadata, kuidas ma liigun ja teen selle. Jah, ei ole tore kogemus ja samas on väga õpetlik kogemus ennast vaadata. Kui sa ei ole iseenesesse armunud, siis sellega seondub alati mingisugune niisugune kerge õõvastav, et kas mu tõesti pea tagant paistabki mul selline välja ja ja ikka ettekujutus iseendast on natuke teistsugune kui see, kui sa tegelikult oled. Eelmisel hooajal ma olin võib-olla rohkem nagu sellega kimpus, sel ajal olin nagu ära harjunud juba. Ja samas ma sain ka sellest aru, et mõnikord ma tulin koju peale võtta päeva mõtlesin, et issand, miks ma nii tegin, ma oleks võinud teha hoopis niipidi ja miks ma seal seda oma teksti sisse pannud või mingit nalja ei teinud või noh. Aga siis ma sain aru, et sellel ei ole mitte mingisugust mõtet, et see teletöö ongi selline kaamera ees olemine, et sa teed selle ära. Sa teed maksimumi, eks ole. Ja siis pärast põdeda pole enam nagu mõtet, et see on tehtud, eks ole, teatritöös on see, et sa saad nagu järgmisel õhtul uuesti teha, saad, võib-olla paremini teha. Et see niisugune koha peal sündimine on teatritöös nagu sisse kirjutatud, seda teletöös ei ole. Kas muuseas teatris näiteks ei võeta, ütleme, proov videokaameraga üles, et hiljem nii-öelda meeskonna kokku istuda ja vaadata ja arutada, et võib-olla peaksin midagi teistmoodi tegema läbi videopildis? See oleks hea mõte, aga ei tehta seda, võetakse üles küll etendusi ei tehta. Aga pärast tõin näiteseltskond ei vaata seda etendust videopildis, nagu, et ise näha, kuidas see kõik toimub. No mina ei tea, et väga rõõmsalt oleks vaadatud neid etendusi, sest et ütleme, et ikkagi need etendused läbi kaamera ei ole ikka päris see, kui ta seal ütleme, saalis istudes, publikuna vaadatuna on, et on ka teistmoodi natuke, see spetsiifika on teistsugune. See ei ole väga levinud praktikat. Näitlejad vaataksid teatrietenduse videomakist viisist. Videokordusi raadio kahes stuudios on linnateatri näitleja Elisabet Tamm, me räägime nüüd teatrist rohkem, siin ennist mainisid seda noh, nii-öelda rahulolutunnet või et teatris on võimalus järgmisel õhtul asja paremini teha. Kuidas selle rahulolutundega üldse on, käib see mõte või tundmus pärast igat etendust peast läbi, et kas oma peas sünnib alati selline sisukokkuvõte ja analüüs, kuidas täna õhtu läks või muutunud, et see töö ikkagi mingil hetkel, kui näiteks etendus on laval olnud aastaid nii palju tavaliseks rutiiniks, et, et sa ei pea muretsema selle pärast, issand, kuidas ma nüüd publikule paistsin. Et see tunne läheb ruttu üle. Tegelikult selline rahulolu, ma arvan, loomingu surm. Et kui sa mõtled, et ma tean, kuidas asjad käivad ja ma oskan teha seda tööd ja ma olen nagu rahul iseendaga siis ma arvan, ei ole mõtet enam nagu ühtegi uut trolli vastu võtta. Sest ideaalis peaks ikkagi niimoodi olema, et iga uue tööga sa õpid midagi iseenda kohta, elukohta üldse. Ja teatritöö spetsiifika kohta. Aga loomulikult aastatega tekib selline kindlus, ütleme, et kui, kui te rääkisite, et kui mõni etendus on olnud kaua nagu repertuaaris, et et seda on juba nagu oleneb muidugi, aga näiteks mõnusat tükk tõestus, mida nüüd mängisin, seda esietendus tuli välja siis, kui ma veel koolis käisin viimasel kursusel ja ma olen seda päris pikalt mänginud ja nüüd, kui ma olen ise ütleme, elukogenum natuke rohkem näinud unts trolli isegi mõnusam mängida. Ja ma võin alati nagu täie kindlusega öelda, et ma tean, kui ma lavalt ära tulen, kuidas mul täna läks, et ma eriti nagu see sisetunne ei eksi. Aga mõnede rollide puhul võib-olla nii, et publikule paistab hoopis teistmoodi, kui mina tunnen. Et see on üks selline natuke nagu selline puudu värk, teatritöö, et võib täitsa metsa minna ka väga hästi minna. Aga loomulikult peab olema nagu ise selline töökas ja tubli ja. Kas teil on enda jaoks olemas kindel arvustaja või kriitik, kelle sõnakohtade küsite siis, kui tarvidus selleks tekib, või kelle sõnade kuulata või arvamust peate oluliseks? Jah no muidugi on oma perekond, tavaliselt ei ole, sellepärast et mu mees ütleb, et tal on mind väga raske laval vaadata sest et esiteks ta tunneb mind nii hästi ja siis ta teab, et see, mida ma teen, et see ei ole ju mina tegelikult, eks ole, kuigi ta on üsna hea ja otsekohene kriitik, aga, aga noh, ma, need vanemad kolleegid ja mu õpetaja Elmo Nüganen, kelle sõnuma ikka ikka usaldan, et hea on, kui tuleb sellist konstruktiivset tagasisidet või millest on nagu õppida, millest edasi minna, et kui niisama öeldud mulle ei meeldinud või või mulle meeldis, et siis sellest pole nagu suurt abi, et. On abikaasadel öelnud ka, et ta ta õhtul selles etenduses imet ei tabanud. Ei nii ta päris ei ole öelnud, ta ikkagi usub minusse. Miks läks Elizabeth niimoodi, et teater, teie esimene armastus kui niimoodi võib öelda, kohe ei olnud ma peaks seda ju mingis mõttes täiesti loogiliseks lahenduseks, kuivõrd te läbi ja lõhki teatriinimeste perekonnast pärit olete ja palju oma esimestest aastatest teatrisse leidsite, et, et noh, lavakunstikool on see, mis ootabki ees, et noh, mis siin üldse nii-öelda teisi mõtteid koguda. Nojah, ma olen üsna pikaldane inimene tegelikult, et mingis mõttes. Ma käin tükk aega mööda seinaääri ja siis alles nagu kuidagi võõrastan kaua nagu, ja siis alles läheb nagu lahti. Võib-olla selle elukutse valikuga oli ka nii, et ma ei teadnud, mida ma tahan, täpselt. Proovisin ühte ja teist ja teadsin seda alateadlikult, aga ma nagu ei tahtnud seda endale tunnistada, sest et kõik rääkisid mulle seda, et mine lavakasse ja ema, ma mäletan, käis seal koolis, oli mingisugune kooli juubeli, oli just remondist välja tulnud, see Toompea maja käis kooli juubelil, kui endine kooli vilistlane ja tuli koju ja rääkisid, tead, et kui palju ilusaid kappe seal koolis on, et kas ei tahaks lavakunstikooli. Ja siis kunagi Reet, Neymar, kui me käisime emaga ühte 16. lennu diplomilavastust seal lavakunstikoolis vaatamas, siis tema ütles ka, et ikka tule. Aga mulle tundus see kuidagi nii, et noh, esiteks tean ise, mida ma teen, eks ole, ja et ma pean ikka endale amet valima, mis ikka toidab ära, eks ole, et tol ajal oli see kuidagi hästi oluline seal seal 90.-te keskpaigas, eks ole, et, et sul on ikka amet, mis toob korralikult sisse. Ja siis ma läksin sinna reklaami erialasse Kulased sel hetkel tundus uus ja huvitav, Linnar Priimägi tuli Tartust Tallinnasse ja tõi endaga kaasa sellise vaimumõõkade noolte saju siia ja siis kuidagi tundus, et jube kihvt ja oligi, ei tore, ma olen väga tänulik, et ja mul on see väga kasuks tulnud, et ma õppisin kolm aastat seal Pedas. Priimäest räägitakse igasugu vahvaid legend, tema õpetab ja mitte ja õpetaja tujutseb oli väga palju sellist õitsemist seal ka. Eks ta oli ikka paras karakter muidugi, väga värvikas karakter, et et selles mõttes tal oli üks väga hea omadus. Ta oskas panna meile kokku sellise õppekava, mis oli selline tõeliselt silmaringi avardav. Et ma arvan, et kõik, nii vähekene, kui ma üldse asjadest tean, ma võlgnen sellele reklaami ja meedia erialale, kuna me olime esimesed ja siis ta võib olla pingutas meie nimel ja ja me saime küllaltki sellise laia skaalaga hariduse, et et aitäh siis. Kui hästi preemiaga läbi saite? Mina sain kenasti läbi temaga, aga ta muidugi hurjutas mind, kui ma ütlesin, et, et ma olen nüüd järgmine, viimane aasta enam ei tule, et ma lähen nüüd lavakunstikooli, et ma sain sisse ja hoid oli pigem peale, et ta ikka ütles, et mõelge ometi, noor inimene, mida te teete, et kuhu te lähete? Klounide kooli? Ometi teater peaksid tema armastus olema, tema jutud, kõik jood ühel hetkel köötaja sillerini välja. Just jah, et see oli veel selles mõttes ka kuidagi irooniline, et ta enda tütar astus ka. Aga vist ka nii, et isa vist päris täpselt ei teadnud seda, et ta sinna läheb. Ja ta oli muuseas väga kihvt see Priimäe tütart. Aga ta oli, noh, liiga tark ikkagi. Seal nagu selle peale Ma korraks kobaks veel teie lapsepõlves. On teil mõni kindel lemmik oma vanemate töödest laval, mis just lapsepõlvest meelde neelad? No hästi on jäänud meelde see lastelavastus Peeter Paan, mis oli Draamateatris kunagi kus Jüri Krjukov mängis seda konks käppa ja, ja siis minu ema mängisid Ühte haldjat vist seal ja seda me käisime ikka õega, vaata samas nagu praktiliselt iga pühapäev. Ja ma kartsin seda, Jüri Krjukov, et tal oli selline konks käpuli tehtud mingist läikivas fooliumist ja siis tal oli ujumismüts peas niimoodi ja tal üks hammas oli tehtud ka läikivaks ja teine etendus oli, kui ma olin juba vanem, oli pilvede värvid, Jaan Kruusvallipilvede värvid, mille Mikk Mikiver lavastas siis selle tükiga. Me käisime emaga alati kaasas ringreisidel ja ma teadsin seda praktiliselt peast väiksena, nii et et see on ka Väikese nõialaule pähe õpetatud. Ei õpetatud, aga minu tütar laulab neid ja ütleb siis järsku ütleb mingisuguse repliigi sealt, kuna sa nüüd DVD peal see väike nõid, et väga vahva, et ta saab vaadata, et kui mamma mari noor oli, et kuidas ta siis mängis väikest nõida. Muide, näitlejatel üldiselt tundub laulmisega kõik väga hästi olevat, kuidas teil linnateatrist on ette näidata, hele Kõre, Evelin Pang, noh, kes on hästi tuntud, kes võiksid vist mõlemad kavad suhteliselt vabalt lauljana laval hakkama saada, kuidas teiega? No mina lauljana ilmselt hakkama ei saaks, ikkagi ma võin ära joriseda mingis laulu, aga aga kui ma nüüd tõesti võrdlen ennast hele või Eveliniga, et noh nemad laulavad tõesti nii hästi, et nad võiksidki nagu lauljad olla, mitte ma ei arva, et nad ei oleks head näitlejad, aga aga noh, niisugust vabadust, sest nad on lapsepõlvest saadik laulmisega tegelenud, et mina ei tunne nooti ja ei saa mõnikord noodile pihta ja et et ma olen küll laulnud siin mõnedes tükkides siin astunud üles mõnes kohas laulmisega. Ei, laulmine ei ole minu tugev külg, pillimäng. Kunagi, kui ma seal balletikoolis õppisin, siis on kõik see oli kohustuslik klaverit, mida seal siis ma õppisin klaverit. Aga ilma solfedžo ta nii-öelda nagu noodist ikkagi mängima, aga kahju, et ma olen seal kõik ära unustanud. Koerapolka võib-olla tuleb, aga tuleb meil kõigil ja selleks ei pea tõesti nagu klaveritunnis käima, eks ole. Raadio kahes stuudios näitleja Elisabet Tamm ja räägime veel teatri tegemistest. Kas Elmo Nüganen on teie karjääri koha pealt kõige olulisem inimene või on neid veel, kes, kes on mingil moel otsustava sõna öelnud või midagi teinud, et et teid selle töö juures hoida, et teid õpetada? Muidugi see, et ma sattusin, ütleme lavakunstikooli just siis, kui Elmo võttis kursuse ja siis, et ma hiljem sattusin tööle teatrisse, kus tema oli peanäitejuht ja tema kutsus mind sinna. Siis loomulikult on ta selles karjääris üks oluline mõjutaja selle eest ma pean jälle, ma ei tea siis mingisuguseid õnnetähti tänama, et nii on läinud. Hea on, kui on selliseid inimesi, kes ei ole teatriga seotud, kes lähedasi, kes oskavad ka võib-olla mõnikord niisugust laiemat pilti näha ja nõu anda. Selles mõttes sellega ma nüüd hüppan ühelt teemalt teisele, aga see intervjuude andmine on nagu ka mulle meeldib, sest et selle käigus saad nagu enda tegemisi ja toimetamisi siin maailmas mõtestada, et muidu võib-olla argipäeva rüsinas seda nagu ei ole aega sellega tegeleda, eks ole. Kui sa annad intervjuud, sa pead ikkagi nagu formuleerima mingisuguseid mõtteid enda tegemiste kohta ja see on, see on väga heas, lööb nagu pildi korra selgeks. Kas selles lennus, millises Elmo juhendas või sellest lennust, on nagu välja lugeda mingit Elmo käekirja ka nagu näiteks? Kindlasti on sellepärast, et ütleme tema suhtumine teatrisse, kandusi kohe meisse üle esimesest erialatunnist alates töö tegemise võime üldse selline nagu proovitegemise oskus ja Kuidas seda peaks? Harilik inimene, kes istub seal pehmel toolil, vaatab tüki arusaam, et ahah, Watson, Elmo lennust. Ei, sellest, ma arvan, ei saagi aru, et see on nii-öelda selline ametisisene keel ja suhtumine, mida mõistavad, ütleme siis tõesti ainult teatriinimesed. Kas see tingib ka olukorra, kus laval on mugavam olla oma koolikaaslastega või nendega, kes on siis Elmo käe all olnud või, või ütleme, lavapartneri turvalisus sellest ei ole, seal on mingisugused muud näitajad. See on väga huvitav küsimus. Kuna mul ei olegi olnud eriti partnereid, kes oleksid, et väljaspool noh, meie teatrit või väljaspoolt siis minu kursust ma ei oskagi öelda, võib-olla tõesti see, et mõistad seda keelt ütleme, ametialast keelt, et sul on nagu ühised termin, millest te kõnelete, et sa saad ühtemoodi teatrist aru, et see kindlasti on nagu, tuleb kasuks tööle. Aga kui tuleb inimene, kes tuleb väljast, võib-olla ta toob just vastupidi mingisuguse värskuse ja teistpidi nagu hoiaku kaasa, mis ka ei ole üldse paha. Aga jah, selles mõttes turvalisuse teemant, siis on oluline, et ma tunnen ennast küll oma nagu töökeskkonnas äärmiselt turvaliselt. Et ma olen nagu ikkagi nagu eriti sees. Et mul on nii vahva kollektiiv ja nii selline toredad inimesed ümbritsevad mind igapäevaselt, et see on, ma arvan, isegi olulisem kui sinu mingisugust tohutut karjäärihüpped. Hästi popp on rääkida nii-öelda eliitkoolidest ja panna neid järjekorda. Kas teatrite puhul on samamoodi, kas on tähtis töötada linnateatris näiteks selle asemel, et töötada mõnes muus? Kas see lisab nii-öelda paguni õla peale näitlejale, et talud nüüd ta muidugi natuke teistmoodi linnateatrist, no kuulge, see ei ole päris see, mis ütleme, mingisugune Ugala antke, Ugala inimesed praegu anud. See on hästi raske, seda nagu kommenteerida, sest ma tõepoolest töötan linnateatris ja ma olen selle üle väga rahul, et ma töötan linnateatris. Ma tea, see sõltub jällegi inimesest, tema vajadustest, eks et minule meeldib töötada linnateatris. Võib-olla mõni teine inimene ütleb, et temal on see täiesti vastuvõetamatu ja ta läheb Von Krahli või no teatrisse või kusagile mujale ma praeguses situatsioonis küll ei tahaks töötada kusagil mujal. Kui hõlpsasti teid on nii-öelda võimalik mingite projektide tarbeks üldse teatris nagu välja meelitada, sama ütleme, see ohtlik lend, eks ole, üks asi, mida kõik teavad, on veel olnud, mingit, ma ei tea suvelavastusi mingit projekti ettevõtmisi või kasvõi näiteks reklaami lugema kuskile. Kõik annab kokku leppida ja kõik on nagu läbi rääkida sel trupijuhi või siis lavastajaga, et kuidagi tehakse selline töögraafikus. Kui sa tead, et sul on mingi filmitöö ootamas, et siis sellest tavaliselt lepitakse kokku ja muidugi ma saan aru, et Eesti on nii väike ja seda sellel vist Poleks erilist rakendust ja vajadustega mingis mõttes oleks suhteliselt hea, kui oleksidki sellised agendid või esindajad, kes lepiksid sinu nimel kokku mingisugustes tingimustes ja palgaläbirääkimisi peaksid teha. Et see on nagu raha üle kauplemine ja selline asi peaks olema tegelikult üldse näitleja nagu pärusmaa. Kui aga seda tuleb teha, ma saan aru, et natsid, agendid nagu Eestis Eesti väiksuse juures vist ei tasu ennast ära. Ja see oleks nüüd eriti kummaline, kui keegi nagu ühel päeval otsustaks, et tal on nüüd agent ja siis ta ise ilmu kuskile kokkulepete ja lepingute allakirjutamist, lähed sinna, läheb mina käin, eks, et noh, see on nagu natuke peenutsev, aga noh, mingis mõttes on see nagu hea ikkagi reklaami. Ja vahepeal päris kõvasti. Seda nii-öelda teatriringkondades pahaks ei panda, et inimene oma hääle pesupulbrile laenama. No ma arvan, et ei panda selle pärast, esiteks ma olen seda mõelnud nii, et see on võib-olla see on tõesti enese selline õigustus, et see on ikkagi nagu minu erialaline töö ja see hoiab minu hääleaparaati nagu korras või töös kuma. See ei ole ju nagu selles mõttes enese müümine, et ma ei lähe kuskile Selverisse kanakostüümiga seisma, eks ole, annaks testi jumalat, ma ei peakski seda kunagi tegema, sest see oleks ikka väga valus. Nojah, õnneks küll, jah, seda seda küll. Aga ilmselt see reklaamide lugemine tegemine näitajatele üldse annab teate leivale veel vorsti peale. Oja seal nulli lisaks söed on nagu kasulik, ütleme su aparaadile on ta ka tulus? Eelmisel nädalal käis linnateatrist siin Allan Noormets ja me uurisime tema käest ka, milline tema nii-öelda retsept või saladus on, kuidas ühe pika etenduse ajal end konditsioonis hoida, olla keskendunud, et ta siis, kui vahepeal lavale näiteks pool tundi minna ei tule, et siis, kui see hetkele kätte jõuab, olla ikka etenduses sees. On teil mõni hea nipp, mida vahepeal seal lava taga teha, et mõtted mujale ei jookseks ja tõesti ei hakkaks juba nuputama, et saab etendus läbi mõne veel poest läbi jõuantakem leiba osta või midagi. Ma kardan, et kui selline asi juba juhtub, et siis punkt üks paistab. Ma kahtlustan, et see paistab publikule ka silma nagu ette. Et fookus on kadunud, et on arusaadav, et ta mõtleb seal vorstivorstist või piimast, eks ole. Aga see on mingisugune selline jõuvarude jaotamise oskuse. Kui sul on suur roll, siis sageli võib tunduda isegi lihtsam, kui ütleme, väike roll pikas etenduses, kus sa pead istuma, võtame oma ühte seda etteastet. Kui suure rolli puhul läheb üks natukene noh, mitte nii hästi, siis järgmine senise saad kohe nagu tagasi võtta, eks ole, saad paremini teha, aga väikese rolli puhul on just see, et sa pead kohe nagu nii-öelda maksimumi andma, see on isegi raskem, kui ütleme, suur suurt rolli mängida. Sest suure rolli järgneb loomulikult mingisugune väsimus, aga tavaliselt on see just see on nagu hea väsimus, et see on nagu selline olümpiavõitja väsimuse. Noh, kui hästi läheb, loomulikult. Aga on teil midagi kaasas ikka heegelnõelad. Ei, minul ei ole, ma ei saa niimoodi ja ma ei saa isegi teatris lugeda, tegelikult ma tean, et osad võtavad raamatuid ka, ma ei suuda keskenduda niimoodi. Mul ei ole sellist väljalülitamise oskust, et ma nagu ütleme mingisuguse mürafooni loe kodus ka kunagi, kui mul telekas mängib või muusika mängib. Aga sellist olukorda Elizabeth on ette tulnud, et kui uuesti lavale minek on, siis enne seda otsustavat sammu veel ei ole täpselt meeles, mida tuleb öelda korraks nagu tühi koht. Jah, on olnud küll selliseid hetki ja tegelikult, mida vähem nagu mõtelda, ütleme kas siis repliikide või sõnade peale, mida sa ütlema pead vahetult enne lavale minekut, seda parem. See eeltöö peab nagu sul varem tehtud olema. Need sõnad, mis sa seal lava peal ütled, need peavad ikkagi kohapeal sündima. Võib-olla niimoodi ei ole aus küsida Elisabet, aga tulles nende turvaliste lavapartnerite juurde, siis oma lemmikut selles mõttes on teil spetsiaalsed olemas ikka, kes igas olukorras veab välja. No on küll jah, selles kuidagi tunned nagu kohe ära, et on sellised stabiilsed ja head partnerid. Üks on näiteks Andres Raag, kellega me tõestust mängime koos. Mäletan, kui me hakkasime seda tööd tegema, siis ma olin suhteliselt noor ja roheline. Ja ma sain selle töö eest küllaltki palju kiitan. Selle eest anti veel mulle mingisugune auhind, kristallkingake auhind. Mingisugune. Ei, ei meenuta lihtsalt seda, et see, ma olen loomulikult suhtun väga hästi sellesse, kui kui tunnustatakse, et see on nagu ikkagi väga-väga oluline, et see ei ole mingi selline, noh. Ah, saingi umbes, et tegin ära. Aga mis ma tahtsin öelda, et hea partneri puhul on see, et pärast ma, kui me proove tegime, mõtlesin, et tema oskus nagu luua sellise situatsiooni, kus sul jäi pärast mulje, et sa ei pidanudki nagu ise mitte midagi tegema. Et ta nii-öelda sööstis sulle nüüd niuksed, soodsad mängutingimused ette ja siis sina lihtsalt käitusid selles olukorras läksid, läksid nii-öelda kaasa ja see on, ma arvan, et see ongi nagu hea partneri omadus. Aga mina, ma kardan, seda ei oska. Veel. Kui valiv te rollide osas olete, kui teile pakutaks rolli, kus on vaja nii-öelda korraks sisse tulla etenduses, et härra, teile on kiri põhimõttel, siis te ütlete pigem, et no kuulge, miks mina? Mul on võib-olla oma selle karjääri puhul nii väga vedanud, et mul ei olegi olnud ei halbu lavastajaid ega halbu tükkega ega ka niisuguseid väikseid rolle. Karola tööl ei ole. Teatris ei ole, neid pakkumisi on liiga palju, eks. Ja noh, et kui sa oled nagu sellest hingekirjas, teatris oled sees, et siis kohustus mängida ja loomulikult selles mõttes näitleja ei ole prostituut, et ta võib ikkagi nagu ära öelda ka, kui kui juhtub midagi, miks ta ei saa seda tööd vastu võtta, ütleme, alasti laval ma ennast ei võtaks. Kui see oleks minu ainuke funktsioon nagu ühes etenduses, siis ma küll kaaluksin seda võimalust, et ma ütleksin, ära. Aga miks põhimõte lihtsalt ei luba? Põhimõte ja mingid asjad on nägugi ikkagi, nagu ei kuulu rahvale, ma saan aru, et anne kohustab, et ta mingis mõttes mu hääl ja silmad ja suu ja nina ja kõike ja keha need kuuluvad eesti rahvale. Aga nagu mitte mitte nagu lõpuni välja. Ma lihtsalt mõtlen seda, et mitte, et ma tahaks vastu vaielda või midagi ümber lükata, aga, aga seda tehakse ju vist igal pool, eks, ja alates Hollywoodist lõpetades ma ei tea, siis kus. No oli uudis, on kindlasti kehada plandid, ma arvan inimesed, kes elatuvadki sellest, et nad mängivad kellelegi Pirskroznanile või siis säärast Tonyle keha. Kas Eestis on ka üldse selline asi nagu levinud, et keegi nii-öelda kehadublante teeb, kellega muidu on teie kõrvu jõudnud? Ei ole jõudnud, ma ei tea. Eesti on selleks piisavalt väike tinud, saad aru, et tehes ei ole päris tema. Nojah, meie jutuajamine hakkab otsa saama, ma tõmbaks pisikese kujundliku paralleeli teatrietenduse lõppemisega siis, kui näitlejad lavale tulevad publikule kummardama, siis kas näitlejate lepingus on ka kohustus, isegi kui roll piirdub etenduse alguses korraks laval käimisega, kõik need tunnid vastu pidada ja tulla ikkagi kummardama, et ei tohi vahepeal jalga lasta? Sellist klauslit minu meelest ei ole ja mina olen küll näinud selliseid juhtumeid, kus inimene on, ütleme esimese vaatuse alguses, et siis ja ja kolmas vaatus lõpeb, ütleme kell 11, kui etendus on alanud kell kuus, et siis teda seal kummardajate rivis enam ei ole. Ilmselt küll, jah, jah. Mille järgi näitlejad, otsustajad, mitu korda nad tulevad tagasi, et uuesti uuesti kummardades, loomulikult publik võiks ju plaksutada, eks ole, igavesti, see on selge, aga mingil hetkel ühel hetkel. No kuulge, aitab juba, kaua me käime? Nojah, see ongi kuulda ja tunda ja tajuda Et kui enamuse intensiivsust ei ole? Jah, siis ei minda enam, aitab lava taga on nagu selline nagu äraootav seisund, et kas me astume nüüd veel viimast korda ja alati on see, et kui astutakse, siis loomulikult hakatakse uuesti praktiliselt välja noritud aplaus. Aga selles mõttes minu või meie amet on nagu ikkagi väga tänuväärne, et me saame iga õhtu selle tasu kohe kätte. Et inimesed, kes teevad muud tööd, teevad kasvõi kontoritööd, et nad tegelevad päevast päeva ühe mingisuguse väikese asja, mingi projekti või mingi asja, aga keegi ei ütle, neile ei tule neile õlale patsutama, et noh, hästi tegid või et või noh, nii sageli ei tulda, et nad ei tunne, et nagu seda tasu kohe selles mõttes näitleja amet on üks väga hea. Kui palju emotsioone koguneb sisse selle teate tööga ja näitamise tööga, mida on nii-öelda vaja kuskil väljaspool mahalaadid endast välja laadida ja kuidas see käib teil? Jah, no eks ikka koguneb, aga ma arvan, et see koguneb igal ametil või erialal täpselt samamoodi, kus nagu inimestega tegemist, et et inimestevahelised suhted on juba sellised keerulised ja pingelised ja eriti kui sa teed veel sellist tööd, kus see on väga tihe partnerlus, on nii-öelda meeskonnatööd seal tekkinud ikka ütleme konflikte ja pingeid, eks ole, üks hea omadus või viis väljaelamiseks on muidugi sport. Noh, minule see sobib ja mulle mulle sobib ka see, et ütleme, minu mees on teisest erialast, et kui ma läheksin koju ja peaksin ka veel teatrijutte rääkima, nii-öelda, mida ma nagunii paratamatult peene lähen, kohe räägime, tead, mis mul täna juhtus seal tööl ja kes mulle otsa vaatas, kuidas ma rääkisin ja kuidas tema mulle ütles? Et, et kui tema räägiks mulle ka nagu vastu mingisugusest lavastajast midagi, siis ma arvan, pea läheks lõhki otsas, et noh minu mees on mulle hea maantee, kui nii võib öelda või pruss pole sõitudeks kõige viisakam, see võib-olla pole aga vaesekene taluma siis igasuguseid asju. Aga jah, ja nüüd ma olen avastanud, Ma käin sulgpalli trennis siin sellest sügisest saadik, et see on tõeliselt vinge mäng. Kuidas avastus oli siis sulgpall ei ole ju nii-öelda rahvasport. Ei ole jah, see, ma olen tahtnud ammu-ammu sulgpalli mängida ja nüüd ma mängin kohe treeneriga ja pean ütlema, et see on nagu eriti mõnus mäng, sest et on sotsiaalne nagu suhtled, et ma ei kannata, mind, on nagu tänu sellele, et ma olen teinud lapsepõlvest saadik iluvõimlemist ja pärast seda veel seda balletti. Mul on nagu kuidagi see kontseptsioon, et sa lähed sinna aeroobikasaali ja siis mingi täiskasvanud inimene manitseb sind ja kisab su peale. Pingutaja karjub su peale, et mida ma pean tegema, jalgu venitama, sirutama, et et ma olen seda võib-olla oma elus liiga palju saanud, et ma nagu täiskasvanud inimesena ma ei taha enam keegi mind, nii palju kamandaksetega sulgpallis on just nagu mõnusat, sa saad partneriga nagu vahetult suhelda, et see onukist. Elisabet Tamm oli raadio kahes stuudios, aitäh tulemast ja jõudu. Aitäh kutsumast.