Keskkomitee detsembri pleenumil ootasid meie põllumajanduse alal töötajad muidugi pikisilmi, sest need küsimused, mis seal üles kerkisid ja mis seal üles tõsteti, loomulikult need ei olnud mitte uudsed, vaid need, me oleme kogu aeg nendele tähelepanu juhtinud. Väetiste toodangu tõstmise vajadus, see on muidugi nii-öelda aabitsa, teda arusaadav, kriiti lämmastikväetiste osatähtsuse tõstmine, sest tõepoolest senini me olema väetisi vähemalt fosfor kaali väetisi lihtsalt raisanud. Meil on senini ümmarguselt Eesti NSV-s ühe kilogrammi lämmastikku kohta kasutanud kuni kolm kilogrammi fosfor hapendid ja sama palju kaalium hapendid. Normaalne vahekorda ka oleks üks üks üks. Nii et ühesõnaga, kui me tõstame meile antavate lämmastikväetiste koguse kolme peale juba siis me oleme kindlad, et muidugi saagid meil nii 20 viietsentrilise teraviljasaagid ei oleks neil midagi erilist kätte saada. Muidugi lootma jääda ainult nüüd keemiatööstuse arengule ja nendele suurenevatele, väetiste kohustele. Seega muidugi ei ole õige. Me peame omalt poolt kasutama kõik võimalused selleks, et tulevasi väetisekoguseid suurenevad, väetisekogusid ratsionaalselt kasutada. Ja selles mõttes on muidugi väga tähtis töö, väga tähtis ülesanne seisab teaduse ees. Selles osas on meil tõesti Eestis on väga tänuväärne töö juba ära tehtud ja selles osas me peame ütlema, et meie agrokeemikud Ma mõtlen just kuusiku, väetistarbelaboratoorium, see on liidu teistele vabariikidele, olid võib-olla majakiks, kui me kasutame seda terminit. Sest meil meie vabariigis on siiski meie muldade kohta juba detailne kaardistamine läbi viidud. Järelikult saab väetada juba mitte juhuslikult, nii kuidas juhtub, mitte selle šablooni järgi, nagu sageli tehti ikka seal kakskolm tsentrit superfosfaaditsenter polteis kaaliumkloriidi vaid vastavalt vajadusele. Ja neid kahte tõepoolest on vaja. Aga teiselt poolt minu arvates peab siiski veenduma ka neid uurimistöid selles valdkonnas. Meil on küll praegu olemas mullastikukaardid, aga siiski ei ole ikkagi päriselt kindel Velmite seos saadavate saakide ja nende mullast leitud toiteelementide milligrammide vahel. On tegemist sellise väga rikka mullaga näitas, kus fosfori sisaldus tõuseb juba 20 30 milligrammi 100-ga mulla kohta, seal on päris ilmne, et seal väetist vaja anda ei ole. Aga teiselt poolt ei ole mitte päris kindel, kas alati sel juhul, kui näiteks fosfor hapendid on seal kolm, neli. Kas tõepoolest fosforväetis annab positiivse tulemuse mõnel juhul võib-olla, et on ka võimalus seal ökonoomikat teha ja just selle ökonoomika nii-öelda laiendamise sihis selles osas peaks tingimata tööd edasi jätkame tugevasti jätkama. Muidugi, sellise nende nõndanimetatud piirarvude täpsustamise alal peab loomulikult eesotsas seisab kuusika väetistarbelaboratoorium aga ma mõtlen, et seda tööd võiks täiesti vabalt teha ka iga kolhoosi iga sovhoosi agronoomina, eriti näidismajandite peab see töö Toiuma. Kuule mullastikuga plaat on olemas, väeta bulastiku kaarti järele, miks mitte ei võiks sinna sisse lülita väga lihtsa skeemi kohaselt, katse, mida on võimalik kombainide ka näiteks koristused suurematel pindaladelt ja vaadata, kas tõepoolest nii väetis tarbeks Martti alusel antud väetise kogus on nii-öelda optimaalne või siis kannavad mingisugused teised annused paremaid tulemusi, ehk on võimalik väetisi üldse ära jätta. Nii et selliseid katseid peaks tingimata laiendama, üsna tugevasti laiendama. Väetise katse peab tingimata olema astmeline kõikidele mulla erimitele mad laiendama, siis alles saab rääkida, kuidas ta ühele või teisele mullale mõjub. Eriti tuleks sellele tähelepanu pöörata näidismajandites lõputajaletaks näidiskatsemajand, juba nimi ise näitab, et katsemajand järelikult ta ei tohi mitte olla selleks, mis ainult nii-öelda automaatselt võtab teadusliku uurimisasutuse poolt antud nii-öelda valmisretsepte rakendab seda tingimata peab kontrollima oma majandi tingimustes oma mullastiku tingimustes. Meil on väga palju viimastel aegadel muidugi jutunud väetise tootmise laiendamisest. Ja võib-olla väga paljud paljud majandijuhid vast ehk liigani ühekülgselt rõhutavad ainult väetiste toodangu tõstmise vajadust. Kuulasin hiljuti raadiosaadet näiteks Viljandi rajoonis, ühe kolhoosi esimees rääkis, kuivõrd lihtsaks muutub elu, kui vahtu hakkab superfosfaadi asemel andma topelt superfosfaat ja no see on muidugi topelt superfosfaat. Tõepoolest sisaldab kaks korda rohkem fosfor hapendid kui tavaline superfosfaat, järelikult mullal on tares anda kaks korda vähem väetist. Külvamine läheb kindlasti lihtsamaks, on õige. Aga teiselt poolt muidugi peab ka majanduse majandijuht arvestama sellega, mis fosforhapet maksma tahab. Ja sel juhul, kui rikastavad super fosfaadis ühe kiloga fosforhapendi hind läheb võib-olla kolm korda rohkem maksma kui super. Madis võib-olla et siis see majandijuht juba enam nii väega seda rikastad superfosfaadi igatsegi taga ja lepib väga hästi tavaline superfosfaadi fossugapendiga sest sellised kontsentreeritud väetised on muidugi õigustatud, õigustavad Hendid seal ikkagi uskust, transpordikaugus on suur. Aga kui me võtame neilt Maardu ja Viljandi vahe, see on ju lõppude lõpuks alla 100 meetri, sealse transport on ikka niivõrd väike, nii et siin võib ka see küsimus esile kerkida, et et nii ka need uudseid väetisi ei ole tarvis oodata, olemasolevad annavad meile ikkagi väga häid tulemusi, kui nendega õigesti käitutakse. Aga seda õigesti käitumist, vot seda peab ütlema. Kahjuks siiski on väga ja väga vähe. Kui meil olemasolevatki väetised kasutatakse ratsionaalselt kui teda mitte leotvaks vihmagas, kui teda enne külvi avalikult teenindajaks peale selle, kui jälgitaks elementaarse aka tehnikanõudeid kevadist õigeaegselt Külli siis ma arvan, et meie praeguste olemasolevate võimalustega näiteks 20 tsentnerit saada, see on täiesti tühja asi, aga peaks saama üle 20 tsentri isegi 25 tsentri piirides. Meie võimalused muidugi lubavad. Ja sellepärast tõepoolest peab ütlema, et väetist lihtsalt ei osata hinnata ja tekib tõesti niukene küsimused. Hästi väetiste hulk suureneb kahe-kolmekordseks. Aga mis juhtub siis, kui need põllul vihmaga ligunevad väetiste hunnikute suurus kah sellega kahe kolme kohtistuvad? Lõppude lõpuks vihm lahustab väetisi nii hästi suures hunnikus kui ka väikeses ja kui selle väetistesse suhtumine jääb selleks, nagu ta praegu on, ega kaks-kolm korda suurem väed saanud ka mitte midagi anna, kõigepealt peab siiski muutma suhtumine väetistesse. Väetamise kultuur peab paranema, see on kõige esmajärjekorras ülesanne ja see peab paranema mitte tuleva aasta, vaid täna-homme-ülehomme. Keegi ei ole näinud, et oleks teravili põllul või, või kusagil kuuri ja see on alati kindlasti lukustad ruumides. Alati koostaks seal aktid, nõudekirjaga võetakse välja. Seda arvestades on olemas aga väetise kohta selle kohta ükski arvestust ei pea ka isegi kõige paremates majandites ikkagi. Et niisugust täpselt nõuetekohast arvestust, sõda ei ole. Edasi. Mis majanditesse puutub, siis muidugi peab loodamaga mineraalväetistel foon. Mineraalväetise tuleb ikkagi vaadata, nii võiks võrrelda, kui ütleme, jõusöödale loomakasvatuses jõu soetanud ja muidugi asi ja kõrget toodangut loomakasvatus ilma jõu sõidab, ta ei saa. Kuid ainult jõusöödaga. Seda ükski kohalik loomakasvataja kah siiski ei taha toodangud saavutada, vaid selleks oleme loomakasvatus ikkagi põhised. Ja vot see põhi, et taimekasvatus, kui me viiksime üle taimekasvatuse pääle sinule kanne, väetis, orgaaniliste väiksem majandus on ikkagi meil senini siiski äärmiselt nõrk, väga paljudes majandites enamikes majandites. Kogemused aga näitavad, et neis majandites, kus osatakse hinnata orgaanilisi väetisi seal osatakse hinnata ka mineraalväetisi ja seal on kõik teised näitajad kõrged. Muutus muidugi orgaaniliste väetiste koguse ja nende kvaliteedi tõstmine see on ja peab jääma ka tulevikus meile siiski kalade päeva kohta mineraalväetistel orgaanilise väetise kasutamist ei välista, vaid orkaani väed jääb ikkagi aukohale meil ka edaspidi. Seal on viimastel aegadel jutud mikroväetiste kasutamas ja muidugi täiesti õigustatult, sellepärast viku Väätson siiski väetis, mis väga paljudel juhtudel annab üsna suuri enam saake. Selles osas ka meil on ette näha, et meil hakkab mikroelementide sisalduse määramine mullas, toimuvad samuti nagu fosfor kaali määramine toimub, tähendab koostakse vahendite jaoks ka mikroelementide pardid mullas sisalduvate mikroelementide kaardid. Ja selle alusel oleks võimalus siis nüüd mikroVäätsa. Ta peab ütlema selles, et nimelt selliste kaartide koostamine väga vajalik, sellepärast et mikroväetised mitte kõikides kõikidel muldadel ei anna positiivseid tulemusi vaid paljudel juhtudel võib isegi kreatiivselt mõjuda näiteks eriti suuremad annused näiteks Kagu-Eestis, kus on huumuse vaesed kergelöömisega mullad. Seal võib suured mikrosammus isegi negatiivset mõju avaldada. Teiseks, mõned läätsed on küllalt kallid, näiteks Molitan väetis maksab üheksa rubla kilogramm ja kui seda anda hektarile kaks kilogrammi tähendab hektari veeta, millega juba 18 rubla maksma siis on kahe tonni superfosfaadi hind ja sellist väga kõrge hinnaga väga väärtuslikku väetist anda mullale, mis labast ehkki vajagi mitte, oleks muidugi suur kahju. Kõige paremini öelda. Selgitaja, kas muld vajab mikroväetist, on ikkagi põldkatse. Olgugi et teaduslikus uurimisasutus korraldab palju põldkatseid, peabki katsetöö laienema ja tugevasti laienema. Nii hästi fosfakaali mikroväetiste osas ja loomulikult ka lämmastikväetiste osa, näiteks võtaksime terve rida küsimusi, mis otsaga lämmastikväetise efektiivsust moodustavad kasud väetamise aeg. Senini niisugune klassikaline agrokeemia, kui me võiksime nii-öelda nägi ette näiteks teraviljadele Anda kasvuaegselt osa lämmastikväetist, eriti nitraat, väetis, nüüd on aga majandid hakanud andma seda külvieelse väetisena juba sel lihtsal põhjusel, et seal muidugi laome ühe korraga külvatakse fosfokaali lämmastikväetis juba mulda segatakse mullaga. Sellega nii-öelda jääb üks väetamise võte ära. Muidugi kui kasvuaegne väetamine toimub selliselt, väetis antakse mullapinnale siis või peti põelda, muidugi külvieelne väetamine annab paremaid tulemusi kui kasvuaegne väetamine. Hoopis teiseks aga peaks kujunema olukord siis, kui kasvuaegne väetis antakse, nii nagu teadis seda ette näinud, tähendab et ta mulda viijaks taime toitjaga juba taimefüsioloogiat arvestades, kui taimele juurde piirkonda 10 15 sentimeetri sügavusse viia kasvajad Väätsi kindlasti need annavad parimaid tulemusi, kuula pillane andud Väätsad. Sellepärast et siin on ikkagi juured asuvad sügaval, mitte aga mullapinnale. Samuti näiteks väga palju on diskuteeritud näiteks kasvõi kartuli kasvuaegse väetamisega ka jällegi samasugune küsimus, kas tasub väetada kasvuaegselt muldamisel või tasu. Ja nii on terve terve rida küsimusi, rääkimata muidugi väetise ammustest ka näiteks lämmastikväetiseannusest kuusiku väetistarbelaborant Dorian poolt antakse soovitad küll fosfoikaali annuste kohta iga soovitud toodangu kõrguse jaoks antakse seal otsa kohe konkreetne väetise hulk seda alles ka muidugi väga vajalik tootmises tootmises kontrollida, kas tõepoolest nende retseptidega, mida Kuusiku väetistarbelaboratoorium annab, on võimalik näiteks garanteerida 30 tsentris teraviljasaaki? Võin muide märkida, et ega alati ka kuusiku töötajad Kolmekümnetsentrilise teraviljasaake koma katsepõldudel siiski väga sageli pidanud viieteistkümneid seentega leppima ja mikspärast siiski nad ei ole võtnud seda kolmekümmet välja, kui neil on teada siiski nüüd vahend, millega 30 tsentrist võib saada. Nii et alati see asi nii ei lähe, kui need on otsaga välja arvatud ja seda tuleb muidugi kontrollida. Ja võtan katsete põrk, katsete peab laienema. Uurimisasutused peavad nii-öelda oma katsebaasist välja tulema, kaasa tõmbavad remondid. Ja alles selle tulemusel võib loota siis, et me tõepoolest maksimaalselt saame kasutada neid hüvesid, mida meile mineraalväetise suuremad hulgad võimaldavad.