Siin ola vahud neil hetkedel, mil päevaga registrisse lehed on siinse Olsi Tibari teatrilaval käimas Vanemuise Tšehhoslovakkia külalisesinemiste viimane etendus Olev Antoni laudalüürika, mis tsehhi vaatajate sellest kastrollis jõuab kolmandat korda. Senised kaks kordav Ostravas ja ESM-is on vastavate osas igati soojad olnud ja pole vist ka põhjust karta. Ta et siin sõpruse teatris, et ei oleks, sest trupi barbaritele avaldas üleeile läks jällegi hästi ja teenis tugeva aplausi. Kriitikute hilisemate ütlemiste järgi väljendati arvamust, et kergel osa õnnestunud ühe teksti sees maksimaalselt kasutada teatri väljendusvahendeid ning seega hästi ühtseks tervikuks ulatuda. Siinses teatris olles eksperimenteerimise ka tunduvalt ettevaatlikumad ja seda, et kogu tegelase pea kogu etenduse vältel laval on erinevates tegevustes kohati siin barbarite trükis esmakordselt. Vanemuise esinemised on andnud kõneainet ka siinsele ajakirjandusele, kaasa arvatud keskruude braavo. Tõsi küll, rohkem üle vaadatakse intervjuudeks, mis tutvustavad teatrit ja tema inimesi kaasa toodud lavastuste kohta põhjalikumat analüüsi, hinnanguid ja arvamusi veel ei ole. Teatripere siin olemise seniseks suurimaks elamuseks oli eelne ekskursioon Igor seid koobastesse, mõnikümmend kilomeetrit outsiderid. Tohutu suured fantastiliste tardkivimitega, koopad värvilises valguses. Truuduse tõeline šedööver on koht, kus siis igaüks, kes siin käinud, nähtu endale elu lõpuni meeles hoiab. Veel on Olomoodsi päevade sees vanem hoidlased saanud vähemalt tuttavaks ülikooli ja devad hektariga ning siinse harukordsete kõlavärvidega oreliga. Eile toimusid ka vastuvõtud Tšehhoslovakkia Nõukogude sõprusühingus ning kohtumine kohaliku teatrirahvaga. Nõnda siis on külalisesinemiste algusest mööda saanud 11 päeva ja viis etendust. Homme varahommikul asub trupp olu Mautsist teele kodu poole ja kui siinne lennuilm sama lahke on, kui rahvas peaks pühapäev juba kodus vastuvõetav.