Juba üle aasta on möödunud sellest, kui ühtlane see Kultuuriministeeriumi konkreetse käskkirja vormi sai, mõte tuua eelolevale 1985. aasta üldlaulupeole välja ka suur viiul. Teate koondansambel kes lisaks laulupeo kavasse värvi kolme nelja iseseisva palaga oleks kaastage ka poistekoori saate akestele. Käskkirjas oli täpselt kirjas, kuidas peaks toimuma organisatoorne töö, kes mille eest vastutab. Kuidas peaks kujunema ansambli struktuur, jaotus piirkondlikke sansamblitesse sest planeeritud 500 liikmelist ansamblit proovideks kokku koguda pole ju kuigi lihtne ülesanne ja vastavat ruumigi annab otsida. Niisiis otsustati, et laulupeo pea proovideni toimub töökohapealsetes väikestes ansamblites, nagu see senini oli vabariikliku noorte viiuldajat ansambli töös. Ainult selle vahega, et ansambli proovidesse tuli kaasa tõmmata, nüüd ka lisaväge otsida ja kaasa tõmmata. Et iga piirkond neid on, aga viis võiks välja tulla sajaliikmelises koosseisus. Koondproovidega koguneti aasta jooksul regiooniti kahel korral. Esimest korda novembris teist korda aprillikuus organiseerimistööst kohtadel samuti Aga regioonide koondproovidest oleme jõudumööda püüdnud ülevaadet anda ka meie saadetes. Riiul kutsub. Nädal tagasi lõppes just aprillikuuproovidele pühendatud saadete kordusseeria. Nüüd on laulupeoni jäänud pisut vähem kui kuu. Milline on hetkeseis Hiiuldajate koondansambli organiseerimistöös? Ansambli üldjuht Eesti NSV teeneline kunstitegelane Airis Loit. Piirkondlikud proovid on möödas, liist on raadiosaadetes juba pikalt juttu olnud, mis aga saab nüüd edasi? Kümnendal juulil kogunevad vabariikliku noorte viiuldajad ansambli 200 noort turbalaagrisse. Kõik 350 soovi ei saa ka rahuldada. Seest ei ole nii suurt laagripaika ega ka rahalist katet sellisele üritusele. Kõik viiuldajad aga saavad kokku 18. juulil kell 12 koondproovis laulukaare all. No selline ongi hetkeseis. Rääkides hetkeseisust tuleks aga võib-olla kompassinõel seada kaugemale meie taidluskeelpillimuusika homsele päevale ja rääkida sellest, millest süda valutab. Kui me tahame ettur, levikus, meie vabariigi kultuuripilti, lisanduksid sümfoonia ja keelpilliorkestrid, ansamblid ja keelpillikvartetis peame rääkima neist kitsaskohtadest, karidest, sõlmpunktidest ja küsimustest, mis vajaksid läbimõtlemist. Olgu siin esitatud intrigeerivad mõtted aluseks mõttevahetusele ja ettepanekutele meie taidlus keeldini, muusika paremaks korraldamiseks. Võib-olla mõtleksime koos seda olemasolevat ja selle ratsionaalset kasutamist. Kui kes üles küsimus 500 keelpillimängija koondamiseks laulukaare alla siis arvati, et aluseks, millele selline üritus võiks toetuda, on vabariiklik noorte viiuldajat ansambel. See oli igati põhjendatud, sest selle ansambli näol oli meil olemas 250 aktiivselt musitseerivad noort. Oli olemas koogide ansamblijuhtide kaader. Praktilises tööst välja kasvanud organisatsiooniline struktuur, mis hõlmas kogu vabariiki. Oli olemas vabariikliku noorte viiuldajat, ansambli 20 aastased töökogemused ja mis peaasi, oli olemas voorus, see tähendab meie muusikaelu homne päev. Me oleme harjunud sellega, et vabariik, noorte viiuldajat ansambel on olemas ja ei oska küsidagi, kuidas ta töötab. Tegelikult on see aga üks rühm, entusiaste töötab ennastsalgavalt. Kui mõni Meist ära väsib, astub teelt kõrvale, puhkab mõne aja ja tuleb uuesti või ei tule enam vabariikliku noorte viiuldajat, ansamblitöö ei ole lastemuusikakoolide õppeplaanis ega ka koolitööplaanis. Ja kuna ta ei ole õppeaine ega olega taidlus, ei saa õpetaja selle eest tasu. Küll võtab aga selline töö ära õpetaja kevadise koolivaheaja. Katkestab suvepuhkuse selle haripunkti. Ja ärgem unustagem, et õpetaja vastutada on lapsed, see kõige uudishimuliku ja rahutum inimkontingent keda tuleb pidevalt valvata ja kelle eest tuleb vastutada ja kelle pampe tuleb aidata, tõsta ja kanda ja kellega kokkutulekutel tuleb tihtilugu koos põrandal magada. Ikka ainult entusiasmist. Kui tahame, et meil oleks kindel alus, kuhu toetuda ja võiksime tõsta nõudlikkust ja planeerida tulevikku, tegusid, on aja kindlasti mõelda sellele, kuidas kompenseerida õpetajat. Vaesem. Siit tulenevalt on ka mõistetav, miks paljud õpetajad ei olnud nõus suurendama kooli ansamblid vilistlaste ja ümbruskonna tailiatega nadid tal umbes nii, et on tegemist juba oma mängijatega. Hakka nüüd veel heast peast seda risti suurendama. Vaja oleks juba praegult mõelda sellele, kuidas leida rakendust laulupeo käigus kooli ansamblite juurde kogunenud vanematele mängijatele. Kas koostada vanematest mängijatest ansambel, leida vastuvõetav vorm noorte ja vanade mängijate ühiseks pidevaks koostööks või otsida mõni kolmas või neljas sobiva varjan? See jäägu kohtadel otsustada. Kui me tahame aga saavutada tõusu taidluski pillimuusika arengus, peame juba täna mõtlema loodavate ansamblite repertuaarile. Repertuaar on ansambli igapäevane leib. Repertuaari peab olema rohkesti erinevatelt autoritelt erinevate raskusastme, erinevate meeleolude, erinevate stiilidega ja veel peab olema koht, kust repertuaari võib kiiresti saada ja metoodik, kes teab vajaliku repertuaari soovitada. Kui me tahame saavutada märgatavat tõusu, peame mõtlema juba täna. Kuidas saada juurde häid keelvilli juhte? Selliseid, kes valdaksid keeldille, oskaksid kirigeerida ja tunneksid kaokistreerimise saladusi, oleksid head muusikud ja nõus seda üllast tööd tegema. Muidugi vajaksid nad selle töö eest ka tasu. Nii et nad ei pruugiks kõrvalteenistust mujalt hankida. Veel vajame juba täna õpperaamatuid. Orkestri töö, metoodika ja pillide kohta. See probleemi rohkus vajab kindlat kätt ja organiseerivat keskust. Ei teagi momendil soovitada, kuhu poole peaks pöörduma, kui oleks vaja abi repertuaari soetamisel, nõuannet mõnes metoodilises küsimuses või pillide muretsemiseks. Selliste küsimustega tegelemine aga nõuaks vähemalt ühe koosseisulise töötaja täismehe tööpäeva. Aga niisugust metoodilist keskust ja inimest, kes seda tööd südamega teeks, oleks väga ja väga vaja. Ja kindlasti peaks tal olema toeks ühiskondlik nõukogu. Vabariigi väljapaistvatest, keelpillimängijatest. Ja veel üks küsimus, mis vajab rääkimist. See on pillide probleem. Viiul on instrument, mis peab andma kergesti hääle kätte. Ta hääldab olema, meeldis. Poogen peab olema selline, millega on võimalik mängida lamavaid ja hüplevaitstrisse. Naelakastile peale tõmmatud traadid ei kutsu mängima ja selline instrument tapab juba eos. Igasuguse muusikahimu. On vaja korralikke muusikainstrumente kõigis suurustes ja kaste, kuhu neid pille paigutada? Kui vaja. Vooglaid, mis ei ole ainult nime poolest poognad, vaid võimaldavad tõeliselt viiulimängu saladustesse tungida on vaja keeli poogna, JCB häälestajat, Campoli. See oli siis jutuajamine riiuldajate koondansambli üldjuhi Éric loigiga. Kuulame nüüd, mis on südamel suure vaeva nägijaid kohtadelt. Kas on ka probleeme? Probleeme on ikka mitmeid, siin natuke tegemine olen muidugi riiulite parandamisega, sest järjekorrad on parandamisse pikad ja kui nüüd viimane kord läksin poognane jah, vanema, siis öeldi, et jah, tuleb endal kaasa võtta, nagu oleks õpetajal mingisugune hobusekasvandus olemas, kodus. Noh, ma ei tea, see on siiski katastroofiline. Me peame mõtlema, et kusagilt ka ametlikus korras neid jõhve saaks ikka muretseda ja muid igasuguseid vidinaid, mis läheb vaja häälestuspulki Roope. Sest praegu ei ole neid saada samuti häid poognaid. Ja mida me tahame ja nõuame, kui neil ei ole lihtsalt millegagi mängida. Jutu katkenud tartust mikrofoni ees on Eda Palo selg. Kas on ka probleeme selle suure ansambli moodustamisega organisatoorse külje poolt? Ei ole nagu midagi, aga minu arvates need vanad vilistlased peaks olema niisugune julgemad ja mitte kartma oma viletsa mängu ostesse pärast ja et nüüd ei tule välja või midagi. Selle jaoks on hea hulga aega veel selline probleeme. Osadele inimestele ei ole lihtsalt millega mängida ja nüüd on niimoodi, et selle probleemiga tegelikult nagu ei osanud arvestada, nii et nüüd me peame nagu käigu pealt midagi leidma asendusi või organiseerima kellegi käest või midagi, peame leidma. Kuidas te arvate, kas laste muusikakool saab nagu selleks kaasa aidata, ütleme tõesti, et vilistlased, kes on nõus mängima, saaksid nagu selle pillija poogna? Jah, ega meil ei ole midagi selle vastu, kui meil endal oleks neid pille, nii et me saaksime lahkelt abivajajatele välja jagada, sellepärast et me oleme selle ise väga suures kitsikuses eriti täis iilide puhul ja teine asi veel, mis poeriiulid on, või tšellod, need on ka niisugused, et nende tal ju võid mängida, aga eriti head nende peal mängida küll ei ole ja sellepärast neid täis viiuleid neil koolis nagu eriti palju ei olegi, sellepärast et igaüks püüab muretseda endale juba ise kelladega, on sama probleem. Mikrofoni ees on Narva laste muusikakooli pedagoogid Svetlana vooronova ja Oleg kov. Ja veel üks jutuajamine Saaremaalt mikrofoni ees on Kingissepa laste muusikakooli viiuliõpetaja Laine sett. Kuidas teie olete lahendanud pillide küsimuse oma ansamblile oma õpilaste? Teid on siin mitmeid, aga. Aga peaks see asi nagu loomulikku rada minema. Minu arusaamise järgi peaks olema võimalus osta komisjonikauplusest. Pille. See võimalus puudub laste muusikakoolidel. Olgugi, et nüüd hiljuti sain mina kohaliku riigipangadirektori nõusoleku nii et sain koolile mõne diad poogna tõsta läbi komisjonikaupluse üsna korraliku tilli. Üks poolteist aastat tagasi sain läbi ministeeriumi. Niiviisi osta sellega meeletu paberite paberite tegemine. Ja seda mäletatakse Kultuuriministeeriumis senini laineliselt riiulit koorile ostmas. Aga kas ministrite nõu kogulady tuli seda asja ajada? Seen teine teine asi, tähendab, ma tahtsin osta kahte Eugen merepillikoolile läbi, tähendab Ministrite nõukogu loaga. Ja seal toimimiseks väike aps, nõusolek anti, aga anti nõusolek ühele pillile ja neid, meil käib. See kirjaajamine paberita nagu ikka veel uuesti nagu kahele pillile. Siiamaani pole veel vastust saanud. Nii et olete oma jõudu küllalt kulutanud niisuguse pillifondi täiendamiseks. Seda muidugi. Aga kuidas olemasolevatega olen teid sageli näinud siin mitmete riiulikastidega Tallinnas Te ise hoolitsete kõigi oma õpilaste pillide korrasoleku eest. Mis viisil ma käin nendega Tallinnas remontimas, tähendab, mees on ostetud ka need vajavad pisiremonti. Kas neljal sadulad, kõrged ja keeled, seega kõrged lapsel on raske mängida ja ta hakkab kohe pik pigistama? Kusjuures meie ajame seda vabadust, aga see saab siis takistavaks. Nii et on võimalik ka poeviiuleid siiski kohandada. Neid peab kohandama teisiti, minu meelest ei ole üldse mõelda veel õppimine. Üldiselt ju kehtib arvamus, poeriiuli peal ei ole võimalik nagu üldse mängida või mingit arvestatavat kvaliteeti saavutada. Pillide kvaliteet muutub minu meelest järjest viletsamaks. Nende nüüd on tõusnud, varem maksid 20 rubla, nüüd 55 rubla. Ja viimane pill, mis ma nii ostsin, lagunes nüüd just viimastel päevadel täielikult käest ära. Aga mida saab hea pillimeestele niisuguse pilliga model siiski mängida, saab laps seda mängumõnu päris ära ei kaota. Enge sätib õigesse kohta. Seda helipulka. Ja näiteks nad teevad täielikult ringi tõstavad konna juures seal kruvinud, mina ise ei oska seda töötajani teinud, ei oska seletada, sest jõhvid lõppendavad nad on pingutamata. Ja nad Paimutavad poogna puid ka sest nad on vastupidi, kaares. Nii et teie olete oma riiulitega siiski saanud pillimeistri jutule ja teid on aidatud? No Jaaguva Saaremaalt Lään kõrval on seitse riiulit olnud käes leiavad mind väikeseks Esliks, seal. Nad ei saada mind tagasi siiru ja meie vedanud Kingissepa käivad teised ei käi. Nojah, kahjuks muidugi peab otsima ise neid teid ja ja rajatisi, kust saab, aga, aga nähtavasti praegusel hetkel muud ei jää üle. Kui tahad, et pillid oleks korras ja lastele ka mingisugune mängimise isu. Sest halva pilliga ju ei tule mingit kvaliteeti. Muidugi. Teinekord hea pelgu tõstab harjutamislusti, miks mitte? Jaa, jaa. Ma arvan, et just algastmes on kõige tähtsam see, et missugust häälse pill teeb, see lõikas ära, hirmutada või, või indu anda kindlasti. Tavaliselt hakatakse otsima head pilli siis, kui inimene on juba kusagil konservatooriumis. Et tal on see interpreedid alustama, seda väga tähtis oleks ka alguses oleks lapse üles niisugune korraliku häälega pill. Muidugi minu arvates korras pill olema. Tingimata korras. Sest niigi viiuli mäng on kõige raskem, kui võrrelda teiste pillidega. Tal on ebaloomulik asend vasaku käe suhtes isegi tšello mängimine peetakse loomulikumaks. Ja seda enam teeb korras pillanud. Kuidas suhtuvad lapsevanemad hea pilli ostmisest? Lapsele? Kahjuks sellesse ei suhtuta, nii nagu õpetaja loodab. Klaveri tõstetakse lihtsamalt sest ta veel nagu midagi näidetega, viiul kuskil kasti sees kapi otsas kesine ja teie eest 1000 rubla maksta, sest näiteks meistripillid alla tuhandet iialgi ei saa, ei saa ja, ja sellepärast on nii, et klaver ostetaks, kes järjestatakse, alati lavastatakse. Aga kuidas lapsed ise sellesse suhtud? Lapsed minu meelest saavad sellest aru rohkemgi, kui vanemad teevad, mis, mis siin elus on väärtuslik, kas üks sektsioonkapp või viiul. Kumb siis valida, aga vanemaid tuleb siis veel agiteerida. Ja. Mikrofoni ees on nüüd Toomas Velmet. Riiulite puhul räägime alatihti nende puudusest, nende halvast kvaliteedist, poognat, keeltekõlbmatu, sest kuidas on see tšellode puhul? Täpselt ühel tasemel ma ütleks niimoodi, viimaselt najal puhuvad päris sümpaatsed tuuled selles suhtes. Kui me nüüd jõuaks veel nii kaugele ka, tähendab ma mõtlen seda, et konservatoorium on, on teinud väga suurt tööd selles osas et muretseda nii oma pillikollektsiooni kui ka vabariikliku kollektsiooni kohe päris hindamatu väärtusega instrumente. Ja paistab, et seda tööd on võimalik jätkata, kui me nüüd saaks ka veel nii kaugele, et need asutused, kes valmistavad ette kaadrit, konservatooriumile, lastemuusikakoolid, muusikakeskkool muusikakoolid. Et nad suudaks muretseda selle pillipargi, mille peal need lapsed harjutavad. Et see oleks elementaarses korras. Et sellel oleks remondi võimalus. Ükski pill, olgu ta nii hea või nii halb kui tahes, ei seisa lihtsalt korras. Ja ei saa nõuda ka seda, et, et kõigist interBrettidest tuleks pillimeistrid. Aga et, et me suudaks hoida selle pillipargi korras, et me suudaks varustada järjepidevalt ilma aukudeta suurte aukudeta nii keelte kui ka poogna jõhvidega. Need on asjad, mida meil Nõukogude liidus ei toodeta. Ja mida on, on vaja hankida tsentraliseeritud korras, nii nagu teevad seda professionaalsed kollektiivid. Kui me suudaks neid varustada ka õppijaid nendega kuskil ja keegi ei nõua seda, et esimeses klassis lapsele antakse kätte Itaalia meistripill. See ei ole vajalik, aga see pill, mis talle kätte antakse, kas see on siis vabriku pill või on see meistriseeriatoodang? See pill peab olema korras. Ta peab elementaarses korras olema. Kui me vaatame neid pille, mille peal vaesed lapsed peavad mängima siis on see väga kaugel sellest, et nad oleksid lihtsalt korras. Mõtlesin miinimumtase, et nad oleks korras, et nad vastaks nendele nõuetele, mida me esitame lastel. Aga see ei ole just algastmes kõige tähtsam see, et, et oleks pildist võimalik tekitada tõeliselt ilusat heliga, see ei innusta just vast kõige rohkem. Kindlasti innustab, ma ei räägi sellest, et on väga hea, kui me saame anda esimese klassi lapsele kätte Stradivariuse, see on, see on ideaal. Aga see on ju võimatu. See on võimatu, eks ole. Me peame selle poole püüdma, aga see miinimumtase peab olema. Ja see on võimalik teha, see on organisatsiooniline külg. Tööorganisatsiooniline külg seal niisama elementaarne. Kui laps läheb esimesse klassi kooli, tal on ranits ja tal on seal sees vanad töövihikud ja, ja raamatut ja nad on korras, nad on loetavad, seal ei puudu ükski lehekülg sees ega lehekülg raamatust on seesama, mis poognalt. Jah. Kui see on sealt puudu, siis ikka ei saa mängida, eks. Ja isaga kvaliteetselt harjutada. Kas praegu on võimalik veel muretseda niisuguseid kvaliteetset pilli, sest nagu kuulda on siiski vabriku pillid praeguses tasemes nagu ei rahulda? Vabrikupillidega on niimoodi, et vabriku pille peab valima. Teatavas õppeperioodil on täiesti võimalik mängida vabrikud, pillide seas on isegi pille, mille peal mängivad meistrid interpreedid. Täiskasvanud muusikud on võimalik neid leida, otsida ja valida, aga seda peab tegema mitte lihtsalt minema poodi, ostma ära, esimesed ettejuhtuvad 10 viiulit panevad endale midagi mingid traadid peale andma lapsele kätt. Vot seda asjatundlikku valikut, selektsiooni ja muret selle eest, mis meil on lastele kätte anda, seda esineb väga harv. Mina öelda lõpuks. Üldlaulupidu on lähenemas. Vabariigi lastemuusikakoolid on teinud suure töö ära ansamblite ettevalmistamisel julgen loota, et ka nüüd laulupeo eelõhtul see töö ei rauge. Kohtumiseni siis üldlaulupeol laulukaare all, neljapäeval, 18. juulil kell 12. Ärgem jäägem keegi tulemata. Erich Loit, kuidas te nüüd arvate kui palju inimesi järgib? Ma arvan, et järgivad kõiki, kes on ennast registreerinud veelgi enam. Alles hiljaaegu tuli mulle ridamisi teateid, et siin-seal vajatakse noote juurde, et seal meie vilistlased on saanud kogu hooldust. Just nimelt. Osa võtta sellest peost, see on väga meeldiv. Ja ma arvan, et laulukaare all kohtume kõigi 20 aastakäigu vilistlastega viiuldajat ansamblist. Kas need, kes pole mingil põhjusel osa saanud võtta piirkondlikest eelproovides ei lähe raskeks laulupeo ansamblisse lülitume? Muidugi, kui nad tulevad ilma proovita laulukaare alla, siis ei ole see mõeldav. Aga need, kes proovidest tahavad neile on see repertuaar jõukohane. Nagu ma mäletan, piirkondlike proovide järgi vist küll ei käinud 500 inimest nendel eelproovidel jah, päris viit salanud ei käinud, ikkagi oli mingisugune põhjus kes ei saanud tulla, kus jäi buss tulemata kus oli halb hinne, et vanemad ei lubanud välja tulla või või kellel oli perekondlikud põhjused vanematel vilistlastel. Aga ma siiski arvan, et laulupeole. Me saame Vabariiklik noorte viiuliansambel on eksisteerinud juba 21 aastat tõestanud igati oma eluõigust palju kiidusõnu teeninud. Kuidagi kurb on kuulda, et näiteks isegi laulupeoeelsesse laagrisse ei saa rahuldada kõikide osa võtta tahtjate soove. Millest see võiks olla tingitud? No siin on juba päris objektiivsed põhjused, sest viiesajalist laagrit ei ole võimalik korraldada juba sellepärast, et me ei mahu kuhugi ära näha krid liit mõeldud noorte mängijate jaoks, laste muusikakoolide õpilastele ja Need olid mõeldud 200 250 osavõtjaga. Võib-olla, kui me leiame tulevikus 300 neljasajakohalise laagri ju siis ehk leiame võimalusega selliste suurte laagrite korraldamiseks küljest suud, lahaber. Kõigile kättesaadav laager ei tekita konkurentsivaimu enam, ma mõtlen, tulevikus peaksid laagrisse pääsema ainult tublimad. See oleks nagu preemia neile tehtud töö eest. Laager on ju peaaegu ainuke aeg, kus nagu terve ansambel kokku koguneb, selleks et tööd teha. Kas see nagu preene ja töölähe siin kuidagi vastuollu ei astu, hullud? Ei ma arvan, et ka siin ei lähe. Kuid see, see vorm, mis mullilaagrit tulevikus korraldama, see vajab läbimõtlemist, läbikaalumist. Igast küljest. Laager on tõesti kogunemiskoht. Aga siin peab olema ka niisugune konkurentsi, vaid, et ainult parimad pääsevad sinna laagrisse. Et mitte ainult ei tulda, ei töötata, laagris töötatakse juba aasta läbi väga pingsalt selleks saada luba tulla laagrisse. Kas ei võiks stiimul olla nagu esinemiste pealised esinemistele saaksid? Niisugused, kes on väga hästi töötanud. Tulevikus kujuneb niimoodi, et parimatest parimad pääsevad esinema, tähendab, tuleb ka teine filter mitte kõiki staabis on olnud, neil on ka pääs kontserdilavale vaid juba niimoodi, et järgmine nisugune filter tuleb enne kontserti. Loodame, et saab siis teoks, niisugune on esimene suur ette võtma 500 viiuldajat laulukaare all. Kuidas on siis plaan edasiseks missa, sellest suurest ansamblis on see niisugune ühekordne kokkutulek ja siis vaibub kõik või kuidas, see peaks nagu edasi arenema. Siin ma algul juba tõstatasin ylesse probleemid, mis on seotud üldse meie taidluskeelpillimuusika arendamisega Wabariigis. Ja ma mõtlen, kui need olulised sõlmpunktid saaks positiivse lahenduse, siis leitakse ka suurele ringile tegevust, meelepärast tegevust. Kui need küsimused ei saa lahendatud. No selge on see, et, et siis jääb kõik nii nagu oli. Missugused võiksid olla niisuguse suure ansambli esinemise tegutsemisvõimalused? Ma arvan, et kultuurimajade laste muusikakoolid peaksid tegema tihedat tihedat koostööd. Kõik need lapsed, kes õpetavad laste muusikakooli ja kui nad jäävad sinna kodukohta, peaks, oleme haaratud juba kultuurimaja tööga. Kultuurimaja juures peaks tegutsema juba viiuldajad, ansambel või keelpilliorkester või sümfonietta orkester. Ja selline tihe koostöö, kultuurimaja ja laste muusikakooli pael tavaks, nagu niisuguse järjepidev, kui see ja, ja juurdekasvu. Muidugi siin peab olema väga hästi läbimõeldud töö, sisukas töö. See on nüüd, mis puudutab niisuguseid väiksemaid ansambli, mis tegutsevad koha peal. Nagu ma olen tähele pannud ringsõitudel vabariigis ongi juba praegu märgata niisuguste rõõmustavat tendentsi. Kooli ansamblid eraldi on võimelised ka täiesti arvestatavate kunstiüksustena esinema ja mõnedki edendavate kohalikus kultuurielus väga kaalukat osa. See on kuule, aga kui mõelda nüüd selle väga suure ansambli peale, nagu ma olen aru saanud siiski rapsi nagu eriliselt tõmbab ka just suuransambel just teie juhtimisel, mis saab sellest suurest ansamblist ja kuidas oleksid selle suure ansambli kasutamisvõimalused, et näiteks peale laulupidu ansambli töös ei muutu mitte midagi. Sest suur ansambel oli, on ja jääb edaspidi tegutsema samas plaanis, nagu ta on töötanud seni, sest need tulemused näitavad, et et ta õigetele alustele rajatud, et ta lastele meeldib. Et ta kuulajatele meeldib etalon, omad pedagoogilised ülesanded, et ta neid täiesti täidab, et see viiuldajad ansambel laulupeol eelneval perioodil oli nagunis organiseeriv keskusi on täiesti loomulik, sest kuhugi juurde pidi ju tõmmatama mängijaid. Ja selleks võis olla ainult eeldatan lammelkonna tallani oma pedagoogide kaader oma oma niisugust töökogemused. Nii et viieldajat ansambli tegevus jääb ka tulevikus. Nii nagu ta senini oli.