Nii niimoodi niimoodi istute ja räägite, eks ole siis mõnusalt sätti. Aima panen tule ka, et teil oleks mugavad. Sellepärast et et nii nagu. Siis meenustandeni klapid, vahest ma ise siis kuulen? Nonii päevadel on külas Vootele Pappel mees, kes on Omaaegses noorsooteatris linnateatris töötanud 35 aastat või pisut rohkem. No teie olete, teie olete just see inimene, keda laval näha ei saa või olete te laval ka mõnikord olnud? Ei ole ikka lavatagune. Ja teie amet oli helitehnik. Maalin tähendab heliala juhataja Nimetas muidugi seal palgalehel muutus, vahel olin ma heliala inseneri vahel olin režissöör ja nii kuidas andis paremini palka maksta, aga töö oli ikka ühesugune. Öö oli üks. Ja kust te selle ameti selgeks õppida, õppisite endale? Ei, no selle ameti peale ma sattusin tänu Hansbremmelile, see peaks olema raadiost tuttav nimi. Nüüd on ta kadunud mees, tema oli tantsuga kokku puutunud juba Draamateatris ja kui Pansusele teatri lõi, siis ta kutsus Hanso sinna heli tegema. Kuna Anss oli Antsuga koos, me töötasime Tallinna raadiosõlmes helitehnikaosakonnas siis Hans oli seal nagu inseneriametis, aga tol ajal ei tohtinud insenertehniline kohakaaslust teha. Ja siis Ants sokutas mind sinna teatris käima, niimoodi ma hakkasin siis Antsu asemel ja vahel ja ja käima sinna teatrisse heli tegema. No niikaua, kui ükskord tantsud ta enam ei viitsi, et, et kuule, et kas sa ei taha minna ja muidugi oli siis meil asedirektor teatris, tol ajal Almer Tulvi ja see oli siis niisugune, ütles, et mis sa seal ikka oled, tule ära teatrisse päris, no ja nii see asi läks. Selle koha peale jah, sellesama ametikoha peale kohe algusest peale. Ja kust te seda ametit õppisite, Ado põhiliselt ikka töö käigus Anstrumiliustest siis, siis ma ikka olin, on hästi palju küll kontsertsaalis tuli teha kontserdi võimeldusi ja ja meeletult üle vabariigilisest, rohkem kedagi sellist asutust tol ajal, kes oleks, kes oleks ookeanil, oleks olnud aparatuur võimenduse tegemiseks, meil olid kõik laulupeovõimendused ja rahvakunstiõhtud tekkinud tantsupeod kodustaadionil, nii et vot sealt see asi, kas peale, eks see oli võib-olla väike huvi juba niimoodi. Te pidite tundma huvi nii muusika kui tehnika vastu, sama. Muusika omal ajal kunagi said lauldud Estonias ooperikooris ja eks sealt see asi natuke hakkas külge ja ja nii ta läks. Ja siis sai kuulatud muidugi palju muusikat hästi plaatide pealt, sest sest kus sa muidu õppisid, omal tuli ju tihtipeale lindistada nii muusikat, kui kui polnud ei olnud kuskilt seda asja tähendab õppida siis plaadi pealt kuulasid muusikat. Ja siis võtsid sealt natukene õppust. Mis sa, mis aastal teie noorsooteatrisse läksite või kutsuti? No vaat sellega on niimoodi, et kuskil ametlikult vastu 67, kaheksa, aga ma hakkasin seal varem käima. Nonii, kohakaaslasena. No ikkagi algusest saadik Mitte päris algusest üks aasta või paar peale teatri loomist. Jah, üks paar aastat peale teatri loomist. Ja kõik oli ikkagi uus, siis ka teater oli ikkagi väga uus. Ta ei olnud nii väga uus, kuna ma olin ise noh, päris hulk aastaid olnud rahvateatris tee oli tuttav Tammsaare-nimelises rahvateatris, jah, noh, seal seal sai üht-teist mängitud ja tehtud lavalga. Nii et lavale olete ikkagi esinenud. Nüüd tegutseb. Nii, räägime võib-olla, mis teese helitehniku töö on, kui me läheme sõna teatrisse draamalavastust vaatama, siis ma ausalt öeldes väga ei pane tähelegi. Muusikat või ühes lavastuses on rohkem, teises vähem. Kuidas helitehniku töö käib? Aga ega ei panegi teatrisse minnes tähele ei ühtegi lava, Monteerijatega lavameestega valgustajatega helitehnika mitte, ei saagi teda panna tähele, sest sest ega siis heli kasutatakse põhiliselt, et ikkagi etenduses taustana. Noh, muidugi on ka mingit pildivahetuse muusikat ja niisugused asjad, kus tuleb tähendab noh, muusika esile tuua, aga aga muidu on ta põhiliselt ikka taustaks, võisid lauljale, fonogrammi mahamängimine või niisuguse niisuguse töö. Te teete ikkagi koostööd lavastajaga. Proovide ajal lavastajaga aga etenduse käigus juba ikkagi näitlejale suhu, hoiad näppu nupu peal ja vaatad näitlejatele näitlejale suhu, et millal nüüd vajutad nupu peale juba näed tema hingamisest ja ära. Millal õige aeg. Millised on teie mälestused noorsooteatri algusaastatest? Kui te nüüd meenutate? Et noh võib-olla järjepanu kas või direktoritest, neid oli seitse või kaheksa minu teatri ja aja jooksul. Esimene oli Eino Laks, tema oli sõjaväe taustaga, sõjaväelise taustaga, töötanud, töötas sõjakomissariaadis ja sealt ta teatrisse tuli. Panso kutsus, tema Panso kutsus, nad olid mõlemad Kivimäe poisid. Aga tal jäid ju sõjakomissariaati tuttavad maha ja see tuli pärast kasuks. Kui hakati näitlejaid sõjaväkke kutsuma Ja meil oli Ulfsakiga, ma mäletan täpselt, oli nii roosat, mängis Panso lavastuses kevade keelt ja siis võti noormees sõjaväkke, siis laks sättis selle jälle sõjakomissariaadi tutvuste kaudu niimoodi, et poiss poissi ei saadetud kuskile kaugele, vaid jäi siia Eestisse. Minu meelest oli see dollar miilitsapataljon. Nii et, et Lembit käis õhtuti linna peal patrullis ja siis tuli muidugi teatrisse mööda minnes võttis viletsa vormi seljast ära ja panid kiire kostüümi selga ja tegi etenduse ära, siis jälle läks linna peale patrulli tagasi. Ja nii oli mitmetel-mitmetel meestel. Meestel tähendab sellest kasu, kes pääsesid kaugele saatmisest. No vot ja teine teine mees oli siis meil direktoriks Aarne Vahtra. Noh, omal ajal ka tuntud ja tuttav nimi, eks tema oli vist malevate taustaga õpilasmalevate taustaga ja Ühel turismireisil välismaal hadusta ära kadus ära, noh, nagu tol ajal öeldi, pass ära ja me olime jälle ilma direktorid, kas teatril probleeme ka sellega oli, ei olnud, erilisi? Ei olnud, minu mäletamist mööda küll ei olnud. Tema järel siis tuli. Kalev Raave vist. Jah, Kalev ravi on ju teatri direktor ka olla? Ja ta tuli põllumajandusministeeriumist tuli ja ta oli küll mitmed aastad ja ta oli väga mõnus mees tema Jul lõineid, tsehh elus ja sõprussidemeid, küll kolhooside ja ettevõtetega ja tuleb meelde, kuidas tolleaegses Lauristini nimelises kolhoosis. Me olime siis nagu vastastikku nii-öelda šeflus vahekorras tol ajal olid jah, no olid, olid ja siis ühel aastapäeval aastapäeva peol Lauristin, aurusti kolhoosi esindajat siis kinkisid teatri nagu põrsa kinkisid põrsa, aga nad ei toonud seda kohale, vaid elusa põrsa, elusa põrsa, aga nad ütlesid, et me kasvatame suureks, siis toome. Siiamaani pole seda põrsast, selle, selle põrsa saatusest ei tea, midagi igatahes teatrisse jõudnud ei ole, sest kolhooside aeg sai lihtsalt läbi ja oligi nii. Aga rahvast nii palju, et veel tema oli ikkagi, tähendab maainimeste ja kolhooside tema algatatud ja oli omal ajal Võrtsjärve mängud ja ja siis ta läks meilt teatrite särada. Aga miks ta üldse teatrisse tuli, miks ta tuli, nagu öeldakse, põllumajandusest tuli täiesti rull jala peale. Ja ta tuli põllumajandusministeeriumist. Ja ju ta mõtles, et proovi. Aga juttu ei olnud selles. Talle võib-olla ta arvas, et võib-olla istuks töö, aga ei istunud, tema hing igatses ikkagi maainimeste ja, ja maaelu järgi ja nii ta meilt läkski kuskile sinna, pühajärve kanti tagasi jälle tagasi ja ja siis hiljem ta muidugi, küllap seda veel võib-olla mäletatakse, tal oli seal niisugused pahandused ja kohtuasjad ja siis ta siis ta hakkas Halliste kirikut üles ehitama. Ja muidugi tegigi ehitaski üles, see oli seal, Jens õpetaja, eksis, mitmekülgne oli, oli. No vat siis oli vahepeal üks eksmees, keegi Tarmak lühikest aega oli, oli ta meil ja see oli jälle omapärane, selles mõttes. Et teda teatris oli väga vähe näha, võib-olla kord või kaks nädalas. Aga teda nähti linna peal ja kopli trammis ja ja siis, kui ta teatrisse sattus, siis tuli ju näidata, et ta on direktor kutsus kokku juhtkonna. Ma mäletan ühte koosolekut, juhtkonna koosolekud ja raamatupidaja valli, mõistlik. Aga kas midagi tööalast küsima? Noh, kuna Tarmak ei olnud nende teatriasjadega eriti kursis, need ei huvitanud teda ilmselt nii väga siis ta käratas, et kuulge, ega siin ei ole pressikonverentsi mu käest midagi küsima, hakkate. Nii niisuguseid mehi jõnga? Ei, ta ei seganud, sest sest noh, tublid asedirektorid olid ja kalaalajuhid, kes tegid oma töö ära. Nii kellest veel direktoritest võiks kida Jaak mammers televisiooni taustaga? Ja siis oli Märt Kubo. Ja peale kubu juba tuligi Raivo Põldma praegune direktor kasseti lennu ajal, mina olin nende nende õigiga tähendab. Kas kas andis igapäevatöös tunda ka, et te tegite kogu aeg oma tööd, direktorid vahetusid, kas mõni tegi midagi, üritas ümberkorraldusi teha või teie tööd ka muuta midagi? Teate ei, ei mõjutanud. Sest noh, just eriti algusaastatel põhimeil oli niisugune mees asedirektoriks nagu Almer, tulvil sellest mehest. Kahjuks ei ole keegi raamatut kirjutanud. Aga võiks olla Tallinn nii. Hingelt ikkagi päris diaatri mees suure tähega. Juba eluaegne küll Draamateatri ja draamateatri katusel sõja ajal tuld kustutanud siis sinimägedesse sattunud leegioni poisina, sealt hiljem siis võrgutas. Võrgutas tagasi tuli, noh siis ta ei saanudki nagu direktori kohta taotleda, kuigi ta oleks seda väärinud. Aga, aga teatrist asedirektorina oli ja tema siis ütles, vahel oli jutt, tuli jutuks, tollel ministeeriumis töötas üks Raul viies nime, viies on imeline. Ja kui tuli vahel jutuks, et kuule tulijat, seal võiks hakata direktoriks siis ta ütles nii, ah, ei. Ma olen parem Teatris, teine mees kui ministeeriumis viies. Ta oli hea sõna sõnaosav sõnaseadja. Noh, temast võiks rääkida, meie olime temaga lugematu arv päevi lausa hommikul päikesetõusust kuni hilisõhtuni merel mõlemad kalamehed ja istusime paadis, päevad pikad päevad küll Matsalu lahe seal suudmes jaa jaa. Puise ja kiideva kandis. Ja seal sai siis neid Te kuuldud küll sellest tema sinimägedes olekust ja küll vangipõlvest ja igalt poolt vahel, kui me mere peal sai küsitud, ma küsisin ta käest, et ei tea, kui sügasin on, et noh, vaata sa pead ju arvestama, kui seal anti visked, et umbes umbes selle sügavusega No, mis ta siin on, jalad ulatuvad põhja igal pool, aga pea ei ulata igal pool välja. Noh, see selleks siis tuleb meelde veel üks lugu jälle nii selge ja vaikne ilm oli, päike säras ja me lihtsalt laisklesime paadis mere peal. Ja ma küsisin, et huvitav, et kui kaugele saaks minna, et siit võtaks nüüd suuna lääne poole ja hakkaks minema. Ta natuke mõtles, ütles mis siit on. Nüüd, kui hakata minema, siis vasakut kätt paistab Muhu ja Saaremaa siis hakkab paistma Hiiumaa. Ja siis paistab tükk aega, Siber. Noh, piiritsoon ja range piirivalve. Nisukesed olid tema jutud. Siis üks tore ütlemine oli tal niisugune, kui ta tuli ministeeriumist mõnelt nõupidamiselt või siis küsisid, et mis seal räägiti ja seal oli, istusin, kuulasin aruannet. Siis mõtlesin, et kus on siin aru, kus on anne. No vot, niisugused olid tema ütlemised, kus mees oli, aga tööd, seda diaatri tööta tegi. Ta oskas ja ta tahtis seda teha. Näiteks oli ju igasuguse asjaga defitsiit, kõik ta välja ajas kuldtooli, lubades esimesse ritta teatrisse ja telefonitsi kõik tööda, tegi ta ja asjad ajas korda telefoniga. Mäletan ükskord mul oli vaja stereo magnetofoni ja tulid müügile kaubamajja. Jupid, ter, magnetofoni, Mark ja mina vaatan nukra näoga ja ja kaubamajas oli siis niimoodi, et seal öeldi, et ei, seda me asutustel ei müü ülekandega. Et see on defitsiit ja see läheb otse inimestele müügiks. Oleksin kurva näoga muidugi tolli juurde. Et oleks väga vaja toolvi. Me kutsusime teda kenaks meheks, ta vaatab otsa, ütleb niimoodi. Kena mees, sa tuled nüüd, kus aseni olid. Võttis telefoni tõmbas endale ligemale, keeras käised üles, ütles nüüd, läheb spordiks. Jälle, lubas telefonitsi, kellega ta rääkis mõne osakonna juhatajaga või kellega ta ka iganes ei rääkinud. Lõpetas, pani toru, orgil, ütles, mine too arve ära. See asi oli korda aetud jälle telefonitsi. Ja nii, nii oli, tähendab temaga noh, kui oleks pikemalt aega küll, tuleks meelde veel palju-palju igasuguseid juhtumisi. Eli inimene helitehnik puutub ka näitlejatega väga tihedasti kokku. Keda te näitlejatest Meenutab ta küll, aga näitlejatest ma ei räägiks, kas seda teeb publik ja kriitikud. Las räägivad Nevad näitlejatest nii palju, võib-olla näiteks hallabert, Rudolf valla, Bert kellega me saime ka pika, ta oli ka pikka aega meil peanäitejuhiks. Aga mis tuleb meelde tema siis, kui ta oli veel näitlejana istoli ringreis lavastusega armastus, sina, kallis, magus mesi ja tolleaegsed ringreisid, kuna meil oma maja ei olnud Tallinnas, siis olid kevadel ja sügisel ikka ringreisid meil kuu kuningaks pikad. Ja vahel oli niimoodi, et kaks nädalat, kolm nädalat ei pääsenud üldse koju. Tallinnasse. Ja tol korral ma mäletan, olime võru Kubjal. Seal oli turismibaas, olime seal nagu oli meil öömaja ja elasime siis ümberringi, sõitsime välja kolhoosidesse, igale poole klubits etendusi tegema. No oli üks jõumasina juht meil Soome Soome pärit rahvusest ja temal tuli tädi Soomest külla. Oli vaja Tallinnasse tulla, Talle tädiga kokku saada. Aga no autod, autot oli vaja ka juhtida, tuli leida mees, leidsime Rudolf vallaberdi, temal olid tõesti load taskus, aga ta ei olnud sellel alal üldse töötanud ega auto väga vähe vist sõitnud. No tulime siis, kas oli Linda kolhoose kuskil tulime õhtul hilja juba pimedal ajal pimedal ajal sinna kobiale baasi ja hallabert siis selle veoautoga jäi tulema deklaratsioonidega ja üks lavamees oli ka temaga kaasas. Ta eks ise ära ta eksis ära, jõudis üks tund-poolteist peale trupi sinna võru kobiale turismibaasi ja seal oli siis vaja auku tagurdada sinna puude vahele, aga see oli looduskaitseala. Ja Rudolf saatis selle lavamehed, kuule, mine vaata taga, et tee läheki, astu mõnda puud. Noh, see oli niisugune natuke aeglase võitu, mees lavamees see läks, ütles, tule, tule, tule, oi, aitab, aga siis oli juba männi pealt akva pihupesasuurune tükk koort maas, mis teha, öine aeg ja siis oli seal valvur, kes seda asja kõrvalt pealt nägi, segu kostraalima Rudolfiga, ega tema ei teadnud, et me ei olegi auto sõiduk, see oli see praalised. Sa kuradi halgaja, sa kuradi halgaja, no ta ei teadnud, et Truits ongi alluda ja autojuhina lugu lõppes niimoodi, et kuna meil oli Trockis kaasas ka Tõnu Tamm siis tema hobiks oli maalimine, orhideesid põhiliselt maalis ja no üks kõige maani maali siiamaani ja tal olid alati värvid ja pintslid kaasas, sai siis Tõnu aetud ülesse taskulambi valgel, siis Tõnu tuli siis selle värviga tegi selle valge kohasel ära pruuniks piinseldas, nii et see kohe silma ei hakanud ta sinna, see asi jäigi suurt pahandust sellest tulnud. No väga tore, meenuta käsist toredaid seiku, need on vahvad. Ooh. No nagu te enne alguses ütlesite, et te peate väga täpselt etenduse ajal näitlejat jälgima, kas siis näitleja iga kord võib isemoodi midagi teha või loomulikku ei ole, nii et on kokku lepitud. Ei, ega ükski etendus ei ole ju teisega sarnaneda, sarnane etendusel teisega sarnane. Ja, ja no miks tähendab jälgima not vaat hilja on siis, kui juba märgusõna tuleb steri mehel on tekst tekstiraamat ees. Ja, ja siis, kui sa ootad seda, märg, no siis on juba, millal Mac käivitub ja millal sa stardid, sa pead selle pärast, hetk enne enne seda tähendab jagama selle momenti välja. Ja see on ju terve etenduse aeg terved? Ei, see ei tähenda seda, et ühes etenduses on vähem muusikat, teises on rohkem muusikat. Helimees on kogu aeg puldis ja kogu aeg peab jälgi. Jah, ega niisuguseid etendusi ma isegi ei mäleta, kus, kus lausa piuksugi olnud vaja lindi pealt heli lasta. Aga see helilaskmine helilaskmiseks. See töö ise eelnev töö, sel ajal olid ju lindi magnetofonid suure hädaga ja tutvustega sainegaks Mess kahtekümmend kaheksa, mis raadios olid raadios, nii nendega, aga lint tuli ju monteerida teinekord öö läbi, koos muusikaalajuhatajaga. Näpuotsad olid villis sellest kleeplindilõikamisest ja kleepilisest. Heljana või tähendab muusikale juhatajad olid mul ka kõik nagu tuntud koostöökäsi tihedas pidevalt, ainult noh, meil oligi, muusikajuhatajaga oligi enamasti kõige tihedam koostöö. Ja kes meil olid, Viive Ernesaks, päris pikka aega. Siis tuli Ehala vist, siis oli raadiomaja Heljo Roomere joru mere ja ja siis oli jälle Ehala ja raad, Tõnu Raadik ja, ja niimoodi nad vaheldusid. Aga nad olid kõik ikkagi ikkagi oma ala. Suured tundjad, ühese muusikamuusikal surutud. Kas nemad siis ütlesite eile, mida on vaja teha? Esitati mingeid imelikke nõudmisi kommuni. Ei tähendanud nemad olid need, kes kooskõlastasid. Otsisid välja muusika ja, ja kooskõlastasid see need lõigud muusikalõigud siis lavastajaga, kuhu panna ja kuhu panna, kui pikalt ja niimoodi ainuke mees lavastajatest oli. Mati Unt. Temal oli alati kodus valmis kuulatud dist peaaegu sekundi pealt muusikalõigud, ta oli see suur muusikaarmastaja. Ja ta tuli täpselt ütles, vot siit laadi pealt võtame selle siitmaalt siiamaani nii ja see oli tõesti välja mõõdetud tal sekundite pealt ja nii jäi, nii läkski see see jupp etendusse sisse, sest tal oli teksti järgi see kõik läbi mõeldud. Ühesõnaga, ja see sobis ja see tõesti sobis. Teinekord mõtlesin, ta kinnitas ise, et tema ei tea muusikast suurt midagi. Aga kui sa kuulasid teda ja tema välja. Neid muusikalõikusi sobisid nii suurepäraselt, täpselt õigesse kohta. Lavastuses. Aga seal ei olnud niimoodi, nagu te ütlesite, et iga lava iga etendus on erinev, et vahel mõni asi nihkesse läks. Sellepärast pidigi Eli mees istuma koha, muidu oleks võinud automaatika peale selle asja sättida. Pidigi helile siis tema kohal. Sest ega siis vahel juhtus ka seda, et jäi kuskilt mingi lõik näitlejal unustas ära ja, ja ja siis pinki jälgima kogu aeg tekstist. Või muutis teksti keegi ka seda ja ka seda. Need on huvitavad asjad, esimesed asjad, mida inimesed ei tea, kuidas helitehnika ja see asi on. Mis teil seal mälesinkid kirja pandud, onu? Vot panen, aga ei tuld, suurt midagi ei ütle? Ei just see meenutused, need olid väga toredad, kui te meenutate just selliseid konkreetseid sündmusi ja konkreetseid asju. No ikkagi räägime sellest, et kui midagi ikkagi juhtub natuke ekstreemset, et kuidas siis meenutate mõnda sellist juhtumit, kus oli väga No mis sai ekstreemselt juhtuda, esimestel aastatel ju ei olnud isegi mitte teipi linti kleepimiseks all neid, nagu meie siin ütles, ei Olde skotsid. Ja neid kleepe kohti oli, võis olla ühes etenduses neli, viis 60 mis tulid kokku, kokku liimida ja juhtus ju küll, et läks liimikoht lahti startimise momendil Maggie, Maggie startimas momendil läks liimikoht lahti. Siis tulilind tõmmata põrandale ta ikkagi jooksis helipeade ja rullide vahel raadioski õhtunud ja tõmbasid lihtsalt põrandale, ükskõik kui pikk see see pluss siis olema see lõik. Niisuguseid asju juhtus aegajalt. Aga etenduses, nii et pealtvaataja ei saanud aru sellistest asjadest? Ei pealtvaat nendest asjadest muidugi aru saanud, kui ma nüüd endale tuhka pähe raputaks pisut. See oli ka ikkagi üks. Olime Saaremaal Mary Poppins etendusega oli meil siis tolleaegses Kures Kingissepas, kultuurimajas etendus ja helimees oli, siis istus orkestriaugus. Orkestriauk oli lahti pealt ja istusin orkestriaugus, kõik aparatuur, makid ja võimenduse, kõik seal. Aga eks eelmine õhtu läks vist natukene pikaks, õhtusöök pikale. Ja teate, hommikune varane etendus, lasteetendus. Ja mul olid muidugi alati näpud nuppude peal hakkamas niimoodi. Ja ma jäin tukkuma, kuma ja Marje Metsur mängis Mary Poppins, et temal oli üks märgusõna, oli just niimoodi, et seal istubki kirikud, Pill linnumemm ja laulab selle peale pidi tulema monogramm heidule. Ta ütles natuke kõvema häälega seal istubki linnumäel ja laulab Eidule muusikat, siis ta tuli sinna. Põrandate ütles ja seal magabki linnumemm, see oli etenduses kõik, see läks muidugi etenduses ja no siis oli küll niimoodi, et enne, kui ma silmad lahti sain juba muusika läks. Kuna näpurlikega hakkamas nukk Kas teil oli mõne inimesega või mõne lavastajaga või ka selline eriliselt hea koostöö ja ja võib-olla mõned ei ole nii hästi klappinud või te ei mõelnud üldse nende peale teed ikka oma tööd? Siis on ikkagi koostöö ju? Te olete kuidagi meil klappis kõigiga või klapiti teie kõigiga lihtsalt. Ei tea, noh tähendab ma siin nimetasin, eks ole, peanäitejuht aga no näitejuht või tähendab lavastajaid käis ju läbi ikka mitmeid kümneid, kellega sai töötajat. Ja igalühel on natuke omad soovid ja omad mõtted, aga. Nad ikkagi arvestasid tihtipeale ka sellega, mis mina välja pakkusin, noh teinekord ei saanud juba tehnika ei lubanud kõiki asju teha, mida nad oleks võib-olla tahab, nüüd. Aga sai ikka alati kokkuleppele. Ja lindistused muidugi käisid külmne, tegime näitestoonias, seal oli parem aparatuur. Sest ükskõik, kas võtta Ehala või, või Viive Ernesaksa, nendel oli ju kokku tolleaegne muusikute paremik. Oli, kõik, olid kõik tuttavad ja alati oli võimalus kutsuda lindistustele. See heliloojate majas tegime palju lindistusi. Mäletan Tomsoierit ja, ja niisugused asjad, suured asjad, muusikalised asjad, tehtud. No mõned asjad olid ka otse, kus pillimehed otse mängisid Pärast siin eriti väike oli ka suures saalis, tähendab Salme tänavas aga laia tänava väikses saalis seal oli ju Kilvet tegi päris mitmeid ja mitmeid niisuguseid lavastusi seal Perand, see laulude õhtu ja ja Bellmanni laulud, õhtu, kus olid ikkagi tuli otsa mikrofoniga üles panna ja ja teha võimet. No see oli helirežissööritöö Otseselt ja suures saalis olid seal tsiooni. Kas oli ka mikrofonidega omal ajal? Ruja oli, võttis, tegi meil, see oli see protsess, Komissarovi lavastus, kus orkester, seal tuli veel kadunud. Alender Alender ja oli siis ja kogu Ruja oma koosseisuga oli etenduses hõivatud. Ja kõik tuli võimendada. Ja kuidas see võimendus oli, me teame seda ka, et osa võimendusi on ikkagi vabandust. Et mis tasemel see võimendus oli, et esialgu võis olla suhteliselt kehv? Kuulge sai alustatud niimoodi Salme tänaval laval, et iga etenduse ees tõstsid süles kaks 50 vatist kõlarit lava kõrvale kardinate vahele tooli peale panid oma maki ja võimendaja ja seal sa istud ja sealt tegid etendust. Ja siis said muidugi hakatud tasapisi, ega kuskilt mingit aparatuuri saada ei olnud, kõik oli ju lampaparaat, tuur. Pooljuht, aportuuritud hiljem juba. Nii et nendega oli ka, kui ikka reisile läksid ja võtsid omal võimendajad ja makid kaasa, siis kindel tööriistu pidi kaasas olema, oli jootekolb ja kruvikeeraja äsja kruvikeerajad ja Campolati nutamiseks. Tina. Need olid. Ta oli seda palju vaja teha just ringreisidel, juht ei teadnud ju, mis olukorrad seal olla. Mis juhtus ja aparatuuri osas ju niimoodi, et, et noh, paljud asjad tihtipeale tuli endale valmis teha, oli vaja seal mingit institsiendi, võimendajad või need tuli kõiku endal põlve otsas valmis teha? Noh, kuskile siia Tallinna ei mäleta, kas oli kuskil. Raasikule kuskil sinnakanti oli meile etendus, sõitsime kohale. Mac ei tööta, suuruurin ainult tuleb. Noh, enam-vähem juba tead, et, et küsimus on seal. Matki alaldis vana makisest, sealt kolikambrist, kultuuri, kolikambrist sai välja tinutatud kiiresti elektrolüüt kondensaator pandud oma maki sisse ja läks etens käima. Et niukseid asju oli palju. Sellist asja ei olnud, et üldse ei saa, makk ei tööta, ei saa keeli teha. Võib-olla ka oli, aga mulle otseselt ei meenu. No ju siis midagi väga suurt ei olnud, et oleks lausa etendus ära etenduse ära rikkunud. Vist ei jäänud tõest ühtegi etendust heli pärast ära. Mulle ei meenugi. No kui palju nende aastate jooksul Eli mehe töö, helitehnikaülimehe töö on muutunud, tehnika on muutunud, nagu me teame, on veel midagi muutunud. Noh, ikka sama, võib-olla siis töö on ju sama, töö on sama, ikka tuleb need see muusika panna ridadesse, noh, tol ajal oli lint vaja kleepida, nüüd on arvutid. Kuid eks ole ja, ja selles mõttes. Aga töö ise on sama ikkagi pead istuma ja jälgima ja, ja millal ja kuhu ja ja selle muusika kokku panema juba enne selle lavastuse väljatulekut proovidesse. Sest ega siis helimees istub ju proovides ka ikka kuu aega või enne lavale minekut istub ju proovides, kõik tuleb ju täpseks ajada. Nojah, et mis toimub üldse laval hakkab toimuma. Jah, ei no ikka koos näitlejatega proov ja ja ikka tekst ees ja, ja kus märgitud koha peal lased oma muusika ja sest noh, sedapidi ju kogu aeg ka timmima, kas ta läks teksti alla või tulidaadio vaikseks võtta, kui oli tekstipause kuskil lükkasid pisut juurde jälle seda helitugevust ja nii see töö käib. Kas te jälgisite teiste teatrite, no teatriinimesed üldiselt väga teistesse teatrisse ei satuks, sest teevad tööd sel ajal aga teiste teatrite helimeeste tööd olete jälginud või, või oli see töö kõigil enam-vähem ühesugune või rääkisite omavahel? Kui kuskil kokku saime, võib-olla ikka üht-teist rääkisime, aga noh, ringreisidel, kui läksid jõukas Ugalas Vanemuises, sest Pärnusse siis ikkagi kohalik helimees oli seal ka kohal ja siis sai loomulikult räägitud probleemidest tööst. Olid inimestel umbes samad probleemid või elimeestega. Ka jah, suur, kõige suurem mure oli alati ikkagi aparatuuriga. See oli, see oli põhiline mure ja kui õnnelik, siis jälle teine ja sai jälle rinna ette ajada, kui tal õnnestus saada kuskilt mingi parem makk või võimendi vä. Kui palju te ise etendust näha saite või olite, kui te, kui te tegelaste heliga, siis te tegelesite ikkagi tehnikaga, et kuidas on, aga kas te mõnda etendus sai ta ka ise nautida, et see etendus väga meeldis teile vä? Loomulikult pidevalt ju pidid jälgima ja jälgis ja oli noh, mul ei lähe meelest ära, kui ikkagi seesama Panso kevade lavastust seal oli Peep Seppik mängiskestrit. No ta tegi seda nii võrratult, et kogu kõik grimmeerija ja kostümmeerijad ja kõik olid selleks ajaks, kui tema etteaste oli lavad kõik tulid kardinate vahele vaatama ja naersid kõhtu kinni hoides. Sest ta tegi seda niivõrd kihvtilt. Mis laval toimub juba noh, töö nõudis seda ja jälgimist. Selles mõttes, et kas kaasa saab elada, et äkki jääd nii kaasa elama, unustad oma nuppu sisse panemas. Võisid ju vaadata ja vaatasidki, eks ole laval toimunud, aga käsi oli nupuke, käed olid, näpud olid nukkide peal, nii et see seganud test. No on teil, on teil meenutada mingeid toredaid lavastusi, mis teile meelde jäänud siin aastakümnete tagant? Pansoga üks esimesi lavastusi, mis sai tehtud, oli pingviinide elu. Seda mängisime mitmel pool linna peal põhilisest ris, Kirjanike Maja Kirjanike Majas ja noh, see oli huvitav kasvõi juba selle poolest, et loo autor oli seal kohal pikka aega proovides. Noh, eks neid on palju, sest kuulge selle muidugi küll saiadetentsed. Aga kas teil rohkem meeldis teha selliseid, ütleme draamaetendusi, kus oli vähe muusikat või muusikalavastusi, kus tuli muusikat hästi palju? Kuna see juba oli niimoodi välja kujunenud, et sa tundsid ennast Sa ei saanud ilma teatrita nagu olla, kas sind vaja oli või eile või ei olnud, sa läksid ikkagi hommikul 10 paiku majja ja äkki oli kellelgi vaja sind päeva jooksul, no õhtul tegid veel etenduse sinna otsa. Proovitavaliselt olid seal kuskil 11-st kolmeni. Ei, ma küsisin seda, et kas, kui on vähem muusikat või kui on palju muusikat, et kumb, nagu huvitavam on teie jaoks. Noh, kui oli tüütu ja minu jaoks mitte väga huvitav lugu laval siis oli muidugi teretulnud, et seal oli vähe, võimalikult vähe muusikat. Aga oli siiski põnev teha ikkagi suure muusikaga, kuhu see oli hästi põnev teha. Noh, lindiga, mis läksid? Seesama Mary Poppins selleks alguses ju orkestriga elav orkestriga, Viive Ernesaks ajas pillimehed kokku ja ja läks orkestriga, aga teate pilli lasteetendus hommikul vara pühapäeva hommiku vaja mängida, pillimehed ei säält enamsti kohale, üks teine ja olid ikka puudu. Alati. Ja ma mäletan korda, kus ei olnud ühtegi pillimeest kohal ja siis etendus tuli ära teha. Viive istus klaveri taha ja tegi üksipäini etenduse ära. Klaveriga. Siis otsitigi linti, sellepärast tegite fonogrammile klienti? Jah, ja see on just nimelt sellepärast, et noh, raske oli saada pillimehi. Nemad olid öösel kirjani restoranis mööde tööl ja neile istud. Harrane tulek. Kas te valge tee kutses ka tegite? Ja see oli ainult minu peale, ühesõnaga seal oli elav muusika, seal ei ela muusika, aja ikka mikrofonidega, kõik ikka mikrofonidega. Niisama. Hiljem oli ju veel kuningHerman esimene ja seal küll eriti vist mikrofonidega palju ei olnud midagi, aga valgete kutsus oli, oli palju, palju tegemist, palju tööd. Seal oli palju muusikat ja niisama siis need väikse saali lavastused, miski löötegi. No neli, viis, kuus mikrofoni oli alati mängu käigus. No seal tavaliselt ootamatusi vast ei olnud, igaüks teadis, kus mikrofon on või tol ajal ju veel neid küljes mikrofon. On ei ole eieieiei andiga mäe otsas ja statiivi peal ja juhtme otsas. Et lauldes väga palju midagi teha ei saanud? Ei, ei, ei, ei. Noh, see oli proovide käigus, niimoodi sai paika pandud kõik, igaüks teadis, kuhu, mis suur mikrofoni ette läheb. Kas teil seda mõtet kunagi ei ole olnud, et mõnda teise teatrisse minna proovima, või olete teinud? Mõnikord ei ole pähe kiidul nisust mõtet. Ei ole. Oli omal ajal, kui me tegime seda proovireisija surm. See oli Mikiveri lavastus, Heino mandri Heino mandri võimas mäng. Ja siis oli Heino mandri juubeli puhul lubati meil teda mängida, mängisin Viljandis. Seal Heino torga oli ja Eino torga ütles, et kuule, ma võtan selle pappeli, võtan sult ära. Sealt noorsooteatrist. Naamik ütles, et ainult üle minu laiba, aga ega mul endal nii suurt mõtet küll ei tulnud, et oleks kuskile mujale-tahtmine eiei. Kui sa oled ikka juba nende inimestega koos, me olime ju kõik noored, kui me alustasime. Ja meil oli nii tore koos olla ja teha seda, et ega sel ajal ei tehtud ju raha pärast. Entusiasmist tehti väga palju. Ja palgad olid väiksed, aga, aga lihtsalt sa pidid olema teatriinimene, sulle pidi see asi istuma, siis sa said seal tööd. Ühega kogu aja jooksul aastakümnete jooksul näitlejate seltskond vahetus kas on teil kõikide näitlejatega olnud hea koostöö või meenutite parema meelega noorusaega, nagu me kõik? Noorusaeg on alati ilus aeg. No praegust aega ma ei saa meenutada, sest ma olen juba 13 aastat teatrist ära. Praegu ma ei tol ajal oli küll tähendab mis oli, mis oli üks, mida imestati teistes teatrites. Et Salme tänaval oli meil nii vähe ruumi, oli kaks garderoobi, meeste tähendab kaks garderoobi meestele üks garderoob naistele ja grimeerimise tuppa kõik hunnikus köiku hunnikus koos ja sinna veel mahtusid siis ka tehnika. Nii lavamehed valgustavad. Vaatuse vaheajal oli seal ju ja lobiseda külg külje kõrval, pisikeses pisikeses garderoob, aga tehke rõõmuga, tehti rõõmuga, aga ei, tähendab, mida, mida teistes teatrites imestati. Et kuidas meil on tehnika ja näitlejate omavaheline suhe, nii sõbralik. Seda lausa igal pool. Imestati. Et ei olnud seda vahet, ühed näitlejad, teised on abitööline. Ei nisust vahet tol ajal küll ei olnud, kõik kõik olime nagu suured sõbrad omavahel. Kui kaua te linnateatris töötasite, siis oli juba Linnateater, kui ta ära tulite, tulite ise või, või kuidas see asi ära tulemine oli? Mul sai lihtsalt aeg täis. Teie enda jaoks või teatri jaoks. Tähendab. Pensioni jaoks naguniigi ikkagi mitmed aastad, töötasin peale pensioni ja tähendab saabumist ka veel. Aga ei noh, lihtsalt. Leidsin omale tubli mehe asemikuks. Ja mõtlesin, et ei, no aitab. Ja ma olen rahul sellega, et ma, et ma, sest küll on teate jaol pensionil, küll on mõnus. Kui palju te praegu linnateatris käite? Etendusi käite ikka vaatamas? Ei käi, kui, siis väga üksikuid, kui, siis väga üksikuid. Aga muidugi me saame seal kokku ikka nende inimestega. Sest iga aasta on ju teatriaastapäeva seal iga päev ja loomulikult sealt ma ei ole puudumist, kuna. Ja seal siis näed kõiki neid, kes veel on endise aegadest. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et need teatriaastat olid ikkagi väga toredad aastad. Olid orig küll. Oli tööd oli töörõõmu ja. Kõike ainult võib-olla üks asi, mida ei olnud, oli raha seda oli alati väes. Aga see töö ise ja see, see huvi tähendab selle töö vastu see kompenseeris väikse palga. Kas ta mõnes teises teatris olete käinud või ma ise mõtlen, et kas te olete kuulnud või sattunud kuumla mõnes teatris mingi erakordselt huvitavat muusikalist kujundust, mida te mõtlete, et ohoo, et küll see on nüüd hea ja huvitav midagi täiesti teistmoodi, mida teie võib-olla oleks tahtnud ka omal ajal teha. See on lihtsalt noh, niimoodi jutu jutu jätkuks. Eks neid ole siin Eestis ka olnud, aga tol ajal oli niimoodi, et et sai meid ja mitmeid kordi käidud, olite üleliiduliselt, taati eri mehed kokku kuskile, kas Sevasto polis olime üks kord ja ükskord olime Ukrainasse Itomiris ja aeti seal nädalaks või 10-ks päevaks kokku ja see oli nagu seminar või niisugune. Ja seal siis muidugi demonstreeriti uuemate aparatuuri ja, ja käisime siis etendusi vaatamas ja ja niimoodi Vene Vene teater ütles, tol ajal kasutati hästi palju vene lavastajatele, meeldis hästi palju muusikat kasutada oma lavastustes. Niimoodi, et sealt jäi ühtteist vahel. Käisite ka sealt ikka saite kogemuse? Oih. Kõik kolleegidel hea ja seal oli ikka teha aparaat. Tähendab, tootvate tehaste insenerid olid tihti kohal ja kes tutvustasid oma uuemat aparatuuri ja niimoodi Kas teil ka midagi õpiti, oli teil ka midagi soovitada teistele? Noh, ikka sai, sai ju juttu aetud omavahel ja, ja üks ühel oli üks asi, mida jälle teine mis oli teise jaoks uudis, ühesõnaga ikka juhtus niimoodi ka. Mul on siin väga toredasti kenasti rääkinud, nutel midagi meenutada, mis järsku tuleb midagi mingi tore asi, ma ei oska kõiki püsida. Veel üks võib-olla läheb kuskile, vahel ei loe. Üks tore tore. Tolli ütelus. Oli siis selline, et et kui kuskil koosolekul või kus oli palju rahvast koos ja Tulvi pidi siis nagu sõna võtma siis ta läks ette, vaata selle saali, et noh, siia on kogunenud need kõik väga toredad inimesed välja arvatud mõned erandid, kes on eri kui toredad kõik kuulama, et mis sealt nüüd tuleb, kes need erandid need olid, need eriti toredad. Ei tea, eks need päeva jooksul võiks. Seda kahtlemata ja mõtlen, et äkki tuleb midagi meelde, et siis on tore. Siis on lihtsalt tore, et saab jälle kuskile panna või nagu öeldakse, salvestada. Kuidas te arvate, kas meil on siin toredat juttu? Päris kenasti? Noh, suured, suured tähendab abimehed otseses mõttes oli ikkagi, kellega sai põhiliselt koostööd teha, olid muusikale juhatajad. Oi jumal, kus sai ja, ja lindistused käisid põhist öösel. Ja siis sai seda linti. Päevad ja, ja ikka tundide ja päevade kaupa liimitud, aga muusikaala juhataja oli siis kuue kõrvalt. Tuleb meelde, kui me Tomsoierit lindistasime heliloojate majas, siis oli ju veel hoitise elus ja hoidi muusikalid selles hästi palju muusikat ja head muusikat, siiamaani lauldakse laule neid ja sealse kodulaul ja on seda me tegime niimoodi, et, et siis kui lõpuks õhtul seda mitu päeva tehti. Sest palju muusikuid oli seal ja ja kui see üks kõhtu siis lint kokku sai enam-vähem seal heliloojate majas, siis me võtsime ta 19 kiiruse peale ringi ja läksime siis Salme tänavale veel õhtul 10 11 ajal istusime seal siis lavale maha ja hakkasime linti lõikama, seda 19. Kese läks hommikuni välja, seda on raskem lõigata. Kaheksa ja, ja seal oli nii palju, seda muusikat ikka vaatan kuskil viis 60. Tausta oli ikka etenduse jooksul. Aga see oli tore töö, nende eriti on mulle meelde jäänud ikkagi kui, kui asjalik ja andekas oli Viive Ernesaks. Tema jaoks ei olnud probleem. Ta leidis alati õige lahenduse. Isegi siis, kui muusikuid ei olnud, klaver oli ikka olemas. Isegi siis. Jah, aitäh teile ootele, Pappel. Aitäh Teile kutsumast. Aitäh.