Need aastad ei unune. 12. novembril 1946, teatas ETA eile. 11. novembril toimus balti laevastiku maja saalis vabariikliku parteikooli pidulik avamine. Koosolijate poolt soojalt vastu võetud asuvad presiidiumis kohtadele EKP Keskkomitee sekretärid Nikolai Karotamm, Villem Kuusik, Eduard Päll ja Dmitri Kuzmin Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja Nigol Andresen ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia president Hans Kruus. EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm rõhutas oma lühikese sissejuhatavas kõnes kaadrite tähtsust ja marksismi-leninismi teooria tundmaõppimise vajadust ning soovis õpilaste ja õppejõudude kollektiivile edu eelseisvas töös. Selsamal 12. novembril pühendas ajaleht Rahva hääl uuele koolile juhtkirja ja erilehekülje. Asjasse pühendatud tõmbasid sel puhul paralleeli ühe teise sündmusega. Nimelt olid ajalehed kolmandal novembril teatanud EKP Keskkomitee juures oleva ühiskonnateaduste akadeemia ja kõrgema parteikooli avamisest. Rahuaegne taastamis ja ülesehitustöö vajas ideoloogiliselt hästi ettevalmistatud juhte. See oli esmajäreldus ka siin kuuldud Hedda sõnumist. Juhtivtöötajate kvalifikatsiooni tõstmine nii-öelda laial rindel kujunes siitpeale traditsiooniliseks ja kestvaks. Vabariikliku parteikooli sünd jäi esialgu siiski avalikkusele vähemärgatavaks sest sellest ega õpilaste vastuvõtust uude õppeasutusse ei teatanud müürilehed ega reklaamkuulutused. Ajalehtedes. Parteikooliõpilaste koosseisu valisid välja parteiorganid ja see kujunes võrdlemisi kõrgetasemelise. Eks. Koolipinki asusid valdavas enamuses inimesed, kellel selja taga tõsine elukool ja suur praktika. Need olid inimesed, kelle õlgadel oli olnud Nõukogude võimu taastamine pärast fašistlikust okupatsioonist vabanemist ja esimesed rasked sammud sõjahaavadest jagusaamisel. Nii et paljudel juhtudel võis eeldada isegi teatavat psühholoogilist barjääri või sisetõket amaks komandör ist juhtivtöötajast reameheks kooli õpilaseks. See tunne loomulikult võis olla ainult esialgu ja mitte kõigil, sest üldiselt taheti õppida. Oli ju sõda need võimalused mitmeks mitmeks aastaks halastamatult läbi kriipsutatud. Edasi aga juttu mõnega neist, kes seisid vabariikliku parteikooli sünni juures olid selle esimesed õpilased ja õpetajad. Kuigi mälestustes on alati rohkesti subjektiivset, arvan siiski, et järgnevad mälestuskillud aitavad paljudel taaselustada aega. 40 aastat tagasi. Kõigepealt küsimus, kuidas kellestki sai vabariikliku parteikooli õpilane Richard lint, kauaaegne Järvamaa ja Paide rajoonilehemees ja kultuuritöötaja. Kui lõppesid lahingud Tartu all, siis Järvamaale määratud initsiatiivgrupp tuli Tartusse ja tartust anti mulle pisikene lehekene, kus oli kirjutatud, et, et Richard Petrovitš lint on määratud Järvamaa ajalehe toimeta kohustetäitjaks. No algul ma tegin muidugi lehte selle dokumendi põhjal, seal on ka pitsat alla, aga hiljem siis mind kutsuti keskkomitee büroole siis kui mind oli kinnitatud, küsis seltsimees Karotamm, mekas mingit muret, kaan. Mina ütlesin, et on küll, et mul on suur mure. Et ma ei ole poliitiliselt haritud, aga ilma selleta ajalehte toimetada ei saa. Ja seltsimees Karotamm pöördus siis tolleaegse propagandaosakonna, juhata seltsimees Käbini poole, kes istus ka seal ja ütles, et kuulsid, Käbin, mis mees ütles, mis tal vaja on. Et tema tuleb panna kooli. Ja 1946. aastal alustaski tööd vabariiklik kaheaastane parteikool. Ja mina olin ka selle esimese lennukuulaja ja lõpetasin siis esimese lennu 48. aastal. Herbert-Armin Lebin, praegune ajaloodoktor, professor. Mina töötasin Läänemaa täitevkomitee esimehena, teoreetilised teadmised sain juba Jegorjevskis partei ja nõukogude aktiivi kursustel 43. alates aastast kuni 44. aasta alguseni. Kuid no ma tundsin ise juba, et praktilise töö juures need teadmised jäid väheseks. Ja 46. aasta kevadel kutsuti mind maakonna parteikomiteesse kaadrite sekretäri juurde. Ja tehti ettepanek, et kas ma ei sooviks asuda õppima kajastasse vabariikliku parteikooli. Andsin kohe nõusoleku. Anti mulle kuu aega puhkust ja hakkasin valmistama sisseastumiseksamiteks. Sisseastumiseksamid toimusid NLKP. Richadkeer kauaaegne juhtivtöötaja partei ja rahvakontrolliorganeis Ta oli 46. aastal töötasin ikka partei Tartumaa, pane kommiti agitatsiooni ja propagandaosakonna juhataja augustikuu sees, tulles vallas komandeeringutest kutsus mind enda juurde tolleaegne maakonna parteikomitee sekretär Richard kõrvits. Et me peame saatma maakonnas kahte inimest õppima Avadasse vabariikliku parteikooli. Rääkis siiani lõpetamata kõrgema haridusega kuna sinna vaid seal gümnaasiumi või keskkooli lõpetanuid. Kuna mul oli kodan, seal lõpetajad Tallinna tehnikum, mu kandidatuur sobis ja, ja mul endal oli ka tahtmine õppida, sest ma tahtsin kohe peale Eestisse tagasi jõudmas õppima minna. Aga leiti, et küll nooremad õpivad masin kohe nõuduleku paningi oma asjad kohvrisse ja oktoobri alguses olin otsaga Tallinnas. Linda leebin, kel selja taga aastakümneid kestnud tööpedagoogi ja koolijuhina Minu nimi oli tollal Lindamatus parteikooli tulles ja mina töötasin Eesti raadios. Olime ühiskondlik-poliitiliste saadeti osakonna juhataja ja ühtlasi raadiokomitee partei algorganisatsiooni sekretär ühiskondlikus korras. Ei mäleta täpselt, kuidas mulle see ettepanek tehti, aga siia markima tulin. Õppima tulijaid oli kokku 100 ja nad jagunesid neljaosakonna vahel. Osakondi nimetati mõnikord ka fakulteetideks. Need olid partei nõukogude ja komsomolitöö ning propaganda. Nüüd siis majas Tallinn Tõnismägi 16, kus praegu asub partei ajaloo instituut. 40 aastat tagasi aga alustas tööd vabariiklik parteikool. Mis meenub õppimisest siin selles majas. Peaainet vabariiklus parteikoolis olid Nõukogude kommunistliku partei ajalugu siis filosoofiat tähendab dialektri materialism. Peab ütlema, et meie programm tol ajal oli väga tihe, see oli võetud kõrgema parteikooliprogrammi eeskujul ja sisuliselt meie erinenud, tähendab, pinge oli selle tõttu meil suurem selle kahe aastaga sisuliselt võtsime sama läbi, mis tol ajal kõrgemas parteikoolis programmis oli ja seminarid toimusid tavaliselt ikka nii, et keegi õpilastest kuulajatus tegi. Ettekande pärast toimus selle ettekande arutlus. Vaidlused diskussiooni olid ja need olid alati meil väga-väga niisugused pingelised ja väga huvitavat nõudis muidugi tohutut tööd ja vaeva. Pagan, ta osakonnas oli mul ees mõningaid endisi tuttavaid, näiteks kadunud Uno polisinski temaga me olime juba Narvas 40. aastal õppinud ühes koolis ja olnud seal komsomoliaktivistid. Temast saigi minu pinginaaber siis siin selles koolis punnopolisinski oli tollal juba parteikoolis väga suurte teadmistega, väga suurte huvidega, tema sõnavõtud seminarides, poliitökonoomia seminaris, mul on mõned isegi tänini meelde jäänud, kui tema on suur juuksetukk lehvis, kui ta läks tõesti sõna otseses mõttes hasarti selle jutu juures. Tema sõnavõttudes tekkisid meil väga elavad vaidlused, millest Harald Haug, Ronald Lähen, Joosing, liiv ja paljud teised, terve grupp võtsime nii osa, et seal ei olnud enam õiget aru ega otsa, kes pidi sõna võtma ja, ja kes siis vahele hakkas jälle rääkima ja vaidlesime väga kõvasti ja vaidlesime asjad selgeks. Siin selles majas toimusid meil seminarid gruppide kaupa, aga siit üle õue, praegu on sellele kohale ehitatud partei ajalooarhiiv aga siis seal tagasi puumaja, mis praeguseni on säilinud. Seal oli siis suur saal, kus toimusid siis kogu parteikooli suured loengud. Suuri loenguid toimus paljudes õppeainetes partei ajaloost, poliitökonoomiast, filosoofias ja nii edasi ja meenuvadki kohega. Parteikooli tookordsed, õpetajad. Kõige soojemate sõnadega tahaksin meenutada parteikooli direktorit, kellega me muidugi kui õpilased kokku ei puutunud ja õppetöös mina isiklikult kahjuks vist üldse mitte ei mäleta, et meil oleks loenguid siis lugenud, see oli Liidia lamba Kahar, suurte kogemustega pedagoog ja me olime ju kõik sõjatandrilt tulnud keskust, noormehed olid enamus rindelt tulnud. Meie tüdrukud olime siis tagalast mitmesugustelt, töö postidelt, ta oskas kõiki neid, seda kirjut seltskonda. Ta ühtseks väga sõbralikuks kollektiiviks õppejõududest meenutada Lydia lambaga hari kõrval väga suurte kogemustega pedagoogi Tabrillopit, kes oli meil õppealajuhataja, siis on hästi meeles Abeliitmann, kes luges meile Nõukogude Liidu ajalugu. Väga erekuju oli professor Rothstein filosoof, igatahes tol korral vist ei olnudki veel professor, aga professori kombed olid tal kõik juures, temaga juhtus ikka nii, et ta jäi hiljaks. Aga parteide siin ja niisugune distsipliini küsimused, need olid otsa kohe siis ka parteibürool ja üldkoosolekul ja nii edasi ja siis uuriti, et miks siis teine alati hiljaks, sealt tuli välja, et ta sõitis trammiga ja oli ostnud muidugi hommikul kohe ajalehe ja luges seda ei pannud tähelegi, kui Tondini välja sõitis. Ja siis selle sealt tagasi tulles jõudis ta siis lõpuks siia loengule, ta tuli, suur patakas, oli algallikaid, Lenini-Stalini teosed olid tal siis kaasas ja nendel olid siis paberilipakas vahelt, kus ta siis otsis ja siis ta läks teinekord nii hasarti loengut lugedes, et see on meil veel meeles. Kuidas ta siis ükskord suure niisuguse noh, vehkimisega sõna otseses mõttes kukkus poodiumilt alla, näiteks sinna sellesse saali sisse? Lausa nii vana kui tahes oled sa sõja läbi teinud ja tõsiseks muutunud. Aga koolipoisiks? Me muutsime tõesti seal. Mõnikord, kui igav loeng oli, siis käis trips traps, trulli mängimine, laevade põhjalaskmine, mõne õppejõu naljategemine nägu. Meie filosoofia õppejõu ootus teeniga, kui me võtsime ta Lenini-Stalini juhtivalt kõik need ribad ära, kus ta tsitaat jahmide lugeda. Vaene mees oli nii edasi, pidime loengu pooleli jätma. Mul on hästi meeles, see on majanduspoliitiline geograafia, kadunud hari, Goldberg väga distsiplineeritud õppejõud, kes juba kui kell helises, siis temal juba täpselt olid ka Loen vastava lõpule viidud ja vaatas kella kohe otseselt ja loenglappis Cassandra momendil väga palju praktilisi aineid. Ja just rahvamajanduse alused. Need parteitöö kogemusi andsid tavaliselt kõik praktikud, nii hästi EKP Keskkomitee juhtivad ja vastutavad töötajad, kui ta esines rahvakomissaride nõukogu vastutavat töötajat. Rahvakomissarid. Siis on väga eredakujuna meeles kadunud Arnold raud. Tol korral oli ta vist, kui ma ei eksi, haridusminister, aga ta käis meil lugemas siin poliitökonoomia. Ja mul on hästi meeles ka üks niisugune lõbus vahejuhtum siis, kui teooria oli siis niisugune, et vaat et kuidas siis kommunism tuleb. Ühel ilusal päeval hakkab ühte asja saama ilma rahata, teisel päeval teist ja umbes nii, noh, nii naiivselt öeldes. Ja me juba siis olime admin libiniga natuke lähemalt tuttavaks saanud Naudi istusime loengul kõrvu ja mina küsin siis admini käest tasakesi loengu ajal, et kuule, mis sina tahaksid, mis kõige enne ilma rahata hakkaks olema. Ise siis suure huviga ootan. Ja ta ütleb siis nii imemagusa näoga, et juustu Pole midagi imestada, juust oli pärast sõda väga defitsiitne kaup, teda polnudki liikvel. Eks isu tema järele võis tekkida küll. Aga püüame nüüd tagasivaates pisut ka hinnata seda, mida see kool lõpuks andis. Et ma poliitiliselt tõesti ei olnud haritude poliitilisi teadmisi, vähe on, siis ma toon ühe näite näiteks oma elus esimest korda ma lugesin läbi siis partei ajaloo et eksam ära anda, et üldse sinna kooli saaks. Ja ma mäletan ka seda, kui meie direktor seltsimees lambaga har, andes käte diplomeid meele ütles niiviisi et kõige rohkem õppisid lint ja lään. Me istusime kõrvu Roland lään, et nemad nägid kurja vaeva, aga mõned tulid siia, kel oli enne teadmisi, et need said küll kergemini läbi, nii et meie saime siis veel kiita ka veidi, et meie tõesti nägi vaeva. Pärastsõjaaegseid töid ja tegemisi, rinde võitlusi olid meist saanud õpilased, me olime saanud selle juurde, mille juurde me võib-olla isegi alateadlikult igatsesime, isegi juba terve sõja ja mina näiteks lõpetasin keskkooli just mõni päev enne sõja algust sain kätte Narvas küpsustunnistuse. Ja see sõjas aegne aeg oli nagu omal kombel eluülikooliks. Aga nüüd me olime saanud ikkagi vabariikliku parteikooli. Tollal siia tulles mul on päris selgesti meeles, ei olnud meil üldse teada, Tiia, meid ei huvitanudki, see, missugused juriidilised õigused sellel koolil on. Ma mõtlen hariduse alal. Hiljem ta võrdsustati õpetajat instituudiga ja tol korral olid ikka kõige tähtsamad teadmised. Vabariiklik partei kuul andis meile muidugi kodanliku keskharidusega Nendele inimestele aluse meie haridusele ja edaspidi juba siis kõrgkoolis õppides oli sellest muidugi tohutu suurt kasu ja võib öelda kuni tänapäevani välja. Edasi mõni sõna toonastelt õppejõududelt. Siin juba nimetati Ida triidopi nime, ta oli õppealajuhataja. Praegu on ta personaalpensionär selja taga juba 86 eluaastat. Aga Tööparteikoolis seisab ikka meeles. Mina töötasin seal niikaua kuni 49. aasta sügiseni ja siis selle õpidi organiseerimine õppejõudude komplekteerimise, muidugi kuuess elektriga. Ja siis mul jumaga tunnid pardiajaloost. Et õppejõuna ma töötasin ka ikka. Meil joojas paralleelsed, alati kursis ka seal pardikooli juures ja kas olid siis kuuekuulise töö, oli siis üheksakuulised või? Olen sisenurgas, propagandistile raiskas nõu töötajad, parteitöötajad, esimene aasta, mil viisil kõigest 100 inimest, no siis meil oli esimene kurss jänes. Aga siis juba järgmine aasta sügisel võtsime teise kursi ja lisaks tööpäev oli nii pikk on kui kell kaheksa kas siis kuni kuni lõunani kaks tundi võro ja jälle kaks tundi korraga. Oli kaks tundi lõunavaheaega ja siis jälle kaks tundi, need olid siis, kui nad on klassitunnid ja peale selle iseseisev ja siis veel kabinettides. Meil oli raskusi küll sellega ma tean, me kasutasime kõik võimalused, ma mäletan isegi Meriel geograafia kaardi ei olnud, ma käisin toomas siis klubi oli pikal tänaval kuskil trombi klubi ja siis ma käisin seal titt, kõõrdi, rahvi tund geograafia tunni kaardi seina veriks kaas panna ka sel ajal oli, ta oli meremeeste klubi oli seal, kus praegu on Tõnismäe haigla, siis me sealt saime vahel laenasime õppevahendid ja need islamipartei ajaloos läks teatud tsükli loenguid läbi nende Ginu. Siis me leppisime kokku, et rahvas käisid kinos, siis vaatavad siis liin oktoobris sisulistel teemadel. See kasutasid seda ära. No sest sel ajal ja põhiõppevahend oli lühikursse ja Hurss meil ikkagi olin pardi häälega kabinette organiseeritud ja siis seal siis õppisid ja asja süüa teise käest laenasid ja kuidas sai ja esimene aasta muidugi oli raske, paras Reil. See asi muidugi lähenes juba vene keelega, meil oli nii igasugused eksperimenti, seal tegime, kes olid siit siit pärit, veniga ta sugugi ei valdanud. Siiski oli natukene sealse igavese õpetes praktilist keeltki siis olid Liidustunud, kes olid õppinud vene koolides, need valdasid isegi mõned eesti keelt halvasti, siis, siis me ei jõudnud niisugust grupid, ühed, kes vene keelt rääkisid, praktilist keelt siiski ei õppinud. Noh, nii teoreetiliselt ka. Ja siis kes olid siit pärit ja siis neljas grupp oli veel kes peaaegu midagi ei oska, siis kui vene keeldun, jagunes niisugune alagruppidesse. Et me võtsime igasuguseid mikroelemendi, kasutasid inimesed rohkem, saaksid ikka midagi ja eesti keelegruppidega oli ka jälle eesti keel oli, siis oli, ka ei lahku lüüa, need grupid kõik ja vene keelega nad ei sobi, on jälle niimoodi eesti keelega siis on igasugused seal, seal tuli kombineerida meil naiste valitsusi, lamba Kaarel direktoriealist, tema asetäitja, tihedasin võrdlemisi Nonii ühel nõul selles suurmehed 25 klubi naisoli, tavaliselt kaks kolm grupis korpuse sargoon neil oli esiteks korraga saidid distsipliini Alt eraellusingi lodevus oli juba püssid pressimata ja lohakalt riides. Nüüd ei tulekski nii sihukest kasvatusteed teha, vaatad jällegi, et asi ei parane, kutsus oma Jurjele kabinetti, räägi, räägi talle ilusti, kui ta hakkab rääkima Anatoli, tähtajad, tuled näitavad, kas sa püksi president, pinge oli meil peal ka, eks neil oli, kontroll oli alati, kui olnud ikka seminari ettevalmistamata kohe kas kutsus välja ja noh, rääkisin siis kohe. No ja nii, et nad korralikult õppisid. Ja teine, kellest ka on juba räägitud, Abe liikmann, praegune ajaloodoktor, professor. Töötasin seal kuus aastat. Kui meenutad neid aastad siis olid minu elus need aastat väga tähtsad aastad, minul kui õppejõul oli esialgu küllaltki raske sest siin ei olnud mitte tegemist noorte koolipingist tulnud õpilastega. Ja sellepärast tuli meil kateedris juhatasin. Ivalo kateedris tuli küllaltki palju tööd teha selleks, et olla nende nõudmiste tasemel. Meil kujunes välja küllaltki hea väike kollektiivkateedris. Leonid Lentskond töötas kateedris, hiljem tulid kuusik, tuli kateedrisse loomingut tuli väga hästi ette valmistada. Ja loengus tuli harilikult kasutada küllaltki palju konkreetsed näited tegelikult elust. Kui õppejõud oma loengus eri taga seminaris püüdis abstraktselt tundi läbi viia, õpilased ei tahtnud kuulda, tekkisid kuidagiviisi õpilaste ja, ja õppejõu vahel tekkis mingisugune, mitte konflikt, aga siiski arusaamatus ja sellepärast pidin oma tööd niiviisi seadma iga loengu eel ja iga seminaril meie õppejõud tulime kokku ja arutasime, millised probleemid tõstame üles ühes või teises tunnis või loengus. Ja nii oli see kogu aeg meiega. Kuulajad suhtlesid väga tõsiselt oma töösse. Nad konspekteerist väga usinad peramat sel ajal ei olnud. Märkisid peaaegu kõiki üles ja sellepärast väga sageli nad pärast tundi jäid kohale ja palusid ühe või teise küsimuse kohta selgitust. Kuna ma elasin ise samas majas, kus parteikool oli siis ma mäletan, sageli oli nii, et õpilased isegi öö läbi õppisid kirjutas konspekte. Toimusid vaidlused ja kui mõne küsimuse kohta õpilased ei saanud, selgus siis nii mõnigi kord. Nad tulid öösi minu juurde ja küsis, kuidas see küsimus tegelikult oli. Kuulsime, et üheks õppejõuks oli Leonid Glentzmann, kes aastakümneid juhtis partei keskkomitee sekretärina ideoloogia tööd vabariigis. Kahel õppeaastal 1000 947. 48. ning 1940 80. ja 49. õppeaastal. Olles EKP keskkomitee koolide osakonna hiljem propagandaosakonna juhataja, lugesin kuulujatele uue ja uusima ajaloo kursust. Parteikooli kuuled, tegid tohutut tööd enda kallal mitte ainult õppetundide ajal, vaid pärast tundide lõppu hoolega lugedes marksismi-leninismi klassikute töid, ajaloomajanduskirjandust, ilukirjandust niisuguses suures ulatuses ehk esimest korda oma elus. Sellepärast kooli kulujatega oli huvitav töötada. Tahaks õieti märkida, et partii kool andis mitte ainult teadmisi kuulajatele. Kool andis suure tõuke edasiseks õppimiseks. Hiljem kõik kaheaastase koolilõpetajaid lõpetasid kas kõrgema parteikooli või teised kõrgkoolid Tartu riikliku ülikooli, Tallinna Polütehnilise Instituudi või aspirantuuri ühiskonnateaduste akadeemias ja nõnda edasi. Parteikoolis oli peale õppetöö väga aktiivne ka muu ühiskondlik elu noored, nagu me sel ajal olime, tegime me siin isetegevus ja isetegevus oli siis ka mitmesuguste niisuguste omavaheliste esinemistena. Siin on üks foto, millel on kaljuuid Riho lint ja Juhan Liiv ja mina. Meie siin siis ilmselt esineme mingi Montaažiga ja teisel fotol jällegi inimesed, kes meie elus on pärast tubli sõna kaasa öeldud, näete, siin on veel kadunud Jüri Suur Ants paberit käes, kel siin on Lehte Silvet ja Oskar lepp, hilisem raadioringhäälingutöötaja. Neljakesi me siin oleme. Esimene oktoobripühade paiku on mul siia juurde kirjutatud oktoobripühade pidulikule aktusele järgnenud kontserdil. Mäletamise saama, kus praegu on see Oll komsomoli tänaval spordiväljakut, see oli meid, meie käes, hõisadus, sisse ühtegi jooksime, mõistsime ketast ja tõukasin kuuli ja viskasin muda ja Eesti Viktor uimuga meie võimeline spetsialisti mudelitele. Muidugi meil praegust Obama või, või, või puhte, saavutasin töine pool nende maad, mis ta viskavad, viskasime ära ja mul del alistus kõrgushüppe veel. Igatahes. Ja eriti male olime, mina sain oma elu esimese malekategooria vilets kolmanda kategooria maleturniiridel ja ja lõpuks, mil toodi pingpongi laud sinna ja koroonalaud jahude iga loengute vahel käis kõva koroona tagumine. Õhtuti kuni pimedas seal spordiväljakul teenisime, eksi, hoidis meie vaimu palju eksamani ja. Muidugi, üks suur töölõik aastal kuulus meil ka Tallinna taastamisele. Mul on hästi meeles, kui me siit terve parteikooliga käisime pühapäeviti ja õhtuti pärast õppetööd. Me olime töötanud Harju väljaku rajamisel, siis siin kõrval, kus siin praegu on suured majad, dieetsöökla on siin sees, oli lage plats varemeid täis selle Me siin koristasime ja siis hulk töötunde kuulus Lenini puiestee rajamisele. Mäletan isegi seda, kuidas me lauldes läksime nendele töödele ja seda on praegu nüüd, 40 aastat hiljem muidugi hästi soe meenutada oma kodulinnas siin ringi käies. Eesti NSV ülemnõukogu valimiste ajal olime me agitaatorid elanikkonna hulgas tegime selgitustööd valimisjaoskond kus siis hommikust vara sai juba väljas oldud. Oli veel niisugune juhus, et me käikese grupiga käisime Hiiumaal ja meie ülesandeks oli lugeda sealsest loenguid kolhoosidest tutvustada kolhoose, no seda me saime küll põhiliselt teoreetiliselt teha, aga tehtud see töö, saia loengut loetud sõit. Suurem ühiskondlik töö oli valimistel valimisjaoskonnavolinik. Mind saadeti Tartu maakonda Elva valla Hellenurme. Milline olukord sel ajal eriti seal Elva kandis üldse Lõuna-Tartumaal valitses, tegime kaks päeva tugeva ettevalmistamine, siis valimispäeval valimiskastil läks muidugi vähem taludesse välja, kui praegu seal valimistel oli, siis inimest võid ikkagi hobustega ja oli sentide hästi mõnevõrra suurem. Ja kaks kasti kadus ära, meede on tagasi tulnud midagi muud, kui ratsahobuse tuli, mine otsima neid. Lumi oli maas. Ja teine mees kahe tuli, hävituspataljoni mees, see ka seda küla ei tulnud ja siis me otsisime ja lõpuks leidsime meed paraja aula kusagilt talust ja kotkast. Vabariikliku parteikooli šeflus all oli Muhu vald, Muhumaa ühesõnaga ja 47. aasta nii-öelda vana jõulupühade ajal saadeti meid sinna atistliku tööd läbi viima. Mind määrates selle grupijuhiks grupis olid veel praegune Eesti NSV rahvakontrolli komitee esimees Otto Merimaa ja hilisem Eesti kommunishiv peatoimetaja Harald au. Kui me saime sinna siis sõda, hakkasime selgitama, kuidas seda võimalik läbiv joon kolimas. Meie pidasime loengu, seal rääkisime seal kõik, tegime ühesõnaga kooli õpetajate ja lastevanemate ja õpilaste hulgas ateistlikus selgitustööd. Kuid muus oli siiski niisugune olukord, selle nii-öelda jõulupühade ajal. Et seal tõesti oli raske niisuguseid koosolekuid läbi viia. Nii et meie sukeldusime rohkem individuaalsele selgitustööle ja tol ajal oli kombeks Muhus, et keegi ukse lukustanud vaest aad pandi ette ka võib-olla ka iga Urdaake ei pandud ette. Ja muidugi pühade ajal soli seda õlut palju tehtud ja siiakala, see oli laua peal, seal õled, maalsem käisid seal mehed siis talus tallu, peremees võis olla kuskil teises nii-öelda kambas ja läks sellega teises sellega koos ja niimoodi nad seal käisid ja me vaatasime, kuidas me peame siis seda kasvatust tegema, vaatasime, hakkasime nii meestega rääkima, neid probleeme ja jumala küsimus ja pühade küsimusi üldse ja ja need ühesõnaga põhine ja meie see selgitustöö, ateistlik kasvatustöö toimus individuaalvestluste korras ja ma arvan, et individuaalvestlused andsid palju rohkem, palju kollalisid, kui need loengud oleks andnud. Maitsesime ruut, kahjusas jagaja. Püüame lõpuks ka üle aastakümnete anda kokkuvõtliku hinnanguvabariikliku parteikooli tegevusele. Palun seda tegema Leoliitlentsmani. Töötajaid, kellel hiljem kasvõi vabariigi tuntud majanduskomandör õppejõud, teadlas. Nimetan siin mõned nimed. Heino kallast. 1941. aastal oli hävituspataljoni võitlejad Eesti korpuses rühma komandör. Pärast parteikooli lõpetamist rajooni täitevkomitee esimees, partei rajoonikomitee sekretär. Hiljem lõpetas Eesti põllumajanduse akadeemia ning 1000 959.-st aastast tänapäevani. Juhib vabariigi suuremat ja eelrindlikumad majandid vinni näidissovhoos. Endel Sõgel hävituspataljoni võitleja punaarmee Eesti korpuse poliittöötaja. Pärast parteikooli lõpetamist oli. Arnold Adams kodanlikus Eestis, ta oli sulane kulakute juures. Isamaasõja lahingutes Eesti korpuse ridades oli. Teistel töökohtadel või üks nooremaid tolle ajal partii kooliõpilasi Hans Uusküla. Oli komsomolitööl pärast parteikooli lõpetamist jällegi läks komsomoli tööle rajooni komsomoliorganisatsiooni sekretärina siis tuli teistel partiide vastatuslikel kohtadel. Praegult töötab ühing, teadus, esimehe esimese asetäitjana on ajaloo kandidaat. Oli balti meresõjalaevastikus 44.-st aastast Eesti laskurkorpuse võitleja. 1949. aastal lõpetas kaheaastase parteikooli ning oli kohe edutatud sama parteikooli õppejõuks NSV Liidu rahvaste ajalookateedris. Hiljem töötas õppejõuna Tallinna pedagoogilises instituudis. Siis ta määrati-Peti Instituudi rektoriks. Töötas kõrghariduse ministrina. Praegult juhib rektorina Tartu riikliku ülikooli ka sotsialistliku töö kangelane. Huvitav märkida, et ka rida teisi partii kooli lõpetajaid said sama kooli õppejõududeks. Seltsimees Jakobson, Unapolisinski Sõgel, parteikooli õpilane 1948. 50. aastal sees Arno Köörna oli parteidel Tartus, lõpetas Tartu riikliku ülikooli. Temast sai vabariigi tuntud majandusteadlane, Eesti NSV Teaduste Akadeemia majandusinstituudi direktor, praeguse esimees Köörna töötab Teaduste Akadeemia asepresidendile. Võib tuua palju ka teisi näiteid ja nimesid partii kooli õpilaste kohta. Tänapäeval, mis iseloomustavad vabariikliku parteikooli suurt osatähtsust kvalifitseeritud kaadri ette, valmistasin meie.