Need aastad ei unune. Tänases saates me räägime taas noorte elust ja tegevusest 40 aastat tagasi. See on teema, mis kunagi ei ammendu ja mille juurde on ikka ja jälle põhjust tagasi tulla. Oli ju selles ajastus nüansse, mida me pole osanud veel tähele panna. Oli sündmusi, mis ootavat praegusaegset interpreteerimist. Ajastukäsitlustes on aga mõnikord olnud ülearust paatost, rõhu asetamist põnevusele ja dramatismile mis varjutab peamise lihtsa, selge ja uue aja noortele kohase igapäevatöö milles oli nii mõttelendu kui ka üllatavaid tegusid. Tõsi, siis ei olnud veel uudismaade hõlvamist ei olnud üleliidulisi löökehitusi, ei pommi ega hiigelgaasijuhtmeid. Aga eks asjaolu, et 40 aastat tagasi tulid detail Eestimaaoludes väga sageli olla algataja, liikuma panija ja edasi viia ole ikkagi väga suure kaaluga. Kui seda hinnata ajaloo seisukohalt. Aga olgu, avame nüüd Eesti komsomoli ajalooraamatu ja peatume selle paaril leheküljel. Läheme üheskoos sõjajärgsele Võrumaale, meenutamaks sealset komsomolielu 40 aastat tagasi. Arvan, et selle maakonna komsomoliorganisatsioon oli toona üks aktiivsema testis, kes küllaltki keerulistes olukordades ma pean silmas bandiitide arukaid kuritegusid Lõuna-Eestis suutis üht-teist rohkem korda saata, kui seda teistes maakondades teha, suudeti meenutama. Ma palusin tookordse komsomoli maakonnakomitee esimese sekretäri praeguse personaalpensionäri Feliks Pärtel poja ja siis Värskas oma õpetajateed alustanud praeguse Põlva keskkooli direktori teenelise õpetaja Paul lehestiku ja Paul lehestik alustabki sellest, kuidas komsomolielu ühes Võrumaa vallas edenema hakkas. Järvesuu valla organisatsioonis, kuhu mina kuulusin, liikmete arv alguses oli küll väga pisike, aga selle eest olid ka jälle väga ustavad liikmed, keda ei olnud vaja enam siis veenda ega, ega kasvatada. Ja nuga oli jah, esialgu aeglane, sest vaesed inimesed olid sõjasündmustest okupatsiooni ajast ikkagi ära hirmutatud. Eriti sellepärast, et 40. aasta kommunisti kest, noortest osa hukati aktivisemat ja osa pääsesid Petseri vanglas nagu nii-öelda üle noatera tulema. Ühelt poolt oli muidugi usaldusnõukogude võimu suhtes olemas, külades aga komsomoli, oma poja või tütre lubamisest oldi siiski selles mõttes ettevaatlik, et parem siiski, kui ta esialgu eemale hoiab, et eks siis hiljem näe, isegi mäletan õpilastega oli neis naljakaid juhtumeid, et isa tuli ja palus jumalakeeli targu tema poega võtku pioneeriks. Et tema pojal on kopsud nõrgad. Küsimus, kuidas see seotud on? Ühesõnaga leida mingi vabandava põhjus. Ma olin klassijuhataja kolm aastat järjest ja siis, kui juba kuuendasid nakastide tüdrukud, poisid komsomoliikka jõudma siis oligi sama hädad, tüdrukud, poisid ise on nõus, astmelise, ta tulla kodust ei lubata. Eks leida nimeline tüdruk või siis üks päev, kui meil oli hommikul jälle no maakonna komitees ja sõit oli Võrru pikk maa, kestis, võttis kolm päeva aega, enne kui seal Värskas Võrus käidud. Tuli hommikul, et mõnga lubati ja kuidas siis ema nüüdsest lubas. Ah et ma ütlesin, ma pean büroole sõitma, nagu ema küsis, et mis see siis büroo endast kujutab. Seal lauldakse ja tantsitakse ja teemad vähegi mine siis, aga pealegi nad elasid väga vaeselt, aga emal ära hirmutada, ainus laps ka koolispanjel pioni, rätikud, Konsa märgi rinda ja kodus või oli need ära peidetud, et mitte ema Ameeridel tugevasti järvesuu valla komsomolielu läks väga kiire tõusuga mäkke siis, kui komsordiks määrati Arsava külast pärit noormees, suri samal sõjast tulnud poiss Paul vesi. Ta suutis selle maakonna komitees nii-öelda Feliks Kärcheri poja vaimu meie valda kiiresti üle tuua. Ja valla elu hakkas tõesti edasi minema. Nüüd Feliks Pärtel pojalt ehk meenub, mille järgi maakonnakomitee hindas kohalike organisatsioonide tegevust. Komsomoliorganisatsiooni tegevust me hindasime selle järgi kui palju ta ja missuguseid algatasid, võttis endale, oli ta siis väike või oli ta siis suur, aga algatus oli esmane, mille kaudu pidi komsomoli endale võitmaatoriteedi peamised ülesanded, metsavarumine veel praegu isegi naljakas tagantjärgi mõelda. Komsomole peamine ülesanne oli, algas USAst ihust, aga anti ka aastast 1000 tihumeetrit metsa. Kaasa tõmmati nii palju kui võimalik kõikides külades, mitte ainult kommuniks noortelt kõiki noori. Ja selge, et see töötasu, mis selle taga oli tühine, selle pärast kedagi metsa poleks saanud. Aga niisugune üldine hoog läks sisse. Kord aastas võideti ära aiva rändpunalipp, siis järgmine aasta oli juba kergem jälle juba seda nagu kokku ajada isegi kooli õpilased käisid vahepeal pühapäeviti metsas lõikamist käsisaagidega muidugi suuskadega metsasuuskadega tagasi. Ja see 1000 tihumeetrit oli küllaltki suur kogus. Meil oli ta talveperioodil loodud üle 20 metsavarumise brigaadis metsavarumise organisatsioonis. Ma tunnetasin, et noorust saab hästi kaasa haarata talupoisi ja tüdruku väljatoomine külas talust niisugusele ühisüritusele omas ise juba väga suure tähtsusega. Ja ma loen üldse ühiseid ettevõtmisi väga lähedaseks, linlikke, kommunistlike laupäevakute põhimõttelisele seisukohtadele. Sest kõik see nõudis organiseerimist. Nõudis ja töökorraldust. Sest metsa ei saanud minna aega lihtsalt viitma, vaid metsast tuli teha tööd ja tuli teha väga hästi tööd, leivakott tuli kaasa võtta inimesel endal. Ja neid brigaade ma külastasin väga tihti. Ja see jutt, kui oligi, tule ääres oli eriline. Käid tundsid uhkust selle üle, et nemad tulid välja, nimetasid neid, kes välja ei tulnud, kes ei tahtnud tulla ühistööle, teine võib-olla milledega vallakomitee või valla komsorg. Tähelepanu pöörasid, oli siis sporditegevus. Kuna külades noori, palju siis kõikides külades olid oma nii-öelda spordivolinikud, kus viidi läbi sügiskross ja talisuusasõit võistlused, tavaliselt suuskadel kevadised võistlused ja. Ma sain kokku Vello kaaristuga Jaan Kaarnaga ja mõtlesime, et hakkab, mis siis teha. Mägesid on Võrumaal palju. Teeme ühe hüppe trumpliini. No aga kuidas siis? Ehitsementi? Ei mitte midagi. Metsa oli võtsimegi võrukülanõukogu ja Võru linna poisid ja läksime metsa üles töötama sinna Samaansume mäenõlvale. Ja mets töötati lühikese ajaga üles. Jaan Kaala võttis tööde juhtimise enda kätte, Vello Kaaristo oli nagu patroon ja mina tema kõrval. Nii külm komsomoli, noorte hingestaja ja töö läks lahti. Need palgid ajati noorte jõuga üles. Ja kes võis siis uskuda, et meie teeme Ansu mäele 70 meetri kaugusega? Hüpe trampliini? See hüpe, trumpiino teil täna üleval, ehkki oli poolissekis tahtnud hästi tööd teha, neid noomis, siin veensime ja kui aitab, veenmine, siis ka Admedistreerisime teinekord sõnadega. Aga ikkagi asjast tuli välja, et ma ei räägi siin taolistest astusliku staadionite parandamisest taastamisest või isegi uute jooksuradade tegemisest palliplatsid tegemist, Titistitud väga-väga palju tasust ei olnud juttu vait, labida kättevõtmises oli asjatu ja ühise organiseerimise. See oli asja tuum, mille eesotsas pidi ikkagi seisma valla komsomolikomitee, tema sekretär. Kui palju neid ringi ja hakati looma ju rahvamajade juures, kuid poiss pidi, ehkki ta ei oskanud tantsida, ta pidi olema rahvatantsuringis. Ta pidi laulma, ehkki tal võib olla häält. Ei olnud komsomolisekretär pidi olema, sest see oli noorte kokkutulemise koht, kus kommunistliku osaühingu juht sai tihaadeerit noorte keskel ja oma mõtteid avaldada, vaielda, veenda, aga kus siis seda isetegevust teha? Muidugi, koolimajad oli osalised, mahapõlenud mõned rahvamajandus, vanad Need olid Kiburustad riisutud puhtaks pold, pinke, pinke tuli teha ja me võtsime ette üritusi mitmetes valdades. Moostes näiteks ehitati Kauxiba, tassiti palkidest maja kokku ja poisid-tüdrukud said tantsida. Vot Laheda valla komsomoliorganisatsioonile väga initsiatiiv rohkem, ta tuli 47. välja leevaku hüdroelektrijaama ehitamise algatusega aga ta tuli välja ka rahvamaja remontimise üritusega ja nad tegid tõesti korraliku rahvamaja. Ja vot sealt nakatus linna noorus ka. Hakkasime Võru kultuurimaja taastama. Seda hoonet praegu ei ole, selle hoone kohal on praegu laste spordikooli. Aga selles hoones hulk aega Võru kultuurimajas töötas kõik see ei läinud. Meil igas vallas ühtlaselt. Nii samma oli ju valged laigud, kus midagi tehtud, kus tuli tagasi lükata kustil pissida sekretär, kes ütleb, mis sa ikka teed, kas sa keed ka seda või kas sind üldse midagi huvitab või huvitagi? Võrumaa komsomoli suurüritusena on ajalukku läinud leevaku hüdroelektrijaama ehitamine, millest räägib ka Juhan Smuul oma poeemis. Järvesuu poiste brigaad. Kuigi selle ajani, mil möödub 40 aastat leevaku jõujaama käikulaskmisest on veel peaaegu aasta räägime täna siiski mõne sõnaga ka sellest ettevõtmisest. Idee leevaku elektrijaama taastamiseks uuesti ülesehitamiseks tekkis teatavasti maakonnakomitee sekretäride Felix kate poja Aleksander paga omavahelisel nõupidamisel, kes selle välja ütles, ei ole muga täpselt teada, aga üleskutse esitasid Laheda valla kommunistlikud noored, kus oli komsordiks noor maastan noormees Ants Vall kes langes lahingus pandividega aasta hiljem meie järves vala organisatsioonis. Paul vesi oli sellest ideest kohe nakatatud ja konsorg esitas siis ka omapoolse arvamuse. Meie järve valla aar sugu peab sellele kaasa lööma, nii lööbki kaasa. Ja õige väiksem grupp 10 15 noorukit ei ole õige ruttu tähendab kokku organiseeritud. Aga hiljem selgus, et töökäsi on ikka kõvasti tarvis. Ja siis tuli peaaegu nii nädala kahedaka jällegi teatud vahet, kus või teatud kogus noori kokku organiseerida. Mulle langes val organisatsioonis propagandatöö ja selle tõttu tuli ka käia kodudes noorukeid vestlemas nendega. Ja ega alati see nii-öelda õnnelikult lõppenudki, sest polnud võiti millegagi suurt rohkem veenda. Kant öelda vajaduse entusiasmiga. Sest kui palka küsiti, palgast praegu veel ei tea. Toitlustamine organiseeritakse peadki seal, kui söök kaasa, tööriistad no kodus ikka labidas, kirves on tööriided, Needsamad, mis koduski töötatakse, töötage seal ka. Ja ei sageli suhteliselt isa ema tühistada, aga milleks on siis ikka, peaksime minema? Ma ütlesin, teised, nad lähevad, et vaja on ja ja kui eitava vastusega sai majast ära tuldud, siis jooksis paar korda noormees väravale tagantjärgi ütleb, et pange kirja maha, ma ikkagi tulen. Ja võib-olla just selle Paul Vesi vangonsorgina väga napisõnaline, aga omakandi poiss, teda usaldati, seastunud mees pealegi ise ka vaesest perekonnast pärit napi sõnadega küll, kuid niisuguse tugeva veenmisjõuga ja, ja sugereerivalt suutis teha selgeks, et mida vaja seda vaja. Meie proovisime oma komsomolijõudu, kas meil on see jõud ja partei, proovisime jõudu maakonnaorganisatsiooni jõudu. Üks niisugune näide septembrikuu keskel 1000 947.-le aastal. Veel ei olnud ühtegi elektriliini posti püsti kust lehvoka elektrijaama hakkab valgust andma. Räpina alevile ümbruskonna küladele polnud veel süstik posti püsti. Kuid selleks, et postid saaks püsti, et liinid saaks ära ehitatud, tuli teostada ja organisatsiooniliselt paika panna suur laupäevak. Selleks ööse läksid maakonnakomitee büroo liikmed välja ööse. Järgmine päev oli neil aega ja ülejärgmine päev pidi olema laupäevak. Ja vaat selle päeva jooksul maakonnakomitee bürooliikmed tõid kokku 150 hobust ja hobusemeest 300 noort või kaevasime üles 10 kilomeetri ulatuses elektriliini postiauke ja vedasime kohale 15 kilomeetri jaoks elektriliini postid. See päev jääb minule elus üheks suurimaks õnnestumise päevaks mitte ainult minul, vaid meie ja kaaslastel, kes kõik seal seda asja organisatsiooniliselt säätsivad. Nüüd ma tahan teisest asjast rääkida, sest sellest, millest kõige vähem räägitud põllumajandusühistute keskliidul oli muna ühist. Sellele munaühistule oli vaja inkubatsioonijaamale energiat. Elektrit ei olnud, tuli üles ehitada Vastse-Nursi hüdroelektrijaam ja seda me hakkasime tegema. 48. aasta kevade sügiseks oli tema jälle avatud ja me selle üles andeka tulime, tohime Inkupatsioonijaamata, samba tibusid, järgmise aasta kevade ettevõtmine, üritus, väike tilluke, aga lõpetasin. Nii palju siis sellest. Arvan, et tuleval aastal on põhjust leevakust veel korduvalt kõnelda ikkagi 40 aastat. Nüüd aga tahaksin ennetada võimalikke oponente, kes võivad küsida, kas metsa raiumises ja ehitamises seisneski komsomolitöö, kas muud ei olnud poliitiliste teadmiste omandamist, haridustee jätkamist, mis omal ajal madalale pidama jäänud ja viska komsomolile kohustuslik oli? Nagu kuuldust võib järeldada, käis poliitiline kasvatustöökogu aeg. Ühegi praktilise ettevõtmise juures ei unustatud aktuaalseid päeva probleeme. Ja õpiti ka. Paul lehestik peaks seda mäletama. Ta ise hakkas 1946. aasta veebruaris õpetajana tööle selja taga ainult kaks klassi Tartu Õpetajate seminari nii et pidi kogu aeg töö juures edasi õppima. Ja ta pidi õpetama neid, kes olid varmad ära kasutama avanenud õppimisvõimalusi. Järvesuu andis eriti tunda võib-olla mujal vabariigis vähem, aga see janu hariduse järele oli niivõrd suur, kuna kodanikku oli ju keskkool unistuseks lootusetuks unistuseks täiesti. Siis juba niipea, kui kool avati, 44. veel võib-olla ei jõutud, aga 45.-st peale tulid seitsmendasse klassidesse ka need, kes juba kaks kolm aastat olid kooli vahele jäänud. Mäletan, et 46. seitsmendal lõpetasid Seitsmeklassi kaks paralleel isegi ja suur osa nendest jätkasid õppimist hiljem keskkoolis ja kõrgkoolis. See lihtsalt haruldane janu. Õpetajad olid ju kõik veel ettevalmistamata ja eramuuseas kõik madala haridusega, aga noorukite või laste enda õppimine niivõrd suur, et õppeedukuse tase oli kõrge. Ja veel oponendi seisukohalt komsomolitöö traditsioonilised probleemid jäid komsomolikoosolekute kokkukutsumine võitlusdistsipliini eest ja nõnda edasi. Sammusime alati seda rada, et koosolek oleks asjalik ja lühike. Ja koosoleku päevakord oleks õigesti paigutatud. Vaadake komsomoli organisatsioonis ongi üks häda, et me neid päeva koordi, katsume ülevalt rajoonikomiteest alla ära ütelda, et vot nüüd täna tulge koka hakakeniskest probleemi arutama. Noorus tahab teist probleeme arutada, võib-olla külas või tihases, võit tööstuses või farmis või kuskil on hoopis teised probleemid, tõsisemad probleemid, mis nende tööd ja tegemist takistab ja mille üle peaks noor inimene oma sõna ära ütlema ja võimalus leidma ära ütelda. Selle tõttu, et komsomol sai palju oma initsiatiiviga, koosneb kui prao korda. Ta valmistas hoolikalt ette. Järgnesid sõnavõtu, eks passiivsust, kaudi ja teatavad noored ei suutnud lihtsalt ütelda oma arvamust või ta ei olnud ta ei, ta ei suutnud veel nii kiiresti ja aga edaspidi ta hakkas seda tegema. Me koosolekule tõime kaasaka laudu. Tähtsamate koosolekute puhul kaunistati ruumid lillede ja valikutega. See lihtne endi kätega loodud pidulikkust lõi noortest meeleolu distsipliinist. Mis siin kõnelda? Komsomoli rinnamärgi kaotamise eest tuli igal kommunistliku noorel käia maakonnakomitee büroolt, selleks et uus märg saada. Koosolekutest osavõtt. Muidugi, meil oli ka inimesi, kes ei tulnud koosolekule kuid nendega järgnes järgnevatel päevadel individuaalne tööd. Nendelt küsiti, päriti, miks sa ei tulnud koosolekule, mis see põhjus oli ikka see põhjus oli tõesti püsiva tähtsusega või, või oli lihtsalt eemalejäämine need omadused ja asjad kõik omavad väga suure väärtuse komsomoli organisatsiooniline distsipliin on organiseeritus, alus kogu organiseerimise tööd. Saate lõpuosas tuleme Võrumaalt Tallinna. Juba kuulsime, et sporditegevusel oli sõjajärgsete aastate noorte elus tähtis koht. See oli tõepoolest nii. Spordielu edendamisega tegeleti siis kõigil tasanditel võimaldas just sportimine arukalt noori tõmmata komsomoli mõjusfäärid komsomoli osa spordielu juhtimisel pole vist kunagi nii kõrgel järjel olnud, kui noil aastail. Seda võib kinnitada praegune personaalpensionär Nikolai Vanaselja, kes mais 1946 valiti Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu keskkomitee sekretäriks ja tema juhtida oligi noortesport. Komsomoli tööle tulin mina vahetult armeest, neile on kuuenda aasta mais vist oli see Arnold Meri, kes ütles niimoodi, et teadet komsomoli kongress on, on tulemused, tule komsomoli kongressile, et me tahaksime, et saaks komsomolitöödega. Ma olen sõjaväes kommunistlike noortega väga arvestanud ja nendega lahinguid maha koos pidanud. Võiks mul selle vastu ei ole mitte midagi. Ohvitseride majas oli kongress, teatati, et kandidaatide ülesseadmine büroosse ja sekretäri ametisse ja siis mind, kui see alles kehakultuuriala sekretäri kandidaati hääletamisel vastu keegi ei, ei olnud, sest keegi mind ei tulnud nagunii seal nende noorte hulgast pärast siiski arvata, et sanktsioonid tuleb hakata vabariigi kehakultuurielu peale mõtlema. Tõsi. Ja tema siis puts swed üsna sageli välja öösel kell 12 kell üks sel ajal töö siin niisugune, et kell üheksa hakkas peale ja, ja kes siis nii kaua kestis. Kutsus mind välja ja siis hakkab rääkima, et kuulge kuidasmoodi vot selles vallas, kas seal vaatlusmatt on nendel seal rammumeestel olemas? Ma ütlen, et ühed teevad ikka ise vaata ka, kas nad ikka teevad. Kuidas Thompson selle mootorrattasõiduga nüüd on, hakkab ta ikka sõitma saatega sõitu? Saab sõita küll, aga tal on niisugune asi, et tagavara osi ei ole ju, ta sõidab enne suuga enne sõule välju liidus tagavara osi mängisid, ei toodeta. Ja mustalt turult või täigalt ostes läheb kole kalliks ja tal ei ole seda raad. Teat, doose Thompson siia järgnenud läheb ja kuidas seal kahekesi läksime, kasvatame juure. Mis siis häda on? Aga kui oli ka mees, kes puhtast südamest välja vaidlema ei hakanud, keerutan midagi, ütles, et masinal pulki tarvis. Mis tähendab pulki Nabulgi seda, et taga praaži. Palju selleks raha tarvis läheb. Nii ja naamoodi ja umbes ühe summaga. Kardame, ütles, et hea küll, leiame. Tegi seifi lahti, võttis sealt nii palju raha, kui jokk oli küsinud ja nüüd meile sõitma ja vaata, džässi sõidad. Need olid üksikud episoodid ka veel suusatamise ohtlik, kuidas kaaristu veel on, ta teadis kõiki, neid tuli ühingute kallale, aga kui teil on spordiühingus, kus Kalevicon, kuidas staadioniga hakkavad ehitama, ikkagi hakkavad ehitama, muidugi ma võtsin osa Kalevi kesknõukogu presiidiumi istungist. Ja seal tuli siis nime panemine sellel staadionil. Tegin ettepaneku, et see staadion nimetada komsomoli nimeliseks staadioniks. Sellega oli president liikmed kõik nõus ja siiamaani kannab tema nime komsomoli staadion. Just sellepärast ma tegingi ettepanekud, siis on kommunistlikud noored, on juba esimesed abimehed, kes tulevad ehitama ja tulidki. Aga siis edasi. Aga mis maa noortega teha? Aga nimeks paneme selleks nimeks paneme, jõud jäigi õude, aga nüüd on esimese Alukondvad tingimata igasse valda teha maadlusmatile, kui muud ealist, tehke õlgedest või mis tahes, aga peaasi, et olgu maadelnud ja maadlejad hakkab tööle ja olgu siis nemad nagu jõu jõunäitajad juba algusest peale. Nõnda tuligi siis, aga peale selle mul oli vaja organiseerida sügisesed ja kevadised jooksukrossi suusakross. No ma mäletan, oli sulad, ilmad need vette, mingisugust suusatamist Sandril Põltki maas õieti. No ja siis tuli väike repliik meile noorte ajal kohe kasutus ära ja pani niimoodi sulailm ei takista suusad ossi läbiviimist ja suusakross saigi läbi viidud. VTK üritused said elu sisse peale selle muidugi organisatsioonis osas aktiivi otsimine valdades ja linnades see oligi kõige suurem mure. Tühja koha peale muidu ei kasva, kui ei ole ikkagi vastav seeme olemas. Niisugune sportlik ja, ja organisatsioonil töö. Konverentse läbi viimas Hiiumaal, Saaremaal ja mitmes teises kohas keskkomitee esindajana. Ühesõnaga tööd jätkus, kui palju? Eesti spordile tegid siis nime paljud noormehed ja tütarlapsed maadlejad, kergejõustiklased, korvpallurid, ujujad ja ime küll, ka uisutajad ja jäähokimehed. Mäletan, missuguse erutusega elati kaasa kaheksa linnaturniirile korvpallis. 1947. aastal tuli mootorrataste ringrajasõit, mis pakkus terveks nädalaks spordielamust. Ainult et koolipingid jäid selleks nädalaks küll poistest üsna hõredaks, sest enamus neist oli ju ringraja ääres. Muidugi oli ka ülepakkumisi. Näiteks mõjusid 1946. ja 1947. aasta kehakultuur laste paraadid Moskvas raske aja kohta liialt suure kontrastina. Nende ettevalmistamine oli väga kulukas, sidus pikaks ajaks tuhandeid inimesi ja massispordi seisuga Polnud neil märgatavat tähtsust. Muide, Eestis valmistas nendest paraaditest osavõtjaid ette ka komsomoliorganisatsioon. Igal juhul aga andis Eesti spordisõjajärgne taassünd noortele eeskujusid, keda järgida. Sport muutus üsna pikaks ajaks popiks ja see mõjutas positiivselt kogu kasvatustööd. Ja ongi Eesti komsomoli ajaloost paar lehekülge läbi loetud. Arvan, et sõjajärgsele põlvkonnale olid need leheküljed möödunud aegade taas meenutuseks. Kaasajaleht peaks loetu rõhutama traditsioonide järjepidevuse erilist tähtsust.