Nädal tagasi oli eetris reportaaž vabariikliku noorte viiuldajat ansamblilaulupeoeelsest laagrist turbas. Meie mikrofon saatis siis praktiliselt alles esimese laagripäeva tegemisi. Mängimisi. Näitasime ilustamata proovimiljöös, püüdsime teieni tuua väikeste viiuldajate tööpäeva tõsidust ja pingelisust näidata tööprotsessi, nagu ta laagris tegelikkuses kujuneb. Lapsed olid siis alles alles saanud noorid uue repertuaari mariga, kohati mängiti otse noodist lindile. Loomulikult ei tulnud kõik veel kaugeltki ideaalselt välja. Aga andis siiski imestada ansambli liikmete orienteerumisvõimet enese kokkuvõtmise oskust, mis lindi järgi lasknud kohati arvatagi, et tegemist oli lastele alles eelmisel päeval tundmatu repertuaariga. Veel meeldivam oli aga meie üllatus, kui kolme päeva pärast uuesti laagrit külastades olin oma mikrofoniga tunnistajaks kontserditäiele peastistatud lugudele mida aruandena mängiti saalitäiele turba elanikele. Vabariiklik noorte viiuldajat ansambli kontserdiga. Sooman põhjama laol juhatab õpetaja Sirje tambi. Kuningas. Juhatab teeneline kunstitegelane Erich Loit. Aplausi järgi võime kuulda, kui soojalt vastu esimene vastu võeti. Ja peab ütlema, et lapsed selle igati ära on teinud. Kõik see kuul tuli tehtud ju ainult nelja tööpäevaga. Pealegi filmimise kõrvast. Kuna laulupeo lugusid oleme oma saadetes viiul kutsub küllap vist juba piisavalt kuulnud. Valime täna kontserdiga vast lood, mida laagris alles õppima hakati. Põhjala. Õpetaja. Need olid siis uued laagris selgeks õpitud loos. Iga palaga muutus õhkkond saalis soojemaks, aplaus tugevamaks. Toodi palju lilli, nõuti kordamist. Kui palad hakkavad otsa saama, teeb dirigent Erich Loit sooja pöördumise turbalaste poole. Enne kui kõla viimased palad, seleta ansamblid, lubage teie poole pöörduda. Teie, kes te esindate tulla? Ansamblile, kes seisab praegu minu selja taga olid väga töörohked päevad. Meie valmistume esinemiseks koos oma endiste mängijatega. Üldlaulupeol. Me valmistame ette järgmiseks aastaks uut repertuaari. Selles lühikeses laagris, mis me siin olime, oli filmigrupp kes väntas neist sära siinsetest lastest üle vabariigi. Siia kokku on tulnud dokumentaalfilmid. Juba esimesel päeval oli meil külas Eesti Raadio ja näete viimasel päeval jälle mikrofonile. Nii töörohked päevad ei oleks meil mitte õnnestunud kui ei oleks olnud seda soojus ja tähelepanu. Turbalaste vood. Need bioloogid näevad muutusid meile rõõmupäevadeks ja turbakeskkool selle keskkooliklassid ja täispuhutavad madratsid, mis algul tundusid meile hirmsatena muutusid nii armsat, eks ausalt öelda, me nagu ei tahakski siit lahkuda. Enne viimaseid palasid, ma tahaks öelda, aitäh teile, kallid turbalaseid. Et te meid nii soojalt vastu võtate. Ma tahaks öelda, suur aitäh teie kooli direktorile. Palun, kas ta tuleks siia? Meil oli niimoodi, et ikka ja jälle tuli meil millegist puudus. Teate, meil on palju ja noh, suure kollektiivi alati ikka mingisugune häda, nii et otsisime ülesse majandusjuhataja vahel hommiku vara vahel õhtu hilja, päris öösel ei julenud tülitada. Me tahaksime aitäh öelda köögitädidele, kas köögitädid ja peakokk on siin? Meie tööpäevad olid täisnootide uurimisaga. Kui meil tekkis puhkepaus, siis saime meie tutvuda turbaümbrusega, saime käia turbarabas. Ja ma pean ütlema teile saladuse. Paar poissi meie hulgast ütlesid, et kui ma muusikuks ei hakka ja konservatooriumi sisse ei saanud, siis õppinud aktoristiks. Palu, kas meie tore ekskursioonijuht Nii et kui, kui turbaraba Fongi palume siia meie juurde. Nii ei ole momendil Liin. Ma usun, me võime niimoodi nimetada, siis me oleme juba teist korda siis. Meil ei ole teile Kaasas, ei kulda, hõbedat, elame, ansamblil ei ole. Meie ansamblil, ei ole ka valget värvi, glasuurpotte ega ega midagi muud defitsiiti. Meie ansambli on ainult säravad silmad ja soe süda. Me saame teile öelda aitäh ja me saamegi seda öelda muusika kaudu. Me tahame teile öelda. Ja selle looga, mis oli meie ansambli üheks lemmikpalaks, kujunes. Jälle palju lilli nõutakse kordamise. Noorte viiulgete poole pöördub turbakeskkooli direktor Endel küngas. Ei ole liialdus, maik on juba traditsiooniks, noortel ei ole tulla turbast enne vastutusrikkaid kontserte enne koolinoorte laulupidu ja nii on ka sisse saata enne kahekümnendat üldlaulupidu. Meil väga tundlik kolm oleme siin võimaldanud teile peavarju ja kehakinnitus aga siis on kõik tühine selle suure, ilusa ja siin annab endale praktiliselt iga päev õpita, teete kohalikud, teagi arvavad, et kuulge, aga ka mitte ei sunniraha ja tänapäev ja oma töid. Ja mis on asjad nii. Suured. Turba ei ole viiuliõpetust Nabi muusikakooli ja mul oli kuulatud pillidest point ülikooli hoolima väravatele ka kõigist ja natukene pikemalt viiulipoisilt viiuldaja mängima midagi, kõigil põrandad, maasikapeenrad, mina ei taha natukene maasikapeenart saada, kasvõi sümboolselt või selle selle suure ilusa ees külade tõlkuiasin, annate palju, palju tänu ja tuua edu teile üldlaulupeol ja ka edaspidises. Unistuste. Edasi läheb juba tõusvas joones. Ja lõpetuseks selle rukkirääk. Dirigent Irish ott lööb nüüd ainult loo lahti. Ansambel mängib aga ise nagu üks mees. Jätame hüvasti viiuldajate laagriga ja suundume vabariikliku noorte viiuldajad ansambli jälgedes edasi laulupeoradadele. Ega vahepeal koju saadudki. Otse laagrist asuti oma magamiskottidega teele laulupeo majutuskohtadesse mis seekord olid mööda linna laiali. Lagunes laagris juba küllalt monoliidseks kiviks vormunud ansambel pisikesteks rajooni kildudeks. Üks Lasnamäel, teine õismäel, kolmas kesklinnas ja nii edasi ja nii edasi. Ega sellist pehmelt öeldes kõige targem niisuguse ansambli puhul ole. Kui palju pedagoogide ja Erich Loidi pingutusi, et liita vabariigi erinevaist paigust saabunud väikesi viiuldajaid, kes niigi kohtuvad vaid kaks korda aastas. Ja selleks, et nüüd olla jälle lõhutud üksus. Raskusi tuleb siin tahes tahtmata nii sidepidamisega, kuigi Erich Loidi korter on pidevalt nagu dispetšeripunkt, inimene ööpäevases valves. Raskusi on ka pillide transpordiga, eri kohtadest. Aga ega kõigil ju viiulid olevaid paljudel tšellod ja kontra basidki. Nendega on ühiskondlikus transpordis aga küllaltki keerukas liikumine. Aga nii see neil kahjuks sageli on. Üks ehitab, teine lõhub. Ja alati ei osata kahjuks näha asja majandusliku külje taha. Aga kõigi raskuste kiuste kuidagi hakkama saadakse igat moodi. Ja õpetajate muutumatul entusiasmil ollakse surmkindlad nähtavasti igas olukorras. Küll pekstakse laste riided, kui vaja, vaadatakse, kuidas sauna saab, parandatakse leia, lahendatakse 1000, muud mured siis lastekollektiivis ikka paratamatult ette tulevad. Aga koosseis on vabariiklikus noorte viiulit ansamblis aasta-aastalt üha noorenenud. Tänavu laulupeoaastal mängib seal juba kaheksa, üheksa aastaseni. Laagrist majutuspaikadesse laiali, siis kohe linnahalli sõpruskontserdi proovile. Järgmisel õhtul jälle samasse, nii on jooksmist sagimist jätkunud siiani. Nüüd ollakse koos lauluväljakul laulukaare all. Esimeses proovis, kus vabariiklikule noortele viiuldajat ansamblile liitub koosseis, kes kohtade piiratuse tõttu ei mahtunud laulupeoeelsesse laagrisse turbas ja lisaks veel vilistlaskond, kes on kokku sõitnud vabariigi erinevaist paigust. Et ise keelpillimängu mitte unustada, jääd sellele senisest veel rohkem sõpru, võita. 500 niisugune oli kavandatud arv neid seekord esimese katsena ansamblis koondada seega peaaegu pool ansamblit juurde olemasolevale vabariiklikule, noortele viiuldajat, ansamblile. Eile, 18. juulil, mille oma reportaaži tegime, jõudiski kätte siis põnev päev kus selgemaks sai, missugust vilja on ettevalmistust ei kandnud. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt. Ja mis lootusi, esimene proov suure kollektiivina ning uute esinemispartneritega anda lubab. Uusi esinemispartnereid, kellega kohtuti esmakordselt siin laululaval oli aga koguni kaks poistekoor, kellele mängitakse saatepartii kahes laulus ja puhkpilliorkester Tallinn, kes on seatud ansambli lugudes laulupeooludes klaverisaatja rolli täitma. Nii et olukord oli äärmiselt komplitseeritud. Kuulame võib-olla pisut, mis sellest esmakohtumisest laulukaare all lingile. Raskelt läheb see esimene proov. Tugev külgtuul kannab poiste hääled, ei tea kuhu. Ansambel ei kuule poistekooripoistekoor, ansamblit ega puhkpilliorkester teeninud nende lugudega veel omas sõiduvees tunne. Aga veel lootustki kaotata Venno Laul teed, mis lühikese proovi võimaluse ajaga võimalik. Aga aeg on limiteeritud. Poistekoorid lahkuvad, jättes viiuldajat ansamblile võimaluse veel soolopalad läbi proovida. Päris niimoodi ei saa, et ei vaata ei vasakule paremale ja midagi muud teete. Dirigent on siis, meil on väga vähe aega. Eelmise looga oli täpselt samuti, kui te poistekoori saatsite. Teie ei vaata. Isegi proovi tegimegi, tuleb partner. Kas saateorkester on valmis? Ei ole veel, palun mängime. Praegu Timmazaat orkestrit, ta läks kellades. Tšellosoolod. Palun läks kaks, põld. Lapsed ta reageerib ja ta toikad, materjalid ainult siia vaadata ja hingestatult mängida. Ärge minge käestajate, ärge jääge maha. Nii, kas orkestri loomalmis? Nii ta esimest korda läheb üle kivide-kändude. Kollektiivide paigutus segab 11 kuulmast. Vajavad ühtlustamist, tempot tõlgitsus. Kolmas katse õnnestub juba. Ega lõpmatuseni proovida pole aega. Tihe graafik sunnib tagant. Lõpetuseks kõlab Boris kõrveri lõbus golf. Ja tulebki laulava vabastada teiste proovi järge ootavate kollektiivide jaoks. Tubillid kastidesse, aga mitte kaugeltki veel koju. Pooleteise tunni pärast algab tõeline töö. Repertuaari lihvimine Kalevi spordihallis. Jälle algab kõik otsast peale. Kui täna seened proovi Poistel laupäeval ilma saateta. Mere Lukakse kollegi tühja. Kõigepealt tasustatakse nende asjade kallale kõige vastutusrikkamat saatepartiid, poistekoorile. Proovid on tulnud ka poistekooride üldjuht Venno Laul, kes võtab nende lugude puhul juhatamise endaga. Tahab minna nelja erineva ohvitseri. Teine tahkkaupa Tuleb. Selgub, et kuhugi ansamblil kadunud punkteeritud rütm, mida väga teravalt tahab kuulda poistekooride üldjuht linnulaul on Venno laulul teisigi soove, mida ansamblil tuleb, tulid arvestada. 20 Dorbeku punkteeritud rütmid Dirigent kiidab, julgustab sõnadega, küll aga jääb oma nõudmistele kindlaks. Pärast proovige vene laul veel ikkagi küllalt mures, kas tuleb ka lauluväljakul koos. Kuuriga mängija, kõik kolm naist praegu juba välja tulema hakanud. Truud laulavad, näitasid kollektiivide paigutusi. Mis pildiliselt hea välja näed, ei kõlba alati soovitu muusikaliseks teostamiseks. Laupäeval sai selgeks, et viiuldajad peavad olema tihedalt tihedalt poiste taga, et kuuldekontakt ei kaoks. Muidu pole ilusast vaatepildist midagi rohkemat kuulajal laulupeolt kaasa võtta. Kollektiivid ei kuule 11. Lihtsalt. Kui punkteeritud rütm ja kuus kaheksandik-taktimõõdust tulenevad nõudmised ka paika saavad, siis võid loota, et planeeritud koosesinemine siiski teoks saab. Täna mängitakse siis suures ansamblis koos vilistlastega. Regiooni proovidest osa võtnud vilistlaste kõrvale, kes on meie saadetes ennast juba esitlenud, on täna proovile tulnud ka uusi inimesi. Minu nimi on Katrin päits. Ma õppisin jõhvi laste muusikakoolis. Lisamängisin ka seal. Nüüd olen praeguseks lõpetanud keskkooli ja kavatsen edasi astuda Pedagoogilise Instituudi nimi kee Burda. Kaks aastat tagasi mängisin selles ansamblis. Nüüd õpin keskkoolis ja tulin siia, et mängida kasvõi öelda, et ansambliga nimi on onu tallermaa ja ma lõpetasin eelmisel aastal muusikakooli. Koolis, mis ma olen õppinud, tantsin kaundet, orkestrit, tulin siia jällegi mängida. Nimi on Irene, kui lähema aasta tagasi lõpetasin, jah, laste muusikakooli. Lõpetasin üheksanda klassi, säästa sedasi keskkonnast, minu nimi on EPeberg, lõpetasin Paide laste muusikakooli 69. aastal vabariiklikus noorte viiuldajat ansamblis tegutsesin 66 kuni 71 aasta. Praegu töötan Elva Tarbijate kooperatiiv. Ja minu nimi on Mare varus. Lõpetasin laste muusikakooli linnas ligi 15 aastat tagasi. Praegu töötan geoloogi. Geolooge, valitsus. Minu nimi on ene murd, lõppedes Põltsamaa laste muusikakooli 78. aastal. Ja praegu olen TPIs tudeng. Olen Indrek purus. Viimane kord 73. aastal, töötan Kauksides. Olen hunti, Einbund. Viiulit mängisin 82. aastal veel, viimati tulin doosi otsima, ajad on uued, hoopis huvitavat mille nimi on ele Ingerpoosis. Ansamblis mängisin masina järel Tartu lastemuusikakooli, lõpetasin selle ärialal 70. aastal, enne seda mängisin viiuldajat ansamblis. Praegu töötan botaanikuna Zooloogia Botaanika Instituudis. Minu nimi on Tiina selke. Mängisin viiuldajat ansamblis selle loomisest peale lastemuusika Gogoli lõpetasin 69. aastal. Praegu töötan pedagoogilises Instituudis helikabineti juhatajana. Minu nimi on edenamsing. Kui mängisin ansamblis, oli Malin. Lõpetasin laste muusikakooli 69. aastal ja ansambli vilistlane taris ansambli algusaastatest peale. Praegu töötan ülikooli juures geoloogia kateedris. Väga pikk paus oli nüüd küll kuskil kaheksa aastat. Kas oli raske haarata? Ma ei ütleks, et väga raske. Päris kergesti tuli nagu jälle tagasi muidugi, mitte endiselt tasemel, vast enam, aga no eks harjutamise järel. May Kaljuvee lõpetasin Rakvere laste muusikakooli just sellel aastal, kui see ansamblid moodustati, nii et kaks aastat mängisin siis, kui ansambel toodi. Nüüd töötan polütehnilises instituudis teenindusökonoomika kateedris assistendina ja ansamblisse tõimin, soov jälle korra tunda seda tunnet, mis tähendab olla kõik koos mängida ja, ja see on natuke enamat, kui kodus üksi voodiserval istuda ja mängida, mida ma aeg-ajalt teen, aga enam muidugi, esimene Ma sain käia MINA OLEN Sirli Reier, Nõmme laste muusikakooli lõpetanud ja tõesti 74. aastal. Siis õppisin Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakoolis ja praegu Vanemuises Tartus. Lumi on Kersti Kuusk ja kui vastata küsimusele, miks ma siin olen, siis muidugi esiteks siin on palju põhjuseid, miks ma olen mänginud selles ansamblis juba 18 aasta. Teiseks on mu ema teinud kogu aasta siin selgitustööd üle kogu Eestimaa kutsunud kokku kõiki viiuldajaid ja oleks päris naljakas, kui tema oma tütar, kes ka viiulit mängib, suurt osa ei võtaks. Aga üldse ma tahan öelda, et on väga tore musitseerida Erich Loidi käe all ja vaadata jah, see ansambel ikka kasvab ja ikka funktsioneerib. See on väga meeldiv, ehkki ma vaatan, et minuaegsetest minu sõpradest on siin pildistatud, sealhulgas küll üsna vähegi kokku puutunud oleks võinud olla rohkem arvutit, ei ole tingimust riikliku konservatooriumi siis no kui ansamblist välja klouniks. Esiteks on selle ansambliga seotud minu kõige ilusamad suvemälestused sellest ansamblist tihti kõige paremad mälestused jäänud ja, ja Erich Loit on testiks Vahva orkestri juht ja ansamblijuht ja oskab seda asja kõik üleval hoida ja temaga suhelda.